Obsah (4)

§ 22§ 351§ 6§ 222

TARTU HALDUSKOHUS Jõhvi kohtumaja KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohtuasja number 3-18-2171 Otsuse kuupäev 29. november 2019 Kohtunik Karin Jõks Kohtuasi Blue Dream OÜ kaebus Narva-Jõesuu linna vast

) § 38 lg 2 p 1 ja 3 alusel on Maa-ametil õigus kontrollida kohaliku omavalitsuse organi tegevust maareformi läbiviimisel ja teha kohaliku omavalitsuse organile kohustuslikke ettekirjutusi maareformi läbiviimise küsimuses. See tähendab, et Maa-ameti tegevus selgituste andmisel ja ettekirjutuse tegemisel ei ole suunatud kaebajale, vaid vastustajale. Tegemist on järelevalvega kohaliku omavalitsuse tegevuse üle. Järelevalve tulemusena kohalikule omavalitsusele tehtud ettekirjutust ei saa vaidlustada kaebaja. Vastustaja ei ole tühistamisnõude lubatavusele rohkem vastuväiteid esitanud. Kohtu seisukoht Tühistamis- ja kohustamisnõue 5.

§ 22

lg 1 alusel saab isik ostueesõigusega maad erastada ehitise omanikuna.

§ 351

lg 1 sätestab hoonestusõiguse seadmise ehitise omaniku kasuks, kes ei soovi või kellel ei ole õigust maad omandada.

§ 6

lg 3 ütleb, et ehitis selle seaduse tähenduses on aluspinnasega kohtkindlalt ühendatud ja inimtegevuse tulemusena ehitatud terviklik asi.

§ 6

lg 31 kohaselt ei käsitleta ehitisena muuhulgas lagunenud ja kasutusest väljalangenud ümbrust või maastikupilti tunduvalt kahjustavaid ehitisi. Viimati nimetatud ehitised kõrvaldab omanik määratud tähtpäevaks. Tähtpäevaks kõrvaldamata ehitised muutuvad maareformi käigus maatüki oluliseks osaks.

1. Kohus selgitas kaebuse menetlusse võtmisel, et ta mõistab kaebust nii, et kaebaja soovib saavutada maa erastamist või hoonestusõiguse seadmist otsuse punktis 2.1 nimetatud objektide II, III ja IV ehk lahtise terrassi, vundamendi ja äärise ning treppide omanikuna. Kaebaja ei 5 taotle seda, et tal oleks võimalik taastada endine restoranihoone ja omandada maa või hoonestusõigus selle hoone omanikuna, samuti ei taotle kaebaja maa erastamist või hoonestusõiguse seadmist endise restoranihoone vundamendi omanikuna. Kaebaja ei ole sellele vastu vaielnud.
2. Kohtu hinnangul on tõendatud, et Narva-Jõesuus Pargi tn 1 paiknes üks ehitis ehk restoran, mille koosseisu kuulusid otsuse punktis 2.1 nimetatud objektid I-IV. Ehitise plaanidest (tl 37, 44) nähtub, et restorani hoone, terrass, ääris ja trepid moodustasid ühe tervikuna kasutatava ehitise. Ühte ehitist näitab ka
3. aastal toimunud inventariseerimine (tl 12). Tabeli esimeses veerus on ainult üks ehitise number ning selleks ehitiseks on restoran. Ehitise kohta on välja toodud esiteks hoone pind ja teiseks krundi täisehitatud pind. Viimase arvutamisel on lisaks hoonele arvesse võetud ka lahtine terrass, vundament ja ääris ning trepid. See, et kõigi ehitise osade pinnad on eraldi välja arvutatud, ei tee ehitise osadest iseseisvaid ehitisi. Ka tsiviilkäibes on ehitis algusest peale olnud ühtse tervikuna. Esimeses teada olevas tehingus, 14.10.1993 sõlmitud lepingus (tl 45-46) on lepingu esemena nimetatud rekonstrueerimisel hoonet söökla „Laine“ vundamendi kujul. Söökla „Laine“ koosseisu kuulusid aga
4. aasta inventariseerimise ja plaani järgi hoone, terrass, äärised ja trepid. Kaebaja ja talle ehitise müünud pankrotihaldur mõistsid tehingut nii, et selle esemeks oli ca 4000 m2 suurusel maa-alal paiknev ehitis tervikuna (tl 10).
5. Otsuse punktis 7 toodut ei muuda asjaolu, et hooneregistrisse kanti ehitisealuse pinnana üksnes restoranihoone vundamendi alune pind (tl 47). Ehitisregistril ei ole praegu ja ei ole kunagi olnud õiguslikku tähendust ehitiste olemasolu või omandiõiguse osas. Ehitisregistri kanne ei ole õige, kuid sellest ei saa järeldada, et objektid II-IV on olemas iseseisva ehitisena. Kaebaja viidatud Riigikohtu lahend 3-3-1-4-12 ei käsitle praeguse vaidlusega võrreldavat olukorda. Vastustaja ei vaidle vastu sellele, et ka objektid II-IV on ehitised (osad ehitisest). Pooled vaidlevad selle üle, kas tegemist on iseseisva ehitisega, mis annab kaebajale maa erastamise või hoonestusõiguse seadmise õiguse. Kohtuasjas 3-3-1-4-12 oli tegemist tõstetud pinnasega maa-alaga elamu ümber, mida toetas tugimüür. Ka selles kohtuasjas märkis Riigikohus, et terrass ja tugimüür moodustavad koos elamuga ühtse kompleksi ning tegemist on elamu teenindamiseks vajaliku rajatisega, mis on hõlmatud elamu ehitamiseks antud ehitusloaga. Viidatud lahend räägib seega pigem vastustaja seisukohtade kasuks.
6. Kaebaja omandas lammutatud restorani kui vallasasja 17.12.2009 (tl 49) ning esitas avalduse maa erastamiseks 15.10.2010 ja hoonestusõiguse seadmiseks 27.01.2015.

§ 6

lg 3 toodud ehitise mõiste üheks elemendiks on see, et tegemist on tervikliku asjaga. Sama sätte varasem redaktsioon viitas ehitise mõiste osas ehitusseadusele. 01.01.2003 30.06.2015 kehtinud ehitusseaduse § 2 lg 1 sisustas ehitise mõiste sarnaselt kehtiva

§ 6lg 3.

Riigikohus selgitas lahendi 3-3-1-80-10 p 24, et asja ehitisena määratlemisel on oluline arvestada selle põhilist kasutusotstarvet (eesmärki), kasutamise viisi, kestvust ja muid asja iseloomustavaid tunnuseid, mis kogumis võimaldavad eristada ehitist teistest asjadest. Kohtu hinnangul on vastustaja õigesti käsitlenud objekte I-IV ühe ehitisena ja lahendanud nende juurde maa erastamise või hoonestusõiguse seadmise võimalikkuse küsimuse ühtselt vaidlustatud korraldusega. Kaebaja nimetatud objektidel II, III ja IV ei ole kunagi olnud iseseisvat kasutusotstarvet või eesmärki. Tegemist oli restorani terrassiga, restorani territooriumi ümbritseva piirdega ja restorani pääsemiseks vajalike treppidega. 6 Ka kaebaja ei ole põhistanud, kas ja milleks olid terrass, piirded ja trepid kasutusel iseseisvalt, restoranihoone olemasolust sõltumata. Kaebaja on viidanud sellele, et Pargi tn 1 territooriumil praegu olevaid objekte on kasutatud aluspinnana. Kohus nõustub vastustajaga, et see, kui ehitise jäänuseid on võimalik mingil moel kasutada (sh müürijupil või trepiastmel istuda, siledale ja kõvale pinnale esemeid paigutada), ei tee neist iseseisvaid ja maa erastamise õigust andvaid ehitisi. 10. Vastustaja on vaidlustatud korralduses õigesti leidnud, et kaebajal puudub maa erastamise või hoonestusõiguse seadmise õigus, kuna Pargi tn 1 maaüksusel ei paikne ehitisi

tähenduses. Fotod (tl 38-43) näitavad, et ehitis on täielikult lagunenud. Sh tuleneb ortofoto (tl 26 pöördel) ja ehitise plaani (tl 37, 44) võrdlusest, et fotodel nähtav plaaditud pind ei ole endine terrass, vaid lammutatud restoranihoone põrand. Endisest terrassist on fotode põhjal järel üksnes lagunenud vundament ja piirded. Maaüksusel ei paikne tervikliku asjana või korrastamist mitte vajava ehitisena käsitletavaid asju, sh ei ole sellisteks asjadeks kaebaja nimetatud objektid II, III ja IV. Maaüksusel paiknes üks ehitis, restoran, mis oli vaidlustatud korralduse andmise ajaks täielikult hävinud.

1. Vaidlustatud korraldust ei muuda õigusvastaseks see, et vastustaja on tuginenud Maa-ameti selgitusetele ning haldusjärelevalve käigus vastustajale tehtud ettekirjutusele. Vastustaja on vaidlustatud korralduses esitanud piisavad põhjendused. Lisaks on viide Maa-ameti seisukohale käsitletav viitena muus dokumendis sisalduvatele põhjendustele. Põhjenduste esitamine sel viisil on tulenevalt haldusmenetluse seaduse § 56 lg 1 lubatav. Samuti ei muuda vaidlustatud korraldust õigusvastaseks see, et objekte II, III ja IV või nende juurde maa erastamise või hoonestusõiguse seadmise võimalust ei ole eraldi käsitlenud. Kohus näitas eespool, et objekte I-IV tuli käsitleda ühe ehitisena. Ka kaebaja ei ole esitanud eraldi maa erastamise ja hoonestusõiguse seadmise avaldusi vastavalt objekti I ning objektide II-IV kohta, vaid on esitanud ühtsed avaldused.
2. Kokkuvõttes on vaidlustatud korraldus õiguspärane ja kaebaja väited ei anna alust selle tühistamiseks. Kui kohus ei rahulda tühistamiskaebust, siis puudub võimalus rahuldada nõuet kohustada vastustajat kaebaja taotlusi uuesti läbi vaatama. Hüvitamisnõue
3. Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg 1 sätestab, et isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, võib nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada sama seaduse § 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. RVastS § 8 lg 1 kohaselt hüvitatakse varaline kahju rahas ning hüvitisega tuleb luua varaline olukord, milles kannatanu oleks siis, kui tema õigusi ei oleks rikutud. RVastS § 13 lg 1 alusel võetakse hüvitise suuruse määramisel arvesse kahju tekkimise ettenägematust, objektiivseid takistusi kahju ärahoidmisel, õiguste rikkumise raskust, eraõiguses sätestatud piiranguid seoses kannatanu osaga kahju tekitamisel ning muid asjaolusid, millest tulenevalt kahju hüvitamine täies ulatuses oleks ebaõiglane.
4. Kaebaja tugineb sellele, et vastustaja tekitas talle kahju 05.10.2010.a korraldusega nr 302, millega vastustaja määras Pargi tn 1 asuva ehitise kordategemiseks tähtaja kuni 01.12.2013 (hiljem pikendatud kuni 01.12.2014) koosmõjus vaidlustatud korraldusega, mille tagajärjel 7 kaebaja kaotas maa või hoonestusõiguse omandamise võimaluse. Projekteerimistingimuste väljastamine ei oma kohtu hinnangul kahju hüvitamise nõude lahendamisel iseseisvat tähendust, kuna kaebaja taotles projekteerimistingimuste väljastamist tulenevalt ehitise kordategemise tähtaja määramisest.

§ 222

lg 1 kohaselt teeb kohalik omavalitsus maa erastamisel seaduses ja teistes õigusaktides sätestatud eeltoimingud. Kuni 13.07.2017 kehtinud maareformi seaduse § 6 lg 31 nägi ette, et lagunenud ja kasutusest väljalangenud ehitise teeb omanik korda või kõrvaldab kohaliku omavalitsuse määratud tähtpäevaks. Kohtu hinnangul on ehitise kordategemise võimaluse andmisel ja selleks tähtaja määramisel tegemist avaliku võimu kandja tegevusega avalik-õiguslikus suhtes.

1. Vastustaja 05.10.2010.a korraldus nr 302 ja tähtaja pikendamiseks antud 02.07.2013.a korraldus nr 173 olid õigusvastased, kuna need olid vastuolus seadusega. Esiteks ei olnud tegemist ehitisega, mis oli lagunenud ja kasutusest välja langenud. Ehitise varasem omanik oli ehitise enne maareformi algust ehk
2. aastal lammutanud. Teiseks määras vastustaja tähtaja mitte lammutatud hoone ehk söökla / restorani „Laine“ taastamiseks, vaid aastatel 1935-1941 samas asukohas paiknenud Rannahoone taastamiseks. Maa-amet selgitas 18.05.2016.a kirjas, et

§ 6

lg 31 mõttest ja eesmärgist tulenevalt tähendab hoone kordategemine eeskätt seda, et hoone viiakse selle kordategemise käigus endisesse, s.o lagunemise-eelsesse seisukorda. See tähendab, et korda tehtud ehitise mõõtmed, väliskuju ja kasutusotstarve ei tohi erineda ehitise varasematest mõõtmetest, väliskujust ja kasutusotstarbest. Kohus nõustub sellega. Poolte kirjeldatu põhjal olid hooned oluliste erinevustega -

1. aastal hävinud Rannahoone oli puithoone, mis koosnes kahest kahekorruselisest tiibosast ja kolmekorruselisest keskosast (vt ajapaik.ee/photo/129423/narvajoesuu-rannahoone-havinud-vaade-rannalt/, foto järgi oli hoonel ka terrass).
2. aastal lammutatud restoran oli ühekorruseline silikaattellistest ehitis. Rannahoone taastamine ei kujutanud endast
3. aastal lammutatud ehitise kordategemist. Kolmandaks nägi korraldus ette ehitamise Läänemere ehituskeeluvööndis. Looduskaitseseaduse (LKS) § 38 lg 3 kohaselt on ranna või kalda ehituskeeluvööndis uute hoonete ja rajatiste ehitamine keelatud. Projekteerimistingimuste väljastamise korralduses (tl 14 pöördel) märkis vastustaja, et Pargi tn 1 ehitisele ulatub mereranna ehituskeeluvöönd, seega oli vastustaja ehituskeeluvööndist teadlik. Vastustaja viitas projekteerimistingimuste väljastamisel LKS § 38 lg 4 p 5, mille järgi ehituskeeld ei laiene olemasoleva ehitise esmakordsele juurdeehitisele juhul, kui juurdeehitise maht on väiksem kui üks kolmandik olemasoleva ehitise kubatuurist. Seda sätet ei saanud Pargi tn 1 maaüksusele ehitamisel ilmselgelt kohaldada. Samuti on tegemist uue hoone ehitamisega, kuna maaüksusel mingeid hooneid, mida oleks saanud ümber ehitada, ei paiknenud. Viidatud LKS sätted kehtisid samas redaktsioonis ka korralduste andmise ajal.
4. Kohus ei pea ehitise kordategemise tähtaja määramise õiguspärasuse hindamisel määravaks seda, et vastustaja andis kaebajale tähtaja vundamendini lagunenud ehitise kordategemiseks.

kohaldamise praktika ei ole alati olnud selline, et vundamendini lagunenud ehitise kordategemine ei ole võimalik ja selleks ei saa mingil juhul tähtaega määrata. Näiteks nähtub Tartu Halduskohtu 08.02.2018.a otsuses asjas 3-16-2117 kindlaks tehtud asjaoludest, et vastustaja määras 27.06.2012 osaühingule tähtaja vundamendini lagunenud ehitise kordategemiseks, osaühing esitas 02.09.2013 ehitusloa taotluse, vastustaja väljastas ehitusloa, pärast ehitustööde lõpetamist ehk 09.12.2014 andis Ida-Viru maavanem loa ehitise juurde maa ostueesõigusega erastamiseks ning 14.12.2015 kanti maaüksus osaühingu omandina kinnistusraamatusse (otsuse punktid 1-4, 18). 8

1. Kaebaja taotleb varalise kahju hüvitamist. Tekkinud kahjuna toob kaebaja välja summad, mille ta tasus hoone taastamise eskiisi ja projekti koostamise eest ning kulutused uuringutele, arvestustele, finantsarvestusele, hangete koostamisele ja konsultatsioonidele. Kohtu hinnangul on kaebaja tõendanud kahju tekkimise summas 3415,20 eurot. Kahjuna on käsitletav 1176 eurot, mille kaebaja tasus DeCon OÜ 29.01.2014 arve/saatelehe nr 3 alusel ja 2239,20 eurot, mille kaebaja tasus TÜ Merelähedane 08.04.2014 arve nr 11 alusel. Esimesel arvel on öeldud, et see esitati Pargi tn 1 rannahoone taastamise eskiisi eest. Vastustaja kinnitab oma kirjas Maa-ametile (tl 67), et kaebaja on koostöös vastustajaga koostanud mitmeid eskiislahendusi. Teise arve esitajat TÜ-d Merelähedane on haldusmenetluses korduvalt nimetatud kui rannahoone taastamise projekti koostajat. Kahju tekkimise kindlakstegemisel ei ole nõutav, et kaebaja tõendaks arvete tasumist. Piisab sellest, et kaebajale on arved esitatud ja kaebajal on sellega tekkinud nende tasumise kohustus. Muude kaebaja nimetatud kulude osas ei ole kaebaja tõendanud nende seotust Pargi tn 1 ehitise taastamisega. Arvetelt selline seos ei nähtu. Fulner Consult OÜ ja Pitavole OÜ arvetel on kauba või teenuse nimetusena märgitud üksnes „Vastavalt 11.1.2014 lepingule“. Hastre Optimum UÜ arvele on märgitud „Hangete koostamine, konsultatsioonid“. Muid tõendeid nende kulutuste seotuse kohta Pargi tn 1 ehitisega kaebaja esitanud ei ole. Kohus märgib lisaks, et finantsarvestuste tegemine ning hangete teostamise teenuse või konsultatsioonide ostmine ei ole ehitise taastamiseks vajalik kulu. Kaebaja ei ole selgitanud ja kohtule ei ole äratuntav, milliseid hankeid oleks vaja olnud läbi viia olukorras, kus isegi ehitusluba antud ei olnud. Vastustajale ei saa panna vastutust selle eest, kui kaebaja soovis kasutada abi finantsarvestuste tegemisel või hangete teostamisel.
2. Kaebaja esitas algselt ja kohus võttis menetlusse kaebuse 31 576 euro suuruse kahju hüvitamiseks. Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 49 lg 3 p 2 kohaselt ei loeta rahalise nõude suurendamist või vähendamist kaebuse muutmiseks. Nõude suurendamisest ei muutu ka kaebuse esitamisel tasumisele kuuluv riigilõiv, kuna kaebaja on juba tasunud riigilõivu maksimaalses määras ehk 750 eurot. Seega saab kohus lahendada nõude viimasena esitatud suuruses ja selle lubatavuseks ei ole vaja teha täiendavaid menetlustoiminguid.
3. Kaebajal tekkinud kahju 3415,20 eurot on põhjuslikult seotud sellega, et vastustaja määras kaebajale tähtaja ehitise kordategemiseks. Kui vastustaja ei oleks andnud kaebajale lootust, et maa erastamise menetluse raames on tal võimalik püstitada ehitis ja erastada maa, siis ei oleks kaebaja tõenäoliselt eskiiside ja ehitusprojekti koostamisele raha kulutanud. Kaebajale ei saa ette heita seda, et ta jättis kasutamata esmased õiguskaitsevahendid kahju tekkimise ärahoidmiseks. Vastustaja väitel oleks kaebaja saanud vaidlustada korralduse, millega talle määrati tähtaeg ehitise kordategemiseks. Kohtule ei ole arusaadav, kuidas oleks kaebaja pidanud aru saama, et sellega väldiks ta kahju tekkimist. Tegemist oli kaebaja suhtes soodustava haldusaktiga - kaebaja soovis ehitise taastada ja erastada selle juurde maa. Haldusakti andmine näitab, et sel viisil maa erastamist pidas võimalikuks ka vastustaja. Veel vastustaja 20.01.2016.a kirjast Maa-ametile (tl 67-68) tuleneb, et vastustaja otsis võimalusi, kuidas kaebaja saaks ehitise taastada ja maa erastada. Seejuures märkis vastustaja, et ta peab Rannahoone olemasolu vajalikuks selle ajaloolises asukohas, eesmärgiga tõsta kuurortlinna mainet ning pakkuda rannaalal puhkajatele kaasaegsetele nõuetele vastavaid teenuseid.
4. On õige, et Päästeamet ei kooskõlastanud kaebaja esitatud ehitusprojekti (tl 60) ning seejuures välja toodud etteheited on omistatavad mitte vastustajale, vaid kaebajale: projekt ei sisaldanud kõigi korruste plaane, viited standarditele olid ebakorrektsed jne. See ei olnud aga 9 peamine põhjus, miks kaebajal jäi ehitis korda tegemata ja maa erastamata. Päästeameti välja toodud puudused võisid olla kõrvaldatavad. On arusaadav, et kaebaja ei asunud kõrvaldama neid puudusi, kui samal ajal ilmnes tunduvalt suurem takistus ehitamisele ehk asjaolu, et tegemist oli ehitamisega ehituskeeluvööndis. Vastutust selle eest, et ehitamiseks ei algatatud detailplaneeringut ja ei algatatud ehituskeeluvööndi vähendamise menetlust, ei saa panna üksi kaebajale. Projekteerimistingimuste väljaandmine väljendas sisuliselt vastustaja seisukohta, et tegemist ei ole detailplaneeringu koostamist nõudva ehitamisega. Samuti teadis vastustaja projekteerimistingimusi välja andes, et tegemist on ehituskeeluvööndiga.
5. Kuna kahju hüvitamise eeldused on täidetud, siis tuleb kohtul järgmisena kindlaks määrata hüvitise suurus. Kohtu hinnangul tuleb seejuures arvesse võtta, et ka kaebajal oli oma osa praeguseks tekkinud olukorra kujunemisel. Vastustaja määras kaebajale 05.10.2010 ehitise kordategemise tähtajaks 01.12.2013 ja hiljem pikendas seda kuni 01.12.
6. Kaebaja esitas aga ehitusprojekti ja ehitusloa taotluse alles 06.10.2014, s.o ajal, kui algselt ehitise kordategemiseks määratud tähtaeg oli möödunud ja ka pikendatud tähtaja saabumiseni oli jäänud vähem kui kaks kuud. Seejuures ei olnud ehitusprojekt Päästeameti välja toodud puudusi arvestades eriti hoolikalt koostatud. Arvestades seda, et praktika ehitiste kordategemise võimalikkuse osas võis muutuda ligikaudu sel ajal (vt otsuse punkti 16), oleks kaebaja kiirema tegutsemise ja ehitise kordategemiseks määratud tähtaja järgimise korral maa erastamine võinud õnnestuda. Samuti on küll õige, et ehitamise eelduste, sh detailplaneeringu vajalikkuse hindajaks on eelkõige kohalik omavalitsus, kuid see ei tähenda, et kaebaja ei peaks ka ise tegema pingutusi olukorra hindamiseks. Kohus juhib tähelepanu LKS § 38 lg 9, mis sätestab, et kui kohalik omavalitsus lubab ranna või kalda ehituskeeluvööndis ehitamist vastuolus selle paragrahvis sätestatuga, ei teki isikul, kellele ehitusluba väljastati või kelle huvides ehitamine on, vastavalt haldusmenetluse seadusele õiguspärast ootust ehitamise õiguspärasuse osas. See säte näitab, et seadusandja ei ole kogu vastutust ehituskeeluvööndis ehitamise lubatavuse hindamisel jätnud kohaliku omavalitsuse kanda. Kaebajale oleks asjaolude hoolikama kontrollimise puhul võinud olla arusaadav, et poolte lähenemine ehituskeeluvööndis ehitamise küsimusele ei ole päris korrektne.
7. Kohtule on esitatud poolte 09.09.2010 sõlmitud kokkulepe (tl 50, 54), mis käsitleb Pargi tn 1 asuva ehitise kordategemist ja selle juurde maa erastamist. Kaebaja ei tugine kahju hüvitamise taotlemisel kokkuleppele. Kuna kaebajal on endal õigus otsustada, millise nõude ja millisel alusel ta esitab, siis ei käsitle kohus kokkulepet pikemalt. Kohus siiski märgib, et kokkuleppe õiguslik olemus on äärmiselt vaieldav. Seadusega kohalikule omavalitsusele pandud ülesandeid sai vastustaja täita, sh maa erastamise eeltoiminguid teha või ehitamise aluseks olevaid haldusakte anda üksnes seaduses sätestatud eelduste ja tingimuste täidetuse korral. Seda on kokkuleppes ka nimetatud. Kokkulepet saab seega käsitleda kui kavatsuste protokolli või edasiste tegevuste kaardistamist ning see ei loo õiguslikult siduvaid ja sissenõutavaid õigusi või kohustusi. Kokkuleppele on kahtlemata võimalik anda ka teistsuguseid tõlgendusi ning kohus selles osas lõplikku seisukohta ei võta.
8. Kokkuvõttes nähtub kohtuasja dokumentidest, et endise Rannahoone taastamine Pargi tn 1 maaüksusel kaebaja poolt oli pikka aega poolte ühine tahe ja eesmärk. Selle saavutamine ebaõnnestus, kuna poolte tegevus oli algusest peale rajatud valele eeldusele, et Rannahoone taastamine on võimalik maareformi raames ehitise kordategemiseks tähtaja andmise ja maa erastamise kaudu. Kohtu hinnangul ei ole põhjendatud jätta eeltoodust tulenevat riisikot üksi 10 kaebaja kanda. On õiglane, kui vastustaja hüvitab kaebajale poole tekkinud kahjust ehk 1707,60 eurot. Kohus rahuldab hüvitamiskaebuse osaliselt. Menetluskulud
9. HKMS § 108 lg 2 kohaselt jagatakse kaebuse osalise rahuldamise korral menetluskulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega. Kaebaja esitas kohtule tühistamis-, kohustamis- ja hüvitamisnõuded. Neist esimesed kaks ei ole rahaliselt hinnatavad ja kohus jättis need rahuldamata. Kahju hüvitamise nõude rahuldas kohus osaliselt. Kohtu hinnangul tuleb menetluskulud jätta 9/10 ulatuses kaebaja kanda ja 1/10 ulatuses vastustaja kanda.
10. Vastustaja esitas kohtule menetluskulude nimekirja ja kuludokumendid ning palus mõista kaebajalt välja esindaja kulud (kulud õigusabile). Vastustaja hinnangul on menetluskulude väljamõistmine haldusorgani kasuks õigustatud, kuna maareformi toimingud ei ole kohaliku omavalitsuse põhiülesandeks. Kaebaja vaidles vastustajale menetluskulude hüvitamisele vastu. Kaebaja ei ole menetluskulude nimekirja ja kuludokumente esitanud. Kohtule on teada, et kaebaja tasus kaebuse esitamisel riigilõivu 750 eurot.
11. HKMS § 109 lg 6 sätestab, et kohus mõistab välja üksnes vajalikud ja põhjendatud menetluskulud. Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on õigusabi kulud võimalik haldusorgani kasuks välja mõsta ainult siis, kui kohtuasi pole seotud haldusorgani põhitegevusega. Riigikohus on lisaks märkinud, et omandireformiga seotud probleemide lahendamine kuulub omavalitsuse põhitegevuse hulka (Riigikohtu lahend 3-3-1-64-13 p 50). Kohtu hinnangul ei ole menetluskulude väljamõistmine vastustaja kasuks praeguses kohtuasjas põhjendatud, kuna maareformi läbiviimiseks vajalike eeltoimingute tegemine kuulub kohaliku omavalitsuse põhitegevuse hulka.

§ 222

lg 1 näeb ette, et kohalik omavalitsus teeb maa erastamisel seaduses ja sellest tulenevates õigusaktides sätestatud erastamise eeltoimingud. Maareform on kaua kestnud ning kohalike omavalitsuste jaoks tuttav teema, millega neil on aastate jooksul olnud väga tihe kokkupuude. Seda arvestades ei ole määrav, et erastamise eeltoimingute tegemine ei kuulu kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse § 6 nimetatud omavalitsusüksuse ülesannete hulka. Kohus jätab menetluskulud vastustaja kasuks välja mõistmata.

1. Kaebaja kasuks mõistab kohus välja 1/10 kaebaja tasutud riigilõivust ehk 75 eurot. /allkirjastatud digitaalselt/ Karin Jõks Kohtunik Tartu Halduskohtu 29.11.2019 kohtuotsus jõustus osaliselt Tartu Ringkonnakohtu 26.11.2020 kohtuotsusega
2. märtsil 2021 Tartu Ringkonnakohtu otsuse resolutsioon: 11
3. Rahuldada Blue Dream OÜ apellatsioonkaebus osaliselt ja muuta Tartu Halduskohtu 29.11.
4. a otsuse resolutsiooni punkti kaks ning mõista vastustajalt kaebaja kasuks välja hüvitis 3415,20 eurot. Ülejäänud osas jätta Tartu Halduskohtu 29.11.
5. a otsus muutmata.
6. Jätta Narva-Jõesuu linna vastuapellatsioonkaebus rahuldamata ja menetluskulud linna enda kanda.
7. Mõista Narva-Jõesuu linnalt Blue Dream OÜ kasuks välja apellatsioonimenetluses kantud menetluskulude hüvitamiseks 664 eurot. 12