Obsah (8)

§ 120§ 43§ 44§ 121§ 45§ 37§ 2§ 175

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tartu Halduskohus Kohtunik Sirje Kaljumäe Määruse tegemise aeg ja koht 24. märts 2021, Tartu Kohtuasja number 3-21-550 Kohtuasi X kaebus Tartu Vangla direktori 7. detsembri 2020. a k

) § 120 lg 1 punktide 1 ja 3 kohaselt selgitab kaebuse saanud alluvusjärgne kohus välja vaidluse eseme ja kontrollib, kas kaebuses on esitatud selle eesmärgi saavutamiseks sobivad ja vajalikud nõuded ja taotlused ning teeb vajaduse korral kaebajale ettepaneku kaebust muuta. Lisaks sätestab

§ 120

lg 1 p 8, et kohus kontrollib, ega ei esine alust kaebuse tagastamiseks või käiguta jätmiseks.

1. Kaebaja on kaebuses konkreetselt välja toonud järgmised nõuded: 1) Tartu Vangla direktori
2. detsembri
3. a käskkirja nr 1-1/148 õigusvastaseks tunnistamine ja tühistamine ning 2) Justiitsministeeriumi vaideotsuse nr 1-11/679-2 tühistamine. Kohus märgib, et haldusakti tühistamise nõude lahendamisel võetakse seisukoht selle akti õigusvastasuse osas, mistõttu ei käsita kohus eraldiseisva nõudena Tartu Vangla direktori
4. detsembri
5. a käskkirja nr 1-1/148 õigusvastasuse kindlakstegemise nõuet. See nõue on hõlmatud sama käskkirja tühistamisnõudega. Lisaks tuleb ilmselgeks eksimuseks pidada nõuet Justiitsministeeriumi vaideotsuse nr 1-11/679-2 tühistamiseks, sest sellist numbrit kandis Tartu Vangla kiri, millega kaebaja vaie edastati Justiitsministeeriumile lahendamiseks. Justiitsministeeriumi vaideotsus koostati
6. veebruaril 2021 ning see kannab numbrit 11-7/246-
7. Seega on kaebaja ilmselgelt soovinud Justiitsministeeriumi
8. veebruari
9. a vaideotsuse nr 11-7/246-2 tühistamist.
10. Kohus on seisukohal, et kaebus Tartu Vangla direktori
11. detsembri
12. a käskkirja nr 1-1/148 ja Justiitsministeeriumi
13. veebruari
14. a vaideotsuse nr 11-7/246-2 tühistamise nõuetes tuleb tagastada alljärgnevatel põhjustel. 9.
15. Kaebaja toob Tartu Vangla direktori
16. detsembri
17. a käskkirja nr 1-1/148 vaidlustamise põhjusena välja, et alates
18. detsembrist 2020 piiras see käskkiri tema igapäevaseid jalutuskäike, vähemalt üks kord nädalas duši kasutamise võimalust ning arvutis õigusaktidega ning kohtulahenditega tutvumise võimalust. Kuna kaebaja konkreetselt muid piiranguid, mida käskkirja alusel rakendati, välja ei too, siis lähtub kohus sellest, et kaebaja vaidlustab käskkirja eeltoodud kolmel põhjusel. Ka vanglale edastatud vaides (registreeritud vanglas 30.12.2020 nr-ga 1-11/6791) on kaebaja konkreetselt välja toonud vaid jalutuskäikude ja duši kasutamise piirangud. Kuigi kaebaja viitab vaides ka päevakavajärgsete tegevuste piiramisele (sh toitlustamise piiramisele), ei kinnita kaebaja millegagi selliste tegevuste tegelikku ärajäämist ning kaebaja ei väidagi, et selliseid piiranguid oleks tõepoolest kohaldatud. Kohtu hinnangul on tegemist kaebaja liialdatud järeldusega nagu tähendaks päevakavajärgsete tegevuste piiramine ka kõigi eluks vajalike (nt toitlustamine) või õiguste kaitseks (suhtlemine kaitsjaga, uurimistoimingud) tegevuste ärajätmist. 9.
19. Kohus märgib, et Tartu Vangla direktori
20. detsembri
21. a käskkirjaga nr 1-1/148 ei piiratud kinnipeetavate (sh kaebaja) igapäevaseid jalutuskäike ega duši ning arvuti kasutamise võimalusi. Haldusasjas nr 3-21-314 halduskohtule edastatud dokumentidest nähtub, et kaebaja jalutamisvõimalust piirati alates
22. detsembrist 2020 Tartu Vangla
23. detsembri
24. a käskkirja nr 1-1/154 alusel, mida kohaldati tagasiulatuvalt alates
25. detsembrist
26. Piirang puudutas COVID-19 haigust põhjustava koroonaviirusega nakatunuid ja nende lähikontaktseid. Tartu Vangla on haldusasjas nr 3-21-314 kohtule
27. veebruaril 2021 edastatud vastuses nr 110/52-4 kinnitanud, et X jalutamist piirati
28. detsembri
29. a käskkirja nr 1-1/154 alusel, sest tema kambrikaaslasel oli kontakt COVID-19 positiivse ametnikuga ning ta loeti lähikontaktseks. Tartu Vangla
30. jaanuari
31. a otsusest nr 1-11/18-2 nähtub, et jalutuskäikudele saatmine taastati
32. jaanuarist 2021 ja alates sellest ajast oli Xl võimalik uuesti jalutada. Seega ei piiratud alates
33. detsembrist 2020 kaebaja jalutuskäike Tartu Vangla direktori
34. detsembri
35. a 3 3-21-550 käskkirja nr 1-1/148 alusel, vaid hoopis Tartu Vangla
36. detsembri
37. a käskkirja nr 1-1/154 alusel tagasiulatuvalt. Järelikult ei riku vaidlusalune Tartu Vangla direktori
38. detsembri
39. a käskkiri nr 1-1/148 kaebaja vangistusseaduse (VangS) § 55 lõikest 2 tulenevat õigust igapäevasele jalutuskäigule. Põhjendatud ei ole ka käesoleva asja raames suunata kaebajat vaidlustama Tartu Vangla
40. detsembri
41. a käskkirja nr 1-1/154, sest haldusasjas nr 3-21-314 on kohus seda juba teinud ning kohtumenetluses ei saa olla üheaegselt mitut kaebust sama nõudega samal alusel (

§ 43lg 1 p 3, § 121 lg 1 p 3).

9.

1. Vaidlusaluse Tartu Vangla direktori
2. detsembri
3. a käskkirjaga nr 1-1/148 ei ole piiratud ka kaebaja VangS § 50 lõikes 2 tulenevat õigust pesemisvõimalusele vähemalt üks kord nädalas. Tartu Vangla
4. jaanuari
5. a kirjast nr 1-11/679-2 nähtub, et kaebajale on võimaldatud ka piirangute ajal kord nädalas duši kasutamist. Kaebaja nimetatud duši kasutamise võimaluse puudumine (
6. –
7. detsembril 2020) oli põhjustatud Tartu Vangla töötajal tuvastatud positiivse koroonatesti tõttu kinnipeetavate ja töötajate masstestimise korraldamisest, mille tõttu plaanipärased tegevused, sh pesemas käimise võimaldamine, olid ajutiselt häiritud. 9.
8. Vaidlusaluse Tartu Vangla direktori
9. detsembri
10. a käskkirjaga nr 1-1/148 ei ole piiratud ka kaebaja VangS § 311 tulenevat arvuti kasutamise õigust. Tartu Vangla on
11. märtsi
12. a vastuses kohtunõudele selgitanud, et üldjuhul on saanud kinnipeetavad ka piirangute ajal kasutada arvutit, tutvumaks õigusaktide ja kohtupraktikaga. Vaid isolatsiooni ja kaitsevisolatsiooni paigutatud kinnipeetavatele on õigusakte ja kohtulahendeid väljastatud paberkandjal nende päringute alusel (Tartu Vangla
13. märtsi
14. a selgitus; tl 35). 9.
15. Eelnevast nähtub, et kaebaja poolt välja toodud piiranguid ei ole kas üldse kohaldatud või ei ole neid kohaldatud selle käskkirja alusel, mida kaebaja on käesolevas asjas soovinud vaidlustada. Kohtu hinnangul tuleb seega asuda seisukohale, et Tartu Vangla direktori
16. detsembri
17. a käskkirjaga nr 1-1/148 ei ole kaebaja õigusi kaebuses toodud asjaoludel rikutud.

§ 44

lg 1 sätestab, et kaebusega võib halduskohtusse pöörduda isik üksnes oma õiguse kaitseks.

§ 121

lg 2 p 1 sätestab, et kohus võib tagastada kaebuse määrusega selle esitajale, kui kaebajal puudub asjas ilmselgelt kaebeõigus. 9.

1. Kohus leiab, et kaebus Tartu Vangla direktori
2. detsembri
3. a käskkirja nr 1-1/148 tühistamise nõudes tuleb tagastada

§ 121lg 2 p 1 alusel.

Samal alusel tuleb tagastada ka kaebus Justiitsministeeriumi

1. veebruari
2. a vaideotsuse nr 11-7/246-2 tühistamise nõudes, sest

§ 45

lg 4 piirab vaideotsuse eraldiseisva vaidlustamise võimalusi ning kohtule ei nähtu, et vaideotsus rikuks kaebaja õigusi eraldiseisvalt vaide esemest (Tartu Vangla

1. detsembri
2. a käskkiri nr 1-1/148).
3. Kaebaja on kaebuses konkreetselt välja toonud vaid nõuded, mis puudutavad Tartu Vangla direktori
4. detsembri
5. a käskkirja nr 1-1/148 ja Justiitsministeeriumi
6. veebruari
7. a vaideotsuse nr 11-7/246-2 vaidlustamist. Kohus on leidnud, et kaebaja poolt nimetatud piiranguid ei ole kas üldse kohaldatud või ei ole neid kohaldatud käskkirja nr 1-1/148 alusel. Eelnevast tulenevalt võib kohtu hinnangul kaebaja tahteks käesolevas asjas olla ka vangla tegevuse vaidlustamine, mis puudutab duši kasutamise mittevõimaldamist ja arvuti kasutamise mittevõimaldamist. Samuti on kaebaja viidanud sellele, et tal ei ole võimalik osta vangla kauplusest nii palju paberit, kui tal on vaja. Kohus ei pea aga vajalikuks jätta kaebust nõuete täpsustamise eesmärgil käiguta. Kohus põhjendab oma seisukohta järgmiselt. 10.
8. Kaebaja heidab vanglale ette, et talle ei võimaldata duši all pesemist vähemalt üks kord nädalas. Tartu Vangla ei ole piiranud kinnipeetavate pesemisvõimalusi Tartu Vangla direktori käskkirjadega, mis puudutavad täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamist koroonaviiruse 4 3-21-550 levikuga seonduvalt. Kaebajal võis jääda duši all käimata ajavahemikul
9. detsember 2020 kuni
10. detsember 2020, kui vanglaametniku positiivse koroonatesti tõttu korraldati vanglas masstestimist ja pesemas käimine oli häiritud (vt Tartu Vangla
11. jaanuari
12. a kiri nr 111/679-2; tl 21-22). Tegemist oli mõnepäevase viivitusega ja pesemisvõimalus taastus. Kohtu hinnangul on ainukeseks nõudeks, millega kaebaja saaks praegusel juhul otse kohtusse pöörduda, vangla tegevuse (pesemisvõimaluse tagamata jätmine) õigusvastasuse tuvastamise nõue (

§ 37lg 2 p 6).

Siiski puuduks kaebajal sellise nõude esitamiseks kaebeõigus, sest vangla tegevuse õigusvastasuse tuvastamine ei aitaks kuidagi kaasa kaebaja õiguste kaitsele tulevikus. See ei saaks hoida ära ootamatutes olukordades tekkivat pesemisvõimaluse viibimist, mida võib esineda ka väljaspool kinnipidamisasutust. Seega selline tuvastamiskaebus tuleks tagastada

§ 121lg 2 p 1 alusel.

Kohane nõue duši kasutamise võimatuse korral oleks kohustamisnõue, mille puhul tuleks aga läbida kohutuslik kohtueelne menetlus vastavalt VangS § 11 lg-le

1. Samuti ei ole välistatud kahju hüvitamise nõu pärast kohustusliku kohtueelse menetluse läbimist (VangS § 11 lg 8). 10.
2. Tartu Vangla on kinnitanud, et ka koroonaviiruse levikuga seoses Tartu Vanglas kohaldatud piirangute ajal on kinnipeetavatel olnud võimalik kasutada arvutit vastavalt VangS §-s 311 sätestatule. Kaebaja ei ole välja toonud olukorda või olukordi, kus tal oleks takistatud arvuti kasutamist. Isegi kui selline olukord on üksikjuhtudel esinenud, siis leiab kohus, et tegemist oleks olnud kaebaja õiguste väheintensiivse riivega. Tartu Vangla
3. märtsi
4. a vastusest kohtunõudele nähtub, et isolatsioonis või kaitsevisolatsioonis olevatele kinnipeetavale tagatakse õigusaktide ja kohtupraktikaga tutvumise võimalus paberkandjal. VangS § 311 näeb küll ette ka võimaluse tutvuda Riigikogu veebilehe ja õiguskantsleri veebilehega, kuid kohtu hinnangul ei ole tegemist isiku õiguste intensiivse riivega, kui nende veebilehtede külastamine lükkub edasi nt isolatsioonis olemise tõttu ja ajutise alternatiivina on pakutud võimalust saada teavet paberkandjal. VangS §-s 311 ei ole ka sätestatud, kui tihti peab kinnipeetavale olema tagatud arvuti ja interneti kasutamise võimalus. Sellised arvuti kasutamise piirangud ei ole kohtu hinnangul ka õigusvastased, sest ohtliku nakkushaiguse leviku tõkestamise vajadus kaalub üles isiku huvi kasutada arvutit tavapärasel sagedusel. Seega, kui kaebaja eesmärk peaks olema vaidlustada vangla tegevust talle arvuti kasutamise õiguse mittetagamisel, tuleks selline kaebus kohtu hinnangul tagastada

§ 121lg 2 p 21 alusel.

10.3. Kaebaja on viidanud kaebuses ka sellele, et tal ei ole piisavalt paberit vaiete ja kaebuste esitamiseks ning vangla ei võimalda paberi ostmist talle vajalikus kogused. Kohus märgib, et kaebaja on juba haldusasjas nr 3-21-192 pöördunud kohtu poole kaebusega, milles muu hulgas on palunud kohustada Tartu Vanglat müüma talle A4 formaadis paberi pakke. Viidatud haldusasjas tehtud lõpplahend ei ole veel jõustunud, mis tähendab seda, et kaebus on veel kohtu menetluses ja kaebajal ei oleks sama nõudega samal alusel võimalik kaebust esitada (

§ 43lg 1 p 3).

Selline kaebus kuuluks tagastamisele

§ 121lg 1 p 3 alusel.

1. Kaebusest jääb ebaselgeks, kas Tartu Vangla käskkirjade nr 1-1/1 ja nr 1-1/2 väljanõudmist taotledes on kaebaja soovinud esitada iseseisvat kohustamisnõuet või on tegemist tõendite väljanõudmise taotlusega. Tartu Vangla
2. märtsi
3. a vastustest kaebaja teabenõudele nr 25/198-2 (tl 11) selgub, et nii
4. jaanuari
5. a käskkiri nr 1-1/2 kui ka
6. jaanuari
7. a käskkiri nr 1-1/1 on kaebajale kambrisse väljastatud
8. jaanuaril 2021 ning nii sellisel taotlusel kui ka kaebuse nõudel puudub nüüdseks eesmärk.
9. Eeltoodust tulenevalt tagastab kohus X kaebuse

§ 121lg 2 p 1 alusel ega suuna kaebajat kohtule esitatud kaebust muutma.

1. Kuna kohus tagastab kaebuse, puudub vajadus sisuliselt läbi vaadata kaebaja menetlusabi taotlust riigilõivu tasumisest vabastamiseks. 5 3-21-550
2. X on kaebuses esitanud riigi õigusabi taotluse. Kohus märgib, et riigi õigusabi võib saada füüsiline isik, kes oma majandusliku seisundi tõttu ei suuda õigusabi vajamise ajal tasuda asjatundliku õigusteenuse eest või suudab seda teha üksnes osaliselt või osamaksetena või kelle majanduslik seisund ei võimalda pärast õigusteenuse eest tasumist lihtsat toimetulekut (RÕS § 6 lg 1). Samas ei ole taotleja majanduslik seisund ainuke riigi õigusabi saamise tingimus. RÕS §-s 7 on sätestatud alused, millal riigi õigusabi ei anta. RÕS § 7 lg 1 p 1 sätestab, et riigi õigusabi ei anta, kui taotleja on ise võimeline kaitsma oma õigusi, ning RÕS § 7 lg 1 p 5 kohaselt ei anta riigi õigusabi, kui asjaoludest tulenevalt on taotleja võimalus oma õiguste kaitseks ilmselt vähene. Arvestades seda, et kaebajal on varasemast ajast olemas halduskohtusse pöördumise kogemus ning ka varasemalt ei ole peetud vajalikus talle riigi õigusabi korras esindaja määramist (nt haldusasjad nr 3-21-192, nr 3-20-2492), leiab kohus, et kaebaja on võimeline halduskohtumenetluses end ise esindama. Halduskohtumenetluses ei ole esindaja olemasolu esmatähtis, sest kohtul on selgitamiskohustus ning kohus juhindub uurimispõhimõttest (

§ 2lg-d 4 ja 5).

Lisaks, arvestades seda, et kohus tagastab kaebuse, on asjaoludest tulenevalt kaebaja võimalus oma õiguste kaitseks kohtumenetluses ka ilmselt vähene. Eelnevast tulenevalt jätab kohus kaebaja riigi õigusabi taotluse RÕS § 7 lg 1 p 1 ja p 5 alusel rahuldamata. 15. Kaebaja taotlusel asendab kohus

§ 175lg 3 alusel avaldatavas kohtulahendis kaebaja nime tähemärgiga.

(allkirjastatud digitaalselt) Sirje Kaljumäe kohtunik 6