Obsah (10)

§ 203§ 4181§ 418§ 420§ 64§ 73§ 68§ 54§ 338§ 5

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja koht 29. aprill 2021, Tallinn Kriminaalasja number 1-21-1824 Kohtukoosseis Ivi Kesküla, Orvi Koik, Urmas Reinola Kriminaalasi Vaidlust

§ 203

lg 1, § 418¹ lg 1, § 418 lg 2 p 3 ja § 420 lg 1 järgi; Mark Raul Laanela süüdistuses

§ 203

lg 1, § 4181 lg 1, § 418 lg 2 p 3 ja § 420 lg 1 järgi ja Ermo Kungla süüdistuses

§ 4181lg 1, § 418 lg 2 p 3 järgi Harju Maakohtu 22.

märtsi 2021 otsus kokkuleppemenetluses Apellatsiooni esitaja I.Maslovi kaitsja Prokurör Vahur Verte Kaitsja Margo Normann RESOLUTSIOON Jätta Iurii Maslovi kaitsja apellatsioon KrMS § 326 lg 2 p 3 ja KrMS § 326 lg 3 alusel läbi vaatamata. Edasikaebamise kord Määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul Tallinna Ringkonnakohtu kaudu alates päevast, mil menetlusosaline sai vaidlustatavast kohtumäärusest teada või pidi teada saama. Süüdistataval on määruskaebuse esitamise õigus advokaadist kaitsja vahendusel. 1 1. Harju Maakohtu 22. märtsi 2021 otsusega kokkuleppemenetluses tunnistati Iurii Maslov süüdi

§ 203

lg 1 järgi ja karistati vangistusega 2 (kaks) aastat,

§ 418

lg 2 p 3 järgi ja karistati vangistusega 1 (üks) aasta,

§ 4181

lg 1 järgi ja karistati vangistusega 1 (üks) aasta,

§ 420

lg 1 järgi ja karistati vangistusega 6 (kuus) kuud.

§ 64

lg 1 alusel, lugedes kergemad karistused kaetuks raskeimaga, mõisteti liitkaristuseks 2 (kaks) aastat vangistust.

§ 73

lg 1, 3 alusel määrati, et mõistetud karistust, 2 aastat vangistust, ei pöörata osaliselt täitmisele. Karistusest kuulub koheselt ärakandmisele 7 (seitse) kuud vangistust. Ülejäänud karistust, 1 (üks) aasta 5 (viis) kuud vangistust ei pöörata täitmisele, kui süüdimõistetu ei pane 5 (viie) aasta pikkuse katseaja kestel toime uut tahtlikku kuritegu. Katseaja alguseks lugeda kohtuotsuse kuulutamise päev, s.o 22.03.2021.a.

§ 68lg 1 alusel arvati eelvangistuses viibitud aeg alates 24.08.2020.a.

karistusaja hulka ning koheselt kandmisele kuuluva karistuse alguseks loeti 24.08.2020.a.

§ 54

lg 1 alusel mõisteti Iurii Maslovile lisakaristusena Eesti Vabariigist väljasaatmine koos sissesõidukeeluga tähtajaga 10 (kümme) aastat. Kohaldatud tõkend – vahistamine – tühistati koheselt kandmisele kuuluva karistuse osa ära kandmisel.

1. Sama kohtuotsusega mõisteti süüdi veel Mark Raul Laanela ja Ermo Kungla, kuid nende osas ei ole otsust vaidlustatud.
2. I.Maslovi kaitsja vaidlustab maakohtu otsuse Iurii Maslovile lisakaristusena Eesti Vabariigist väljasaatmist koos sissesõidukeeluga tähtajaga 10 aastat. Lisakaristuse kohaldamisel on prokuratuuris rikutud kohustust selgitada KrMS § 240 p 1 ja 244 lg 1 alusel lisakaristuse kohaldamise tagajärgi ja karistuse võimalikku mõju liikumisel teistesse Euroopa Liidu riikidesse. I.Maslovi väidetel ei selgitanud ka Harju Maakohus lisakaristuse õiguslikke tagajärgi ja seda, et lisakaristusena kokkulepitud piirang võib sisuliselt kohalduda ka Euroopa Liidus tervikuna. Kokkuleppemenetluses ei ole I. Maslovile selgitatud

§ 54lg 1 kohaldamisest tulenevaid kõiki õiguslikke tagajärgi.

Kokkuleppemenetluses ei selgitatud, et nimetatud keeld võib kaasa tuua sisenemiskeelu kogu Euroopa Liitu. Väljasaatmise kui karistuse liigi ähmastamine selle läbi, et see toob kaasa oluliselt suuremad piirangud kui kirjapandud grammatiliselt arusaadav kohustus, ei ole õiguslikult põhjendatud ja ei põhine süüdistatava vabal tahteavaldusel. Kokkuleppe sõlmisel ja kinnitamisel ei olnud I. Maslov teadlik, et sõlmitud kokkulepe on vastuolus Eesti Vabariigis kehtivate karistusõiguse põhimõtetega lisakaristuse osas. Samuti ei selgitatud talle, miks kohaldatakse

§ 54

lg 1 sätestatud lisakaristust, Eestist väljasaatmist koos sissesõidukeeluga selle ülemmääras, s.o kümneks aastaks. Kaitsja teeb viite Riigikohtu on 22.03.2019 oma lahendis kriminaalasjas nr 1-17-9941 p 16 selgitatule ja leiab, et lisakaristuse kokkulepe sisenemiskeeld 10 aastaks maksimaalse määrana ei ole põhjendatud, sest keeld võib kaasa tuua sissesõidukeelu ka teistesse riikidesse maksimaalses ajalises kestvuses. Apellant leiab, et Harju Maakohus on rikkunud KrMS § 247 lg 2 ja 248 lg 2 sätestatud kohustust selgitada kokkuleppe sisu lisakaristuse kohaldamise osas ja selle mõju sisenemisel teiste Euroopa Liidu riikidesse. Samuti leiab apellant, et mõistetud lisakaristus ei vasta karistusõiguse üldistele põhimõtetele. Riigikohtu kriminaalkolleegium korduvalt toonud välja, et riigist väljasaatmist ja sissesõidu keeldu ei saa isikule mõista, kui talle mõistetud põhikaristus jääb alla keskmist karistusmäära. I. Maslovile mõisteti karistus alla sanktsiooni keskmise määra – 2 aastat vangistust, kohaldades 2

§ 73sätteid.

Kuigi formaalselt vastab mõistetud lisakaristus materiaalõiguse normidele, ei saa siiski mõistetud lisakaristust - Eesti Vabariiki sissesõidu keeld 10 aastat, vastata õiglase ja ausa kohtumõistmise põhimõtetele ja on

§ 338p 4 alusel kohtuotsuse tühistamise alus.

Lisakaristus ei ole proportsioonis põhikaristusega. Riigikohus annab 6.05.2009 lahendis kriminaalasjas nr 3-1-1-38-09 konkreetse seisukoha, et riigist väljasaatmine ja sissesõidu keelamine on lisakaristus ning juhul, kui põhikaristus jääb alla sanktsiooni keskmise määra, ei tohiks lisakaristust kohaldada. Riigikohus on lahendis asunud seisukohale, et väljasaatmise ja sissesõidu keeld on lisakaristus, mille saab isikule mõista vaid siis, kui isiku süü on piisavalt suur ning põhikaristuse määr peab ületama sanktsiooni keskmist määra. Maakohus, mõistes kriminaalasjas lisakaristusena väljasaatmise talle kui isikule, kellele mõistetud põhikaristuse määr jääb alla sanktsiooni keskmist, on kohus kogumis mõistnud tema süü suurust ületava karistuse. Seega on kohus kohaldanud vääralt materiaalõigust KrMS § 338 p 3 mõttes. Iurii Maslov leiab, et lisakaristuse mõistmisel tekkinud maakohtu eksimus on võimalik parandada ringkonnakohtus ja et karistusõiguse üldiste põhimõtete mittejärgmine toob kaasa kaebeõiguse tekkimise ka kokkuleppemenetluses. Apellant on nõus kirjaliku menetlusega. Arvestades eeltoodut ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p 4 ja § 340 lg 1 kaitsja palub: 1. Tühistada Harju Maakohtu 22.03.2021 otsus kriminaalasjas nr 1-21-1824 osas, millega Iurii Maslovile mõisteti

§ 54

lg 1 alusel lisakaristuseks Eesti Vabariigist väljasaatmine koos sissesõidukeeluga tähtajaga 10 (kümme) aastat.

1. Jätta lisakaristus Iurii Maslovile mõistmata või alternatiivselt
2. Teha uus otsus lisakaristuse osas ja mõista lisakaristusena Iurii Maslovile väljasaatmine ja sissesõidukeeld Eesti Vabariiki mitte rohkem kui 3 aastaks. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
3. Kohtukolleegium esmalt märgib, et arutatav kriminaalasi vaadati läbi kokkuleppemenetluses, mis seab kohtuotsuse vaidlustamisele piirangud. Nimelt saab KrMS § 318 lg 4 kohaselt kokkuleppemenetluses tehtud kohtuotsuse peale apellatsiooni esitada vaid KrMS-i
4. peatüki
5. jao sätete või § 339 lõike 1 rikkumise korral. Süüdistatav ja kaitsja võivad esitada kokkuleppemenetluses tehtud kohtuotsuse peale apellatsiooni ka juhul, kui kokkuleppes kirjeldatud tegu ei ole kuritegu, see on ebaõigesti kvalifitseeritud või kui süüdistatavale on kuriteo eest mõistetud karistus, mida seadus selle eest ette ei näe.
6. Apellatsioonis on kaitsja viidanud süüdistatava vaba tahteavalduse puudumisele ja kokkuleppemenetlust reguleerivate sätete ja nimelt KrMS § 247 lg 2 ja § 248 lg 2 rikkumisele. Kolleegium leiab, et eeltoodud kaitsja etteheide kokkuleppemenetlust reguleerivate sätete väidetava rikkumise kohta annab õiguse KrMS § 318 lg 4 kohaselt kokkuleppemenetluses tehtud otsust apellatsiooni korras vaidlustada. Samas on kolleegium üksmeelel selles, et eeltoodud osas on apellatsioon perspektiivitu ja tuleb kui põhjendamatu jätta KrMS § 326 lg 3 alusel läbi vaatamata. 5.
7. Kaitsja on apellatsioonis leidnud, et maakohus on rikkunud KrMS § 247 lg 2 nõudeid kuna jättis selgitamata kokkuleppe sisu lisakaristuse kohaldamise osas ja nimelt selle mõju sisenemisel teistesse Euroopa Liidu riikidesse. Kohtuistungi protokollist ( t.lk. 31-33) nähtuvalt on maakohus eraldi küsitlenud süüdistatavalt, kas kokkulepe on talle sisuliselt arusaadav, kas ta saab aru, millises karistuses on kokku lepitud, 3 kas mõistab, et kohtuotsuse jõustumisel saadetakse ta Eesti Vabariigist välja ja järgneva 10 aasta jooksul ei saa ta siia tagasi tulla. Süüdistatav on kõikidele eelnevatele küsimustele vastanud jaatavalt. Samuti on kohus uurinud, kas süüdistatav on teadlik, mis on tagajärg, kui ta keeldu rikub ja tuleb Eestisse, millele on süüdistatav vastanud, et siis saab ta reaalse karistuse. Samuti on kohus küsinud kas süüdistatav on kokkuleppe sõlminud enda vabal tahtel ja kas ta jääb sõlmitud kokkuleppe juurde. Ka nendele küsimustele on süüdistatav vastanud jaatavalt. Seega on maakohus välja selgitanud, kas kokkuleppes ettenähtud lisakaristuse mõte ja sellega kaasnevad piirangud on olnud süüdistatavale arusaadavad ja kas ta on jätkuvalt sellega nõus. Kohtuistungi protokollis puuduvad igasugused andmed sellest, et süüdistatav oleks tõstatanud küsimuse kokkuleppe välisest lisakaristuse võimalikust mõjust, mis tema jaoks on olulise tähtsusega või et kokkuleppe sõlmimine toimus sunnitult, tema õigusi riivaval viisil. Asjaolu et kohtuistungil süüdistatav on kindlalt väljendanud kokkuleppe sõlmimisel oma tõelise tahte olemasolu ega ole mingeid küsimusi tõstatanud, mis seda kahtluse alla seaks, andis kohtule selge sõnumi, et sõlmitud kokkulepe on süüdistatava vaba, mõjutamata tahte avaldus. Kolleegium leiab, et KrMS § 247 lg 2 paneb kohtule kohustuse välja selgitada, kas kokkulepet sõlmides on süüdistatav väljendanud oma tõelist tahet. Maakohtu otsusega saadeti I.Maslov välja Eesti Vabariigist koos sissesõidukeeluga Eesti Vabariiki, mis piires sai kohus ka

§ 54sisust arusaamist ja sellega nõustumist välja selgitada.

Seda on kohus piisavalt selgelt ka teinud. 5.

1. Kaitsja on viidanud KrMS § 248 lg 2 rikkumisele. Nimetatud säte näeb ette, et kui kohus on kokkuleppemenetluses teinud prokuratuurile kriminaaltoimiku tagastamise määruse, tagastab ta kriminaaltoimiku prokuratuurile kriminaalmenetluse jätkamiseks. Maakohus ei teinud eelnimetatud määrust, mistõttu ei olnud kriminaaltoimiku prokuratuurile tagastamiseks seaduslikku alust ning kaitsja viited nimetatud sätte rikkumisele on asjakohatud. 5.
2. Kokkuvõtvalt kolleegium leiab, et apellatsiooni väited on põhjendamatud ega ei anna alust tuvastada maakohtu poolt KrMS-i
3. peatüki
4. jao sätete rikkumist. KrMS § 339 lg 1 loetletud rikkumistele pole kaitsja viidanud ja neid ei tuvastanud ka ringkonnakohus. Seetõttu esinevad alused jätta selles osas apellatsioon kui ilmselt põhjendamatu KrMS § 326 lg 3 alusel läbi vaatamata.
5. Kaitsja on vaidlustanud otsuse ka mõistetud lisakaristuse osas. On taotlenud lisakaristuse kohaldamata jätmist või uue otsuse tegemist, millega I.Maslov saadetakse Eesti Vabariigist välja koos sissesõidukeeluga mitte rohkem kui 3 aastaks. Kolleegium leiab, et sellised taotlused pole õiguslikult asjakohased, mistõttu ka selles osas on tegemist põhjendamatu apellatsiooniga KrMS § 326 lg 3 mõttes. Nimelt on kriminaalasjas prokuratuuri, I.Maslovi ja tema kaitsja vahel sõlmitud
6. märtsil 2021 aastal kokkulepe, millest nähtuvalt on pooled kokku leppinud, et I.Maslovi suhtes kohaldatakse

§ 54sätteid ja ta saadetakse Eesti Vabariigist välja koos sissesõidukeeluga 10 aastaks ( t.lk. 6-9 pöördel). Tulenevalt Kr

MS §-st 247 on kokkuleppemenetluses kohtuliku arutamise esemeks kokkulepe. Kohtuotsuse tegemisel ei või ringkonnakohus muuta kokkuleppe eset, sealhulgas ka kokkuleppekohast karistust. Selline kokkuleppest väljuva otsuse tegemisel rikuks ringkonnakohus KrMS § 248 lg 1 p 5 sätestatut. Pealegi kokkuleppemenetluse puhul on maakohtu otsuse tühistamisel ringkonnakohtu volitused piiratud KrMS § 3411 ette nähtud pädevusega. 4 Siinkohal peab kolleegium vajalikuks ka osutada, et kaitsja poolt ei ole apellatsioonis viidatud

§ 5

lg-s 2 sätestatud kergema karistusseaduse tagasiulatuva jõu põhimõttele, mille tuvastamisel on Riigikohus sedastanud võimaluse ringkonnakohtul sõltuvalt asjaoludest teha ka kokkuleppest isikule soodsamas suunas kõrvale kalduv kohtuotsus ( vt Riigikohtu lahend nr 3-1-1-12-15). Eelnimetatud põhimõtte kohaldumise alust ei tuvastanud ka ringkonnakohus. 7. Samuti on apellant leidnud, et lisakaristus ei vasta karistusõiguse üldistele põhimõtetele, millega maakohus on kohaldanud vääralt materiaalõigust, mõistes I.Maslovile süü suurust ületava karistuse. Kolleegium osutab, et KrMS § 318 lg 4 teise lause kolmandas alternatiivis ("kui süüdistatavale on kuriteo eest mõistetud karistus, mida seadus selle eest ette ei näe") peetakse eeskätt silmas olukorda, kus kohus on kokkuleppemenetluses karistust mõistes väljunud talle seadusega antud kaalutlusruumi piiridest. Seejuures hõlmab karistuse mõiste KrMS § 318 lg 4 teise lause kolmanda alternatiivi tähenduses kõiki karistusliku iseloomuga materiaalõiguslikke meetmeid, mida isiku suhtes kuriteo eest kohaldatakse.

§ 54

näeb ette välisriigi kodaniku tahtlikult toimepandud kuriteos süüdimõistmise ja vangistusega karistamise korral võimaluse talle mõista lisakaristusena riigist väljasaatmise koos sissesõidukeeluga kuni kümneks aastaks. I.Maslov mõisteti süüdi tahtlikult toimepandud erinevates kuritegudes, sh. kahes üldohtlikus kuriteos ja teda karistati vangistusega. I.Maslov on Venemaa Föderatsiooni kodanik. Süüdistatav saadeti Eesti Vabariigist välja koos 10 aastase sissesõidukeeluga. Seega on nii lisakaristuse mõistmine kui ka mõistetud sissesõidukeelu tähtaeg kooskõlas seadusega ja apellatsioonis pole seadusega antud kaalutlusruumi piiridest väljumist ette heidetud, mistõttu ei anna apellatsiooni väited õigust kokkuleppemenetluses tehtud kohtuotsusega mõistetud lisakaristuse vaidlustamiseks. Siinkohal peab kolleegium ka vajalikuks märkida, et vastavalt kohtuistungi protokollile on I.Maslov kinnitanud, et tal on Venemaal alaline elukohta ja Eestiga tal mingeid sidemeid ei jää. Seega selles osas tuleb jätta apellatsioon läbi vaatamata KrMS § 326 lg 2 p 3 alusel. 8. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 318 lg 4, § 326 lg 2 p 3, § 326 lg 3 jätab ringkonnakohus I.Maslovi kaitsja apellatsiooni läbi vaatamata. (allkirjastatud digitaalselt) 5