lõike 2 punktidest 1 (Juriidilisest isikust võlgniku lähikondne on juriidilise isiku juhtorgani liige /.../ ja raamatupidamise eest vastutav isik) ja 2 (Juriidilisest isikust võlgniku lähikondne on juriidilise isiku /.../ osanik, kellele kuulub rohkem kui 1/10 /.../ osadega määratud häältest) tulenevalt INSECTRA OÜ lähikondne
tähenduses. M. V. on teinud iseendale laenude tagasimakseid ajal, mil INSECTRA OÜ oli muutunud püsivalt maksejõuetuks. Iseendale laenusid tagasi makstes eelistas ta iseennast teistele võlausaldajatele. 7
lõige 1 punkt 3 sätestab: Kohus tunnistab kehtetuks rahalise kohustuse täitmise võlausaldajale, kui kohustus täideti kahe aasta jooksul enne pankrotimenetluse algatamist võlgniku lähikondsele /.../. Lisaks on kahjustanud M. V. võlausaldajate huve laovarude ja kaupluse sisustuse iseendale müümisega ebamõistlikult väikese hinna eest – laovarude iseendale müümisega on äriühingule tekitatud kahju minimaalselt 88 490 krooni (täpsemalt punktis 1.2.1) ning kaupluse sisustuse iseendale müümisega hinnanguliselt 20 000 krooni. Sedavõrd odavalt iseendale vara võõrandamised on kinke iseloomuga tehingud.
lõike 1 punkti 1 kohaselt kohus tunnistab kehtetuks kinkelepingu, kui leping sõlmiti ühe aasta jooksul enne pankrotimenetluse algatamist, samuti pankrotimenetluse algatamisest kuni pankroti väljakuulutamiseni, § 111 lõikest 3 tulenevalt kohus võib käesolev paragrahvi lõikes 1 sätestatud alustel tunnistada kehtetuks ka müügi-, vahetus- või muu lepingu, kui poolte kohustuste ebavõrdsuse tõttu on ilmne, et sõlmitud lepingul oli kas või osaliselt kinke iseloom.
lõike 1 punkti 2 alusel kohus tunnistab kehtetuks tehingu, mis oli tehtud ühe aasta jooksul enne pankrotimenetluse algatamist, kui teine pool teadis või pidi teadma, et tehinguga kahjustatakse võlausaldajate huve, seejuures § 110 lõike 3 kohaselt võlgniku lähikondse puhul eeldatakse, et ta teadis, et võlgnik kahjustas tehinguga teadlikult võlausaldajate huve. 4.
lõike 2 (Võlgnik on maksejõuetu, kui ta ei suuda rahuldada võlausaldaja nõudeid ja see suutmatus ei ole võlgniku majanduslikust olukorrast tulenevalt ajutine) kui ka lõike 3 (Juriidilisest isikust võlgnik on maksejõuetu ka siis, kui võlgniku vara ei kata tema kohustusi ja selline seisund ei ole võlgniku majanduslikust olukorrast tulenevalt ajutine) tähenduses.
lõike 4 kohaselt kui pankrotiavalduse on esitanud võlgnik, siis eeldatakse, et ta on maksejõuetu. Ajutise halduri hinnangul muutus INSECTRA OÜ püsivalt maksejõuetuks juulis 2009, mil ei suudetud enam tasuda riiklikke makse ja makseid. Sellest ajast alates täiendavate kohustuste võtmine juhatuse liikme poolt on kahjustanud kõigi võlausaldajate huve.
lõikest 2 maksejõuetuse põhistamiseks lisab võlgnik pankrotiavaldusele seletuse maksejõuetuse põhjuse kohta ja võlanimekirja. Võlgnik on andnud pankrotiavalduses ülevaate tegevusest, ent väga tõsiselt võetavaid põhjuseid ei ole M. V. pankrotiavalduses välja toonud (maksejõuetuse põhjuseks ei saa olla näiteks külastajate vähesus konkreetsel kaubanduspinnal, kuna elementaarne on turu-uuringu tegemine enne üürilepingu sõlmimist; seega kui Hansakeskuse kaubandusosakonnas ei olnud piisavalt ostjaid konkreetsele kaubale, on probleemi tuum siiski oskamatuses äri teha ja ebaõigetes juhtimisotsustes). Ajutine haldur tegi katse saada ettekujutust M. V. elementaarsest majanduslikust mõtlemisest, paludes teabenõudes (lisa 6, küsimus 1), et M. V. kirjeldaks, millised olid äriühingus igakuised püsikulud ja millised muutuvkulud. M. V. tegi endale vastamise lihtsaks, teatades: Üürikulud ja muud kulud nähtavad kõik raamatupidamisdokumentidest. 9 Kui nimetada, et elektroonilist pearaamatut, mida ajutine haldur oleks saanud erinevate tegevusperioodide lõikes analüüsida, ei esitatud, siis juba juhatuse liikme eeldus, et raamatupidamise algdokumentide järgi saaks dokumentatsiooni esmakordselt nägev inimene mõistliku aja jooksul ettekujutuse majandustegevuses olnud muutuv- ja püsikuludest, on väga ebakohane. M. V. nii sellest kui ka enamusest teistest vastustest võib järeldada, et: 1) M. V. puuduvad elementaarsemadki algteadmised majandusest; 2) M. V. puudub ülevaade sellest, kuidas toimis tema enda ettevõte. Kuna M. V. sisulisi vastuseid küsimustele anda ei suutnud, loobus ajutine haldur edaspidi M. V. küsimuste esitamisest, vaid hankis vajaliku teabe muul moel. Nimetada tuleb ka, et M. V. ei viibinud ajutise pankrotimenetluse ajal Eestis. Ajutise halduri meili teel esitatud palvele edastada raamatupidamise sise-eeskirjad ja elektrooniline raamatupidamise pearaamat ei reageerinud M. V. mingil moel. Kuna äriühing on maksejõuetu kauem kui 20 päeva, on juhatuse poolt täitmata tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 36 sätestatud kohustus: kui on ilmne, et juriidiline isik on püsivalt maksejõuetu, peavad juhatuse või seda asendava organi liikmed esitama pankrotiavalduse. Äriseadustiku § 180 lõige 51 sätestab pankrotiavalduse esitamise tähtaja: Kui osaühing on maksejõuetu ning maksejõuetus ei ole tema majanduslikust olukorrast tulenevalt ajutine, peab juhatus viivitamata, kuid mitte hiljem kui 20 päeva möödumisel maksejõuetuse ilmnemisest, esitama kohtule osaühingu pankrotiavalduse. Pärast maksejõuetuse ilmnemist ei või juhatuse liikmed teha osaühingu eest makseid, välja arvatud maksed, mille tegemine maksejõuetuse olukorras on kooskõlas korraliku ettevõtja hoolsusega. Nimetatud 20-päevast tähtaega juhatus ei järginud, samuti ignoreeriti maksete tegemise keeldu juba ilmnenud pankrotiolukorras. Kindel on, et esimeste maksejõuetuse märkide ilmnemisel ei võtnud juhatus midagi mõistlikku olukorra parandamiseks ette. Transporditeenuse osutamise asendamine ilma igasugust analüüsi või turu-uuringut teostamata rõivamüügiga, üürides seejuures kallist kaubanduspinda vähekülastatavas keskuses, on ilmselgelt ebamajanduslik samm. Ajutine haldur hindab INSECTRA OÜ maksejõuetuse tekkimise põhjusteks:
lõike 2 kohaselt kohus võib lõpetada menetluse pankrotti välja kuulutamata raugemise tõttu olenemata võlgniku maksejõuetusest ka siis, kui võlgniku vara koosneb peamiselt tagasivõitmise nõuetest ja nõuetest kolmandate isikute vastu ning nende nõuete rahuldamine on vähetõenäoline. Pankroti raugetamise korral tuleb määrata ajutise halduri hinnangul INSECTRA OÜ dokumentide hoidjaks M. V. Ajutine pankrotihaldur teeb kohtule ettepaneku elektroonilises väljaandes „Ametlikud Teadaanded“
lõike 2 kohase teate avaldamiseks võimaluse kohta maksta pankrotimenetluse kulude katteks kohtu määratud summa kohtu deposiiti. Kui leidub menetluse finantseerija, saab jätkata täiendavaid toiminguid juba pankrotimenetluses. Ajutine haldur hindab INSECTRA OÜ pankrotimenetluse raugemise vältimiseks pankrotimenetluse kulude katteks kohtu deposiiti makstava summa suuruseks 30 000 krooni ja maksmise tähtajaks 20 päeva sellekohase kohtumääruse tegemisest ja avaldamisest. Menetluse raugemine PankrS § 29 lg 1 kohaselt lõpetab kohus määrusega pankrotimenetluse pankrotti välja kuulutamata raugemise tõttu olenemata võlgniku maksejõuetusest, kui võlgnikul ei jätku vara pankrotimenetluse kulude katteks ning ei ole võimalik vara tagasi võita või tagasi nõuda, sealhulgas puudub võimalus esitada nõue juhtorgani liikme vastu. Võlgnikul on hetkel teadaolevalt reaalselt vara raha pangakontol 59.36 krooni, põhivara 4 720.38 krooni ja selged nõudeõigused juhatuse liikme vastu 159 635.85 krooni, kohustusi 211 524 krooni ulatuses. Pärast pankroti väljakuulutamist tuleks pankrotihalduril täita mitmesuguseid seaduses sätestatud kohustusi, millega kaasnevad koheselt rahalised väljaminekud (PankrS § 34 lg 1; § 130 lg 5). Seega on küll võlgnikul varasid, kuid pankrotimenetluse kulusid ei ole selle varaga võimalik katta põhjusel, et need on nõudeõigused, mis tuleb esmalt maksma panna. Pankrotimenetlusel on mõte, kui läbi pankrotimenetluse suudetakse suurendada pankrotivara sedavõrd, et tekiks võimalus võlausaldajate nõuete rahuldamiseks. Võimalike kohtumenetluste kulude tarbeks INSECTRA OÜ’l vahendid puuduvad. Pankrotimenetluse kui ka pankrotimenetluse raames võimalike kohtumenetluste läbiviimine oleks võimalik üksnes juhul, kui võlausaldajad on nõus finantseerima vastavaid kulusid. Samas ei saa ette garanteerida, et pankrotimenetluse tulemusena õnnestub halduril faktiliselt niipalju pankrotivara suurendada, et pandiga tagamata võlausaldajatel sellest kasu oleks. Seega võtaksid võlausaldajad pankrotimenetlust finantseerides riski, mis ei pruugi olla proportsionaalne nende nõude suuruse ja selle reaalse rahuldamise tõenäosusega. Kohus on PankrS § 30 lg 2 alusel menetluse raugemise vältimiseks teatanud 17.09.2010 väljaandes Ametlikud Teadaanded võimalusest maksta pankrotimenetluse kulude katteks kohtu määratud summa 30 000 krooni kohtu deposiiti. Võimalikest võlausaldajatest ega kolmandatest isikutest ei ole keegi määratud summat kohtu deposiiti tasunud. Eeltoodu alusel kohus leiab, et INSECTRA OÜ pankrotimenetlus tuleb PankrS § 29 lg 1 alusel lõpetada pankrotti välja kuulutamata raugemise tõttu. 12 PankrS § 29 lg 8 kohaselt likvideerib ajutine haldur juriidilise isiku kahe kuu jooksul pankrotimenetluse lõpetamise määruse jõustumisest arvates likvideerimismenetluseta. Kui pankrotimenetluse raugemisel on võlgnikul mingi vara, makstakse sellest kõigepealt ajutise halduri tasu ja kaetakse vajalikud kulutused. INSECTRA OÜ dokumentide hoidjaks määrab kohus äriühingu juhatuse liikme M. V., kes on andnud ka selleks nõusoleku. Ajutine haldur on teatanud kohtule, et juba 2009.a juulis oleks äriühing pidanud esitama pankrotiavalduse, mis oleks taganud võlausaldajate nõuete rahuldamise suures osas. Võlgnik on aga eelistanud teistele võlausaldajatele iseennast. Äriseadustiku § 176 sätestab, et kui osaühingul on netovara vähem kui pool osakapitalist või vähem kui 40 000 krooni, peavad osanikud otsustama: 1) osakapitali vähendamise või suurendamise tingimusel, et netovara suurus moodustaks seeläbi vähemalt poole osakapitalist ja vähemalt 40 000 krooni või 2) muude abinõude tarvitusele võtmise, mille tulemusena osaühingu netovara suurus moodustaks vähemalt poole osakapitalist ja vähemalt 40 000 krooni; 3) osaühingu lõpetamise, ühinemise, jagunemise või ümberkujundamise või 4) pankrotiavalduse esitamise. Eesti Vabariigis ei ole lubatud seaduses nõutava netovara mitteomava äriühingu tegutsemine pikemalt kui 20 päeva. Seega kohtu arvates on olemas tunnused, mis võimaldavad järeldada, et INSECTRA OÜ juhatuse liige M. V. on toime pannud KarS §-des 3851 sätestatud kuriteo s.o. pankrotiavalduse esitamise kohustuse täitmata jätmine; § 3811 sätestatud kuriteo s.o. raamatupidamise kohustuse rikkumine. Siinjuures aga arvestab kohus asjaoluga, et kohtuistungil selgus, et M. V. on asunud võlgasid likvideerima: J. C. O. on tal kokkulepe, et ta asub sinna tööle ja tema palgast võetakse võlg maha, D. B. A. e. filiaali võlg on üle võetud, kui eraisiku võlg ja seda ta maksab, T. H. O. võlga on vähendatud 10 000 krooni võrra, E. E. A. käivad läbirääkimised, et televiisor sinna tagasi viia võla katteks, K. O. aga peaksid asjad korras olema, raamatupidamislikult on see võlg kogemata üles jäänud, on olemas kirjalik kokkulepe, et nahkdiivaniga on see võlg tagasi makstud. Seega on enamus võlausaldajatega võlgnik ise asunud võlgasid likvideerima. Samas ei saa väita, et juhataja oleks ettevõtte käekäiku suhtunud ükskõikselt. Võlgnik muutus maksejõuetuks mitme negatiivse teguri koosmõju tulemusena. Ajutise halduri tasu ja kulude hüvitis PankrS § 23 lg 1, 2 kohaselt on ajutisel halduril õigus saada oma ülesannete täitmise eest tasu, mille suuruse määrab kohus, samuti nõuda oma ülesannete täitmiseks tehtud vajalike kulutuste hüvitamist. Tasu suuruse määramisel arvestab kohus ajutise halduri ülesannete mahtu ja keerukust ning ajutise halduri kutseoskusi. Tasu suuruse arvestamise aluseks on ülesannete täitmisele kuluv aeg. Kulutuste hüvitamise taotluses märgib haldur kulutuste suuruse, tekkimise põhjuse või aluse ja tekkimise aja. Ajutise halduri tunnitasu ülemmäär on 1500 krooni. Ajutine haldur on esitanud taotluse, millega palub määrata ajutise halduri tasuks 14 000 krooni ja hüvitatavate kulutuste suuruseks bürookulu ja ostetud teenused summas 1 000 krooni. Kohus leiab, et arvestades ajutise halduri ülesannete mahtu, keerukust ja kutseoskust, on tema tööks kulunud aeg põhjendatud ja Ülli Adamsonile tuleb tasuks ajutise halduri ülesannete täitmise eest määrata 14 000 krooni, ning hüvitiseks tehtud vajalike ja põhjendatud kulutuste katteks 1 000 krooni. Kokku tasu 15 000 krooni tuleb maksta ajutist haldurit teenindavale äriühingule OÜ’le Ülli Adamson Õigusbüroo. 15 000 krooni tuleb välja mõista TsMS § 146 lg 1 p 2 alusel solidaarselt INSECTRA OÜ’lt ja M. V. Kohtunik 13
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.