Obsah (7)

§ 654§ 662§ 661§ 2§ 9§ 442§ 172

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Vallo Kariler, Kaija Kaijanen ja Ande Tänav Määruse tegemise aeg ja koht 16. veebruar 2021. a, Tallinn Kohtuasja number 2-19-18142 Kohtuasi XX a

) § 663 lg 5 alusel läbivaatamiseks ringkonnakohtule.

1. Lapse ema esitas 21.12.2020 menetlusdokumendi, milles soovib täiendada määruskaebuses esitatud suhtlemise korda. Täiendavalt juba varasemalt esitatud seisukohtadele märgib lapse ema, et suhtlemise korra osas tuleks arvesse võtta kehtivat suhtlemise korda, mille kohaselt igal teisipäeval, neljapäeval ja pühapäeval on lapsele järgi tulnud ning lapse õhtul ära toonud lapse vanaema. Lapse isa enamasti lapse juurde ei jõua ning ei näita välja mingisugustki huvi lapsega suhtlemise vastu. Lapse ema pakkus isale lapsega kohtumist laupäeviti, kuid sellele pakkumisele isa ei vastanud.
2. 15.01.2021 vastuses selgitab lapse isa, et ta kohtub lapsega, kuid last käib toomas ja viimas vanaema, kuna lapse ema tekitab lapse üleandmisel pingelise olukorra ja ründab verbaalselt. Samuti palub lapse isa täiendada maakohtu poolt määratud suhtlemise korda lapse üleandmise viisi osas, kuna laps käib alates
3. a augustist lasteaias ning lapse üleandmised tuleks korraldada lasteaia vahendusel. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
4. Ringkonnakohus leiab, et määruskaebuse väited ei anna alust maakohtu määruse tühistamiseks, vaid seda on vajalik täiendada osas, milles maakohus jättis lapse emale määramata õiguse olla iga-aastaselt lapsega koos vähemalt ühe nädala järjest (p 2.3) ning alates lapse 5-aastaseks saamisest olla lapsega koos suvel sama palju kui lapse isa. Lisaks täiendab ringkonnakohus suhtlemise korda lapse üleandmise korraga, vanema hoidumiskohustusega lapse kokkupuutest koeraga ning tingimusega, et lapsega suhtlemine jääb ära, kui isa on kohtumise ajal joobeseisundis. Samuti täpsustab ringkonnakohus maakohtu määruse punktis 2.4 märgitud koolivaheaegasid ja muudab maakohtu määruse punktis 2.2 märgitud suhtlemise aja algust. Maakohtu määruse resolutsiooni tuleb täiendada otsustusega avaldaja alternatiivse taotluse rahuldamata jätmise kohta. Samuti tuleb maakohtu määruse resolutsioonist eemaldada tarbetud kordused punktides 2.14 ja 2.
5. Muus osas jääb maakohtu määrus muutmata, kuid täiendada tuleb selle põhjendusi. Määruskaebus kuulub rahuldamisele osaliselt.

§ 654

lg 2² alusel esitab ringkonnakohus määruse resolutsioonis kehtiva resolutsiooni tervikliku sõnastuse.

1. Maakohtu määrus on jõustunud suhtlemise korra osas, milles maakohus määras lapse viibimise isaga igal teisipäeval ja neljapäeval kella 16.00-st kuni kella 21.00-ni ja igal 11 2-19-18142 pühapäeval kella 10.00-st kuni kella 21.00-ni. Samuti on maakohtu määrus jõustunud suhtlemise korra punktide 2.11., 2.12., 2.
2. ja 2.18 osas.
3. Kõigepealt lahendab kolleegium lahendamata taotlused. Lapse ema esitas määruskaebuse lisana kirjalikud tõendid (vanemate kirjavahetused, teade 20.02.2020 juhtumist, arstitõend).

§ 662

lg 3 kohaselt võib määruskaebuse põhjendamiseks esitada uusi asjaolusid ja tõendeid. Samas ei ole määruskaebusele lisatud tõendite puhul tegemist uute tõenditega. Samad tõendid on lapse ema esitanud juba maakohtus ja kohus on need vastu võtnud. Seetõttu puudub vajadus määruskaebusele lisatud tõendite korduvaks esitamiseks ja nende vastuvõtmiseks, mistõttu jätab ringkonnakohus määruskaebuse esitaja taotluse rahuldamata ning tõendid vastu võtmata. Dokumentide elektrooniliselt esitamise tõttu puudub vajadus nende füüsiliseks tagastamiseks.

1. Lapse ema esitas 21.12.2020 täiendavad tõendid (kirjavahetused), tõendamaks asjaolu, et laps antakse üle mitte lapsele isale, vaid vanavanemale ning lapse isa ei ole näidanud üles huvi tulla kohtumisele ise ja võtta laps isiklikult vastu. Ringkonnakohus võtab nimetatud täiendavad tõendid vastu, kuna tegemist on tõenditega, mis on esitatud määruskaebuse väidete põhjendamiseks.
2. Lapse ema on 21.12.2020 menetlusdokumendis esitanud taotluse täiendada suhtlemise korda. Samuti on lapse isa esitanud vastuses määruskaebusele ja 15.01.2021 menetlusdokumendis taotlused kohtu poolt määratud suhtlemise korra täiendamiseks. Ringkonnakohus ei pea võimalikuks vanemate sellekohaseid taotlusi läbi vaadata ja jätab need tähelepanuta. Maakohtu määrust saab vaidlustada määruskaebuse esitamisega.

§ 662

lg 1 p 3 näeb ette määruskaebuses selgelt väljendatud protsessuaalse taotluse esitamise vajaduse, märkides seejuures ära, millises ulatuses määruskaebuse esitaja esimese astme kohtu määrust vaidlustab ning missugust lahendit määruskaebuse esitaja taotleb. Määruskaebust on võimalik täiendada määruskaebuse esitamise tähtaja jooksul, pärast seda on võimalik üksnes määruskaebuse täiendav põhjendamine (

§ 661lg 5).

Eeltoodust tulenevalt ei ole maakohtu määruse muutmine võimalik määruskaebust esitamata. Lapse isa ei ole maakohtu määrust vaidlustanud. Samuti ei ole ema poolt määruskaebuses esitatud taotlust võimalik täiendada pärast määruskaebuse esitamise tähtaja möödumist. 37. Lapse ema on esitanud ringkonnakohtule 18.01.2021 ja 19.01.2021 menetlusdokumendid koos tõenditega. Lapse isa vaidleb nende vastuvõtmisele vastu, vastasel juhul soovib esitada omapoolsed täiendavad seisukohad. Ringkonnakohus nõustub, et lapse ema poolt 18.01.2021 ja 19.01.2021 esitatud menetlusdokumendid tuleb tähelepanuta ja tõendid vastu võtmata jätta. Kohus peab hea seisma selle eest, et menetlus oleks ökonoomne, toimuks mõistliku aja jooksul ja oleks võimalikult väikeste kuludega. Samas peab kohus lahendama asja õigesti ning võimaldama vajalikus ulatuses menetlusosalistele oma seisukohtade ja tõendite esitamist (

§ 2

). Menetlusosalised said ringkonnakohtus võimaluse esitada oma viimased seisukohad ja vajalikud täiendavad tõendid. Seega on asja lahendamiseks olulised asjaolud saanud menetlusosalised juba esile tuua ja tõendid esitada. Ringkonnakohus ei ole lapse emale andnud lisaks sellele tähtaega täiendavate seisukohtade ja tõendite esitamiseks ning ringkonnakohus ei pidanud seda vajalikuks. Kuna lapse ema täiendavate seisukohtade ja tõendite vastuvõtmine põhjustaks menetluse viibimise ega oleks seetõttu tsiviilkohtumenetluse eesmärkidega kooskõlas, ei pea ringkonnakohus võimalikuks neid vastu võtta.

1. Vanemad vaidlevad selle üle, kas asjas tuleks lõpetada nende ühine hooldusõigus lapse viibimiskoha, reisimise, hariduse, tervise ja huvialaringide osas ning alternatiivselt nimetatud valdkondade osas otsustusõiguse andmise üle lapse emale. Samuti vaieldakse selle üle, millistel 12 2-19-18142 tingimustel määrata kindlaks isa ja lapse suhtlemise kord. Vaidlust ei ole selles, et vanemad elavad alates
2. a septembrist eraldi ja laps elab ema juures. Isa soovib suhelda lapsega ja ei soovi ühise hooldusõiguse osalist lõpetamist ega otsustusõiguse andmist lapse emale.
3. Ringkonnakohus käsitleb kõigepealt hooldusõiguse osalise lõpetamisega ja otsustusõiguse andmisega seonduvat (I) ning seejärel suhtlemise korra määramist (II) vastates ühtlasi ka määruskaebuse väidetele. I
4. Vanema õiguste määramisel lapse suhtes tuleb kohtul teha kaalutlusotsustus. Seejuures tuleb kohtul arvestada lapse ja mõlema vanema õigusi ning kaaluda kõiki asjaolusid, mis hooldusõiguse või suhtluskorra määramise eesmärke mõjutavad. Kohtul tuleb kaalumisel arvestada kõiki neid asjaolusid, mis võivad lapse heaolu ja arengut mõjutada. Tsiviilasja vaatab esimesena läbi maakohus (

§ 9

lg 3, § 11 lg 1), kuulates võimalusel ära kõik puudutatud isikud, hinnates kõiki asjaolusid vahetult ning kujundades menetluses kõikide asjaolude kaalumise põhjal seisukoha. Kõrgema astme kohus saab maakohtu kaalutlusotsustusse sekkuda üksnes siis, kui maakohus on ületanud diskretsiooni piire või rikkunud oluliselt menetlusõiguse normi. Maakohtu määruses neid puudusi kolleegiumi hinnangul hooldusõiguse osalise lõpetamise kaalumise osas ei esine ning maakohus on lähtudes lapse huvidest jätnud põhjendatult hooldusõiguse osaliselt lõpetamata. Samas on vajalik maakohtu põhjendusi osaliselt muuta ja täiendada. 41. Kolleegiumi hinnangul on maakohus õigesti leidnud, et ühise hooldusõiguse osalise lõpetamise eeldused PKS § 137 lg 1 alusel puuduvad. PKS § 137 lg 2 järgi avaldust ei rahuldata, kui on alust eeldada, et ühise hooldusõiguse lõpetamine ja avaldajale ainuhooldusõiguse määramine ei ole kooskõlas lapse huvidega. Riigikohus on leidnud, et vanemate lahuselu korral võivad vanemad ühise lapse suhtes ühise hooldusõiguse osaliselt säilitada ning kohus võib anda ühele vanemale ainuhooldusõiguse üksnes osaliselt, s.o osas, milles vanemad ei suuda ühist hooldusõigus üksmeeles lapse huvides teostada (vt Riigikohtu 07.06.2011 määrust tsiviilasjas nr 3-2-1-45-11, p 21). PKS § 137 lg 3 kohaselt lähtub ühise hooldusõiguse lõpetamise korral kohus hooldusõiguse ühele vanemale andmise otsustamisel eeskätt lapse huvidest, arvestades muuhulgas kummagi vanema vaimset ja majanduslikku valmisolekut last kasvatada, hingelist seotust lapsega ja senist pühendumist lapse eest hoolitsemisele ning lapse tulevasi elamistingimusi. Kohtule esitatud seisukohtadest ja tõenditest ei saa teha järeldust, et isa ei oleks vaimselt ega majanduslikult lapse kasvatamiseks valmis. Vaimse valmisoleku puudumist lapse eest hoolitsemiseks ei saa järeldada sellest, kui lapse isa tarvitab alkoholi või psühhotroopseid ravimeid. Kohtule esitatud asjaoludest ei nähtu, et lapse isa tarvitaks alkoholi igapäevaselt. Samuti ei saa isa valmisolekut last kasvatada ja tema eest hoolitseda, järeldada sellest, et lapse isa on varasemalt kriminaalkorras karistatud sõiduki juhtimise eest joobeseisundis. 42. Lapse ema esitas määruskaebuses taotluse nõuda välja tõendid lapse isa psüühilise seisundi kohta. Ringkonnakohus leiab, et taotluse rahuldamiseks ei ole alust, kuna tegemist ei ole asjakohase taotlusega. Maakohus on jätnud lapse ema taotluse rahuldamata põhjusel, et vanemate haigused, mis ei takista hooldusõiguse teostamist, ei oma asjas tähtsust. Maakohtu hinnangul ei saa antud juhul lapse isa võimalikust haigusest ja sõltuvusest järeldada, et need takistaksid hooldusõiguse teostamist. Ringkonnakohus nõustub sellega ja leiab, et maakohus ei ole taotluse rahuldamata jätmisel menetlusõiguse norme rikkunud. Lapse ema on esile toonud, et lapse isa tervislik seisund takistab hooldusõiguse teostamist üksnes siis, kui lapse isa tarvitab koos ravimitega alkoholi või narkootikume. Lapse isa väitel tarvitab ta vahest antidepressante 13 2-19-18142 tööl tekkivate pingete leevendamiseks, kuid alkoholi ega narkootilisi aineid ei ole ta tarvitanud alates 2019. a oktoobrist. Samas on lapse ema kirjeldanud, et lapse isa oli 20.02.2020 lapsele järgi tulles ilmselt joobeseisundis. Samuti on eestkosteasutuse esindaja oma seisukohas märkinud, et lapse ema sõnul oli lapse isa 12.01.2020 lapsele järgi tulles ilmselgete jääknähtudega. Ringkonnakohtu hinnangul on lapse isa selline käitumine äärmiselt taunitav. Samas ei saa esitatud seisukohtadest teha järeldust, et lapse isa kogu aeg alkoholi tarvitaks või tarvitaks ravimeid koos alkoholiga. Lapse ema ei ole esile toonud selliseid asjaolusid, millest saaks järeldada, et alkoholi tarvitamise tõttu on hooldusõiguse teostamine olnud takistatud. Samuti ei viita hooldusõiguse teostamise võimatusele rahustite ja antidepressantide tarvitamine. Kuna viiteid selle kohta, et lapse isa käitumine oleks muutunud pärast maakohtu määruse tegemist või esineks kahtluseid tema psüühilises seisundis, mis takistaks hooldusõiguse teostamist, ei pea ringkonnakohus vajalikuks nõuda meditsiiniasutustelt välja tõendeid lapse isa psüühilise seisundi kohta. 43. Lapse ema on esile toonud, et lapse isaga ei ole võimalik suhelda ja temaga midagi kokku leppida ning lapse isa manipuleerib oma õigustega. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole üksnes vanemate vahelisest konfliktist ja suhtlemisraskustest võimalik järeldada, et ühise hooldusõiguse lõpetamine oleks õigustatud. Kolleegium selgitab, et ühise hooldusõiguse teostamine ei tähenda seda, et teine lapsevanem peaks olema kõigega nõus. Samas peab selline mittenõustumine olema põhjendatud. Maakohus ei ole seda asjaolu käsitlenud, mille tõttu täiendab ringkonnakohus maakohtu määruse põhjendusi. Lapse isa on selgitanud, et ei nõustunud lapse ema poolt pakutud lasteaiaga, kuna mõistlikum oli laps panna lasteaeda, kus käib lapse ema teine laps. Sellele põhjendusele ei ole lapse ema vastuväiteid esitanud. Elukoha registreerimisele vastuväite esitamise kohta märkis lapse isa, et lapse ema kolis kohtumenetluse ajal teise elukohta ja seetõttu ei saanudki lapse isa oma nõusolekut anda. Ringkonnakohus nõustub viimati nimetatuga. Lapse ema avaldas kohtuistungil, et asus pärast kohtusse avalduse esitamist elama uude elukohta. Asjaolule, et isa lapse elukoha registreerimiseks ei ole nõusolekut andnud, tugines lapse ema alles määruskaebuses. Seega ei ole lapse isa saanudki enne kui kohtumenetluse ajal sellist nõusolekut anda. Eeltoodust tulenevalt ei saa kolleegiumi hinnangul teha järeldust, et lapse isa oleks hooldusõiguse teostamiseks olulistes küsimustes põhjendamatult lapse emale vastu vaielnud ja takistanud hooldusõiguse teostamist. Olgugi, et lapse isa ei ole põhjendanud, miks ta on keeldunud lapse emale lapsega reisimiseks nõusoleku andmisest, ei saa sellisest ühekordsest juhtumist järeldada hooldusõiguse teostamiseks vajaliku üksmeele puudumist, mis tingiks hooldusõiguse piiramist. Lisaks leiab kolleegium, et edasised erimeelsused reisimise osas on võimalik lahendada suhtlemise korraga. 44. Asjaolu, et lapse isa ei ole kättesaadav telefoni teel, ei viita kolleegiumi hinnangul sellele, et tervise küsimustes tuleks hooldusõigus üle anda lapse emale. Kuna vanemad on omavahel suhelnud sms-i või e-kirja teel ja soovivad selliselt suhelda ka edaspidi, siis saavad nad ka vajalikud terviseküsimused kooskõlastada sel viisil. Kiireloomulistes küsimustes on lapsevanemal, kelle juures laps parajasti viibib, õigus ja kohustus koheselt ise reageerida, ootamata seejuures teise vanema seisukohta ja võtta vastu vajalikke otsuseid. 45. Ringkonnakohus ei nõustu maakohtu seisukohaga, et lapse võimalik allergia ja sellega seotud vanemate käitumine ei oma asja lahendamisel tähtsust. Ringkonnakohus muudab selles osas maakohtu määruse põhjendusi. Lapse ema väitel on lapsel koera karvade suhtes allergia ja laps viibib vanavanemate juures, kus on suur koer. Lapse isa on esitanud kohtule tõendi, mille kohaselt on lapsel koerakarvade suhtes allergia ning allergoloog on soovitanud vältida igapäevaseid kontakte koertega (11.03.2020 menetlusdokumendi lisa), kuid isa väitel järgib ta arsti soovitusi. Menetlusosaliste seisukohtadest ja kohtule 21.12.2020 esitatud kirjavahetusest järeldab ringkonnakohus, et laps viibib vähemalt mingi osa ajast, kui laps on suhtlemise korra 14 2-19-18142 kohaselt isale üle antud, vanavanemate juures. Seega seal olles esineb lapsel kokkupuude koeraga. Ringkonnakohtu hinnangul ei viita selline olukord siiski lapse isa hooldusõiguse piiramise vajadusele. Esile toodud asjaoludest ei saa teha järeldust, et lapse isa oleks eiranud allergoloogi soovitusi. Võimalike edasiste koeraga kokkupuudete vältimist on võimalik saavutada suhtlemise korraga. 46. Määrusest ei nähtu, miks ei ole põhjendatud ühise hooldusõiguse lõpetamine huvialaringides osalemise otsustamisel ning selles osas on vajalik maakohtu määruse põhjendusi täiendada. Kõigepealt märgib ringkonnakohus, et huvialaringide osas hooldusõiguse lõpetamise vajalikkust ei ole lapse ema põhjendanud. Lisaks märgib kolleegium, et lähtudes esile toodud asjaoludest ei käi laps siiani üheski huvialaringis. Kolleegiumi hinnangul ei ole etteulatuvalt, nii öelda „igaks juhuks“, ühise hooldusõiguse lõpetamine põhjendatud. 47. Lapse ema on esitanud avalduses alternatiivselt taotluse anda lapse emale lapse viibimiskoha, tervise, hariduse, reisimise ja huvialaringide määramise otsustusõigus. Maakohus on määruse resolutsioonis jätnud lapse ema sellekohase taotluse lahendamata. Ringkonnakohus täiendab maakohtu resolutsiooni otsustusega taotluse rahuldamata jätmise kohta ning lisab puuduolevad põhjendused. Lapse ema tugines otsustusõiguse andmisel samadele asjaoludele, nagu hooldusõiguse osalise lõpetamisel. Riigikohus on leidnud, et kui vanemad ei jõua ühist hooldusõigust teostades lapsele olulises asjas, sh lapse tulevase elukoha küsimuses kokkuleppele, võib kohus PKS § 119 järgi vanema taotlusel anda selles asjas otsustusõiguse ühele vanemale, piirates vajadusel tema otsustusõiguse teostamist või pannes talle lisakohustusi. Vanemale otsustusõiguse andmise nõue (PKS § 119) ning vanemate ühise hooldusõiguse osalise lõpetamise ja selles osas ühele vanemale ainuhooldusõiguse andmise nõue (PKS § 137) on alternatiivsed nõuded. Seetõttu saab kohus lahendada avalduse kas PKS § 119 või § 137 alusel, kuid mitte mõlema sätte alusel korraga (vt Riigikohtu 12.02.2016 määrust tsiviilasjas nr 3-2-1-159-15, p-d 24 ja 25). Eelnevast tulenevalt pidanuks maakohus eraldi hindama, kas esinevad lapse emale otsustusõiguse andmise alused. 48. Käesolevas asjas ei nähtu kolleegiumi hinnangul, et vanemad ei jõuaks olulistes küsimustes kokkuleppele ning esineks seega PKS § 119 sätestatud eeldus. Vanemate vahel on omavahelisi vaidlusi, kuid esile pole toodud asjaolusid, et vaidluste tõttu oleks mingis konkreetses lapse huvisid puudutavas küsimuses jäänud kokkuleppele jõudmata. Riigikohus on selgitanud, et otsustusõiguse saamiseks saab vanem esitada avalduse eelkõige siis, kui vanemad vaidlevad last puudutava olulise küsimuse lahendamise üle ja soovivad konkreetse küsimuse või olukorra lahendada ega soovi ühist hooldusõigust nimetatud küsimuses edaspidi tekkida võivate küsimuste lahendamiseks lõpetada. Seevastu ühise hooldusõiguse osalise või täieliku lõpetamise ja lõpetatud osas ühele vanemale ainuhooldusõiguse andmise avalduse eesmärgiks on üldjuhul ulatuslikumate muudatuste tegemine vanemate hooldusõiguses, mille tulemusena saab üks vanem õiguse otsustada üksi tulevikus tekkida võivate last puudutavate oluliste küsimuste üle ning teine vanem kaotab selles osas hooldusõiguse (vt Riigikohtu 12.02.2016 määrust tsiviilasjas nr 3-2-1-159-15, p 25). Seega erinevad hooldusõiguse lõpetamine ja otsustusõiguse üleandmine teineteisest eelkõige selle poolest, et otsustusõiguse üleandmisel reguleeritakse mingi konkreetse küsimuse, mitte terve hooldusõiguse valdkonna osas otsuste tegemise õigust. Käesolevas asjas ei ole lapse ema poolt esile toodud, et ta sooviks lahendada mingit konkreetset olukorda, vaid ta soovib otsustada üksi tulevikus tekkivate last puudutavate üldiste küsimuste üle. Selliseid küsimusi saab reguleerida hooldusõiguse ulatusega, kuid nagu ringkonnakohus eelnevalt märkis, hooldusõiguse osaliseks lõpetamiseks käesolevas asjas aluseid ei esine. 15 2-19-18142 II 49. Ema ei ole osaliselt nõus maakohtu poolt määratud suhtlemise korraga (PKS § 143) ja tema põhiline vastuväide on see, et maakohus ei ole arvestanud lapse huvidega. Vanema ja lapse suhtlemise korda määrates peab kohus PKS § 123 lg 1 järgi tegema esmajoones lapse huvidest lähtuva lahendi, kuid arvestama seejuures ka kõiki asjaolusid ja asjaomaste isikute õigustatud huvi. Sellest tulenevalt peab kohus arvestama nii vanema(

1. te)hooldusõigust, vanema(
2. te)õigust ja huvi lapsega suhelda, kui ka lapse õigust ja huvi vanema(te)ga suhelda, samuti iga üksikjuhtumi asjaolusid, ja tegema kõike seda arvesse võttes lapse huvidest juhinduva lahendi (vt Riigikohtu 09.11.2011 määrust tsiviilasjas nr 3-2-1-83-11, p 21). Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus teinud otsustuse, mis lähtub lapse huvidest, nagu näeb ette PKS § 123 lg 1, kuid ei ole osaliselt arvestanud lapse ema õigustatud huvidega. 50. Maakohus on suhtlemise korras määranud lapse isale õiguse veeta kuni lapse 5-aastaseks saamiseni lapsega kalendriaastas vähemalt neljal korral nädal aega puhkust. Maakohus ei näinud oma määruses sellist õigust ette lapse emale ning maakohtu määruse kohaselt puudub lapse emal kuni lapse 5-aastaseks saamiseni võimalus lapsega nädal aega järjest koos olla. Selline olukord ei võimalda lapse emal minna lapsega koos nädalaks ajaks puhkusele, kuna muul kui puhkuse ajal kehtib iganädalane suhtlemise kord, mille kohaselt on lapse isal õigus lapsega koos olla kolm korda nädalas. Ringkonnakohus leiab, et vanemate õigus lapsega koos puhkust veeta on mõistlik määrata selliselt, et kuni lapse 5-aastaseks saamiseni veedab vanem lapsega kalendriaastas vähemalt neljal korral nädal aega puhkust. Selline kord võimaldab mõlemale vanemale võrdselt saada aastas ühenädalasi lapsega koosviibimise võimalusi. 51. Samuti ei ole maakohus lapse ema huvidega arvestanud alates lapse 5-aastaseks saamisest suviste pikemate koosviibimiste määramisel. Maakohus on määranud, et alates lapse 5aastaseks saamisest on laps suvel kahes kuus vähemalt 10 päeva isaga ning ühes kuus 15 päeva isaga. Sellist õigust lapsega suvel järjest pikemalt koos olla, ei ole maakohus ette näinud lapse emale, mistõttu ei ole selline suhtlemise kord vastavuses lapse ema huvidega. Ringkonnakohus leiab, et vanemate õigus olla lapsega alates lapse 5-aastaseks saamisest suvel koos, on mõlema vanema huve arvestades mõistlik määrata järgmiselt: alates lapse 5-aastaseks saamisest on laps suvel kahes kuus vähemalt 10 päeva isaga ja 10 päeva emaga ning ühes kuus 15 päeva isaga ja 15 päeva emaga. Vanemad lepivad suvised kohtumiste ajad kokku iga aasta 15. maiks. Kui vanemad kuupäevades kokkuleppele ei jõua, on laps emaga alates 10. juunist ning isaga alates 20. juunist, emaga alates 10. juulist ning isaga alates 20. juulist ning emaga alates 01. augustist ja isaga alates 15. augustist. 52. Riigikohus on selgitanud, et vältimaks vanemate olemasolevaid ja tulevikus tekkida võivaid erimeelsusi, tuleb kohtul määrata võimalikult täpselt vanema ja lapse suhtlemise viis, koht, aeg, sh kestus ja sagedus ning lapse üleandmise kord (vt Riigikohtu 09.11.2011 määrust tsiviilasjas nr 3-2-1-83-11, p 21). Maakohus ei ole suhtlemise korras määratlenud lapse üleandmise korda. Vajadusele lapse üleandmise korda suhtlemise korras reguleerida on pööranud tähelepanu lapse isa oma varasemas seisukohas ning ka määruskaebuse vastuses lapse isa. Tulenevalt vanemate vahelisest vaidlusest lapse üleandmise korralduse osas on sellise korra määramine kolleegiumi hinnangul vajalik. Ringkonnakohus saab maakohtu vea kõrvaldada ja määrab lapse üleandmisele ühelt vanemalt teisele selliselt, nagu on lapse isa avaldanud maakohtus vastusena lapse ema avaldusele - lapse isa läheb lapsele lapse ema juurde suhtlemise aja alguses järele ja lapse ema tuleb lapsele lapse isa koju suhtlemise aja lõppemisel järele, kui vanemad ei ole eraldi teisiti sõnumi või e-kirja teel kokku leppinud. Ringkonnakohtu hinnangul on isa pakutud lahendus mõistlik, kuna selliselt on mõlema vanema pingutused lapse toomisel võrdväärsed. Ringkonnakohus ei nõustu lapse isa 25.05.2020 ja 15.01.2021 menetlusdokumentides esitatud 16 2-19-18142 seisukohaga, et lapse üleandmine tuleks korraldada lapse vanaema ja/või lasteaia vahendusel. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole see mõistlik. Vajadusel on vanematel võimalik alati kokku leppida teisiti, kui on sätestatud suhtlemise korras. 53. Lapse ema hinnangul ei ole maakohus lapsel isa juures ööbimist võimaldades arvestanud lapse huvidega. Ringkonnakohus sellega ei nõustu. PKS § 143 lg 1 kohaselt on lapsel õigus isiklikult suhelda mõlema vanemaga. Mõlemal vanemal on kohustus ja õigus suhelda lapsega isiklikult. Seega on mõlemal – nii vanemal kui lapsel võrdväärne õigus teineteisega suhelda ning lapse huvides on suhelda võrdväärselt mõlema vanemaga. Riigikohus on juhtinud tähelepanu, et Euroopa Nõukogu 2. oktoobri 2015. a resolutsiooni kohaselt peavad liikmesriigid seadma eesmärgiks tagada vanemate võrdsus ning p-s 5.5 on välja pakutud, et seaduses peaks olema võimalik vahelduva elukoha printsiibi rakendamine pärast vanemate lahkuminekut, välja arvatud juhtudel, mil ohus oleks lapse heaolu või tegemist oleks perevägivallaga (vt Riigikohtu 07.12.2018 määrust tsiviilasjas nr 2-17-3347, p 23). Kolleegiumi hinnangul ei ole kohtu ette toodud selliseid asjaolusid, millest tulenevalt peaks lapse huvides lapse ja isa suhtlemist piirama (et tegemist oleks lapse heaolu kahjustamisega) selliselt, et võimaldada tal lapsega koos olla nädalavahetusel üksnes pühapäeva päeval. Lapse ema poolt esile toodud seisukohad ei võimalda teha järeldust, et lapse isa ei saaks lapsega öösel hakkama või ei oleks lapsele isa juures ööbides tagatud piisav heaolu. Lapse ema ei ole põhjendanud, millest tulenevalt tekib lapsel isa juures ööbides stress või ärevus. Ringkonnakohus ei saa asjaolust, et laps on pärast vanemate lahkuminekut ööbinud seni üksnes emaga, järeldada, et lapse huvides ei oleks pikemalt viibimine isa juures, sealhulgas koos ööbimisega. Seejuures on laps isaga mitte igal nädalavahetusel (laupäeva hommikust pühapäeva õhtuni), vaid üle nädala, mis vastab mõlema vanema õigusele suhelda lapsega võrdväärselt. Kolleegium rõhutab, et vanemad võivad kokkuleppel ja lapsele sobivalt muuta suhtlemise aegasid. 54. Määruskaebuses palub lapse ema määrata suhtlemise kord selliselt, et alates 2023. a novembrist (kui laps saab 5-aastaseks) saaks lapse isa võimaluse lapsega koos olla alates reede hommikust kuni pühapäeva õhtuni. Maakohus määras, et laps viibib alates 2020. a novembrist isaga igal teisipäeval ja neljapäeval kella 16.00-st kuni kella 21.00-ni ning igal paarisnädala reedel kella 10.00-st kuni pühapäeval kella 21.00-ni. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et 7 kuu möödudes on põhjendatud võimaldada isal lapsega pikemalt, terve nädalavahetuse koos olla ja neid põhjendusi ei korda. Küll aga on vajalik muuta määruse resolutsioonis märgitud pikema koosviibimise aja (alates reede hommikust kuni pühapäeva õhtuni) algust ja määrata selleks 2021. a november. Ringkonnakohus ei nõustu lapse emaga, et lapse huvides oleks isaga pikemalt koosviibimine alles 5-aastaseks saamisel. Arvestades, et kehtiva suhtlemise korra kohaselt hetkel laps isa juures ei ööbi ja saab kohtumääruse kohaselt võimaluse viibida isa juures ühe öö kahe nädala jooksul (paarisnädala öö vastu pühapäeva), peab ringkonnakohus lapse huvidega kooskõlaks olevaks seda, et laps saab isa juures viibida pikemalt (terve nädalavahetuse, sealhulgas 2 ööd) pärast isa juures ööbimisega harjumist. Ringkonnakohtu hinnangul ei peaks selleks kuluma aega kuni lapse 5-aastaseks saamiseni, vaid piisab poole aasta möödumisest, nii nagu leidis maakohus. 55. Arvestades kohtule esitatud tõendeid selle kohta, et lapse isa on kahel korral läinud lapsele järele alkoholijoobes olles, peab ringkonnakohus vajalikuks täiendada maakohtu määrust ka sellega, et isa ja lapse kohtumine jääb ära, kui isa on kohtumise ajal alkoholijoobes ning neid kohtumisi ei asendata. Maakohus jättis ekslikult sellega suhtlemise korra määramisel arvestamata. Selline korraldus annab lapse emale õiguse keelduda last isale üle andmast juhul, kui isal ilmnevad joobetunnused. See on vajalik lapse heaolu ja huvide tagamiseks ega ole isale 17 2-19-18142 ülemäära koormav. Isa saab ja peab tegema kõik endast oleneva, et kohtumised ei jääks ära isa alkoholijoobe tõttu. 56. Samuti jättis maakohus suhtlemise korra määramisel ekslikult arvestamata lapse allergiaga seonduva. Allergoloog MS poolt lapse emale 31.10.2019 saadetud e-kirja kohaselt on „kõige suurem tundlikkus lapsel analüüside alusel koerale. Kui koeraga kontaktis olles lähevad kaebused hullemaks, siis tuleks vältida et koer magab voodis. Ei maksa koera nö. kallistada nii, et nägu on vastu koera karvu jne. Kui koeraga kontakt ei ole igapäevane, siis koeraga kokkupuute eelselt võib lapsele anda sisse Xyrteci tilkasid nt 4 tilka Zyrteci lahust enne vanaema/vanaisa juurde minekut.“ Lisaks märgib allergoloog, et „oma koju koera võtta ei soovita.“ Seega ei ole allergoloogi hinnangul lapsel soovitatud koeraga üldse kontakti vältida, vaid hoida neid võimalikult minimaalsena. Tulenevalt sellest, et lapsel on koera karvade vastu allergia, on lapse huvides vajalik täiendada vanemate ja lapse suhtlemise korda selliselt, et vanem, kelle juures laps suhtlemise korra kohaselt viibib, väldib lapse kokkupuudet koeraga. Seejuures ei oma ringkonnakohtu hinnangul tähtsust lapse isa väide, et mingid tõugu koerad on vähem allergiat tekitavad kui teised. Lapsel on koera karvade vastu allergia üldiselt, mitte mingi konkreetse koeratõu osas. 57. Muus osas nõustub ringkonnakohus maakohtu põhjendustega ja ei korda neid. Maakohtu määruse resolutsioonis on maakohus suhtlemise korra punktides 2.9 ja 2.10 sisalduva märkinud uuesti punktides 2.14 ja 2.15. Resolutsiooni selguse huvides eemaldab ringkonnakohus need ebavajalikud kordused resolutsioonist. 58. Samuti parandab ringkonnakohus maakohtu resolutsiooni p 2.4 sõnastust. Maakohus on märkinud, et vanematel on vahelduvalt õigus olla lapsega koos koolivaheaegadel, kuid selgusetuks jääb, mida on maakohus silmas pidanud suusavaheaja nime all, olukorras, kus sellele järgnevalt on reguleeritud isa ja tema vanemate suhtlemine talvevaheajal, alates 02. jaanuarist. Kohtulahendi resolutsioon peab

§ 442

lg 5 teise lause järgi olema selgelt arusaadav ja täidetav ka muu otsuse tekstita. Ringkonnakohtu hinnangul on üheselt mõistetavuse huvides vajalik koolivaheaegasid nimetada vastavalt haridus- ja teadusministri poolt kehtestatud nimetustele – I kuni V vaheaeg (vt Haridus- ja teadusministri 07.12.2017 määrust nr 33). Sellest tulenevalt sõnastab ringkonnakohus viidatud kohtumääruse punkti järgmiselt: alates 5-aastaseks saamisest viibib laps paarisaastal esimese ja kolmanda koolivaheaja isaga ning teise koolivaheaja alates

1. jaanuarist ja neljanda koolivaheaja emaga. Paaritutel aastatel vastupidi.
2. Lapse ema hinnangul tuvastas kohus vääralt, et lapsel on mõlema vanemaga lähedane suhe ning isa osaleb regulaarselt lapse elus. Lapse ema väitel ei viibi viimasel ajal laps isaga ning ka lapsega kohtumistele ta enda emaga ise kaasa ei tule. Ringkonnakohtu hinnangul ei anna lapse ema väide alust suhtlemise korra muutmiseks. Selgusetuks jääb, mida lapse ema oma väitega saavutada püüab, kuna ta on ise palunud kohtul lapse isa ja lapse suhtlemise kord kindlaks määrata ega ole sellest avaldusest loobunud. Lisaks on lapse ema märkinud, et ta toetab lapse suhteid oma isaga.
3. Vastuseks määruskaebuse väitele, et maakohus määras suhtlemise korra oma äranägemise järgi, selgitab kolleegium, et kohus võib PKS § 143 lg 3 järgi lapse huvides suhtlusõigust või selle kohta tehtud varasemate lahendite täitmist piirata või suhtlusõiguse teostamise või selle kohta tehtud varasemate lahendite täitmise lõpetada. Seda võib kohus otsustada ka omal algatusel (PKS § 143 lg 5) (vt Riigikohtu 11.01.2017 määrust tsiviilasjas nr 3-2-1-138-16, p 20). Samas on maakohus lähtunud isa poolt pakutust, mitte ei määranud seda enda äranägemise järgi. 18 2-19-18142
4. Ringkonnakohus ei nõustu määruskaebuse väitega, et maakohus ei ole menetlusosalistega arutanud suhtlemise korda koolivaheaegade, sünnipäevade ja muude tähtpäevade lisamisega seonduvat. Kohus kuulas menetlusosalised ära 12.03.2020 toimunud istungil ja selle protokollist nähtub, et lapse vanemad on avaldanud oma seisukohti seoses koolivaheaegade, sünnipäevade ja muude tähtpäevadega.
5. Lapse ema leiab määruskaebuses, et suhtlemise korda ei saa määrata nii pika aja peale ette, nagu on teinud maakohus, kuna see ei ole lapse huvides. Siiski nõustub lapse ema, et seda saaks teha, kui lapse isa parandab oma vaimset tervist. Ringkonnakohtu hinnangul on lapse ema väited vastuolulised. Ühest küljest leiab ta, et kuni lapse 5-aastaseks saamiseni on lapsel isal võimalik lapsega kohtuda, kuid pärast seda vanusepiiri tuleks lähtuda lapse isa tervislikust seisundist. Kolleegiumi hinnangul ei ole eristamine põhjendatud. Lapse ja tema vanemate huvides on suhtlemise korra määramine põhjendatud pikaajalisemalt, kuna võimaldab tulevikus tekkivaid vaidlusi vähendada ning hoida kokku seega ka rahalisi vahendeid.
6. Põhjendatud ei ole määruskaebuse väide selle kohta, et välisriiki puhkusele sõites peab lapse isaga olema kaasas ka lapse isapoolne vanaema. Asjaolu, et lapse vanaema on lapsega palju koos olnud, ei tingi seda, et ta peaks ka reisile minema koos lapse ja lapse isaga. Lapse ema ei ole põhjendanud, kuidas maakohtu poolt määratud suhtlemise kord selles osas kahjustaks lapse huvisid. Pealegi oleks selline tingimus lapse isa ja/või vanaema suhtes ebamõistlik, kuna tooks kaasa täiendavate kulude tekkimise.
7. Lisaks selgitab ringkonnakohus, et vanem peab sõltumata sellest, kas vanematele kuulub ühine hooldusõigus või on ühel vanemal ainuhooldusõigus, hoiduma PKS § 143 lg 2 esimese lause järgi tegevusest, mis kahjustab lapse suhet teise vanemaga või raskendab lapse kasvatamist. Viidatud sätetest tuleneb, et ühist hooldusõigust omavad vanemad peavad ühe vanema lahuselu korral lapse heaolu silmas pidades leppima kokku, kuidas korraldada lapse elu pärast vanemate lahkuminekut parimal viisil, sh kuidas toimub hooldusõiguse teostamine lahuselu korral ning mil määral ja viisil osaleb lapse kasvatamises lapsest lahus elav vanem (vt ka Riigikohtu 07.06.2011 otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-45-11, p-d 18-21). Seega tuleb lapse vanematel leida lahendusi, kuidas tulevikus omavahelisi konflikte vältida ning senisest teineteise süüdistamisest hoiduda. 65.

§ 172

lg 1 ja lg 3 teise lause alusel jätab kolleegium lapse vanemate ringkonnakohtu menetluses kantud menetluskulud nende endi ning lapsele riigi õigusabi korras õigusabi osutanud esindaja kulud ja tasu Eesti Vabariigi kanda. Eelmärgitut arvestades puudub vajadus hüvitatavate menetluskulude rahaliseks kindlaksmääramiseks. (allkirjastatud digitaalselt) Vallo Kariler (allkirjastatud digitaalselt) Kaija Kaijanen (allkirjastatud digitaalselt) Ande Tänav Parandatud 19.02.2021 määrusega RESOLUTSIOON

1. Parandada Tallinna Ringkonnakohtu 16.02.2021 määruse resolutsiooni p 7 teises lauses ja põhjendava osa p- 33 esinev ebatäpsus, lisades sõna „pühapäeval“ ette sõna „paarisnädala“. Resolutsiooni punktis 7 ja põhjendava osa punktis 33 tuleb lause lugeda õigeks kujul: „Maakohtu määrus on jõustunud osas, milles maakohus määras 19 2-19-18142 suhtlemise korraks lapse viibimise isaga igal teisipäeval ja neljapäeval kella 16.00-st kuni kella 21.00-ni ja igal paarisnädala pühapäeval kella 10.00-st kuni kella 21.00-ni“.
2. Jätta rahuldamata YY taotlus Tallinna Ringkonnakohtu 16.02.2021 määruse selgitamiseks. 20