KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Liis Arrak, Kaija Kaijanen ja Vahur-Peeter Liin Määruse tegemise aeg ja koht 15. aprill 2021. a, Tallinn Kohtuasja number 2-12-33819 Kohtuasi XX

§-s 173 sätestatud kohustusi ega kahjustanud võlausaldajate huve. Maakohtu määrus ja põhjendused

1. Harju Maakohus jättis
2. aprilli
3. a määrusega võlgniku kohustustest vabastamata ja lõpetas kohustustest vabastamise menetluse. Maakohtu määruse põhjenduste kohaselt on võlgnik

§ 175

lg 2 p 2 kohaselt süüliselt rikkunud

§-s 173 sätestatud kohustusi ja kahjustanud sellega võlausaldajate huve. Kohus selgitas võlgnikule

§ 173lg-tes 1 ja 2 sätestatud kohustusi.

Kohus on tuvastanud ning võlgnik on kinnitanud, et võlgnik on kohustustest vabastamise menetluse vältel tegelenud mõistlikult tulutoova tegevusega. Võlgnik on pikaajaliselt töötanud klienditeenindajana I OÜ-s ning mõned kuud G OÜ-s (kuni

1. juulini 2019), kuni ta töö kaotas. Alates
2. detsembrist 2019 hakkas võlgnik tööle Aktsiaseltsis L. Võlgniku ülalpidamisel on olnud kuni
3. augustini 2018 kaks alaealist last ning alates sellest kuupäevast üks alaealine laps. Võlgnik kinnitab, et ta on ametlikult töötanud, ei ole varjanud saadud tulusid ega oma isiklikku vara. Võlgnik on teinud kõik oma sissetulekute suurendamiseks, kuid see ei ole õnnestunud põhjusel, et tema konkurentsivõime tööturul on alla keskmise. Kohustus tegeleda tulutoova tegevusega ei tähenda mitte seda, et võlgnik teenib mõistlikku sissetulekut enda ja oma pere jaoks, vaid et ta maksab võlausaldajatele nii palju, kui ta suudab. Võlgnik ei ole võlausaldajatele ühtegi makset teinud, v.a 300 eurot Swedbank AS-ile, mille maksis võlgniku tütar. Võlgnik on väitnud, et tal ei ole jätkunud raha võlausaldajatele maksete tegemiseks. Samas nähtub võlgniku arvelduskonto väljavõtetest, et ta on perioodiliselt raha palgapäevadel arvelduskontolt välja võtnud ning maksnud vähemalt 3897 eurot (võlgniku enda arvutuste järgi 4292 eurot) hambaravi eest Ukrainas. Võlgnik on jätnud võlausaldajatele välja maksmata vähemalt 5383 eurot 58 senti. Kuna võlgnik täitis ise usaldusisiku kohustusi, siis iga kuu suurema summa enda tarbeks jätmine, kui talle seaduse alusel oli ette nähtud, saab olla üksnes tahtlik ja süüline tegevus. Kuna võlgnik on tekitanud võlausaldajatele rahalise kahju vähemalt 5383 euro 58 sendi ulatuses, siis on selge, et võlausaldajate huve on suures ulatuses kahjustatud. Võlgnik arvas ekslikult, et kui tema suhtes on pankrot välja kuulutatud ja ta käib tööl ning saab tasu, millest ei jätku võla tasumiseks, siis tal õnnestub võlast tulevikus vabaks saada. Võlgnik arvab pahatahtlikult, et võlausaldajad või pankrotihaldur oleksid pidanud talle teada andma, et ta peab oma kohustusi täitma. Võlgnik ei ole põhistanud kohustuste rikkumise vabandatavust. Võlgnik ei ole kohustustest vabastamise menetluse vältel andnud endast parimat, et rahuldada võlausaldajate nõudeid ning on süüliselt jätnud oma kohustused täitmata. Kohustustest vabastamise aluspõhimõtete kohaselt tuleb võlgnikule anda võimalus oma varasemad ebaõnnestumised krediidisuhetes heastada, 4 2-12-33819 kuid sealjuures tuleb silmas pidada, et kohustustest vabastamise menetlus peab võlgniku suhtes olema distsiplineeriv. Määruskaebus
4. Võlgnik esitas määruskaebuse, milles palus tühistada maakohtu määruse ja teha uue määruse, millega rahuldada võlgniku taotlus. Määruskaebuse väidete kohaselt ei ole võlgnik süüliselt kohustusi rikkunud. Võlgniku töötasu ei ole olnud piisavalt suur, et võlausaldajatele väljamakseid teha. Võlgniku töötasu on jäänud vahemikku 650–700 eurot. Võlgnik on olnud töötu ja ta kasvatab alaealist last. Kuni
5. augustini 2018 pidas võlgnik ülal kahte alaealist last. Võlgnik selgitas kohtule, et hambaravi eest maksis tema tütar. Võlgnik töötas ametlikult ning ei varjanud oma tulu. Võlgnik kõneleb vene keelt ja tema võimalused tasuvama töö leidmiseks on piiratud. Võlgnik on kohtuga pidevalt suhelnud. Võlgnik esitas maakohtule kaks taotlust täitmata jäänud kohustustest vabastamiseks. Kohus ei lahendanud esimest taotlust ning teise taotluse lahendamisel jättis võlgniku ära kuulamata. Võlausaldajatele tehtava väljamakse suurust tuleks arvestada aastapõhiselt. Menetlusosaliste seisukohad
6. Võlausaldajad PLACET GROUP OÜ, Aktsiaselts Intrum Estonia, Bigbank AS, Swedbank AS ning Julianus Inkasso OÜ palusid jätta määruskaebuse rahuldamata ning maakohtu määruse muutmata. 10.
7. PLACET GROUP OÜ vastuse kohaselt nähtub võlgniku arvelduskonto väljavõttelt, et võlgnik on raha järjepidevalt välja võtnud. Võlgnik ei ole võlausaldajatele teinud ühtegi väljamakset. Hambaravi arve on välja antud
8. novembril 2018, kuid ka enne seda ei teinud võlgnik ühtegi väljamakset. Võlgniku selgitus, et kui ta on pankrotis, siis ei pea ta väljamakseid tegema, on arusaamatu. Samuti on otsitud põhjus, et võlgnik ei teadnud usaldusisiku kohustusi ega osanud neid täita. Võlgnik on enda kohustustesse suhtunud kergemeelselt. Võlgnik ei ole näidanud üles tahet teha väljamakseid. 10.
9. Aktsiaselts Intrum Estonia vastuse kohaselt ei ole võlgnik täitnud enda kohustusi nõuetekohaselt. Võlgnik on aastate jooksul jätnud märkimisväärse summa võlausaldajatele maksmata. Kohus on võlgnikku juhendanud ning võlgnik ei ole küsimuste või ebaselguse korral kohtu või võlausaldajate poole pöördunud, kuigi tal selline võimalus oli. Võlgnik on järjepidevalt raha arvelduskontolt välja võtnud ning asjaolust, et võlgniku kulud erinevad aruandes esitatust, annavad alust väita, et võlgniku esitatud andmed ei ole täpsed ning võlgnik on esitanud asjas tähtsust omavate asjaolude osas valeinfot. Kuna võlgnik ei ole teinud korrektselt väljamakseid, ei ole alust võlgnikku kohustustest vabastada. Võlgnik on käitunud vähemalt raskelt hooletult. 10.
10. Bigbank AS jäi enda varem esitatud seisukoha juurde. 10.
11. Swedbank AS vastuse kohaselt ei ole võlgnik tegelenud mõistlikult tulutoova tegevusega. Võlgnik ei ole enda kohustusi nõuetekohaselt täitnud. Võlgnik on järjepidevalt raha välja võtnud ning tema andmed ei ole täpsed. Kohus kuulas võlgniku ära, kohus ei pidanud võlgnikku pärast teise taotluse esitamist uuesti ära kuulama. Asjaolust, et võlgnikul tuleb iga aasta esitada 5 2-12-33819 aruanne, ei saa järeldada, et väljamakseid tuleb arvestada aastapõhiselt. Väljamakseid võib teha kord aastas, kuid väljamaksete suuruse arvutamisel tuleb lähtuda kuupõhisest arvestusest. Menetluse edasine käik
12. Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas selle tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 663 lg 5 alusel läbivaatamiseks ringkonnakohtule.
13. Ringkonnakohus palus võlgnikul täpsustada määruskaebuses esitatud väidet, et võlgnik pidas kuni
14. augustini 2018 ülal kahte alaealist last. Võlgnik selgitas
15. veebruaril 2021, et võlgniku vanem laps (NN) jätkas keskhariduse omandamist H-s kuni
16. a augustini. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
17. Kolleegium leiab, et määruskaebus tuleb rahuldada ja maakohtu määrus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel koosmõjus §-ga 659 tühistada. Ringkonnakohus saab teha asjas ise uue määruse, millega rahuldab võlgniku võlgadest vabastamise taotluse.
18. Ringkonnakohus märgib esmalt, et võlgnik on esitanud kohtule oma kohustustest vabastamise menetluse raames erinevaid taotlusi. Võlgnik taotles
19. aprillil 2019 enda kohustustest vabastamist,
20. juuni
21. a kohtuistungil kohustustest vabastamise menetluse pikendamist kahe aasta võrra ning
22. märtsil 2020 taas enda kohustustest vabastamist. Seejuures heidab võlgnik maakohtule ette seda, et maakohus ei ole teda viimase avalduse lahendamiseks ära kuulanud. Kolleegium sellega ei nõustu. Ringkonnakohus selgitab, et pärast viie aasta möödumist võlgniku kohustustest vabastamise menetluse algatamisest, saab kohus võlgniku avalduse alusel võlgniku kohustustest vabastamise menetluse raames otsustada

§ 175

järgi nii võlgniku kohustusest vabastamise või vabastamata jätmise, aga ka kohustustest vabastamise menetluse pikendamise üle. Praegusel juhul alustas maakohus võlgniku kohustustest vabastamise menetlust 21. jaanuaril 2014 ning võlgnik esitas 1. aprillil 2019, s.o pärast viie aasta möödumist kohustustest vabastamise taotluse

§ 175lg 1 tähenduses.

Maakohus kuulas võlgniku

1. juunil 2019 ära. Asjaolu, et võlgnik pakkus kohtuistungil võimaliku lahendusena menetluse pikendamist, et anda võlgnikule võimalus oma kohustusi täita, kuid jäi viimaks
2. märtsi
3. a taotluses selle juurde, et soovis võlgniku kohustustest vabastamist, ei anna alust järeldada, et maakohus oleks pidanud
4. märtsi
5. a taotluse saamisel võlgniku uuesti ära kuulama, sest sisuliselt jäi võlgnik algselt esitatud taotluse juurde, mille raames oli maakohus võlgniku
6. juunil 2019 ära kuulanud. Samuti ei ole alust käsitada võlgniku taotlust uue iseseisva taotlusena, sest samasisuline taotlus oli juba maakohtu menetluses lahendamisel. Seetõttu käsitab ringkonnakohus võlgniku
7. märtsi
8. a menetlusdokumenti taotluse täiendamisena ning arvestab selles esitatud seisukohti asja lahendamisel.
9. Kolleegiumi hinnangul leidis maakohus ekslikult, et võlgnik on

§ 175

lg 2 p 2 tähenduses süüliselt rikkunud

§-s 173 sätestatud kohustusi ja kahjustanud sellega võlausaldajate huve. Riigikohus on selgitanud, et võlgadest vabastamise menetlus näeb kohustustest vabastamise võimaluse ette neile, kelle majanduslik olukord on eriti raske, ja peaks lõpptulemuses võimaldama võlgnikule uue majandusliku alguse, andma talle uue võimaluse normaalseks 6 2-12-33819 majanduslikuks ja sotsiaalseks eluks. Kui võlgniku käitumises ei ole

§ 175

lg 2 p-des 1 ja 2 ning lg-s 4 silmas peetud raskelt süülise käitumise tunnuseid, ei ole kohtul alust füüsilisest isikust võlgnikku kohustustest vabastamise menetluse võimalusest ilma jätta (vt Riigikohtu kolleegiumi

1. novembri
2. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-121-11, p 12;
3. mai
4. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-19-16, p 14). Eelnevat arvestades tuleb kohtul hinnata seda, kas võlgnik on raskelt süüliselt rikkunud enda

§-s 173 sätestatud kohustusi. Kolleegiumi hinnangul on võlgnik küll praegusel juhul eksinud enda kohustuste täitmisel, kuid võlgnikule ei saa siiski ette heita raskelt süülist käitumist. 16. Kolleegiumi hinnangul ei saa võlgnikule praegusel juhul ette heita

§ 173

lg-s 1 sätestatud kohustuse rikkumist.

§ 173

lg 1 järgi on võlgnik kohustatud tegelema mõistlikult tulutoova tegevusega ja, kui tal sellist tegevust ei ole, siis seda otsima. 16.1. Esmalt märgib kolleegium, et maakohus kvalifitseeris ebaõigesti rikkumise aluseks oleva kohustuse. Kui kohus tuvastab, et võlgnikul on olnud rohkem vara, kui ta seda välja on näidanud ja deklareerinud, ning võlgnik on jätnud väljamaksed tegemata, saab võlgnikule ette heita vara varjamist

§ 173

lg 2 tähenduses või seaduses sätestatud ulatuses väljamaksete tegemise kohustuse rikkumist

§ 173lg-te 3–6 tähenduses.

Võlgnikule saab

§ 173

lg-s 1 sätestatud kohustuse rikkumist ette heita juhul, kui võlgnik ei tegele mõistlikult tulutoova tegevusega või sellist tegevust otsinud, mh kui võlgnik on suuteline rohkem tulu teenima, kuid ta põhjendamatult seda ei tee. 16.2. Edasi nähtub võlgniku esitatud aruannetest ning arvelduskonto väljavõtetest, et võlgnik on tegelenud tulutoova tegevusega. Ta on töötanud I OÜ-s ja G OÜ-s ning teeninud tulu, mis on reeglina ületanud, kuid mitte oluliselt, töötasu alammäära. Pärast töötuks jäämist suutis võlgnik leida omale uue töö Aktsiaseltsis L. Ringkonnakohtul ei ole alust arvata, et võlgnik on põhjendamatult töötanud kohtadel, mis ei ole eriti kõrgelt tasustatud, ning et võlgnik oleks võimeline leidma oluliselt tasuvamat tööd. Võlgnik on kohtule väitnud, et tema konkurentsivõime on alla keskmise, sh põhjusel, et ta kõneleb vene keelt. Kohtu jaoks on usutav, et eesti keele kirja- või kõnekeele oskamatus piirab võlgniku valikuid leida tasuvam töö. Ringkonnakohus möönab, et võlgnikul on menetluse ajal võimalik omandada või arendada oskusi (sh keeleoskust), et suurendada konkurentsivõimet ja võimalusi leida tasuvam töö. Siiski tuleks kohtul võlgnikule eelnevalt selgitada ja juhtida tema tähelepanu sellele, et tema tasu ei ole piisav ning et tal tuleks nõuete rahuldamiseks leida tasuvam töö või välja uurida põhjused, mis takistavad tal selle leidmist. Üksnes kohtu viide

§ 173lg-le 1 ei ole piisav.

Füüsilisest isikust võlgnik ei pruugi selle kohustuse sisu piisavalt mõista ega hoomata, mida täpselt tuleb tal võlgadest vabastamiseks teha. Maakohus ei ole praegusel juhul enne lõpplahendi tegemist (k.a

1. juuni
2. a istungil, vt II kd, tl 122) võlgnikule selgitanud, et tal tuleks leida võlausaldajate nõuete rahuldamiseks tulusam töö, ega välja selgitanud põhjuseid, mis takistavad võlgnikul leida tasuvam töö. Seda arvestades ei ole põhjendatud heita võlgadest vabastamise menetluse lõpus võlgnikule ette mõistlikult tulutoova tegevuse kohustuse rikkumist ja jätta võlgnik seetõttu täitmata jäänud kohustustest vabastamata olukorras, kus võlgnik on menetluse ajal töötanud ja oma sissetulekud avaldanud.
3. Kolleegiumi hinnangul on võlgnik küll rikkunud

§ 173

lg-tes 3–5 sätestatut, kuid mitte viisil, mis annaks alust keelduda võlgnikku kohustustest vabastamast

§ 175lg 2 p 2 alusel.

7 2-12-33819 17.1. Ringkonnakohus selgitab, et võlgniku töö- või teenistussuhtest või muust sarnasest suhtest saadud tulu või ettevõtlusest saadud tulu nõuded loetakse

§ 173

lg 3 järgi loovutatuks usaldusisikule ning usaldusisik peab sellest tasude maksmiseks kohustatud isikutele teatama. Sellest tulust peab usaldusisik

§ 173

lg 4 järgi võlgnikule üldjuhul üle andma 25 protsenti, kuid kohus võib asjaolusid arvestades määrata sellest erineva määra. Võlgnik ei pea

§ 173

lg 5 järgi usaldusisikule üle andma tulu, millele seadusest tulenevalt ei saa pöörata sissenõuet. Sissetulek ja sissetuleku osa, millele ei saa sissenõuet pöörata, on sätestatud täitemenetluse seadustiku (TMS) §-des 131 ja 132. Kolleegiumi hinnangul võib kohus

§ 175

lg 2 p 2 alusel iseenesest keelduda võlgnikku kohustustest vabastamast mh siis, kui võlgnik, kes on määratud iseenda usaldusisikuks, ei ole süüliselt teinud võlausaldajatele väljamakseid

§ 173lg-tes 3–5 sätestatu kohaselt.

Ringkonnakohus märgib, et pankrotiseadus eristab usaldusisiku kohustusi ja võlgniku kohustusi, samuti nende kohustuste rikkumise tagajärgi. Kui võlgnik rikub enda kohustusi, võib kohus

§ 175lg-te 2 ja 3 alusel keelduda võlgnikku kohustustest vabastamast.

Kui usaldusisik ei täida enda kohustusi kohaselt, võib kohus usaldusisiku vabastada ja asendada teise usaldusisikuga (

§ 172lg 5).

Varem kehtinud pankrotiseaduse redaktsiooni kohaselt nägi

§ 173

lg-t 3–5 võlgnikule ette kohustuse usaldusisikule tulu üle anda ja teha enne tulu üleandmist sellest seaduses ettenähtud mahaarvamised. Alates 5. aprillist 2011 kehtiva

§ 173

lg 3 järgi loetakse tulu seaduse alusel usaldusisikule loovutatuks ning usaldusisik peab sellest tasude maksmiseks kohustatud isikutele teatama. Seega viitab kehtiva seaduse redaktsiooni sõnastus sellele, et tulu peab laekuma usaldusisikule, kes teeb sellest vajalikud maksed nii võlgnikule kui ka võlausaldajatele (

§ 173lg 4 ja § 172 lg 2).

Kui võlausaldajatele ei ole väljamakseid tehtud seaduses sätestatud ulatuses, saab eelkõige ette heita usaldusisiku kohustuste rikkumist. Ringkonnakohus leiab, et olukorras, kus võlgnik on määratud iseenda usaldusisikuks, lasub võlgnikul kohustus arvestada väljamaksmisele kuuluvat summat

§ 173

lg-te 3 ja 5 järgi ning teha väljamaksed

§ 172lg 2 alusel.

Kui võlgnik jätab süüliselt väljamaksed

§ 173

lg-te 3–5 kohaselt tegemata, võib kohus keelduda võlgnikku kohustustest vabastamast

§ 175lg 2 p 2 alusel.

17.2. Praegusel juhul ei ole võlgnik teinud võlausaldajatele

§ 173lg-te 3–5 kohaseid väljamakseid.

Võlausaldaja Danske Bank A/S Eesti filiaal (nõue loovutatud Aktsiaseltsile Intrum Estonia) esitas

1. aprillil 2019 kohtule seisukoha ning arvestuse (II kd, tl 99–101), millises osas oleks võlgnik pidanud võlausaldajatele väljamakseid tegema, arvestades võlgniku arvelduskonto väljavõtetelt nähtuvaid makseid. Sellest tuleneb, et võlgnik on alates menetluse algusest kuni
2. jaanuari
3. a jätnud võlausaldajatele maksmata 5383 eurot 58 senti. Selles ei ole aga arvestatud sellega, et

§ 173

lg 5 ületavast osast tuleb

§ 173

lg 4 järgi jätta 25% võlgnikule, samuti ei ole arvestatud sellega, et võlgnikul oli kuni

1. augustini 2016 kaks last, keda võlgnikul tuli seaduse järgi ülal pidada. Võlgnik viitas määruskaebuses, et tal oli kuni
2. augustini 2018 ülalpidamisel kaks alaealist last. Ringkonnakohus palus võlgnikul seda asjaolu täpsustada, sest rahvastikuregistri andmetel sai võlgniku tütar
3. augustil 2013 täisealiseks. Võlgnik selgitas
4. veebruaril 2021, et võlgniku tütar jätkas keskhariduse omandamist H-s kuni
5. a augustini.

§ 173

lg 5 alusel koosmõjus TMS § 132 lg-ga 2 tuleb ka seda asjaolu võlgnikule jääva tulu suuruse arvutamisel arvestada. 8 2-12-33819 TMS § 132 lg 2 kohaselt kui võlgnik peab seadusest tulenevalt ülal teist isikut või maksab talle elatist, suureneb mittearestitav summa iga ülalpeetava kohta ühe kolmandiku võrra palga alammäärast kuus, välja arvatud juhul, kui sundtäidetakse lapse elatisnõuet. Perekonnaseaduse § 97 p 2 järgi on ülalpidamist saama õigustatud mh laps, kes täisealisena omandab põhi-, kesk- või kõrgharidust või õpib kutseõppe tasemeõppes, kuid mitte kauem kui 21-aastaseks saamiseni. Rahvastikuregistri andmetel on võlgnikul kaks last (DD ja NN). Kuigi võlgniku tütar sai

1. augustil 2013 täisealiseks, jätkas ta õpinguid, mistõttu oli tal kuni
2. augustini 2016 (
3. aastaseks saamiseni) õigus saada ülalpidamist. Seega suurenes kuni
4. augustini 2016 mittearvestitav osa ühe kolmandiku võrra palga alammäärast kuus kahe ülalpeetava kohta, ning sellest kuupäevast edasi ühe ülalpeetava kohta. Võlgniku arvelduskonto väljavõtte kohaselt (II kd, tl 4–7) laekus võlgnikule
5. a töö- või teenistussuhtest või muust sellesarnasest suhtest: veebruaris 489 eurot 85 senti; märtsis 487 eurot 17 senti; aprillis 603 eurot 22 senti; mais 568 eurot 74 senti; juunis 661 eurot 53 senti; juulis 441 eurot 31 senti; augustis 505 eurot 88 senti; septembris 592 eurot 9 senti; oktoobris 613 eurot 85 senti; novembris 649 eurot 89 senti; detsembris 454 eurot 9 senti. Võlgniku mittearestitav tulu osa oli

§ 173lg 5 ja TMS § 132 lg-te 1 ja 2 järgi 591 eurot 66 senti kuus.

Seega ületas võlgniku sissetulek viidatud sätete järgi mittearestitava tulu summa aprilli-, juuni-, septembri-, oktoobri- ja novembrikuus. Mittearestitavat tulu ületavast osast pidi võlgnik

§ 173

lg-te 4 ja 5 järgi koosmõjus TMS § 132 lg-ga 3 võlausaldajatele üle andma ⅔, millest omakorda 25% pidi jääma võlgnikule. Seega pidi võlgnik andma võlausaldajatele üle TMS § 132 lg-tes 1 ja 2 sätestatud mittearestitavat sissetulekut ületavast sissetulekust kokku ½. Seda arvestades pidi võlgnik tegema võlausaldajatele

1. aastal kokku väljamakseid 81 euro 14 sendi ulatuses. Võlgniku arvelduskonto väljavõtte kohaselt (II kd, tl 7–10) laekus võlgnikule
2. a töö- või teenistussuhtest või muust sellesarnasest suhtest: jaanuaris 500 eurot 90 senti; veebruaris 633 eurot 24 senti; märtsis 576 eurot 95 senti; aprillis 526 eurot 39 senti; mais 454 eurot 47 senti; juunis 506 eurot 51 senti; juulis 564 eurot 22 senti; august 536 eurot 19 senti; septembris 455 eurot 74 senti; oktoobris 530 eurot 95 senti; novembris 654 eurot 98 senti; detsembris 597 eurot 98 senti. Võlgniku mittearestitav tulu osa oli 650 eurot kuus. Seega tuli võlgnikul teha väljamakse üksnes novembrikuu eest. Võlgnikul tuli
3. a eest teha võlausaldajatele väljamakseid 2 euro 49 sendi ulatuses. Võlgniku arvelduskonto väljavõtte kohaselt (II kd, tl 11, 19–21) laekus võlgnikule
4. a töövõi teenistussuhtest või muust sellesarnasest suhtest: jaanuaris 563 eurot 78 senti; veebruaris 746 eurot 67 senti; märtsis 478 eurot 93 senti; aprillis 770 eurot 78 senti; mais 878 eurot 28 senti; juunis 0 eurot; juulis 693 eurot 70 senti; augustis 748 eurot 39 senti; septembris 1146 eurot 55 senti; oktoobris 596 eurot 60 senti; novembris 538 eurot 28 senti; detsembris 607 eurot 59 senti. Võlgniku mittearestitav tulu osa oli kuni
5. augustini 2016 (kui võlgniku tütar sai
6. a aastaseks) 716 eurot 66 senti kuus, sealt edasi 573 eurot 33 senti kuus. Seega tuli võlgnikul teha väljamakseid veebruari-, aprilli-, mai-, augusti-, septembri-, oktoobrija detsembrikuu eest. Võlgnikul tuli
7. a eest teha võlausaldajatele väljamakseid 454 euro 12 sendi ulatuses. Võlgniku arvelduskonto väljavõtte kohaselt (II kd, tl 38–40) laekus võlgnikule
8. a töö- või teenistussuhtest või muust sellesarnasest suhtest: jaanuaris 919 eurot 30 senti; veebruaris 457 eurot 47 senti; märtsis 554 eurot 26 senti; aprillis 608 eurot 69 senti; mais 741 eurot 40 senti; juunis 579 eurot 48 senti; juulis 618 eurot 94 senti; augustis 1160 eurot 94 senti; septembris 624 eurot 66 senti; oktoobris 619 eurot 97 senti; novembris 619 eurot 72 senti; detsembris 691 eurot 33 senti. Võlgniku mittearestitav tulu osa oli
9. a 626 eurot 67 senti 9 2-12-33819 kuus. Seega tuli võlgnikul teha väljamakseid jaanuari-, mai-, augusti- ja detsembrikuu eest. Võlgnikul tuli
10. a eest teha võlausaldajatele väljamakseid 503 euro 15 sendi ulatuses. Võlgniku arvelduskonto väljavõtte kohaselt (II kd, tl 53–54) laekus võlgnikule
11. a töö- või teenistussuhtest või muust sellesarnasest suhtest: jaanuaris 0 eurot; veebruaris 882 eurot 65 senti; märtsis 647 eurot 53 senti; aprillis 1116 eurot 99 senti; mais 848 eurot 26 senti; juunis 772 eurot 46 senti; juuli 640 eurot 55 senti; augustis 629 eurot 12 senti; septembris 777 eurot 4 senti; oktoobris 949 eurot 39 senti; novembris 662 eurot 21 senti; detsembris 861 eurot 47 senti. Võlgniku mittearestitav tulu osa oli
12. a 666 eurot 67 senti kuus. Seega tuli võlgnikul teha väljamakseid veebruari-, aprilli-, mai-, juuni, septembri-, oktoobri- ja detsembrikuu eest. Võlgnikul tuli
13. a eest teha võlausaldajatele väljamakseid 770 euro 79 sendi ulatuses. Võlgniku arvelduskonto väljavõtte kohaselt (II kd, tl 54, 158–161) laekus võlgnikule
14. a töö- või teenistussuhtest või muust sellesarnasest suhtest: jaanuaris 738 eurot 86 senti; veebruaris 0 eurot; märtsis 596 eurot 54 senti; aprillis 1356 eurot 76 senti; mais 1378 eurot 6 senti; juunis 1199 eurot 59 senti; juulis 133 eurot 73 senti. Alates augustist ei laekunud võlgnikule töö- või teenistussuhtest või muust sellesarnasest suhtest tulu. Võlgniku mittearestitav tulu osa oli
15. a 720 eurot. Võlgnikul tuli teha väljamakseid jaanuari-, aprilli-, mai- ja juunikuu eest. Võlgnikul tuli
16. a teha võlausaldajatele väljamakseid 896 euro 64 sendi ulatuses. Võlgniku arvelduskonto väljavõtte kohaselt (II kd, tl 161) laekus võlgnikule
17. a töö- või teenistussuhtest või muust sellesarnasest suhtest: jaanuaris 427 eurot 14 senti ja veebruaris 666 eurot. Võlgniku mittearestitav tulu osa oli
18. a 778 eurot 67 senti. Võlgnikul ei tulnud
19. a teha võlausaldajatele väljamakseid. Eelnevat arvestades ei ole võlgnik teinud võlausaldajatele

§ 173lg-te 3–5 järgi kohaseid väljamakseid ning on alates 6.

veebruarist

1. a kuni
2. veebruarini
3. a jätnud võlausaldajatele maksmata 2708 euro 33 sendi ulatuses. 17.
4. Võlgnik leiab määruskaebuses ekslikult, et võlgnikule jääva tulu ja võlausaldajate kasuks tehtavate väljamaksete suurust tuleb arvestada aastapõhiselt. Võlgnik viitab sellele, et talle peaks aastas jääma keskmiselt iga kuu vähemalt

§ 173

lg-s 5 sätestatud tulu summa, ning kui võlgnik teenib mõnel kuul alla piirmäära, on tal õigus teistel kuudel, kui ta teenib üle piirmäära, suuremale tulule. Kolleegium hinnangul viitavad

§ 173

lg-d 3–5 siiski sellele, et võlgnikule jääva tulu suurust tuleb arvestada kuupõhiselt. Asjaolust, et usaldusisik teeb võlausaldajatele väljamakseid

§ 172

lg 2 järgi üks kord aastas, ei saa järeldada, et võlgniku tulu suurust tuleb arvestada aastapõhiselt.

§ 173lg 5 viitab TMS §-le 132.

TMS § 132 lähtub kuupõhisest arvestusest, millest võib järeldada, et tulu, mis peab võlgnikule

§ 173lg 5 järgi jääma, tuleb samuti arvestada kuupõhiselt.

Kui arvestada võlgnikule jääva tulu suurust aastapõhiselt, võiks võlgnikul tekkida usaldusisiku vastu nõue tulu üleandmiseks nende kuude eest, mil võlgnik teenis alla

§ 173lg 5 määra.

Selline tõlgendus ei oleks kooskõlas TMS §-s 132 sätestatuga ega motiveeriks võlgnikku tegelema püsivalt mõistlikult tulutoova tegevusega või seda otsima, kui võlgnik peaks töö kaotama või kui ta tulu on mingil põhjusel langenud alla

§ 173lg-s 5 sätestatud määra.

10 2-12-33819 17.4. Vaatamata sellele, et võlgnik ei teinud väljamakseid seaduses sätestatud korras, ei rikkunud võlgnik kolleegiumi hinnangul oma kohustusi viisil, mis annaks alust keelduda tema täitmata jäänud kohustustest vabastamast

§ 175lg 2 p 2 alusel.

Toimiku materjalidest ei nähtu, et kohus oleks selgitanud võlgnikule, kas ja millises ulatuses tuleb võlgnikul väljamakseid teha. Maakohus kohustas 15. juuni 2015. a määrusega võlgnikku täitma usaldusisiku kohustusi.

§-st 84 ja § 172 lg-st 6 lasub kohtul kohustus kontrollida, kas võlgnik täidab oma kohustusi. Riigikohus on leidnud, et olukorras, kus võlgnik on füüsiline isik, kes on samal ajal ise määratud ka usaldusisikuks, peab kohus võlgnikule selgitama võlgniku kohustustest vabastamise menetluse olemust ja võlgniku kohustusi. Standardvormis koostatud kohtumääruse sisu ei ole seejuures piisav. Kohus peaks füüsilisest isikust võlgnikule juba menetluse alguses, aga vajaduse korral ka menetluse vältel (näiteks ärakuulamisel või ka kohtuistungil) tema kohustusi selgitama (Riigikohtu kolleegiumi 30. oktoobri 2019. a määrus tsiviilasjas nr 2-11-24696, p 27). Maakohus on praegusel juhul kogu menetluse vältel üksnes viidanud võlgniku üldistele kohustustele (

§ 173

lg-le 1–2) või usaldusisiku aruande nõuetele, selgitamata täpselt, mida võlgnikul teha tuleb ja millises ulatuses peab ta väljamakseid tegema (I kd, tl 137, 143, 160–161; II kd, tl 1, 17, 26, 41). Väljamakse suuruse arvutamine on võrdlemisi keeruline ning juba esimese aruande esitamisel uuris võlgnik, kuidas ta peaks käituma, kui ta on ise usaldusisikuks määratud, et oma kohustusi õigesti täita (I kd, tl 188). Kohus ei selgitanud seda võlgnikule. Samuti ei ole kohus ühegi aruande esitamise järel juhtinud võlgniku tähelepanu sellele, et võlgnik on kohustusi rikkunud, sest arvestades tema sissetulekuid oleks ta pidanud tegema väljamakseid võlausaldajatele. Seega, arvestades võlausaldajatele makstava täpse summa arvutamise keerukust, aga ka seda, et maakohus on kogu kohustustest vabastamise menetluse jooksul aktsepteerinud esitatud aruandeid, juhtimata tähelepanu võlgniku rikkumistele, võis võlgnik arvata, et ta täidab oma kohustusi nii võlgniku kui usaldusisikuna nõuetekohaselt. Seetõttu ei saa kolleegium pidada võlgniku käitumist, s.o võlausaldajatele seaduses sätestatud ulatuses raha üle kandmata jätmist raskelt süüliseks ja pahatahtlikuks, mistõttu ei ole alust jätta võlgnikku väljamaksete tegemata jätmise tõttu

§ 175lg 2 p 2 alusel kohustustest vabastamata.

18. Maakohus on võlgnikule sisuliselt ette heitnud ka tulu või vara varjamist sellega, et võlgnik võttis palgapäevadel raha arvelduskontolt välja, ning et ta maksis Ukrainas hambaravi eest 3897 eurot. Kolleegiumi hinnangul ei ole praegusel juhul alust arvata, et võlgnik on tulu või vara varjanud.

§ 173lg 2 sätestab võlgnikule keelu varjata oma tulu või vara.

Asjaolust, et võlgnik võtab sularaha arvelduskontolt välja, ei saa järeldada, et võlgnik oma tulu või vara varjab. Võlgnik on esitanud kohtule enda arvelduskontode väljavõtted ning nende alusel saab kindlaks teha, millises ulatuses on ta tulu teeninud. Arvelduskonto väljavõtetelt nähtub, et võlgnikule laekus

1. a keskmiselt 505 eurot kuus (II kd, tl 4–7),
2. a 545 eurot kuus (II kd, tl 7–10),
3. a 652 eurot kuus (II kd, tl 11, 19–21),
4. a 701 eurot kuus (II kd, tl 38–40),
5. a 749 eurot kuus (II kd, tl 53–54) ning
6. a 496 eurot kuus (II kd, tl 54, 158–161). Võlgniku keskmine tulu ei ole olnud sedavõrd suur, et arvestades võlgniku elamiskuludega ning kuludega ülalpeetavale, on võlgnikul õnnestunud saadud tulu olulises ulatuses sularahas kõrvale panna, et vältida võlausaldajate nõuete täitmist. Võlgniku aruannete kohaselt ületavad võlgniku kulud tema tulusid. Ringkonnakohus möönab, et võlgniku väljaminekute jälgitavust raskendab see, kui võlgnik arveldab sularahas. Asjas 11 2-12-33819 esitatud tõendid ei anna siiski alust järeldada, et võlgnik on aruannetes esitanud kohtule eksitavaid andmeid oma kulude kohta. Kohtul ei ole põhjust kahelda, et võlgniku tütar on võlgnikku aidanud, k.a aidanud tal maksta hambaravi kulusid. Võlgniku tütar on arvelduskontode väljavõtete kohaselt võlgnikule ka varem raha kandnud ning võlgnikul ei saaks, arvestades tema madalat sissetulekut, olla eelduslikult sellist vaba raha, et sedavõrd suurt hambaravi kulu iseseisvalt kanda. Seega ei ole praegu ringkonnakohtul alust järeldada, et võlgnik on tulu või vara varjanud.
7. Eelnevat arvestades tühistab ringkonnakohus maakohtu määruse ja teeb uue määruse, millega rahuldab võlgniku taotluse.
8. Ringkonnakohus jätab menetluskulud TsMS § 172 lg 1 alusel menetlusosaliste enda kanda. Kuigi kohus rahuldab taotluse, ei ole põhjendatud jätta võlgniku kulusid võlausaldajate kanda. Praegune menetlus toimub eelkõige võlgniku huvides, võlgnik ei ole menetluse vältel võlausaldajatele väljamakseid teinud ning võlausaldajate nõuded jäävad rahuldamata. Kolleegiumi hinnangul ei ole sellisel juhul põhjendatud jätta võlgniku menetluskulusid võlausaldajate kanda.
9. Määruse peale, millega kohus on võlgniku kohustustest vabastanud, võivad

§ 175lg 6 järgi koosmõjus Ts

MS § 696 lg-ga 3 esitada määruskaebuse võlausaldajad, kelle õigusi nimetatud määrusega kitsendatakse. Seda arvestades toimetab ringkonnakohus määruse TsMS § 479 lg 2 I lause alusel kätte võlausaldajatele, kes on menetlusse kaasatud puudutatud isikutena, ning edastab selle avaldajale. 22. Kohus avaldab

§ 175

lg 7 järgi teate võlgniku kohustustest vabastamise määruse kohta väljaandes Ametlikud Teadaanded. (allkirjastatud digitaalselt) Liis Arrak, Kaija Kaijanen, Vahur-Peeter Liin 12