jaanuari 2021 otsus Apellatsiooni esitaja Viru Ringkonnaprokuratuuri prokurör Priit Tõnisson Süüdistatav Prokurör Sergei Burov Isikukood: 35806184214; elukoht: XXX; töökoht puudub; varem kriminaalkorras karistamata; tõkendit kohaldatud ei ole Viru Ringkonnaprokuratuuri prokurör Priit Tõnisson Süüdistatava kaitsja vandeadvokaat Tatjana Massalina RESOLUTSIOON: Tühistada Viru Maakohtu 29. jaanuari 2021 kohtuotsus Sergei Burovi õigeksmõistmises KarS §
Saata kriminaalasi uueks arutamiseks Viru Maakohtule teises kohtukoosseisus. Prokuratuuri apellatsioon jätta rahuldamata. Edasikaebamise kord KrMS § 384 lg 2 ja § 387 lg 1 kohaselt võib määrusele esitada määruskaebuse Tartu Ringkonnakohtule prokuratuur, advokaadist kaitsja või advokaadi vahendusel teised kohtumenetluse pooled 15 päeva jooksul alates päevast, mil isik sai vaidlustatud määrusest teada või pidi teada saama. 1 ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK Süüdistus Sergei Burovit süüdistatakse selles, et tema esitas
Kohus asus seisukohale et S. Burov kirjeldas 29. juuli 2019 sündmust täpselt sellisena nagu tema seda tajus, sellest aru sai ja mäletab ning see langeb kokku tema kaebuste ja kannatanuna antud ütlustega. Kohus leidis, et arutataval juhul pole vaidlust sellest, et S. Burov tajus kõnealust sündmust mõnevõrra teisiti kui politseiametnikud. Kohtu hinnangul ei ole aga tegemist karistusõiguslikus mõttes valekaebuse esitamise või valeütluste andmisega, kui isik on tajunud mingisugust sündmust kellestki teisest erinevalt ning tõlgendanud sündmuse asjaolusid erinevalt. S. Burovi ütluste kohaselt ta oli ärritunud ning on eluliselt usutavad tema ütlused, et ta oli stressis. Kohus juhib tähelepanu asjaolule, et riiklik süüdistaja on süüdistuse esitamisel jätnud täiesti tähelepanuta, kuidas võis stressiseisund mõjutada S. Burovi käitumist ning toimuva tajumist. On üldteada asjaolu, et stressiseisundis käituvad isikud väga erinevalt, mis omakorda mõjutab paratamatult asjaolude tajumist ja ka mäletamist. 2 Hoolimata asjaolust, et S. Burov ise kinnitas kohtuistungil, et ta sai kõigest nö õigesti aru ja kõik toimus nii nagu ta oma kaebuses ja ütlustes, sh kohtuistungil antud ütlustes välja tõi, leidis kohus, arvestades sündmuse asjaolusid ning seda, et S. Burovi näol on tegemist juba vanemas eas isikuga, et ei saa välistada võimalust, et ta võis temale politseiametnike poolt esitatud selgitusi ebaõigesti tõlgendada. On üldteada asjaolu, et auto teisaldamisel tuleb isikul auto tagasi saamiseks tasuda selleks ettenähtud kulud. Kohus leiab, et ei saa välistada, et S. Burov, olles ärritunud ning stressiseisundis ei saanud aru, mis rahast konkreetselt jutt on ja olles eelnevalt olnud raskustes ID-kaardi leidmisega võis S. Burov selle hiljem sama kergesti ka kaotada. Kohus leidis, et A.B. ja D.R. on esitanud erineva kirjelduse S. Burovi isiku tuvastamise ning temalt ära võetud (või siis mitte võetud) ID-kaardi osas. Nii kinnitab A.B. oma ütlustes, et ta võttis S. Burovilt ID-kaardi ning andis tagasi, kuid D.R. on oma ütlustes väitnud, et S. Burovi isikusamasus tuvastati andmebaaside alusel ja ID-kaarti temalt nad ei saanud. S. Burovi ütluste kohaselt ei kuulnud D.R. vestlust ning arvestades, et D.R. on ise kinnitanud, et ta ei näinud ID-kaardi saamist S. Burovilt, siis D.R. i sellisest ütlustest saab vaid järeldada, et A.B. ja S. Burov viibisidki ja sh ka suhtlesid mingil ajahetkel ainult omavahel. Nimetatust järeldub, et D.R. ei saa kinnitada ega ka ümber lükata, mida S. Burov ja A.B. omavahel rääkisid ning kõik, mis puudutab raha nõudmist ja ID-kaardi panti võtmist taandub nö sõna-sõna vastu olukorraks. Kuigi süüdistuses on märgitud, et kriminaalmenetluse käigus tuvastati, et A.B. ei ole S. Burovilt raha küsinud ega isiku ID-kaarti raha saamise tagamiseks enda valdusesse võtnud, ei ole selle kohta esitatud muid tõendeid peale A.B. i enda ütluste. Kohus ei näe põhjuseid, miks peaks kohus A.B. i ütluseid hindama usaldusväärsemaks kui S. Burovi omi. Kohus leidis, et riiklik süüdistaja on omistanud liiga suure kaalu käekirja ekspertiisile, mis kohtu arvates ei ütle, et tegemist on sama kirjutaja või väga tõenäoliselt sama kirjutajaga, vaid tõenäoliselt sama kirjutajaga. Kuigi esineb vaid väike tõenäosus, et kirjutajaks võis olla keegi muu peale S. Burovi, siis ei ole see iseenesest välistatud. Kohus juhtis otsuses tähelepanu ka sellele, et kui võrrelda otsusel olevat allkirja ja kuupäeva on märgatav, et see on teistsugune kui võrdluseks esitatud allkirjad. Seega ei saa kohtu hinnangul tõsikindlalt tuvastada, et tegemist on just S. Burovi allkirjaga. Isegi juhul, kui S. Burov allkirjastas otsuse, siis kerkib taas esile küsimus, kas ta andis selles osas teadlikult ja tahtlikult valeütlusi. Oma kaebuses on S. Burov märkinud, et protokollil ei ole tema allkiri, sest tema ei allkirjasta kunagi niimoodi. Kohus leidis, et kuivõrd S. Burov oli ärritunud ja stressis, siis ei ole välistatud, et S. Burov, olles sellises olekus, ei mäletanud enam, et ta üldse midagi allkirjastas ning hiljem dokumendil teistsugust allkirja nähes jäigi veendumusele, et ta pole allkirja andnud. Seega on S. Burovi ütlused seotud unustamise ning eksimisega, mitte teadlikult valetamisega. Kokkuvõtvalt leidis kohus, et puuduvad veenvad tõendid selle kohta, et S. Burov pani toime KarS §
APELLATSIOON Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni prokuratuur, kes palub Viru Maakohtu õigeksmõistva otsuse tühistada ja S. Burov KarS §
320 lg 1 järgi süüdi tunnistada ja teda karistada. 3 KarS § 319 lg 1 järgi süüditunnistamisel palub prokuratuur mõista S. Burovile karistuseks 5 kuud vangistust ning KarS § 320 lg 1 järgi mõista talle karistuseks 1 aasta ja 1 kuu vangistust. KarS § 64 lg 1 alusel moodustada liitkaristus raskeima karistuse suurendamise teel ning mõista S. Burovile karistuseks 1 aasta ja 6 kuud vangistust. KrMS § 238 lg 2 alusele vähendada mõistetud karistust 1/3 võrra ja mõista S. Burovile lõplikuks ärakandmisele kuuluvaks karistuseks 1 aasta vangistust. KarS § 73 lg 1 alusel mitte pöörata mõistetud karistust täielikult täitmisele kui S. Burov ei pane 1 aasta ja 6 kuu jooksul toime uut tahtlikku kuritegu. Menetluskulud palub prokuratuur jätta täies ulatuses S. Burovi kanda. Maakohus on nii valekaebuste esitamise kui valeütluste andmise puhul rõhunud asjaolule, et kriminaalkorras on karistatav vaid see, kui isik teeb süüdistuses nimetatud tegevusi teadlikult. Ka leidis maakohus, et oma ea ning stressiseisundi tõttu ei pruukinud S. Burov kõike toimunut täpselt mäletada. Seega ei pruukinud S. Burov tegutseda kaebuste esitamisel ja ütluste andmisel teadvalt valesti. Apellatsioonis maakohtu taoliste seisukohtadega ei nõustuta. Prokuratuur leiab, et maakohus on nii stressiseisundi kui ea võimalike mõjude osas tuginenud üksnes oletustele, mida ei toeta kogutud tõendusmaterjal. Prokurör nõustub sellega, et S. Burov on kriminaalmenetluse vältel tõepoolest mitmel korral avaldanud, et ta on stressis. Samas on S. Burovi näol tegemist isikuga, keda on elu jooksul korduvalt karistatud nii väärkui kuritegude eest. Olgugi, et suur enamus karistustest on tänaseks arhiveeritud, ei muuda see asjaolu, et isikul on olnud suurel hulgal kokkupuuteid politseiga. Arvestades, et isik kirjeldab ka enda ütlustes, kuidas ta on politseiga korduvalt suhtluses olnud, ei saa eeldada, et politseiga kokkupuutel kaasneks S. Burovi puhul erakordne seisund, mis tooks kaasa seisundi, kus isik võiks asuda ette kujutama vestlust altkäemaksu osas. Maakohus on võimalikuks pidanud, et kuna auto teisaldamise korral tuleb üldteada teabe kohaselt auto tagasi saamiseks raha maksta, siis ei saa välistada, et S. Burov ei saanud oma seisundi tõttu aru, mis rahast politseiametnikuga räägiti. Prokuröri hinnangul on kohus omaalgatuslikult asunud käsitlema sündmuste võimaliku toimumise sellist versiooni, millele ei ole menetluse käigus ükski osapool viidanud ega ole prokuröri hinnangul käesoleval juhul asjakohane. Hoopis vastupidi - S. Burov on terve kriminaalmenetluse vältel olnud täiesti kindel, et ta mäletab toimunud sündmusi selgelt ning ei ole kordagi viidanud sellele, et ta oleks võinud millestki valesti aru saada või tal võiks midagi meelest ära minna. Sestap ei ole usutav, et isik võis kuidagi täielikult valesti mõista seda, kui politseinik räägib talle auto võimalikust teisaldamisest ning seejuures arvata, et temalt küsitakse altkäemaksu ja seejuures selgitada, kuidas tema ID-kaart võetakse kuni altkäemaksu maksmiseni pandiks ning kuidas isik peab selle tagasi saamiseks käituma. S. Burov on kohtu küsimusele, kas ta võis närvis oleku tõttu millestki valesti aru saada, vastanud: „Ei, teisiti ma ei võinud millestki aru saada, sest midagi muud ei ole olnud, peale selle mida olen mitmel korral korranud“. Sellega annab S. Burov selge hinnangu enda seisundile, et isegi närvis oleku seisund ei mõjutanud tema arusaamisvõimet. Samuti puuduvad muud tõendid, mille põhjal saaks järeldada, et stressiseisund oleks muutnud S. Burovi tajumise võimet. Ka ei nõustu prokuratuur maakohtuga selles, et S. Burovi näol oleks tegemist sellisesse ikka jõudnud isikuga, kelle puhul saaks eeldada, et tema olukordadest arusaamise ja nende 4 tõlgendamise ning nende hilisema meenutamise võime oleks võrreldes keskmise inimesega kuidagi alanenud. S. Burov on tänaseks alles 62-aastane, ega ole jõudnud isegi veel pensioniikka. Seega ei ole prokuröri hinnangul S. Burovi eal sellist mõju isiku arusaamisvõimele ja mälule, nagu on leidnud maakohus. Omakorda tähendaks maakohtu tõlgendusega nõustumine seda, et mingist vanusest alates oleks isikute süüdimõistmine valekaebuste esitamisel ja valeütluste andmisel välistatud juba seetõttu, et isikud on liialt vanad – seejuures on maakohus vanusepiiri seadnud äärmiselt madalale. Prokurör leiab, et ainuüksi selle pinnalt, et S. Burov unustas kohtuistungile tulles oma isikut tõendava dokumendi kaasa võtta, ei saa teha laiemat järeldust, nagu isik unustaks ka muid asjaolusid nagu püüab seda väita maakohus. Prokuratuur leiab, et maakohtu ülalesitatud mõttekäik põhineb suuresti oletustel ning isiku arusaamisvõimet mõjutav oluline asjaolu on loetud tõendatuks ilma asjakohase tõendusmaterjalita. Seega on maakohus teinud tõendite hindamisel vea ning oletustele tuginedes oluliselt rikkunud kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 2 mõttes, mis on kaasa toonud ebaseadusliku ja põhjendamatu kohtuotsuse. Maakohus on leidnud, et S. Burovi poolt A.B. i süüstamine allkirja kirjutamise osas on seotud unustamise ja eksimise, mitte teadliku valetamisega. Olgugi, et kohtus avaldas S. Burov, et ta ei tea ja ainult eeldab, et allkirja kirjutas A.B. , on S. Burov oma 18. septembri 2019 ütlustes märksa kindlam, avaldades kindlas kõneviisis, et „seejärel võttis A.B. protokolli enda kätte tagasi, kirjutas minu nimele allkirja ja kuupäeva ning andis mulle protokollist koopia“. Sellest tulenevalt asub prokuratuur seisukohale, et ütluste andmise ajal tegutses S. Burov täiesti teadlikult ning kohtuistungil avaldatud kõhklused on tekkinud tagantjärgi. Maakohus leidis, et prokurör on omistanud käekirjaekspertiisile liiga suure kaalu ning ekspertiisi põhjal ei saa tõsikindlalt tuvastada, et allkirja kirjutajaks oli S. Burov. Oluliseks vaidluskohaks on see, kui kaalukaks tõendiks tuleb hinnata ekspertiisiaktis esitatud hinnangut „tõenäoliselt sama kirjutaja“. Prokuratuur on seisukohal, et hinnangust tulenevalt on vähetõenäoline, et allkirja kirjutas keegi muu kui S. Burov. Seega peavad selle seisukoha ümber lükkamiseks esinema kaalukad tõendid. Eksperdi hinnang toetab politseiametnike ütlusi. Ainsaks ekspertiisiakti ümberlükkavaks tõendiks ongi S. Burovi väide, et allkirja andis tema nimel A.B. . On loomulik, et süüdistatavad esitavad põhjendusi eesmärgiga ennast süüst vabastada. Seega puudub käesolevas olukorras põhjus eelistamaks S. Burovi väiteid oma igapäevast tööd tegevate politseiametnike omadele, kelle ütlusi toetab ekspertiisiakt. Maakohus on piirdunud allkirjade võrdlemisel nentimisega, et eksperdi arvamuse tase ei kuulu arvamuste skaala kahe kõrgeima kategooria hulka ja võrreldavad allkirjad on peale vaadates erinevad. Maakohus on prokuröri hinnangul jätnud sisuliselt avamata asjaolud, millel põhineb seisukoht, et S. Burovi tavapärased allkirjad erinevad sellisel määral vaidlusalusel väärteoprotokollil olevast allkirjast, et see annaks põhjust seada kahtluse alla eksperdi arvamuse. Ka leiab prokuratuur, et lisaks käekirja iseloomulike tunnuste kokkulangemisele tasub tähelepanu suunata asjaolule, et nii vaidlusaluse allkirja kui S. Burovi teadaolevate allkirjade 5 puhul on ühiseks omaduseks see, et allkirjad koosnevad samast kolmetähelisest kombinatsioonist „BUR“. Olgugi, et tegemist on osaga S. Burovi perekonnanimest, on allkirja kirjutaja olnud täpselt teadlik sellest, millist osa oma nimest isik allkirjastamisel kasutab. Seetõttu ei ole eluliselt usutav, et protokolli koostamiseks kuluva lühikese aja jooksul suutnuks A.B. jäljendada S. Burovi allkirja esimesel katsel nõnda meisterlikul viisil, et petaks sellega ära riiklikult tunnustatud eksperdi. Prokuratuuri hinnangul on maakohus allkirjastaja isiku tuvastamisel ebapiisavalt põhistanud mõttekäiku, miks ei ole eksperdi hinnang ühes muude tõenditega küllaldane selleks, et asuda seisukohale, et allkirja kirjutajaks oli S. Burov. Seega on maakohus teinud tõendite hindamisel vea ja pole oma järeldusi piisavalt põhjendanud, millega on oluliselt rikkunud kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 2 mõttes ning kaasa toonud ebaseadusliku ja põhjendamatu kohtuotsuse. Maakohus on leidnud, et A.B. i ja S. Burovi vaheline vestlus, mis seisnes S. Burovi sõnul altkäemaksu nõudmises ja ID-kaardi panti võtmises, toimus nende kahe vahel. Seega taandub olukord maakohtu hinnangul sõna-sõna vastu olukorraks. Samuti on maakohus ütluste usaldusväärsuse hindamisel leidnud, et puuduvad põhjused, miks peaks kohus A.B. i ütluseid hindama usaldusväärsemaks S. Burovi omadest. Politseiametnike ütlused kattuvad selles, et S. Burov viidi pärast tema suhtes jõu rakendamist politseiautosse, kus tuvastati tema isik. Seega isiku tuvastamise eelselt auto kõrval seismise, nagu kirjeldab S. Burov, mille vältel oleks A.B. il avanenud võimalus küsida altkäemaksu ja selle andmise tingimusi, kohta viited puuduvad. Prokuratuur leiab, et politseiametnike ütlustes esinev lahknevus ID-kaardi nägemise osas ei tähenda, et isikud oleksid pidanud asetsema moel, kus D.R. il poleks olnud võimalust kuulda S. Burovi ja A.B. i vahelist suhtlust. Piiratud oli üksnes D.R. i võimalus sündmusi näha isiku tuvastamise protsessi vältel. Ühes sellega asub prokurör seisukohale, et D.R. il oli võimalik kinnitada asjaolu, et A.B. S. Burovilt altkäemaksu ei küsinud. Väidet, et altkäemaksu küsimist ja ID-kaardi pandiks võtmist ei toimunud, toetab ka S. Burovi enda käitumine, õigemini reaktsiooni puudumine. Nimelt ei ole usutav, et kogu sündmustiku vältel agressiivselt käitunud ja pretensioonikalt õigust nõudnud S. Burov jättis olukorras, kus A.B. väidetavalt küsis temalt altkäemaksu, sellisest ebaseaduslikust ja ülekohtusest käitumisest teatamata D.R. ile, kes S. Burovi sõnul altkäemaksu küsimise juures ei viibinud. Ütluste usaldusväärsuse hindamisel leiab prokuratuur, et protokolli allkirjastamise analüüsi tulemusena on juba vähenenud S. Burovi ütluste usaldusväärsus. Nimelt on prokuröri hinnangul tõendatud, et isik on sama sündmuse kohta andnud valeütlusi, mistõttu esineb põhjendatud õigustus eelistada tema ütlustele politseiametnike omi. Prokuröri hinnangul on maakohus nii võimaliku sõna-sõna vastu olukorra kui S. Burovi usaldusväärsuse hindamisel lähtunud peaasjalikult sellest, mida on väitnud S. Burov ning jätnud mõne esineva vastuolu tõttu kõrvale politseiametnike versioonide kontrollimise. Valikuliselt S. Burovi ütlustele võrreldes muude tõenditega ebaõigelt suurima kaalu andmisega on maakohus hinnanud tõendeid ebaõigesti ja rikkunud sellega oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 2 mõttes, mis on kaasa toonud ebaseadusliku ja põhjendamatu kohtuotsuse. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT 6 Tartu Ringkonnakohus, tutvunud maakohtu otsuse, prokuröri apellatsiooniga ja uurinud kriminaaltoimiku materjale, leiab, et Viru Maakohtu otsus S. Burovi õigeksmõistmises KarS §
MS §-de 338 p 3 ja § 339 lg 2 alusel tühistada. Ringkonnakohus saadab kriminaalasja KrMS § 341 lg 3 alusel maakohtule uueks arutamiseks teises kohtukoosseisus. KrMS § 61 lg 1 p 2 kohaselt hindab kohus tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse kohaselt. See tähendab, et kohus kujundab uuritud tõendite alusel veendumuse tõendamiseseme asjaolude esinemise või puudumise kohta. Millised asjaolud ja millistele tõenditele tuginedes kohus tõendatuks loeb, peavad tulenevalt KrMS § 312 p-dest 1 ja 2 kajastuma kohtuotsuse põhiosas. Samuti peab kohtu siseveendumuse kujunemine olema kohtuotsuse põhjendustest lähtuvalt jälgitav. Kohtuotsus peab vastama KrMS §-s 312 sätestatud nõuetele, st peab sisaldama uurimise esemeks olnud tõendite analüüsi sellisel kujul, mis võimaldab jälgida kohtuotsuse resolutiivosas väljendatud järeldustele jõudmise käiku. Selged ja arusaadavad peavad olema kohtu seisukohad ka materiaalõiguslikes küsimustes. Ringkonnakohus leiab, et käsitletavas kriminaalasjas kohtuotsuse koostamisel maakohus nimetatud nõudeid järginud ei ole. Karistusseadustik sätestab, et isikut karistatakse teo eest, mis vastab süüteokoosseisule, on õigusvastane ja isik on selle toimepanemises süüdi. See tähendab, et isiku käitumises karistatava teo olemasolu või puudumise kontrollimisel tuleb alustada süüteokoosseisust, seejuures lõpuleviidud delikti korral süüteokoosseisu objektiivsest küljest. Kui ühel kontrollitasandil tuvastatakse mõne tunnuse puudumine, puudub alus siirduda järgmisele kontrollitasandile. Käesoleval juhtumil on asjassepuutuvateks tegudeks KarS §
320 lg 1 sätestatud valekaebuse esitamine ning valeütluste andmine. Ülaltoodud põhimõtetest lähtudes tuleb seega kohtuotsuses analüüsida ja analüüsi toel tuvastada või ümber lükata teo karistatavuse eeldused, s.o süüteo koosseis, õigusvastasus ja süülisus. Lõpuleviidud tahtliku kuriteo puhul alustatakse süüteo koosseisu tuvastamist objektiivsete tunnuste kindlakstegemisega. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsuses sisuliselt puudub KarS §
S § 319 lg 1 toodud kuriteo objektiivne teokoosseis seisneb valekaebuse esitamises isiku kohta kes ei ole kuritegu toime pannud. KarS § 319 lg 1 järgi süüdistati S. Burovit selles, et ta esitas
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.