Obsah (4)

§ 32§ 63§ 20§ 21

TARTU HALDUSKOHUS Tartu kohtumaja KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Haldusasja number 3-20-178 Otsuse kuupäev 24. august 2020 Kohtunik Juhan Siider Haldusasi X. kaebused Tallinna Vangla 7. novembri 201

§ 32

lg 4¹ näeb ette, et vanglateenistuse ametnik võib käskkirjaga määrata kohad, kus kinnipeetav võib või peab väljasõidul viibima, ning ajad, millal kinnipeetav on kohustatud või ei tohi määratud kohtades viibida, või tegevused, mis on väljasõidul välistatud või mida kinnipeetav on kohustatud tegema. Vanglateenistus võib lühiajalise väljasõidu lubamisel kohaldada elektroonilist valvet. Tallinna Vangla avavangla kodukorra p 14.

1. kohaselt peab kinnipeetav olema väljasõidu kestel kättesaadav väljasõidutunnistuses või lühiajalisele väljasõidule lubamise käskkirjas märgitud aadressidel ja aegadel, mida võivad kontrollida vanglateenistuse või politseiametnikud. Kinnipeetav on kohustatud igal väljasõidul viibimise päeval lühiajalisele väljasõidule lubamise käskkirjas märgitud kellaaegadel endast korraliselt teavitama, helistades väljasõidutunnistusel märgitud telefoninumbril. Erakorralistest asjaoludest, väljasõiduplaani või asukoha muudatustest peab kinnipeetav kohe teavitama käskkirjas toodud vanglateenistuse ametnikku. Tallinna Vangla
2. oktoobri
3. a käskkirjaga nr 5-1/19/1942 (I kd, tl-d 95-98) lubati kaebaja lühiajalisele väljasõidule ajavahemikul
4. oktoober kuni
5. oktoober
6. Sama käskkirja kohaselt oli kaebaja kohustuseks helistada vanglasse hiljemalt kell 10 hommikul ja kell 22:00 õhtul (I kd, tl-d 95-96). Helistamine vanglasse kindlaksmääratud aegadel on vajalik selleks, et vangla saaks teha vajalikku järelevalvet lühiajalisel väljasõidul viibiva kinnipeetava üle ja veenduda, et kaebaja on käskkirjas lubatud kohas. Samuti on kontakteerumine vajalik hindamaks kaebaja seisundit.
7. Kaebaja on selgitanud haldusmenetluses, et jäi kodus televiisorit vaadates magama ning seetõttu ei täitnud kohustust helistada
8. oktoobril 2019 hiljemalt kell 22:00 vanglasse. Kaebaja rõhutab, et ei pannud süütegu toime tahtlikult. Kaebaja põhjendab, et tal ei olnud võimalik kasutada äratuskella funktsioone ning ta jäi tahtmatult magama ning helistas seetõttu vanglasse 5 3-20-178 kokkulepitud kellaajast natuke hiljem (22:30 paiku). Kaebaja distsiplinaarkaristuse määramine meelevaldne ning ebaproportsionaalne. hinnangul on
9. Kohtu hinnangul on kaebaja toime pannud distsiplinaarsüüteo (süü vormiks hooletus) ning tema karistamine on õiguspärane. Karistus ei ole rikkumise asjaolusid arvestades ebaproportsionaalselt range. 14.1.

§ 63

kohaselt kohaldatakse distsiplinaarvastutust kinnipeetava süülise tegevuse korral, sättes ei ole täpsustatud süü vormi. Distsiplinaarkorras on karistatav seega nii tahtluse (õigusvastaste tagajärgede soovimine) kui ka hooletusega (vajaliku hoole järgimata jätmine) toime pandud süütegu. Seda on korduvalt selgitatud ka kohtupraktikas (vt nt Riigikohtu halduskolleegiumi otsus asjas nr 3-3-1-24-10, p 11; Tartu Halduskohtu otsused asjades nr 3-20322, 3-18-1660, 3-17-2248). Seega ei ole vangla seisukoht kohtupraktikaga kuidagi vastuolus ning kaebaja seisukoht kohtupraktika meelevaldse tõlgendamise kohta ei ole põhjendatud. Nimetatud norm ei reguleeri üksnes keelatud esemete valdamise eest distsiplinaarkaristuse määramise eelduseid. Tegemist on üldnormiga, milles on sätestatud distsiplinaarvastutuse eeldused. Vaidlustatud käskkirjas viidatud Riigikohtu seisukoht kohtuasjas nr 3-3-1-24-10 on seetõttu asjakohane ka selle asja lahendamisel. Seetõttu ei nõustu kohus kaebajaga selles, et vangla on kasutanud ebakohast võrdlust. 14.

1. Tallinna Vangla
2. oktoobri
3. a käskkirjast nähtub, et kaebaja pidi helistama õhtusel ajal hiljemalt kell 22:00, keelatud ei olnud helistada mõnevõrra varem. Sellele viitab käskkirjas kasutatud sõna „hiljemalt“. Arvestades, et täpselt käskkirjas märgitud hilisemal kellaajal kontakti saamine võib olla raskendatud, siis ei pane kinnipeetav toime rikkumist ka siis, kui helistab vahetult pärast määratud kellaaega. Vaidlust ei ole selles, et kaebaja helistas vanglasse
4. oktoobril 2019 kell 22:30 paiku. Vangla on õigesti tuvastanud, et kaebaja on lühiajalise väljasõidu käskkirjas märgitud kohustust rikkunud. Põhjendamatu on kaebaja osutus sellele, et ohtu vangla julgeolekule ei esine, kui helistamine toimub kokkulepitust mõnevõrra hiljem. 30minutilist hilinemist ei saa pidada marginaalseks. Kohtu hinnangul ei järginud kaebaja

§ 32

lg 4¹ alusel kehtestatud korda ning rikkus seeläbi ka Tallinna Vangla avavangla kodukorra punkti 14.

1. Asjaolu, et kaebaja jäi tahtmatult magama ning ei saanud seetõttu õigel ajal helistada, ei ole vabandavaks asjaoluks. Kaebajale olid lühiajalise väljasõidu kohustused ning nende täitmise vajadus teada. Kohustuse täitmiseks saanuks kaebaja võtta vajadusel kasutusele vajalikud abivahendid, et rikkumist vältida. Asjaolu, et kaebajal ei olnud väidetavalt äratuskella kasutamise võimalust ei muuda seda rikkumist olematuks. Helistamiskohustus lasus väljasõidul oleval kaebajal ning see, milliseid abivahendeid ärkvel püsimiseks või õigel ajal ärkamiseks kasutada, on juba kaebaja valida (lubatud esemete raames loomulikult). Samuti oleks kaebaja saanud vajadusel kasutada teiste isikute abi kohustuse meelde tuletamiseks. Rikkumist ei muuda olematuks ega vabanda see, kui kaebaja ei suuda või ei taha abivahendeid oma kohustuse täitmiseks kasutada. 14.
2. Lühiajalisel väljasõidul viibiva kinnipeetava üle järelevalve teostamine on raskendatud, kui ta ei täida ise kontakteerumiskohustust ning vanglal ei ole seeläbi ka konkreetsel ajahetkel teada, kas isik üldse viibib lubatud kohas ja millega ta tegeleb. Seetõttu on põhjendatud vangla seisukoht, et kaebaja rikkumine ohustas kaudselt vangla julgeolekut. Kohtu hinnangul võttis kaebaja ise riski, et ei pruugi suuta kohustust täita. Magama jäämise võimalikkus õhtusel ajal ei ole ettenägematu ning kaebaja pidi ise veenduma, et suudab enne magama jäämist oma kohustused täita. Vangistusseadusest ja vangla sisekorraeeskirjast ei tulene vanglale kohustust asuda kaebajale koheselt helistama, kui kinnipeetav on helistamise korda rikkunud ehk jätnud ise kohustuse täitmata. Kaebaja ajab segamini enda ja vangla kohustused. Asjaolu, et vangla 6 3-20-178 oleks saanud ka kaebajale helistada, ei muuda kaebaja rikkumist seetõttu vabandatavaks. Rikkumise tuvastamisel ei ole oluline ka asjaolu, kas teistele kinnipeetavatele on tehtud erandeid sarnase kohustuse rikkumise korral või mitte. Kohustuse täitmata jätmist ei saa õigustada järeldusega, et ka teised kinnipeetavad on kohustusi varem rikkunud ja vangla ei ole alati neile sarnaselt reageerinud. Ebaõigest halduspraktikast ei teki isikule õigustatud ootust, et selle rakendamist jätkatakse. Samuti ei ole haldusorganil keelatud muuta halduspraktikat, kui varasem halduspraktika oli ebaõige. 14.
3. Kohus ei nõustu kohus kaebaja seisukohtadega, et lühiajalise väljasõidu käskkirjas märgitud kellaaeg 22:00 oli kaebaja õigusi ebaproportsionaalselt kitsendav. Käskkirjaga oli tagatud piisav paindlikus helistamiseks. Samuti ei ole kaebuses viidatud vangla sisekorraeeskirja § 86 asja lahendamisel asjakohane, sest nimetatud norm reguleerib väljasõidule lubatud kinnipeetava vanglasse tagasipöördumist, mitte teiste kohustuste, sh määratud ajal helistamise tingimuse, täitmist. Asjaolu, et kaebaja teisi tal lasuvaid kohustusi täitis, ei muuda olematuks seda, et määratud kellaajast 30 minutit hiljem vanglale helistades rikkus kaebaja vangla kodukorda. Kaebaja tegevuses ei ole viiteid tahtlusele, kuid esinevad alused käsitleda süü vormina hooletust. 14.
4. Samuti ei nähtu vaidlustatud distsiplinaarkaristuse määramise käskkirjast ega distsiplinaarmenetluse materjalist viiteid vangla poolsele kättemaksule või kaebaja kiusamise tahtele. Kaebaja väited vanglaametnike erapooletuse kohta on paljasõnalised. Samuti ei ole tõsiselt võetav kaebaja hüpotees, et tema karistamise tingis ka asjaolu, et kaebaja ema ei võimaldanud järgmine päev vanglaametnikel oma eluruumidesse siseneda. Vangla on nõuetekohaselt viinud läbi distsiplinaarmenetluse, tutvustanud kaebajale asjakohaseid materjale ja võimaldanud tal esitada oma seisukohti ja tõendeid, mida on vaidlustatud käskkirjas ning vaideotsuses nõuetekohaselt analüüsitud. Asjaolu, et kaebaja ei ole nõus vastustaja nägemusega ning määratud karistusega, ei tähenda, et distsiplinaarmenetlus oli erapoolik ning suunatud kaebaja ebakohasele karistamisele. Distsiplinaarmenetlus on läbi viidud vangistusseaduse sätteid järgides.
5. Eeltoodust tulenevalt on kohus seisukohal, et kaebaja rikkus lubatust hilisema helistamisega lühiajalisele väljasõidule kehtestatud korda ning on hooletusest toime pannud distsiplinaarsüüteo

§ 63lg 1 mõttes.

Tegemist on oma olemuselt kerge distsiplinaarüleastumisega, kuid ka kerge distsiplinaarsüütegu omab teataval määral negatiivset mõju vangla distsipliinile ning karistamine sellise teo eest omab üldpreventiivset eesmärki. Kaebajat karistati kõige leebema distsiplinaarkaristusega – noomitusega (

§ 63lg 1 p 1).

Tuleb arvestada, et lühiajaline väljasõit on kinnipeetavale kohaldatud soodustus mitte avavangla tavarežiimi osa ning sellega kaasnevad kinnipeetavale ka kohustused, mitte üksnes õigused. Distsipliini tagamine on oluline väärtus avavanglas ning kohtu hinnangul on vangla õigesti leidnud, et sellise rikkumise korral ei ole põhjendatud piirduda üksnes rikkumisele tähelepanu juhtimisega. Karistuse määramisel on vanglal lai kaalumisruum ning kõige leebema karistuse valimisel saab käskkirja tühistamise tingida üldjuhul üksnes ilmselge karistuse mittevastavus toime pandud rikkumise raskusele. Kohtu hinnangul on vangla nõuetekohaselt analüüsinud karistamise vajadust ja karistuse liiki ning võtnud kooskõlas

§ 63

lg 3 esimese lausega distsiplinaarkaristuse valikul arvesse vangistuse täideviimise eesmärke. Leebeima karistuse määramine on süüteo toimepanemise asjaolusid arvestades põhjendatud. Kohtule pole äratuntav ka kaebuses viidatud põhiseaduse normide rikkumine. 7 3-20-178

1. Seetõttu jätab kohus Tallinna Vangla
2. novembri
3. a käskkirja nr 5-2/19/740 ning
4. detsembri
5. a vaideotsuse nr 5-15/19/198-2 tühistamise nõude rahuldamata ja kaebuse selles osas rahuldamata. II
6. Tallinna Vangla
7. detsembri
8. a käskkirjaga nr 5-2/19/849 karistati kaebajat distsiplinaarkorras kartserisse paigutamisega 3 ööpäevaks kolme kuulise katseajaga. Käskkirja kohaselt viibis kaebaja
9. novembril 2019 öörahu ajal kell 04:27–04:31 osakonna majapidamisruumis ning rikkus sellega Tallinna Vangla avavangla kodukorra punkti 5.2.
10. Vangla jättis eelnimetatud käskkirja peale esitatud kaebaja vaide
11. jaanuari
12. a vaideotsusega nr 5-15/19/239-3 rahuldamata. Kaebaja hinnangul on teda ebaõigesti karistatud, määratud karistus on rikkumise raskust ning asjaolusid arvestades ebaproportsionaalne ning eelnimetatud käskkiri ja sellega seonduv vaideotsus tuleks seetõttu tühistada.
13. Tallinna Vangla avavangla kodukorra punkt 5.
14. näeb ette, et kinnipeetaval on kohustus minna talle määratud tuppa päevakavajärgsete loenduste ja öörahu ajaks. Punkt 5.2.
15. kohaselt kinnipeetavate tubade uksi öörahu ajaks ei lukustata, öörahu ajal võib toast väljuda ainult tualettruumi (WC) kasutamiseks või ametniku poole pöördumiseks. Öörahu ajal on kinnipeetaval keelatud toa ukse sulgemine seest poolt. Vajadusel võib vanglateenistus öörahu ajaks lukustada köögi, pesuruumide ja abiruumide uksi. Kodukorra lisa 1 kohaselt on öörahu ajavahemikul 21:30 – 5:
17. Kaebaja on välja toonud, et tema käekell intsidendi toimumise hommikul ei töötanud ja näitas kellaaega 5:
18. Kaebaja väidab, et pärast eelmisel õhtul töölt naasmist võttis ta käekella käe pealt ära ning ta ei oska öelda, millal see täpselt seisma jäi. Vanglas vaatab kaebaja kellaaega väidetavalt televiisorist. Hommikust äratuse vangla helisignalisatsiooni ta ei kuulnud ja arvas, et on sisse maganud. Pärast eluruumi naasmist läks ta söögisaali kella vaatama, sest ei mõistnud, miks osakonnas teisi kinnipeetavaid ei liikunud. Nähes kellaaega 4:32 liikus ta enda sõnul kohe tagasi oma eluruumi.
19. Videomaterjal kinnitab, et kaebaja viibis distsiplinaarkaristuse määramise käskkirjas nimetatud kellaajal majapidamisruumis ning tegeles seal hügieenitoimingutega, samuti võttis ta kuivatuskapist välja isiklikud jalanõud ning tegeles nende korrastamisega. Kaebaja suundus esmalt pesemisruumi ja viibis seal ca 3 minutit, seejärel sisenes kaebaja selle ruumi vahetus läheduses asunud majapidamisruumi ning viibis seal ca 4 minutit, tegeledes seal eelnimetatud toimingutega. Seejärel suundus kaebaja oma tuppa. Samuti on videolt näha kaebaja liikumine pärast jalanõude tuppa viimist söögisaali, kus asetses ka seinakell. Videomaterjal kinnitab, et kaebaja vaatas söögisaalis seinakella poole ja liikus seejärel viivitamata tagasi oma eluruumi. Kohtule esitatud materjalidest ning poolte selgitustest tulenevalt ei saa seega olla vaidlust selles, et kaebaja viibis öörahu ajal majapidamisruumis.
20. Kohtule esitatud videomaterjalilt on samuti näha, et kaebaja ei kandnud pesemis- ja majapidamisruumi sisenedes, osakonna koridoris liikudes ning lühiajaliselt söögisaalis viibides käekella. Kaebaja märkis distsiplinaarmenetluse raames esitatud arvamuses, et töölt tulles võttis ta käekella käe pealt ära ja pani eluruumi. Kaebaja selgitused käekella mittetöötamise kohta pole kohtu hinnangul kuigi usaldusväärsed, kuid tõsikindlalt ei saa välistada väite tõele vastavust. Pole kuigi usutav, et igapäevaselt käekella kandev isik ei märka päeval kella seisma jäämist. Kui käekell jäi seisma öösel, siis ei saanud see intsidendi toimumise hommikul kuidagi näidata kellaaega 5:
21. Samuti on raskesti usutav kaebaja väide, et avastades hommikul 8 3-20-178 käekella seisma jäämise pani ta selle öörahu lõppemise järel kohe õigeks (I kd, tl 4). Kaebaja on ise välja toonud, et tema käekell töötab patareiga. Kui patarei tühjenemise tõttu jäi käekell seisma, siis oli käekella töökorda saamiseks vaja käekella patarei välja vahetada, kuid seda pole kaebaja kohtule esitatud materjalides väitnud. Üksnes käekellal seierite asukoha muutmisega ei olnud patarei tühjenemise tõttu seisma jäänud käekella võimalik töökorda saada. Siiski ei saa tõsikindlalt väita, et kaebaja kell oli intsidendi toimumise päeval töökorras. Distsiplinaarmenetluse raames ei ole vangla seda välja selgitanud. Ka on vastustaja vaideotsuses möönnud, et kaebaja väidet käekella seisma jäämise kohta ei ole distsiplinaarmenetluses kahtluse alla seatud (I kd, tl 51). Seega ei ole välistatud, et kaebaja käekell jäi seisma või tõrkus muul põhjusel juba eelmine õhtu ning kaebaja ei märganud seda enne hommikut.
22. Käekellal äratusfunktsiooni olemasolu või selle puudumine ei oma määravat tähtsust, sest kui käekell intsidendi toimumise hommikul ei töötanud, siis ei oleks äratusfunktsiooni võimalik niikuinii kasutada. Seega ei ole vastustaja vaidlustatud käskkirjas tehtud ebaõige viide käekellal äratusfunktsiooni olemasolu kohta (tuvastatud vaideotsuses – I kd, tl 51) distsiplinaarsüüteo toimepanemise tuvastamise kontekstis oluline.
23. Olenemata sellest, kas kaebaja käekell oli töökorras või mitte, lasub siiski kinnipeetaval kohustus veenduda öörahu lõppemises, kui ta soovib kasutada üldkasutatavaid ruume. Kohtu hinnangul oleks kaebaja pidanud hiljemalt pesemisruumist, kus asub ka tualett, väljumisel mõistma, et öörahu ei pruugi olla lõppenud, sest osakonna koridoris ega kaebaja toa läheduses asunud söögisaalis ei viibinud ühtegi kinnipeetavat, samuti ei olnud söögisaal ja majapidamisruum öörahu välisele ajale omase valgustusega. Keskmiselt kohusetundlikul kinnipeetaval oleks pidanud tekkima kahtlus, kas öörahu on ikka lõppenud ning osakonna teistes üldkasutatavates ruumides (sh majapidamisruumis) on liikumine lubatud. Sellises olukorras tulnuks kaebajal kontrollida kellaaega, mitte eeldada, et öörahu on lõppenud ja majapidamisruumi kasutamine seetõttu lubatav. Kaebaja viibis Tallinna Vangla avavanglas alates
24. jaanuarist 2019 ning seega ei saanud talle olla ka teadmata, et söögisaalis asub seinakell, millelt oli võimalik vajadusel kellaaega kontrollida. Seetõttu on kohus seisukohal, et kaebaja ei olnud öörahu lõppemise ja majapidamisruumi kasutamise lubatavuse kontrollimisel piisavalt hoolas ning on toime pannud hooletusest distsiplinaarüleastumise viibides majapidamisruumis ajal, mil selle kasutamine ei olnud vangla kodukorra p 5.2.
25. järgi lubatud.
26. Kaebaja väide, et mõnda teist kinnipeetavat ei ole sarnaste kergete rikkumiste tõttu karistatud, ei oma asja lahendamisel tähtsust. Kaebajale distsiplinaarkaristuse määramisel pidi vangla lähtuma kaebaja toimepandud teost, selle raskusest ja süü suurusest, mitte teiste kinnipeetavatega varem toimunud asjaoludest. Samuti ei nähtu kohtule esitatud materjalidest vangla omavoli ega olulisi minetusi distsiplinaarmenetluse läbiviimisel. Distsiplinaarmenetluse läbiviimisel ei lasunud vanglal kohustust arvestada väidetavat teabe- ja uurimisosakonna spetsialisti subjektiivset arvamust kaebaja tegevuse õiguspärasuse ja karistamise vajalikkuse kohta. See arvamus ei olnud menetlejale siduv. Distsiplinaarüleastumise tuvastab ja määrab karistuse distsiplinaarmenetluse läbiviija.
27. Eeltoodust tulenevalt on kohus seisukohal, et vastustaja on õigesti tuvastanud vangla kodukorra punkti 5.2.
28. rikkumise.
29. Vangla karistas kaebajat eelnimetatud distsiplinaarüleastumise eest kolme ööpäevase kartserikaristusega kolme kuulise katseajaga. Kohus märgib, et vangistusseadus jätab vanglale õiguse jätta distsiplinaarkaristuse ka määramata ehk piirduda üksnes distsiplinaarsüüteo 9 3-20-178 toimepanemise tuvastamisega. Kohus nõustub, et lühikese ajavahemiku jooksul teise hooletusest toime pandud distsiplinaarrikkumise korral ei ole karistuse määramisest loobumine siiski vanglas distsipliini tagamise eesmärgil põhjendatud. Ka kerge distsiplinaarsüütegu omab teataval määral negatiivset mõju vangla distsipliinile ning karistamine omab muu hulgas ka üldpreventiivset eesmärki. Kohus ei nõustu vanglaga aga selles, et hooletusest toime pandud olemuselt kerge rikkumine, mille kestus oli lühiajaline ning mis ei saanud märkimisväärselt ohustada vangla julgeolekut ja mõjutada vangla distsipliini, on selline, mille puhul on proportsionaalne kohaldada isiku suhtes rangeimat distsiplinaarmeedet ehk kartserikaristust. Kohtu hinnangul ei vasta määratud karistus selgelt rikkumise raskusele ning on ebaproportsionaalne. Ka ühe varasema distsiplinaarkaristuse kehtivuse arvestamine ei õigusta sedavõrd range distsiplinaarkaristuse määramist.
30. Kohus ei saa ise määratud distsiplinaarkaristust muuta ja sobivat karistust rakendada, mistõttu tuleb Tallinna Vangla
31. detsembri
32. a käskkiri nr 5-2/19/849 täies ulatuses tühistada. Samal põhjusel tuleb tühistada ka eelnimetatud käskkirja peale esitatud vaide kohta tehtud vaideotsus. III
33. Tallinna Vangla otsustas kaebaja avavanglast kinnisesse vanglasse ümberpaigutamise
34. detsembri
35. a käskkirjaga nr 5-1/19-2599 ning jättis käskkirja peale esitatud vaide rahuldamata.
36. Kinnipeetava avavanglasse paigutamise aluseid reguleerib

§ 20

lg 1, samuti

§ 20lg 2 alusel justiitsministri 25.

märtsi

1. a kehtestatud määruse nr 9 „Täitmisplaan“ (Täitmisplaan) §-d 17 ja §
2. Avavanglast kinnisesse vanglasse ümberpaigutamise alused on sätestatud

§-s 21. Praegusel juhul tingis kaebaja ümberpaigutamise peaasjalikult asjaolu, et kaebajal oli kaks kehtivat distsiplinaarkaristust, millest üks kehtiv distsiplinaarkaristus oli määratud vangla kodukorras selleks mitte ettenähtud ajal ja kohas viibimise eest. Vangla tugines ümberpaigutamisel seega Täitmisplaani § 17 lg 2 p-le 1 ning

§ 21lg-le 1.

30.

§ 21

lg 1 näeb ette, et kui kinnipeetav ei täida käesoleva seaduse või vangla sisekorraeeskirjade nõudeid või paneb toime uusi õiguserikkumisi, võib kinnipeetava ümber paigutada kinnisesse vanglasse. Kinnipeetava ümberpaigutamine avavanglast kinnisesse vanglasse on lubatud ka siis, kui see on vajalik vangistuse täideviimise eesmärkide saavutamiseks. Täitmisplaani § 17 lg 2 p 1 näeb ette, milliste kehtivate distsiplinaarkaristuste esinemisel ei ole kinnipeetava avavanglasse paigutamine lubatav. Sama norm on kohaldatav ka avavanglast kinnisesse vanglasse ümberpaigutamise otsustamisel, sest see reguleerib ühtlasi ka avavanglas kinnipidamise lubatavuse tingimusi. Kui esineb alus avavanglasse ümberpaigutamisest keeldumiseks, siis on lubatav ka avavanglas samadele tingimustele vastava kinnipeetava ümberpaigutamine kinnisesse vanglasse. Seega esineb avavanglasse paigutamise aluste äralangemise korral alus kinnipeetava samasse või teise kinnisesse vanglasse ümberpaigutamise kaalumiseks. 31.

§ 21

lg 1 alusel isiku avavanglast kinnisesse vanglasse ümberpaigutamise otsus on kaalutlusotsus. Kinnipeetava avavanglast kinnisesse vanglasse paigutamine on lubatav siis, kui esineb tõsine ja tegelik oht distsiplinaarsüütegude toimepanemisele tulevikus või kui vangla usaldus isiku vastu on oluliselt vähenenud. Kohtu hinnangul ei ole kumbki eeldus antud juhul täidetud. Vangla on käskkirjas tuginenud asjaolule, et kaebaja on toime pannud kaks hooletusest tingitud distsiplinaarüleastumist ning seetõttu puudub vanglal veendumus, et kinnipeetav ei 10 3-20-178 jätka õigusrikkumiste toimepanemist. Kaebaja toimepandud distsiplinaarüleastumised olid olemuselt selgelt kerged ja toime pandud hooletusest, kaebaja tegevus ei ohustanud olulisel määral vangla julgeolekut. Oma olemuselt kergete rikkumiste toimepanemine ei ole üldjuhul piisav isiku üleviimiseks rangema režiimiga kinnipidamistingimustesse. Lisaks tuleb arvestada, et kuna kohus leidis eelnevalt, et kaebajale määratud kartserikaristus oli süüteo raskust ja toimepanemise asjaolusid arvestades ebaproportsionaalne ning tühistas seetõttu vastava Tallinna Vangla käskkirja, siis ei ole kaebajat karistatud Täitmisplaani § 17 lg 2 p-s 1 viidatud rikkumise eest. Põhjendatud on ka kaebaja seisukoht, et kinnisesse vanglasse üleviimisel oleks tal raskem säilitada kontakti pereliikmetega, samuti ei oleks kaebajal võimalik jätkata töötamist väljaspool vanglat. Kaebaja tegevusest lähtuvad tagajärjed vangla julgeolekule ei ole sedavõrd rasked, et need kinnitaks veenvalt ümberpaigutamise vajadust ning seaksid kahtluse alla kaebaja võimekuse avavangla korda tulevikus piisavalt täita. Vaidlustatud käskkirjas märgitud põhjendused ei veena kohut, et kinnipeetava poolt uute õigusrikkumiste toimepanemise tõenäosus on sedavõrd kõrge, et tema kinnipidamine avavanglas ei ole võimalik. 32. Kinnipeetava ümberpaigutamine avavanglast kinnisesse vanglasse vangistuse täideviimise eesmärkide saavutamiseks

§ 21

lg 1 ls 2 alusel ei eelda alati õigusrikkumisi ega eeskirjade eiramist kinnipeetava poolt, kuid see on aktsepteeritav üksnes möödapääsmatul juhul ning vangla peab konkreetsetele asjaoludele viidates ära näitama, miks nõuavad

§-s 6 nimetatud täideviimise esemärgid (kinnipeetava suunamine õiguskuulekale käitumisele ja õiguskorra kaitse) isiku üleviimist kinnisesse vanglasse (vt ka Tartu Halduskohtu 22. aprill 2020 otsus asjas nr 3-19-2282, p 10). Vangla ei ole sellele alusele vaidlustatud käskkirjas selgesõnaliselt tuginenud ega piisavaid põhjendusi sellel alusel ümberpaigutamiseks esile toonud. Seega ei saa kaebaja ümberpaigutamine tugineda

§ 21lg 1 ls 2 sätestatud alusele.

1. Eeltoodust tulenevalt tühistab kohus Tallinna Vangla
2. detsembri
3. a käskkirja nr 51/19-2599 ning sellega seonduva vaideotsuse.
4. Kaebaja on palunud kohustada vanglat paigutama ta ümber avavanglasse. Kuna kohus tühistas kaebaja avavanglast kinnissesse vanglasse ümberpaigutamise otsuse, tuleb vanglal taastada haldusakti andmisele eelnenud olukord ehk paigutada kaebaja varasemale kinnipidamisrežiimile avavanglasse. Varasema olukorra taastamine ei ole vanglale ka ülemäära koormav, sest kuigi kaebaja paigutati esmalt Tartu Vangla kinnisesse osakonda, on praeguseks kaebaja ümberpaigutatud Tallinna Vangla kinnisesse osakonda ning tema ümberpaigutamine Tallinna Vangla avavanglasse ei nõua märkimisväärseid pingutusi. Seega rahuldab kohus kohustamisnõude ja kohustab vanglat paigutama kaebaja Tallinna Vangla avavanglasse. IV
5. Eelnevast tulenevalt tühistab kohus Tallinna Vangla
6. detsembri
7. a käskkirja nr 52/19/849,
8. detsembri
9. a käskkirja nr 5-1/19/2599,
10. jaanuari
11. a vaideotsuse nr 5-15/19/239-3 ja
12. jaanuari
13. a vaideotsuse nr 5-15/20/2-2 ning kohustab Tallinna Vanglat paigutama X. Tallinna Vangla avavanglasse. Muus osas jääb kaebus rahuldamata.
14. Kuna kaebus kuulub osaliselt rahuldamisele, siis tuleb HKMS § 108 lg-te 1 ja 2 alusel mõista vastustajalt kaebaja kasuks välja menetluses kantud menetluskulu proportsionaalselt rahuldatud osaga. Kaebaja menetluskuluks on kahes liidetud haldusasjas tasutud riigilõiv kokku 30 eurot. Kaebus rahuldatakse 2/3 ulatuses ning seega mõistab kohus Tallinna Vanglalt kaebaja kasuks välja menetluskulud 20 eurot. 11 3-20-178
15. HKMS § 175 lg 3 alusel asendada avaldatavas kohtulahendis kaebaja nimi tähemärgiga. (allkirjastatud digitaalselt) Juhan Siider Tartu Halduskohtu otsust on muudetud Tartu Ringkonnakohtu otsusega. Tartu Ringkonnakohtu otsuse resolutsioon: RESOLUTSIOON
16. Rahuldada Tallinna Vangla apellatsioonkaebus.
17. Tühistada Tartu Halduskohtu 24.08.
18. a otsus osas, millega rahuldati esitatud kaebus osaliselt ning tühistati Tallinna Vangla 17.12.
19. a käskkiri nr 5-2/19/849, 20.12.
20. a käskkiri nr 5-1/19/2599, 16.01.
21. a vaideotsus nr 5-15/19/239-3 ja 21.01.
22. a vaideotsus nr 5-15/20/2-2 ning kohustati Tallinna Vanglat paigutama kaebaja Tallinna Vangla avavanglasse ja mõisteti Tallinna Vanglalt kaebaja kasuks välja menetluskulu 20 eurot.
23. Teha tühistatud osas uus otsus, millega jätta X kaebus tervikuna rahuldamata ning tema poolt esimese astme kohtus kantud menetluskulud kaebaja enda kanda.
24. Otsuse avaldamisel asendada kaebaja nimi tähemärgiga. 12