Obsah (6)

§ 534§ 657§ 543§ 537§ 536§ 172

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Margo Klaar, Imbi Sidok-Toomsalu, Mati Maksing Määruse tegemise aeg ja koht 04.05.2021, Tallinn Kohtuasja number 2-21-4789 Kohtuasi Sihtasutus P

) § 534 lg-tele 1 ja 5. Arvestades isiku psüühikahäiret ja asjaolu, et ravi läbiviimine ei ole muul viisil võimalik, asus maakohus seisukohale, et on alus kohaldada esmast õiguskaitsevahendit

§ 534

lg 5 alusel ja isik tuleb paigutada kinnisesse asutusse kuni neljaks päevaks alates isiku kinnisesse asutusse paigutamisest. Puudutatud isiku ohtlikkus lähitulevikus on pigem kindel kui tõenäoline. Isikul esineb psüühikahäire, tema käitumine on täiel määral psüühilisest haigestumisest mõjutatud, mistõttu haiglaravita jäädes püsib ta ohtlikuna nii iseendale kui ka teistele. Kinnisesse asutusse paigutamise tingimused on täidetud ja viivitusega võib kaasneda oht patsiendile endale ja teistele isikutele. Isiku seisundit arvesse võttes vajab isik hospitaliseerimist. Vabatahtliku ravi korral võib patsient haiglast lahkuda, mis toob kaasa ravi katkemise ja ravi ebaõnnestumise, mis ei ole patsiendi huvides. Maakohtu 27.03.2021 määrus

1. Maakohus pikendas 27.03.2021 määrusega puudutatud isiku suhtes Harju Maakohtu 26.03.2021 määrusega rakendatud esialgset õiguskaitset 40 päevani, s.o alates 24.03.2021 kell 10.13 kuni 03.05.2021 kell 10.13, koos vajadusel tahtevastase ravimite manustamisega.
2. Maakohus kuulas enne määruse tegemist ära puudutatud isiku raviarsti ja puudutatud isiku.
3. Avaldajalt 26.03.2021 e-kirja teel saadud info kohaselt ei olnud puudutatud isiku tervislik seisund paranenud. Ärakuulamisel jäi arst kokkuvõtlikult eelnevalt kohtule kirjalikult esitatud arvamuse juurde. 3 2-21-4789
4. Puudutatud isik oli ärakuulamisel laialivalguva mõttekäiguga, kippus endale sobivatel teemadel rääkima. Küsis uuesti kohtuniku nime ja kirjutas üles, samuti kirjutas üles kellaaja. Ta oli vaheldumisi ärritunud olekus ja heitunud. Puudutatud isiku poolt seletatavad teemad kippusid korduma. Puudutatud isik selgitas, et tuli ise haiglasse, et saada abi, kuna muretses oma psüühilise seisundi pärast. Ta on käinud aastaid erinevate arstide vahet, kuid ei ole abi saanud. Psühhiaatriahaiglast tahtis ta välja saada ja väljas raviga edasi tegeleda, pidades haigla personali ebakompetentseks. Seejärel selgitas puudutatud isik, et tahab mingit ühtset meeskonda kõigiga moodustada. Ta avaldas, et soovib tegeleda ainult meestega ja ütles, et ei ole veel seetõttu küll paanikat hakanud tekitama, on nõus saama ravi, kui saab õiged spetsialistid.
5. Puudutatud isiku esindaja toetas avaldaja taotlust.
6. Kohtu hinnangul ei olnud isiku seisund pärast esialgse õiguskaitse abinõu kohaldamist paranenud, mistõttu esinesid alused esialgse õiguskaitse kohaldamise pikendamiseks. Puudutatud isikul esineb psüühikahäire, tema käitumine on täiel määral psüühilisest haigestumisest mõjutatud, mistõttu haiglaravita jäädes püsib ta ohtlikuna nii iseendale kui ka teistele. Kohus tuvastas ärakuulamisel, et isiku käitumine on psüühilisest seisundist tulenevalt segasevõitu ja jutt ebaratsionaalne. Ühest küljest soovib isik ise oma psüühilisele seisundile abi ja on seda aastaid otsinud, kuid teisest küljest on pakutava abi jätnud vastu võtmata. Ka psühhiaatriahaiglas, kus teda ilmselgelt väga tahetakse aidata ja ravida, ei taha ta olla, vaid tahab ära minna mujale ravi otsima. Kohus leidis esitatud ja tuvastatud asjaolusid hinnates, et isikul on välja kujunenud käitumismuster, kus isik saab aru, et temaga ei ole kõik korras ja ka otsib ise igalt poolt abi, kuid tegelikkuses mitte kunagi vabatahtlikult seda vajalikku abi oma psüühilisest seisundist tulenevalt vastu ei võta, kuigi seda talle pakutakse. Samas, mida aeg edasi, seda rohkem ravita jäädes tema psüühiline haigus süveneb ja isiku ohtlikkus järjest suureneb, nagu nähtub avalduses kirjeldatud asjaoludest. Arvestades avalduses väljatoodud asjaolusid ja vahetul ärakuulamisel kogetut, leidis kohus, et kinnisesse asutusse paigutamise tingimused on täidetud ja viivitusega võib kaasneda oht patsiendile endale ja teistele isikutele. Puudutatud isiku seisundit arvesse võttes vajab isik hospitaliseerimist. Vabatahtliku ravi korral võib patsient vabalt haiglast lahkuda, mis toob kaasa ravi katkemise ja ravi ebaõnnestumise, mis ei ole patsiendi huvides. Määruskaebus
7. Puudutatud esitas määruskaebuse, milles palub maakohtu määrused tühistada.
8. Mõlema määruse tegemise ajal puudusid tahtest olenematu ravi kohaldamise alused. Puudutatud isik pöördus psühhiaatriakliinikusse vabatahtlikult. Tema eesmärgiks oli diagnoosi täpsustamine, pärast seda ravi otsustamine ja vajadusel selle jätkamine ambulatoorselt. Puudutatud isik ei soovinud esialgu vabatahtlikku ravilepingut allkirjastada, kuna talle ei selgitatud, millist ravi tema suhtes tehakse ja millised on ravi võimalikud kõrvalmõjud. Järgmisel päeval, kui ta soovis lepingut allkirjastada, ütles raviarst, et juba on tehtud tahtest olenematu ravi taotlus. Puudutatud isik ei ole kindel, kas tal esineb raske psüühikahäire. Kindlasti ei ole ta ohtlik ei endale ega teistele ja ta on nõus ravima ennast ambulatoorselt, kui talle selgitatakse ravi mõjusid ja kõrvalmõjusid. Menetlusosaliste seisukohad
9. Avaldaja ja eestkosteasutus Rae vald (vallavalitsuse kaudu) palusid jätta määruskaebuse rahuldamata. 4 2-21-4789 Menetluse edasine käik
10. Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas selle tsiviilkohtumenetluse seadustiku (

) § 663 lg 5 alusel läbivaatamiseks ringkonnakohtule.

1. Avaldaja teatas 15.04.2021 kohtule, et seoses puudutatud isiku psüühilise seisundi paranemisega on lõpetatud tema suhtes tahtest olenematu ravi 15.04.
2. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
3. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu määrused on seaduslikud ja määruskaebuse väited ei anna alust maakohtu määruste tühistamiseks. Määruskaebus tuleb jätta rahuldamata ning maakohtu määrused muutmata (

§ 657lg 1 p 1 ja § 659).

20. Esmalt märgib kolleegium, et vaatamata asjaolule, et puudutatud isiku suhtes on seoses psüühilise seisundi paranemisega lõpetatud tahtest olenematu vältimatu psühhiaatriline ravi 15.04.2021, annab ringkonnakohus hinnangu maakohtu määruse seaduslikkusele.

§ 543

lg 3 alusel saab kõrgema astme kohus ka pärast isiku kinnisesse asutusse paigutamise lõpetamist tuvastada kinnisesse asutusse paigutamise määruse seaduslikkuse või ebaseaduslikkuse, olgugi et avaldust ei saa enam uuesti lahendada (Riigikohtu 19.02.2014 määrus nr 3-2-1-155-13, p 19). 21. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et esialgse õiguskaitse kohaldamise ja selle pikendamise eeldused olid täidetud. Puudutatud isik ei ole määruskaebuses välja toonud asjaolusid, millest tulenevalt võiks järeldada, et ta paigutati psühhiaatriakliinikusse tahtest olenematu ravi kohaldamiseks põhjendamatult. Samuti ei tuvastanud ringkonnakohus asja materjalide põhjal selliseid menetlusnormide rikkumisi, mis annaksid aluse maakohtu määruste tühistamiseks või muutmiseks. Ringkonnakohus nõustub maakohtu määruse põhjendustega ning

§-st 659 ja § 654 lg-st 6 tulenevalt neid ei korda. Vastusena puudutatud isiku määruskaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist. 22. Määruskaebuses esitatud väidete kohaselt ei ole praegusel juhul täidetud PsAS § 11 lg-s 1 sätestatud eeldused puudutatud isikule tahtest olenematu psühhiaatrilise abi kohaldamiseks. Puudutatud isik ei ole kindel, et kas tal esineb raske psüühikahäire, ta on veendunud, et ta ei ole ohtlik ei endale ega teistele, ning on valmis ravima ennast vabatahtlikult. Ringkonnakohus puudutatud isiku seisukohaga ei nõustu. Asjaolu, et puudutatud isik on kahtlev oma tervislikus seisundis ja diagnoosis, ning seisukohal, et ta ei ole ohtlik, ei lükka ümber psühhiaatrite hinnangut isiku tervislikule seisundile ega saa olla määravaks PsAS § 11 lg-s 1 sätestatud tingimuste hindamisel. 23.

§ 537

lg 1 järgi on isiku kinnisesse asutusse paigutamise tingimuseks eksperdiarvamus, millena võib arvestada isikut läbivaadanud psühhiaatri arvamust. Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt on puudutatud isiku tervisliku seisundi osas väljendanud arvamust psühhiaatrid ES ja KP ning arst-resident MR. Kooskõlas

§ 536lg-ga 1 kuulas maakohus ära puudutatud isiku enda ja veendus isiku seisundis.

Raviarsti KE arvamuse kohaselt ei olnud isiku seisund paranenud ka pärast esialgse õiguskaitse määruse tegemist. Ringkonnakohtul puudub alus kahelda psühhiaatrite ja raviarsti seisukohtades. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega selles, et praegusel juhul esinesid PsAS § 11 lg-s 1 sätestatud eeldused puudutatud isiku kinnisesse asutusse paigutamiseks ning tahtest olenematu ravi kohaldamiseks.

1. Psühhiaatri arvamuse kohaselt esineb puudutatud isikul täpsustamata bipolaarne meeleoluhäire psühhootiliste sümptomitega, mille tõttu on puudutatud isiku reaalsustaju 5 2-21-4789 häiritud ja tema käitumine potentsiaalselt ajendatud psühhootilistest elamustest. Seega on maakohus õigesti tuvastanud, et täidetud on PsAS § 11 lg 1 p-s 1 sätestatud eeldus.
2. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus õigesti tuvastanud ka puudutatud isiku ohtlikkuse PsAS § 11 lg 1 p 2 mõistes. Riigikohus on rõhutanud, et isiku ohtlikkust tuleb hinnata kõrgendatud standardite kohaselt ning et ohtlikkust ei saa põhjendada üldise isiku käitumist iseloomustava omadusena, vaid seda tuleb analüüsida igal konkreetsel juhtumil eraldi ning tuvastada ohtlikkus lähituleviku mõttes väga piiratud ajalise distantsiga (s.t isik võib kõige lähemas tulevikus muutuda ohtlikuks) ning, et isiku ohtlikkus lähitulevikus on pigem kindel kui tõenäoline (Riigikohtu 10.10.2007 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-81-07, p 11; 19.02.2014 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-155-13, p 39.2). Isiku ohtlikkusele võib viidata mh ka puudulik haiguskriitika, s.t olukord, kus isik ei saa aru oma haiguse tõsidusest (vt Riigikohtu 14.02.2018 määrus tsiviilasjas nr 2-15-3662, p 14.1).
3. Psühhiaatri arvamuse kohaselt on puudutatud isiku käitumine täiel määral psüühilisest haigestumisest mõjutatud, mistõttu haiglaravita jäädes püsib ta ohtlikuna nii iseendale kui ka teistele. Ringkonnakohtu arvates leidis maakohus õigesti, et puudutatud isiku ohtlikkus iseendale ja teistele väljendus praegusel juhul selles, et isik, vaatamata sellele, et ta pikemat aega otsib ise abi oma psüühilise seisundi parandamiseks, ei võta talle pakutud abi vabatahtlikult vastu, kuid ravita jäämisel psüühiline haigus süveneb ja ohtlikkus suureneb, s.o patsiendil on viimasel ajal tekkinud käskiva sisuga kuulmismeelepetted, mis õhutavad vägivalda. Asjaolu, et puudutatud isik tuli ise psühhiaatriakliinikusse, viitab sellele, et ta küll osaliselt tunnistab abivajadust ja mingil määral ka haigussümptomite olemasolu, kuid oma tervislikust seisundist tulenevalt on temas süvenenud kahtlus arstide pakutavates ravimeetodites sedavõrd, et vabatahtlikult ei suuda ta ravi vastu võtta. Raviarst kinnitas tahtest olenematu ravi vajalikkust ka pärast esialgse õiguskaitse pikendamist ning määruskaebuse vastuses on psühhiaatriakliiniku juhataja seisukohal, et tahtest olenematut ravi pikendati põhjendatult. Lähtuvalt oma seisundist ja psüühikahäire ägenemisest, ei olnud puudutatud isik võimeline andma teadlikku nõusolekut haiglaravile jäämiseks. Ringkonnakohus nõustub, et puudutatud isiku ohtlikkus oli maakohtu tuvastatud asjaolude põhjal lähitulevikus pigem kindel kui tõenäoline. Seega on täidetud ka PsAS § 11 lg 1 p-s 2 sätestatud tingimus.
4. PsAS § 11 lg 1 p-s 3 sätestatud tingimuse osas on puudutatud isik määruskaebuses selgitanud, et ta on nõus ravima ennast ambulatoorselt, kui talle selgitatakse ravi mõjusid ja kõrvalmõjusid. Samas nähtub psühhiaatri arvamusest ja puudutatud isiku seisukohtadest tema ärakuulamisel, et puudutatud isikul puudub usaldus tavameditsiini ja haigla personali suhtes ning ta ei soovi ravimeid võtta. Puudutatud isikule on perearst soovitanud korduvalt raviga alustada ja koostanud saatekirja statsionaarseks raviks ja psühhiaater määranud ka ravi, kuid puudutatud isik ei ole vabatahtlikult raviga alustanud. Sellest järeldub, et puudutatud isik ei ole võimeline ise ennast väljaspool raviasutust vabatahtlikult ravima. Ringkonnakohus peab vajalikuks märkida, et olukorras, kus isikul haiguskriitika puudub ning isik keeldub ravimeid võtmast, ei piisa muust psühhiaatrilisest abist. Seega on ringkonnakohtu arvates tahtest olenematu ravi kohaldamiseks täidetud ka PsAS § 11 lg 1 p-s 3 sätestatud eeldus. 28.

§ 534

lg 5 järgi võib esialgset õiguskaitset pikendada, kui see on vajalik psühhiaatri või muu pädeva arsti arvates. Kuna psühhiaatri arvates vajas puudutatud isiku tervislik seisund esialgse õiguskaitse pikendamist, oli maakohtul selle alusel õigus esialgset õiguskaitset pikendada, hinnates, kas puudutatud isiku tervislik seisund seda vajab. Kuna maakohus leidis, et puudutatud isiku tervislik seisund ei ole piisavalt paranenud ja endiselt on täidetud tahtest olenematu ravi kohaldamise eeldused, võis maakohus

§ 534lg 5 järgi esialgset õiguskaitset pikendada.

6 2-21-4789

1. Tulenevalt eelmainitust on maakohus kolleegiumi hinnangul kõiki tõendeid koostoimes hinnanud ja asunud õiguspäraselt seisukohale, et täidetud olid PsAS § 11 lg-s 1 sätestatud tingimused. Määruskaebus ei ole seega põhjendatud ja jääb rahuldamata.
2. Määruskaebusmenetlusega seotud menetluskulud jäävad

§ 172lg 3 alusel riigi kanda.

(allkirjastatud digitaalselt) 7