← Eesti

2-20-1708/82

Obsah (4)§ 119§ 137§ 123§ 116

RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM KOHTUMÄÄRUS Kohtuasja number 2-20-1708 Määruse kuupäev Tartu, 19. mai 2021 Kohtukoosseis Eesistuja Kalev Saare, liikmed Ants Kull ja Urmas Volens Kohtuasi J.J. avaldus ühi

) § 137 lg-tega 1 ja

  1. Isa ja lapse vahel on lähedane ja usalduslik suhe. Laps on harjunud olema nii ema kui ka isa juures ja tunneb end turvaliselt. Samuti on lapsele tagatud sobivad elamistingimused – tal on oma tuba ja võimalus veeta aega õues. Põlva koolis saaks laps käia koos lasteaiakaaslastega, kellega tal on head suhted. Kool asub lasteaiaga samas majas. Lapsel on Põlva vallas suur sotsiaalvõrgustik. Lisaks lapse vanaemale, kes elab koos isa ja lapsega, elavad Põlva vallas mitmed sugulased. Põlva koolis käimine ja isa juures elamine tagaks lapsele turvalise, tuttava ja stabiilse keskkonna ning elukorralduse. Ema juurde elama asumine on murettekitav, sest ema on abiellunud isikuga, kes kannab Tartu Vanglas vangistust mõrva eest. Ema abikaasat on ka karistatud röövimiste ja kehalise väärkohtlemise eest. Elamine koos sellise isikuga ei ole lapse huvides. Kuna ema abikaasa kannab praegu karistust, siis ei ole lapse ema ega laps temaga koos elanud. Lapse jaoks on tegemist võõra inimesega, kellega tal tuleks hakata ühist kodu jagama.
  2. Ema vaidles isa avaldusele vastu. Samas esitas ema ka avalduse lapse suhtes otsustusõiguse saamiseks ühekordseks koolivaliku otsustamiseks. Ema nõustus isa avalduses tooduga, et vanemad ei ole jõudnud lapse elukohas ja koolivalikus kokkuleppele. Isa ei ole olnud nõus minema erimeelsuste lahendamiseks nõustaja juurde. Praegusel juhul tuleb otsustada, millises koolis hakkab laps alates
  3. septembrist 2020 õppima. See on ühekordne küsimus, mille otsustamiseks ei ole vaja teisele vanemale hooldusõigust üle anda. Ühise hooldusõiguse lõpetamine on ebaproportsionaalne. Vanemate vahel toimub infovahetus last kahjustamata ning ei ole alust eeldada, et see ei võiks selliselt toimida ka ühist hooldusõigust säilitades. Lapse elus on mõlemad vanemad olulised. Ühekordse otsustuse järel saaksid vanemad kõike ühiselt otsustada. Eelnevast lähtudes on põhjendatud jätta avaldus vanemate ühise hooldusõiguse lõpetamiseks lapse haridust ja viibimiskohta puudutavates küsimustes rahuldamata. Õige on avalduses esitatu, et lapse registrijärgne elukoht on Tartu linn. Laps sai käia Tartu lasteaias ning tal on võimalik asuda õppima Tartu kooli. Emal on lapsega lähedasem emotsionaalne side kui 2

(11)2-20-1708 isal. Lapse sõnutsi magab ta isa juures olles vanaema toas koos vanaemaga. See võib viidata, et isa juures olles teostab hooldusõigust suurel määral vanavanem. Selline oli olukord ka siis, kui vanemad elasid koos. Praegusel ajal helistabki laps ema juures olles isa asemel peamiselt vanaemale. Isa kodu on olnud lapse lapsepõlvekodu, kuid viimased kaks aastat on lapsel olnud kaks kodu. Emal on kolmetoaline kõigi mugavustega korter, mis sobib lapse kasvatamiseks ning tagab lapsele turvalise ja stabiilse elukeskkonna. Korter on lapse püsiv elukoht alates septembrist 2017 ning lapsel on tekkinud naabermajas ja lasteaias sõbrad. Ema on olnud see vanem, kes on mitu aastat tundnud muret lapse koolivaliku pärast. Isa ei ole kohane vanem otsustama tulevikus ainuisikuliselt lapse haridusega seotud küsimusi ning korraldama ainuisikuliselt asjaajamist ametiasutustes. Ema nõustub, et tema abikaasa on kriminaalkorras karistatud, mis ei kujuta aga otsest ja vahetut ohtu lapse heaolule. Ema ja ema abikaasa ei ela koos ning ei asuks ka pärast ema abikaasa vanglast vabanemist kohe koos elama. Samaväärselt on lapsele kahjulik asjaolu, et vanemate kooselu ajal tarvitas isa lapse kodusoleku ajal alkoholi nii nädala sees kui ka nädalavahetustel. Just isa liigne alkoholi tarvitamine oli üheks peamiseks põhjuseks, miks vanemate kooselu lõppes. Sarnaselt Põlva kooliga on laps harjunud Tartu R kooliga. Laps käis Tartu R kooli eelkoolis. Arvestades Põlva ja Tartu koolide vahemaad vanemate elukohtadest (10,7 km ja 3,2 km), oleks lapsel Tartus lihtsam nii kooli minna kui ka vajaduse korral iseseisvalt koju tulla. Tihedama bussigraafiku tõttu on lapsel Tartus lihtsam huviringides käia. Tartus on eelduslikult suurem huviringide valik. Eelnevast lähtudes on avaldaja hinnangul lapse huvides jätkata 1. septembril 2020 kooliskäimist Tartus ning elamist ema juures. Selle otsustamiseks on põhjendatud anda emale

§ 119alusel otsustusõigus ühekordseks lapse haridusasutuse valimiseks.

  1. Lapsele riigi õigusabi korras määratud esindaja leidis, et mõlemad vanemad on suutelised teostama hooldusõigust lapse huvidest lähtudes. Võttes arvesse asjaolu, et seni on lapse õpetamisega ning akadeemilise arenguga tegelenud lapse sõnul peamiselt ema ning puudub alus lapse sõnades kahelda, tuleks otsustusõigus haridusküsimuses anda lapse emale.
  2. Põlva Vallavalitsuse esindaja hinnangul on lapse huvides isa avaldus rahuldada ning lõpetada vanemate ühine hooldusõigus alaealise lapse suhtes, sh elukoha määramise ja hariduse, sh huvihariduse, osas ning anda ainuhooldusõigus nendes küsimustes isale.
  3. Tartu Linnavalitsuse esindaja leidis, et praegusel juhul puudub alus eelistada lapse huvidest lähtuvalt ühe või teise vanema elukohta. Lapse huvides on vanemate kokkulepe lapse edasises elukorralduses ja suhtlemises lahuselava vanemaga. Tartu Linnavalitsuse esindaja tegi ettepaneku kaaluda lepitusteenuse kasutamist.
  4. Tartu Maakohus jättis
  5. juuni
  6. a määrusega isa avalduse rahuldamata ja rahuldas ema avalduse. Maakohus andis emale ühekordse otsustusõiguse
  7. a alaealisele lapsele kooli valikuks. Menetluskulud jättis maakohus menetlusosaliste endi kanda, lapsele riigi õigusabi korras määratud esindaja tasu ja kulud jättis maakohus riigi kanda. Maakohtu määruse põhjenduste kohaselt vaidlevad vanemad koolivaliku üle. Arvestades vanemate erinevaid seisukohti ning lapse vanust ja arengutaset, on kohtu hinnangul lapse huvides nimetatud küsimuses anda otsustusõigus ühele vanemale. Lapse huvidele vastab kooliminekul talle 3

(11)2-20-1708 harjumuspärase keskkonna ja koos lasteaiakaaslastega koolitee alustamise tagamine. Kuigi laps on olnud kahes lasteaias, mis tegutsevad vastavate koolide läheduses, käib laps tema ema väidete kohaselt Tartu R kooli eelkoolis. Ema seletuse kohaselt õpivad nad lapsega kas vabal päeval või karantiini ajal mitu korda nädalas ja teevad ülesandeid töövihikust, mis on lasteaiast võetud või ostetud. Lapsel on raskusi lugemisega. Laps on talle riigi õigusabi korras määratud esindajale tunnistanud, et ema juures on tal töökodu ja isa juures puhkekodu, kus saab olla arvutis ja mängida. Lapsele määratud esindaja toetas emale ühekordse otsustusõiguse andmist lapse koolivaliku osas. Maakohus nõustus lapsele määratud esindajaga, et mõlemal vanemal on lapsega lähedane suhe. Viimase perioodi elukorralduse järgi on laps viibinud võrdselt mõlema vanema juures. Maakohus leidis, et isa avaldus lapse ühise hooldusõiguse osaliseks lõpetamiseks ja lõpetatud osas talle ainuhooldusõiguse üleandmiseks tuleb jätta rahuldamata ning rahuldada tuleb ema avaldus ainuotsustusõiguse saamiseks 2020. a lapse koolivaliku ühekordseks otsustamiseks. See arvestab vanemate senist pühendumist lapse eest hoolitsemisele ja nende hingelist seotust lapsega, samuti lähtub lapse huvidest. Maakohus märkis, et lapse koolivaliku üle otsustusõiguse andmine on tihedalt seotud peamise elukoha otsustusõigusega.

§ 119

kohaselt, kui vanemad ei jõua ühist hooldusõigust teostades lapsele olulises asjas kokkuleppele, võib kohus vanema taotlusel anda selles asjas otsustusõiguse ühele vanemale. Seega saab kohus peamise elukoha otsustusõiguse küsimuses kokkuleppe mittesaavutamisel menetlust algatada üksnes vanema avalduse alusel. Maakohus tegi vanematele ettepaneku erimeelsuste esinemisel esmalt pöörduda perelepitaja poole.

  1. Isa esitas maakohtu määruse peale määruskaebuse, paludes maakohtu määrus tühistada ja teha uus määrus, millega isa avaldus rahuldada ning jätta ema avaldus rahuldamata. Menetluskulud palus isa jätta ema kanda.
  2. Ema vaidles määruskaebusele vastu, paludes jätta selle rahuldamata, maakohtu määrus muutmata ja menetluskulud isa kanda. Menetluses esitas ema alternatiivse taotluse tühistada maakohtu määrus ja teha uus määrus, millega anda emale ühekordne otsustusõigus lapse kooli valikuks ning otsustusõigus lapse peamise elukoha otsustamiseks või saata asi maakohtule koos kohustusega otsustada ema avalduse (lapse peamise elukoha otsustusõiguse emale üleandmise) menetlusse võtmine.
  3. Lapse esindaja leidis, et määruskaebus tuleb jätta rahuldamata ja maakohtu määrus muutmata.
  4. Tartu Linnavalitsus ja Põlva Vallavalitsus jäid oma varasemate seisukohtade juurde. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
  5. Tartu Ringkonnakohus tühistas
  6. oktoobri
  7. a määrusega maakohtu määruse, tegi asjas uue määruse, millega rahuldas isa avalduse ning lõpetas isa ja ema ühise hooldusõiguse osaliselt lapse viibimiskoha (sh elukoha) määramise ja hariduse (sh huvihariduse) osas ning andis selles osas isale ainuhooldusõiguse. Ema avalduse otsustusõiguse saamiseks lapse kooli valikuks jättis ringkonnakohus rahuldamata. Menetluskulud maakohtus ja ringkonnakohtus jättis ringkonnakohus menetlusosaliste endi kanda, lapsele riigi õigusabi korras määratud esindaja tasu ja kulud jättis ringkonnakohus Eesti Vabariigi kanda. Maakohus on ekslikult kohaldanud

§ 119

, kuigi pidanuks lahendama vanemate hooldusõiguse küsimuse

§ 137järgi. Maakohus lahendas sisuliselt emale kooli valikuks otsustusõiguse andmisega lapse elu- ja viibimiskoha määramise õiguse andmise. 4

(11)2-20-1708 Praegune kohtumenetlus saigi alguse põhjusel, et vanemad ei ole jõudnud ega suuda jõuda kokkuleppele, milline peaks olema lapse viibimiskoht (sh elukoht) ja haridusasutus alates sügisest 2020. Lapse isa soovib, et laps õpiks Põlva koolis ning elaks tema juures, kuid ema soovib, et laps käiks Tartus R koolis ning elaks tema juures. Järelikult ei suuda vanemad lapse hooldusõigust ühiselt teostada lapse viibimiskoha määramise ja hariduse osas. Seega on põhjendamatu maakohtu seisukoht, nagu ei vaidleks vanemad lapse viibimiskoha määramise üle. Isa on avalduse esitamisega maakohtule vaidlustanud nii lapse viibimiskoha kui ka haridusasutuse valiku. Maakohus ei saanud praeguses asjas otsustada kooli valiku üle ilma vanemate ühist hooldusõigust osaliselt lõpetamata. Kooli valik saab sõltuda ennekõike sellest, kumma vanema juures laps elama hakkab, mitte vastupidi. Seega tuleb lahendada vanemate vaidlus lapse viibimiskoha määramise ning haridusasutuse valimise üle koos. Ei ole tõenäoline, et vanemad suudaksid täiendava lepitamise või nõustamise tulemusena kokkulepet saavutada ja lapse ühist hooldusõigust viibimiskoha määramise ja hariduse osas edasi teostada. Kohus peab

§ 137

lg 3 järgi ühise hooldusõiguse lõpetamisel lähtuma ühele vanemale hooldusõiguse üleandmisel eeskätt lapse huvidest, arvestades muu hulgas kummagi vanema vaimset ja majanduslikku valmisolekut last kasvatada, hingelist seotust lapsega ja senist pühendumist lapse eest hoolitsemisele ning lapse tulevasi elamistingimusi. Kuigi ema vaidleb vastu isa avaldusele, millega isa soovib saada ainuhooldusõigust lapse viibimiskoha määramise ja hariduse osas, ei ole ema esitanud avaldust vanemate ühise hooldusõiguse osaliseks lõpetamiseks ega lõpetatud osas ainuhooldusõiguse saamiseks. Ringkonnakohus on eeltoodut lapse emale

  1. septembri 2020 kohtuistungil ka selgitanud. Ringkonnakohtu selgituse tulemusena esitas ema alternatiivsed taotlused: 1) tühistada Tartu Maakohtu
  2. juuni 2020 määrus ning teha uus määrus, millega anda emale ühekordne otsustusõigus lapse kooli valikuks ning otsustusõigus lapse peamise elukoha otsustamiseks; 2) tühistada Tartu Maakohtu
  3. juuni 2020 määrus ja saata tsiviilasi Tartu Maakohtule koos kohustusega otsustada, kas võtta menetlusse ema avaldus anda talle üle lapse peamise elukoha otsustusõigus. Ringkonnakohtu arvates on ema alternatiivsed taotlused sõnastatud selliselt, et neid ei ole võimalik lahendada ei ringkonnakohtus ega maakohtus uuel arutamisel, ilma et ema oma avaldust täpsustaks. Vaidlus lapse viibimiskoha üle ei ole otsustusõiguse küsimus, vaid tegemist on hooldusõiguse vaidlusega. Kuna isa on esitanud avalduse vanemate ühise hooldusõiguse osaliseks lõpetamiseks ning ainuhooldusõiguse saamiseks lapse viibimiskoha (sh elukoha) määramise ja hariduse (sh huvihariduse) osas, siis tuleb lähtuda isa avaldusest. Ringkonnakohus ei pidanud lapse huvidega vastavuses olevaks lahendada ema esitatud alternatiivseid taotlusi. Lapsel on kaks hoolivat vanemat, kellel on temaga hea ja usalduslik suhe ning kes mõlemad on võimelised last kasvatama. Sellist arvamust on avaldanud ka lapse esindaja ning kohalikud omavalitsused. Samuti ei ole kahtlust selles, et lapsel oleks mõlema vanema juures võimalus õppida tuttavas koolimajas eeldatavasti tuttavate klassikaaslastega (lasteaiakaaslastega). Ei ole esitatud asjaolusid, millest nähtuks, et isa ei suudaks hooldusõigust teostada või ei lähtuks lapse parimatest huvidest. Ema ei ole ka välja toonud selliseid asjaolusid, mis annavad aluse seada kahtluse 5

(11)2-20-1708 alla lapse toimetuleku ja heaolu isa juures. See, et laps on enda esindajale väitnud, et isa juures on tal puhkekodu ja ema juures töökodu, ei ole alus jätta ainuhooldusõigus lapse viibimiskoha määramise ja hariduse osas isale andmata. Lisaks on isa juures lapse jaoks olemas vajalik sotsiaal- ja tugivõrgustik ning seda ennekõike lapse vanaema näol, kellega on lapsel asja materjalidest nähtuvalt usalduslik suhe. Kuivõrd lapsel oli kuni kooliminekuni septembris 2020 vahelduv elukoht ema ja isa juures, siis ei ole praegusel juhul tegemist lapse jaoks kardinaalse ja tema huvisid kahjustava elumuudatusega, kui ta asub isa juurde elama. Isale ainuhooldusõiguse andmine lapse viibimiskoha määramise ja hariduse osas ei mõjuks lapsele psühholoogiliselt halvasti. Lapse huvides on säilitada ennekõike stabiilne elukeskkond ja turvalisus. Ringkonnakohus märgib, et Põlva Vallavalitsus on maakohtu istungil avaldanud, et isa juures on lapse turvalisus suuremal määral tagatud (I kd, tl 88). Ringkonnakohtu hinnangul on selline seisukoht põhjendatud. Asja materjalidest nähtuvalt on ema abielus isikuga, kes on toime pannud raske isikuvastase kuriteo, mille eest ta kannab vanglas karistust. Lisaks on tal diagnoositud alkoholism (I kd, tl-d 6–7). Isegi olukorras, kus ta vabaneb kinnipidamisasutusest
  1. aastal, on ta perekonnaga lähedalt seotud isik (ema abikaasa), kellega ema suhtleb. Selline elukorraldus võib mõjuda lapse heaolule negatiivselt. Olukorras, kus laps asub elama isa juurde, saab isa otsustada lapse kooli valiku. Lapsel endal on mugavam, kui ta saab käia kodu lähedal koolis. Määruse tegemise ajaks on õppeaasta algusest möödunud ligikaudu poolteist kuud, mistõttu ei kahjusta praegusel juhul lapse huve ka teise kooli õppima asumine. Lisaks on Põlva koolimaja lapsele tuttav ning eelduslikult oleksid tema klassikaaslasteks endised lasteaiakaaslased. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
  2. Ema esitas ringkonnakohtu määruse peale määruskaebuse, paludes ringkonnakohtu määruse tühistada ja jätta jõusse maakohtu määrus. Määruskaebuse menetlemisega seotud menetluskulud palub ema jätta isa kanda. Määruskaebuse kohaselt rikkus ringkonnakohus menetlusõiguse norme ja kohaldas vääralt materiaalõigust, mis viis lapse huvide vastase lahendini. Kohus on vaidlustatud määruses õigesti viidanud varasemale Riigikohtu praktikale, mille kohaselt on kohtul võimalik avaldus taotletavast eesmärgist lähtuvalt lahendada kas

§ 119või § 137 alusel.

Ringkonnakohus jättis määruses põhjendamata, millest lähtudes tuleb vanemate esitatud avaldused lahendada

§ 137alusel.

Kohus analüüsis ja põhjendas vaidlustatud määruses seda, et praegusel juhul on vaja otsustada nii lapse elukoha kui ka haridusega seotud küsimuste üle. See ei tähenda aga seda, et automaatselt tuleb mõlemad küsimused lahendada ühte moodi

§ 137alusel.

Samas oli ringkonnakohtul võimalus lahendada lapse elukoha ja haridusega seotud vaidlus koos ka

§ 119

alusel ning ainuüksi mõlema hooldusõiguse osa ühine lahendamine ei saanud olla vaidluse

§ 137alusel lahendamise põhjuseks.

Kahes erinevas valdkonnas lahendamist vajava küsimuse olemasolu ei tähenda, et mõlemas valdkonnas tuleb jagada hooldusõigus sama moodi ning sama sätte alusel. Ringkonnakohus ei ole selgitanud, millised olulised lapsesse puutuvad küsimused jääksid ühist hooldusõigust lõpetamata tulevikus eelduslikult otsustamata, miks lapse huve ei taga ühele vanemale ühekordne elukoha ja haridusasutuse otsustusõiguse andmine. Ringkonnakohtu määruses puuduvad põhjendused, miks on vaja lõpetada vanemate ühine hooldusõigus ka tulevikus otsustamist vajavate küsimuste osas. Ringkonnakohus on jätnud täielikult analüüsimata selle, milline on ringkonnakohtu otsustuse mõju lapse tulevikule (kuidas on lapse huvides see, et ainult isa otsustab haridusküsimused ja suhtleb kooliga (hooldusõiguse puudumise korral ei ole emal esindusõigust kooliga suhtlemiseks)). Riigikohus on korduvalt rõhutanud, et ühise 6

(11)2-20-1708 hooldusõiguse lõpetamine on erandlik meede ning muudatused ühises hooldusõiguses tuleb vajaduse korral teha üksnes ulatuses, mis on lapse huvide kaitseks hädavajalik. Riigikohus on 11. aprillil 2018 tsiviilasjas nr 2-17-507 tehtud otsuse punktis 16 märkinud, et kui see ei ole lapse parimate huvidega vastuolus ja lapse turvalisus on tagatud, võiksid mõlemad vanemad osaleda lapse elu korraldamises. Ema on avaldust esitades sellest põhimõttest lähtunud ning eeldanud, et vanemate mõistlikkusest tulenevalt saavad vanemad lapse huvidele vastava suhtlemiskorra leppida omavahel kokku kohtumenetluse väliselt (senini ongi vanemad suutnud kohtuväliselt omavahel suhtlemiskorras kokku leppida). Lapse elu- ja viibimiskohaga seotud küsimuste otsustamise puhul märkis ringkonnakohus vaidlustatud määruse punktis 19.2 järgmist: „Vaidlus lapse viibimiskoha üle ei ole otsustusõiguse küsimus, vaid tegemist on hooldusõiguse vaidlusega“. Riigikohtu praktikast tulenevalt on lapse elukoha üle peetav vaidlus võimalik lahendada nii otsustusõiguse kui ka hooldusõiguse sätete alusel. Seetõttu on ebaõige Tartu Ringkonnakohtu eeldus, mille kohaselt ei ole lapse viibimiskoha (peamise elukoha) üle toimuvat vaidlust võimalik otsustusõiguse kaudu lahendada ning Tartu Ringkonnakohtu diskretsiooniotsus põhineb valedel faktidel. Tartu Ringkonnakohus on vaidlustatud määruse punktis 19.2 esitatud selgituste kohaselt jätnud põhjendamatult lahendamata ema alternatiivsed taotlused. Asjaolu, et kohus ei nõustu määruskaebuse esitaja alternatiivsete taotluste põhjendatusega ning peab materiaalõigusest tulenevalt taotlust alusetuks, ei anna kohtule alust jätta taotlusi menetlemata (sisult samaväärne otsustus taotluse läbi vaatamata jätmisega). Lisaks kohaldas ringkonnakohus ebaõigesti

§ 137lg-s 3 sätestatud eelduseid.

Väär on ringkonnakohtu loogika, mille kohaselt on kohus otsustanud sisuliselt hooldusõiguse isale andmise ning kaalub aspekte, kas esinevad alused, mis ringkonnakohtu otsustust välistaksid. Ringkonnakohus on oma järeldustes põhjendamatult diskrimineeriv. Tuleb aktsepteerida, et võimalik ei ole muuta fakti, et määruskaebuse esitaja abikaasa on pannud toime kuriteo. Samas on ta asunud kandma vanglakaristust, mille üheks eesmärgiks on isiku resotsialiseerumine. Määruskaebuse esitaja abikaasale määratud vanglakaristus saab kantud

  1. aastal. Enne seda ei puutu määruskaebuse esitaja abikaasa lapsega kokku ega saa kujutada lapsele ohtu. Ringkonnakohus ei ole põhjendamiskohustust rikkudes vähimalgi määral selgitanud, kuidas võib ema ja tema vanglas viibiva abikaasaga suhtlemine mõjuda negatiivselt lapse heaolule. Üksnes paljasõnaline väide ei võimalda jälgida ringkonnakohtu mõttekäiku ning hinnata selle alusel väite lapse huvidele vastavust. Viidates ema abikaasa alkoholismile, pole ringkonnakohus pööranud tähelepanu sellele, et ka isal on olnud alkoholiga probleeme. Ringkonnakohtu määruses esitatud etteheited määruskaebuse esitaja vanglas viibiva abikaasa kohta tähendavad sisuliselt seda, et sõltumata ema esitatud seisukohtadest välistab vanglas viibiv abikaasa igal juhul ema võimaluse teostada lapse hooldusõigust. See on diskrimineeriv hinnang, mis ei põhine ühelgi tõendil ega arvesta faktilist olukorda.
  2. Isa vaidleb ema määruskaebusele vastu, paludes jätta see rahuldamata ja menetluskulud ema kanda. Lapse esindaja leiab, et määruskaebus on põhjendatud ja tuleb rahuldada. Põlva Vallavalitsus leiab, et ringkonnakohtu määrus tuleb tühistada ja saata alternatiivsete nõuete osas samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Tartu Linnavalitsus ei ole määruskaebuse kohta seisukohta esitanud. 7

(11)2-20-1708 KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
  1. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu määrus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 701 lg 3, § 695 ja § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 järgi tühistada ja asi tuleb saata uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Määruskaebus rahuldatakse osaliselt.
  2. Menetlusosalised vaidlevad kassatsiooniastmes selle üle, kas ringkonnakohus lõpetas põhjendatult vanemate ühise hooldusõiguse osaliselt, st lapse viibimiskoha (sh elukoha) määramise ja hariduse (sh huvihariduse) osas ning andis selles osas isale ainuhooldusõiguse. 16.

§ 137

lg 1 järgi, kui ühist hooldusõigust omavad vanemad elavad alaliselt lahus või ei soovi muul põhjusel hooldusõigust edaspidi ühiselt teostada, on kummalgi vanemal õigus kohtult hagita menetluses taotleda, et lapse hooldusõigus antaks talle osaliselt või täielikult üle.

§ 137

lg 3 kohaselt lähtub kohus ühise hooldusõiguse lõpetamise korral hooldusõiguse ühele vanemale andmise otsustamisel eeskätt lapse huvidest, arvestades muu hulgas kummagi vanema vaimset ja majanduslikku valmisolekut last kasvatada, hingelist seotust lapsega ja senist pühendumist lapse eest hoolitsemisele ning lapse tulevasi elamistingimusi.

§ 119

sätestab, et kui vanemad ei jõua ühist hooldusõigust teostades lapsele olulises asjas kokkuleppele, võib kohus vanema taotlusel anda selles asjas otsustusõiguse ühele vanemale. Otsustusõiguse üleandmise korral võib kohus otsustusõiguse teostamist piirata või panna seda teostavale vanemale lisakohustusi. Otsustusõiguse saamiseks (

§ 119

) saab vanem esitada avalduse eelkõige siis, kui vanemad vaidlevad last puudutava olulise küsimuse lahendamise üle ja soovivad konkreetse küsimuse või olukorra lahendada ega soovi ühist hooldusõigust nimetatud küsimuses lõpetada. Seevastu on ühise hooldusõiguse osalise või täieliku lõpetamise ja ühele vanemale ainuhooldusõiguse kas täielikult või mingis osas andmise (

§ 137

lg 1) avalduse eesmärk üldjuhul ulatuslikumate muudatuste tegemine vanemate hooldusõiguses, mille tulemusena saab üks vanem otsustada üksi tulevikus tekkida võivate last puudutavate oluliste küsimuste üle ning teine vanem kaotab selles osas hooldusõiguse (vt Riigikohtu

  1. veebruari
  2. a määrus tsiviilasjas nr 2-18-15686/183, p 18;
  3. mai
  4. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-16, p 13;
  5. veebruari
  6. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-159-15, p 25).
  7. Õige on puudutatud isiku I seisukoht, et Riigikohtu praktika järgi saab vanem lapse viibimiskoha määramise õigust taotleda alternatiivselt kahel materiaalõiguslikul alusel, s.o taotledes lapse viibimiskoha määramise küsimuses endale otsustusõigust

§ 119

alusel või nõudes lapse viibimiskoha määramise osas ühise hooldusõiguse lõpetamist ja selles osas ainuhooldusõiguse endale andmist

§ 137lg 1 alusel (vt Riigikohtu 19.

veebruari

  1. a määrus tsiviilasjas nr 2-18-15686/183, p 18;
  2. mai
  3. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-16, p-d 12 ja 13;
  4. veebruari
  5. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-159-15, p 25).
  6. Praegusel juhul on isa taotlenud endale viibimiskoha määramise (sh elukoha määramise) õigust ja soovinud selles osas ühise hooldusõiguse lõpetamist. Ema on seisukohal, et peamise elukoha määramiseks ei pea ühist hooldusõigust lõpetama, vaid tegemist on otsustusõiguse küsimusega. Samuti on isa taotlenud vanemate ühise hooldusõiguse lõpetamist hariduse (sh huvihariduse) osas ja selles osas temale ainuhooldusõiguse andmist. Ema aga leiab, et koolivaliku osas piisab ühekordse otsustusõiguse andmisest

§ 119alusel. 8

(11)2-20-1708
  1. Kolleegium märgib, et hooldusõiguse asju (sh vanema õiguste määramine lapse suhtes) lahendatakse TsMS § 550 lg 1 p 2 järgi hagita menetluses, kus kohaldub uurimispõhimõte (TsMS § 5 lg 3 esimene lause, § 477 lg 5) (vt Riigikohtu
  2. novembri
  3. a määrus tsiviilasjas nr 2-16-5794/104, p 20.4). Uurimispõhimõttest tulenevalt peab kohus vanema avaldust ja vaidluse asjaolusid tõlgendades välja selgitama, mis osas ja missugusel õiguslikul alusel on tegelikult asja lahendamine vajalik. Kohus ei ole sõltumata sellest, kas avaldust lahendatakse

§ 119või § 137 alusel Ts

MS § 477 lg 5 kohaselt seotud menetlusosaliste esitatud taotluste ega asjaoludega ega nende hinnanguga asjaoludele, vaid peab

§ 123lg 1 ja § 137 lg 2 p 2 ja lg 3 kohaselt lähtuma eelkõige lapse huvidest.

Tuleb arvestada sellega, et vanemate ühist hooldusõigust lõpetades või ühele vanemale otsustusõigust andes võib piirata teise vanema õigusi üksnes ulatuses, mis on lapse huvide tagamiseks vajalik, ning säilitada võimalikult suures ulatuses mõlema vanema ühine hooldusõigus (vt Riigikohtu

  1. veebruari
  2. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-159-15, p 30). Kui vaieldakse vaid kindla küsimuse üle, on kohtu sekkumine põhjendatud üksnes konkreetses vaidlusaluses küsimuses. Kui lapsel on mõlema vanemaga lähedane ja usalduslik suhe ja mõlemad vanemad suudavad ja tahavad lapse eest hoolitseda, ei ole põhjendatud piirata vanemate õigusi suuremas ulatuses, kui see on tegelikult hädavajalik. Sellises olukorras tuleb eelistada hooldusõiguse või otsustusõiguse reguleerimist kohtus selliselt, et see tagaks võimalikult suures ulatuses lapsele võimaluse saada isiklikku hoolitsust (

§ 116

, § 118, § 143 lg-d 1–21) võrdselt mõlemalt vanemalt, toetades ja säilitades seeläbi ka vanemate lahuselu korral lapse suhet mõlema vanemaga. Olukorras, kus kohus pole tuvastanud, et kumbki vanem oleks vägivaldne või võimetu lapse eest hoolitsema ning lapsel on mõlema vanemaga tugev side, tuleb kohtutel lähtuda sellest, et lapse huvides on ka vanemate lahuselu korral veeta aega võimalikult võrdselt mõlema vanemaga. Samuti tuleb kohtul asja lahendades silmas pidada seda, et hooldusõiguse küsimusi saab ja tuleb hinnata eri valdkondade suhtes eraldi (vt nt Riigikohtu 22. novembri 2017. a määrus tsiviilasjas nr 2-16-5794/104, p 21.2; 11. aprilli 2018. a määrus tsiviilasjas nr 2-17-507/51, p 16). 20. Ringkonnakohus on lähtunud isa avaldusest ja pidanud nii elukoha kui ka kooli valikut automaatselt hooldusõiguse küsimuseks ning lahendanud mõlemad

§ 137lg 1 alusel.

Kolleegium leiab, et vaatamata sellele, et isa taotles endale viibimiskoha (sh elukoha) määramise ja hariduse (sh huvihariduse) osas ainuhooldusõigust, tulnuks ringkonnakohtul TsMS § 477 lg-st 5 tulenevalt hinnata, mille üle vanemad tegelikult vaidlevad, ning selgitada, missugune elukorraldus oleks kõiki asjaolusid arvestades lapse huvides, mitte lähtuda pelgalt taotluste sõnastusest. Asja materjalidest nähtuvalt tekkis vanematel vaidlus selle üle, kas laps hakkab käima Tartu või Põlva koolis. Muude haridusküsimuste (sh huvihariduse) üle vanemad ei vaielnud. Samuti nähtub, et mõlemal vanemal on lapsega lähedane ja usalduslik suhe. Vanemad on senini suutnud suhtluskorras omavahel kohtuväliselt kokku leppida ja on lähtunud lapse huvidest. Kuna vanemad vaidlesid hariduse aspektist üksnes selle üle, kas laps hakkab käima Tartu või Põlva koolis, siis ei olnud põhjendatud lõpetada vanemate ühist hooldusõigust hariduse (sh huvihariduse) osas. Koolivaliku küsimus oleks tulnud lahendada

§ 119alusel.

Ringkonnakohus on selles osas kohaldanud vääralt materiaalõiguse normi (

§ 137

), jättes kohaldamata

§ 119

. Ringkonnakohtu määruse põhjendusest ei nähtu ka see, miks tuli praegusel juhul lõpetada vanemate ühine hooldusõigus viibimiskoha (sh elukoha) määramise õiguse osas (

§ 137alusel).

Samuti ei ole ringkonnakohtu lahendist aru saada, miks ei võinud lahendada elukoha küsimust

§ 119alusel või jätta viibimiskoha (sh elukoha) määramise õiguse osas praegustel asjaoludel avaldus üldse 9

(11)2-20-1708 rahuldamata, nagu seda tegi maakohus. Asja materjalidest nähtub, et senini on suutnud vanemad lapse viibimiskohas kokku leppida ilma ühist hooldusõigust lõpetamata. Olukorras, kus vaieldakse sisuliselt üksnes koolivaliku üle, peaks kohus asja lahendamisel välja selgitama, kas elukohas on vanemad võimelised omavahel kokku leppima, ilma et viibimiskoha (sh elukoha) määramise osas peaks vanemate õigusi piirama. Kui vanematel on lapsega lähedane ja usalduslik suhe, tuleks kohtul otsustusi tehes lähtuda sellest, et lapse suhe mõlema vanemaga säiliks senisel kujul võimalikult suurel määral. Kui see on lapse huvides, tuleks valida lahendus, mis võimaldaks säilitada lapsel võimalikult võrdse suhtlemisvõimaluse mõlema vanemaga. Praegusel juhul tulnuks ringkonnakohtul hinnata mh seda, kas olukorras, kus isa elukoht oli Põlvamaal ja ema elukoht Tartus, oleks vanemate ja lapse jaoks võimalik mõistlik lahendus ka selline, mis võimaldaks lapsel käia koolis ühes kohas, ilma et elukoha osas oleks vaja vanemate õigusi piirata. Elukoha osas vanemate õiguste piiramine eelkirjeldatud olukorras oleks põhjendatud eelkõige siis, kui asjaoludest tulenevalt ei oleks vanemate ja lapse seisukohalt toimivat lahendust (nt vahemaa vanemate elukohtade vahel on liiga pikk, vanematel pole võimalik last iga päev suure vahemaa tõttu nt teise linna kooli viia vms), mis võimaldaks lapsel käia koolis ühes kohas, aga elada vanemate kokkuleppe alusel vahelduvalt mõlema vanema juures. Ka sellisel juhul tuleks eelistada elukoha määramise osas

§ 119alusel otsustusõiguse andmist, kui see on lapse huvides.

  1. Lisaks leiab kolleegium, et ringkonnakohus pole piisavalt põhjendanud, miks on ema see, kelle õigusi tuleb piirata. Ringkonnakohtu lahendi põhjendustest võib aru saada, et peamine põhjus selleks oli asjaolu, et lapse ema on abiellunud isikuga, kes kannab vanglas karistust mõrva eest (vabaneb kinnipidamisasutusest
  2. a) ja kellel on diagnoositud alkoholism ning kellega ema suhtleb. Ringkonnakohus leidis, et selline elukorraldus võib mõjuda lapse heaolule negatiivselt. Samas on ringkonnakohus jätnud arvestamata asjaolu, et senini on hariduse küsimustega tegelenud peamiselt ema. Kolleegiumi arvates ei saa ainuüksi asjaolu, et lapse ema on abielus vanglas mõrva eest karistust kandva isikuga, olla põhjuseks, et anda lapse ainuhooldusõigus mingites küsimustes isale. Asja lahendades peab arvestama hetkeolukorraga, mitte hindama seda, mis võib kunagi tulevikus toimuda. Kuna asja materjalidest ei nähtu, et ema vanglas viibiv abikaasa osaleks praegu lapse elus või mõjutaks kuidagi last negatiivselt, ei saa see olla asja lahendamisel määrav. Lisaks märgib kolleegium, et kuna asi lahendatakse hagita menetluses, siis asjaolude muutudes saab vanem hooldusõiguse küsimuses vajaduse korral uuesti kohtusse pöörduda.
  3. Õige on ka ema väide, et ringkonnakohus on jätnud tema esitatud taotlused lahendamata. Ringkonnakohus on küll viidanud oma määruse põhjendustes ema täiendavatele taotlustele, kuid pole neid lahendanud, leides, et see pole ilma taotlusi täpsustamata võimalik. Põhjendatud ei ole anda ainuhooldusõigust mingis küsimuses ühele lapsevanemale vaid põhjusel, et teine on esitanud taotluse otsustusõiguse, mitte ainuhooldusõiguse saamiseks. Nagu eespool märgitud, on hooldusõiguse asjade puhul tegemist hagita menetlusega, mistõttu tuleb lapse huvidest lähtuvalt vanema avaldust ja selle eesmärki ka tõlgendada ja lasta vanemal avaldust vajaduse korral veelkord täpsustada.
  4. Eeltoodut arvestades ei ole ringkonnakohtu määrus põhjendatud (TsMS § 669 lg 1 p 5) ja tuleb tühistada ning asi tuleb saata tagasi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Asja uuel läbivaatamisel tuleb ringkonnakohtul arvestada eeltoodud kolleegiumi seisukohtadega (vt määruse p-d 17–22). Ringkonnakohtul tuleb asja lahendades võtta arvesse ka asjaolu, et laps on alates sügisest 2020 käinud Tartus R koolis. Kui lapse huvides on jätkata haridusteed senises koolis, ei ole koolivahetus sellises olukorras mõistlik. Lisaks tuleb ringkonnakohtul TsMS § 5 lg 3 ja § 477 lg 5 ning lg 7 kohaselt asja uuel läbivaatamisel välja selgitada, kuidas on vanemad saanud hakkama lapse elu ja õppetöö korraldamisega kohtumenetluse ajal, ning TsMS §-st 561 lähtudes suunata asjaosalisi lahendama asja kokkuleppel. 10

(11)2-20-1708
  1. Kuivõrd ringkonnakohtu määrus tühistatakse ja asi saadetakse ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks, jääb menetluskulude jaotus TsMS § 173 lg 3 teise lause kohaselt ringkonnakohtu otsustada.
  2. Lapsele riigi õigusabi korras määratud esindaja vandeadvokaat Kristi Haas esitas Riigikohtule taotluse, mille kohaselt palub esindatavale Riigikohtus osutatud riigi õigusabi eest mõista riigieelarvest välja koos käibemaksuga 349 eurot 20 senti. Kolleegium leiab, et Kristi Haasi taotlus on põhjendatud ja tuleb rahuldada, lähtudes riigi õigusabi seaduse (RÕS) §-dest 22 ja 23 ning justiitsministri
  3. juuli
  4. a määrusest nr 16 „Advokaadile riigi õigusabi tasu maksmise ja kulude hüvitamise kord“ (õigusabi osutamise ajal kehtinud redaktsioonis). Riigi õigusabi tasu ja kulud maksab RÕS § 24 lg 1 järgi välja Eesti Advokatuur.
  5. TsMS § 149 lg 4 esimese lause järgi tagastatakse määruskaebuse osalise või täieliku rahuldamise korral kautsjon Riigikohtu lahendi alusel. Kuna puudutatud isik I oli kautsjoni tasumisest vabastatud, ei ole alust temale kautsjonit tagastada. (allkirjastatud digitaalselt) 11
(11)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.