09.12.2020 koostatud väärteoprotokolli nr 20201209059401 kohaselt 09.12.2020 kell 14:51 Tallinnas, Sõpruse pst, Tedre tn ja Linnu tee vahel, liikudes Linnu tee suunas, juhtis A G mootorsõidukit xxxx registreerimismärgiga xxxx, kiirusega 74 km/h +-3 km/h, lubatud suurim kiirus sellel teelõigul 50 km/h, ületas lubatud sõidukiirust mitte vähem kui 21 km/h. Sellega rikkus A G
lg 1 p 2 nõudeid ja pani toime
Kaebuse sisu 26.01.2021 esitas A G kohtule kaebuse, milles palub kohtuvälise menetleja otsuse tühistada, kuna kohtuväline menetleja ei ole menetluse käigus tuvastanud VTMS § 108 lg 1 kohaselt õigesti objektiivse külje asjaolusid, jättes tõendid hindamata nende kogumis, samuti ei ole arvesse võtnud karistuse määramisel karistuse proportsionaalsust teo raskusastmega ega varem liiklusrikkumistes karistamata isiku puhul eripreventiivseid kaalutlusi. 04.02.2021 esitas A G kaebuse täienduse ning kaebuse motiivid on kokkuvõtvalt järgmised. Osadele vastulauses toodud põhjendustele ei ole menetleja otsuses üldse tähelepanu pööranud ega neid käsitlenud. Menetleja on otsuses isikule
lg 2 ettenähtud rikkumise inkrimineerimisel lähtunud vaid ühest enda poolt kogutud tõendi (kiirusmõõturi salvestus) ülemuslikkusest kõikide teiste tõendite suhtes. Kaebaja on esitanud menetlejale alternatiivelt mõõdetud mõõteandmed, mille kohaselt ei saanud isiku poolt 09.12.2020 kuupäeval juhitud sõiduk ületada 68 km/h. Täpsemalt mõõtis sõidukisse püsivalt paigaldatud xxxx tehnoloogial põhinev kaugjuhtimise ja –jälgimise (vargavastane) seade suurimaks sõidukiiruseks nii kõnesoleval teelõigul kui ka kogu päeva vaid 68 km/h. Menetlejal oli võimalik teostada kas vaatlust või uurimiseksperimenti või muid toiminguid mõõteandmete täpsuse kontrollimiseks, kuid otsustas omal valikul jätta need tegemata. Menetleja on otsuses märkinud, et seade on taatlemata, antud asjaolu ei ole menetleja aga kontrollinud, vaid on lihtsalt eeldanud. Alates 01.01.2019 kehtima hakanud mõõteseadus võimaldab mõõtmiseks kasutada ka GPS seadmeid, mille taatlus või kalibreerimine ei ole võimalik. Mõõteandmete salvestuselt nähtub ilmne ebakõla salvestusel fikseeritud mõõteandmete ja füüsilises keskkonnas täheldatava nähtuse vahel. Salvestuselt nähtub, et kahe kõrvuti asetsevate autode kiirust mõõdeti pea üheaegselt 61 km/h (tume auto) ja 73 km/h (valge auto). Kogu jälgimisaja 1,72 sekundi jooksul jääb valge auto maha kõrvuti asetsevast tumedast autost, kelle sõidukiiruseks mõõdeti 61 km/h. Antud nähtus on sellise kiirusvahemiku juures ebaloogiline, sest valge auto pidanuks jälgimisaja lõpus edastama ligi 12 km/h võrra kõrgema sõidukiiruse juures tumedat autot 1,72 sekundi pärast vähemalt 4 meetri võrra, kuid seda salvestuselt ei nähtu. Seega ei ole ainsa tõendina kasutatav salvestus usaldusväärne. Määratud karistus on isiku suhtes ebaproportsionaalselt suur ja ei võta arvesse objektiivsest küljest liiklusrikkumise raskusastet ega arvesta ka varem karistamata isikut ning eripreventiivseid kaalutlusi. Kaebaja palub kohtul lõpetada menetlus VTMS § 30 lg 1 alusel. Kohtumenetlus 02.03.2021.a toimunud kohtuistungil kuulas kohus ära kaebuse esitaja ja kohtuvälise menetleja esindaja seisukohad, samuti uuris väärteoasjas kogutud kirjalikke tõendeid (kaebus lisadega ja väärteoasja materjalid). Kaebuse esitaja jäi esitatud kaebuse juurde. Palus
lg 2 ümber kvalifitseerida
Kindlasti oleks olnud asjakohane uurida seda tõendit, mida tema esitas. Kohtuväline menetleja vaidles kaebusele vastu, palus jätta kohtuvälise menetleja otsus muutmata ning kaebus rahuldamata. Osundas, et kiiruse ületamine on tõendatud kogutud tõenditega, eelkõige kiirusmõõteseadme videosalvestuse ja selle andmete väljatrükiga. Kahtlust selles, et menetlusaluse isiku sõiduk liikus kiirusega 74 km/h, kindlasti ei ole. Seda kiirust 74 km/h on mõõdetud vähemalt kolmel korral ja ülejäänud sõiduki liikumiskiirused on tegelikult samas vahemikus olnud, jäädes vahemikku 68-73 km/h. Vahepeal on jah mõõtmine ka 61 km/h, mille puhul on mõõdetud kõrval reas liikunud xxxx liikumiskiirust. Alust tegu kvalifitseerida
Menetlusaluse isiku poolt esitatud andmeid, mis on võetud sõidukis asunud GPS seadmest, ei saa võtta arvesse, kuivõrd puuduvad andmed selle kohta, kas see seade mõõdab hetke kiirust või mõõdab kahe geograafilise punkti vahelist kiirust mingi teatud aja jooksul. Samuti puuduvad andmed, et see seade oleks taadeldud. Seega ei ole need andmed usaldusväärsed, erinevalt politsei kiirusmõõteseadmest, mida kasutab selleks vastava koolituse läbinud pädev ametnik ja seade läbib ka iga-aastase kontrolli, 2 kus seade taadeldakse ja seda seadet ka iga kord enne kasutuselevõttu kontrollitakse ja viiakse läbi erinevad testid seadme täpsuse kontrollimiseks. Alused menetlusalusele isikule mõistetud karistuse muutmiseks puuduvad. VTMS § 30 alusel väärteomenetluse lõpetamine eeldaks seda, et süü on väike, kuid kiiruse ületamine juba
Kohtuväline menetleja ei ole nõus selle asja lõpetamisega otstarbekuse kaalutlusel. Kohtuliku arutamise järeldused VTMS § 123 lg 2 kohaselt arutab kohus väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid. Kohus peab lahendama VTMS § 133 loetletud küsimused. VTMS § 87 kohaselt arutatakse väärteoasja ainult menetlusaluse isiku suhtes ja väärteoprotokollis sätestatud ulatuses. Seega on kohus väärteoasja arutamisel seotud väärteoprotokolli piiridega, mis tähendab kohtu seotust protokollis toodud teokirjeldusega. Väärteoprotokollis on täpselt kirjeldatud A. G süüks arvatud süütegu – ta juhtis 09.12.2020 kell 14:51 Tallinnas, Sõpruse pst, Tedre tn ja Linnu tee vahel, liikudes Linnu tee suunas, mootorsõidukit xxxx registreerimismärgiga xxxx kiirusega 74 km/h+-3 km/h, lubatud suurim kiirus sellel teelõigul 50 km/h, ületas lubatud sõidukiirust mitte vähem kui 21 km/h. Sellega rikkus menetlusalune isik
lg 1 p 2 nõudeid ning pani toime
lg 2 järgi kvalifitseeritava väärteo.
lg 1 p 2 kohaselt on suurim lubatud sõidukiirus asulasisesel teel 50 kilomeetrit tunnis. Vaidlus puudub selles, et A. G juhtis mootorsõidukit väärteoprotokollis näidatud ajal ja kohal, s.o asulasisesel teel. Vaidlus on tõusetunud selles, kas A. G mootorsõidukit juhtides ületas lubatud suurimat kiirust väärteoprotokollis näidatud määras, s.o mitte vähem kui 21 km/h.
lg 2 näeb ette vastutuse mootorsõidukijuhi poolt lubatud suurima sõidukiiruse ületamise eest 21–40 kilomeetrit tunnis. A G kiiruse ületamist protokollis näidatud ulatuses ei kinnitanud, andes ütlusi, et alternatiivne mõõteallikas näitas maksimaalseks kiiruseks 68 km/h. Kui vaadata politsei poolt tehtud kiirusmõõturi salvestust, siis on vahetult enne tema poolt juhitud autot mõõdetud kiirust ka teisel autol, mis oli 61 km/h. Hiljem on teise auto kiirus 73-74 km/h, mis vibreeris 1,72 sekundi jooksul. Kui see auto sõitis tõepoolest sellise kiirusega, siis oleks pidanud olema nende kahe auto kiiruse vahe 12,5 km ja kui on auto kiirustel selline vahe, siis oleks pidanud kogu selle mõõte aja jooksul valge auto sõitma sellest tumedast autost ettepoole vähemalt terve auto pikkuse jagu. Kiiruste vahe pidi olema teistsugune, mis tähendab seda, et siin on tõesti kaalu arvata seda, kas selle valge auto kiirus võis olla tegelikult oluliselt väiksem. Ei ole veendunud politsei poolt kasutatud mõõteandmete usaldusväärsuses. Kindlasti oleks olnud asjakohane uurida seda tõendit, mille esitas tema, oleks saanud kas vaatluse või uurimiseksperimendiga seda täpsustada. Kui väärteoasja arutamisel tekib kohtul kahtlus näiteks kiiruse ületamise või selle fikseerimise asjaolude suhtes, peab kohus välja selgitama, kas pooled soovivad esitada täiendavaid tõendeid või koguma täiendavaid tõendeid omal algatusel (Riigikohtu otsus nr 3-1-1-125-12, p 6). Kuigi kaebuse esitaja kiiruse ületamist talle etteheidetavas määras ei kinnitanud, leiab kohus, et käesoleval juhul vajadus täiendavate tõendite kogumiseks puudub. Kohtu hinnangul on A. G poolt toimepandud väärtegu õigesti kvalifitseeritud ning nõuetekohaselt tõendatud. Väärteo toimepanemine on tõendamist leidnud eelkõige videosalvestusega CD-plaadil, millest nähtuvad väärteoasja lahendamiseks olulised asjaolud. VTMS § 31 lg 11 kohaselt juhul, kui väärteo toimepanemise aeg, koht või viis või muud väärteo tehiolud on riikliku järelevalve käigus foto- või videosalvestatud, võib see salvestis olla väärteomenetluses iseseisvaks tõendiks, kui salvestisest nähtuvad: 3 1) salvestise seos väärteoasjaga; 2) millal, millistel asjaoludel ja kelle poolt on salvestis loodud; 3) väärteoasja lahendamiseks olulised asjaolud. Kohtu hinnangul vastab väärteoasja materjalide juures olev videosalvestus seaduses nimetatud nõuetele ja on lubatav tõend. Oluline on tuvastada konkreetse sõiduki kiirus kindlal ajal ning just sellised andmed kajastuvad ka talletatud videosalvestusel. Videosalvestusest nähtub ammendavalt millal, kus ja kuidas toimus A. G poolt juhitud mootorsõiduki kiiruse mõõtmine. Nii on salvestuselt selgelt näha A. G poolt juhitud sõiduk, et mõõdeti just tema sõiduki kiirust ning sõiduauto kiiruseks fikseeris kiirusmõõteseade 74 km/h. Kohus arvestab, et nähtavus salvestusel on väga hea ning kuigi A. G juhitud sõiduki kõrval oli teine sõiduk, siis ei olnud see sõiduk mõõtmisväljas ning seega ei saanud olla ka takistuseks kiirusmõõturi suunamiseks just A. G poolt juhitud sõidukile. Kiirusmõõturi sihik püsis kindlalt vaid A. G poolt juhitud sõidukil. Tuginedes videosalvestusel kajastatule on kohtu hinnangul tõendatud ka mõõtetulemuse jälgitavus. Vastavalt mõõteseaduse § 5 lg 1 on mõõtetulemuse jälgitavus tõendatud, kui mõõtmisel kasutatakse taadeldud mõõtevahendit ja 1) mõõtmise on teinud pädev mõõtja, kes on akrediteeritud või erialaselt pädevaks mõõtjaks tunnistatud, järgides asjakohast mõõtemetoodikat, või 2) mõõtmisel on järgitud mõõteseadusest või muust seadusest ja selle alusel kehtestatud õigusaktist tulenevaid üksikasjalikke nõudeid mõõteprotseduurile ja mõõtetulemuse töötlemisele.
lg 7 kohaselt nõuded kiirusmõõturi ja kiirusmõõtesüsteemi mõõteprotseduurile ja mõõtetulemuste töötlemisele kehtestab Vabariigi Valitsus määrusega. Vastavalt Vabariigi Valitsuse 16.06.2011 määruse nr 78 „Nõuded kiirusmõõturi ja kiirusmõõtesüsteemi mõõteprotseduurile ning mõõtetulemuste töötlemisele“ § 3 lg 1 peab kiirusmõõturiga sõidukiirust mõõtev ametnik olema läbinud mõõtevahendi kasutamiseks vajaliku väljaõppe ning nimetatud määruse teine peatükk sätestab kiirusmõõturiga sõidukiiruse mõõtmise mõõtemetoodika. Praeguses asjas oli mõõtevahendiks kiirusmõõtur LaserCam 4 numbriga LE1149 ning asja materjalide juures on taatlustunnistus nr TTRS-20/00078 selle kohta, et kiirusmõõtur LaserCam4 läbis kordustaatluse ning vastab esitatud nõuetele, on taadeldud 29.04.
lg 1 p 2 nõudeid), pannes sellega toime
Kohtu hinnangul pani A. G teo toime vähemalt kaudse tahtlusega. Kuna kohtuistungil ei eitanud kaebuse esitaja, et sõitis asulasisesel teel ning ületas sõidukiirust (tema hinnangul ei olnud sõiduki kiirus küll mitte suurem kui 68 km/h), siis järelikult ei jälginud ta sõiduautot juhtides sõiduki spidomeetrit ning selline kaebuse esitaja käitumine annab aluse uskuda, et ta pidi võimalikuks pidama ka süüteokoosseisule vastava asjaolu saabumist ja möönma seda. Kuivõrd videosalvestuselt nähtuvad selgelt kiiruse mõõtmise asjaolud ning videosalvestusel kajastatu ei tekitanud kohtul kahtlust A. G poolt juhitud sõiduki kiiruse tuvastamises ning tõendi usaldusvääruses, puudub vajadus koguda täiendavaid tõendeid. A. G taotlust lähtuda kiiruse 4 mõõtmise tuvastamisel hoopis sõidukis asunud GPS seadme andmetest ning teostada seejuures veel vaatlust või uurimiseksperimenti, ei pea kohus põhjendatuks. Tähelepanuta ei saa jätta kohtuvälise menetleja esindaja asjakohast seisukohta, et puuduvad andmed selle kohta, kas nimetatud seade mõõdab hetke kiirust või kahe geograafilise punkti vahelist kiirust mingi teatud aja jooksul, samuti puuduvad andmed seadme taatlemise kohta. Sarnaselt kohtuvälise menetlejale ei saa kohus tugineda oletustele ning tuvastada rikkumist sõidukisse paigaldatud seadmega, millel talletatud andmed rikkumise ajal ei ole kontrollitavad. Eeltoodust tulenevalt on kohus seisukohal, et A. G käitumine sisaldab
Õigusvastasust ega süüd välistavaid asjaolusid ei ole kohus tuvastanud. Samuti ei tuvastanud kohus VTMS § 150 loetletud väärteomenetlusõiguse olulisi rikkumisi, mis tooksid sellel alusel kaasa kohtuvälise menetleja otsuse tühistamise. Kaebuse esitaja on seisukohal, et kohtuväline menetleja ei ole osadele vastulauses toodud põhjendustele otsuses üldse tähelepanu pööranud ega neid käsitlenud. Kuigi väärteootsus ei kajasta vastulause mittearvestamise üksikasjalikke motiive, on väärteootsuses kohtuvälise menetleja seisukohad jälgitavad ja põhjendused arusaadavad ning puudub alus lugeda kohtuvälises menetluses tehtud otsust ebaseaduslikuks. Samuti arvestab kohus, et isik on saanud enda õigusi kaitsta läbi kohtumenetluse ning seega aset leidnud võimalikud minetused kohtuvälises menetluses on kohtumenetluse käigus kõrvaldatud.
lg 2 näeb karistusena ette rahatrahvi kuni 100 trahviühikut või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni kuue kuuni. Vaidlustatud otsusest nähtuvalt karistati A. G
lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 50 trahviühiku ulatuses, s.o 200 eurot. Riigikohus on lahendis 3-1-1-91-13 punktis 15 märkinud, et süülise väärteo toime pannud isikut ei ole tingimata tarvis karistada, vastavalt VTMS § 30 lg 1 p 1 võib väärteomenetluse lõpetada otstarbekuse kaalutlusel. Ka antud väärteoasjas taotles kaebuse esitaja väärteomenetluse lõpetamist VTMS § 30 lg 1 p 1 alusel, s.t, et menetlusaluse isiku süü ei ole suur ja väärteomenetluse jätkamiseks puudub avalik menetlushuvi. Seega tuleb praegusel juhul teha kindlaks A. G süü suurus ning kas antud asjas nõuab avalik huvi asja menetlemist. Kohtu hinnangul ei ole kohtuväline menetleja arvestanud piisavalt A. G süü suurusega ega süüdlase isikuga ning esinevad alused väärteomenetluse lõpetamiseks otstarbekuse kaalutusel. Üksnes kiiruse ületamine
Siinjuures arvestab kohus, et A. G mõisteti väärteootsusega karistus keskmises määras ning seda veel olukorras, kus ei esinenud ka karistust kergendavaid asjaolusid. Järelikult ei hinnanud ka kohtuväline menetleja väärteootsust koostades menetlusaluse isiku süüd suureks, vaid keskmiseks. Arvestades aga A. G poolt kohtuistungil avaldatut, et tal on siiralt kahju, et see tõesti nagu juhtus, tegelikult tõepoolest oleks selle ära hoidnud, ta ei tea, kuidas see seekord niimoodi juhtus, esineb kohtu hinnangul ka kergendav asjaolu, st puhtsüdamlik kahetsus ning isiku süüd saab juba seetõttu hinnata keskmisest väiksemaks. Asjaolu, et isik on seadnud kahtluse alla kohtuvälises menetluses teostatud kiiruse mõõtmise tulemuse ning püüdnud näidata enda rikkumist väiksemana, ei tähenda antud juhul kohtu hinnangul mitte seda, et isik õigustaks enda rikkumist, vaid seda, et isik tõepoolest ei saanud aru, kuidas talle etteheidetav rikkumine võimalikuks sai. Isiku tahe saada aru enda rikkumise asjaoludest on siiras, mistõttu puudub kohtul alus kahelda, et A. G edasine käitumine liikluses on veelgi hoolsam ning temast lähtuv oht liiklusele on pigem minimaalne. Siinjuures arvestab kohus, et vastavalt liiklusregistri väljavõttele on A. G omistatud juhtimisõigus 26.01.1995 ning karistusregistri teatise kohaselt ei ole isik registrisse kantud. Järelikult on A. G käitumine ligi 26 aasta jooksul olnud seaduspärane ning tegemist ei ole isikuga, kes järjepidevalt rikuks liiklusnorme 5 ning kelle hoiakute muutmiseks oleks vaja teda seetõttu kindlasti karistada. Arvestades süüdlase isikut ning teo toimepanemise asjaolusid ei ole isiku karistamata jätmine vastuolus ka õiguskorra kaitsmise huvidega. Praegusel juhul puuduvad mistahes andmed ka selle kohta, et tema juhitud sõiduk oleks põhjustanud liiklusohtliku olukorra ning esineks avalik menetlushuvi. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et A. G süü ei ole suur ning asjas puudub avalik menetlushuvi, mistõttu tuleb PPA Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse 04.01.2021 otsus väärteoasjas nr 2302,20,020848 tühistada ning väärteoasja menetlus VTMS § 30 lg 1 p 1 alusel lõpetada. (allkirjastatud digitaalselt) Kohtunik 6
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.