← Eesti

1-21-3145/5

Obsah (5)§ 121§ 57§ 60§ 80§ 58

1-20-2206 KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja koht 24. mai 2021, Tallinn, kirjalik menetlus Kriminaalasja number 1-21-3145 (20231502071) Kohtunik Ivi Kesküla Vaidlustatud

§ 121lg 1 tunnustel menetlust, milles esitati YY-le kahtlustus selles, et tema 7.

märtsil 2020 kella 22.00 paiku Tallinnas SuurSõjamäe 4 asuva Ülemiste keskuse kino Apollo territooriumil tõmbas XX põrandale ja lõi teda mitmel korral rusikatega pea ja keha piirkonda, tekitades viimasele füüsilist valu ja tervisekahjustusi.

  2. veebruaril 2021 lõpetas Põhja Ringkonnaprokuratuur kriminaalmenetluse KrMS § 202 lg 7 alusel avaliku menetlushuvi puudumise tõttu ja kuna süüdlase süü ei ole suur. Kriminaalmenetlus lõpetati oportuniteediga järgmistel põhjendustel.

§ 121

lg 1 järgi kvalifitseeritud kuriteo näol on tegemist teise astme kuriteoga, mille eest karistusseadustik näeb ette rahalise karistuse või kuni üheaastase vangistuse. YY-l puuduvad kehtivad kriminaal- ja väärteokaristused. Seega, kui antud kriminaalasja puudutav välja arvata, elab ta seaduskuulekat elu ja tema puhul on äärmiselt väike võimalus, et ta võiks tulevikus kuritegusid toime panna. Ringkonnaprokurör leidis, et selles kriminaalasjas puudub avalik menetlushuvi. Juba seadusandja poolt seatud võimalik karistusmäär näitab seda, et tegemist on pigem väikese õigusrikkumisega. Samuti on kannatanu vigastused pigem väikesed, piirdudes marrastustega. Ka ei ole menetluse käigus võimalik kindlaks teha, kuidas kannatanu vigastused 1

(5)1-20-2206 täpselt tekkisid. Eelnevast tulenevalt asus ringkonnaprokurör seisukohale, et YY süüd ei saa pidada suureks ning oportuniteediga menetluse lõpetamisel määratav kohustus on piisav tema positiivseks mõjutamiseks. Ringkonnaprokurör leidis samuti, et üldpreventiivsetest vajadustest lähtuvalt ei ole isiku kohtulik karistamine vajalik. KrMS § 202 lg 2 p 2 alusel kohustati YY tasuma riigituludesse 500 eurot hiljemalt
  1. juuliks
  4. märtsil 2021 esitas XX Riigiprokuratuurile kaebuse Põhja Ringkonnaprokuratuuri
  5. veebruari 2021 kriminaalmenetluse lõpetamise määruse peale. Kaebuses taotletakse kriminaalmenetluse jätkamist ja kõigi kuriteoga seotud isikute vastutusele võtmist. Kaebaja leidis, et senine menetlus on olnud puudulik, tõendeid on hinnatud kannatanut kahjustavalt, tähelepanuta on jäetud videosalvestistelt nähtuv informatsioon ning lahendamata on tema telefoni vargus. Kannatanu väitis lisaks, et seoses tema vahi all viibimisega ei saanud ta esitada tsiviilhagi tähtajaliselt. Riigiprokuratuuri määrus
  7. märtsil 2021 koostas riigiprokurör kaebuse osalise rahuldamise määruse, millega jättis rahuldamata kaebuse puutuvalt YY osas menetluse lõpetamises, rahuldas kaebuse ülejäänud osas ning kohustas Põhja Ringkonnaprokuratuuri võtma seisukoht kriminaalmenetluse lõpetamise või kahtlustuse esitamise näol seonduvalt XX telefoni (määruses on „kella“, aga kriminaalasja materjalidest nähtub, et tegemist on ilmse eksimusega) kadumisega ja tema kehalises väärkohtlemises teiste isikute, v.a. YY poolt. 4.
  8. Esmalt selgitas riigiprokurör, et kaevatavaks menetlusotsuseks on kriminaalmenetluse lõpetamine KrMS § 202 lg 7 alusel YY suhtes talle esitatud kahtlustuses. Seda otsust kaebuses vaidlustatud ei ole, st kaebaja ei ole esitanud ühtki argumenti, miks ta ei nõustu YY suhtes menetluse lõpetamisega. Kaebaja pretensioonid on selles, et tema hinnangul ei ole kahtlustust esitatud kõigile teda kehaliselt väärkohelnud isikutele ning tema telefoni varastanud isikule. Seetõttu piirdus riigiprokurör YY suhtes menetluse lõpetamise seaduslikkust hinnates sellega, et nõustus ringkonnaprokuratuuri otsuse ja põhistustega. 4.
  9. Järgnevalt hindas riigiprokurör olukorda, kus kriminaalmenetlus on YY osas lõpetatud ilma, et kaebajale oleks antud võimalust esitada tema suhtes tsiviilhagi ning leidis, et kaebajal olid olemas kõik võimalused enne kriminaalmenetluse lõpetamist tsiviilhagi esitada. Prokuröri hinnangul on kriminaalasjas tuvastatud kõik KrMS § 202 lg 7 kohaldamise eeldused: kahtlustatav on toime pannud teise astme kuriteo, isiku süü ei ole suur, ta on heastanud või asunud heastama kuriteoga tekitatud kahju, tasunud kriminaalmenetluse kulud või võtnud kohustuse need tasuda ning kriminaalmenetluse jätkamiseks puudub avalik menetlushuvi. Seaduseandja on andnud prokuratuurile õiguse lõpetada kriminaalmenetlus KrMS § 202 lg 7 järgi juhul, kui on täidetud sama paragrahvi lõikes 1 nimetatud tingimused eeldusel, et need tingimused esinevad, st nende täitmine on konkreetsel juhul võimalik. Antud juhul tähendaks see, et kui XX oleks esitanud menetluse käigus YY suhtes varalise nõude tsiviilhagi kujul, YY poleks kahju hüvitanud või hüvitama asunud, siis ei oleks saanud tema suhtes menetlust KrMS § 202 lg 7 alusel lõpetada, kuna üks lõpetamise tingimustest oleks täitmata. Antud juhul ei ole aga XX menetluse käigus YY suhtes varalisi nõudmisi esitanud, järelikult selle tingimuse täitmist eeldada ei saanud. Kaebaja ei ole ka selgitanud, mis takistas tal kuni kriminaalmenetluse lõpetamiseni tsiviilhagi esitada. 4.
  10. Prokurör leidis, et kaebus tuleb rahuldada selles osas, mis puudutab kriminaalmenetluse lõpetamist või kahtlustuse esitamist seoses XX telefoni kadumisega ja tema kehalises väärkohtlemises teiste isikute, v.a YY poolt, kuivõrd selle kohta ei ole menetlusotsust, mille seaduslikkust riigiprokurör saaks hinnata. Prokurör selgitas, et kui isik avaldab, et tema kallal 2
(5)1-20-2206 tarvitasid vägivalda mitu isikut ja keegi varastas tema telefoni, peab ka nendes episoodides mitte ainult menetlust läbi viima, vaid ka juriidiliselt korrektse põhistatud seisukoha kujundama. Vastuväited Riigiprokuratuuri määrusele
  1. Riigiprokuratuuri määruse peale esitas kaebuse XX esindaja vandeadvokaat Janar Urres, kes taotleb Põhja Ringkonnaprokuratuuri
  2. veebruari 2021 kriminaalmenetluse lõpetamise määruse tühistamist ja Riigiprokuratuuri
  3. märtsi 2021 määruse tühistamist osas, milles Riigiprokuratuur jättis kannatanu kaebuse rahuldamata ning kriminaalmenetluse jätkamist. Kannatanu vaidlustab menetleja otsuse lõpetada kriminaalasi oportuniteedi alusel, kuna leiab, et kriminaalasjas ei esine kõik KrMS § 202 kohaldamise eeldused. Nimelt ei nõustu kannataja Riigiprokuratuuriga, et YY süü ei ole suur. 5.
  4. Kaebuses tuuakse välja, et süü ei ole suur nende kuritegude puhul, kus, arvestades süü suurust mõjutavaid asjaolusid, on süüd kergendavad asjaolud ülekaalus. Süü on üldjuhul väiksem muu hulgas kuritegude puhul, kus esinevad karistust kergendavad asjaolud

§ 57

mõttes, võib karistust kergendada

§ 60

alusel või võib isiku karistusest vabastada

§ 80alusel.

Kannatanu leiab, et praeguses asjas esinevad mitmed süüd raskendavad asjaolud, samal ajal kui olulised süüd kergendavad asjaolud puuduvad. Ka ei esine praeguses asjas

§-de 60 ega 80 kohaldamise eelduseid. Kaitsja toob välja, et YY ei tegutsenud hädakaitseseisundis, YY ei ole tekitatud kahju kannatanule vabatahtlikult hüvitanud ega oma süüd tunnistanud või kahetsenud. Vastupidi, ülekuulamisel väitis YY, et ei ole kannatanu suhtes

§ 121tunnustele vastavat tegu toime pannud.

Samas esineb kaitsja hinnangul asjas mitmeid raskendavaid asjaolusid.

§ 58

p 1 kohaselt on raskendavaks asjaoluks määratlemata õigusmõistena „muu madal motiiv“, mida on õiguskirjanduses sisustatud kui „üldinimlikult hukkamõistetav motiiv, nt ülbus, kadedus, ahnus jms“. Kannatanu leiab, et kättemaks on käsitletav madala motiivina ning et YY ründas teda suuresti ajendatuna motiivist maksta kätte varasemate vaidluste tõttu, mis on hõlmanud samu osapooli.

§ 58

p 2 kohaselt on raskendavaks asjaoluks süüteo toimepanemine kannatanut alandades. YY lõi kannatanut avalikus kohas ning hoidis teda kõrvaliste isikute silme all maas kinni, mis oli kannatanu jaoks äärmiselt alandav.

§ 58

p 9 kohaselt on raskendavaks asjaoluks süüteo toimepanemine teise süüteo hõlbustamiseks. Asjas kogutud materjalidest nähtub, et pärast seda, kui YY kannatanut lõi, võttis kolmas isik õigusvastaselt enda valdusesse kannatanu mobiiltelefoni. Kannatanu leiab, et tegemist on varguse ehk

§-s 199 sätestatud kuriteo tunnustele vastava teoga. On ilmne, et kolmas isik ei oleks saanud kannatanult telefoni ära võtta, kui YY ei oleks teda löönud ega kinni hoidnud.

§ 58p 10 kohaselt on raskendavaks asjaoluks süüteo toimepanemine grupi poolt.

Kannatanu ründamises osalesid lisaks YY-le ka teised isikud, mistõttu võib kaitsja hinnangul olla tegu kaastäideviimisega toime pandud süüteoga. Ka Riigiprokuratuur on oma määruse p-s 3.3 nõustunud, et mõni teine kannatanuga füüsilist puutumust omanud isik võis olla toime pannud tema kehalise väärkohtlemise. Samuti nähtub videosalvestuselt, et kannatanu ründamises osales mitu isikut. Seega on kannatanu seisukohal, et tegemist on grupi poolt toime pandud süüteoga. Kaitsja hinnangul nähtub Riigiprokuratuuri määrusest üheselt, et ringkonnaprokuratuur on oportuniteedi kohaldamisel jätnud arvesse võtmata asjas tähtsust omavad tegurid. Nimelt ei ole 3

(5)1-20-2206 ringkonnaprokuratuur hoolimata kannatanu ütlustest mingit tähelepanu pööranud asjaolule, et teda rünnati grupiviisiliselt ning et rünnaku käigus võeti ära tema mobiiltelefon. Seega on ringkonnaprokuratuur lähtunud otsuse tegemisel ebatäielikest andmetest. Kannatanu leiab, et isegi kui prokuratuur peaks täiendaval uurimisel jääma oma seisukoha juurde, et asjas on oportuniteedi kohaldamine asjakohane ja lubatav, siis tuleb otsuse langetamisel lähtuda terviklikest andmetest. Seega tuleks ringkonnaprokuratuuril arvestada ka asjas esinevate raskendavate asjaoludega ning võtta Riigiprokuratuuri
  1. märtsi 2021 määruses toodud informatsioonist tulenevalt seisukoht, kas ka nende raskendavate asjaolude valguses on YY süü jätkuvalt väike. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
  2. Ringkonnakohus, tutvunud esitatud kaebusega, Riigiprokuratuuri määruse ja kriminaalasjas kogutud materjalidega, asub seisukohale, et määruskaebuses esitatud väited ei anna alust Riigiprokuratuuri
  3. märtsi 2021 määruse muutmiseks ja kriminaalmenetluse jätkamiseks.
  4. Ringkonnakohus märgib, et KrMS § 202 lg 7 alusel kriminaalmenetluse lõpetamise otsustus on prokuratuuri kaalutlusotsustus ja kohtul on võimalik kontrollida edasikaebemenetluses seda, kas prokuratuur ei teinud kaalutlusviga. See saab seisneda selles, et prokuratuur jättis mõne olulise asjaolu menetlusotsustuse tegemisel tähelepanuta ja see võis tuua kaasa põhjendamatult kriminaalmenetluse lõpetamise. Määruskaebusest ei nähtu ringkonnakohtule prokuratuuri kaalutlusviga. Nii puudub ringkonnakohtul alus prokuratuuri kaalutlusõigusesse sekkumiseks.
  5. Kaebuse esitaja vaidleb vastu KrMS § 202 lg 7 alusel menetluse lõpetamisele, leides, et antud asjas ei saa väita, et kahtlustatava süü ei ole suur. Ringkonnakohus selgitab, et süü suurust näitavad tehiolud, toimepandu tõsidus. Selle hindamisel, kui tõsine on kahtlustatava poolt toimepandu, väärib tähelepanu see, kui raskeks on hinnanud seadusandja vastava rikkumise. Väiksema karistusväärsusega tegude eest ette nähtud karistused ja karistusmäärad on leebemad. Samuti võetakse arvesse isiku panust kuriteo toimepanemisel, tahtluse või ettevaatamatuse astet, tekitatud kahju liiki ja suurust, isiku vanust ja arusaamisvõimet. Puutuvalt teosüü suurusesse on ringkonnaprokuratuur välja toonud, et toime on pandud teise astme kuritegu, mille eest seadusandja on ette näinud rahalise karistuse või kuni üheaastase vangistuse. Seadusandja seatud võimalik karistusmäär näitab seda, et tegemist on pigem väikese õigusrikkumisega. Samuti on menetleja arvesse võtnud, et kannatanu vigastused on pigem väikesed (marrastused) ning et menetluse käigus ei ole võimalik kindlaks teha, millised nendest on tekkinud YY poolt löömise tagajärjel, millised XX kinnihoidmisel ja millised XX poolt haardest lahti rabelemisel. Kuivõrd Riigiprokuratuurile esitatud kaebuses ei vaidlustanud kaebaja kriminaalmenetluse lõpetamist YY suhtes, siis piirdus riigiprokurör YY suhtes menetluse lõpetamise seaduslikkust hinnates sellega, et nõustus ringkonnaprokuratuuri otsuse ja põhistustega. Seega on ainetud kaebaja etteheited Riigiprokuratuurile alles ringkonnakohtule esitatud kaebuse väidetega arvestamata jätmises. Ringkonnakohtu hinnangul on süü suurusesse puutuvat ringkonnaprokuratuuri määruses, millistega on Riigiprokuratuur nõustunud, arusaadavalt motiveeritud ning kaalutlusotsustuse tegemisel ei ole esinenud menetlus- ja normivigu, mistõttu ei ole alust seaduslikku ja motiveeritud otsustust muuta.
  6. Täiendavalt märgib ringkonnakohus, et tulenevalt riigi karistusvõimu monopolist ei ole kannatanul õigust nõuda riigilt tema õigusi kahjustanud isiku kriminaalkorras süüditunnistamist ja karistamist (RKKKm nr 3-1-1-18-06 p 7). Kannatanu saab vaidlustada üksnes väidetavat õiguste rikkumist, mida oleks tal võimalik kaitsta eelkõige lõpetatava kriminaalmenetluse 4
(5)1-20-2206 raames. Käesoleval juhul ei nähtu, et kannatanu oleks osutanud ühelegi põhiõigusele, mida oleks võimalik kaitsta üksnes lõpetatud kriminaalmenetluse raames. Seaduslikku õigust pöörduda kahjunõudega tsiviilkohtumenetluse korras pole keegi kannatanult ära võtnud.
  1. Kaebaja toob ka välja, et Riigiprokuratuuri määrusest nähtub, et ringkonnaprokuratuur on oportuniteedi kohaldamisel jätnud arvesse võtmata asjas tähtsust omavad tegurid. Nimelt ei ole tähelepanu pööratud asjaoludele, et kannatanut rünnati grupiviisiliselt ning et rünnaku käigus võeti ära tema mobiiltelefon. Ringkonnakohtu hinnangul ei anna need kaitsja argumendid alust Riigiprokuratuuri otsuse muutmiseks. Riigiprokuratuur on oma määruses leidnud, et ringkonnaprokuratuur ei ole andnud õiguslikku hinnangut seoses kannatanu kadunuks jäänud telefoniga ega ka sellele, kas mõni teine kaebajaga füüsilist puutumust omanud isik võiks olla toime pannud tema kehalise väärkohtlemise. Neid asjaolusid arvestades on Riigiprokuratuur kohustanud Põhja Ringkonnaprokuratuuri võtma seisukoht nii kannatanu vara kadumise kui ka kehalise väärkohtlemise osas teiste isikute, v.a YY poolt. Seega on Riigiprokuratuur pidanud põhjendatuks YY suhtes kriminaalmenetluse lõpetamist ka juhul, kui edasises menetluses tuvastatakse veel isikuid, kellel võis olla puutumus kuriteoga. Ringkonnakohus peab vajalikuks osutada, et XX kannatanuna ülekuulamisel ei anna ütlusi YY poolsest kättemaksust või alandamisest. Viimase osas viitab kannatanu teistele seltskonnas viibinutele. Samuti annab kannatanu ütlusi, et turvamees hoidis teda kinni kui temalt telefon ära võeti. Seega pole kaebuses esitatud väited süüd mõjutavatest karistust raskendavatest asjaoludest kooskõlas kriminaalasja materjalidega ja eelkõige kannatanu enda ütlustega, mistõttu hinnatavad otsitutena, millised ei anna alust menetluses tuvastatud ja ringkonnaprokuratuuri poolt YY käitumisele antud hinnangut muuta.
  2. Kokkuvõtvalt märgib ringkonnakohus, et kriminaalmenetluse lõpetamisel ei ole ilmnenud menetluslõigusikke eksimusi ega rikkumisi, mistõttu tuleb vastuvõetud menetlusotsustus lugeda õiguspäraseks ja seaduslikuks ning ühtlasi puuduvad alused ka ringkonnakohtule KrMS § 208 korras esitatud kaebuse rahuldamiseks. Eeltoodu alusel ning juhindudes kriminaalmenetluse seadustiku § 208 lg-st 5 ja § 385 p-st 11 jätab ringkonnakohus Riigiprokuratuuri
  3. märtsi 2021 määruse muutmata ja esitatud kaebuse rahuldamata. (allkirjastatud digitaalselt) 5
(5)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.