← Eesti

3-19-2077/25

Obsah (8)§ 184§ 182§ 131§ 61§ 62§ 108§ 77§ 175

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Halduskohus Kohtunik Sirje Kaljumäe Otsuse tegemise aeg ja koht 10. veebruar 2020, Tartu Haldusasja number 3-19-2077 Haldusasi Xi kaebus Tartu Vanglalt mit

§ 184lg 3).

Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (

§ 182lg 1 p 9).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK 3-19-2077

  1. Tartu Vanglas kinni peetav isik X (kaebaja) esitas
  2. augustil
  3. a Tartu Vanglale kahju hüvitamise taotluse seonduvalt sellega, et vangla ei ole talle pikema aja jooksul väljastanud paksemat madratsit. Taotluse kohaselt on kaebajal haige selg, reis, põlv ja säär ning tal on väga valus magada. Kaebaja on alates
  4. aastast palunud vanglalt paksema madratsi väljastamist, kuid vangla on selle keelanud.
  5. a ja
  6. a on kirurg kirjutanud kaebaja tervisekaardile, et ta vajab paksemat madratsit, kuid vangla väljastas kaebajale madratsi alles
  7. aastal. Kaebaja soovis kahju hüvitamise taotluses, et vangla heastaks tema kannatused või maksaks hüvitist. Tartu Vangla jättis
  8. oktoobri
  9. a otsusega nr 1-13/162-2 Xi kahju hüvitamise taotluse rahuldamata.
  10. X esitas seejärel Tartu Halduskohtule kaebuse Tartu Vanglalt mittevaralise kahju hüvitise väljamõistmiseks seonduvalt paksema madratsi mitteväljastamisega. Kaebus registreeriti kohtus
  11. novembril
  12. Kaebaja täpsustas
  13. novembril 2019 kohtule esitatud vastuses, et soovib hüvitist kohtu äranägemisel. Tartu Halduskohus võttis
  14. novembri
  15. a määrusega Xi kaebuse Tartu Vanglalt mittevaralise kahju hüvitise nõudes menetlusse.
  16. Tartu Vangla esitas kirjaliku vastuse kaebusele
  17. detsembril
  19. Kohus määras
  20. detsembri
  21. a määrusega asja läbivaatamise kirjalikus menetluses ning andis tähtajad täiendavate menetlusdokumentide ja vastuväidete esitamiseks.
  22. jaanuaril 2020 saabus kohtusse kaebaja täiendav seisukoht koos lisadokumentidega. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
  23. Kaebaja leiab, et talle tuleb välja mõista mittevaralise kahju hüvitis alljärgnevatel kaebuses esitatud asjaoludel. 5.
  24. Kaebajal on haige selg, säär, põlv ja reis ning reieluu sisse on paigaldatud metalltoru. Ta osales 29 aastat tagasi avariis, mistõttu on tal pidevad kroonilised valud ning seda ka öösiti, sest vanglas on kasutusel õhukesed poroloonist madratsid, aga voodi pind on tervenisti metallplaat. Kaebajal on sellisel madratsil väga ebamugav ja valus lamada ning raske valude tõttu magada. Tartu Vangla arst tegi juba
  25. mail 2009 kaebaja tervisekaardile sissekande, mille kohaselt on tal selja- ja jalavalud ning ta soovib reieluust metalli eemaldamist, sest see tekitab valu. Arst kirjutas, et kaebajal on meditsiiniline näidustus lisamadratsiks olemas. Pärast seda väljastati kaebajale paks madrats. Kaebaja vabanes vanglast
  26. aastal ja tuli tagasi
  27. aastal. Taas vanglasse saabudes soovis ta paksemat madratsit, kuid talle öeldi, et meditsiiniosakond peab selle vajadust kinnitama.
  28. aasta suveni oli kaebaja eeluurimiskambris ja tal olid enda riided, mida ta toppis madratsi kotti (et see paksem oleks). 5.
  29. Kirurg tegi
  30. augustil 2015 kaebaja tervisekaardile sissekande, et arvestades kaebaja rohkeid luuhaiguseid võib seda (s.o paksemat madratsit) talle lubada. Kirurgile jäi arusaamatuks, miks kaebajal madratsit veel ei ole, kui eelmisel karistusajal oli ning terviseprobleemid on samad. Kaebaja märgib, et meditsiiniosakond suunab teda madratsi saamiseks vangla poole ning vangla ütleb, et madratsi väljastamist peab otsustama meditsiiniosakond.
  31. aastal ütles kirurg, et ta on juba oma arvamust madratsi osas
  32. aastal väljendanud.
  33. septembril 2016 tegi neuroloog kaebaja tervisekaardile sissekande, mis 2

(9)3-19-2077 kinnitas kõiki tema terviseprobleeme, mis puudutavad paksema madratsi (ja seljakorseti) saamist. Pärast seda ei väljastanud vangla ikkagi kaebajale paksemat madratsit ega seljakorsetti. Kaebaja oli
  1. märtsil 2017 jälle sunnitud pöörduma madratsi probleemiga kirurgi poole, kes kirjutas suurte tähtedega tervisekaardile, et kaebajale lubada topeltmadrats. Vangla kaebajale ikkagi madratsit ei andnud ja suunas ta loa saamiseks meditsiiniosakonda. Rohkem kaebaja ei julgenud kirurgi ega neuroloogiga sellest rääkida, sest nad näevad, et kõik load on tervisekaardil olemas.
  2. aastal selgitati kaebajale, et madratsi teema on olmeteema ja meditsiiniosakond ei saa neid määrata. Tartu Vangla
  3. oktoobri
  4. a vastuses nr 6-24/7995-2 on vangla kaebajale teatanud, et meditsiiniosakonna juhataja ütluste kohaselt puudub tal meditsiiniline näidustus paksema madratsi väljastamiseks. Seetõttu jättis vangla tema taotluse rahuldamata. Kaebaja pöördus seejärel uuesti meditsiiniosakonna poole, kust teatati, et kaebajal on tõesti selja ja jalaga probleemid olemas, kuid meditsiiniosakond ei määra ega väljasta madratseid. Kaebajale on öeldud, et paksem madrats on ainult statsionaarsel ravil olevatel kinnipeetavatel, kuid
  5. aastal sai kaebaja teada, et see ei vasta tõele. Mitmetel kõrvalkambrites olevatel kinnipeetavatel, kes ei ole invaliidid, on paksemad madratsid. 5.
  6. Vangla perearst kirjutas
  7. märtsil 2019 kaebaja tervisekaardile, et paksem madrats on talle näidustatud meditsiiniosakonna poolt. Seejärel toodi kaebajale soovitud madrats. Kaebaja märgib, et vangla solvab teda, kui väidab, et tal ei olnud enne
  8. märtsi 2019 vajadust paksema madratsi järele. Vangla tegevus on tekitanud kaebajale füüsilist ja hingelist valu ning kannatusi. 5.
  9. Kaebaja soovib õiglast hüvitist kohtu äranägemisel.
  10. Vastustaja on seisukohal, et kaebus tuleb jätta rahuldamata. 6.
  11. Vastustaja ei nõustu kaebaja seisukohaga, et kaebajal esineb meditsiiniline näidustus paksema madratsi saamiseks. Samuti ei nõustu vastustaja kaebaja väitega, et kaebaja meditsiinikaardi sissekanded kinnitavad paksema madratsi meditsiinilist vajadust enne
  12. märtsi
  13. Tartu Vangla meditsiiniosakonna juhataja I. Mesila
  14. augusti
  15. a e-kirja kohaselt on kirurgi sissekannetes olevad viited lisamadratsi saamisele olnud soovituslikud ning meditsiinilist vajadust kaebajal lisamadratsi saamiseks ei ole. Kaebaja ja vastustaja vahel toimuvas tsiviilvaidluses tsiviilasjas nr Z on X taotlenud ekspertiisi. Üks ekspertidele esitatud küsimustest oli – kas Xile oli
  16. septembril 2015 meditsiiniliselt näidustatud paksema madratsi lubamine ning kas selle mittenäidustamist saab lugeda raviveaks.
  17. septembri
  18. a ekspertiisiakti (tl 47-51) p 19 kohaselt ei nähtunud ekspertidele esitatud ravidokumentidest (ekspertidele esitati Xi meditsiinikaardi kanded perioodi 2012-2018 kohta) ühtegi meditsiinilist näidustust paksema madratsi kasutamiseks. 6.
  19. Kaebajale näidustati lisamadratsi vajadus alles
  20. märtsi
  21. a vastuvõtul ning vangla on selle kaebajale ka taganud. Tartu Vangla perearsti Svetlana Popazova
  22. augusti
  23. a ekirja kohaselt ei esinenud kaebajal varasemalt paksema madratsi vajadust. Kuna kaebaja tervislikust seisundist tulenevalt puudus tal enne
  24. märtsi 2019 paksema madratsi vajadus, siis ei saa pidada vangla haldustegevust talle paksema madratsi väljastamata jätmisel õigusvastaseks. Kuna vangla tegevus paksema madratsi väljastamata jätmisel ei olnud õigusvastane, ei ole täidetud kõik kahju hüvitamise eeldused ja kaebus tuleb jätta rahuldamata. 3
(9)3-19-2077 KOHTU SEISUKOHT 7. Halduskohtumenetluse seadustiku (

) § 162 lg-st 1 tulenevalt lahendab kohus otsuse resolutsiooniga kaebuse nõuded ja menetlusosaliste veel lahendamata taotlused. Kohus märgib esmalt, et kaebaja on 22. jaanuaril 2020 kohtusse saabunud täiendavas seisukohas (lk 7; tl 66) avaldanud soovi praeguses asjas kohtuistungi korraldamiseks.

§ 131

lg 2 viimase lause kohaselt võib menetlusosaline nõusoleku asja lahendamiseks kirjalikus menetluses tagasi võtta üksnes menetluskorra olulisel muutumisel. Kaebaja on

  1. novembril 2019 kohtule teatanud, et ta nõustub käesoleva asja lahendamisega kirjalikus menetluses. Kohtu hinnangul on praegust asja võimalik lahendada kirjalikus menetluses ning sellist menetluskorra muutumist, mis tingiks asja läbivaatamise istungil, ei esine. Seetõttu jätab kohus kaebaja taotluse asja läbivaatamiseks kohtuistungil rahuldamata. Lisaks sisaldub kaebaja
  2. jaanuaril 2020 kohtusse saabunud täiendavas seisukohas (lk 12 või tl 68p) taotlus, mis on käsitletav tõendi kogumise taotlusena. Kaebaja palub saata ekspertidele täiendavad andmed „päringu/hinnangu“ saamiseks ehk sisuliselt on tegemist täiendava eksperdiarvamuse kogumise taotlusega. Kohus mõistab kaebajat selliselt, et kaebaja soovib täiendava eksperdiarvamusega ümber lükata
  3. septembri
  4. a ekspertiisiaktis nr 19EAOK0004 (küsimus nr 19) kajastatud arvamust, mis puudutab topeltmadratsi näidustust. Kohtu hinnangul ei ole käesoleval juhul täiendava eksperdiarvamuse kogumine olnud vajalik.
  5. septembri
  6. a ekspertiisiaktis nr 19E-AOK0004 kajastatud topeltmadratsi näidustust puudutaval arvamusel ei ole asjas määravat tähendust, sest

§ 61lg 2 kohaselt hindab kohus kõiki tõendeid nende kogumis ja vastastikuses seoses.

Arvestades seda, et käesolevas asjas on esitatud piisavalt tõendeid kaebuse rahuldamiseks, ei pea kohus vajalikuks tõendeid juurde koguda ning kaebaja taotlus täiendava eksperdiarvamuse kogumiseks jääb

§ 62lg 2 alusel rahuldamata.

Kohus märgib, et kaebaja on eelviidatud taotlused esitanud kohtule ka hilinemisega, sest täiendavad tõendid, seisukohad ja taotlused asja kirjalius menetluses tuli esitada hiljemalt

  1. jaanuaril 2020 (
  2. detsembri
  3. a kohtumäärus). Kohus on aktsepteerinud
  4. jaanuaril 2020 kaebajalt saabunud täiendavaid tõendeid, tuginedes

§ 62

lg 1 ls-le 2 ning § 51 lgle 4, kuna nende tõendite vastuvõtmine ei tingi menetluse venimist ning võimaldab kohtul teha otsuse eelnevalt teatatud kuupäeval.

  1. Järgnevalt lahendab kohus kaebuse sisuliselt. Kaebaja on esitanud kaebuse Tartu Vangla tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks ning soovib hüvitist kohtu äranägemise järgi.
  2. Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg 1 kohaselt võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada selle seaduse §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega (st esitades kehtetuks tunnistamise, keelamis- või kohustamisnõude). Riigivastutusnõude rahuldamise üheks oluliseks eelduseks on avaliku võimu kandja tegevuse õigusvastasus. Kaebuse kohaselt on Tartu Vangla põhjustanud kaebajale mittevaralist kahju sellega, et vaatamata arstide kinnitusele lubada kaebajale tema terviseprobleemide tõttu paksema madratsi, ei ole kaebajale seda aastate jooksul võimaldatud. Kaebaja on pidanud seetõttu kannatama öösiti valusid, mis ei lase magada. Kaebaja on kannatanud nii füüsiliselt kui hingeliselt. 4

(9)3-19-2077 Vastustaja on kohtueelses menetluses kaebaja kahju hüvitamise taotlust rahuldamata jättes märkinud, et Tartu Vangla arst S. Popazova on näidustanud kaebajale paksema madratsi
  1. märtsil 2019 ning varasemalt tal paksema madratsi kasutamise vajadus puudus. Vastustaja leidis ka, et kirurg ei ole
  2. a ja
  3. a näidustanud kaebajale paksema madratsi kasutamist. Meditsiiniosakonna juhataja P. Kool on
  4. septembril 2015 teinud kaebaja tervisekaarti sissekande, et topeltmadratsi näidustust tal ei ole. Kohtule esitatud vastuses tugineb vastustaja lisaks sellele, et tsiviilasjas nr 2-18-1624 koostatud
  5. septembri
  6. a ekspertiisiakti kohaselt (vastus küsimusele nr 19) ei nähtunud ekspertidele esitatud ravidokumentidest (ekspertidele esitati Xi meditsiinikaardi kanded perioodi 2012-2018 kohta) ühtegi meditsiinilist näidustust paksema madratsi kasutamiseks. Seetõttu ei olnud kaebajale paksema madratsi väljastamata jätmine vastustaja arvates õigusvastane.
  7. Kohus märgib, et kinnipeetavale väljastatav lisa-, topelt- või paksem madrats ei kujuta endast meditsiinilist abivahendit vangistusseaduse (VangS) § 491 ning Vabariigi Valitsuse
  8. detsembri
  9. a määruse nr 330 „Vangistusseaduse alusel osutatavate tervishoiuteenuste ning nende osutamiseks vajalike ravimite ja meditsiiniliste abivahendite soetamise riigieelarvest rahastamise maht, tingimused ja kord“ § 3 lg 2 mõistes, mis oleks vanglas lubatud vaid arsti ettekirjutusel (vt Tartu Vangla direktori
  10. veebruari
  11. a käskkirjaga nr 1-1/27 kinnitatud Tartu Vangla kodukorra p 7.1.10). Riigikohtu halduskolleegium on
  12. septembri
  13. a määruses asjas nr 3-18-1331 (p 10) leidnud, et kambri ja selle sisustuse kohandamine vastavalt kinnipeetava terviseseisundile ei eelda iga kord otsust meditsiinilise abivahendi vajalikkuse kohta. Riigikohus märgib viidatud lahendi p-s 10, et näiteks ei tähenda see, et isikule on terviseseisundist tulenevalt tarvis lisamadratsit või -patja, et need esemed muutuksid meditsiiniliseks abivahendiks. Hinnangu kambri sisustuse kohandamise võimalikkuse kohta annab vangla, arvestades seejuures meditsiinitöötaja selgitusi kinnipeetava terviseseisundi kohta, vangla julgeolekukaalutlusi ja muid olulisi asjaolusid. Praegusel juhul on vangla otsustanud kaebajale paksema madratsi mitteväljastamise ja seejärel väljastamise üle tuginedes meditsiiniosakonnalt saadud informatsioonile ning andes kaebajale mõista, et otsus madratsi väljastamise kohta tehakse üksnes meditsiinilise näidustuse korral. Kohtuasja materjalidest ei nähtu, et vangla oleks madratsi mitteväljastamise kohta otsuse tegemisel arvestanud muid asjaolusid või tuginenud näiteks julgeolekukaalutlustele.
  14. Kohus möönab, et kaebaja tervisekaardi sissekanded, mis puudutavad paksema madratsi vajadust, on vastuolulised. Praeguse vaidlusega hõlmatud perioodi (aastad 2015-2019) kajastavad tervisekaardi sissekanded madratsit puudutavas osas on järgmised:
  15. augusti
  16. a sissekanne (tl 35), mille kohaselt arvestades kaebaja rohkeid kaasuvaid luuhaigusi, võiks topeltmadratsit võimalusel lubada;
  17. septembri
  18. a sissekanne (tl 77 ), mille kohaselt topeltmadratsiks näidustust ei ole;
  19. märtsi
  20. a sissekanne (tl 38), mille kohaselt lubatakse topeltmadrats ja viidatakse sellele, et analoogne luba on juba antud
  21. aastal ning tervislikus seisundis midagi oluliselt muutunud ei ole;
  22. oktoobri
  23. a sissekanne (tl 39), mille kohaselt on madratsid olmeteema ja meditsiiniosakond ei saa neid määrata;
  24. märtsi
  25. a sissekande (tl 40) kohaselt, arvestades patsiendi selja- ja jalaprobleeme, on paksem madrats näidustatud meditsiiniosakonna poolt viitega sellele, et paksem madrats oli patsiendile lubatud juba
  26. aastal kirurgi poolt. 5
(9)3-19-2077 Lisaks eelnevale ilmneb, et kaebaja eelmise vangistuse ajal on tema tervisekaardile tehtud
  1. mail
  2. a sissekanne (tl 34) selle kohta, et tal on meditsiiniline näidustus lisamadratsiks olemas. Eelmise vangistuse ajal sai kaebaja sellist madratsit ka kasutada.
  3. Kaebajale on paksem madrats väljastatud pärast
  4. märtsil 2019 tervisekaardile tehtud sissekannet, kus on kasutatud sõna „näidustatud“. Kohtu hinnangul puudub praegusel juhul vaidlus selle üle, et kaebaja on isik, kellel esinevad mitmesugused terviseprobleemid, millest vastustaja on teadlik. Kaebaja tervisekaardi rohketelt väljavõtetelt nähtuvad terviseseisundi kirjeldused annavad alust uskuda, et kaebajal võivad tõepoolest esineda kõvemal madratsil magades valud. Kui kaebajal ei oleks olnud paksema madratsi vajadust, ei oleks kirurg
  5. augustil 2015 sellist sissekannet kaebaja tervisekaardile teinud ega seda korranud
  6. märtsil
  7. Kohtu hinnangul on vangla kaebajale paksema madratsi väljastamisel üle tähtsustanud sõnu „näidustatud“ või „näidustus“. Kuna madratsi puhul ei ole tegemist meditsiinilise abivahendiga, siis vastab tõele meditsiiniosakonna seisukoht, et madratsit pole võimalik määrata või näidustada patsiendi diagnoosist lähtudes. Kohtu hinnangul on paksema madratsi väljastamisel tegemist pigem vangla poolt võimaldatava leevendusmeetmega isiku terviseseisundist tulenevate vaevuste vähendamiseks. Selleks ei pea olema konkreetset meditsiinilist näidustust. Kaebaja tervisekaardi sissekannetest nähtub, et arstid on kaebajale korduvalt paksemat madratsit lubatavaks pidanud, mida ei oleks tehtud olukorras, kus selline kaebaja soov oleks olnud alusetu. Tervisekaardi sissekandeid kogumis hinnates nähtub, et meditsiinitöötajad on korduvalt mitme aasta jooksul tunnistanud kaebaja vajadust paksema madratsi järele. Eeltoodu tõttu pole määravat tähendust sellel, kuidas mõistab või tõlgendab meditsiiniosakonna juhataja kaebaja tervisekaardile teiste arstide poolt märgitut (tl 46) ega sellel, et
  8. septembri
  9. a ekspertiisiakti kohaselt kaebajal meditsiinilist näidustust paksema madratsi kasutamiseks ei ole. Kuna sissekandeid teinud eriarst ei pruugi mõista, millise tagajärje toob kaasa sissekandes kasutatud konkreetne sõnastus, ei ole alust vastustaja seisukohal nagu olnuks tegemist pelgalt soovitusliku seisukohaga (I. Mesila
  10. augusti
  11. a e-kiri, tl 46). Eelnevat arvestades ei pea kohus praeguse vaidluse lahendamisel määravaks viidatud tsiviilasjas antud eksperdiarvamuse p 19 (tl 50p), vaid hindab seda ühe tõendina kogumist. Pärast
  12. märtsil 2019 tervisekaardile tehtud sissekannet väljastati kaebajale
  13. märtsil 2019 paksem madrats (tl 76). Kohtuasja materjalidest ei nähtu, et sellele eelnevalt oleks kaebaja terviseseisundis toimunud olulisi muutusi. Kaebaja on mitme aasta vältel palunud vanglalt paksemat madratsit, tuginedes oma tervisekaardi sissekannetele, kuid vangla ei ole talle sellist madratsit võimaldanud. Kohtu hinnangul läheb vastustaja tegevus kaebajale paksema madratsi mittevõimaldamisel vastuollu VangS § 41 lg-tega 1 ja lg 2 ning on seetõttu õigusvastane. VangS § 41 lg 1 sätestab, et kinnipeetavat koheldakse viisil, mis austab tema inimväärikust ning kindlustab, et karistuse kandmine ei põhjusta talle rohkem kannatusi või ebameeldivusi kui need, mis paratamatult kaasnevad vanglas kinnipidamisega. Sama paragrahvi lõige 2 sätestab, et kinnipeetava vabadus allutatakse seaduses toodud piirangutele. Kui seadus ei sätesta konkreetset piirangut, võib vangla kohaldada vaid selliseid piiranguid, mis on vajalikud vangla julgeoleku kaalutlustel. Piirangud peavad vastama täideviimise eesmärgile ja inimväärikuse põhimõttele ega tohi moonutada seaduses sätestatud teiste õiguste ja vabaduste olemust.
  14. Kinnipidamistingimustega selliste kannatuste tekitamist, mis ületavad kinnipidamisega kaasnevate kannatuste vältimatu taseme, on Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) praktikas käsitatud inimväärikuse alandamisena. Kinnipidamistingimuste hindamisel tuleb arvesse võtta 6
(9)3-19-2077 kinnipidamistingimuste kumulatiivset mõju ja ajavahemikku, mille jooksul isikut konkreetsetes tingimustes kinni peeti. Riigikohus on leidnud, et EIK-i seisukohtadest saab lähtuda ka inimväärikuse alandamise mõiste sisustamisel RVastS § 9 lg 1 tähenduses (nt Riigikohtu halduskolleegiumi
  1. märtsi
  2. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-93-10, p 11 ja seal viidatud Euroopa Inimõiguste Kohtu praktika).
  3. Kohus leiab, et vastustaja on alandanud kaebaja inimväärikust sellega, et ei ole kaebajale võimaldanud mitme aasta (2015-2019) jooksul paksemat madratsit, kuigi kaebajal on selline vajadus olnud ja seda on kinnitanud ka arstid. Madratsi väljastamise asemel on kaebajat korduvalt suunatud madratsi saamiseks meditsiiniosakonda vastava otsustuse saamiseks. Teisalt on meditsiiniosakond andnud kaebajale teada, et madratsid on olmeteema ning neid ei saa määrata meditsiiniosakond (tl 39). Selle asemel, et anda kaebajale vaevuste vähendamiseks madrats pärast eriarsti (kirurgi) esmakordset seisukohta selle vajadusest, on vastustaja tegevuse tulemusena kujunenud ebaselge olukord, kus kaebaja on pidanud madratsi saamiseks tegema korduvaid pöördumisi ja taotlema seda nii meditsiiniosakonnalt kui ka vanglateenistuselt. Kaebaja on pidanud pikaajaliselt magama tema jaoks sobimatul madratsil, mis on tekitanud talle valu ja kannatusi. Kohtu hinnangul saab väärikuse alandamise läbi kahju tekkimist sellises olukorras eeldada ning vastustaja tegevuse ning kahju tekkimise vahel on põhjuslik seos. Kohus leiab, et vastustaja tegevus, millega kaebajale kahju tekitati, on olnud süüline.
  4. RVastS § 9 lg 1 kohaselt võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. Sama paragrahvi lg 2 kohaselt hüvitatakse mittevaraline kahju proportsionaalselt õigusrikkumise raskusega ning arvestades süü vormi ja raskust. Mittevaraline kahju tuleb hüvitada rahas, kui väärikuse alandamise raskus, eelkõige kehaline või hingeline valu, seda õigustab (nt Riigikohtu
  5. märtsi
  6. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-1014, p 12.2). Kohus leiab, et kaebajale tuleb tema kannatused praegusel juhul hüvitada rahas.
  7. Mittevaralise kahju hüvitise suuruse kindlaksmääramine on kohtu individuaalne ja hinnanguline otsus, mille puhul tuleb kõiki olulisi asjaolusid võtta arvesse kogumis (nt Riigikohtu
  8. märtsi
  9. a otsus asjas nr 3-3-1-86-16, p 9). Kohus leiab, et kaebajale hüvitise määramisel tuleb arvestada tema tegevusega esmaste õiguskaitsevahendite kasutamisel. Kaebajal oleks olnud võimalik oma õiguste kaitseks esitada kohustamisnõue vaidemenetluses ning seejärel vajaduse korral ka kohtumenetluses, kui vangla jättis algselt kaebaja taotluse paksema madratsi väljastamiseks rahuldamata. Kohtuasja materjalidest selliste nõuete esitamist ei nähtu. Küll aga on kaebaja olnud madratsi väljastamise teemal vanglaga korduvalt kirjavahetuses (nt tl 16-21), mis näitab, et ta pole olnud oma õiguste kaitsel tegevusetu. Kaebaja tegevus on ka viinud lõpptulemusena madratsi väljastamiseni
  10. märtsil
  11. Seetõttu ei heida kohus kaebajale ette esmaste õiguskaitsevahendite täies mahus kasutamata jätmist. Vanglaametnike ja tervishoiutöötajate vastuoluline lähenemine madratsi vajaduse osas, aga ka erinev teave selle kohta, kelle vastutusalasse (meditsiiniosakond või vanglateenistus) madratsi lubamine kuulub, on ilmselgelt raskendanud kaebaja tegevust enda õiguste kaitsel. Kohtu hinnangul ei ole tõendatud vastustaja ametnike tahtlus kaebajale kannatuste põhjustamisel ja kahju tekitamisel. Küll on kohus aga ülaltoodut arvestades seisukohal, et kahju tekkimiseni on viinud hooletu suhtumine kaebaja taotluste ja pöördumiste lahendamisel, 7
(9)3-19-2077 sisuliselt tähele panemata arsti hinnanguid ning liigselt formaalne lähenemine, sh madratsi andmisest keeldumisel sõnade „näidustus“ ja „näidustatud“ ületähtsustamine. Kahju hüvitamise nõuet rahuldades peab kohus ka oluliseks õigusvastase olukorra pikaajalisust – algselt
  1. a augustist lubatud madratsi on kaebaja saanud alles
  2. aastal. Seejuures ei ilmne kaebaja terviseseisundit kajastavatest tõenditest ega muudest tõenditest, et kaebaja terviseprobleemid oleks vähenenud
  3. Arvestades eeltoodut, leiab kohus, et kaebus tuleb rahuldada. Kohus peab põhjendatuks kaebajale välja mõista mittevaralise kahju hüvitisena 100 eurot. MENETLUSKULUD JA MUUD MENETLUSLIKUD OTSUSTUSED 18.

§ 108lg 1 ls 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehakse.

Kaebajale on käesolevas asjas antud menetlusabi ja ta oli vabastatud 250 euro suuruse riigilõivu tasumise kohustusest. See summa jääb riigi kanda. Muude menetluskulude kandmist pole kaebaja tõendanud ning seega jäävad muud võimalikud menetluskulud menetlusosaliste endi kanda. 19. Kohus peab vajalikuks kuulutada haldusasja menetluse kinniseks, kuna haldusasja toimikusse kogutud dokumendid sisaldavad läbivalt andmeid kaebaja tervise kohta ning menetluse osaline kinniseks kuulutamine ei oleks otstarbekas.

§ 77

lg-st 1 koosmõjus tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 38 lg 1 p-ga 3 kuulutab kohus menetluse või osa menetlusest omal algatusel või menetlusosalise taotlusel kinniseks, kui see on ilmselt vajalik menetlusosalise, tunnistaja või muu isiku eraelu kaitseks, kui huvi asja avaliku arutelu vastu ei ole eraelu kaitse huvist suurem. Asja kinniseks kuulutamine on vajalik kaebaja eraelu kaitseks ning praegusel juhul puudub huvi asja avaliku arutelu vastu. 20. Tuginedes

§ 175lõikele 3 tuleb kohtuotsuse avaldamisel asendada kaebaja nimi tähemärgiga.

(allkirjastatud digitaalselt) Sirje Kaljumäe kohtunik Kohtuotsust on muudetud Tartu Ringkonnakohtu 14.01.2021 otsusega. Kohtuotsus jõustus Riigikohtu 18.05.2021 määrusega. Tartu Ringkonnakohtu otsuse resolutsioon : RESOLUTSIOON

  1. Rahuldada Xi apellatsioonkaebus osaliselt ja muuta Tartu Halduskohtu 10.02.
  2. a otsuse resolutsiooni punkti neli ning mõista Tartu Vanglalt Xi kasuks välja hüvitis 1000 eurot. Ülejäänud osas jätta Tartu Halduskohtu 10.02.
  3. a otsus muutmata.
  4. Jätta Tartu Vangla apellatsioonkaebus rahuldamata.
  5. Asendada avaldatavas kohtuotsuses Xi nimi tähemärgiga. 8

(9)3-19-2077 Riigikohtu 18.05.2021 määruse resolutsioon: RESOLUTSIOON
  1. Vabastada X kassatsioonikautsjoni tasumisest.
  2. Jätta Xi taotlus riigi õigusabi saamiseks rahuldamata.
  3. Jätta Xi kassatsioonkaebus menetlusse võtmata.
  4. Jätta Xi taotlus kasssatsioonkaebusest koopia saamiseks rahuldamata.
  5. Tagastada Xile
  6. märtsi
  7. a avalduse lisa. 9
(9)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.