← Eesti

3-17-2013/31

Obsah (4)§ 33§ 31§ 32§ 26

RIIGIKOHUS HALDUSKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Menetlusosalised Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus Riigikohtus Asja läbivaatam

) § 32 p-de 5 ja 6 alusel keelduda. Keskkonnaameti ja Maa-ameti märgitud probleeme pole võimalik lahendada. Tuulepark on võimalik rajada alles pärast maavara ammendumist. Maavara väljamine tuulikute alt võtab märksa kauem aega, kui on projekteerimistingimuste mõistlik kehtivusaeg (

§ 33

). Lisaks on Maa-amet valdava osa kõnealuse maa puhul riigi kui maaomaniku volitatud asutus, kelle nõusolekuta on ehitamine välistatud. Tuulepargi rajamine riivaks ülemäära kaevandamislubade omanike õigusi.

  1. OÜ Eurowind esitas halduskohtule kaebuse, milles palus korralduse nr 420 tühistada ja kohustada valda taotlust uuesti läbi vaatama. Sauga vald leidis üldplaneeringu menetluses, et kõnealune ala sobib tuuleenergeetika arendamiseks, sama leiti maakonnaplaneeringu teemaplaneeringus. Sauga valla antud loa alusel on kaebaja ehitanud tuulepargi liitumispunkti Urge külas ja sõlminud liitumislepingu. Sellega seoses on kaebaja kandnud kulusid 624 000 eurot. Esialgu kavandati Sauga valda kolme arenduspiirkonda.
  2. aastal toimunud koosolekul otsustati Keskkonnaameti ettepanekul kõrvale jätta algselt kavandatud arendusalad ja arendada tuuleenergiat alal P
  3. Seda põhjusel, et turbamaardla ala on niigi inimtegevusest oluliselt mõjutatud. Tegemist on kompromissalaga. Seejuures asusid algselt kavandatud alad liitumispunktile oluliselt lähemal ning tegu oli tuulikute ehitamisega soostunud eraomanike heinamaadega, kuhu oleks olnud oluliselt odavam ehitada. Kaebaja oli sõlminud maaomanikega 37 hoonestusõiguse seadmise lepingut. Vald kaasas Maa-ameti menetlusse maaomaniku esindajana, mitte aga

§ 31lg 4 p-s 1 nimetatud asutusena.

Seega ei pidanud vald projekteerimistingimuste andmisest § 32 p 6 alusel keelduma. Maa-ameti ja Keskkonnaameti keeldumised ei ole kooskõlas üldplaneeringuga. Tuulepargi kavandamiseks ei pea maavara olema ammendatud kogu arendusala ulatuses. Maavara peab olema väljatud tuulegeneraatorite alt, seejuures peab olema tagatud selle kasutuskõlblikkus. Maa-amet ja Keskkonnaamet kooskõlastasid nii üldplaneeringu kui ka teemaplaneeringu. Planeeringute kehtestamise ajal olid kaevandamisload juba antud ning teada oli asjaolu, et kaevandamine kestab jääkvarusid arvestades veel aastakümneid. Vald väljendas projekteerimistingimuste menetluses valmisolekut menetlust jätkata, kui turvast on võimalik üksikute tuulikute alt väljata ja pärast seda sihtotstarbeliselt kasutada. Vald tellis küll keskkonnamõju eelhinnangu, kuid jättis analüüsimata turba väljamise meetodid. Seejuures ei võtnud vald vastu keskkonnamõju eelhinnangu pakkumust pakkujalt, kes oli valmis selgitama tuulikute sellist paigutust, mille puhul kaevandusalal igapäevast tegevust ei häiritaks. Samuti oleks hinnangus käsitletud turba väljamist ja kasutamist. See pakkumus kinnitab, et olemas on kaalumist väärt alternatiivid. Maa-amet ja Keskkonnaamet ei analüüsinud maavara väljamise võimalusi. Võimalik oleks kasutada nn sulundite tehnoloogiat. Juurdepääsuteedeks saab enamasti kasutada juba olemasolevaid või kaevandamise tarbeks rajatavaid teid. Maa-amet ei andnud kooskõlastust üksnes põhjusel, et tagatud poleks maavara kasutuskõlblikkus. Väide, et maaomanik ei nõustunud tuulepargi rajamisega, on seega ennatlik: projekteerimise käigus võidakse leida lahendus, mille puhul kasutuskõlblikkus oleks tagatud. Seda kinnitab ka asjaolu, et riik on maaomanikuna kiitnud heaks nii üldplaneeringu kui ka maakonnaplaneeringu teemaplaneeringu. 3

(10)3-17-2013 Riigikaitseliste põhjuste tõttu on riik teinud praktiliselt võimatuks tuuleparkide rajamise Ida-Virumaale. Asustustihedust, looduskaitselisi piiranguid ja tuuletingimusi arvestades on alternatiivseks alaks just P
  1. Põhjendamatu on valla seisukoht, et tuulepargi rajamine kahjustaks ülemäära kolmandate isikute õigusi. AS Nurme Turvas väide, et pinnakihilisest meetodist erinevate kaevandamismeetodite kasutamise korral poleks turvas kasutatav, on meelevaldne ja põhjendamata. Planeeringute järgi võib turba tuulikute alt väljata üksnes sellise meetodiga, mis tagab selle kasutuskõlblikkuse. Kolmandate isikute õiguste riivet saab tuulikute asukohavaliku käigus minimeerida. Tuulepargi arendaja kulul saab rajada teedevõrgu, mis teeniks ka kaevandajate huve. Kolmas turbakaevandaja, kelle kaevandusala moodustab olulise osa arendusalast, ei vaielnud projekteerimistingimuste andmisele vastu. Vald saatis kaebajale arvamuse avaldamiseks projekteerimistingimuste väljastamise korralduse eelnõu. Vald ei andnud kaebajale võimalust tutvuda eelnõu kohta esitatud vastuväidetega ega esitada nende kohta oma arvamust. Valla keeldumine tuli kaebajale seega üllatusena. Korralduses ei kaalutud kaebaja huve ega arvestatud planeeringutega, mis ei seadnud tuulepargi rajamise eelduseks maavara ammendumist. Arvestatud pole ka avalikke huve.
  2. oktoobril 2016 kinnitas Vabariigi Valitsus energiamajanduse arengukava, mille järgi peaks taastuvatest allikatest toodetud elekter moodustama
  3. aastaks 50% sisemaisest elektritarbimisest. Kavandatud tuulepark panustaks oluliselt selle eesmärgi ning Pariisi kliimakonverentsil kokkulepitud eesmärkide saavutamisse. P25 alale rajataks innovaatilise Eleon 3M116 tuuliku referentspark, mis aitaks kaasa Eesti tuulikutööstuse ekspordiplaanidele ning võimaldaks luua uusi töökohti.
  4. Haldusreformi käigus ühinesid
  5. aastal Are vald, Sauga vald, Sindi linn ja Tori vald. Uue valla nimeks sai Tori vald.
  6. Tallinna Halduskohus jättis
  7. veebruari
  8. a otsusega kaebuse rahuldamata. Kohus tõdes, et üldplaneeringu põhjal võib olla võimalik rajada tuulepark enne kaevandamise lõppu. Vald leidis kohtu hinnangul aga õigesti, et kaebajal ei ole subjektiivset õigust nõuda oma taotluse rahuldamist. Vald ei saa sundida maaomanikku ehitustegevuseks nõusolekut andma. Maa-amet selgitas, et turbavaru ei ole ammendunud, kaevandamine kestab veel aastakümneid ning tuulikute ehitamine halvendab juurdepääsu maavarale (MaaPS § 14). Ka Keskkonnaamet keeldus kooskõlastamisest, viidates MaaPS § 15 lg-le 1, mille järgi oleks kavandatud tegevuseks praegusel juhul tarvis Maa-ameti luba.

§ 31

lg 3 järgi tuleb juhul, kui taotlust ei esitanud maaomanik, viimane menetlusse kaasata. Vald küsis seisukohta Maa-ametilt kui riigivara valitsejalt. Riigivara valitseja põhimõttelise vastuseisu korral ei ole eelnõu võimalik muuta. Sellest piisas, et keelduda projekteerimistingimuste väljastamisest. Kolmandate isikute õiguste riive ulatus (

§ 32p 5) ei ole seetõttu määrav.

Kohus nõustus siiski valla seisukohaga, et kavandatav tuulepark võib rikkuda OÜ ASB Greenworld Eesti ja AS Nurme Turvas õigusi. Äriühingud on selgitanud, et kaevandusala peab olema terviklik ja turbakihtide segunemine muudaks turba kasutuskõlbmatuks.

  1. Kaebaja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus halduskohtu otsuse tühistada ja kaebuse rahuldada.
  2. Tallinna Ringkonnakohus kaasas vastustajatena menetlusse Keskkonnaameti ja Maa-ameti. 4

(10)3-17-2013
  1. Tallinna Ringkonnakohus jättis
  2. juuni
  3. a otsusega apellatsioonkaebuse rahuldamata ja halduskohtu otsuse muutmata. Maa-amet osales haldusmenetluses nii maaomaniku volitatud asutusena kui ka

§ 31lg 4 p 1 alusel. Maa-amet vastutab kaevandamise valdkonna eest ning pidi lähtuma Maa

PS § 14 lg 2 p-st

  1. Tuulikuid pole võimalik püstitada viisil, mis kaevandamist ei mõjuta. Turvast kaevandatakse freesväljakute abil, mille puhul ei ole võimalik turvast osaliselt eemaldada. Maa-amet rõhutas planeeringutele antud kooskõlastustes, et tuulepargi rajamine maardlaga kattuvale alale on võimalik üksnes pärast maavaravaru ammendumist. Kaebaja tugineb üldplaneeringu lausele, mille järgi on enne tuulepargi rajamist vaja maavara tuulegeneraatorite alt väljata. Samas on öeldud ka seda, et tuulepargi rajamine on võimalik üksnes pärast maavaravaru ammendumist. Maavara kaevandamiseks on antud load, milles on aktsepteeritud kasutusel olevat kaevandamismeetodit. Loaomanikud ei hakka oma tehnoloogiat muutma sellepärast, et rabasse soovitakse rajada tuulepark. Teistsuguse tehnoloogia kasutamine on teoreetiliselt võimalik seal, kus turbavaru on ammendumas. Praegu selliseid piirkondi pole ning tuulepark oleks võimalik rajada alles u 30 aasta pärast. Seetõttu pole projekteerimistingimuste andmine põhjendatud. RMK nõustus tuulikute püstitamisega vaid enda hallatava kinnistu rabaalale, mitte metsaalale. Silmas tuleb pidada aga seda, et RMK ei olnud rabaala puhul volitatud asutuseks. Tuuleenergeetika positiivne mõju pole määrav. Oluline on ka maavarade sihipärane kasutamine (MaaPS § 14). Kuna kasutusel olevat tehnoloogiat arvestades ei ole elektritootmine ja turbakaevandamine samal ajal võimalik, saab tuulikute püstitamise tingimusi hinnata alles siis, kui on näha, et turbavaru hakkab mõistliku aja pärast ammenduma. 30 aasta pärast võivad riigil olla uued prioriteedid. Ka tehnoloogia areneb selle aja jooksul. Vald rikkus kaebaja õigust olla ära kuulatud. Kaebajale ei esitatud tutvumiseks projekteerimistingimuste väljastamisest keeldumise eelnõu. See ei too aga kaasa vaidlustatud otsuse tühistamist, kuna on ilmne, et rikkumine ei mõjutanud asja otsustamist. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
  2. Kaebaja esitas kassatsioonkaebuse, milles palus kohtute otsused tühistada ja kaebuse rahuldada. Kassatsioonkaebuses ja Riigikohtu istungil leidis kaebaja järgmist. Maa-amet kaasati haldusmenetlusse kinnistu omaniku volitatud asutusena

§ 31lg 3 alusel.

Seetõttu ei saanud ta olla pädevaks asutuseks

§ 31lg 4 p 1 alusel ning Maa

PS § 14 ei olnud kooskõlastamisel asjakohane. MaaPS § 14 jj sätted reguleerivad loamenetlust, millega praegu tegu ei olnud. Lisaks tuli lähtuda MaaPS § 15 lg-st 8, kuna volitatud asutus oli planeeringud juba kooskõlastanud. Kaebaja osales nii teema- kui ka üldplaneeringu menetluses. Tingimus, et maavara tuleb tuulikute alt väljata, sai üldplaneeringusse kirja põhjusel, turbakaevandamine ei takistaks planeeringute elluviimist. Tuuleenergia tootmine turbamaardlas tasakaalustab asjaolu, et maardlaalalt paiskub õhku ohtralt kasvuhoonegaase. Kaevandamise ja tuuleenergia tootmise koostoimimine teenib seega avalikke huve. Kliimaneutraalsus on tänase seisuga väga oluline eesmärk. Mujal maailmas on mitmed tuulepargid rajatud turbakaevandustesse, üks tegevus toetab teist. Kaebaja esindaja on kaevandajatega suhelnud. See, kuidas turvas tuulikute vundamentide alt kätte saada, pole mitte kaevandajate, vaid tuulepargi arendaja probleem. Kaebaja on kogu aeg olnud seisukohal, et kaevandajaid häirida ei tohi. Maa-amet ja Keskkonnaamet on jätnud kooskõlastuse andmata asjakohatutel põhjustel. Eiratud on tuulepargi rajamise kasuks rääkivat avalikku huvi. Üldplaneering näeb ette kõnealusele alale tuulepargi rajamise ning võimaldab seda teha enne kaevandamise lõppu. Planeeringuid menetledes 5

(10)3-17-2013 lähtuti eeldusest, et tuulepargi rajamise korral tuleb maavara väljamiseks kasutatavat tehnoloogiat muuta. Sobiva tehnoloogia kasutamise korral on võimalik nii kaevandada kui ka tuuleenergiat toota. Eeldusel, et maavara väljatakse tuulikute ja nende jaoks vajaliku taristu alt meetodil, mis tagab maavara kasutuskõlblikkuse, ei halvenda kavandatav tegevus maavara seisundit. Tehnoloogia, mille abil turvas tuulikute alt kätte saada, on olemas. Meetod selgub projekteerimise käigus, mille raames tehakse kaevandajatega tihedat koostööd. Lisaks sulundite meetodile on ka muid variante. Sulundite meetodi abil välja kaevatava turba kogus oleks väike, selle saab õhukeste kihtidena lähedalasuvatele väljadele ladustada ja kuivatada. Projekteerimistingimuste väljastamine on esmaseks eelduseks, et asuda erinevaid huve tasakaalustavat lahendust otsima. Projekteerimistingimused ei kohustaks kaevandajaid millekski, kuid annaks võimaluse läbirääkimistega edasi minna. Asjakohane on just projekteerimistingimuste menetlus, detailplaneeringut pole vaja. Olemas on kaks planeeringut, kus on tuuleparkide asukohti analüüsitud ja põhimõtteline otsus tuulepargi rajamiseks tehtud. Tegu pole alaga, kus detailplaneeringu koostamine oleks kohustuslik, seega on üldplaneeringul praegusel juhul detailplaneeringuga sarnane funktsioon. Kui projekteerimistingimuste menetlusega oleks jätkatud, oleks saanud teha keskkonnamõju hindamise ning koostada kava tuulikute paigutuse ja tehnoloogia kohta. Ärakuulamisõiguse rikkumine võis mõjutada menetluse tulemust. Vald ei tellinud analüüsi maavara väljamise meetodite kohta ega võimaldanud kaebajal kaasatud asutuste kooskõlastuste kohta arvamust avaldada. Kaebaja oleks saanud esitada asjatundja arvamuse väljamismeetodite kohta.
  1. Tori vald vaidles istungil kassatsioonkaebusele vastu. Vald leidis, et teema- ega üldplaneering ei välista seda, et tuulikuid asutaks rajama enne, kui turvas on kaevandatud kogu maardlas. Praegu kasutatava freesväljakute tehnoloogiaga pole aga võimalik maavara üksikutest punktidest väljata. Maakonnaplaneering ja üldplaneering on pika perspektiiviga dokumendid ega pane paika seda, millal tuulikuid saab rajama asuda. Mõlemas dokumendis on peetud prioriteetseks kaevandamist, tuulikute rajamise võimalus on tingimuslik. Vald ei pea otsima võimalusi tuuleenergia arendamise protsessi kiirendamiseks. Arendajal tuleb pidada kaevandajatega läbirääkimisi, et jõuda kokkuleppele teistsuguse tehnoloogia kasutuselevõtus.
  2. Maa-amet vaidles istungil kassatsioonkaebusele vastu. Nii teema- kui ka üldplaneeringu mõte on see, et maavara peab olema väljatud kogu tuulepargi alalt, kuna tuulepargi rajamine mõjutaks seal kaevandamist. Kaebaja pole kaevandamislubade omanikega koostööd teinud. Seetõttu ei tea amet, milliseid tehnoloogiaid oleks võimalik kasutada ja kust saaks turvast väljata. MaaPS § 14 lg 2 p 3 saaks kohaldada juhul, kui tuuleenergia tootmise kasuks räägiks ülekaalukas avalik huvi. Ka maavarade säästlik kasutamine on avalikes huvides. Ühiskondlikku kokkulepet selle kohta, et tuuleenergia tootmine selle üle kaalub, ei ole. Ka tuuleenergia tootmine võib keskkonda kahjustada. Kaevandatav turvas eksporditakse, Euroopas on Eesti turba järele suur nõudlus. Tegu on avatud turbatootmisalaga, kust eralduks kasvuhoonegaase ka siis, kui seal ei kaevandataks. Avatud ala lõpuni ära kasutamata jätmine oleks suur raiskamine. Freesväljakute kasutamine on ainuke majanduslikult tasuv turbatootmisviis Eestis. Maa-amet võiks tuulepargi rajamisega nõustuda juhul, kui kaevandamisloa omanikud annaksid kirjaliku nõusoleku, et nad saavad oma õigusi teostada ja kohustusi täita ka siis, kui alal asub tuulepark. Sulundite meetod on ehitustehniline võte. Välja võetakse vesine turvas, mis läheb raisku. Turbalasund on Lavassaare maardlas kaheksa meetrit paks, ära on kasutatud mõned meetrid. Kaevandamine kestab veel aastakümneid. Riik peab kaitsma kaevandamislubade omanike õiguspärast ootust, vastasel juhul ähvardaks teda kahjunõuded. Amet kooskõlastas planeeringud pikka ajaperspektiivi silmas pidades. Projekteerimistingimuste andmine tähendaks, et lähiaastatel jõutakse ehitusloa andmiseni. Seda võimalust ameti meelest praegu pole. 6
(10)3-17-2013
  1. Keskkonnaamet vaidles istungil kassatsioonkaebusele vastu. Keskkonnaamet leiab, et ei peaks osalema kohtumenetluses vastustajana, vaid kaasatud haldusorganina: Maa-ameti seiskoht oli vallale projekteerimistingimuste menetluses siduv, Keskkonnaameti oma aga mitte. Maakonnaplaneering on väga üldine dokument, see koostatakse 25–30-aastase perspektiiviga. Selle aja jooksul on tuulepargi rajamine realistlik. Tuulepark on mõistlik rajada korrastatud turbatootmisalale. Üldplaneeringu ajaline perspektiiv on lühem, 10–15 aastat. Tuulepargi rajamiseks peavad aga olema täidetud üldplaneeringus seatud tingimused ning lahendatud pargi rajamist välistavad probleemid. Projekteerimistingimustega ei saa kohustada kaevandajaid mingit konkreetset tehnoloogiat kasutama. Asjaosalised peaksid jõudma kokkuleppele. Võimalik oleks koostada detailplaneering või riigi eriplaneering, nagu on tehtud teiste tuuleparkide rajamisel. Taastuvenergia kasuks rääkiv avalik huvi on oluline, aga see ei pruugi olla ülekaalukas MaaPS § 14 lg 2 p 3 tähenduses. Ühiskondlikku kokkulepet selle kohta pole. Põhiseaduse (PS) § 5 järgi on oluline ka maavarade säästlik kasutamine. Tuulepargi rajamiseks leidub alternatiivseid asukohti. Võimalik võib olla turba väljamine tuulepargiks kavandatud ala alt, kuid see hõlmab ka taristu alla jäävat maad. Tuulepargi tõttu killustunud ala oleks palju suurem alast, mis jääb otseselt tuulikute alla. Isegi kui turba kvaliteet ei halveneks, väheneks kaevandamise majanduslik tasuvus. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
  2. Haldus- ja ringkonnakohtu otsused tuleb tühistada materiaalõiguse normide väära kohaldamise tõttu (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 230 lg 1). Kolleegium teeb asjas uue otsuse, millega rahuldab Eurowind OÜ kaebuse, tühistab vaidlustatud korralduse ja kohustab Tori valda kaebaja taotlust uuesti läbi vaatama (HKMS § 230 lg 5 p 5).
  3. Keskkonnaameti keeldumine kooskõlastuse andmisest oli praegusel juhul sarnaselt Maa-ameti keeldumisega vallale siduv. Keskkonnaamet on asutus, kes väljastab kaevandamislube (MaaPS § 48). Kooskõlastuse andmata jätmist põhjendas amet kaevandamisega seotud probleemidega. Tegu on asutusega, kelle seadusest tulenev pädevus on seotud projekteerimistingimuste taotluse esemega (

§ 31lg 4 p 1).

Kui selline asutus otsustab jätta eelnõu kooskõlastamata, tuleb projekteerimistingimuste andmisest keelduda, kui eelnõu pole väljatoodud probleemide lahendamiseks võimalik muuta (

§ 32p 6).

Vald keeldus projekteerimistingimusi andmast põhjusel, et ei pidanud võimalikuks Keskkonnaameti ja Maa-ameti esile toodud probleeme lahendada.

  1. Maa-amet osales haldusmenetluses kahes rollis: riigi kui maaomaniku volitatud asutusena riigivaraseaduse § 3 lg 1 p 11 tähenduses ja volitatud asutusena MaaPS § 15 lg 1 tähenduses. Maa-amet viitas kooskõlastust andmata jättes MaaPS §-dele 14 ja 15, seega on praegusel juhul oluline ameti roll volitatud asutusena MaaPS tähenduses. Amet ei tuginenud sellist otsust tehes riigi kui maaomaniku huvidele. Ameti keeldumine on asjakohane ka Halinga metskond 39 maaüksuse puhul, kuna see asub maardla territooriumil. MaaPS § 15 lg 8 praegusel juhul ei kohaldu, kuna ameti kooskõlastatud teema- ja üldplaneeringus on tuulikute rajamisele seatud mitmeid tingimusi. Hindamaks nende täidetust, tuli vallal küsida ametilt projekteerimistingimuste menetluses uut kooskõlastust.
  2. Ringkonnakohus leidis õigesti, et vaidlustatud korraldus on formaalselt õigusvastane ärakuulamisõiguse rikkumise tõttu (haldusmenetluse seaduse (HMS) § 40 lg 1). Kolleegium on selgitanud, et isik saab oma õigust olla ära kuulatud kõige paremini kasutada siis, kui teda on teavitatud akti eeldatavast resolutsioonist ja selle põhjendustest (otsus asjas nr 3-3-1-52-13, p 34). 7

(10)3-17-2013 Kaebajale tutvustati korralduse eelnõu, mille järgi taotlus oleks rahuldatud. Vald ei andnud kaebajale võimalust esitada oma seisukoht Maa-ameti ja Keskkonnaameti väljatoodud probleemide kohta, mis aga olid projekteerimistingimuste menetluse lõpptulemuse seisukohalt otsustavad.
  1. Kolleegium leiab, et vastustajad on teinud kaalutlusvea (HMS § 4 lg 2) ning rikkunud uurimispõhimõtet (HMS § 6), mistõttu on vaidlustatud otsus ka sisuliselt õigusvastane. Ärakuulamisõiguse rikkumine võis vastustajate järeldusi mõjutada.
  2. Praegusel juhul tuleb arvestada kahe olulise avaliku huviga. Esimeseks neist on avatud turbamaardla ammendamine, teiseks taastuvenergia tootmine. Mõlemad nimetatud tegevused teenivad loodusvarade säästliku kasutamise ning säästva arengu eesmärke (PS § 5, säästva arengu seaduse § 2, keskkonnaseadustiku üldosa seaduse (KeÜS) § 1 p 2 ja § 13, vt ka Riigikohtu üldkogu otsus asjas nr 3-2-1-71-14, p-d 102 ja 103). Kuivendatud soodest paiskub atmosfääri oluliselt kasvuhoonegaase. Looduslike turbaalade edasist kuivendamist tuleb vältida ning jätkata turba kaevandamist juba kuivendusest rikutud aladel (vt MaaPS eelnõu nr 213 SE seletuskiri lk 30 ja seal viidatud Vabariigi Valitsuse
  3. juuli
  4. a korraldusega heakskiidetud „Looduskaitse arengukava aastani 2020“, p 3.2). Tuuleenergia tootmise võimalusi kaaludes tuleb arvestada riigi seatud taastuvenergia tootmise eesmärkidega. Vastustajad ei ole välja selgitanud, kas oleks võimalik leida neid eesmärke paremini tasakaalustav lahendus kui tuulepargi rajamine alles aastakümnete pärast.
  5. Maakonnaplaneeringu teemaplaneeringu seletuskirjas on seatud tingimus, mille järgi maardlaga kattuvale tuuleenergia arendusalale on tuulepark võimalik rajada pärast maavaravaru ammendamist. Arenduspiirkondade rajamisel tuleb arvelolev maavara väljata nii, et tagatud oleks selle kasutuskõlblikkus, ning väljatud maavara tuleb kasutada sihtotstarbeliselt. Üldplaneeringu seletuskirjas on neid tingimusi korratud ja täpsustatud, et enne tuulepargi rajamist tuleb väljata maavara tuulegeneraatorite alt ning et see on võimalik kokkuleppel kaevandamisloa omanikuga.
  6. Planeeringute seletuskirjadest pole võimalik järeldada, et tuulepargi rajamist kavandati alles aastakümnete pärast. Sellisel juhul olnuks võimalik näiteks ala reserveerida tuuleenergia tootmiseks või märkida, et tuulepark on kavas rajada pikas perspektiivis ammendatud maardlaalade korrastamise raames. Tõdemus, et arvestada tuleb erinevate tegevuste ajatamisest tingitud viivitustega, sellist tähendust ei kanna. Üldplaneeringus kasutatud sõnastus, mille järgi maavara tuleb väljata tuulegeneraatorite alt, kohustab nii pädevaid asutusi kui ka puudutatud isikuid otsima lahendusi selleks, et kaevandamine ja tuuleenergia tootmine saaks koostoimida. Seejuures on erinevate huvide tasakaalustamine ja maakasutusviiside kokku sobitamine tervikliku ruumilahenduse loomiseks just planeeringute ülesanne (planeerimisseaduse (PlanS) § 10, aga ka § 1 lg 1 ja § 3 lg 1). Projekteerimistingimused antakse üldplaneeringu alusel ning need reguleerivad otseselt vaid ehitamist, mitte kaevandamist (PlanS § 74 lg 5, § 75 lg 1 p 18,

§ 26lg 4).

  1. Eeltoodu põhjal tuleb teha kõik mõistlikult võimalik, et viia planeeringud tuulepargi rajamise osas ellu maakonna- ja üldplaneeringute tavapärase kehtivusaja jooksul. Keskkonnaameti selgituste kohaselt on selleks maakonnaplaneeringute puhul umbkaudu 25–30 aastat ja üldplaneeringute puhul 10-15 aastat. PlanS järgi tuleb nii maakonna- kui ka üldplaneeringud üle vaadata iga viie aasta tagant, seejuures hinnatakse ka planeeringukohase arengu tulemusi ja planeeringu edasise elluviimise võimalusi (vrd PlanS § 72 ja § 92).
  2. Nii vallal kui ka riigil, kes kehtestas kõnealuse maakonnaplaneeringu, on kohustus aidata aktiivselt kaasa, et leitaks tuuleenergia tootmise ja kaevandamise koostoimimist võimaldav lahendus (vt ka kolleegiumi otsus nr 3-17-2766/33, p 28). Riigi esindajatena haldusmenetlusse kaasatud 8

(10)3-17-2013 Maa-ametil ja Keskkonnaametil tuli kooskõlastuse andmise üle otsustades silmas pidada maakonnaplaneeringus seatud eesmärke. Maakonnaplaneeringus ette nähtud arengu tulemuste ja planeeringu edasise elluviimise võimaluste väljaselgitamine on planeerimisseaduse järgi Rahandusministeeriumi ülesandeks (PlanS § 4 lg 1 p 6 ja § 72 lg 1). Olukorras, kus maakonnaplaneeringus ette nähtud lahenduse elluviimine eeldab erinevate oluliste riiklike huvide koordineerimist, võib kohalikul omavalitsusel olla otstarbekas kaasata ministeerium projekteerimistingimuste menetlusse (HMS § 11 lg 2).
  1. Esmajoones võiks erinevaid huve tasakaalustavaks lahenduseks olla kokkulepe kaevandamisloa omanikega. Sellele lahendusele viitab ka üldplaneeringu seletuskiri. Kokkulepe ei teeniks praegusel juhul üksnes tuulepargi arendajate erahuve, vaid ka olulisi avalikke huve. Kokkuleppeni jõudmisel on oluline roll tuulepargi arendamisest huvitatud isikutel, kuid, nagu märgitud, ei tohiks riik ja vald jääda pelgalt kõrvalseisjateks. Kui kaevandamisloa omanikega kokkuleppele ei jõuta, tuleb haldusorganitel kaaluda planeeringu elluviimiseks erinevate haldusmeetmete rakendamist. Vaagida tuleb kõiki asjakohaseid õiguslikke lahendusi, sh vajaduse korral kaevandamislubade muutmist (vt MaaPS § 66 lg 1 ja KeÜS § 59 lg 1 p 3) või kaevandamise kui ühe maakasutusviisi täpsustamist planeeringutes (nt PlanS § 27 lg 1, § 56 lg 1 p 5 või § 75 lg 1 p 15 alusel). Võimalus, et kaevandamislubade omanikel tekib riigi vastu usalduskahju hüvitamise nõue, ei või iseenesest takistada kaalukate avalike huvide kaitseks vajalike lahenduste otsimist ja elluviimist (vt ka HMS § 67 lg 3). Ekslik on vastustajate ja kohtute seisukoht, et kaevandamisloa kehtivusajal ei saa mingil juhul muuta kaevandamise tehnoloogiat ega seda kaevandajatele ette kirjutada.
  2. Vastustajate põhjendused ei anna alust järeldada, et projekteerimistingimuste andmisest tuli keelduda MaaPS § 14 lg 2 alusel. Vastustajad on iseenesest õigesti viidanud sellele, et kaevandamine toimub freesväljakute meetodi abil, mis tagab eeldatavasti kaevandamise majandusliku tasuvuse (vt ka MaaPS § 14 lg 1 p 3). Uurimispõhimõtte ja ärakuulamiskohustuse rikkumise tõttu on aga jäänud välja selgitamata, mil määral tuulepargi rajamine takistaks freesväljakute meetodil kaevandamist. Näiteks võib olla võimalik negatiivset mõju leevendada tuulikute läbimõeldud ja kasutusel olevat kaevandamismeetodit arvestava paigutuse abil. Silmas tuleb pidada seda, et üldplaneering seab tuulepargi rajamise tingimuseks turba väljamise vaid tuulegeneraatorite alt. Seega on planeerimismenetluses erinevaid huve vaagides juba langetatud otsus, mis annab aluse kaaluda erinevate meetodite kasutamist.
  3. Kui vastustajad peaksid sellegipoolest jõudma järeldusele, et tuulepargi rajamine halvendaks oluliselt maavara kaevandamisväärsena säilimist või maavarale juurdepääsu, tuleb kaaluda MaaPS § 14 lg 2 p 3 kohaldamist. Seejuures ei tohi põrkuvaid huve kaaluda vaid abstraktselt, vaid arvestada tuleb nende mõjutamise ulatust ja kokkusobitamise võimalusi. Avalikke huve võib ülekaalukalt kõige paremini teenida selline lahendus, mille puhul kaevandatakse turvast ja toodetakse tuuleenergiat ühel ajal samas kohas.
  4. Vastustajad on tuulepargi rajamise takistusena viidanud planeeringutes seatud tingimusele, mille järgi tuleb maavara väljata tuulikute alt nii, et säiliks selle kasutuskõlblikkus. Vastustajad ei ole aga lasknud kaebajal selgitada, millised on võimalused selle tingimuse täitmiseks (vt praeguse otsuse p 18), ega ole uurinud seda ka ise. Kuigi vastustajatel ei ole kohustust tõendada negatiivset asjaolu – et turvast ei ole lähiajal võimalik tuulikute alt või tuulepargi alalt kasutuskõlblikuna kätte saada –, oleks kaebajale pidanud andma võimaluse tõendada vastupidist. Kolleegium märgib, et planeeringute seda tingimust tuleb tõlgendada ning pakutava lahenduse kooskõla planeeringutega hinnata 9
(10)3-17-2013 proportsionaalsuse põhimõttest lähtuvalt (HMS § 3 lg 2). Planeeringutega ei pruugi olla vastuolus lahendus, mille puhul läheks kaotsi väike kogus turvast. 29. Projekteerimistingimuste menetluses pole välja selgitatud seda, mil määral võib kavandatav tuulepark riivata kaevandamislubade omanike õigusi (

§ 32p 5).

Kaevandamislubade omanikega võidakse saavutada kokkulepe. Ka võib olla võimalik leida loodusvarade säästva kasutamise nõudega (PS § 5, KeÜS § 13) kooskõlas olev lahendus turba väljamiseks tuulikute alt selliselt, et kaevandamist on võimalik jätkata tuulikute kõrvalt. Juhul, kui kolmandate isikute õiguste riive ulatus selgub alles projekteerimise käigus, ei ole põhjust projekteerimistingimuste andmisest

§ 32p 5 alusel keelduda.

Seda eriti olukorras, kus projekteerimistingimuste olemasolu võib aidata saavutada erinevaid huve tasakaalustavat kokkulepet. Lisaks eeltoodule ei ole projekteerimistingimuste andmisele vastu vaielnud kõik kaevandamislubade omanikud. Arendusala sees võib leiduda piirkondi, mille kohta kokkuleppe saavutamine on tõenäolisem kui mujal.

  1. Kolleegium märgib, et projekteerimistingimused nagu detailplaneeringki kehtivad igaühe, mitte üksnes nende taotleja suhtes. Seega võiksid need anda raamistiku läbirääkimiste pidamiseks igale arendajale. Kuivõrd arendusala paikneb riigi maal, on ehitusõiguse saamisel otsustav see, milline ettevõtja omandab maakasutusõiguse.
  2. Eeltoodu põhjal leiab kolleegium, et kaebus on põhjendatud ja nii tühistamis- kui ka kohustamisnõue tuleb rahuldada.
  3. Menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti (HKMS § 108 lg 1). Kaebaja palus esimese astme kohtumenetluses mõista Tori vallalt välja õigusabikulud 3120 eurot ja riigilõivu 15 eurot. Apellatsiooniastmes palus kaebaja mõista vastustajatelt välja õigusabikulud 1809 eurot ja riigilõivu 15 eurot. Kassatsiooniastmes palus kaebaja mõista vastustajatelt välja õigusabikulud 1978 eurot ja 50 senti. Kolleegiumi järjekindla praktika järgi ei ole kõrgema astme kohtumenetluses enamasti põhjendatud suuremad õigusabikulud kui need, mis tekkisid madalamas kohtuastmes (nt otsus nr 3-15-2232/93 p 14.3). Suurem õigusabikulu on esitatud arvete kohaselt küll osaliselt põhjendatud õigusabiteenuse hinnatõusuga, kuid ka õigusabi osutamise aeg on kassatsiooniastmes olnud pikem kui apellatsiooniastmes. Praegusel juhul ei esine asjaolusid, mis annaks alust järeldada, et kaebaja esindamine kassatsioonimenetluses pidanuks olema ajamahukam kui apellatsioonimenetluses. Mõlemas kohtuastmes peeti istung ning menetluses osales kolm vastustajat. Seetõttu peab kolleegium põhjendatud õigusabikuluks kassatsiooniastmes 1809 eurot (HKMS § 109 lg 6). Kokku on kaebaja põhjendatud õigusabikulu seega 6738 eurot. Lisaks tuleb vastustajatelt välja mõista kaebaja esimese ja teise astme kohtumenetluses tasutud riigilõiv 30 eurot. Kokku tuleb kaebaja kasuks välja mõista 6768 eurot. Maa-amet ja Keskkonnaamet liitusid kohtumenetlusega ringkonnakohtus: ringkonnakohus uuendas pärast asjas istungi pidamist
  4. oktoobri
  5. a määrusega menetluse ja kaasas ametid Tori valla kõrval vastustajatena menetlusse. Kuivõrd kohtuvaidlus võrsus kõigi kolme vastustaja tegevusest, tuleb kaebaja menetluskulud, sh need menetluskulud, mis tekkisid enne ametite kaasamist, mõista kõigilt vastustajatel välja solidaarselt. Kassatsioonikautsjon (HKMS § 107 lg 4). tuleb tagastada kaebaja arveldusarvele EE022200221041745323 (allkirjastatud digitaalselt) 10

(10)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.