lg 2 p 2 tunnustel selle kohta, CC, olles QQ hooldaja ja omades juurdepääsu QQ isiklikele dokumentidele, sealhulgas pangakaardile ja koodikaardile, võttis ajavahemikus 06.02.2018-23.02.2018 QQ Swedbank arveldusarvelt nr XXXXXXXXXXXXXXXXXXXX QQ teadmata ja tema tahte vastaselt tema valduses oleva QQ-le välja antud Swedbanki pangakaarti ja PIN-koodi kasutades sularahaautomaatide kaudu välja ning tegi kontolt ebaseaduslikke ülekandeid endale ja kolmandale isikule, kokku summas 98 800 eurot, millega tekitas suures ulatuses varalist kahju QQ pärijatele. QQ hospitaliseeriti raskes seisus 08.02.2018 kuni tema surma saabumiseni 21.02.
6.2 Pärast QQ surma tegutses CC rahaliste vahendite kasutamisel, tehingute tegemisel ja päranduse jagamisel enda hinnangul QQ tahteavalduse järgi, tegutsedes vastavalt volikirjale QQ esindajana ja lähtuvalt QQ soovidest ja juhistest, kahtlemata selles, et tema tegevus on lubatud ja õiguspärane. Isiku surmajärgselt pärandi avanemine ja jagunemine on juriidilisi eriteadmisi mitteomava isiku jaoks õiguslikult keerulised teemad ja see ei ole taolise isiku jaoks ilmne. CC ei näinud ka vajadust pöörduda õigusnõustaja poole, et oma eksimust vältida, kuna ta ei näinud ette, et tema käitumine võiks olla keelatud. CC hinnangul täitis ta QQ eluajal väljendatud soove, sh pärandi jagamiseks ettenähtud juhiseid. Tal ei tekkinud QQ juhiseid järgides küsimusi teo lubatavuses ja õiguspärasuses. Seega oli eksimus QQ jaoks vältimatu. 6.3 CC antud ütlused erinevatel ülekuulamistel on küll mõneti vastuolulised, kuid ta on vastuolusid selgitanud ja tähtsust omab ka ajafaktor: sündmustest on möödunud pikk ajavahemik. Kuigi ütlused QQ käitumise kohta võivad esmapilgul tunduda eluliselt ebausutavad, tuleb silmas pidada, et QQ oli eakas vanainimene, kelle puhul võib mõnikord täheldada käitumisharjumuste muutumist määrani, et see võib kõrvalisele isikule tunduda mõistetamatu. Nii puudub põhjendatud alus lugeda CC ütlusi eluliselt ebausutavaks. Kriminaaltoimiku materjalidest jääb selgelt kõlama QQ tahe, et tema vara osast saaksid inimesed, kes tema eest tegelikult hoolitsesid, kuigi selline käitumine võib tunduda QQ sugulase ja pärija jaoks uskumatu ja vastuvõetamatu. 6.4 Kokkuvõtvalt ei teadnud CC, et QQ vara oli QQ surma hetkel üle kandnud tema pärijatele ja sellist mitteteadmist ei saa talle ette heita. Tal puudus alus kahelda oma teo õiguspärasuses, ta tegutses vastavalt südametunnistusele QQ jäetud juhiste, kokkulepe ning pärimislepingus sätestatud kohustuste järgi. Seega on CC süü pärast QQ surma toimepandud episoodis
6.5 Kriminaalmenetluses ei otsustata, kas kahtlustatav on tõenäoliselt süüdi või süütu, vaid inimest saab kuriteos süüdistada ainult siis, kui kuriteo toimepanemine on nii kindlalt tõendatud, et selles ei jää mõistlikku kahtlust. Kriminaalasjas on kuriteo avastamiseks läbi viidud kõik võimalikud menetlustoimingud ja kogutud tõenditega ei ole tuvastatud kuriteo toimepanemise fakt. Vastavalt KrMS § 7 lg 3 tõlgendatakse kriminaalmenetluses kõrvaldamata kahtlus kahtlustatava või süüdistatava süüdiolekus tema kasuks. Kuna menetluses pole tuvastatud CC poolt omastamise või muu kuriteokooseisu toimepanemist, tuleb menetlus lõpetada. 7. 08.03.2021 saabus Riigiprokuratuuri XX lepingulise esindaja H. Indela kaebus 25.02.2021 kriminaalmenetluse lõpetamise määruse peale, milles taotletakse menetlusotsuse tühistamist ja kriminaalasjas kohtueelse menetluse jätkamist. Lühidalt kokkuvõetuna märgitakse kaebuses järgmist. 7.1 Riigikohtu praktika järgi peab keelueksimuse kohaldamiseks eksisteerima äärmiselt kaalukas põhjus, antud juhul see alus puudub. Pole usutav, et CC viibis keelueksimuses. Ühtegi tõendit selle seisukoha kinnitamiseks pole. Kuna CC teadis, et vara on tema jaoks võõras, ei saa keelueksimus kõne alla tulla. Lisaks ei saanud eksimus olla CCle vältimatu. Isegi kui CC ei pidanud oma tegu keelatuks, oleks iga mõistlik inimene pidanud seda kahtlustama ja pöörduma nt õigusnõustaja poole. Ükski inimene ei saa eeldada, et surnud inimene omab mingisugust vara. Keelueksimuse 2
kriminaliseerib võõra vallasasja või muu usaldatud vara ebaseaduslikult enda või kolmanda isiku kasuks pööramise.
Omastamise koosseisutunnused „võõras“, „usaldatud“ ja „ebaseaduslik“ on nn normatiivsed koosseisutunnused, s.o tunnused, mis hõlmavad lisaks faktilise asjaolu esinemisele ka neile antavat teatud õiguslikku hinnangut. Riigikohtu praktika kohaselt ei piisa vaid sellest, et teo toimepanija tahtlus üksnes hõlmab eeltoodud õiguslike hinnangute („võõras“, „usaldatud“, „ebaseaduslik“) andmise aluseks olevaid faktilisi asjaolusid, vaid isiku tahtlus peab vähemalt hõlmama ka nende normatiivsete tunnuste nn üldkeelelise paralleelhinnangu (normatiivsete koosseisutunnuste osas vt nt RKKKo 3-1-1-40-14, p 69 koos viidetega varasemale praktikale). 8.6.2 Nii ei piisa CC omastamise tahtluse jaatamiseks vaid sellest, et ta tahtlus hõlmas omastamisetteheite aluseks olevaid faktilisi asjaolusid (s.o QQ surma järgselt tema vara käsutamist). Lisaks tuleb tuvastada, et CC tahtlus hõlmas teo toimepanemise hetkel vara käsutamist just ebaseaduslikult. Käesoleval juhul on kriminaalmenetluse lõpetamise määruses veenvalt näidatud, et CC kogu käitumine oli kantud arvamusest, et ta käsutab QQ vara vastavalt QQ tahtele, s.o nõusolekule. Riigiprokurör nõustus nende põhjendustega ega pidanud vajalikuks neid korrata. Nõusoleku olemasolu välistaks omastamisteo ebaseaduslikkuse (vt RKKKo 1-19-9575/46, p 38). Kuna CC ekslikult arvas, et vara käsutamine on kaetud nõusolekuga, ei katnud ta tahtlus varaga ebaseaduslikku ümberkäimist: CC tegutses hooletult
Seega kriminaalmenetluse lõpetamise määruses toodud põhjalike selgituste valguses tulnuks CC teos tõdeda nn koosseisueksimust (
lg 1) ja eitada seeläbi ka CC teo vastavust
Sealjuures tuleb silmas pidada, et koosseisueksimuse korral ei oma eksimuse välditavus õiguslikku tähendust. 8.6.3 Isegi kui leida, et ekslik arvamus vara käsutamise kaetusest nõusolekuga ei välista omastamise tahtlust – mis iseenesest oleks vastuolus RKKKo 1-19-9575/46 p-s 38 tooduga ja Riigikohtu praktikaga normatiivsete koosseisutunnuste sisustamisel –, välistaks selline ekslik arvamus nõusoleku olemasolust teo õigusvastasuse. Nimelt nõusolek on teo õigusvastasust välistav asjaolu, mistõttu nõusoleku ekslikul ettekujutamisel oleks tegemist
lg 1 kirjeldatud lubatavuseksimusega, mis välistab tahtliku teo õigusvastasuse (vt hädakaitse näitel nt RKKKo 1-169964/36, p-d 15-17). Nii ei oleks ka sellisel juhul
8.6.4 Kaebuses viidatakse ka Riigikohtu lahendile, mille kohaselt võib teo ebaseaduslikkuse mitteteadmisel olla tähendus süü tasandil seoses keelueksimusega (RKKKo 3-1-1-94-14, p 230). See seisukoht võib tõesti esmapilgul justkui viidata, et kõnealune küsimus tuleb lahendada süü tasandil keelueksimuse instituudi abil. Selliseks järelduseks aga sisuline alus puudub. Nimelt Riigikohtu seisukoht on väljendatud rahapesu (
) kontekstis, mille puhul teo enese „ebaseaduslikkus“ ei ole koosseisuline tunnus. Seega viidatud lahendis käsitatud juhtumil polnud normatiivsete koosseisutunnuste temaatikaga puutumust. Lisaks ei olnud viidatud juhtumil arutlusel ka küsimus, kas isikute tegu võis nende arvates olla kaetud mõne teo õigusvastasust välistava asjaoluga, mistõttu puudus viidatud kohtuasjas puutumus ka
§-s 31 sätestatuga. Nii on Riigikohtu viidatud seisukoht küll igati asjakohane Riigikohtus lahendamisel olnud kriminaalasja asjaolude ja kõne all olnud kuriteokoosseisu kontekstis, kuid kuna käesoleva juhtumi asjaolud ja ka kuriteokoosseis erinevad neist oluliselt, ei ole Riigikohtu viidatud toodud seisukoht käesolevas asjas asjakohane. 8.6.5 Omastamise etteheitesse puutuvat kokku võttes on menetluse lõpetamise määruses põhjendatult leitud, et CC varakäsutuslikes tegudes, mis pandi toime pärast QQ surma, puuduvad CC karistusõiguslikule vastutusele võtmise eeldused. Kuigi lõpetamise määruses on iseenesest veenvatele ja asjakohastele põhjendustele toetudes välistatud ekslikult teo süülisus seoses vältimatu keelueksimusega, ei vasta lõpetamise määruses toodud põhjendustel CC tegu juba omastamise subjektiivsetele tunnustele. 4
§-s 199 sätestatud varguse koosseisu kohaldumine. Nimelt AÕS § 38 järgi läheb asjade valdus pärijatele üle. Riigikohtu praktikas on jaatatud pärimisvalduse instituudi ülekantavust karistusõigusesse (vt nt RKKKo 3-1-1-28-09, p 8.1). Selle järgi võib QQ surma hetkel CC valduses olnud QQ sularaha valduse lugeda pärijatele üle kandunuks. Seega tuleb õiguslikult kõne alla ka tõlgendus, mille kohaselt vallasasjadega tehingute tegemisel rikuti pärijate valdust. Küll aga tuleb silmas pidada, et varguse koosseis nõuab võõra asja ebaseadusliku omastamise eesmärki. Seega ebaseaduslikkuse element tuleb tuvastada ka varguse subjektiivses koosseisus: kui omastamise puhul piisas teo ebaseaduslikkuse kaetusest kaudse tahtlusega, siis varguse puhul on vajalik asja ebaseadusliku omastamise eesmärk, s.o tahtluse raskeim vorm – kavatsetus. Kuna eelnevalt on juba tuvastatud, et asja materjalid ei anna alust seisukohaks, et CC tahtlus kattis teo ebaseaduslikkuse isegi tahtluse kergeimas ehk kaudse tahtluse vormis (vt määruse p 3.6), puudub ka alus rääkimaks eesmärgipärasest ebaseaduslikust käitumisest. Seega ei vasta CC tegu ka varguse subjektiivse koosseisu tunnustele. 8.8 Eelnevast tulenevalt on menetlejad jõudnud põhjendatult järelduseni, et kohtueelse menetluse tulemusena ei ole leidnud kuriteo tunnustele vastava teo toimepanemine tõendamist. Järgnevalt tuleb hinnata, kas tekkinud kahtlusi oleks võimalik kõrvaldada täiendavate menetlustoimingutega. Kaebuses ei tooda välja ühtki sellist menetlustoimingut, mida oleks mõistlik ja vajalik täiendavalt sooritada. Ka riigiprokuröri hinnangul ei esine selliseid täiendavaid mõistlikke ja perspektiivikaid menetlustoiminguid, millega saaks asjas tuvastatud kahtlusi piisava tõenäosusega kõrvaldada. Seega on riigiprokuröri hinnangul menetluses läbi kõik asjakohased ja vajalikud menetlustoimingud. 8.9 Kaebuses heidetakse ette, et CC kaitseversioon on tõendamata. Selles osas tuleb silmas pidada, et kriminaalmenetluses ei pea isik tõendama oma süütust. See tähendab, et isikule kuriteo toimepanemises süüdistuse esitamise eeldusena peab tõendamist leidma isiku süü, mitte vastupidi. Sellega haakuvalt on kriminaalmenetluse lõpetamise määruses asjakohaselt selgitatud, et kriminaalmenetluses ei otsustata, kas inimene on tõenäoliselt süüdi või süütu, vaid inimest saab kuriteos süüdistada ainult siis, kui kuriteo toimepanemine on nii kindlalt tõendatud, et selles ei jää mõistlikku kahtlust. Kriminaalmenetluse käigus ei ole CC poolt kuriteona käsitatava teo toimepanemine tõsikindlat tõendamist leidnud. Riigiprokurör ei nõustunud ka kaebuses toodud seisukohaga, et vastuolud CC ütlustes on menetluse lõpetamisel jäetud tähelepanuta: kriminaalmenetluse lõpetamise määruses esitatakse vastavasisulised põhjendused ja menetleja siseveendumuse kujunemine on jälgitav. Isegi kui jätta CC ütlused kõrvale, puuduks endiselt alus jaatamaks tõsikindlalt CC tahtlust käsutada vara just ebaseaduslikult. Ainuüksi asjaolust, et CC käsutas QQle kuulunud vara pärast viimase surma objektiivselt ebaseaduslikult, ei saa tõsikindlalt tuletada ka tahtlust seda teha just ebaseaduslikult. Seda eriti käesoleva juhtumi asjaoludel, kus ka muud materjalid viitavad, et QQ usaldas CC, CC esindas QQ notariaalse volikirja alusel sisuliselt kogu igapäevaelus ja et CC tegevus ja selliselt vara jaotamine võiski olla QQ soov. Nii on kriminaalmenetluse lõpetamisel põhjendatult leitud, et puudub piisav alus arvata, et CC tegu vastab kuriteo tunnustele. 8.10 Riigiprokurör ei nõustunud ka kaebuses toodud etteheitega, mille kohaselt on Põhja Ringkonnaprokuratuur jätnud täitmata Riigiprokuratuuri 27.10.2020 määruses antud juhised. Riigiprokuratuuri 27.10.2020 määrusega tühistati varasem menetluse lõpetamise otsustus lühidalt kokkuvõetuna seetõttu, et menetluse lõpetamisel toetuti teo mittevastavusele omastamise objektiivsetele tunnustele, kuid selle järelduseni viinud tõlgendus ei olnud kooskõlas kehtiva pärimisseadusega: seeläbi langes ära määruses toodud menetluse lõpetamise põhjus. Menetlejatele ei antud juhist teha täiendavaid konkreetseid menetlustoiminguid, vaid menetlejatel tuli uue materiaalõigusliku olukorra valguses anda asjas kogutud materjalidele uus hinnang. Samuti leidis Riigiprokuratuur oma 27.10.2020 määruses, et kuna varasemalt oli Riigiprokuratuur oma 24.07.2019 määruses juhtinud tähelepanu CC ütluste võimalikule vastuolule, kuid sellele ei olnud menetluse lõpetamisel tähelepanu pööratud, tuli menetlejatel ka selles osas selge seisukoht 5
Kaebuse esitaja juhib tähelepanu, et CC 29.07.2020 antud ütlustest on tuvastatav, et CC on pärast QQ surma teinud pärandvara hulka kuuluva varaga toiminguid, omamata sealjuures V. Vokksepa nõusolekut, 70 200 euro ulatuses. QQ oli teinud pärimislepingu, milles ei olnud vara jagamist sellisel viisil käsitletud ning CC oli sellest teadlik. Samuti ei ole usutav, et CC ei kahelnud selles, et tema tegevus ei pruugi olla lubatud ja õiguspärane.
lg 1 järgi puudub keelueksimuses oleval isikul süü üksnes juhul, kui eksimus on temale vältimatu. Üldjuhul on keelueksimus välditav. Seejuures saab isikule ette heita seda, et ta ei pöördunud eksimuses olles õigusnõustaja või mõne muu spetsialisti poole. CC ei tühjendanud seejuures QQ arvelduskontot ühe korra, vaid tegi seda 17 päeva jooksul kohati mitu korda päevas, mh ajal, mil QQ oli juba surnud. 9.5. Põhja Ringkonnaprokuratuur ei ole välja selgitanud, et CC tegutses QQ-le kuulunud vara käsutamisel QQ nõusolekul ja huvides. Kui QQ oleks soovinud oma pärijad varast ilma jätta, oleks QQ saanud koostada testamendi või pärimislepingu. Põhja Ringkonnaprokuratuur on 25.02.2021 määruses leidnud, et puuduvad tõendid selle kohta, et CC ei andnud QQ-le väljavõetud raha üle ega talitanud vastavalt QQ soovidele ning tema nõusolekul ja tahtmisel. Põhja Ringkonnaprokuratuur on seisukoha kujundamisel lähtunud CC ja EE ütlustest. Põhja Ringkonnaprokuratuur ega ka Riigiprokuratuur ei ole võtnud arvesse asjaolu, et CC käsutas QQ-le kuulunud raha suuremas osas ajal, mil QQ viibis väga raskes seisundis haiglas. 6
lg 2 p 2 tunnused ja kaebuse esitaja põhjendab kaebuses taaskord, millele tema selline arvamus tugineb. Samas ei saa aga tähelepanuta jätta asjaolu, et ringkonnakohtule esitatud kaebuse väited on sisuliselt sarnased eelnevalt kaebaja poolt juba menetlejatele esitatuga, mille osas on seega seisukoha võtnud juba eelnevad menetlejad, s.h Riigiprokuratuur, kes äärmiselt põhjalikult on määruses selgitanud kaebuses väljatoodud tähtsustomavaid asjaolusid, vastates ammendavalt kaebuse esitaja väidetele. Mingeid uusi asjaolusid ringkonnakohtule esitatud kaebuses välja toodud ei ole, mis poleks eelnevale menetlejale teada olnud ning millega poleks Riigiprokuratuur lahendit tehes juba arvestanud. Ringkonnakohus selgitab sellega seoses, et kriminaalmenetluse lõpetamise vaidlustamise puhul saab kohus eelkõige kontrollida, kas kriminaalasjas on võimalik ja vajalik koguda täiendavaid tõendeid, juhtida tähelepanu elementaarsetele puudustele eeluurimise läbiviimisel või vajadusel mõnda õiguslikku asjaolu selgitada, kuid kohus ei saa prokuratuurilt üle võtta riiklikku süüdistusfunktsiooni. Just seda kaebuse esitaja aga tegelikult taotlebki, kuivõrd kriminaalmenetluse lõpetamise vaidlustamise osas ei ole kaebuse esitaja kaebuses märkinud, mis eesmärgil, milliste lisatõendite saamiseks ja milliseid menetlustoiminguid konkreetselt tuleks täiendavalt teostada. Kaebuse esitaja ei leia seega, et oleks vajadus või võimalus mingeid täiendavaid toiminguid teha, et kogutud tõendite pinnalt tõusetunud vastuolusid kõrvaldada. Kaebuse esitaja on viidanud vaid vajadusele kahtlustatav kolmandat korda üle kuulata, kuid ringkonnakohtu hinnangul ei ole mingit alust arvata, et kahtlustatav annaks uuel ülekuulamisel mingeid selliseid ütlusi, mis menetluslikus mõttes omaks olulist tähendust ja põhjendaks seetõttu kriminaalmenetluse jätkamist. Ei ole alust arvata, et isik asuks andma kannatanule sobivaid ütlusi ja oma varasemaid ütlusi kardinaalselt muudaks. Riigiprokuratuur on seega põhjendatult leidnud, et pole võimalik enam mingeid täiendavaid toiminguid teha ning seega vastuolu isikute ütluste osas seoses väidetava omastamise toimepanemisega kõrvaldada. Kusjuures tegelikult ei tugine omastamise koosseisu puudumine kahtlustatava käitumises mitte ainult kahtlustatava (mõningates nüanssides ka vastuolulistel ütlustel) ja temaga seotud isikute ütlustel, kellele oli kasulik anda kahtlustatavale soodsaid ütlusi, kuivõrd said ka ise antud olukorrast kasu, vaid tegelikult tugineb see ka teise kannatanu (XX) ja n.ö sõltumatu tunnistaja (ZZ) ütlustel. Kaebuse esitaja leiab vaid, et tema poolt kaebustes välja toodud kuriteokoosseis on antud juhul täidetud ja palub seetõttu menetlust jätkata ja kahtlustatavale süüdistus esitada. Prokuratuur aga sellega ei nõustunud ja ringkonnakohus nõustub prokuratuuri sellise seisukohaga. Riigiprokuratuur on oma määruses samuti märkinud, et kontrollib eelkõige seda, kas kriminaalasjas on tehtud kõik vajalikud ja kohased menetlustoimingud süüdlase süü tuvastamiseks ning et juhul, kui uurija või prokurör leiavad, et isiku süü tõendamiseks ei ole piisavalt asjakohaseid tõendeid, tõlgendatakse kahtlused kahtlustatava kasuks ja lõpetatakse menetlus, nagu ka käesoleval juhul on tehtud. 7
kriminaliseerib võõra vallasasja või muu usaldatud vara ebaseaduslikult enda või kolmanda isiku kasuks pööramise.
Kusjuures riigiprokurör on konkreetselt keelueksimusega seoses põhjalikult asjaolusid selgitanud oma määruses ning on märkinud tegelikult sedagi, et ei piisa CC omastamise tahtluse jaatamiseks vaid sellest, et ta tahtlus hõlmas omastamisetteheite aluseks olevaid faktilisi asjaolusid (s.o QQ surma järgselt tema vara käsutamist), lisaks tuleb tuvastada, et CC tahtlus hõlmas teo toimepanemise hetkel vara käsutamist just ebaseaduslikult. Kriminaalmenetluse lõpetamise määruses on ära näidatud, et CC kogu käitumine oli kantud arvamusest, et ta käsutab QQ vara vastavalt QQ tahtele, s.o nõusolekule. Kusjuures nõusoleku olemasolu iseenesest välistaks omastamisteo ebaseaduslikkuse. Kuna CC ekslikult arvas, et vara käsutamine on kaetud nõusolekuga, ei katnud ta tahtlus varaga ebaseaduslikku ümberkäimist. Sellest tulenevalt leidis aga riigiprokurör põhjendatult seda, et CC tegutses hooletult
Sellises olukorras tulnuks riigiprokuröri hinnangul CC teos tõdeda nn koosseisueksimust (
lg 1) ja eitada seeläbi ka CC teo vastavust
Kusjuures koosseisueksimuse korral ei oma eksimuse välditavus õiguslikku tähendust. Riigiprokurör märkis sedagi, et isegi kui leida, et ekslik arvamus vara käsutamise kaetusest nõusolekuga ei välista omastamise tahtlust, välistaks selline ekslik arvamus nõusoleku olemasolust teo õigusvastasuse. Nimelt nõusolek on teo õigusvastasust välistav asjaolu, mistõttu nõusoleku ekslikul ettekujutamisel oleks tegemist
Sellest tulenevalt tuleb riigiprokuröri eeltoodud seisukohtadega nõustuvalt möönda, et pärast QQ surma teostatud toimingute puhul ei ole täidetud subjektiivne koosseis. Seetõttu leidis riigiprokurör põhjendatult, et CC varakäsutuslikes tegudes, mis pandi toime pärast QQ surma, puuduvad CC karistusõiguslikule vastutusele võtmise eeldused. CC tegu ei vasta seega selles osas juba omastamise subjektiivsetele tunnustele, kuivõrd asja materjalid ei anna alust seisukohaks, et CC tahtlus kattis teo ebaseaduslikkuse isegi tahtluse kergeimas ehk kaudse tahtluse vormis, saati siis kavatsetult nagu väidetakse kaebuses. Kusjuures, kui CC oleks tegutsenud oma äranägemisel (mitte QQ-lt saadud juhistele vastavalt), pole ühtegi mõistlikku põhjendust, miks oleks pidanud ta kandma XX kontole pärast QQ surma 20 000 eurot, mis oli olnud QQ soov, kui ta oleks võinud selle tol juhul endale jätta ja väita, et QQ ei soovinud ka XX-le midagi jätta, ometi CC nii ei käitunud. Ainuüksi asjaolust, et CC käsutas QQ-le kuulunud vara pärast viimase surma objektiivselt ebaseaduslikult, ei saa tõsikindlalt tuletada tahtlust teha seda ebaseaduslikult. Seda eriti olukorras, kus materjalidest nähtuvalt QQ usaldas CC ning hindas teda ja ta perekonda kõrgelt, sest viimased hoolitsesid tema eest väga hästi, CC esindas samuti QQ 9
lg 2 kohaselt on karistamise aluseks üksnes süüteokoosseisule vastav ja õigusvastane tegu, millega antud juhul prokuratuuri hinnangul tegemist pole, millega nõustub ka ringkonnakohus, siis puudub kriminaalmenetluse jätkamiseks alus, mis KrMS § 199 lg 1 p 1 kohaselt on kriminaalmenetlust välistav asjaolu. KrMS § 200 kohaselt tuleb kriminaalmenetlust välistava asjaolu ilmnemisel kriminaalmenetlus lõpetada. Eeltoodust lähtuvalt on kriminaalmenetluse lõpetamine antud juhul põhjendatud. 17. Eeltoodu alusel ning juhindudes KrMS § 208 lg-st 5 ja 385 p-st 11 jätab ringkonnakohus Riigiprokuratuuri 08.04.2021. a määruse muutmata ja V. Vokksepa lepingulise esindaja H. Indela esitatud kaebuse rahuldamata. /allkirjastatud digitaalselt/ 10
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.