) § 16 lõige 1 sätestab, et sunnivahendi adressaat võib halduskohtumenetluse seadustikus sätestatud korras pöörduda kaebuse, esialgse õiguskaitse taotluse või kahju hüvitamise nõudega halduskohtu poole, kui ta leiab, et sunnivahendi rakendamisega on rikutud või võidakse rikkuda tema õigusi. Sama sätte teise lõike kohaselt ei peata kaebuse esitamine ettekirjutuse täitmist ega sunnivahendi rakendamist, kui kohus ei otsusta teisiti. Sunniraha korral hõlmab sunnivahendi rakendamise menetlus viimases etapis ka sunniraha sissenõudmist täitemenetluses (
Tulenevalt
lõike 2 sõnastusest on halduskohtul seega võimalik peatada sunniraha sissenõudmine ehk täitemenetlus. Täiendavalt märgib ringkonnakohus järgmist. Ka täitemenetluse ajal peab haldusorgan tagama, et sunnivahendi rakendamine oleks jätkuvalt eesmärgipärane ja proportsionaalne (
lõige 2, § 3, Riigikohtu 22.04.2015 otsus asjas nr 3-3-1-72-14, p 15, ja 27.10.2015 määrus asjas nr 3-3-1-31-15, p 17). Seega, kui isik leiab, et haldusorgan on rakendanud sunniraha ja nõuab seda sisse alusetult, tuleb tal sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi esitamise asemel esitada halduskohtule kohustamis- või keelamiskaebus haldusorgani peale, kuna vaidlus on avalik-õiguslik (HKMS § 4 lõige 1). Sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi esitamise korral saaks võlgnik taotleda hagi tagamise korras täitemenetluse peatamist vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 378 lõike 1 punktile 6. Miski ei viita sellele, et seadusandja tahteks oleks olnud see, et avalik-õigusliku sundtäitmise lubatavuse vaidluse lahendamisel halduskohtus oleksid võlgniku võimalused taotleda esialgset õiguskaitset piiratumad kui sarnases asjas hagi tagamist taotledes. Arvestades eeltoodut leiab ringkonnakohus, et halduskohtumenetluses on
lõike 2 alusel võimalik esialgse õiguskaitse abinõuna kohaldada nii sunniraha sissenõudmise kohustuse panemist haldusorganile kui ka sunniraha sissenõudmiseks algatatud täitemenetluse peatamist. 9. Ringkonnakohus märgib ettekirjutuse punkti 1 kohta, millega kohustati kaebajat lõpetama klientide toitlustamine teenindussaalis, et selles osas on praeguseks Vabariigi Valitsuse korralduse nr 282 asjaomane säte oluliselt muutunud. Alates 24.05.2021 näeb korralduse punkti 2014 alapunkt 9 ette, et toitlustusettevõtte sisetingimustes müügi- või teenindusalal on klientidel lubatud viibida ja liikuda teatud tingimuste täidetuse korral (6 inimest lauas, ruumi täituvuse piiramine jne). Varem, sh ettekirjutuse tegemise ajal nägi asjaomane säte (punkti 209 alapunkt 4) ette, et toitlustusettevõtte sisetingimustes müügi- või teenindusalal ei ole klientidel lubatud viibida ja liikuda, välja arvatud toidu kaasa ostmiseks või kuller- ja veoteenuse osutamiseks. Seega kallutataks kehtiva ettekirjutuse alusel kaebajat sunnivahendi rakendamisega tegevusele, mida Vabariigi Valitsus enam vajalikuks ei pea. Ringkonnakohus märgib, et sunnivahendi rakendamist ei käsitata karistusena (
lõige 2) ning seda võib rakendada ainult ettekirjutuse täitmisele kallutamiseks (
lõige 3 punkt 2 sätestab, et sunnivahendit ei tohi rakendada, kui ettekirjutuse aluseks olnud õigusnorm on tunnistatud kehtetuks. Ehkki Vabariigi Valitsuse korraldust nr 282 loetakse üldkorralduseks, mitte õigustloovaks aktiks, on klientide teenindussaalis toitlustamise keelamine või lubamine oma olemuselt ja kvaliteedilt väga lähedane õigusnormile
Ringkonnakohus ei näe, et siinses asjas läheks nimetatud sättele tuginemine sisulisse vastuollu Riigikohtu 22.04.2015 otsuse asjas nr 3-3-1-72-14 punktis 16 märgitud keeluga tõlgendada seda sätet laiendavalt ja kohustusega hoida olukord, kus muutub kehtetuks ettekirjutuse aluseks olnud õigusnorm, lahus olukorrast, kus muutuvad ettekirjutuse tegemise aluseks olnud asjaolud. Siinses küsimuses on valitsuse korralduses sätestatud keelu kehtetuks tunnistamine lähedasem õigusnormi (õigusliku aluse) kehtetuks tunnistamisele kui ettekirjutuse tegemise aluseks olnud asjaolude muutumisele. Kohustamis- ja keelamiskaebuse korral teeb kohus kindlaks asjaolud kohtuotsuse tegemise seisuga (HKMS § 158 lõike 2 teine lause, Riigikohtu 26.06.2018 otsus asjas nr 3-16-579, p 8). Ettekirjutuse punkti 1 täitmise tagamiseks sunniraha rakendamine on kohtumenetluse ajal muutunud lubamatuks ning seda tuleb kohtul arvestada ka esialgse õiguskaitse taotluse lahendamisel. Halduskohus on tuvastanud kaebajal esialgse õiguskaitse vajaduse olemasolu, s.o kaebajale olukord saab haldusorgani tegevusest mõjutatud juba kohtumenetluse ajal ning kaebaja jaoks koormavate tagajärgede tõrjumiseks ei piisa vaid kaebust rahuldavast kohtuotsusest (HKMS § 249 lõige 1). Kaebaja ei pea taluma alusetuks muutunud haldustäitemenetlust. Ringkonnakohus peatab seega eelviidatud osas sunniraha sissenõudmiseks algatatud täitemenetluse. 10. Ettekirjutuse punkti 2 (maski kandmise tagamine) osas on õiguslikud nõuded jäänud sisuliselt samaks. Ettekirjutuse tegemise ajal nägi korralduse nr 282 punkti 91 alapunkt 11 ette, et kliendid võivad toitlustusettevõtte müügi- või teenindussaalis viibida ja liikuda, kui on täidetud tingimus, et siseruumides kantakse maski; nimetatud kohustus ei laiene alla 12aastastele lastele või juhul, kui maski kandmine ei ole tervislikel põhjustel, töö või tegevuse iseloomu tõttu või muid olulisi põhjuseid arvestades võimalik. Alates 24.05.2021 kehtib valitsuse korralduse punkti 2014 alapunkti 9 kolmanda lause ja punkti 82 kohaselt nõue, et toitlustusettevõtte sisetingimustes viibijad peavad kandma kaitsemaski või katma suu ja nina (edaspidi mask); nimetatud kohustus ei laiene alla 12-aastastele lastele või juhul, kui maski kandmine ei ole tervislikel põhjustel, töö või tegevuse iseloomu tõttu või muid olulisi põhjuseid arvestades võimalik. Võrreldes ettekirjutuse tegemise ajaga on faktiliselt muutunud see, et klient ei pea piirduma üksnes toidu kaasa ostmisega, vaid võib ka kohapeal einestada, kusjuures sel ajal ei pea klient kandma maski (s.o tegevuse iseloomu tõttu pole maski kandmine võimalik). Sellest järeldub, et erinevalt jaanuarikuise ajaga, kui kliendid pidid kogu aeg maski kandma, viibib praegu toitlustusettevõtte siseruumides kliente, kes ei pea kandma maski. Järelevalvelisest aspektist on tegemist uue olukorraga, mida ettekirjutuse tegemisel ei saanud arvestada. Seda, milliste täpsemate kriteeriumite järgi kindlaks teha, millal peab klient siseruumis olles maski kandma ja millal mitte, ei ole korrakaitseorgan ettekirjutuse tegemisel hinnanud. Seetõttu võib asja sisulisel läbivaatamisel ilmneda, et sunniraha rakendamine selle eest, et kaebaja pole täitnud oma kohustust tagada klientidel maskide kandmine einestamise välisel ajal, ei ole 12.01.2021 ettekirjutuse alusel võimalik ning vajalikuks võib osutuda uue ettekirjutuse tegemine. Järelikult on sunniraha rakendamine klientide maskikohustuse tagamiseks alates 24.05.2021 vaieldav ning sellisel olukorras peab ringkonnakohus õigeks peatada asjaomases osas täitemenetlused. Mingit sisulist muudatust pole valitsuse korralduses nr 282 toimunud teenindajate maski kandmise kohustuse osas. Selles osas on ettekirjutus jätkuvalt täidetav ja sunnirahaga tagatav. 4
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.