KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Kohtukoosseis Määruse kuupäev Haldusasja number Haldusasi Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatamine Menetlusosalised Tartu Ringk

) § 701 lg 1) ja gaasirelva (§ 701 lg 2 p 2) ning füüsilist jõudu (

§ 71

lg 2).

§ 71

lg 1 sätestab, et

§ 701

lg 1 punktides 3–8 nimetatud erivahendite ja teenistusrelvade kasutamine vanglateenistuse ametniku poolt on lubatud ainult äärmuslikel juhtudel, kui kõik ülejäänud meetmed kinnipeetava põgenemise takistamiseks, põgenenud kinnipeetava tabamiseks, relvastatud või mõne muu ohtliku esemega varustatud kinnipeetava kahjutuks tegemiseks, kallaletungi kõrvaldamiseks või kõrvaliste isikute vanglasse sissetungimise takistamiseks on ammendatud. Viidatud säte ei hõlma käeraudade paigaldamist. Siiski tuleb nii erivahendite (sh käerauad) kui ka teenistusrelvade kasutamisel hoiduda inimeste tervise kahjustamisest suuremal määral, kui see on konkreetsel juhul vältimatu (

§ 71lg 1 ls 2).

Vanglaametniku õigus enesekaitsele ja füüsilise jõu kasutamisele (

§ 71

lg 2) ei ole eeltoodud sätetega piiratud, kuid seejuures tuleb proportsionaalsuse põhimõttest kinni pidada.

§ 41

lg 2 sätestab, et kui seadus ei näe ette konkreetset piirangut, võib vangla kohaldada vaid selliseid piiranguid, mis on vajalikud vangla julgeoleku kaalutlustel. Piirangud peavad vastama täideviimise eesmärgile ja inimväärikuse põhimõttele ega tohi moonutada seaduses sätestatud teiste õiguste ja vabaduste olemust.

1. Erivahendite (käeraudade), gaasirelva ja füüsilise jõu kasutamise tingis praegusel juhul kaebaja käitumine, st kaebaja ei allunud korduvatele korraldustele võimaldada vanglaametnikel kambrisse siseneda, viskas ametnike suunas erinevaid esemeid või tegi nendega viskeliigutusi ning lõi kambrisisustust lõhkudes ja selle taha (tualeti uks, tekk) peitudes olukorra, kus ametnikud ei saanud näha, milliste vahenditega on kaebajal võimalik ametnikke rünnata või 3 ennast vigastada. Kokkuvõtvalt oli ametnike eesmärk ühelt poolt kinnipeetava õigusrikkumiste (allumatus vanglaametnike korraldustele) lõpetamine, teisalt aga kinnipeetava enda kaitsmine vigastuste eest. Halduskohtu hinnangul näitas kaebaja käitumine (nariredeli ja tualetiukse lahtikangutamine, akna lõhkumine), et ta võib vigastada nii ennast kui ka vanglaametnikke. Halduskohtu hinnangul oli vanglaametnike tegevus oluline nii ametnike endi julgeoleku kui ka kinnipeetava ohutuse (mh enesevigastamise vältimine) tagamiseks.
2. Kujunenud kohtupraktika kohaselt ei ole gaasipihusti kasutamine vangla kinnistes ruumides iseenesest õigusvastane, kuid selleks peab olema erakorraline vajadus (RKHKo 14.01.2015, 3-3-1-69-14, p 9 ja viidatud seisukohad). Kohtupraktikas on gaasipihusti kasutamise õiguspärasuse hindamisel rõhutatud vajadust välja selgitada, kas isikut saanuks ohjeldada või rahustada muude, leebemate vahenditega (samas p 10). Riigikohus on selgitanud gaasipihusti kasutamise tingimusi, viidates ka asjakohasele Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikale (RKHKo 02.10.2014, 3-3-1-47-14, eelkõige p 14). Viidatud praktikas on oluliseks peetud arvestada nii pipragaasi kinnises ruumis kasutamisega kaasneda võivaid võimalikke raskeid tagajärgi kui ka vanglaametnike käsutuses olnud alternatiivseid vahendeid. Oluliseks on peetud, kas abinõu kohaldamisele eelnenud kaebaja käitumist ning vangla käsutuses olnud vahendeid arvestades oleks olnud võimalik lahendada olukord vähemintensiivseid meetmeid kasutades, samuti kaebajast lähtuva julgeolekuohu ulatust, tema valduses olnud esemete olemust ning tema käitumist, aga ka asjaolu, kas kaebaja on ka varem sarnasel viisil agressiivselt käitunud (RKHKo 02.10.2014, 3-3-1-47-14, p 14).
3. Halduskohus leidis, et kaebaja sai soovi kohtuda psühholoogiga või saada ümber paigutatud teise kambrisse väljendada korrakohaselt taotlusi esitades, ning taotluse rahuldamata jätmise korral seda vaidlustada vaidega ja hiljem kohtumenetluses. Isegi kaebaja soovide tähelepanuta jätmine ei õigusta sellist käitumist, nagu kaebaja puhul, vaid sellisteks puhkudeks on seadusega ette nähtud õiguskaitsevahendid.
4. Kaebaja väitis tema suhtes gaasi kasutamist seitsmel korral. Vastustaja väitel kasutati gaasipihustit kolmel korral ning seda väidet kinnitasid ka asjas kogutud tõendid kogumis ja tunnistajate kohtuistungil antud ütlused. Tunnistaja A märkis, et kasutas gaasipihustit kahel korral ning B ühel korral. Viimast kinnitas ka B ise. Seega ei ole millegagi tõendatud kaebaja väide seitsmest gaasipüstoli kasutamise korrast.
5. Samas ei saanud ka gaasi kontsentratsioon õhus olla selline, mis muutnuks viibimise ruumis väljakannatamatuks või väga häirivaks – neli vanglaametnikku sisenesid ruumi pärast gaasipihusti kasutamist kaebaja ohjeldamiseks ja vahejuhtumi lõpetamiseks. Kambrisse sisenedes oli tunnistajate sõnul tunda gaasilõhna ning gaas põhjustas mingil määral kipitust kurgus või köha, kuid ei takistanud valvuritel oma ametikohustuste täitmiseks ruumis viibida. Kaebaja viidi kiiresti pärast gaasi kasutamist ja käeraudade paigaldamist teise kambrisse.
6. Kaebaja terviseseisundit kontrollis varsti pärast vahejuhtumit ja gaasipihusti kasutamist tervishoiutöötaja. Pihustatud pipragaas sattus pigem kaebaja näonahale ja seljale ning silmade punetust ei esinenud. Tervishoiutöötaja soovitas gaasiga kokku puutunud piirkondi (nägu) ohtra jaheda veega pesta (tl 16).
7. Ametnikud hoiatasid kaebajat eelnevalt, et vastupanu osutamisel või ametnike ründamise või millegagi viskamise korral kasutatakse tema suhtes gaasipihustit. Kaebaja jätkas ametnike suunas esemete viskamist ja viskeliigutuste tegemist. 4
8. Halduskohus asus seisukohale, et arvestades kaebaja tegevust (korraldustele korduv mitteallumine, enda sulgemine kambrisse, mille trellust ta keeldus valvuritele sisenemiseks avamast ning valvurite suunas vee viskamine ning viskeliigutuste tegemine käepäraste esemetega, mh kauss, raamat, kambri mööbli detailid; samuti akna ja mööbliesemete lõhkumine) ei olnud tema suhtes gaasipihusti kasutamine ülemäärane ning sündmuste käigust ilmnes, et muud abinõud ei oleks olnud piisavad kambrisse pääsemiseks ja sealse olukorra väljaselgitamiseks ning kaebaja ohjeldamiseks. Tõenditest kogumis selgus, et kaebajale anti korduvalt korraldusi tal endal trelluks avada, kuid kaebaja eiras neid. Kaebaja oli kambris tualettruumi ust ja tekki kasutades loonud olukorra, kus kambrisse siseneda soovinud ametnikud ei saanud olla kindlad, millised esemed kaebajal nende ründamiseks on. Samadel põhjustel puudus vanglaametnikel ka võimalus hinnata, kas ja millist ohtu kujutab kambris viibiv kinnipeetav iseendale.
9. Gaasipihusti kasutamine ei olnud ametnike impulsiivne tegevus, vaid enne seda anti kaebajale korduvalt korraldusi, ametnikud koostasid tegevusplaani kambrisse sisenemiseks ning kahel korral teavitati juhtumist peavalvekeskust, toodi juhtumi lahendamiseks vajalikku varustust. Sündmuse tõsidust ilmestab ka asjaolu, et kohal oli ametnik, kel ainsana juhtumiga seotud ametnikest oli elektrišoki vahendi kasutamise õigus ning kaebajat hoiatati isegi elektrišokirelva kasutamise eest, kuigi see hoiatus ei realiseerunud. Gaasipihusti kasutamine oli halduskohtu hinnangul ametnike poolt ohuhinnangule tuginev kaalutletud otsus. Kohtupraktikas on korduvalt kinnitust leidnud, et vanglal vangistuse täideviimiseks loodud asutusena peab olema vangistuse täideviimise spetsiifikast lähtuv kogemus ohtude avastamisel ja ennetamisel ning avar hindamisruum ohu määratlemisel (RKHKo 25.10.2012, 3-3-1-28-12, p 14).
10. Halduskohtu hinnangul ei olnud gaasipihusti kasutamine ülemäärane.
11. Kohtupraktika kohaselt peab käeraudade kasutamisele eelnema nende kasutamise vajaduse hinnang (RKHKo 19.06.2012, 3-3-1-18-12, p 13). Käeraudade kasutamist ohjeldusmeetmena on aktsepteeritud ka isiku agressiivset käitumist arvestades ennetava abinõuna, et vältida õigushüvede, sh vangla julgeoleku kahjustamist, aga ka ära hoida vanglaametnike ja isiku enda kahjustamist (RKHKo 19.04.2012, 3-3-1-8-12, p 13-14). Praegusel juhul järeldas halduskohus asjas kogutud tõenditest, et vanglaametnikud tegutsesid nii vanglaametnike kui ka kaebaja enda turvalisuse huvides. Vanglas viibivate isikute ja vangla turvalisuse ning korra tagamine on vangistuse eesmärkide (

§ 6

lg 1) saavutamise eeltingimus, milleta vangistus kaotaks oma mõtte (RKPJKo 17.12.2019, 3-19-40, p 40).

1. Isegi asjaolu, et kaebaja pärast ametnike sisenemist allus korraldusele põrandale heita, ei anna tema eelneva käitumise põhjal alust pidada kolme ametniku tegevust käeraudade paigaldamisel ülemääraseks. Käeraudade kasutamine on praegusel juhul olnud lühiajaline, kestes ligemale 20 minutit. Käerauad paigaldati pärast kella 8:40, kui ametnikel õnnestus kambrisse pääseda, ning kell 9:00 dokumenteeris juba tervishoiutöötaja kaebaja seisundi ja vigastused.
2. Füüsilise jõu kasutamine

§ 71

lg 2 alusel on aktsepteeritav ka teenistusülesande täitmise eesmärgil, mh sundimaks kinnipeetavat täitma talle antud seaduslikku korraldust. Käsikaamera salvestiselt ei nähtu kaebaja põrandal lohistamist ega tirimist. Tegevus käeraudade panekul ja kaebaja kambrist väljatoimetamisel toimub kiiresti ning kaebaja kõndis 5 ise kambrist välja. Kaebaja kahelt poolt hoidmist tema saatmisel teise kambrisse, samuti pea allasurumist peetaks standardseks protseduuriks vastupanu ilmutava kinnipeetava saatmisel. Kui ka kinnipeetav oli tema teise kambrisse viimise ajaks vastupanu lõpetanud, oli tema eelnevat käitumist arvestades taolise standardlähenemise kasutamine põhjendatud. Eelneva põhjal ei saa järeldada liigse füüsilise jõu kasutamist.

1. Kaebaja väide, et ta kaotas ajutiselt teadvuse ning teadvusele tulles olid talle pandud käerauad, ei leidnud tõendamist videosalvestisega ega ühegi tunnistaja ütlusega. Kaebaja ei rääkinud teadvusekaotusest tervishoiutöötajale, kes tema terviseseisundi kohe juhtumi järel dokumenteeris, fotod tegi ja esmaabi andis.
2. Kaebaja väitel on talle tekitatud vigastusi, teda põrandal olnud klaasikildudel tirides, samal ajal kui teine valvur oli põlve ja keharaskusega kaebaja selja peal. Halduskohus leidis, et arvestades kaebaja käitumist kambris (nariredeli lahtikangutamine, tualetiukse asetamine kambri trellukse ette, akna lõhkumine), ei saa välistada, et kaebaja tekitas endale vigastusi juba nende tegevustega. Videosalvestiselt ei nähtunud, et kaebajat oleks kambri põrandal lohistatud või tiritud. Kui ka kaebajat vigastasid põrandale sattunud klaasikillud, tuleb arvestada, et akna lõhkus kaebaja ise ning tema enda käitumine tingis olukorra, kus tal tuli ametnike korralduse tulemusena heita pikali põrandale, et ametnikud saaksid lahendada ametnikele ja kaebajale endale ohtu kujutanud juhtumi.
3. Kaebaja kinnitas kohtuistungil, et talle osutatud esmaabi pärast vahejuhtumit oli piisav.
4. Kaebaja väide, et kohtul tuleks kontrollida, kas kambri, milles ta viibis, trellitatud uks vastab arhitekti koostatud ehitusprojektile, ei ole praeguse vaidluse lahendamise jaoks asjakohane. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNKOHTUS
5. Kaebaja esitas 19.01.2020 halduskohtu otsuse apellatsioonkaebuse (tl 118-118p), milles palub halduskohtu otsuse tühistada ning rahuldada tema kaebus. Kaebaja ei nõustu halduskohtu otsusega osas, mis puudutab põlvega selga tulemist ja valu tekitamist. Käeraudade paigaldamise ajal kaebaja vastupanu ei osutanud ja põlvega selga tulemist ei saa pidada tavapäraseks toiminguks. Jõu kasutamise vajadus puudus, kuna kaebaja allus korraldustele. Varasematele sündmustele tuginemine ei saa õigustada füüsilise jõu piiride ületamist. Lähtuda oleks tulnud hetkeolukorrast. Hiljem käis kaebaja seljaga perearsti juures.
6. Tartu Vangla ei nõustu vastuses apellatsioonkaebusele (tl 122) sellega ja palub apellatsioonkaebus rahuldamata jätta. Ei saa välistada, et maas lamavale apellandile võis käeraudade paigaldamine põhjustada lühiajalist ebamugavust ega ka seda, et need ebamugavused võisid hiljem tunda anda. Sellest sõltumata, ei saa pidada Tartu Vangla ametnike käitumist 23.04.2019 ülemääraseks jõu kasutamiseks. Kohtumenetluses leidis tõendamist, et ametnike käitumine oli suunatud kaebajale käeraudade paigaldamisele ja see kestis lühiajaliselt. Kohtumenetluses kogutud tõendid ei kinnitanud apellandi suhtes ülemäärase jõu kasutamist. Halduskohus ei jätnud hindamata apellandi poolt kaebuses esitatut. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 6
7. Ringkonnakohus leiab, apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ja halduskohtu otsuse resolutsioon muutmata, muutes ja täiendades halduskohtu otsuse põhjenduste p 18.1 vastavalt käesoleva otsuse põhjendustele.
8. Kaebaja vaidlustab halduskohtu otsust üksnes selles osas, milles halduskohus käsitles intsidendi etappi, kus selleks, et kaebajale käeraudu paigaldada, hoidsid valvurid teda kinni ning üks või mitu neist vajutas kaebajale põlvega selja peale.
9. Halduskohus tuvastas otsuse punktis 18.1, et käeraudade paigaldamisel osales kaks ametnikku teine teisel pool kinnipeetavat ning kolmas fikseeris jalad, tuginedes seejuures tunnistajate A ja D ütlustele ning käsikaamera salvestisele.
10. Toimiku materjalide juures on 23.04.
11. a käsikaamera salvestis, mille pikkuseks on 3:38 minutit. Videos on alates 2:43 näha, et peale vahetrellide ukse lahti saamist siseneb kambrisse neli valvurit, mitte kolm. Kambris viibinud kaebaja heidab korralduse peale põrandale pikali peaga akna poole. Üks valvur liigub kaebaja pea juurde ja hoiab kaebajat õlgadest. Teine valvur on kaebajast vasakul, kolmas kaebajast paremal ning neljas hoiab maas lamavat kaebajat kinni jalgadest. Seega osales kaebajale käeraudade paigaldamisel mitte kolm, vaid neli valvurit. Neist võisid kaebajale põlvega selga vajutada kuni kolm valvurit – see, kes oli pea juures, ning need, kes olid kaebajast paremal ja vasakul.
12. Kaebaja leiab, et jõu kasutamiseks puudus vajadus, kuna ta allus korraldustele, ning et sellises olukorras ei oleks tema suhtes enam üldse tohtinud jõudu kasutada. Ringkonnakohus sellega ei nõustu. Ringkonnakohus selgitab, et isiku suhtes jõu kasutamise õiguspärasuse väljaselgitamiseks tuleb esmalt teha kindlaks jõu kasutamise eesmärk, kuna selle järgi on võimalik leida jõu kasutamise õiguslik alus. Õiguslik alus määrab omakorda jõu kasutamise õiguspärasuse tingimused. Kui õiguslikku alust ei ole, on jõu kasutamine juba sellepärast õigusvastane. Praegusel juhtumil kasutasid valvurid kaebaja suhtes jõudu selleks, et paigaldada talle käerauad. Jõu kasutamise õiguspärasus sõltub seega esiteks käeraudade paigaldamise õiguspärasusest ja teiseks sellest, kas käeraudade paigaldamiseks oli jõu kasutamine õiguspärane.
13. Käeraudade paigaldamise õigusliku aluse moodustavad

§ 69

lg 1 ja lg 2 p 5 koosmõjus § 701 lg 1 punktiga 1 ja § 71 lg 1 lausega 2.

§ 69

lg 1 kohaselt kohaldatakse täiendavaid julgeolekuabinõusid kinnipeetavale, kes süstemaatiliselt rikub vangistusseaduse või vangla sisekorraeeskirja nõudeid, kahjustab oma tervist või on suitsiidi- või põgenemiskalduvustega, samuti kinnipeetavale, kes on ohtlik teistele isikutele või vangla julgeolekule; täiendavaid julgeolekuabinõusid võib kohaldada ka raske õiguserikkumise ärahoidmiseks.

§ 69

lg 2 p 5 järgi on täiendavate julgeolekuabinõudena lubatud ohjeldusmeetmete kasutamine. Vastavalt

§ 701

lg 1 punktile 1 on vanglateenistuse erivahendiks muuhulgas ohjeldusmeetmena kasutatavad käerauad.

§ 71

lg 1 ls 2 järgi tuleb erivahendi ning teenistusrelva kasutamise korral hoiduda inimeste tervise kahjustamisest suuremal määral, kui see on antud juhul vältimatu.

1. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu hinnanguga, et käeraudade kasutamine oli antud juhul õiguspärane. Kaebaja ei ole ka käeraudade paigaldamise õiguspärasust kahtluse alla seadnud, vaid tugineb üksnes käeraudade paigaldamisel rakendatud jõu ülemäärasusele. 7
2. Jõu kasutamise õiguslike alustena tulevad kõne alla

§ 71lg 2 või § 71 lg 31 koosmõjus lg-ga 33 või § 41.

39.

§ 71

lg 2 järgi võib vanglateenistuse ametnik kasutada teenistusülesannete täitmisel ja enda ohutuse tagamiseks enesekaitsevahendeid ning füüsilist jõudu. Tegemist on väga napi sõnastusega normiga, mille puhul ei ole selge, kas tegemist on üldse volitusnormiga, või on tegemist üksnes volitusega kasutada jõudu asjade vastu või on tegemist palja pädevusnormiga. Seaduse seletuskiri seda aspekti ei ava ja küsimust lähemalt ei selgita.1 Vangistusseaduse kommentaar seda küsimust ei käsitle (L. Madise, P. Pikamäe, J. Sootak. Vangistusseadus. Kommenteeritud väljaanne. 2014, § 71 komm. 7). Kuna jõu kasutamine isikute suhtes on erakordselt intensiivne põhiõiguse riive, siis peavad selle täpsemad eeldused ja jõu kasutamise lubatav ulatus olema reguleeritud seaduses. Ringkonnakohus on seetõttu seisukohal, et

§ 71

lg 2 ei saa olla eraldiseisev volitusnorm jõu kasutamiseks kinnipeetavate suhtes. 40.

§ 71

lg 31 sätestab, et vanglateenistuse ametnikul on teenistuskohustuste täitmisel, sealhulgas teenistuskohustuste täitmisel väljaspool vanglat, õigus kinni pidada isik, kes oma tegevusega vahetult ohustab karistuse täideviimist vanglas; isiku kinnipidamine toimub korrakaitseseaduse (KorS) §-s 46 sätestatud korras.

§ 71

lg 33 näeb ette, et isikut kinni pidades kasutab vanglateenistuse ametnik vajaduse korral vahetut sundi, mis seisneb isiku mõjutamises füüsilise jõuga ning

§ 71lg-s 1 sätestatud äärmuslikel juhtudel erivahendi või teenistusrelvaga; vahetu sunni kohaldamisel lähtutakse Kor

S §-des 76–78 sätestatud korrast. Nimetatud volitusnormid annavad küll piisava regulatsioonitiheduse, kuid on kaheldav, kas nende eeldused on täidetud. Eelkõige võib arutleda selle üle, kas vanglas eraldi lukustatud kambris viibivat isikut saab üldse kinni pidada. Ringkonnakohus jätab selle küsimuse aga siinkohal lahtiseks, sest nimetatud alus langeb ära muudel põhjustel. KorS § 46 lg 1 sätestab 8 erinevat juhtu, millistel on lubatud isik kinni pidada, millest käesoleval juhul tulevad kõne alla punktid 1, 2 ja 5. KorS § 46 lg 1 p 1, 2 ja 5 järgi võib politsei või seaduses sätestatud juhul muu korrakaitseorgan isiku kinni pidada, sulgedes ta ruumi või sõidukisse või piirates muul viisil olulisel määral tema füüsilist vabadust, kui see on vältimatu

§ 71lg-le 31 koosmõjus lg-ga 33.

41.

§ 41

on kahelõikeline.

§ 41

lg 1 sätestab, et kinnipeetavat, arestialust või vahistatut koheldakse viisil, mis austab tema inimväärikust ning kindlustab, et karistuse kandmine või vahi all viibimine ei põhjusta talle rohkem kannatusi või ebameeldivusi kui need, mis paratamatult kaasnevad vanglas või arestimajas kinnipidamisega.

§ 41

lg 2 järgi allutatakse kinnipeetava, arestialuse või vahistatu vabadus seaduses toodud piirangutele; kui seadus ei sätesta konkreetset piirangut, võib vangla, Justiitsministeerium või arestimaja kohaldada vaid selliseid piiranguid, mis on vajalikud vangla või arestimaja julgeoleku kaalutlustel; piirangud peavad vastama täideviimise eesmärgile ja inimväärikuse põhimõttele ega tohi moonutada seaduses sätestatud teiste õiguste ja vabaduste olemust. Ka

§ 41

puhul on sarnaselt

§ 71

lg-ga 2 kaheldav, kas see üldse saab olla piisav volitus jõu kasutamiseks kinnipeetava suhtes.

§ 41

vastuvõtmisel põhjendas seadusandja seda põhjalikult: „Muudatusega kehtestatakse üldklausel, et kinnipeetavat, arestialust ja vahistatut tuleb kohelda inimväärikalt ning kindlustada, et vanglas või arestimajas viibimisel ei põhjustaks isikule rohkem kannatusi ega ebameeldivusi kui need, mis paratamatult kaasnevad kinni pidamisega. […] Lõike 2 sätestamisel on eeskuju võetud Saksamaa vangistusseaduse (Strafvollzugsgesetz) § 4 lõikest 2. Kehtestatakse üldpõhimõte, mille kohaselt allutatakse kinnipeetava, arestialuse või vahistatu vabadused seaduses toodud piirangutele. Seaduses sätestamata juhtudel võib nende suhtes kohaldada vaid selliseid piiranguid, mis on vajalikud vangla või arestimaja julgeoleku kaalutlustel, vastavad täideviimise eesmärgile, ei moonuta vangistusseaduses teiste õiguste ja vabaduste olemust ning vastavad inimväärikuse põhimõttele. Enamik vahistatule, arestialusele või kinnipeetavale kehtivatest piirangutest tuleneb

-st. Kuid lisaks sellele on ka teisi seadusi, mida tuleb arvestada. Nt Riigikogu valimise seadus, kohaliku omavalitsuse volikogu valimise seadus ning Euroopa Parlamendi valimise seadus näevad ette piirangud vanglakaristust kandva isiku hääletamis- ning kandideerimisõigusele. Tubakaseadusest tulenevad aga nt üldised piirangud, mis näevad ette, kus võib valitsemisasutuses suitsetada. Täideviimise eesmärgi sisustamiseks tuleb pöörduda

2. peatüki § 6 lõike 1 juurde, mis sätestab, et vangistuse täideviimise eesmärk on kinnipeetava suunamine õiguskuulekale käitumisele ja õiguskorra kaitsmine. […] Sätte eesmärgiks on vältida olukordi, kus igal väiksemalgi vangla toimingul peab olema konkreetne seaduslik alus. Vangla kontekstis, kus tehakse toiminguid, mis hõlmavad kõiki kinnipeetava eluvaldkondi, on vajalik paindliku regulatsiooni olemasolu. Näiteks tekib see vajadus juhtudel, kui vangla kodukorras on sätestatud, et hommikuse loenduse ajal peab isik voodist püsti tõusma ning ei tohi jääda voodisse lebama. Tegemist on piiranguga, mis on vajalik nii kinnipeetava enda elu ja tervise kaitseks, st kontrollitakse, et kas isik on terve, ning samuti ka vangla julgeoleku ja korra tagamiseks. Konkreetset õiguslikku alust kehtivas õigusest ei ole. Küll saab tõlgendada seda tuletades erinevates sätetest. Selliste tõlgendamisprobleemide lahendamiseks on vajalik üldsätte olemasolu, mis seab raamistiku põhinormide tõlgendamisele ehk seab ka kriteeriumid, mille kohaselt piirang peab olema vajalik, lähtuma vangistusseaduse mõttest, vastama inimväärikuse põhimõttele ning ei tohi moonutada vangistusseaduses teiste õiguste ja vabaduste olemust. […] Ilmselge on see, et lõige 2 ei anna vanglatele volitust piirata õigusi, mis on juba konkreetselt piiratud, näiteks ei ole õigust pikendada distsiplinaarkaristuste tähtaega, laiendada täiendavate julgeolekuabinõude aluseid või kasutada relvi juhul, kui selleks ei tulene seadusest õigust. Seega ei saa üldvolitusele tuginedes rakendada meetmeid, mille 9 kasutamise eeldused on seaduses täpsustatud ja piiritletud.“2 Kui asuda seisukohale, et jõu kasutamise alused on ammendavalt sätestatud

§ 71

lg-s 31 koosmõjus lg-ga 33, mille eeldused ei olnud käesoleval juhul täidetud, siis eelneva põhjal ei saaks järelikult jõu kasutamise õigusliku alusena tulla kõne alla ka

§ 41

. Samas võib ka asuda seisukohale, et

§ 71

lg 31 koosmõjus lg-ga 33 sätestab siiski kitsalt jõu kasutamise isiku kinnipidamise kontekstis. Seega tuleb

§ 41

õigusliku alusena kõne alla ainult siis, kui lähtuda sellest, et vanglas eraldi lukustatud kambris viibivat isikut ei saa kinni pidada.

1. Eelnevast tulenevalt peab jõu kasutamine käesoleval juhul niisiis kujutama endast piirangut, mis on vajalik vangla julgeoleku kaalutlustel; see piirang peab vastama täideviimise eesmärgile ja inimväärikuse põhimõttele ega tohi moonutada seaduses sätestatud teiste õiguste ja vabaduste olemust. Asjaolud, millele tuginevalt vangla kaebaja suhtes jõudu rakendas, on kokkuvõtlikult ära toodud halduskohtu otsuse punktis
2. Selle kohaselt tingis mh füüsilise jõu kasutamise praegusel juhul kaebaja käitumine, st kaebaja ei allunud korduvatele korraldustele võimaldada vanglaametnikel kambrisse siseneda, viskas ametnike suunas erinevaid esemeid või tegi nendega viskeliigutusi ning lõi kambrisisustust lõhkudes ja selle taha (tualeti uks, tekk) peitudes olukorra, kus ametnikud ei saanud näha, milliste vahenditega on kaebajal võimalik ametnikke rünnata või ennast vigastada. Halduskohus leidis, et kaebaja näitas oma käitumisega (nariredeli ja tualetiukse lahtikangutamine, akna lõhkumine), et võib vigastada nii ennast kui ka vanglaametnikke. Valvur Aa tunnistuse kohaselt ei olnud teki taha varjunud kinnipeetava puhul teada, milliseid võimalikku ohtu kujutavaid esemeid võib tal enda juures olla. Ringkonnakohus nõustub, et nimetatud asjaolud olid piisavad, et kaebajat mitmekesi kinni hoida ja talle käeraudade paigaldamiseks ka lühiajaliselt põlvega selga vajutada. Kaebajale põlvega seljale vajutamine ei kestnud kaua ja lõppes kohe, kui käerauad said paigaldatud. Seejärel talutati kaebaja, kes kõndis omal jalal, kambrist välja. Eelneva valguses märgib ringkonnakohus, et kaebaja eksib, kui ta arvab, et kui ta peale kambris märatsemist hetkeks korralduse peale pikali heidab, siis välistab ta sellega jõu kasutamise tema suhtes täielikult. Jõu kasutamise õiguspärasuse hindamisel tuleb arvesse võtta nii vahetult eelnevaid sündmusi kui ka prognoosi meetmete tarvitusele võtmise hetkel. Lisaks piisab teatud juhtudel meetmete tarvitusele võtmiseks ka ohukahtlusest. Näiteks määratleb KorS § 5 lg 6, et ohukahtlus on olukord, kus ilmnenud asjaoludele antava objektiivse hinnangu põhjal ei saa tõenäosust, et korrarikkumine aset leiab, pidada piisavaks, kuid mille puhul on alust arvata, et korrarikkumine ei ole välistatud. Nimelt annab ohukahtlus korrakaitseorganile õiguse võtta tarvitusele vajalikke meetmeid eesmärgiga selgitada välja, kas oht on või ei ole. Praegusel juhtumil ei olnud ringkonnakohtu hinnangul aga oht sellega, et kaebaja pikali heitis, veel möödunud, vaid kestis edasi. Kaebaja käitumine sundis oletama, et kaebaja on võimeline käituma ettearvamatult. Selleks, et välistada vigastused kaebajale endale ja valvuritele, oli põhjendatud hoida kaebajat lühiajaliselt kinni, sh surudes teda põlvega vastu põrandat, kuni kaebajale said paigaldatud käerauad. Sellest tulenevalt käitusid valvurid õiguspäraselt ega rakendanud kaebaja suhtes ülemäärast jõudu. Kokkuvõttes leiab ringkonnakohus niisiis, et jõu kasutamine vastas käesoleval juhul täideviimise eesmärgile ja inimväärikuse põhimõttele ega moonutanud seaduses sätestatud teiste õiguste ja vabaduste olemust.
3. Ringkonnakohus nõustub ülejäänud osas halduskohtu otsuse põhjendustega ega pea vajalikuks neid korrata (HKMS § 201 lg 4). 2 https://www.riigikogu.ee/download/be66d7c3-7bc0-3803-c028-bd8f100e1823, lk 5-
4. 10
5. Eelnevast tulenevalt jääb apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsuse resolutsioon muutmata, kuid muuta ja täiendada tuleb halduskohtu otsuse põhjenduste p 18.1 vastavalt käesoleva otsuse põhjendustele.
6. Täiendavalt juhib ringkonnakohus vastustaja tähelepanu sellele, et kinnipeetava suhtes rakendatava jõu kasutamise regulatsioon vangistusseaduses vajaks täpsustamist.
7. HKMS § 77 lg 1 kohaselt kohaldatakse halduskohtumenetluse avalikkuse, haldusasja menetluse kinniseks kuulutamise, kohtuistungi edastamise ja salvestamise suhtes tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 37-
8. TsMS § 38 lg 1 p 3 kohaselt kuulutab kohus menetluse või osa menetlusest omal algatusel või menetlusosalise taotlusel kinniseks, kui see on ilmselt vajalik menetlusosalise, tunnistaja või muu isiku eraelu kaitseks, kui huvi asja avaliku arutelu vastu ei ole eraelu kaitse huvist suurem. Halduskohtule on esitatud kaebaja tervisekaardi väljavõte (tl 16) ja terviseseisundi kontrolli protokoll (tl 15). Samuti on toimikus fotod, mis dokumenteerivad kaebaja vigastusi (tl 37, 39, 41). Ringkonnakohtu hinnangul on kaebaja eraelu kaitseks vajalik kuulutada menetlus kinniseks kaebaja terviseandmeid puudutavas osas. Huvi asja avaliku arutelu vastu ei kaalu selles osas üles kaebaja eraelu kaitse huvi. Eelnevat arvestades kuulutab ringkonnakohus menetluse HKMS § 77 lg 1 ja TsMS § 38 lg 1 p 3 alusel kaebaja terviseandmeid puudutavas osas kinniseks.
9. Ringkonnakohus asendab HKMS § 175 lg 3 alusel otsuse avaldamisel kaebaja nime otsuses läbivalt tähemärgiga X. Samal alusel tuleb asendada otsuse avaldamisel valvurite A, B, C, D ja E nimed vastavalt tähemärkidega A, B, C, D ja E. /allkirjastatud digitaalselt/ 11