← Eesti

2-21-2977/18

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Mati Maksing, Gaida Kivinurm ja Ulvi Loonurm Määruse tegemise aeg ja koht

  1. mai 2021, Tallinn Tsiviilasja number 2-21-2977 Tsiviilasi Viimsi Pihlakodu OÜ avaldus IAPA Vara Osaühingu pankroti väljakuulutamiseks Vaidlustatud määrus Harju Maakohtu
  2. märtsi 2021 määrus Kaebuse esitaja ja liik Viimsi Pihlakodu OÜ määruskaebus Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus Võlausaldaja (määruskaebuse esitaja): Viimsi Pihlakodu OÜ (registrikood 14710706), lepinguline esindaja vandeadvokaat Liis Könn Võlgnik: IAPA Vara Osaühing (registrikood 14005900), lepingulised esindajad vandeadvokaadid Klen Laus ja Ramil Pärdi Asja läbivaatamine Kirjalikus menetluses RESOLUTSIOON
  3. Jätta rahuldamata IAPA Vara Osaühingu
  4. aprilli 2021 taotlus täiendava tõendi vastuvõtmiseks.
  5. Harju Maakohtu
  6. märtsi 2021 määrus jätta muutmata.
  7. Määruskaebus jätta rahuldamata.
  8. Määruskaebusega seonduvad menetluskulud jätta Viimsi Pihlakodu OÜ kanda.
  9. Rahuldada osaliselt võlgniku taotlus määruskaebemenetluse kulude rahaliseks kindlaksmääramiseks. Määrata võlgniku vajaliku ja põhjendatud menetluskulu summaks määruskaebemenetluses 768 eurot ja mõista see summa välja võlausaldajalt Viimsi Pihlakodu OÜ-lt võlgniku IAPA Vara Osaühingu kasuks. Määruse jõustumisest alates kuni täitmiseni kohustada võlausaldajat tasuma välja mõistetud menetluskulu summalt võlgnikule viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud määras. Edasikaebamise kord Menetluskulude jaotuse ja kindlaksmääramise osas on võlausaldajal õigus esitada määruskaebus Riigikohtule 15 päeva jooksul alates määruse kättesaamisest, aga mitte hiljem kui viie kuu möödumisel määruse tegemisest. Hagita menetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada ise või advokaadi vahendusel. Määruskaebuse esitamisel tuleb tasuda kautsjon. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või kautsjoni tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. MENETLUSE KÄIK
  10. Viimsi Pihlakodu OÜ (võlausaldaja) esitas
  11. veebruaril 2021 Harju Maakohtule avalduse IAPA Vara Osaühingu (võlgnik) pankroti väljakuulutamiseks. Võlausaldaja tõi esile järgmist: - - - võlgnik ja Note Investment OÜ (edaspidi: ostja) sõlmisid
  12. detsembril 2018 Viimsi vallas Lubja külas aadressil Pärtlepõllu tee L1 asuva kinnistu jagamise lepingu ja müügilepingu. Müügilepingus leppisid nad kokku kinnistuga seotud ehitustööde teostamises ja ehituskulude jaotuses järgmiselt: o katastriüksuse 89001:001:0389 osa, mis on kasutusel liikluseks, väljaehitamist rahastab 20% osas ostja ja 80% osas võlgnik, o katastriüksuse 89001:001:0389 maa alla jäävate kommunikatsioonide väljaehitamist rahastab 20% osas ostja ja 80% osas võlgnik, o võlgnik kohustus tasuma omapoolse rahastuse osa kohe peale ostjalt kirjaliku nõude saamist; müügilepingust tulenevad ostja õigused ja kohustused anti
  13. mail 2019 üle võlausaldajale; ehitustööd on teostatud ja ehitaja esitas võlausaldajale tööde maksumuse kohta arved kokku summas 419 531,23 eurot (käibemaksuga). Võlausaldaja on arved tasunud; müügilepingu kohaselt kohustus 80% nimetatud arvetel märgitud ehituskuludest (335 624,99 eurot) tasuma võlgnik. Võlgnik ei ole seda kohustust täitnud; võlausaldaja esitas
  14. detsembril 2020 võlgnikule pankrotihoiatuse, mille kättesaamist võlgnik kinnitas; pankrotiavalduse esitamise ajal on võlg 347 447,31 eurot, sh 335 624,99 eurot põhinõue (80% ehituskuludest koos käibemaksuga) ja 11 822,32 eurot viivis alates
  15. septembrist
  16. Võlgnik on nõuet tunnistanud; võlgniku püsivat võimetust oma kohtususi täita kinnitab tal majandustegevuse puudumine. Võlgnik asutati osakapitali sissemakset tegemata, võlgniku majandusaasta aruanded kinnitavad maksejõuetust, võlgniku kinnisvara on koormatud hüpoteekidega lähikondsete kasuks ja võlgnikul puudub muu vara.
  17. Võlgnik vaidles nõudele vastu, tema vastuväited on kokkuvõtvalt järgmised: - - võlausaldajal puudub sissenõutavaks muutunud nõue. Müügilepingu p 2.7.3 järgi tekib võlgniku rahastamiskohustus võlgniku poolt esmalt ostjale kirjaliku teate saatmisest, mitte aga ostja nõudmisel. Võlgnikul ei ole seetõttu kohustust tekkinud; nõude suurus on ebaselge, sest poolte vahel on vaidlus ehituskulude maksumuse osas; võlgnik on maksejõuline, tema bilansis olevate kinnistute väärtus on 780 000 eurot. Ainsad võlausaldajad on võlgniku osanikud ja vara ületab kohustusi 300 000 euro võrra. 2

(5)MAAKOHTU MÄÄRUS
  1. Maakohus jättis
  2. märtsi 2021 määrusega (vaidlustatud määrus) ajutise halduri nimetamata ja lõpetas asja menetluse pankrotiseaduse (PankrS) § 15 lg 3 p 1 alusel. Menetluskulud jättis maakohus võlausaldaja kanda, määrates kindlaks võlgnikule hüvitatava summa. 3.
  3. Maakohus leidis, et pooltel on vaidlus müügilepingu p 2.7.3 tõlgendamise üle ja see vajab selgeks vaidlemist hagimenetluse korras. Poolte tahte väljaselgitamine lepingu sõlmimisel väljub pankrotimenetluse raamidest. Viidatud punkti grammatilisel tõlgendamisel nähtub, et müüja pidi saatma vaidlusaluse rahastuse tasumiseks ostjale teate, kohustudes ka ise tasuma omapoolse rahastuse. Vastupidist lepingudokumendist ei nähtu. Pankrotimenetluse raames ei ole võimalik muud ka tuvastada. Kohus saab pankrotimenetluses kõrvaldada vaid ilmselt põhjendamatuid vastuväiteid, kuid võlgniku vastuväide ei ole ilmselt põhjendamatu. Seetõttu võib olla õige võlgniku väide, et võlausaldaja nõue ei ole sissenõutavaks muutunud. Kirjeldatud olukorras tuleb nõude sissenõutavust kontrollida hagimenetluses. Samuti pole selge nõude olemasolu muul kui lepingulisel alusel. Vaidlustamata asjaoludel korraldas võlausaldaja võlgniku kinnistule tee ehitamise, aga on ebaselge, kas see võib olla lepinguvälise nõude alus (nt alusetu rikastumine). Järelikult ei saa kohus sellele tugineda. 3.
  4. Hagimenetluses vajab selgeks vaidlemist ka nõude suurus. Võlgnik on küll põhjendatuks pidanud tasumise kohustust 50 778,80 euro ulatuses, kuid märkinud, et see kohustus ei ole sissenõutavaks muutunud. Seega ei ole võlgnik võlausaldaja nõuet tunnistanud. 3.
  5. Juhul, kui võlgnik oleks tunnistanud võlga 50 778,80 euro ulatuses, ei annaks see alust nimetada ajutine haldur, sest asjaomase nõude osas ei ole võlgnik maksejõuetu. Võlgnik hindab vara väärtuseks 780 000 eurot ja ainsateks võlausaldajateks osanikke. Võlgniku hinnangul ületab vara kohustusi 300 000 eurot võrra. Ka võlausaldaja möönis istungil, et võlgniku vara väärtus võib olla 100 000–200 000 eurot. Seega ületab võlgniku vara võimalikku nõuet. 3.
  6. Menetluskulud jättis maakohus PankrS § 15 lg 6 alusel võlausaldaja kanda. Võlgniku lepingulise esindaja kulu on põhjendatud ja vajalik 12 t ulatuses tunnitasumääraga 160 eurot – kokku 1920 eurot (= 12 × 160). Hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda viivist. MÄÄRUSKAEBUS JA MENETLUSE KÄIK MAAKOHTUS
  7. Võlausaldaja esitas
  8. märtsil 2021 määruskaebuse, milles palub vaidlustatud määruse tühistada ja uue määrusega nimetada võlgnikule ajutine haldur või saata asi uueks lahendamiseks maakohtule. Menetluskulud palub võlausaldaja panna võlgniku kanda. Kaebuse väited on kokkuvõtvalt järgmised: - - võlausaldajal on ehituskulu hüvitamise nõue müügilepingu p-de 2.7.1 ja 2.7.2 alusel; müügilepingu p 2.7.3 järgi on võlausaldaja nõue sissenõutav. Võlausaldaja esitas
  9. septembril 2020 võlgnikule nõude tasuda tema osa hiljemalt
  10. septembril
  11. Võlgnik on nõudekirja kätte saanud, kuid pole võlga tasunud; võlgnik on vähemalt 50 778,80 euro ulatuses kohutust tunnistanud
  12. oktoobri 2020 kirja p-s 2.4; võlgnik on maksejõuetu. Maksu- ja Tolliameti andmetel oli võlgniku käive aastatel 2017–2020 null eurot ja võlgnik ei maksnud riiklikke makse. Võlgnikul ei ole töötajaid; võlgniku kohustused ületavad tema vara. Kuni
  13. aastani oli võlgniku majandusaasta aruandes kinnistute väärtus 293 390 eurot,
  14. aasta majandusaasta aruandes kajastas võlgnik kinnisvarainvesteeringuna 780 000 eurot, kuid puudub põhjendus, miks hindas vara senisega võrreldes ligi kolm korda kallimaks; 3
(5)- võlgniku väitel on tal kohustusi 423 360,60 eurot, millele lisandub kohustus võlausaldaja ees 335 624,99 eurot. Enne vara põhjendamatut ümberhindamist oli võlgniku vara väärtuseks 293 390 eurot, mis on peaaegu kaks korda madalam kohustuste summast. Samuti on kinnistud koormatud hüpoteekidega kokku 1 620 000 euro ulatuses.
  1. Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse ning andis võlgnikule tähtaja sellele vastamiseks. Võlgnik vaidles kaebusele vastu. Maakohus määruskaebust ei rahuldanud ja edastas selle lahendamiseks Tallinna Ringkonnakohtule, kuhu tsiviilasja toimik saabus
  2. aprillil
  3. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
  4. Ringkonnakohus jätab vaidlustatud määruse tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 659 ja § 657 lg 1 p 1 alusel muutmata ning määruskaebuse rahuldamata. Võlausaldaja kannab määruskaebuse menetlemise kulud.
  5. Ringkonnakohus nõustub maakohtu järelduse ja põhjendustega. Pankrotiavaldus jäi õigesti rahuldamata, sest võlausaldaja nõue ei ole selge. Vastuseks kaebusele märgib ringkonnakohus järgmist. 7.
  6. Pankrotiavalduse alus peab olema selge nõue (nt Riigikohtu
  7. märtsi 2002 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-17-02, p 10). Nii on PankrS § 31 lg 1 ja § 15 lg 3 p 1 suunatud eelkõige sellele, et pankroti väljakuulutamise menetluses ei toimuks sisulise vaidluse lahendamist pankrotiavalduse esitaja ja võlgniku vahel. Sisulised vaidlused lahendatakse hagimenetluses väljaspool pankrotimenetlust. 7.
  8. Maakohus leidis menetlusosaliste esile toodu ja tõendite põhjal õigesti, et võlausaldaja nõue pole selge. Pooled vaidlevad müügilepingu p 2.7.3 tõlgendamise üle. Võlgnik esitas vastuväited võlausaldaja seisukohale, et tee ja kommunikatsioonide väljaehitamise kohustus kehtib peegelpildis mõlema poole suhtes, ning on seisukohal, et võlausaldajal ei ole tema vastu sissenõutavaks muutunud nõuet. Samuti ei nõustunud võlgnik ehitustööde maksumusega ning leidis, et võlausaldaja tegevus ehituslepingu sõlmimisel ei järginud müügilepingu eesmärki ja ehituslepingu alusel teostatud tööd ei ole hõlmatud müügilepingu p-dega 2.7.1 ja 2.7.
  9. PankrS § 10 lg 1 kohustab võlausaldajat oma nõuet tõendama ja sama paragrahvi teise lõike p 1 nimetab võlgniku maksejõuetuse põhistamisel ühe eeldusena nõude sissenõutavaks muutumise. Olukorras, kus pooltel on erimeelsused nii kohustuse tekkimise kui kohustuse suuruse osas, ei saa kohustust lugeda muutunud sissenõutavaks pankrotimenetluse kontekstis. Ringkonnakohtu hinnangul ületaks poolte õigussuhete hindamiseks vajalike asjaolude tuvastamine ja tõendite hindamine käesoleval juhul piirid, milles poolte suhteid saab hinnata pankrotimenetluses. Nõude kontrollimisel tuleb hinnata kõiki võlgniku esitatud vastuväiteid, aga selleks vajalike asjaolude tuvastamine väljub pankrotiavalduse läbivaatamise piiridest. Võlgnik põhistas piisavalt vastuväidete aluseks olevaid asjaolusid. Järelikult ei saa pankrotiavalduse menetlemisel võtta ühtset seisukohta võlausaldaja nõude selguse kohta. Seetõttu pole ringkonnakohtul ka vaja ega võimalik vastata kaebuse väidetele konkreetsete asjaolude ja tõendite kohta. Samad väited ja tõendid saavad pooled soovi korral esitada nõude üle peetavas hagimenetluses.
  10. Eeltoodust tulenevalt jättis maakohus põhjendatult ajutise halduri PankrS § 15 lg 3 p 1 alusel nimetamata. Juhul, kui kohus tuvastab ühe aluse PankrS § 15 lg-st 3, puudub kohtul vajadus hinnata ülejäänud ajutise halduri nimetamise eelduste täidetust, mh kas võlgniku maksejõuetus on põhistatud. 4
(5)
  1. Võlgnik esitas koos määruskaebuse vastusega täiendava tõendi (Pindi Kinnisvara OÜ eksperthinnang nr 210405-32268), millega soovis tõendada kinnisvara väärtust ja sellega enda maksevõimet. Eespool esitatud põhjendustest tuleneb, et võlausaldaja märgitud asjaolud võlgniku maksevõime kohta pole avalduse ega kaebuse lahendamisel asjakohased. Neil kaalutlustel jääb võlgniku taotlus TsMS § 238 lg 1 esimese lause alusel rahuldamata. Tõendite elektroonilise esitamise tõttu pole vaja neid tagastada. Praegused tehnilised võimalused ei ole piisavad, et kohus saaks tagastada tõendid infosüsteemi vahendusel.
  2. Kaebusega seonduvad menetluskulud jäävad TsMS § 171 lg 1alusel võlausaldaja kanda, sest kaebus jääb rahuldamata. 10.
  3. Võlgniku menetluskulude nimekirjast nähtuvalt kulus tema esindajatel määruskaebusega tutvumisele ja vastuse koostamisele kokku 4 t 48 min. Arvestades asja sisu ning esitatud dokumentide mahtu, saab seda pidada põhjendatud ja vajalikuks ajakuluks määruskaebuse läbivaatamisel. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et asja sisu arvestades on tavapärane tasumäär käesoleval juhul 160 eurot, millest lähtuvalt peab vaidluse teine pool kulud hüvitama. 10.
  4. Eelneva põhjal tuleb võlausaldajalt võlgniku kasuks välja mõista TsMS § 174 lg 1 ning § 175 lg 1 alusel õigusabikulude hüvitamiseks 768 eurot (= 4,8 × 160 ). Vastavalt võlgniku taotlusele ja kooskõlas TsMS § 177 lg-ga 4 peab võlausaldaja maksma menetluskulude tasumisega viivitamise korral võlgnikule viivist võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud määras. Rahuldamata jääb võlgniku taotlus tõendi saamise kulu (2 eurot) hüvitamiseks, sest äriregistri väljavõtet ei ole ringkonnakohtule esitatud ja selleks oleks puudunud ka vajadus.
  5. PankrS § 5 lg 2 kohaselt võib ringkonnakohtu määruse peale esitada määruskaebuse üksnes siis, kui see on PankrS-s ette nähtud. Kuivõrd maakohus jättis PankrS § 15 lg 1 alusel rahuldamata võlausaldaja avalduse võlgniku pankroti väljakuulutamiseks ning lõpetas pankrotiavalduse menetluse, ei võimalda seadus selles osas ringkonnakohtu määruse peale määruskaebust esitada. TsMS § 178 lg 1 esimese lause võimaldab vaidlustada menetluskulude jaotuse kaevates lahendi peale, millega menetluskulud jaotati. Menetluskulude kindlaksmääramise peale võib edasi kaevata TsMS § 178 lg 2 alusel menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 200 eurot. Seega ei saa võlgnik tema taotluse 2 euro osas rahuldamata jätmise peale kaevata. (allkirjastatud digitaalselt) 5
(5)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.