2-21-4695/6

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Peeter Pällin, Villem Lapimaa ja Ele Liiv Määruse tegemise aeg ja koht

1. mai
2. a, Tallinn Kohtuasja number 2-21-4695 Kohtuasi XX avaldus alaealiste kindlaksmääramiseks Vaidlustatud kohtulahend Harju Maakohtu
3. aprilli
4. a määrus (menetlusse võtmisest keeldumine ning esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata jätmine) Kaebuse esitaja ja kaebuse liik XX määruskaebus Menetlusosalised ja nende esindajad määruskaebuse menetlemisel Avaldaja XX (isikukood XXXXXXXXXX), lepingulised esindajad vandeadvokaat Maria MägiRohtmets ja vandeadvokaat Hendrik Mühls lastega suhtluskorra Puudutatud isik MM (isikukood XXXXXXXXX) Puudutatud isik AA (isikukood XXXXXXXXX) Puudutatud isik CC (isikukood XXXXXXXXX) Menetluse liik Kirjalik menetlus RESOLUTSIOON
5. Tühistada Harju Maakohtu
6. aprilli
7. a määrus tsiviilasjas nr 2-21-4695 ja saata asi maakohtule menetlusse võtmise otsustamiseks.
8. Rahuldada XX määruskaebus. Edasikaebamise kord Määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse kättesaamisest. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
9. XX (avaldaja, isa) esitas
10. märtsil 2021 Harju Maakohtule avalduse, milles palus määrata kindlaks suhtluskord oma alaealiste lastega. 2-21-4695 Avalduse kohaselt abiellusid avaldaja ja CC (puudutatud isik III, laste ema)
11. juulil 2012 ning nende abielust sündis kaks last – MM (puudutatud isik I) ja AA (puudutatud isik II). Avaldaja ja laste ema abielulised suhted ning kooselu on pöördumatult lõppenud. Seda asjaolu kinnitab laste ema
12. märtsil 2021 esitatud hagi avaldaja vastu, milles laste ema esitas nõude, et avaldaja vabastaks laste emale kuuluva kinnistu asukohaga XXX, Tallinn, mida pere on kasutanud ühise koduna alates
13. aastast. Maakohus võttis hagi menetlusse ning menetleb seda tsiviilasjana nr 2-21-
14. Laste ema on teatanud avaldajale, et esitas kohtusse hagi ka abielu lahutamiseks. Seega on vanemate isiklikud suhted lõppenud. Avaldaja on laste emale vastanud, et nõustub abielu lahutamisega, kuid soovib enne abielu lahutamist kokku leppida vanemate suhtluskorra lastega olukorras, kus vanemad elavad lahus.
15. novembri
16. a kirjas tegi laste isa laste emale konkreetse ettepaneku vanemate ja laste vahelise suhtluskorra kindlaksmääramiseks n-ö jagatud vanemlusena, mille kohaselt lapsed viibiksid vaheldumisi kahe nädala kaupa kummagi vanema juures. Laste ema vastas laste isa ettepanekule
17. detsembril 2020 ning tegi ettepaneku, et lapsed on isaga igal teisel nädalavahetusel alates neljapäeva pärastlõunast kuni esmaspäeva hommikuni. Samuti tegi laste ema ettepaneku, et lapsed võivad olla koolivaheaegadel 50% ajast isaga eeldusel, et laste isal on sel ajal töövaba periood. Laste ema seadis laste ja isa sellise suhtluskorra toimimise sõltuvusse sellest, et lapsed nõustuvad suhtluskorraga ning on nõus isaga sellises mahus ja tingimustel suhtlema. Laste isa soovib siiski sellist suhtluskorda, mille kohaselt lapsed viibivad mõlema vanema juures võrdse aja.
18. jaanuaril 2021 tegi laste isa ettepaneku minna ühiselt lastekaitsespetsialisti juurde, et vanemate vahelistes erimeelsustes lahendus leida. Laste ema keeldus sellest ettepanekust.
19. jaanuaril 2021 saadetud e-kirjas nõustus laste ema jagatud vanemlusega võrdsetes osades ühe nädala pikkuste perioodide kaupa. Laste isa tegi laste emale
20. veebruaril 2021 uue ettepaneku, mille kohaselt võiksid lapsed vanemate lahutusele järgneva kolme kuu jooksul elada vahelduvalt ühe ja teise vanema juures nädalaste perioodide kaupa ning seejärel minnakse üle kahenädalastele perioodidele. Laste isa lubas, et kolib pere ühisest kodust välja järgmisel päeval pärast suhtluskorra allkirjastamist. Ema vastas sellele ettepanekule, et ta pole nõus jagatud vanemluse põhimõttel suhtluskorraga ning jääb oma esialgse
21. detsembril 2020 tehtud ettepaneku juurde, mille kohaselt lapsed viibivad isa juures vaid igal teisel nädalavahetusel. Kokkuvõttes ei õnnestunud laste isal laste emaga suhtluskorda puudutavates küsimustes kohtuvälisele kokkuleppele jõuda. Avaldaja ei ole kohtuväliselt abielu lahutamisele ning pere ühisest kodust välja kolimisele vastu vaielnud, kuid seadis selle tingimuseks suhtluskorra kokkuleppimise.
22. Koos avaldusega esitas avaldaja esialgse õiguskaitse taotluse, paludes kohtumenetluse ajaks määrata kindlaks avaldaja suhtluskord oma alaealiste lastega. Esialgse õiguskaitse korras palus avaldaja määrata laste suhtluskord vanematega selliselt, et oleks tagatud minimaalselt vajalik suhtlemisaeg mõlema vanemaga. Esialgse õiguskaitse kohaldamisel tuleb arvestada sellega, et laste ema ei soovinud suhtluskorra osas kohtuväliselt kokkuleppele jõuda. Laste ema käitumisest laste isa suhtes hagide esitamisega järeldub, et laste ema ei ole valmis võimaldama laste isal lastega normaalselt ja korrapäraselt menetluse ajal suhelda. MAAKOHTU MÄÄRUS
23. Harju Maakohus keeldus
24. aprilli
25. a määrusega avalduse menetlusse võtmisest. Maakohus jättis avaldaja esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata ning menetluskulud avaldaja kanda. 2 2-21-4695 Maakohtu määruse põhjenduste kohaselt tuleb avalduse menetlusse võtmisest keelduda tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) §-ide 477 lg 1 ning § 371 lg 2 p-ide 1 ja 2 alusel. Maakohus selgitas avaldajale, et perekonnaseaduse (PKS) § 143 lg 21 eesmärk on anda lahuselavale vanemale õiguse pöörduda kohtu poole lahuselava vanema ja laste vahelise suhtluskorra kindlaksmääramiseks. Avaldaja elab enda kinnitusel jätkuvalt koos puudutatud isikutega XXX asuvas elamus. Avalduses ega esialgse õiguskaitse taotluses ei ole esile toodud, et avaldajal ei ole praegu võimalik lastega suhelda või et laste ema teeb avaldajale takistusi lastega suhtlemisel. Seetõttu ei ole avaldaja õiguste rikkumine avalduse alusena toodud faktilistel asjaoludel üldse võimalik, eeldades avaldaja esitatud faktiliste väidete õigsust. Samuti ei ole avaldus esitatud eesmärgil, millele riik peaks andma õiguskaitset. Kohus saab lähtuda asja menetlusse võtmise otsustamisel avaldaja kohtu ette toodud faktilistest asjaoludest avalduse esitamise ajal. Kohus ei saa etteulatuvalt lahendada olukorda, mis ei pruugi realiseeruda. Esialgse õiguskaitse taotluse jättis maakohus rahuldamata põhjendusega, et praegusel juhul ei esinenud eeldusi, millest lähtuvalt oleks vajalik reguleerida avaldaja ja laste vahelist suhtluskorda kohtumenetluse ajaks. Avaldaja ei ole toonud esile asjaolusid, millest nähtuks takistused isa ja laste vahelisel suhtlemisel. Menetluskulud jättis maakohus TsMS § 168 lg 1 kohaselt avaldaja kanda. MÄÄRUSKAEBUS JA MENETLUSE EDASINE KÄIK
26. Avaldaja esitas määruskaebuse, milles palub maakohtu määruse tervikuna tühistada ning teha uue määruse, millega võtta avaldaja avaldus menetlusse. Alternatiivselt palub avaldaja maakohtu määruse tervikuna tühistada ning saata asja menetlusse võtmise otsustamiseks maakohtule. Samuti palus avaldaja esialgse õiguskaitse korras määrata kindlaks vanemate ja laste suhtluskord kuni suhtluskorra asjas menetlust lõpetava määruse jõustumiseni. Maakohtu määrusest ei selgu, kummal TsMS § 371 lg-s 2 toodud alusel jättis kohus avalduse menetlusse võtmata. Avaldaja hinnangul ei saa kohus seda teha samaaegselt mitmel erineval õiguslikul alusel . Maakohus tõlgendas vääralt PKS § 143 lg-t 21, leides, et selle sätte kohaldamine eeldab, et üks vanematest on juba faktiliselt asunud tegema teisele vanemale takistusi lastega suhtlemisel. Avaldaja hinnangul ei võimalda viidatud säte sellist järeldust teha. Selle sätte kohaldamine eeldab, et vanematel on vaidlus suhtluskorra osas. Seega ei oma selle sätte seisukohast tähtsust, kas laste ema on juba takistanud avaldajal lastega suhtlemist või mitte. Avaldusele lisatud tõenditest nähtub, et avaldaja ja laste ema ei jõudnud lastega suhtlemise korra osas kokkuleppele, vastasel korral ei oleks avaldaja olnud sunnitud kohtusse pöörduma. Kuna vanemate vahel on vaidlus lastega suhtlemise osas, siis vajab avaldaja kohtulikku kaitset. Vanemate lahuselu osas selgitab avaldaja, et lisas avaldusele tõendina laste ema hagi avaldaja vastu, milles laste ema nõuab, et avaldaja koliks välja XXX asuvast pere ühisest kodust. Maakohus on selle hagi menetlusse võtnud. Samuti esitas laste ema avaldaja vastu hagi abielu lahutamiseks. Nende hagide valguses on ilmselge, et laste ema ei soovi avaldajaga koos perekonnana elada. Perekonnaseadus eristab perekonna/abikaasade kooselu ja lahuselu, millest tulenevad erinevad õiguslikud tagajärjed. Avaldaja on üürinud endale korteri, seega ei jää avaldaja elukohaks tõenäoliselt pere ühine kodu. Kuigi avaldaja ei ole veel pere kodust välja kolinud, ei tähenda see, et teda saaks käsitada lastega kooselava vanemana ning sellest 3 2-21-4695 johtuvalt järeldada, et avaldajal puudub vajadus kohtuliku õiguskaitse järele. Praktikas ei ole vahetegemine selle kooselava ja lahuselava vanema vahel nii lihtne, eriti praegusel juhul, kus avaldaja soovis võrdselt pooleks vahelduva elukohaga suhtluskorda, mille puhul lapsed on võrdse aja mõlema vanemaga. Avaldajalt ei saa eeldada, et ta peab ootama, kuni laste ema hakkab tegema talle takistusi lastega suhtlemisel ning olukorda, kus ta enam pere ühises kodus ei ela, et tal tekiks n-ö formaalne õigus taotleda kohtu kaudu suhtluskorra kindlaksmääramist. Kuna maakohus keeldus avalduse menetlusse võtmisest, jättis maakohus ka esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata. Seetõttu esitab avaldaja uue esialgse õiguskaitse taotluse, mille palub rahuldada samal kujul, kui esialgses avalduses (24.03.2021) taotletud.
27. Harju Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse, jättis selle ning uue esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata ning edastas määruskaebuse TsMS § 663 lg 5 alusel lahendamiseks Tallinna Ringkonnakohtule. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
28. Ringkonnakohus leiab, et Harju Maakohtu
29. aprilli
30. a määrus tuleb TsMS § 667 lg 2 alusel tühistada ning saata asi maakohtule menetlusse võtmise otsustamiseks. Määruskaebus rahuldatakse.
31. Kolleegium ei nõustu maakohtu seisukohaga, et kuna avaldaja elab faktiliselt veel koos laste ning laste emaga pere ühises kodus XXX ning avaldaja ei ole esile toonud, et tal on takistused lastega suhtlemisel, siis tuli suhtluskorra kindlaksmääramise avalduse menetlusse võtmisest keelduda nii TsMS § 371 lg 2 p-s 1 kui ka p-s 2 sätestatud alusel.
32. PKS § 143 lg 21 kohaselt lepivad vanemad lahuselu korral kokku lahuselava vanema ja lapse suhtlemise. Vanemate vaidluse korral määrab vanema ja lapse suhtlemise korra vanema nõudel kohus. Kolleegiumi hinnangul on avaldaja esile toonud asjaolud ning tõendid, millest nähtub, et vanemate kooselu ja abielulised suhted on faktiliselt lõppenud ning laste ema soovib abielu avaldajast lahutada. Kolleegium nõustub avaldajaga, et praeguses asjas on mõlemad ülalviidatud sätte kohaldamise eeldused täidetud. Tähtsust ei oma asjaolu, et laste vanemad elavad veel ühe katuse all, kuigi sisuliselt nad perekonnana koos ei ela. Laste ema on avaldaja vastu hagide esitamisega selgelt väljendanud, et abieluline kooselu poolte vahel on lõppenud. Samuti nähtub esile toodud asjaoludest, et vanemad ei jõudnud kohtuväliselt lastega suhtlemise korras kokkuleppele. Laste ema ja isa vahel on seega reaalne, mitte hüpoteetiline vaidlus ja kohtul tuleb see lahendada. Eelnevast järelduvalt on maakohus põhjendamatult keeldunud avalduse menetlusse võtmisest. Maakohtu määrus tuleb tühistada ning saata asi maakohtule tagasi menetlusse võtmise otsustamiseks.
33. Kohtumenetluse ajaks esialgse õiguskaitse korras suhtluskorra kindlaksmääramise taotluse selgitab kolleegium, et kuna maakohus on esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata jätnud, ei saa selle peale TsMS § 390 lg 1 teise lause ning TsMS § 4771 lg 2 teise lause kohaselt edasi kaevata. Avaldajal on õigus esitada uus esialgse õiguskaitse taotlus, mille maakohus saab lahendada avalduse menetlusse võtmise otsustamisel. Menetluskulud 4 2-21-4695
34. Et praegune määrus ei ole kohtuasja menetlust lõpetav määrus TsMS § 173 lg 1 esimese lause tähenduses, ei ole menetluskulude jaotuse märkimine määruses vajalik. (allkirjastatud digitaalselt) Peeter Pällin, Villem Lapimaa, Ele Liiv 5