KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Maret Hallikma Otsuse tegemise aeg ja koht 23.04.2021, Tallinn Haldusasja number 3-20-1326 Haldusasi X kaebus Tallinna Vangla käskk

) § 32 lg 3 alusel võib vanglateenistuse ametnik avavanglas karistust kandvale kinnipeetavale anda loa lühiajaliseks väljasõiduks kahekümne üheks kalendripäevaks aastas, sõltumata kinnipeetava poolt ära kantud karistuse kestusest. Lühiajalise väljasõidu instituudi loomine seadusandja poolt ei tähenda seda, et kõikidele kinnipeetavatele, kes lühiajalist väljasõitu soovivad, seda ka soovitud tingimustel võimaldatakse. Vanglast lühiajalise väljasõidu võimalus ei ole käsitletav kinnipeetava 2

§-st 32 kinnipeetavale lühiajalise väljasõiduloa andmise kaalutlusõiguse alusel. Kinnipeetaval pole subjektiivset õigust lühiajalisele väljasõidule. Kinnipeetav peab arvestama, et vabaduskaotusliku karistuse määramisel tuleb tal viibida vangistuses kogu temale määratud karistuse aja ilma, et võimaldatakse lühiajalist väljasõitu. Lühiajalise väljasõidu taotluse lahendamisel on vanglal suur kaalutlusruum. Kuivõrd lühiajalise väljasõidu lubamisel võtab vangla teatud riski, on põhjendatud otsuse tegemisel analüüsida kinnipeetavat puudutavaid olulisi asjaolusid, sh tema käitumist vangistuses viibides, ning hinnata lühiajalise väljasõidu kooskõla vangistuse täideviimise eesmärkidega. Isik, kellele on kohtuotsusega karistuseks mõistetud vangistus, peab arvestama võimalusega, et tal tuleb kogu vangistus kanda vanglas ilma sealt vahepeal väljumata. 8.

1. Väljasõidu otsustamisel on võetud arvesse nii positiivseid kui ka negatiivseid asjaolusid. Käesoleval juhul ei pidanud vangla otsust tehes kaebajat sedavõrd usaldusväärseks isikuks, keda võiks lubada vanglast välja lühiajalisele väljasõidule. Käskkirjast nähtuvalt keelduti Xle väljasõiduloa andmisest VSkE § 83 p 31 alusel, s.o kinnipeetavale kohaldatud distsiplinaarkaristus kehtib, ning arvestati tema käitumisega vanglas. Xl oli käskkirja andmise ajal kaks kehtivat distsiplinaarkaristust, mille kaebaja oli toime pannud otsustamisele eelnenud mõne kuu jooksul suhteliselt lühikese ajavahemiku kestel. Seega ei olnud X järginud vanglas kehtivat korda, millest tulenevalt puudus Tallinna Vanglal kaebaja senise käitumise alusel veendumus, et X, lahkudes kinnipidamisasutusest väljasõidule kolmeks päevaks, järgiks ühiskonnas kehtivaid reegleid ega paneks toime uusi väär- või kuritegusid. 8.
2. Kuigi perekondlike sidemete hoidmine ja säilitamine on kinnipeetava vanglavälise suhtlemise eesmärk, mida vanglal tuleb soodustada (

§ 23

lg-d 1 ja 2), tuleb vanglal arvestada ka konkreetse taotluse rahuldamisega seonduvaid võimalikke julgeolekuriske. Arvestades, et kaebaja ei suutnud distsiplinaarkorda järgida juba vangla territooriumil viibides, ei saanud vanglal olla ka piisavat usaldust, et kaebaja väljaspool vanglat on õiguskuulekas. Kaebaja väljasõidule mitte lubamine ei kahjustanud kaebaja perekondlikke sidemeid, kuivõrd kaebajal on võimalik lähedastega suhelda ka nt telefonikõnede ja kirjavahetuse või lühiajaliste kokkusaamiste kaudu. Seejuures pole vangla vaidlustatud käskkirjas väitnud, et telefoni ja kirja teel suhtlemine asendab täielikult vahetus suhtlemise võimalust. Kaebaja viidatud otsuse nr 3-18-1408 näol on tegemist kinnise vangla lühiajalise kokkusaamise mitte võimaldamisega ilma vaheseinata ruumis. Samas otsuses viidati, et kirja ja telefoni teel suhtlemine on pea võimatu arvestades lapse vanust (alla aastane). Kaebaja lapsed on aga

1. ja
2. aastased ning nendega on tõenäoliselt võimalik suhelda ka telefoni, kirja teel. Tallinna Vangla avavanglas toimuvad lühiajalised kokkusaamised vahetult, ilma vaheseinata ruumis, kus on piisavalt privaatsust ja võimalik ka lastega füüsilist kontakti hoida. Seejuures püüab vangla hoida liikumise koridoris minimaalsena kui kokkusaamine toimub. Seega saab kaebaja oma peresidemeid hoida ka siis, kui lühiajalisele väljasõidule minna ei saa. 8.
3. Lühiajalisele väljasõidule mittelubamine ei ole distsiplinaarkaristuse liik ning sellist karistust ei saa vangistusseaduse, vangla sisekorraeeskirjade või muude õigusaktide süülise rikkumise eest kohaldada. Seega pole võimalik, et kaebajat karistatakse ühe ja sama distsiplinaarrikkumise eest mitu korda. Ka kaebaja viidatud 05.05.2020 käskkirjas nr 5-1/20/610 arvestati samade asjaoludega ning keelduti lühiajalise väljasõidu loa andmisest samadel õiguslikel alustel, sest asjaolud ei ole muutnud. Seetõttu ongi vaidlustatud käskkiri ja eelnevalt viidatud käskkiri sarnase sisuga. 8.
4. Vaideotsus, mis iseseisvalt kaebaja õigusi ei piira ja kohustusi ei sea, ei saa olla ka tema õigusi rikkuv. 3

§ 23

lg 1 kohaselt on kinnipeetava vanglavälise suhtlemise eesmärk soodustada kinnipeetava kontakte perekonna, sugulaste ja teiste lähedaste inimestega, et vältida kinnipeetava sotsiaalsete sidemete katkemist.

§ 32

lg 3 kohaselt võib vanglateenistuse ametnik avavanglas karistust kandvale kinnipeetavale käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud tähtajaks anda loa lühiajaliseks väljasõiduks, sõltumata kinnipeetava poolt ärakantud karistuse kestusest.

§ 32

lg 4 kohaselt arvestab vanglateenistuse ametnik lühiajalise väljasõidu lubamise otsustamisel kuriteo toimepanemise asjaolusid, individuaalse täitmiskava täitmist ja kooskõla vangistuse täideviimise eesmärkidega. 12. Juhin tähelepanu asjaolule, et kui lühi- ja pikaajalistele kokkusaamistele (

§-d 24-26), on kinnipeetaval subjektiivne õigus, siis võimalus lühiajaliseks väljasõiduks ei ole kinnipeetava seadusest tulenev õigus, vaid soodustus, mida vanglateenistus võib anda oma kaalutlusõigust kasutades

1. Vangla otsus kohaldada soodustusi kujutab seega endast diskretsiooniotsust haldusmenetluse seaduse (HMS) § 4 mõttes, milles tuleb HMS § 56 lg 3 kohaselt kaalutlusvigadeta näidata ära soodustuse rakendamist põhjendavad asjaolud. HKMS § 158 lg 3 kohaselt kontrollib kohus kaalutlusõiguse alusel antud haldusakti või tehtud toimingu õiguspärasust hinnates kaalutlusõiguse piiride ja eesmärgi ning muude kaalutlusreeglite järgimist haldusorgani poolt. Kohus ei hinda eraldi kaalutlusotsuse otstarbekust ning ei teosta haldusakti või toimingu õiguspärasust kontrollides kaalutlusõigust haldusorgani eest. Seega saab kohus käesoleval juhul kontrollida, kas vastustaja on keeldunud kaebaja lühiajalisele väljasõidule mittelubamisest kooskõlas kaalutlusreeglitega.
2. VSkE § 82 lg 1 kohaselt arvestatakse lühiajalise väljasõidu taotluse rahuldamist otsustades järgmisi asjaolusid: 1) kinnipeetava toimepandud kuriteo laad; 2) kinnipeetava isiksuseomadused või kriminogeensed riskid; 3) kinnipeetava käitumine vanglas; 4) väljasõiduplaani täitmine eelmiste väljasõitude ajal; 5) individuaalse täitmiskava järgimine; 6) väljasõidu eesmärk; 7) väljasõidu eeldatav mõju kinnipeetavale. VSkE § 83 p 31 kohaselt võib väljasõiduloa andmisest keelduda, kui kinnipeetavale kohaldatud distsiplinaarkaristus kehtib.
3. Vaidlus puudub selles, et kaebajat oli vaidlustatud käskkirja andmise ajal kahel korral karistatud distsiplinaarkorras ning vastavad karistused olid kehtivad. Kaebaja taotluse lahendamisel ongi vastustaja arvestanud ennekõike asjaoluga, et kaebajal oli käskkirja andmise ajal kaks kehtivat distsiplinaarkaristust, mille kaebaja oli toime pannud otsustamisele eelnenud mõne kuu jooksul suhteliselt lühikese ajavahemiku kestel. Käskkirjast nähtub, et vastustajal puudus sel põhjusel kaebaja suhtes usaldus, et lubada teda lühiajalisele väljasõidule, mis eeldab õiguskuulekat käitumist, sh puudus veendumus, et kaebaja suudab lühiajalisel väljasõidul ja järelevalveta õigusaktidest kinni pidada, arvestades, et kontrollitud keskkonnas pole kinnipeetav seda suutnud. Asja materjalide kohaselt karistati kaebajat 03.04.2020 ja 27.04.2020 Tallinna Vangla avavangla kodukorra punktide 1.8.17 ja 9.7 rikkumise eest. Seega pani kaebaja rikkumised toime märkimisväärselt lühikese ajaperioodi jooksul. Seejuures nähtub, et kaebaja paigutati avavanglasse alates 17.02.
4. Seega pani kaebaja rikkumised toime vaid paar kuud peale avavanglasse paigutamist. Olen seisukohal, et vastustaja on õiguspäraselt arvestanud lühiajalise väljasõidu lubamise otsustamisel kaebaja kehtivate distsiplinaarkaristustega ning järeldanud sellest tulenevalt ka õigesti, et kaebaja pole olnud suuteline käituma kontrollitud keskkonnas 1 Vt ka Vangistusseadus. Kommenteeritud väljaanne. Lk 80 4