Obsah (8)

§ 436§ 442§ 167§ 169§ 162§ 238§ 386§ 171

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Margo Klaar, Imbi Sidok-Toomsalu ja Mati Maksing Otsuse tegemise aeg ja koht 22.04.2021, Tallinn Kohtuasja number 2-19-2840

) § 657 lg 1 p 21 alusel jätta muutmata, täiendades kohtuotsuse põhjendusi. Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata.

1. Pooled vaidlevad selle üle, kas Rono Design OÜ, kellelt kostja disainilahendused omandas, oli vaidlusaluste ühenduse disainilahenduste registreerimiseks õigustatud isik. Maakohus leidis, et asjas esitatud tõenditega on leidnud tõendamist, et vaidlusalused disainilahendused olid registreeritud Rono Design OÜ omandisse hageja ja YY kokkuleppel ning hageja oli sellega 6 2-19-2840 nõus. Apellatsioonkaebuses vaidlustab hageja maakohtu vastavad järeldused, leides, et maakohus on andnud tõenditele ebaõige hinnangu.
2. Maakohus rikkus kohtuotsuse põhjendamise kohustust sellega, et ei viidanud otsuses õigusnormile, millele ta oma järeldused rajas, ega sidunud asjaoludest ja tõenditest tehtud järeldusi normi eeldustega. 8.1.

§ 436

lg 1 kohaselt peab kohtuotsus olema seaduslik ja põhjendatud ning

§ 442

lg 8 esimese lause kohaselt märgitakse otsuse põhjendavas osas mh kohtu tuvastatud asjaolud ja nendest tehtud järeldused, tõendid, millele on rajatud kohtu järeldused, samuti seadused, mida kohus kohaldas. Riigikohus on selgitanud, et õigusnormi täpseks ja arusaadavaks kohaldamiseks peab kohus õigusnormile viitama täpselt. Vajadusel tuleb viidata ka paragrahvi või lõike punktile, aga ka lausele (vt nt Riigikohtu 02.11.2011 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-95-11, p 17). Maakohus küll tsiteeris vaidlustatud otsuse alguses ühenduse disainilahenduse määruse art-t 14, kuid ei täpsustanud, millist lõiget ta selles artiklis asjassepuutuvaks peab ja asjas kohaldab. Maakohtu otsuse kontekstist on siiski järeldatav, et maakohus pidas silmas määruse art 14 lg-t 1. 8.2. Lisaks õigussuhte kvalifitseerimisele eeldab asja lahendamine õiguslikule kvalifikatsioonile vastava normi eelduste kontrolli (vt nt Riigikohtu 15.04.2020 otsus tsiviilasjas nr 2-16-9796/46, p 12).

§ 436

lg-st 1 ja § 442 lg-st 8 tulenevalt tähendab kohtuotsuse põhjendamine muu hulgas seda, et nõude lahendamisel tuleb tuvastada kõik asjaolud, mis on selle sätte rakendamise eelduseks, mille alusel nõuet lahendatakse (vt nt Riigikohtu 10.05.2015 otsus tsiviilasjas nr 3‑2‑1‑36‑17, p 10). Maakohus ei määranud vaidlustatud otsuses kindlaks hageja nõude rahuldamise eeldusi ega sidunud tuvastatud asjaolusid, tõendeid ja nendele rajatud järeldusi ühegi normi, sh ühenduse disainilahenduse määruse art 14 lg 1 eeldustega. Sellega on maakohus rikkunud

§ 436lg 1 ja § 442 lg 8 nõudeid.

1. Ehkki maakohtu põhjendustes on puudusi, ei ole eeltoodud rikkumised siiski mõjutanud asja lahendamise tulemust ja ringkonnakohus saab need kõrvaldada, täiendades maakohtu otsuse põhjendusi järgmiselt. 9.
2. Hageja nõude aluseks on ühenduse disainilahenduse määruse art 15 lg 1, millest tuleneb, et kui ühenduse registreeritud disainilahendus on registreeritud sellise isiku nimele, kellel artst 14 tulenevalt ei ole selleks õigust, võib nimetatud sätte alusel õigustatud isik nõuda enese tunnustamist ühenduse disainilahenduse seadusliku omanikuna. Ühenduse disainilahenduse määruse art 14 lg 1 kohaselt kuulub õigus ühenduse disainilahendusele autorile või tema õigusjärglasele. Pooled ei vaidle selle üle, et hageja on vaidlusaluste disainilahenduste autor. Kumbki pool ei ole menetluses väitnud, et Rono Design OÜ õigus disainilahenduste registreerimiseks võis tuleneda art 14 lg-test 2 või
3. Seega on asjas oluline hinnata, kas Rono Design OÜ on hageja õigusjärglane art 14 lg 1 tähenduses. Kui Rono Design OÜ oli vaidlusaluste disainilahenduste registreerimiseks õigustatud isik, on kostja need omandanud õiguspäraselt omanikult. Vastasel juhul tuleb lahendada küsimus sellest, kas kostja võib olla saanud disainilahenduste omanikuks vaatamata sellele, et ta omandas need isikult, kellel ei olnud õigust disainilahendusi registreerida. 9.
4. Euroopa Kohus on 02.07.2009 otsuses asjas nr C-32/08, FEIA leidnud, et ühenduse disainilahenduse määruse art 14 lg-s 1 kasutatud mõistel „õigusjärglane“ on ühenduse õiguskorras ühetaoline tõlgendus (vt otsuse p-d 63–67). Samas lahendis leidis Euroopa Kohus, et õigusjärgluse tekkimine selle sätte tähenduses hõlmab lisaks üldõigusjärglusele ka lepingu 7 2-19-2840 alusel üleandmist (vt p-d 71 ja 79). Ehkki kõnealune otsus puudutas õigust ühenduse registreerimata disainilahendusele, ei ole põhjust arvata, et ühenduse disainilahenduse määruse art 14 lg-t 1 tuleks ühenduse registreeritud disainilahenduse puhul teisiti sisustada. Seega tuleb praeguses asjas tuvastada, kas hageja ja Rono Design OÜ vahel oli sõlmitud leping, mille alusel hageja andis oma õiguse ühenduse disainilahendusele üle Rono Design OÜ-le. 9.
5. Eespool viidatud otsuses asjas nr C-32/08 selgitas Euroopa Kohus, et siseriiklik kohus peab vaidluse korral kontrollima lepingu sisu ja kindlaks määrama, kas õigus disainilahendusele anti autorilt tema õigusjärglasele üle, kusjuures kohus võib kohaldada lepingute kohta käivat õigust (p-d 80 ja 81). Kuna ühenduse disainilahenduse määrus seda küsimust ei reguleeri, tuleb määruse art 88 lg 2 kohaselt kohaldada siseriiklikke, sealhulgas rahvusvahelise eraõiguse sätteid. Praeguses asjas on hageja Eestis elav eraisik ja Rono Design OÜ on Eestis asutatud äriühing, mistõttu reguleerib nende vahel sõlmitud võimalikku lepingut Eesti õigus. Samale tulemusele viiks Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EÜ) nr 593/2008 (Rooma I) art 4, kui lähtuda eeldusest, et asjaolu, et lepingu esemeks on õigus ühenduse disainilahendusele, toob kaasa lepingu piiriülese iseloomu. Seega tuleb lepingu sõlmimist hinnata eelkõige võlaõigusseaduse (VÕS) ja tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) sätete järgi. Sarnaselt ühenduse disainilahenduse määrusega ei tulene tööstusdisaini kaitse seadusest mingeid erinõudeid sellisele lepingule, millega autor annab tööstusdisainilahenduse registreerimise taotlemise õiguse teisele isikule üle (vt § 14 lg 1 ja § 71 lg 1). 9.
6. VÕS § 8 lg 1 järgi on leping tehing kahe või enama isiku vahel, millega lepingupool kohustub või lepingupooled kohustuvad midagi tegema või tegemata jätma. VÕS § 9 sätestab üldreeglid, mis võimaldavad kindlaks määrata, kas pooled on saavutanud kokkuleppe lepingu sõlmimises. VÕS § 9 lg 1 kohaselt sõlmitakse leping pakkumuse esitamise ja sellele nõustumuse andmisega, samuti muul viisil vastastikuste tahteavalduste teel, kui on piisavalt selge, et lepingupooled on saavutanud kokkuleppe. Seega on lepingu jõustumiseks olulised poolte vastastikused samasisulised tahtevaldused ja leping on sõlmitud siis, kui pooled on saavutanud konsensuse (vt Riigikohtu 24.11.2011 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-109-11, p 11). Tahteavalduse võib teha mis tahes viisil, kui seadusega ei ole ette nähtud teisiti (TsÜS § 68 lg 1). Otsene on tahteavaldus, milles sõnaselgelt avaldub tahe tuua kaasa õiguslik tagajärg (TsÜS § 68 lg 2). Kaudne on tahteavaldus, mis väljendub teos, millest võib järeldada tahet tuua kaasa õiguslik tagajärg (TsÜS § 68 lg 3). VÕS § 16 lg-s 1 sätestatakse, et pakkumus (ofert) on lepingu sõlmimise ettepanek, mis on piisavalt määratletud ja väljendab pakkumuse esitaja (oferendi) tahet olla ettepanekule nõustumuse andmise korral sõlmitava lepinguga õiguslikult seotud. VÕS § 20 lg-s 1 sätestatakse, et nõustumus (aktsept) on otsese tahteavaldusega või mingi teoga väljendatud nõusolek sõlmida leping. VÕS § 11 lg 1 järgi võib lepingu sõlmida suuliselt, kirjalikult või mis tahes muus vormis, kui seaduses ei ole sätestatud lepingu kohustuslikku vormi. Seaduses ei ole sätestatud lepingule, millega antakse üle õigus disainilahendusele, kohustuslikku vormi. Eelnevast tulenevalt võisid lepingupooled teha lepingu, millega hageja andis õiguse disainilahendustele üle Rono Design OÜ-le, sõlmimiseks tahteavaldused TsÜS § 68 lg-st 1 tulenevalt mis tahes viisil, sh suuliselt otseste tahteavalduste vahetamise teel kui ka kaudsete tahteavaldustega, mis väljenduvad poolte tegudes. 9.
7. Maakohtu hinnangul kinnitavad tõendid seda, et hageja oli teadlik tema poolt disainitud paadisauna registreerimisest Euroopa Ühenduse disainina Rono Design OÜ nimele, oli sellega nõus ning osales paadisaunade disainilahendusena registreerimise protsessis. Eelneva põhjal järeldas maakohus, et kuigi poolte vahel ei ole sõlmitud kirjalikku kokkulepet ja hageja ei ole andnud kirjalikku nõusolekut tema loodud paadisaunade registreerimiseks disainilahendusena Rono Design OÜ omandisse, on leidnud tõendamist, et hageja ja YY kokkuleppel olid 8 2-19-2840 vaidlusalused disainilahendused registreeritud Rono Design OÜ omandisse ja hageja oli sellega nõus kuni poolte koostöö toimis
8. aastani. Kolleegium üldjoontes nõustub maakohtu järelduste ja nende põhjendustega, kuid leiab, et maakohtu tuvastatud asjaoludest ja tõenditest nähtuvalt oli kokkulepe disainilahenduste registreerimiseks Rono Resign OÜ nimele sõlmitud hageja ja Rono Design OÜ vahel, keda kokkuleppe sõlmimisel võis esindada juhatuse liige YY. 9.
9. Ehkki kostja ei ole viidanud ja maakohus ei ole tuvastanud konkreetseid tahteavaldusi, millest nähtub hageja ja Rono Design OÜ esindaja YY tahe sõlmida leping õiguse ühenduse disainilahendusele üleandmiseks, on ringkonnakohtu hinnangul maakohtu tuvastatud asjaoludel piisavalt selge, et nende vahel oli sellekohane kokkulepe. Kokkuleppe olemasolu on kogumis tõendatud hageja ja YY käitumisega enne disainilahenduste registreerimist (sh hageja kirjavahetusega AAga; II kd, tl 95–98), registreerimistaotluste ettevalmistamise ja esitamise ajal (sh YY ütlustega; I kd, tl 110–111) ning pärast seda (sh EAS-ile esitatud äriplaani ja hageja seotust EAS-ile taotluse esitamisega kinnitava kirjavahetusega; I kd, tl 163 pöördel ja tl 170). Tõenditest saab järeldada, et hageja ja YY Rono Design OÜ juhatuse liikmena tegutsesid üksmeeles eesmärgi, et disainilahendused registreerida just Rono Design OÜ nimele. 9.
10. Kolleegiumi hinnangul viitab sellele, et hageja oli andnud õiguse disainilahendusele üle Rono Design OÜ-le, kaudselt ka asjaolu, et ehkki disainilahendused registreeriti 19.05.2016, pöördus hageja oma õiguste tunnustamiseks kohtusse alles 21.02.2019 pärast seda, kui Rono Design OÜ oli võõrandanud disainilahenduste registreeringud kostjale. Arvestades maakohtu tuvastatud asjaolusid ja seda, et hageja oli Rono Design OÜ osanik ja juhatuse liige, ei saanud talle olla teadmata, et disainilahendused on registreeritud Rono Design OÜ nimele. Selle aktsepteerimine enam kui kaks aastat viitab, et nende registreerimine Rono Design OÜ nimele vastas hageja tahtele. 9.
11. Eeltoodud põhjustel on Rono Design OÜ käsitatav hageja kui disainilahenduste autori õigusjärglasena ühenduse disainilahenduse määruse art 14 lg 1 tähenduses. Seega leidis maakohus põhjendatult, et ühenduse registreeritud disainilahenduste nr 003141126-0001 ja 0031411126-002 omanik oli kuni 17.12.2018 Rono Design OÜ ja kuna Rono Design OÜ on võõrandanud need 17.12.2018 kostjale, on kostja disainilahenduste õiguspärane omanik. Hageja nõue ei ole ühenduse disainilahenduse määruse art 15 lg 1 alusel põhjendatud.
12. Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele seoses vaidluse sisulise lahendusega märgib kolleegium järgmist. 10.
13. Kolleegium ei nõustu hageja etteheitega, et maakohus eksis materiaalõiguse kohaldamisel (apellatsioonkaebuse p 7 jj). Ehkki maakohtu otsuse põhjendustes on puudusi, saab ringkonnakohus need kõrvaldada (vt praeguse otsuse p 9). Lõppastmes on maakohtu järeldused kohalduva materiaalõigusega kooskõlas. 10.
14. Põhjendatud ei ole hageja väide, et kostja ei ole esitanud menetluses tõendeid, mis tõendaks, et hageja on andnud YY-le nõusoleku esitada vaidlusaluste disainide registreerimistaotlused Rono Design OÜ nimel (apellatsioonkaebuse p 31). Tõendeid kogumis hinnates leiab ringkonnakohus, et neist nähtub hageja ja Rono Design OÜ (juhatuse liikme YY kaudu) kokkulepe, et disainid registreeritakse äriühingu nimele. Järgnevalt käsitleb kolleegium hageja väiteid konkreetsete tõendite hindamise kohta (apellatsioonkaebuse p-d 15–30). 9 2-19-2840 10.
15. Kolleegium nõustub maakohtu hinnanguga hageja ja Viru ReklaamiAgentuur OÜ kirjavahetuse (II kd, tl 95 ja 96) kohta. Kõnealusest kirjavahetusest nähtub, et hageja suhtles mh 18.05.2016 Rono Design OÜ nimel Viru ReklaamiAgentuur OÜ kujundaja AA-ga paadisaunast fotode tegemise ja töötlemise teemal. Hageja ei ole vaidlustanud maakohtu tuvastatud asjaolu, et hageja 18.05.2016 kl 14.27 AA-le saadetud e-kirja manuses on samad fotod (II kd, tl 97 pöördel – 98), mis on lisatud ühenduse disainilahenduse registreeringule. Hageja viitab kirjavahetuses patendi piltide ärasaatmisele ja samal päeval on Rono Design OÜ nimele loodud konto EUIPO-s (II kd, tl 99). Sellest saab järeldada, et hageja pidas AA-ga suheldes silmas just EUIPO-le esitatavat ühenduse disainilahenduse registreerimise taotlust, millega registreeriti kõnealused disainilahendused Rono Design OÜ nimele. Eelnevast tulenevalt nõustub kolleegium maakohtu järeldusega, et hageja oli paadisauna disainilahenduste Rono Design OÜ nimele registreerimisest teadlik ja osales vastavas protsessis. Hageja väide, et tal oli kogu aeg soov registreerida disainilahendused enda nimele, on kolleegiumi hinnangul paljasõnaline. Hageja ei ole esitanud menetluses ühtegi tõendit, millest nähtuks, et ta oleks astunud samme disainilahenduste enda nimele registreerimiseks, sh ajal, mil toimus eelviidatud suhtlus AA-ga paadisaunadest tehtud fotode ja nn „patendi“ teemal. Tunnistaja YY ütluste kohaselt, millele hageja ei ole vastavas osas vastu vaielnud, oli hageja teadlik sellest, et disainilahenduse registreerimise taotlus oli vaja esitada enne paadisauna avalikkusele näitamist (II kd, tl 110). Samadest ütlustest nähtuvalt tutvustati paadisaunu 20.05.2016 Türi lillelaadal, mida kinnitavad ka muud tõendid (vt nt I kd, tl 160). Juhul, kui hageja tõesti soovis registreerida disainilahendused enda nimele, oleks ta pidanud seda tegema enne 20.05.
16. Asjaolu, et hageja ei ole esitanud menetluses täpsemaid asjaolusid ega tõendeid oma kavatsuse kohta disainilahendused enda nimele registreerida, kinnitab kolleegiumi hinnangul järeldust, et hageja oli andnud õiguse disainilahenduste registreerimiseks üle Rono Design OÜ-le ning nende registreerimine äriühingu nimele toimus hageja teadmisel ja vastas tema tahtele. 10.
17. Seoses EUIPO konto loomisega, mida kinnitas 18.05.2016 kl 20.05 e-posti aadressile ronodesign@gmail.com saabunud kiri (II kd, tl 99), nõustub kolleegium hagejaga, et teadlikkus konto loomisest ei ole iseseisvalt käsitatav hageja nõusolekuna disainilahenduste registreerimiseks Rono Design OÜ nimele. Siiski, kogumis muude tõenditega kinnitab see hageja teadlikkust disainilahenduste äriühingu nimele registreerimise protsessist, millesse hageja ka ise panustas. Arvestades, et hageja oli samal päeval suhelnud Viru ReklaamiAgentuur OÜ kujundaja AA-ga paadisaunadest fotode tegemise teemal ning samu fotosid on kasutatud vaidlusaluste disainilahenduste registreerimisel EUIPO-s, pidi hageja teadma või vähemalt aru saama sellest, et Rono Design OÜ nimele loodi EUIPO konto just kõnealuste disainilahenduste registreerimiseks, isegi kui konto lõi Rono Design OÜ nimel YY. Hageja ei ole viidanud sellele, et Rono Design OÜ oleks võinud konto luua mõnel muul eesmärgil. 10.
18. Kolleegium ei nõustu hageja väitega, et EAS-ile esitatud starditoetuse taotlus (I kd, tl 149–151) on tõendina asjassepuutumatu. Kõnealune taotlus koos Rono Design OÜ poolt EASile esitatud äriplaaniga (I kd, tl 152–169) tõendavad, et äriplaanis rõhutas Rono Design OÜ oma tugevusena seda, et paadisaunad on EL-ülese intellektuaalomandiõigusega kaitstud („Meie tootele on väljastatud patent, mille mõju laieneb EL riikides“; I kd, tl 163 pöördel). Ehkki äriplaanis on viidatud patendile, nõustub kolleegium maakohtuga, et vale tähistus tuleneb tõenäoliselt õigusalaste teadmiste puudumisest. Kuna YY on edastanud ettevõtluskonsultant TT e-kirja, mis puudutas Rono Design OÜ esitatud taotlust, ka hagejale (I kd, tl 170), nõustub kolleegium maakohtu järeldusega, et hageja oli toetuse taotlemisest teadlik. Kolleegium nõustub hagejaga selles, et ligi aasta pärast disainilahenduste registreerimise taotluste esitamist 10 2-19-2840 esitatud taotluses EAS-ile ei saanud hageja väljendada nõusolekut registreerida disainid Rono Design OÜ nimele. Küll aga saab poolte hilisem käitumine anda teavet nende vahel sõlmitud lepingu ja selle tingimuste kohta. Kolleegiumi hinnangul viitavad EAS-ile esitatud taotlusega seonduvad tõendid sellele, et vaidlusaluste ühenduse disainilahenduste registreerimine Rono Design OÜ nimele toimus hageja teadmisel ja nõusolekul. 10.
19. Hageja etteheited tunnistaja YY ütluste tõele mittevastavuse ja usaldusväärsuse puudumise kohta ei ole põhjendatud. Kolleegium möönab, et YY võib olla huvitatud vaidluse lahenemisest kostja kasuks, kuid see ei muuda tema ütlusi iseenesest ebausaldusväärseks. Nagu märkis ka maakohus, haakuvad YY ütlused praegusel juhul ka teiste kohtule esitatud tõenditega. YY ütluste usaldusväärsust ei sea ringkonnakohtu hinnangul kahtluse alla asjaolu, et EUIPO kinnitusest nähtuvalt on disainilahenduste registreerimistaotlus esitatud 19.05.2016 kl 06.32 ja sellisel kellaajal patendivolinikuga konsulteerimine on vähetõenäoline. Arvestades ajavahet Hispaaniaga, on kinnitus tulnud Eesti aja järgi kl 07.32 (sellele viitas 23.09.2020 kohtuistungil hageja esindaja ise; II kd, tl 111). Lisaks tegeleti YY ütluste kohaselt disainilahenduste registreerimistaotluse esitamisega 18.05.2016 ning 19.05.2016 saabus teade registreerimise vastuvõtmise kohta (II kd, tl 110). Seega ei ole välistatud, et YY viidatud konsulteerimine patendivolinikuga toimus 18.05.
20. Kolleegium märgib, et maakohus ei ole praeguses asjas tuginenud YY ütlustele kui peamisele tõendile, vaid arvestanud neid kogumis muude asjas esitatud tõenditega. Seda tehes ei ole maakohus menetlusõiguse normi rikkunud. 10.
21. Iseenesest on õige hageja väide, et tema soov loodud disainilahenduste registreerimiseks ei tähenda tingimata seda, et need tuleks registreerida ettevõtte nimele (apellatsioonkaebuse p 36). Samas väidab hageja apellatsioonkaebuses ja väitis ka varasemas menetluses, et ettevõtte loomise eesmärk oli selle all toota ja turustada hageja loodud paadisaunasid (vt apellatsioonkaebuse p 33). Hageja ei ole selgitanud, kuidas oleks paadisaunade tootmine ja turustamine Rono Design OÜ kaudu saanud ja pidanud toimuma ilma, et disainilahendused oleks kuulunud Rono Design OÜ-le. Hageja ei ole väitnud ega tõendanud, et ta kavatses registreerida disainilahendused enda nimele ja anda need litsentsi alusel äriühingu kasutusse. Apellatsioonkaebuses esitatud kujul ei ole hageja väited eluliselt usutavad ega sea maakohtu järeldusi kahtluse alla. 10.
22. Hageja etteheidete kohta, mis puudutavad YY tegevust, mille tõttu on hageja jäänud enda loodud disainiõigustest ilma (apellatsioonkaebuse p 28), märgib kolleegium järgmist. Asjas ei ole esile toodud asjaolusid ega esitatud tõendeid, millest nähtuvalt oleks hageja nõustunud disainilahenduste registreerimisega Rono Design OÜ nimele pettuse mõjul. Hageja ei ole tuginenud menetluses sellele, et YY-l ei olnud õigust Rono Design OÜ nimel disainilahenduste registreeringuid võõrandada, ega nõudnud nende tagastamist Rono Design OÜ-le. Kolleegium märgib, et kui YY rikkus disainilahendusi võõrandades oma kohustusi Rono Design OÜ juhatuse liikmena, võib äriühingul olla tema vastu kahju hüvitamise nõue äriseadustiku § 187 lg 2 alusel.
23. Hageja etteheited menetluskulude jaotuse kohta maakohtus ei ole põhjendatud ega õigusta maakohtu otsuse vastavas osas tühistamist. 11.
24. Apellatsioonkaebuse kohaselt ei ole maakohus menetluskulude jaotamisel hinnanud asjaolu, et kostja vastuhagi ja kolmandate isikute kaasamise avaldused on jäänud rahuldamata (apellatsioonkaebuse p 6). Asja materjalidest nähtuvalt esitas kostja 21.05.2019 vastuhagi hageja, BOATSAUNA OÜ ja OWO Design OÜ (kehtiv ärinimi Blambrine Rassool OÜ) vastu (I kd, tl 174 jj), samuti taotluse vastuhagi tagamiseks (I kd, tl 184 jj). Maakohus küsis vastuhagi tagamise avalduse kohta hageja ja teiste vastukostjate seisukohta (I kd, tl 200; II kd, tl 12) ning 11 2-19-2840 jättis 07.06.2019 määrusega taotluse rahuldamata (II kd, tl 21–22). Kostja esitas 16.07.2019 vastuhagist loobumise avalduse (II kd, tl 41 jj) ja 07.10.2019 määrusega jättis maakohus vastuhagi menetlusse võtmata (II kd, tl 68). Ühtlasi esitas kostja 16.07.2019 taotluse BOATSAUNA OÜ ja OWO Design OÜ kaasamiseks menetlusse hageja poolel iseseisva nõudeta kolmandate isikutena (II kd, tl 41–45). Maakohus küsis selle taotluse kohta võimalike kolmandate isikute seisukohta (II kd, tl 58) ja jättis 07.10.2019 määrusega kostja taotluse rahuldamata (II kd, tl 69). 11.
25. Kolleegium märgib, et Harju Maakohus on 07.10.2019 määrusega, millega jäeti kostja 21.05.2019 vastuhagi menetlusse võtmata, jätnud vastuhagiga seotud menetluskulud kostja kanda (I kd, tl 68 pöördel). Seega ei ole hagejal vaidlustatud kohtuotsusest tulenevalt kohustust hüvitada kostja vastuhagi ja selle tagamise taotlusega seotud menetluskulusid. Hagejal tekkinud menetluskulud on vastavas osas jäetud maakohtu 07.10.2019 määrusega kostja kanda. 11.
26. Hageja viitab apellatsioonkaebuses ka BOATSAUNA OÜ ja OWO Design OÜ menetluskuludele seonduvalt kostja taotlusega kaasata neid menetlusse kolmanda isikuna ja vastuhagi esitamisega. Osas, milles BOATSAUNA OÜ-l ja OWO Design OÜ-l tekkis menetluskulusid seoses kostja 21.05.2019 vastuhagiga, on need jäetud Harju Maakohtu 07.10.2019 määrusega kostja kanda. Osas, milles BOATSAUNA OÜ ja OWO Design OÜ kandsid kulusid seoses kostja taotlusega kaasata nad käesolevas asjas menetlusse kolmanda isikuna hageja poolel, selgitab kolleegium järgmist.

§ 167

lg-st 1 ja lg 2 esimesest lausest tuleneb, et iseseisva nõudeta kolmas isik saab nõuda oma menetluskulude hüvitamist tema poole vastaspoolelt (kui kohus jätab menetluskulud selle kanda) või jäävad kulud tema enda kanda. Praeguses asjas ei kaasatud BOATSAUNA OÜ-d ega OWO Design OÜ-d iseseisva nõudeta kolmandate isikutena menetlusse, kuna maakohus jättis kostja sellekohase taotluse 07.10.2019 määrusega rahuldamata. Seega ei ole neil õigust nõuda

-s ette nähtud korras menetluskulude hüvitamist. Igal juhul ei saa iseseisva nõudeta kolmas isik nõuda

reeglite kohaselt menetluskulude hüvitamist sellelt poolelt, kelle poolel ta menetluses osaleb või kelle poolel ta sinna kaasati (vt Riigikohtu 21.02.2014 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-182-13, p 12). Seega ei ole hagejal vaidlustatud otsuses ettenähtud menetluskulude jaotusest tulenevalt kohustust hüvitada BOATSAUNA OÜ ja OWO Design OÜ menetluskulusid. Eeltoodu ei välista ega piira BOATSAUNA OÜ ja OWO Design OÜ õigust nõuda kulude hüvitamist eraõigusest tuleneval alusel. 11.4. Hageja hinnangul tuleks kostja perspektiivitute ja rahuldamata jäetud taotluste ning avaldustega seotud menetluskulud jätta kostja kanda. Kolleegium märgib, et võimaluse selleks annab kohtule

§ 169

lg 3, mille kohaselt võib mh rahuldamata jäänud taotlusega seotud menetluskulud menetluse tulemusest sõltumata jätta menetlusosalise kanda, kes taotluse on esitanud. Kolleegiumi arvates on selle sätte alusel

§ 162

lg-s 1 ette nähtud reeglist kõrvale kaldumine põhjendatud eelkõige juhul, kui pool on esitanud arvukalt edutuid taotlusi, väiteid või tõendeid. Praegusel juhul on vastuhagiga seotud menetluskulud juba niigi jäetud kostja kanda ning kolleegiumi hinnangul ei õigusta üksnes asjaolu, et kostja esitas edutuks osutunud taotluse kolmandate isikute menetlusse kaasamiseks,

§ 169lg 3 kohaldamist.

12. Apellatsioonkaebuse väited YY väidetava laimukampaania kohta hageja vastu ei puutu praeguse asja lahendamisel asjasse. Seetõttu jätab ringkonnakohus

§ 238

lg 1 esimese lause alusel asja materjalide juurde võtmata hageja apellatsioonkaebusele lisatud Facebook’i väljavõtte. 12 2-19-2840 13. Harju Maakohus on 05.03.2019 määrusega hagi tagamise korras lubanud hagejal kasutada vaidlusaluseid ühenduse disainilahendusi ja nende järgi toota, turustada ning reklaamida paadisaunakujulisi saunu kuni kohtuotsuse jõustumiseni käesolevas asjas (I kd, tl 117–118). Kuna hagi tagamise abinõu rakendamise lõppemine on 05.03.2019 määrusega seotud kohtuotsuse jõustumisega, ei ole vaja seda küsimust otsuse resolutsioonis täiendavalt lahendada (

§ 442

lg 5) ega hagi tagamist tühistada (

§ 386lg 4 esimene lause).

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine 14. Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu menetluskulud

§ 171lg 1 järgi hageja kanda.

jäävad ringkonnakohtus kantud 15. Kuna maakohus ei määranud kindlaks menetluskulude suurust, ei tee seda ka ringkonnakohus. (allkirjastatud digitaalselt) Margo Klaar, Imbi Sidok-Toomsalu, Mati Maksing 13