RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Teised kassatsioonimenet

) §-de 146 ja 152 nõuetele. Selle protokolli ja tunnistaja M. L-i ütlustega on tõendatud, et V. Kahhanovitš keeldus kannatanuna ütlusi andmast. Ta vaikis endale teada olevatest asjaoludest selle kohta, et kaaskinnipeetav A. S. põhjustas talle kehavigastuse. Tal ei olnud

§ 71lg 2 p-st 1 tulenevat alust ütluste andmisest keelduda.

Tartu Ringkonnakohus tuvastas

1. oktoobri
2. a otsuses, et A. S. lõi V. Kahhanovitši põlvega näkku ja korduvalt rusikaga pähe. Ka V. Kahhanovitš ründas A. S-i, aga tegi seda alles siis, kui vanglaametnikud olid sekkunud ning mõlemad kinnipeetavad olid ametnike saatel kambrist väljumas.

§ 71lg 2 p 1 alusel oli V.

Kahhanovitšil õigus keelduda ütluste andmisest vaid selle viimase fakti kohta. Apellatsioonid

1. Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsiooni V. Kahhanovitš ja tema kaitsja vandeadvokaadi abi Irina Gromtsev.
2. V. Kahhanovitš taotles kohtuotsuse tühistamist ja palus end õigeks mõista või siis kriminaalasja maakohtule uueks arutamiseks saata. Apellant leidis, et maakohus rikkus kriminaalmenetlusõigust, kui arutas kriminaalasja tema vahetu osavõtuta. Samuti märkis ta, et ei ole ütlusi andmast keeldunud.
3. Kaitsja palus kohtuotsuse tühistada ja V. Kahhanovitši õigeks mõista. Kaitsja leidis, et V. Kahhanovitši kohtuistungile toimetamata jättes rikkus maakohus oluliselt kriminaalmenetlusõigust ja samuti hindas kohus tõendeid vääralt. Ka oli V. Kahhanovitšil õigus ütluste andmisest keelduda

§ 71lg 2 p 1 alusel.

Ringkonnakohtu otsus

1. Tartu Ringkonnakohtu
2. detsembri
3. a otsusega tühistati maakohtu otsus V. Kahhanovitšile KarS § 318 lg 1 järgi karistuse ja KarS § 65 lg 2 järgi liitkaristuse mõistmise osas. Teda karistati KarS § 318 lg 1 järgi 6 kuu pikkuse vangistusega, mida KarS § 65 lg 2 alusel suurendati Viru Maakohtu
4. veebruari
5. a otsusega mõistetud ärakandmata kolme päeva vangistuse võrra. Liitkaristuse ehk 6 kuu 3 päeva vangistuse kandmise algust loeti alates
6. detsembrist
7. Kohtuotsuse täitmise tagamiseks kohaldati V. Kahhanovitšile tõkendina vahistamist kuni otsuse jõustumiseni. 2

§ 269

lg 2 p 4 järgi on süüdistatava osavõtt kohtuistungist tehnilise lahenduse abil erand, mille põhjendatust peab kohus alati hoolikalt kaaluma kaitseõiguse tagamise aspektist. Lisaks peab olema täidetud tingimus, et süüdistatava kohtuistungile toimetamine on mingil põhjusel raskendatud. V. Kahhanovitš viibis vanglas, mistõttu tema kohtusse toimetamine ei olnud takistatud. Seega rikkus maakohus V. Kahhanovitši tehnilise lahenduse abil istungile kaasates kriminaalmenetlusõigust. Rikkumine ei olnud aga oluline

§ 339

lg 1 ega lg 2 mõttes ning sellega ei kaasnenud ebaseaduslikku ega põhjendamatut kohtuotsust. Tehnilised vahendid vastasid

§ 69lg 2 p 1 nõuetele ja süüdistatava kaitseõigus oli tagatud. 10. Ringkonnakohtu hinnangul põhjendas maakohus piisavalt Kar

S § 318 lg 1 koosseisu täidetust. Esimese astme kohus leidis õigesti ka seda, et V. Kahhanovitšil ei olnud õigust ütluste andmisest keelduda

§ 71lg 2 p-s 1 sätestatud alusel.

A. S-i poolt V. Kahhanovitši ründamine ning V. Kahhanovitši rünnak A. S-i vastu olid kaks eraldi tegu. Uurija soovis V. Kahhanovitši üle kuulata vaid kannatanuna temale endale kehavigastuste tekitamise osas. Nende asjaolude kohta ütluste andmine ei saanud kuidagi süüstada V. Kahhanovitšit ennast. KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD Kassatsioon

1. V. Kahhanovitši kaitsja esitas kassatsiooni, milles taotleb nii maa- kui ka ringkonnakohtu otsuse tühistamist ning süüdistatava õigeksmõistmist. Kaitsja põhiväited on järgmised.
2. Arutades kriminaalasja V. Kahhanovitši vahetu osavõtuta kohtuistungist, rikkus maakohus kriminaalmenetlusõigust

§ 339mõttes oluliselt.

V. Kahhanovitši istungil osalemise korraldamine tehnilise lahenduse abil ei olnud võimalik, kuna puudus

§ 269

lg 2 p-s 4 nimetatud eeldus, mille kohaselt peab süüdistatava kohtusse toimetamine olema raskendatud.

1. Maakohus on V. Kahhanovitši süüdi tunnistades tuginenud lubamatutele tõenditele.
2. V. Kahhanovitšil oli õigus keelduda ütluste andmisest

§ 71lg 2 p 1 alusel.

Kinnipeetav ei pea olema võimeline piiritlema, millises osas ta võib seaduslikul alusel keelduda ütluste andmisest ja millises mitte. V. Kahhanovitši jaoks oli nii kambris kui kambrist väljumisel toimunu hõlmatud tema ja A. S-i konfliktiga. Ta ei saanud teada, millised küsimused uurija talle esitab, ning seega oli tal alus eeldada ohtu, et tema ütlused võivad süüstada ka teda ennast. Kassatsioonivastus

1. Prokuratuur esitas kassatsioonivastuse, milles leidis, et ringkonnakohus on teinud kohtuasjas õige lahendi ja kassatsioon tuleks jätta rahuldamata. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
2. Kolleegiumi hinnangul ei anna kassatsiooniväited alust maa- ega ringkonnakohtu otsuse tühistamiseks. Tagades süüdistatava osavõtu kohtulikust arutamisest

§ 269

lg 2 p 4 alusel audiovisuaalse tehnilise lahenduse abil, toimis esimese astme kohus seaduslikult. Ka on V. Kahhanovitši süüküsimus lõppastmes lahendatud õigesti. 3

§ 269lg 2 p-s 4 sätestatud eeldused ei olnud täidetud.

Selline seisukoht on ekslik järgmistel põhjustel. 18.

§ 269

lg 1 esimese lause järgi on süüdistatava osavõtt kohtumenetlusest üldjuhul kohustuslik. Alates 7. maist 2020 kehtiva

§ 269

lg 2 p 4 redaktsiooni kohaselt võib kriminaalasja erandlikult arutada süüdistatava osavõtuta, kui tema kohtusse toimetamine on raskendatud ja süüdistataval on võimalik kohtulikust arutamisest osa võtta tehnilise lahenduse abil, mis vastab sama seadustiku § 69 lg 2 p-s 1 nimetatud nõuetele, ning kohus on veendunud, et süüdistatava kaitseõigus on tagatud.

§ 69

lg 2 p 1 järgi tähendab kaugülekuulamine ülekuulamist sellise tehnilise lahenduse abil, mille tulemusena on ülekuulatava ütlused otseülekandena vahetult näha ja kuulda ning talle saab küsimusi esitada. 19. Tehniline lahendus, mille vahendusel V. Kahhanovitš kohtulikust arutamisest osa võttis, vastas

§ 69lg 2 p 1 tingimustele.

Samuti oli V. Kahhanovitšil tõhus võimalus suhelda konfidentsiaalselt oma kaitsjaga. Kolleegium ei nõustu aga ringkonnakohtuga selles, et praegusel juhul oli täitmata

§ 269

lg 2 p-s 4 märgitud eeldus, mille kohaselt peab süüdistatava kohtusse toimetamine olema raskendatud.

1. Maakohtu hinnangul oli V. Kahhanovitši osavõtt kohtuistungist tehnilise lahenduse abil COVID-19 pandeemia tingimustes süüdistatava enda huvides. Ringkonnakohus asus aga seisukohale, et süüdistatava osavõtt kohtuistungist tehnilise lahenduse abil on erand ja objektiivseid takistusi V. Kahhanovitši kohtusse toimetamiseks ei olnud, kuna ta kandis karistust Viru Vanglas.
2. Kolleegium nõustub ringkonnakohtuga, et osavõtt kohtuistungist tehnilise lahenduse abil on erand ja selle võimaluse kasutamist peab kohus iga kord hoolikalt kaaluma. Samas ei pruugi kohtusse ilmumise raskendatus

§ 269

lg 2 p 4 mõttes seisneda alati vaid selles, et süüdistatava kohtusse tulek või toimetamine on füüsiliselt takistatud.

§ 269

lg 2 p 4 praeguse redaktsiooni kehtestanud seaduse eelnõu (170 SE, Riigikogu XIV koosseis) seletuskirjast selgub, et selle sätte põhieesmärk oli leevendada COVID-19 haigust põhjustava koroonaviiruse pandeemilise leviku mõju ja tagajärgi.

§ 269

lg 2 p 4 muutusega sooviti tagada eelkõige pandeemia ajal kõigi tavapäraste menetluste kulg ja see, et kohtupidamine ei peatuks teadmata ajaks. Seega laiendas seadusandja süüdistatava kaugosavõtu võimalust just koroonaviiruse pandeemilise leviku tõttu. 22. Seetõttu on kolleegium seisukohal, et COVID-19 haigust põhjustava koroonaviiruse leviku oht võib teatud tingimustel olla käsitatav

§ 269lg 2 p-s 4 nimetatud asjaoluna, mis raskendab süüdistatava kohtusse toimetamist.

Käsilolevas asjas tuleb süüdistatava kohtusse toimetamise raskendatust jaatada. Nagu nähtub

1. mai
2. a istungiprotokollist, tegi maakohus otsustuse süüdistatava kohtuistungile toimetamata jätmise kohta kaalutletult. Sellel, et eriolukord Eestis lõppes
3. mail 2020, määravat tähendust ei ole. Eriolukord asendus tervishoiualase hädaolukorraga, koroonaviiruse levik jätkus. Arvestada tuleb kohtuistungi ajalist konteksti. Ehkki nakatumisnäitaja oli
4. a mai teises pooles palju väiksem kui näiteks
5. a lõpus või
6. a esimeses pooles, oli tegemist võrdlemisi uue ja harjumatu nähtusega ning selle suhtes valitses palju teadmatust. Ühiskonnas oli tavapärane rakendada viiruse leviku vältimiseks rangeid ettevaatusabinõusid. Seda silmas pidades oli esimese astme kohus õigustatud arutama kriminaalasja nii, et V. Kahhanovitš osales kohtuistungil video teel. Seejuures väärib esiletoomist, et kohus tagas süüdistatavale võimaluse suhelda oma kaitsjaga privaatselt. Siiski märgib 4

§ 269lg 2 p 4 erandi kasutamiseks 23.

Kuivõrd maakohus toimis kriminaalasja süüdistatava osavõtul tehniliste vahendite abil arutades seaduslikult, ei võta kolleegium käesolevas lahendis seisukohta selles, kas

§ 269

lg 2 p 4 nõuete vastu eksimine on käsitatav menetlusõiguse olulise rikkumisena

§ 339

lg 1 p 2 mõttes või tuleb igal üksikjuhul hinnata, kas tegemist on kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega

§ 339lg 2 tähenduses.

1. Kolleegium ei käsitle tõendite hindamist puudutavaid kassatsiooniväiteid. Maa- ja ringkonnakohus on küllaldaselt tõendite lubatavust analüüsinud ja põhjendanud, samuti veenvalt ära näidanud, et V. Kahhanovitš keeldus
2. mail 2018 kannatanuna ütluste andmisest.
3. Kassaator leiab, et V. Kahhanovitšil oli õigus keelduda ütluste andmisest

§ 71lg 2 p 1 alusel enese mittesüüstamise privileegile tuginedes. Seega on kassaatori arvates täitmata Kar

S § 318 lg 1 koosseisutunnus „aluseta“. Kolleegium kaitsjaga ei nõustu, vaid leiab, et olukorda, kus V. Kahhanovitšil oleks võinud tekkida õigus keelduda ütluste andmisest

§ 71

lg 2 p 1 alusel, tema ülekuulamisel ei tekkinudki.

§ 71

lg 2 p 1 koostoimes

§ 37

lg-ga 3 lubab kannatanul keelduda vastamast menetleja konkreetsele küsimusele või küsimustele, millele aus vastamine võib kannatanut ennast või tema lähedast süüstada kuriteo või väärteo toimepanemises. Samuti võib kannatanu vaba jutustusena ütlusi andes jätta rääkimata teda või tema lähedast süüstavatest asjaoludest. Osutatud säte ei anna aga kannatanule alust keelduda n-ö etteulatuvalt vastamast menetleja mis tahes küsimustele, kuulamata neid küsimusi isegi ära. Juhul, kui menetleja küsimusele on võimalik mingis osas vastata nii, et see kannatanut või tema lähedast ei süüsta, peab kannatanu seda tegema. Teisisõnu ei luba

§ 71lg 2 p 1 kannatanul ülekuulamisel osalemisest üldse loobuda.

Kannatanu ei saa ka eeldada, et eranditult kõik menetleja võimalikud küsimused on sellised, millele vastamine eeldab kannatanu enda või tema lähedase süüstamist.

1. Maa- ja ringkonnakohtu tuvastatu kohaselt muutus V. Kahhanovitš agressiivseks ja keeldus menetleja ametniku M. L-iga koostööst kohe, kui viimane jõudis talle selgitada, et teda hakatakse üle kuulama kannatanuna A. S-i väidetava kuriteo kohta. V. Kahhanovitš jättis ka allkirjastamata ülekuulamisprotokollil temale õiguste ja kohustuste tutvustamise osa ning lahkus ruumist. M. L. ei jõudnud V. Kahhanovitšile esitada ühtegi küsimust A. S-i kehalise väärkohtlemise kohta, teha talle ettepanekut sündmuse vabaks jutustamiseks ega informeerida teda õigusest kirjutada ütlusi omakäeliselt. Seega ei tekkinud V. Kahhanovitši jaoks üldse veel olukorda, kus menetlejale vastamine või A. S-i kuritegu puudutavalt ütluste andmine võinuks viia teda ennast süüstava ja tema enda süütegu paljastava teabe avaldamiseni. Niisiis sel viisil, nagu seda tegi V. Kahhanovitš, tal
2. mail 2018 ütluste andmisest keeldumiseks õigust ei olnud. Tema süüditunnistamine KarS § 318 lg 1 järgi on olnud seaduslik ja see otsustus tuleb jätta muutmata.
3. Eeltoodud põhjustel ja juhindudes

§ 361lg 1 p-st 3, muudab kolleegium Tartu Ringkonnakohtu 14.

detsembri

1. a otsuse põhiosa, asendades kohtu põhjendused osaliselt käesoleva otsuse põhjendustega. Muus osas jätab kolleegium ringkonnakohtu otsuse muutmata, kassatsioon jääb rahuldamata.
2. Väljaspool arutatava kassatsiooni piire märgib kolleegium, et kohaldades V. Kahhanovitšile

§ 130

lg 41 alusel vangistuse täitmise tagamiseks tõkendina vahistamist, on ringkonnakohus sõnastanud kohtuotsuses ebaõnnestunult vahistuse lõpptähtaja. Nimelt on otsuses märgitud, et tõkendit tuleb kohaldada kuni kohtuotsuse jõustumiseni. Vahi all pidamise tähtaja 5

§ 130

lg 41 alusel kohaldatud vahistamise tähtaeg piirata mõistetud vangistuse tähtajaga. Seega tuleks otsuse resolutsioon sõnastada üheselt mõistetavalt selliselt, et tõkend ei kaota kehtivust mitte üksnes kohtuotsuse jõustudes, vaid lisaks ka juhul, kui enne seda saabub tähtaeg, mil isiku karistus saaks kantud. Selleks võib otsusesse märkida konkreetse kuupäeva, mil süüdistatav olenemata kohtuotsuse jõustumisest vahi alt vabaneb, või siis sõnastada vahistamisotsustuse näiteks nii, et süüdistatav jääb vahi alla kuni kohtuotsuse jõustumiseni, aga mitte kauemaks kui ajani, mil kohtuotsuse jõustumise korral mööduks süüdistatava vangistuse tähtaeg. (allkirjastatud digitaalselt) 6