KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis (Eesistuja) kohtunik Krista Kirspuu, (liikmed) kohtunik Indrek Soots ja kohtunik Ulvi Loonurm Määruse tegemise aeg ja koht 14.jaanuar 2021.a, Ta

§ 534lg-tele 1 ja 5 ning leidis, et taotlus kuulub rahuldamisele.

1. Kohtule esitatud arsti arvamusest nähtub, et puudutatud isikul on raske psüühikahäire diferentseerumata skisofreenia näol. Tal puudub haiguskriitika ja koostöövalmidus raviks. Puudutatud isik on oma seisundist tingituna ja ravita jäämisel ohtlik oma ebaadekvaatse ja ettearvamatu käitumisega nii endale kui teda ümbritsevatele. Puudutatud isiku seisundist tulenevalt ei ole ta võimeline tajuma ravivajadust. Oma psüühilise seisundi poolest ei ole ta võimeline tegema adekvaatset otsust enese ravimise kohta ega andma edasiseks haiglaraviks teadvat nõusolekut.
2. Eeltoodust tulenevalt oli kohus seisukohal, et puudutatud isikul on raske psüühikahäire ning haiglaravita jätmisel võib puudutatud isik psüühikahäire tõttu ohustada enda ja teiste elu, tervist ning julgeolekut. Seetõttu kohaldas kohus puudutatud isiku suhtes esialgset õiguskaitset ja paigutas isiku neljaks päevaks kinnisesse asutusse alates 10.detsembrist 2020.a kuni 14.detsembrini 2020.a.
3. Puudutatud isiku haiguskriitika ei ole küllaldane, mistõttu ei oma puudutatud isik piisavat arusaama ravivajadusest. Kohtu hinnangul ei ole puudutatud isik oma seisundist tingituna võimeline tegema teadlikku otsustust ravi lubamise või sellest keeldumise, seehulgas ravimite võtmisest keeldumise osas. Kohus määras seetõttu puudutatud isiku suhtes psühhiaatriahaiglasse paigutamise ajal tahtest olenematu psühhiaatrilise haiglaravi kohaldamise, sealhulgas vajadusel tahtevastase ravimite manustamise.
4. Kohus kuulas puudutatud isiku ära. Puudutatud isik oma ravivajadust ei mõista. Puudutatud isiku raviarsti hinnangul on vajalik haiglaravi kestusega kuni 40 päeva. Kohtu hinnangul nähtus vajadus pikemaajaliseks haiglas viibimiseks sellest, et puudutatud isik võib oma psüühilise seisundi tõttu käituda enda ja teiste elu, tervise ja julgeoleku suhtes ettearvamatult. Puudutatud isiku käitumine on ebaadekvaatne ja agressiivne - ta ähvardas Vabariigi Valitsust relvade kasutuselevõtuga, pärast mida võttis politsei tema kodust hoiule kaks õhkrelva. Puudutatud isik käitus haiglas olles paranoiliselt, arvates, et keegi jälgib teda kaameratest. Lisaks keeldus ta COVID testi tegemisest. Eeltoodu näitab, et puudutatud isik võib oma käitumisega nii enda kui teda ümbritsete elu ja tervise reaalselt ohtu seada. Ilma adekvaatse ravita võib tema seisund halveneda. Oma seisundist lähtuvalt pole ta võimeline kontrollima oma käitumist. Puudutatud isik viibib psühhiaatriakliinikus mitmendat korda, mis näitab, et tema seisundi paranemine ja iseseisev toimetulek ei ole ilma pikaajalise haiglas viibimise ja ravita tõenäoline. Seega esineb alus esialgse õiguskaitse pikendamiseks.
5. Kohus ei kuulanud ära puudutatud isiku pereliikmeid ning kohalikku omavalitsust, sest nende poolt avaldatu ei aita kaasa asja lahendamisele. Puudutatud isiku psüühikahäire on 4 2-20-18291 eeltoodust nähtuvalt toonud kaasa esialgse õiguskaitse korras psühhiaatriahaiglasse paigutamise eeldused, mille esinemine ei sõltu nimetatud isikute arvamusest. Määruskaebus
6. Puudutatud isikule riigi õigusabi korras määratud esindaja esitas esindatava nimel määruskaebuse, milles palub maakohtu määruse tühistada. Esindaja lisas määruskaebusele ka esindatava enda seisukohad.
7. Määruskaebuse põhjenduste kohaselt ei ole puudutatud isik enam haige, ravimite võtmise lõpetas ja asendas need õllega. Talle on haiglas viibimine piin ja tegelikult peab ta tööle minema, et saaks üüri maksta, ta on väga seaduskuulekas ja ei ole kedagi ähvardanud, vihapurskeid on harva, paar korda kuus, suudab neid kontrollida. Haiglas demonteeris öösel lambid sellepärast, et oli haigla peale vihane käitumise pärast tema suhtes.
8. XX on seisukohal, et kaevatav kohtumäärus ei ole seaduslik ning tahtevastase ravi kohaldamine kuni neljakümneks päevaks ei ole sellest tulenevalt põhjendatud. Teda on haiglas kaks korda ähvardatud, uimastatud, tõmmatud koroona koldesse, ei ravita õigesti. Talle on kinnipidamisega tekitatud jõhkrat meelehärmi ja olulist varalist kahju. Vajadusel pöördub ta enda valitud psühhiaatri poole.
9. Puudutatud isik on kindlal veendumusel, et tema ohtlikkus ei ole tõendatud. Psühhiaatrilist ravi kohtumääruse alusel ei vaja. Kuivõrd täidetud pole PsAS § 11 lg 1-s sätestatu, siis ei ole kaebaja suhtes esialgse õiguskaitse rakendamine ja selle pikendamine kuni neljakümne päevani tahtevastase psühhiaatrilise ravi kohaldamisega põhjendatud.
10. Määruskaebusele lisatud selgituste kohaselt hoitakse kaebajat sunniviisiliselt kinni. Aluseks on peaministri sekretäri arusaamatus. Kaebaja helistas peaministri kabinetti küsimusega, et äkki saaks COVID-19 piiranguid leevendada. Sekretär ütles, et annab info edasi, aga ei usu, et sellest midagi saab. Pärast seda rääkis kaebaja emaga ning hiljem helistas peaministri numbrile ja ütles, et teda võidakse pealt kuulata. Kaebaja ütles prouale, et see mida ma ütlen, ei ole mõeldud teile, vaid pealtkuulajale ning ütles, et on relvastatud. Proua sai valesti aru ja helistas politseile. Kaebaja on peaministril mitu korda rehve vahetanud ning see mees on kaebaja jaoks nagu sõber, ta ei ähvardaks teda mitte kunagi. Kaebaja on endine kaadrikaitseväelane ja väga seadusekuulekas. Menetlusosaliste seisukohad
11. Avaldaja oli seisukohal, et antud haigusjuhu puhul on täidetud kõik tahtest olenematu vältimatu psühhiaatrilise haiglaravi rakendamise tingimused vastavalt PsAS § 11 lg-le
12. Kaaskirjana lisatud kahe psühhiaatri arvamuse ja kohtuistungil antud raviarsti arvamuse näol on täidetud PsAS § 11 lg-s 1 sätestatu. XX-l esinev diferentseerumata skisofreenia (F20.39) ning psühhoosielamustest tulenev ebaadekvaatne, tasakaalutu ja ähvardav käitumine on hinnatav raske psüühikahäirena. XX eitas endal haiguse olemasolu ega mõistnud oma käitumise (ähvardavasisulised kirjad ja kõned ametiasutustele; ähvardused relva kasutusele võtmisest, kui ei täideta tema nõudmisi; Covid testist ja maskikandmisest keeldumine jne) ohtlikkust. Oma käitumisega seadis ta ohtu nii enda kui ka ümbritsevate turvalisuse. XX eitas endal haiguse olemasolu, ei järginud varasemalt antud ravisoovitusi ega nõustunud raviga ka käesolevalt. Arvestades temal esineva psüühikahäire süvenevat kulgu, ravikoostöö puudumist, ei olnud muu psühhiaatriline ravi küllaldane. 5 2-20-18291 Menetluse edasine käik
13. Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas selle tsiviilkohtumenetluse seadustiku (

) § 663 lg 5 alusel läbivaatamiseks ringkonnakohtule. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT 24. Tallinna Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et vaidlustatud Harju Maakohtu kohtumäärus on seaduslik ja põhjendatud ning määruskaebuses esitatud väited ei anna määruse tühistamiseks alust. Vastavalt

§ 657

lg 1 p-le 1 ja §-le 659 jätab ringkonnakohus maakohtu määruse muutmata ning määruskaebuse rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub vaidlustatud määruse põhjendustega ning tulenevalt

§-st 659 ja § 654 lg 5 ja 6 käesolevas lahendis neid ei korda. Vastuseks määruskaebusele märgib ringkonnakohus järgmist.

1. Puudutatud isik on vaidlustanud maakohtu määruse tervikuna, leides sealjuures seda, et üksi seaduses sätestatud eeldus tema suhtes esialgse õiguskaitse kohaldamiseks ja selle pikendamiseks täidetud ei olnud.
2. Eeltoodust tulenevalt kontrollib ringkonnakohus esmalt seda, kas maakohtu otsustus, kohaldada puudutatud isiku suhtes esialgset õiguskaitset alates 10.detsembrist 2020.a kuni 14.detsembrini 2020.a (so 4 päevaks), on olnud seaduslik. 27.

§ 534

lg 1 kohaselt võib kohus avaldaja taotlusel esialgse õiguskaitse rakendamise korras paigutada isiku tema nõusolekuta kinnisesse asutusse, kui 1) kinnisesse asutusse paigutamise tingimused on ilmselt täidetud ja viivitusega kaasneks oht isikule endale või kolmandatele isikutele ja 2) on olemas piisavad dokumendid isiku tervisliku seisundi kohta.

§ 534

lg 5 esimese lause kohaselt võib esialgset õiguskaitset rakendada kuni neli päeva alates isiku kinnisesse asutusse paigutamisest.

1. Tahtest olenematu vältimatu psühhiaatrilise ravi kohaldamise eeldused on sätestatud psühhiaatrilise abi seaduse (PsAS) § 11 lg-s 1, mille kohaselt võetakse isik tema enda või tema seadusliku esindaja nõusolekuta vältimatu psühhiaatrilise abi korras ravile haigla psühhiaatriaosakonda või jätkatakse ravi, tema tahtest olenemata, kui: 1) isikul on raske psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida; 2) haiglaravita jätmisel ohustab isik psüühikahäire tõttu iseenda või teiste elu, tervist või julgeolekut; 3) muu psühhiaatriline abi ei ole küllaldane.
2. Vaidlustatud määruse põhjendustest nähtuvalt asus maakohus puudutatud isiku suhtes esialgse õiguskaitse kohaldamisel seisukohale, et puudutatud isikul on raske psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida ning haiglaravita jätmisel võib puudutatud isik psüühikahäire tõttu ohustada enda ja teiste elu, tervist ning julgeolekut ning tal puudub haiguskriitika. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole alust maakohtust erinevale seisukohale asumiseks.
3. Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt on PsAS § 11 lg 1 p-des 1-3 nimetatud eelduste olemasolu tõendatud puudutatud isiku suhtes esialgse õiguskaitse kohaldamise avaldusele lisatud psühhiaatrite KT ja KK arvamusega, millest nähtuvalt on puudutatud isikul diagnoositud diferentseerumata skisofreenia (F20.39), ta hospitaliseeriti 10.12.2020.a politsei poolt põhjusel, et ta oli kirjutanud Maanteeametile ähvardava sisuga kirju, helistanud Vabariigi Valitsusse ja ähvardanud kasutusse võtta relvad, kui tema nõudmistele ei reageerita, politsei võttis tema 6 2-20-18291 kodust hoiule 2 õhkrelva, temal puudub haiguskriitika ning koostöövalmidus raviks, ta on varasemalt määratud ravi omal algatusel katkestanud, mistõttu võib ta ravita jäämisel oma psühhoosist lähtuva ebaadekvaatse ja ettearvamatu käitumisega olla ohtlik nii endale kui ümbritsevatele. Puudutatud isik oli hospitaliseerimisel jätkuvalt psühhootiline ja ärev, mõttekäik resoneerne, mingeid selgitusi ei kuulanud.
4. Ringkonnakohtu seisukohta ei lükka ümber puudutatud isiku väited tervenemise ja psüühikahäire puudumise kohta, kuna asjas ei ole esitatud tõendeid, et talle psühhiaatrite poolt määratud diagnoos oleks ekslik või väär. Puudutatud isiku väide ähvarduste mittetegemise kohta ei ole usutav, arvestades, et tema selgituste kohaselt on ta kõigi ees vabandanud ega tee olematuks fakti, et hospitaliseerimine toimus politsei poolt. PsAS § 12 lg-st 1 tulenevalt on politseil õigus isik haigla psühhiaatriaosakonda toimetada juhul, kui on alust arvata, et esinevad käesoleva seaduse § 11 lõikes 1 sätestatud asjaolud ning kui see on vältimatu isiku enda või avalikkuse kaitseks ja kohtu määruse saamine ei ole piisavalt kiiresti võimalik.
5. Hinnates asjas esitatud tõendeid kogumis, on PsAS § 11 lg-s 1 sätestatud eelduste esinemine puudutatud isiku suhtes esialgse õiguskaitse kohaldamisel ringkonnakohtu hinnangul olnud täidetud. Maakohus on esialgse õiguskaitse kohaldamise eeldusi piisava põhjalikkusega kontrollinud ning oma seisukohti põhjendanud. Puudutatud isiku suhtes esialgse õiguskaitse kohaldamist toetas ka talle määratud esindaja. Menetluslikke rikkumisi maakohtule selles osas ette heita ei saa, arvestades, et kohtul on esialgse õiguskaitse kohaldamisel võimalik lähtuda üksnes piiratud andmetest ning otsustus esialgse õiguskaitse korras tahtevastase ravi kohaldamise kohta tuleb teha äärmiselt lühikese aja jooksul (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 08.jaanuari 2021.a kohtumäärus tsiviilasjas nr 2-20-6730, p 12).
6. Järgnevalt kontrollib ringkonnakohus seda, kas seaduslik on ka maakohtu otsustus, pikendada puudutatud isiku suhtes esialgset õiguskaitset 40 päevani ning paigutada ta psühhiaatriahaiglasse koos vabaduse võtmisega kuni 19.jaanuarini 2021.a või mõne nimetatud tähtpäevale eelneva päevani, kui psühhiaatriahaigla on teinud otsuse tahtest olenematu psühhiaatrilise haiglaravi lõpetamiseks.
7. Esmalt märgib ringkonnakohus, et maakohule on selle otsustuse tegemisel ette heidetav puudutatud isiku lähedaste ärakuulamata ning temale riigi õigusabi korras määratud esindaja seisukoha põhjenduste määrusesse märkimata jätmine. Kohtul tekib

§ 534

lg 3 kohaselt esialgse õiguskaitse pikendamisel puudutatud isiku lähedaste ära kuulamise kohustus ning sellest ei saa loobuda põhjusel, et lähedaste avaldatu ei aita kaasa asja lahendamisele ning et isiku suhtes tahtevastase ravi kohaldamise eelduste esinemine ei sõltu pereliikmete arvamusest, kuivõrd neid eeldusi pidas maakohus sisuliselt juba tuvastatuks. Maakohtu määruses tuleb lühidalt märkida ka ärakuulamise tulemusel esindaja eelduslikult esitatud põhjendused, miks esindaja nõustus isiku kinnisesse asutusse paigutamisega (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 08.jaanuari 2021.a kohtumäärus tsiviilasjas nr 2-20-6730, p-d 16 ja 17). Siiski ei tingi eelnev vaidlustatud määruse selles osas tühistamist, kuna ringkonnakohus parandas maakohtu eksimused määruskaebusmenetluses. 35.

§ 534

lg 5 teise lause kohaselt võib pärast isiku enda ärakuulamist esialgse õiguskaitse rakendamise tähtaega pikendada kuni 40 päevani, kui see on ilmselgelt vajalik ka psühhiaatri või muu pädeva arsti arvates. Lisaks on ka esialgse õiguskaitse korras kohaldatud tahtest olenematu vältimatu psühhiaatrilise ravi pikendamisel vajalik kõigi PsAS § 11 lg 1 pdes 1-3 sätestatud eelduste üheaegne esinemine. 7 2-20-18291

1. Vaidlustatud määrusest nähtuvalt on puudutatud isiku raviarst maakohtule ärakuulamisel avaldanud, et jääb oma kirjalikult avaldatud arvamuse juurde. Eelnevast tuleneb ringkonnakohtu hinnangul see, et raviarsti arvamuse kohaselt on esialgse õiguskaitse pikendamine puudutatud isiku suhtes kindlasti vajalik.
2. Ringkonnakohtu eelpool toodud põhjendustel asus maakohus vaidlustatud määruses õigesti seisukohale, et puudutatud isikul on raske psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida. Seda hinnangut ei muuda ka puudutatud isiku lähedase isiku, so isa, poolt tema ärakuulamisel avaldatud arvamus, et poeg ei ole psüühiliselt haige, kuna see väide on põhistamata ega lükka ümber psühhiaatrite poolt puudutatud isikule pandud diagnoosi. Määruskaebusmenetluses avaldaja poolt esitatud menetlusdokumentidest nähtuvalt ei ole puudutatud isikule määratud diagnoos muutunud.
3. Maakohus on tõendite alusel õigesti järeldanud ka seda, et puudutatud isik ei mõista oma ravivajadust ning tema haiguskriitika ei ole piisav kohaldamaks muud psühhiaatrilist ravi, samuti, et tema korduv viibimine psühhiaatriakliinikus näitab, et tema seisundi paranemine ja iseseisev toimetulek ei ole ilma haiglas viibimise ja ravita tõenäoline. Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt on puudutatud isik veendunult nii maakohtule kui temale määratud esindajale avaldanud, et temal psüühikahäiret ei ole ning selgitanud, et lõpetas ravi pool aastat tagasi ära ja asendas selle õllega. Nimetatud ütlused toetavad avaldaja väidet, et puudutatud isikul puudub haiguskriitika ja vajalikuks raviks koostöövalmidus. Puudutatud isiku lähedase ärakuulamine eelnimetatud arvamust ei muuda, arvestades, et ütlustest järelduvalt ei ole isa puudutatud isiku haigusloo detailidega kursis ega tea sedagi, kas ametlikult on pojale mingi diagnoos või ravimid määratud, kuigi on teadlik siiski poja varasemast vabatahtlikust psühhoneuroloogiahaiglasse ravile minekust. Avaldaja on määruskaebusmenetluses täiendavalt selgitanud, et arvestades puudutatud isikul esineva psüühikahäire süvenevat kulgu ning ravikoostöö puudumist, on temale ravimite manustamine tagatav vaid vahetute kontrollivate ja piiravate meetmete olemasolul haiglatingimustes. Eeltoodu pinnalt puudub ringkonnakohtul alus arvata, et puudutatud isikule piisanuks muudest psühhiaatrilise abi meetmetest.
4. Arvestades avaldusele lisatud psühhiaatrite arvamuses kirjeldatud puudutatud isiku käitumist nii hospitaliseerimise eelselt kui järgselt, on maakohus õigesti järeldanud ka seda, et oma psüühilise seisundi tõttu ja adekvaatse ravita jäämisel ei ole puudutatud isik võimeline oma käitumist kontrollima, võib käituda enda ja teiste elu, tervise ja julgeoleku suhtes ettearvamatult ning need ohtu seada. Puudutatud isiku poolsed selgitused ei ole maakohtu määruse tühistamiseks piisavalt veenvad. Määratud esindaja seisukoha põhjendustest nähtuvalt oli puudutatud isik psühhiaatriahaigla osakonnas füüsiliselt agressiivne ning on lubanud sedasi käituda ka juhul, kui ravi pikendatakse, ärakuulamisel aga ärev ja psühhootiline ning ennast õigustav, arvestades tema avaldust, et õige on teada anda ja hoiatada, et ta on valmis enesekaitseks relvi kasutama. Puudutatud isiku lähedase ärakuulamine võimaldab teha järeldused, et isa on hospitaliseerimisele eelnenud sündmustest teadlik vaid ulatuses, milles poeg teda informeeris ega välista võimalust, et poja kõrge enesehinnang, võimalik alkoholi ja ravimite väärkasutus ning ärevushäire võivad olla sündmused põhjustanud. Eeltoodu alusel puudub ringkonnakohtul alus kahelda ka selles psühhiaatrite hinnangus, et oma psühhoosist lähtuva ebaadekvaatse ja ettearvamatu käitumisega võib puudutatud isik haiglaravita jäämisel olla ohtlik nii endale kui teda ümbritsevatele isikutele, eelkõige nende turvalisusele ja julgeolekule.
5. Tuginedes eeltoodule ja kohtupraktikas avaldatud seisukohale, et isiku ohtlikkusele või viidata mh puudulik haiguskriitika, kui isik ei saa aru oma haiguse tõsidusest (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 14.veebruari 2018.a kohtumäärus tsiviilasjas nr 2-15-3662, p 14.1), on 8 2-20-18291 ringkonnakohus seisukohal, et alusetuks ja ebaseaduslikuks ei saa pidada ka maakohtu otsustust puudutatud isiku suhtes kohaldatud esialgse õiguskaitse pikendamise osas.
6. Puuduliku haiguskriitika olemasolu tuvastamisest tingituna on maakohus õigesti järeldanud ka seda, et puudutatud isik ei ole võimeline tegema teadlikku otsustust ravi lubamise või sellest keeldumise osas, mistõttu saab lubatavaks pidada temale vajadusel tahtevastast ravimite manustamist psühhiaatrilise haiglaravi vältel nii esialgse õiguskaitse kohaldamisel kui pikendamisel.
7. Ringkonnakohus selgitab, et ei saa sisuliselt analüüsida määruskaebuse väiteid seonduvalt puudutatud isikule väidetava kahju tekitamise ja valeravi osutamisega seoses, kuna need küsimused ei ole selle tsiviilasja menetluse esemeks. Käesolevas tsiviilasjas lahendas ringkonnakohus õiguslikku küsimust sellest, kas maakohtu poolt puudutatud isiku suhtes esialgse õiguskaitse kohaldamine ja pikendamine on olnud seaduslikud. Kahju hüvitamise nõudes saab puudutatud isik esitada kohtule eraldi hagi, mida määruskaebuse esitaja talle määratud esindaja kinnitusel ka teinud on. Menetluskulude jaotus ja edasikaebeõigus 43.

§ 172

lg 3 tulenevalt jätab ringkonnakohus määruskaebuse esitamisest tingitud menetluskulud riigi kanda. Ringkonnakohus määrab puudutatud isikule riigi õigusabi korras määratud esindaja õigusabikulud kindlaks eraldi määrusega, kui vastav taotlus esitatakse. 44.

§-st 543 tulenevalt on käesolev määrus edasikaevatav. (allkirjastatud digitaalselt) /kohtunik, kohtunik, kohtunik/ 9