← Eesti

3-21-314/17

Obsah (4)§ 121§ 39§ 119§ 43

TARTU HALDUSKOHUS Tartu kohtumaja KOHTUMÄÄRUS Kohtuasja number 3-21-314 Määruse kuupäev 6. mai 2021 Kohtunik Juhan Siider Kohtuasi X. kaebus Tartu Vangla vastu seoses jalutuskäikude võimaldamata jätmi

§ 121lg 4 ja § 204 lg 1).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

  1. Tartu Vangla direktor otsustas
  2. detsembri
  3. a käskkirjaga nr 1-1/154:
  4. mitte saata jalutuskäigule ja jätta ära nende vangide jalutuskäigud nende eneseisolatsiooni ajaks, kelle COVID-19 haigust põhjustava viiruse test on olnud positiivne (p 1.1) ning COVID-19 haigust põhjustava viiruse osas positiivse testitulemuse andnud isikuga lähikontaktsed (p 1.2);
  5. p-s 1 sätestatut kohaldatakse tagasiulatuvalt alates
  6. detsembrist
  8. Tartu Vangla direktor otsustas
  9. detsembri
  10. a käskkirjaga nr 1-1/158:
  11. mitte saata jalutuskäigule ja jätta ära nende vangide jalutuskäigud, kes olid paigutatud
  12. detsembri
  13. a seisuga süüdimõistetute eluhoone osakondadesse S1-S8 ja kelle suhtes vangla ei rakendanud eneseisolatsiooni kuni lõppeb nendes eluosakondades viibivate eneseisolatsiooni määratud vangide eneseisolatsioon;
  14. p-s 1 sätestatut kohaldatakse tagasiulatuvalt alates
  15. detsembrist
  16. Tartu Vangla direktor lõpetas eelnimetatud käskkirjaga kehtestatud piirangud
  17. jaanuari
  18. a käskkirjaga nr 1-1/1 tagasiulatuvalt alates
  19. jaanuarist
  21. X. (kaebaja) esitas
  22. detsembril 2020 Tartu Vanglale vaide, milles soovis vangla tegevuse õigusvastasuse tuvastamist seoses alates
  23. detsembrist 2020 jalutuskäikude võimaldamata jätmisega ning taotles jalutuskäikude võimaldamist. Tartu Vangla jättis
  24. jaanuari
  25. a vaideotsusega nr 1-11/18-2 kaebaja vaide rahuldamata, kuna alates
  26. jaanuarist 2021 uuesti 3-21-314 jalutuskäikude võimaldamine lõpetas kaebaja väidetud õigusi rikkuva olukorra ning vaide esitamisega soovitud eesmärk on saavutatud.
  27. Kaebaja esitas
  28. jaanuaril 2021 Tartu Vanglale vaide Tartu Vangla direktori
  29. detsembri
  30. a käskkirja nr 1-1/158 õigusvastasuse tuvastamiseks, kuna leidis, et vangla piiras õigusvastaselt sellega tema jalutuskäike ajavahemikul
  31. detsember 2020 kuni
  32. jaanuar
  33. Tartu Vangla tagastas
  34. jaanuari
  35. a otsusega nr 1-11/40-2 kaebaja vaide. Vangla põhjendab, et vaidemenetluses ei saa taotleda õigusvastasuse tuvastamist. Vangla ei pea põhjendatuks anda kaebajale ka võimalust taotluse muutmiseks, kuna vaie kuuluks tagastamisele ka juhul, kui kaebaja taotleks käskkirja kehtetuks tunnistamist.
  36. jaanuaril 2021 jalutuskäikudele saatmise taastamisega lõppes vaidlusaluse haldusakti mõju kaebaja õigusele viibida üks tund päevas värskes õhus ja seega haldusakt tema õigusi ei mõjuta.
  37. Kaebaja esitas
  38. veebruaril 2021 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles palub tunnistada õigusvastaseks ja tühistada Tartu Vangla
  39. jaanuari
  40. a vaideotsus nr 1-11/18-2 ning tunnistada õigusvastaseks vangla tegevus seoses jalutuskäikude võimaldamata jätmisega (haldusasi nr 3-21-314). Kaebuses on esitatud riigilõivu tasumisest vabastamise ja riigi õigusabi taotlused.
  41. Kaebaja esitas
  42. veebruaril 2021 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles palub tuvastada Tartu Vangla direktori
  43. detsembri
  44. a käskkirja nr 1-1/158 õigusvastasus (haldusasi nr 3-21-402). Kaebaja põhjendab, et vangla jättis ta alates
  45. detsembrist 2020 (osaliselt alates
  46. detsembrist 2020) ilma mitmetest õigusaktides sätestatud õigustest, sh õigusest teha igapäevaseid jalutuskäike värskes õhus. Vangla ei selgitanud kinnipeetavatele piirangute kohaldamist põhjuseid. Alles
  47. detsembril 2020 andis vangla direktor käskkirja nr 1-1/154 COVID-19 haiguse diagnoosiga ja nende lähikontaktsete vangide jalutuskäikude peatamise kohta, kuid teiste kinnipeetavate, sh kaebaja kohta andis direktor käskkirja nr 1-1/158 välja alles
  48. detsembril
  49. Kaebuses on esitatud riigilõivu tasumisest vabastamise ja riigi õigusabi taotlused.
  50. Tartu Vangla esitas kohtule
  51. veebruaril,
  52. veebruaril ja
  53. märtsil 2021 haldusasjades nr 3-21-314 ja 3-21-402 vastused kohtunõuetele. Vangla selgitas, et kaebaja jalutamist piirati Tartu Vangla direktori
  54. detsembri
  55. a käskkirja nr 1-1/154 alusel, kuna kaebaja kambrikaaslasel oli kontakt COVID-19 positiivse ametnikuga ja ta kambrikaaslane loeti lähikontaktseks. Kuivõrd ei olnud võimalik välistada, et kaebaja kambrikaaslane ei ole nakatunud, siis kohaldati eneseisolatsiooni ka kaebajale. Ühtlasi esitas vangla kohtule kaebuse asjaoludega seonduvad dokumendid.
  56. Tartu Halduskohus liitis
  57. märtsi
  58. a määrusega haldusasjad nr 3-21-314 ja 3-21-402 ühte menetlusse (resolutsiooni p 1), jättis kaebaja taotluse kaebuse esitamisel riigilõivu tasumisest vabastamiseks rahuldamata (resolutsiooni p 4), jättis kaebuse käiguta ja andis kaebajale riigilõivu summas 15 eurot tasumiseks, kaebuse nõude täpsustamiseks ning soovitava menetlusvormi teatamiseks tähtaja 7 päeva sama määruse resolutsiooni p 4 jõustumisest arvates (resolutsiooni p 5). Sama määrusega jättis kohus kaebaja riigi õigusabi taotluse rahuldamata (resolutsiooni p 7). Kohus selgitas määruses kaebuse nõuetes esinenud puudusi ja märkis, et kaebaja peab kohtule teatama, kas ta nõustub kohtuga ning esitab nõude Tartu Vangla direktori
  59. detsembri
  60. a käskkirja nr 1-1/154 ja
  61. jaanuari
  62. a vaideotsuse nr 1-11/18-2 tühistamiseks. Kui kaebaja soovib jääda tuvastamiskaebuse juurde, peab ta kohtule selgitama, miks on tuvastamiskaebuse esitamine tema õiguste kaitseks vajalik (halduskohtumenetluse seadustik (

) § 38 lg 4).

  1. Tartu Ringkonnakohus tagastas
  2. aprilli
  3. a määrusega kaebaja Tartu Halduskohtu
  4. märtsi
  5. a määruse resolutsiooni p-de 4 ja 7 peale esitatud määruskaebuse. 2 3-21-314 KOHTU SEISUKOHT 10.

§ 121

lg 1 p 2 kohaselt tagastab kohus kaebuse määrusega selle esitajale, kui kaebus ei vasta sama seadustiku §-de 37-39 nõuetele, kaebaja ei ole kohtu poolt määratud tähtaja jooksul puudusi kõrvaldanud ja puudused takistavad asja läbivaatamist. 11. Riigilõivu tasumine või tasumise kohustusest vabastamine on kaebuse menetlusse võtmise ja asja läbivaatamise üheks vältimatuks eelduseks (

§ 39lg 1 p 4 ning § 104 lg-d 1 ja 2).

Tartu Halduskohus jättis

  1. märtsi
  2. a määruse resolutsiooni p-ga 4 rahuldamata kaebaja taotluse kaebuse esitamisel riigilõivu tasumisest vabastamiseks ning kohustas määruse resolutsiooni p-ga 5 kaebuselt tasuma riigilõivu 15 eurot, andes riigilõivu tasumiseks tähtaja 7 päeva arvates määruse resolutsiooni p 4 jõustumisest. Tartu Ringkonnakohus tagastas
  3. aprilli
  4. a määrusega Tartu Halduskohtu
  5. märtsi
  6. a määruse p-de 4 ja 7 peale esitatud määruskaebuse. Kuna

§ 119

lg 1 ja § 207 lg 4 alusel ei ole ringkonnakohtu määruse peale Riigikohtule määruskaebuse esitamine lubatav, siis jõustus Tartu Halduskohtu

  1. märtsi
  2. a määruse p 4 samal päeval. Kaebuselt riigilõivu tasumise tähtaeg hakkas seega kulgema
  3. aprillil 2021 ning riigilõivu tasumise viimane päev oli
  4. mai
  5. Käesoleva määruse tegemise seisuga ei ole kaebaja riigilõivu tasunud, riigilõivu tasumist tõendavat dokumenti kohtule esitanud ega riigilõivu tasumiseks täiendavat tähtaega palunud. Riigilõivu tasumata jätmine on kaebuse selliseks puuduseks, mis takistab asja läbivaatamist.
  6. Kaebaja ei ole tähtaegselt täpsustanud ka kaebuse nõudeid ning on seeläbi jätnud puudused kõrvaldamata. Ka nimetatud asjaolu takistab asja menetlemist ning tingib kaebuse tagastamise.
  7. Eeltoodust tulenevalt tagastab kohus X. kaebuse

§ 121lg 1 p 2 alusel.

14. Kohus selgitab, et vastavalt

§ 43

lg-le 2 ei võta kaebuse tagastamine õigust pöörduda uuesti kohtusse ning kaebuse tagastamisel loetakse, et kaebus ei ole kohtu menetluses olnud. (allkirjastatud digitaalselt) Juhan Siider 3

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.