2-20-14562/58

2-20-14562 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Pärnu Maakohus Kohtunik Reena Undrest Otsuse tegemise aeg ja koht

1. aprill 2021, Kuressaare kohtumaja Tsiviilasja number 2-20-14562 Tsiviilasi K E. J hagi K.J ja T.J vastu elatise asenduskohustusena väljamõistmiseks Hagihind 1314 eurot Menetlusosalised ja nende esindajad Hageja K E. J, seaduslik esindaja K.J, lepinguline esindaja Liivi Tuus Kostja I K.J Kostja II: T.J, menetlus lõpetatud Menetluse liik Kirjalik menetlus RESOLUTSIOON
2. Jätta tähelepanuta K.J
3. aprilli 2021 esitatud seisukoht.
4. Jätta hagi rahuldamata.
5. Jätta menetluskulud poolte endi kanda. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib apellatsioonkaebuse esitada 30 päeva jooksul, alates otsuse apellandile kättetoimetamisest. Apellatsioonkaebus esitatakse Tallinna Ringkonnakohtule. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. Kohus selgitab, et seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. 1 2-20-14562 Hageja nõue ja poolte seisukohad
6. K E.J (hageja) esitas Pärnu Maakohtule
7. oktoober 2020 hagi K.J (kostja I) ja T.J (kostja II) vastu elatise asenduskohustusena väljamõistmiseks. Hageja ning kostja II on sõlminud asjas kompromissi
8. detsember 2020 (tl 61-62). Kostjale I palub hageja panna elatise maksmise asenduskohustuse ja mõista temalt hageja kasuks välja igakuine elatis hageja täisealiseks saamiseni (so
9. maini 2021) järgmiselt:
10. aastal 146 eurot kuus ja
11. aastal ½ osa igakuisest R-O.J poolt maksmisele kuuluvast elatise summast, mis on pool Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud kuupalga alammäärast.
12. Hageja põhiväited on järgmised: - hageja sündis
13. mail 2003 oma vanemate abielust. Pärast vanemate lahkuminekut jäi hageja elama koos emaga. R-O. J maksis oma lapsele regulaarselt elatist
14. aastani. Pärast seda maksis ta elatist ebaregulaarselt ja ebapiisavalt.
15. aastast alates isa oma lapsele enam elatist ei maksnud; -
16. märtsil 2016 esitas hageja R-O.J vastu Pärnu Maakohtule hagi elatise nõudes. Pooled saavutasid
17. aprillil 2016 tsiviilasjas nr 2-16-3777 kompromissi, mille kohaselt R-O. J kohustus maksma hageja kasuks igakuulist elatist alates hagi kohtule esitamisest
18. märtsist 2016 kuni hageja täisealiseks saamiseni
19. maini
20. Elatist tuli tasuda summas, mis vastab poolele Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud kuupalga alammäärale. Pärnu Maakohus kinnitas kompromissi
21. aprilli 2015 määrusega, mis jõustus
22. mail 2016; - R-O, J ei asunud vaatamata kohtus saavutatud kompromissile elatist maksma. Hageja ema esitas poja nimel kohtutäitur Kairi Kummile kompromissimääruse täitmisele pööramiseks täitmisavalduse. Kohtutäitur algatas
23. juunil 2018 täiteasja nr 048/2016/
24. Täitemenetlus polnud edukas, laekumisi kohtutäiturile ei olnud.
25. jaanuaril 2020 saatis kohtutäitur hageja emale täitemenetluse lõpetamise otsuse. R-O.J pole oma lapsele elatist maksnud ka täitemenetluse väliselt ega ole lapse seadusliku esindaja K.J arvelduskontole kandnud elatisraha. R-O.J ei ole pojale ka muul viisil ülalpidamist andnud; - hageja on pärast isa lahkumist perekonna juurest olnud oma ema täielikul ülalpidamisel elades emaga ühises kodus; - hagejale teadaolevalt pole hageja isa võtnud alates
26. aastast midagi ette täitmaks temal lasuvat alaealise lapse ülalpidamise kohustust; - kuivõrd hagejal pole olnud võimalik oma isalt juba aastaid elatist saada, ning seda ka isegi mitte kohtumenetluse ning sellele järgnenud, aastaid kestnud, täitemenetluse tulemusena, on alus nõude esitamiseks vanavanemate vastu; - lapse huvides raha kogumine ja valmisolek kanda tulevikus lapse kulusid, ei vabasta lapsevanemat ülalpidamiskohustuse täitmisest; - elatise maksmiseks loetakse lahuselava vanema poolt maksete tegemist last kasvatava vanema arvelduskontole. Taskuraha andmine lapsevanema lähedaste poolt ei tähenda seda, et lapsevanem on lapsele elatist maksnud ja aidanud last ülal pidada. R-O.J väited lapse kulude kandmise kohta on paljasõnalised. Samuti on paljasõnalised ja eluliselt mitteusutavad tema väited selle kohta, et last ülalpidav vanem ei kasutaks makstavat elatist lapse ülalpidamiseks; - kostjal I on Swedbank AS-s arvelduskonto, kus oli seisuga
27. juuli 2020 rahalisi vahendeid 3 129,41 eurot. Konto väljavõttest nähtub, et kostja I töötasu sellele kontole ei laeku. Seega ei nähtu märgitud konto väljavõttest, kui palju on kostja I kasutuses rahalisi vahendeid tegelikkuses ja milline on nende allikas; 2 2-20-14562 - - kostja I on lisaks arvelduskontol olevatele rahalistele vahenditele arveldanud ka sularahas; kostjal I on vara. Äriregistrist nähtuvalt kuulub kostjale I ja R-O.J võrdsetes osades
28. augustil 2020 registreeritud XXXX OÜ. Kostja I Swedbank AS arvelduskonto väljavõttest nähtub, et
29. septembril 2020 tegi kostja I kaks kannet XXXX OÜ arvelduskontole kokku summas 2 200 eurot; kostja I esitatud üürileping ei ole poolte poolt allkirjastatud, st tegemist ei ole kehtiva üürilepinguga. Ei ole esitatud tõendeid, millest nähtuks, et kostja I maksab tegelikkuses eluruumi kasutamise eest üüri või kõrvalkulusid.
30. Kostja I vaidleb hagile vastu. Tema seisukoht on järgmine: - hageja isa toetas last materiaalselt aastani 2013, misjärel hageja isa ning ema suhted halvenesid. Hageja isa sai tõendeid, et ülalpidamiseks kuuluv summa ei kulu hagejale vaid muudel eesmärkidel. Sellest ajast alates tasub hageja isa regulaarselt ülalpidamiskohustuse makseid hageja isiklikule pangaarvele, mis asub välisriigis. Hageja saab sellele arvele juurdepääsu
31. mai
32. Arveldusarve asub välisriigi, et kaitsta hageja ehk lapsele kuuluvat raha hageja seadusliku esindaja eest; - hageja isa on hageja soovi korral võimaldanud talle asju ning ka tasunud nende eest, samuti on kostja II saatnud hagejale taskuraha; - asenduskohustuse nõudmine pole õigustatud, kuna kohtutäitur pole hageja isa töötasult elatisvõlgnevust kinni pidanud, samuti pole täitemenetluses realiseeritud hageja isa vara ning eraisiku pankrot pole ka põhjus täitemenetluse lõpetamiseks; - kostja I teenib XXXXXXX OÜ-s 584 eurot brutotöötasu, mis on 550,38 eurot netos. Kostja I tegelikult elamisekulud on elamisaseme rent 310 eurot kuus, KÜ-XXXX keskmine kommunaalkulude arve 80 eurot, AS-le XXXX 35,99 eurot, XXXX AS-le 2,19 eurot, XXXXX AS keskmiselt 15 eurot kuus. Kostja elamisaseme ja telekommunikatsiooni kulud kuus kokku on keskmiselt 443 eurot. Lähtuvalt kostja tuludest ja kuludest jääb kostjale elamiseks ca 106 eurot kuus, mis on alla seaduses määratud toimetuleku piirmäära; - kostjale eelnevad ühekordsed sissetulekud, mida hageja on välja toonud, on ühekordsed sissetulekud; - kostjale kuulub 50% ettevõttest XXXXX OÜ, millel hetkel puudub tegevus. Ettevõte on asutatud ilma põhikapitali sissemaksuta ehk selle turuline väärtus on ca 0 eurot; - kostjale kuulub sõiduauto XXXXX, mis on sõidukõlbmatu. Kohtu seisukoht
33. Tsiviilkohtumenetluse seadustik (TsMS) § 330 lg 3 sätestab, et pärast eelmenetluse lõppemist või kirjalikus menetluses pärast taotluste esitamise tähtaja möödumist esitatud uusi asjaolusid või taotlusi sisaldavat avaldust, samuti tõendeid menetletakse käesoleva seadustiku §-s 331 sätestatud juhul ja korras. TsMS § 331 lg 1 järgi menetleb kohus hilinenult esitatud avaldust üksnes juhul, kui menetlusse võtmine ei põhjusta kohtu arvates menetluse lahendamise viibimist või menetlusosaline põhistab, et hilinemiseks oli mõjuv põhjus. Kohus on
34. veebruar 2021 määrusega määranud, et asja lahendatakse kirjalikus menetluses ning määranud menetlusosalistele tähtaja avalduste ja dokumentide esitamiseks –
35. märts 2021 (tl 144). Kostja I on
36. aprill 2021 esitanud kohtule seisukoha, mis sisaldas uusi asjaolusid ja väiteid hageja ülalpidamiskulude kohta. Selline seisukoht on esitatud
37. veebruar 2021 määruses nimetatud tähtaega rikkudes ning kostja I pole 3 2-20-14562 põhistanud mõjuva põhjuse olemasolu seisukoha hilisemaks esitamiseks. Kuivõrd avalduses on esitatud uusi väiteid ja asjaolusid, peaks kohus tagama vastaspoole võimaluse esitada sellele ka omapoolseid vastuväiteid. Eelöeldu põhjustaks kohtuasja lahendamise viibimist ja tõenäoliselt kohtuotsuse avalikult teatavaks tegemise aja edasilükkamist. Kostja I välja toodud uus vastuväide on selline, mida saanuks esitada ilmselt varem. Seetõttu jätab kohus kostja I
38. aprilli 2021 seisukoha tähelepanuta ega arvesta seda asja lahendamisel.
39. Hageja on esitanud kostja I kui oma vanavanema vastu elatise asenduskohustusena tasumise nõude tuginedes sellele, et hageja isalt, kes on kostja I poeg, pole õnnestunud hageja ülalpidamist saada, kuigi tal on kohtumäärusest tulenevalt elatise tasumise kohustus. Hageja nõude õiguslikuks aluseks võiks seega olla perekonnaseaduse (PKS) § 106 lg 2, mis sätestab, et juhul, kui isikult ei ole võimalik ülalpidamist saada või seda on ülemäära raske saavutada, annab ülalpidamist isik, kes on seda kohustatud tegema järgmisena.
40. Asjas puudub vaidlus järgmiste oluliste asjaolude osas: - hageja isa on sünnitunnistuse järgi R-O.J (tl 71); - kostja I on hageja vanavanem, st isapoolne vanaema (tl 130); - hageja isa ning hageja on tsiviilasjas nr 2-16-3777 sõlminud kompromissi, millest tulenevalt on hageja isal kohustus tasuda hageja ülalpidamiseks igakuulist elatist alates
41. märtsist 2016 kuni hageja täisealiseks saamiseni, so
42. maini
43. Elatist tuleb tasuda summas, mis vastab poolele Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud kuupalga alammäärale (tl 8-11); - hageja elab ema juures ning on tema ülalpidamisel. Pooled vaidlevad selle üle, kas esineb alus R-O.J kohustuse kostjale I üleminekuks.
44. Riigikohus on
45. oktoobri 2011 otsuses asjas nr 3-2-1-75-11 leidnud, et vanavanemal võib PKS § 106 lg 2 esimese lause järgi tekkida oma alaealise lapse ülalpidamiseks asenduskohustus. Selline asenduskohustus tekib vanavanemal PKS § 106 lg 2 järgi juhul, kui vanema vastu ei ole võimalik ülalpidamisnõuet esitada või kui ülalpidamise väljamõistmist on vanemalt ülemäära raske saavutada. Kolleegium leidis, et sätte mõtteks on tagada ülalpidamist saama õigustatud isiku (lapse) ülalpidamine ka juhul, kui ülalpidamist esimeses järjekorras andma kohustatud isik (vanem) ei ole ülalpidamiskohustusest oma varalise seisundi tõttu vabanenud, kuid temalt ei ole võimalik seaduses sätestatud õiguskaitsevahendeid kasutades ülalpidamist saada või on ülemäära keeruline temalt sel viisil ülalpidamist saada. Eelkõige tekib vanavanemal selle sätte alusel asenduskohustus juhul, kui vanema viibimiskoht ei ole teada, mistõttu on välistatud või raskendatud tema vastu nõude rahuldamine kohtus, aga ka juhul, kui tema vastu esitatud nõue on küll kohtus rahuldatud ja temalt on elatis välja mõistetud, kuid kohtulahendi täitmine täitemenetluses ei ole viinud soovitud tulemuseni, kuna vanemal puudub vara, mille arvel kohustust täita. Vanavanem ei vabane ülalpidamiskohustusest ka siis, kui vanemalt on ülalpidamist saama õigustatud isiku kasuks elatis välja mõistetud (p 17). Seega, et vanavanemal tekiks lapselapse ülalpidamiskohustus, peab kohus tuvastama ühe järgneva eelduse esinemise: 1) vanema vastu ei saa ülalpidamisnõuet esitada või 2) ülalpidamise väljamõistmist on vanemalt ülemäära raske saavutada, sh kui elatis on välja mõistetud, kuid kohtulahendi täitmine pole viinud soovitud tulemuseni. Kohus kontrollib nimetatud eelduste esinemist järgnevalt. 4 2-20-14562 7.
46. Esimesena nimetatud eeldust praegusel juhul esineda ei saa, sest hageja on esitanud elatisnõude oma isa vastu tsiviilasjas nr 2-16-3777, milline menetlus lõpetati
47. aprilli 2016 kompromissi kinnitava kohtumäärusega ning millest tulenevalt on hageja isal hageja ülalpidamiskohustus. Seega peab kohus kontrollima teisena nimetatud eelduse esinemist. Puudub vaidlus selles, et hageja on 15.04.2016 kohtumääruse täitmiseks pöördunud kohtutäituri poole. Täitemenetluse lõpetamise otsustest nähtub, et selline menetlus on algatatud
48. juuni 2016 ning menetluse kestel võlgnevuse katteks laekumisi polnud. Menetlus lõpetati
49. jaanuar 2020 võlgniku pankroti tõttu (tl 12-14). Kohus ei nõustu kostjaga I, et asenduskohustuse nõudmine ei saa olla õigustatud, kuna kohtutäitur oleks võinud täitemenetlust efektiivsemalt läbi viia (kostja I väidete kohaselt, oli hageja isal tegelikult vara, millele sissenõuet pöörata, samuti oli täitemenetluse kestel hageja isal sissetulekuid, millele täitur arusaamatul põhjusel sissenõuet ei pööranud). Esmalt on sellised väiteid kostja I poolt tõendamata. Teiseks, ei saa ka nimetatud asjaolud asenduskohustuse määramist mõjutada, sest kohtutäituri töö efektiivsust ei saa hageja mõjutada. Ka täitemenetluse lõpetamise õigsus hageja isa pankroti tõttu pole asenduskohustuse määramise üle otsustamisel oluline, sest sellise kohustuse üle otsustamisel tuleb hinnata eelkõige seda, kas kohtulahendi täitmine täitemenetluses on viinud soovitud tulemuseni – elatise maksmisele. Praegusel juhul puudub vaidlus selles, et täitemenetlus pole aastate jooksul soovitud tulemust andnud. Ülalpidamiskohustuse täitmiseks ei saa pidada seda, et hageja isa on väidetavalt avanud välismaale hageja nimele pangakonto ning ta kannab hageja ülalpidamiseks mõeldud raha sinna või ka seda, kui hageja isa kannab viimsele küsimise peale taskuraha. Kohtupraktika kohaselt loetakse vanema ülalpidamiskohustus täidetuks siis, kui ta on lapse ülalpidamiseks vajaliku raha maksnud teisele vanemale, kelle juures laps elab ja kes lapse eest hoolitseb. Üksnes juhul, kui lapse eest iga päev hoolitsev vanem annab enne nõusoleku ülalpidamiskohustuse täitmiseks alaealisele lapsele või kiidab sellisel viisil antud ülalpidamiskohustuse täitmise hiljem heaks, on elatist maksma kohustatud vanem oma kohustuse kohaselt täitnud (Riigikohtu
50. jaanuari 2013 määrus asjas nr 3-2-1-15912). Kohus märgib, et ülalpidamiseks makstav raha on vajalik selleks, et vanem, kelle juures laps elab, saaks tema igapäevaseid vajadusi vahetult selle arvelt katta. Kui hageja isa kannab lapse ülalpidamiseks mõeldud raha väidetavalt välismaisele pangakontole või otse lapsele, pole sellist raha võimalik eesmärgipäraselt kasutada, so hageja igapäevaste vajaduste rahuldamiseks. Asjas pole leidnud kinnitust, et hageja ema oleks andnud nõusoleku, et sellisel viisil ülalpidamiskohustuse täitmine on piisav. Järelikult pole hageja isa tema ülalpidamiskohustust täitnud. Ka on kostja I jaatanud seda, et hageja isa pole
51. aprilli 2016 kohtumääruses ettenähtud viisil hageja emale hageja ülalpidamiseks raha maksnud. Väited sellest, et hageja ema ei kasuta elatisraha hageja ülalpidamiseks, on tõendamata ja väheusutavad. Asjas puudub vaidlus selles, et hageja elab ema juures, kes annab talle vahetult ülalpidamist. On fakt, et hageja on vajanud nende aastate vältel igapäevaselt süüa, riideid, elamispinda jms. Need kulutused ja vajadused katab vanem, kelle juures hageja igapäevaselt elab (hageja ema). Seetõttu peabki lahus elav vanem (hageja isa) hagejale vahetut ülalpidamist võimaldavale vanemale (emale) hageja kulutuste katteks andma raha perioodiliste maksetega (PKS § 100 lg 1). Seda selleks, et hageja ema saaks hageja kulud igapäevaselt vahetult katta. Hageja huvides on oluline, et elatise tasumine toimuks kindlalt ja järjepidevalt. Kohus märgib täiendavalt, et kui hageja isa leidis, et kokkulepitud elatis 5 2-20-14562 on suurem kui hageja tegelikud igapäevased vajadused, tulnuks kohtusse esitada elatise vähendamise hagi. Eeltoodust nähtub seega kokkuvõtvalt, et täitemenetlus, mis on algatatud
52. aprilli 2016 kohtumääruse sundtäitmiseks, pole tulemust andnud. Hageja pole ca 3,5 aastat kestnud täitemenetluse kestel isalt ülalpidamist saanud. Samuti pole asjas leidnud tõendamist, et hageja isa oleks
53. aprilli 2016 kohtumääruses ettenähtud ulatuses elatist andnud muul viisil. Toodud põhjendustel on täidetud PKS § 106 lg-s 2 sätestatud eeldused ning seega on põhjendatud hageja nõudeõiguse üleminek kostjale I.
54. Mitu sama astme sugulast täidavad PKS § 105 lg 3 järgi ülalpidamiskohustust osavõlgnikena, kusjuures iga osavõlgniku kohustuse suurus määratakse kindlaks võrdeliselt tema sissetuleku ja varalise seisundiga, arvestades ka tema ning ülalpidamist saama õigustatud isiku vahelisi suhteid. Viidatud sätte järgi vastutavad esmalt lapse vanemad lapse ülalpidamise kohustuse täitmise eest osavõlgnikena vastavalt oma varalisele seisundile. Kui ühe vanema asemel täidavad lapse ülalpidamise kohustust järgmise järjekorra kohustatud sugulased, so vanavanemad, siis peavad ka nemad pidama lapselast ülal osavõlgnikena vastavalt oma varalisele seisundile ning nad vabanevad ülalpidamiskohustusest üksnes niivõrd, kuivõrd nende varaline seisund ei võimalda neil PKS § 102 lg 1 mõttes lapsele ülalpidamist anda (Riigikohtu
55. oktoobri 2011 otsus asjas nr 3-2-1-75-11, p 20). Eelöeldut järeldub, et hageja vanema ja vanaisa vastutavad osavõlgnikena R-O.J kohustuse täitmise eest. Järelikult on hagejal õigus nõuda kummaltki kostjalt ülalpidamise andmist ulatuses, mis vastab ½-le sellest, mida R-O.J on
56. aprilli 2016 kohtumäärusest tulenevalt kohustatud maksma. Kuna R-O.J on kohtumäärusest tulenevalt kohustus hagejale ülalpidamist anda seaduses sätestatud määras, so ½ Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäärast, mis on käesoleval ajal 292 eurot, on kostjal I hageja ees eelduslikult 146 euro suurune kohustus (¼ Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäärast).
57. Kostja I on seisukohal, et tal pole enda majanduslikust olukorras tulenevalt võimalik elatist anda. Kostja vastuväide saab seega tugineda PKS § 102 lg-le 1, mis sätestab, et isik vabaneb ülalpidamiskohustusest selles ulatuses, milles ta ei ole tema muid kohustusi ja varalist seisundit arvestades võimeline andma teisele isikule ülalpidamist, kahjustamata enese tavalist ülalpidamist. Maksu- ja Tolliametile tehtud päringu vastusest nähtuvalt on kostja I sissetulek 2020 aastal olnud 4619,54 eurot (tl 113). Kostja I tööandja on kohtule teatanud, et kostja I igakuine sissetulek on 584 eurot bruto (juuli-detsember 2020) (tl 116). Kostja I pangakonto väljavõttest perioodil 15.07.2020 – 15.01.2021 nähtuvalt on kontole tehtud sularaha sissemakseid 400 euro ulatuses, samuti on kostja I poeg J.J teinud kostjale I ebaregulaarseid ülekandeid (tl 128, 130). Eeltoodud andmete pinnalt asub kohus seisukohale, et asjas on tõendamist leidnud, et kostja I igakuine sissetulek on 550,38 eurot (584 euro suurune brutotöötasu). Seda tõendab kostja I tööandja poolt väljastatud sellekohane kinnitus ning seda toetab ka Maksu- ja Tolliameti väljastatud päringu vastus. Asjaolu, et kostja I töötasu ei laeku kohtu välja nõutud pangakontole, ei tähenda, et kostja I sissetulekuid pole võimalik selle pinnalt tuvastada. Kohus on päringu teinud ka teistele krediidiasutustele ning kostja töötasu ei 6 2-20-14562 laeku niisamuti mujale (tl 99, 101, 103-104, 110, 119-123). Kohus osundab, et töölepingu seaduse § 33 lg 4 järgi pole välistatud kokkulepe töötasu maksmise kohta sularahas. Üksikute sularaha sissemaksete osas leiab kohus, et need on ebaregulaarsed, mistõttu ei saa neid arvata kostja I igakuisteks püsivateks sissetulekuteks. Äriregistrist nähtuvalt kuulub kostjale I osalus XXXX OÜ-s (tl 132), kuid puuduvad tõendid, et kostja I saaks ettevõttest regulaarset tasu. 9.
58. Kostja I igakuiseks kohustuseks on tasuda eluaseme eest üüri summas 310 eurot. Seda tõendab kohtule esitatud G.K ja kostja I vahel
59. veebruar 2020 sõlmitud eluruumi üürileping. Selle kohaselt üürib kostja I Tartus asukohaga XXX 2-toalist korterit (tl 151). Kohus ei nõustu hagejaga, et leping pole kehtiv põhjusel, et see on allkirjastamata. Võlaõigusseaduse § 11 lg 4 kohaselt loetakse küll kirjalik leping sõlmituks, kui lepingupooled on lepingudokumendi allkirjastanud, kuid lepingu täitmine saab sellise vormipuuduse kõrvaldada. Kostja I pangakonto väljavõttest nähtuvalt tasub ta KÜ-le XXX igakuiselt kommunaalmakseid. Kostja I pangakontolt nähtub ka makse
60. detsembri 2020 arve nr 2021-3 eest, mis on esitatud KÜ XXX poolt K.G XXXXX, Tartu korteri kommunaalkulude eest (tl 152). Kohtu hinnangul on nende tõenditega tõendatud, et kostja I täidab
61. veebruar 2020 üürilepingut. Lepingu p-st 4 nähtuvalt arveldavad pooled sularahas, mistõttu ei nähtu ka selle kulu kandmine kostja I pangakontolt. Eeltoodu põhjal tuleb üürilepingu kulu arvata kostja I igakuiste kohustuste hulka. Kostja I igakuiseks kohustuseks on lisaks KÜ XXX keskmine kommunaalkulu 78 eurot (pangakonto väljavõttelt nähtuvad kulud ning jaanuari 2021 kulud, tl 128 ja 153), XXXXX AS teenuse kulu 15 eurot, XXX XXX AS teenuse kulu 36 eurot XXXX AS-le 2,19 eurot. Seega on kostja I igakuised keskmised kohustused 441,19 eurot. Võttes aluseks kostja I töötasu summas 550,38 eurot jääb kostjale I igakuiselt pärast kohustuste tasumist kätte ca 110 eurot. 9.
62. Eeltoodut arvestades on kohtu hinnangul kostja I tõendatud sissetulekust võimalik tagada üksnes tema enda ülalpidamine. Kostjale I jääb pärast igakuiste kohustuste täitmist üle 110 eurot, milline summa on vajalik kostja I enda igapäevaste vajaduste rahuldamiseks. Näiteks oli Statistikaameti andmetel
63. aastal igakuine minimaalse toidukorvi maksumus 104,90 eurot. Kostjale I kuulub ka osalus ettevõttes, kuid erinevalt vanemast pole vanavanemal asenduskohustuse raames kohustust endale kuuluvat vara realiseerida ülalpidamise andmiseks. PKS § 102 lg-s 2 sätestatud regulatsioon kohaldub ainult vanemale. 9.
64. Toodu põhjal on kohus seisukohal, et kostja I pole võimeline enda varalisest olukorras tulenevalt tasuma hagejale nõutud ulatuses elatist ega ka väiksemas summas, sest see võib kahjustada kostja I enda tavalist ülalpidamist. Seetõttu jääb esitatud hagi rahuldamata. Menetluskulud
65. TsMS § 162 lg 4 alusel jäävad menetluskulud poolte endi kanda. (allkirjastatud digitaalselt) Reena Undrest 7 2-20-14562 kohtunik 8