Obsah (7)

§ 199§ 200§ 216§ 64§ 65§ 68§ 56

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 4. märts 2021.a Tallinn Kriminaalasja number 1-19-7479 Kohtukoosseis Orvi Koik, Julia Katškovskaja ja Sten Li

§ 199

lg 2 p 7, 8, 9, § 200 lg 2 p 4, 7 järgi, Andrei Dementjevi süüdistuses

§ 199

lg 2 p 4, 7, 8, § 216 lg 1 ja Anna Melnikova süüdistuses

§ 200lg 2 p 7 järgi Harju Maakohtu 17.

novembri 2020.a otsus üldmenetluses Apellatsioonide esitajad Süüdistatava Roman Fedortšenko-Jungi kaitsja Mirjam Frey ja süüdistatava Andrei Dementjevi kaitsja Aivar Ennok Prokurör Eve Soostar Roman Fedortšenko-Jung, isikukood 38102040321, emakeeleks vene keel, kodakondsus XXX, XXX, elukoht: XXX, XXX, varem kriminaalkorras karistatud. Tõkend – vahistamine, vahi all alates 09.06.

1. Süüdistatavad Andrei Dementjev, 38305220373, emakeeleks vene keel, kodakondsus XXX, XXX, elukoht: XXX, XXX, varem karistatud. Tõkend vahistamine, vahi all alates 29.10.
2. Kaitsjad Mirjam Frey ja Aivar Ennok Asja läbivaatamise viis Kirjalik menetlus 1 RESOLUTSIOON Jätta Harju Maakohtu
3. novembri 2020 otsus kriminaalasjas nr 1-19-7479 sisuliselt muutmata. Täpsustada Harju Maakohtu
4. novembri 2020 otsuse resolutiivosa ja mõista Roman Fedortšenko-Jung õigeks

§ 200lg 2 p 4 järgi.

Muus osas jätta maakohtu otsus muutmata. Kaitsjate apellatsioonid jätta rahuldamata. Määrata Advokaadibüroole Lion Law makstava riigi õigusabi tasu mõistlikuks suuruseks Roman Fedortšenko-Jungile apellatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi eest 340,30 eurot (ilma käibemaksuta). Jätta see menetluskulu Eesti Vabariigi kanda. Edasikaebamise kord Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Süüdistataval on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. SÜÜDISTUS: 1. Roman Fedortšenko-Jungi süüdistatakse selles, et tema koos Andrei Dementjeviga varastas ajavahemikul 24.05.2019 kella 23.00-st kuni 25.05.2019 kella 11.17-ni aadressil SSS, Tallinn, autoukse avamise teel bussist VW Transporter reg-nr VVVVVV IO-le kuuluvat vara, ja nimelt spordikoti Nike väärtusega 15 eurot, spordikoti Adidas väärtusega 15 eurot, erinevate rongimudelitega koguväärtuses 5675 eurot, pitskruvid 2 tk, maksumusega 10 eurot, tarvikud ja materjalid maketiehituseks, maksumusega 50 eurot. Samuti tema koos Andrei Dementjeviga 03.06.2019 kella 02.48 paiku aadressil EEE, Tallinn, tagumise aknaklaasi eemaldamise teel varastas sõidukist Toyota Hiace reg.nr UUUUUU järgnevad Maksu- ja Tolliametile kuuluvad seadmed koguväärtusega 9469 eurot. Seega pani Roman Fedortšenko-Jung toime võõra vallasasja äravõtmise selle ebaseadusliku omastamise eesmärgil, mis on toime pandud isikute grupis, sissetungimisega ja süstemaatiliselt, s.o

§ 199lg 2 p 7, 8, 9 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

Samuti tema, omades temale inkrimineeritava kuriteo toimepanemise ajal kehtivat karistust röövimise toimepanemise eest, tegutsedes ühiselt ja kooskõlastatult Anna Melnikovaga, kasutades kannatanu suhtes vägivalda, mis seisnes selles, et Anna Melnikova tiris JK käest ja Roman Fedortšenko-Jung lõi seejärel korduvalt kannatanut näo piirkonda, võtsid 26.05.2019.a kella 20.10 paiku Tallinnas, AAA maja ees JK-lt ära kaelakoti väärtusega 50 eurot, milles oli väärtusetu rahakott ja selles JK nimele väljastatud ID-kaart, AS-i Swedbank deebet- ja krediitkaart, AS-i LHV Pank deebetkaart ja Partner krediitkaart, töövõimekaart ja erinevad kliendikaardid ning ühissõidukikaart, samuti mobiiltelefoni iPhone SE väärtusega 270 eurot, tekitades peksmisega kannatanule füüsilist valu ja tervisekahjustused- ülahuulele ja alahuulele suu limaskestal 5mm lahtised haavad, parema käe pöidlale nahamarrastuse. 2 Seega pani Roman Fedortšenko-Jung isikuna, kes on varem toime pannud röövimise toime võõra vallasasja äravõtmise selle ebaseadusliku omastamise eesmärgil, mis on toime pandud vägivallaga ja isikute grupis, s.o

§ 200lg 2 p 4, 7 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

1.1 Andrei Dementjevit süüdistatakse selles, et tema, omades kehtivat karistust varguste toimepanemise eest, uuesti koos Roman Fedortšenko-Jungiga varastas ajavahemikul 24.05.2019 kella 23.00-st kuni 25.05.2019 kella 11.17-ni aadressil SSS, Tallinn, autoukse avamise teel bussist VW Transporter reg.nr VVVVVV IO-le kuuluvat vara, ja nimelt spordikoti Nike väärtusega 15 eurot, spordikoti Adidas väärtusega 15 eurot, erinevate rongimudelitega koguväärtuses 5675 eurot, pitskruvid 2 tk, maksumusega 10 eurot, tarvikud ja materjalid maketiehituseks, maksumusega 50 eurot. Samuti tema, olles omades kehtivat karistust varguste toimepanemise eest, uuesti koos Roman Fedortšenko-Jungiga 03.06.2019 kella 02.48 paiku aadressil EEE, Tallinn, tagumise aknaklaasi eemaldamise teel varastas sõidukist Toyota Hiace reg.nr UUUUUU järgnevad Maksu- ja Tolliametile kuuluvad seadmed koguväärtusega 9469 eurot. Andrei Dementjevit süüdistatakse samuti selles, et tema isikuna, kes on varem toime pannud varguseid, tegutsedes ühiselt ja kooskõlastatult grupis VK ja VD-ga, pani toime vargusenimelt pärast seda kui VK oli ajavahemikul 29.08.2019 kell 13.30 kuni 31.08.2019 kell 11.50 tunginud Tallinnas aadressil TTT asuvasse elektrialajaama ning sealt välja toonud V OÜ-le kuuluvad esemed. Vargusega tekitati V OÜ-le varalist kahju summas 1602,45 eurot. Samuti Andrei Dementjev isikuna, kes on varem toime pannud varguseid, tegutsedes ühiselt ja kooskõlastatult grupis VK ja VD-ga, pani toime varguse- nimelt pärast seda kui VK oli ajavahemikul 09.09.2019 kell 16.00 kuni 10.09.2019 kell 08.15 tunginud Tallinnas PPP juures asuvasse elektrialajaama ning sealt välja toonud peamaanduslati väärtusega 158 eurot ja kaablite komplekti koguväärtusega 1450 eurot. Vargusega tekitati kannatanule V OÜ varalist kahju summas 1608 eurot. Seega pani Andrei Dementjev toime võõra vallasasja äravõtmise selle ebaseadusliku omastamise eesmärgil, mis on toime pandud korduvalt, grupi poolt ja sissetungimisega, s.o

§ 199lg 2 p 4, 7, 8 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

Andrei Dementjevit süüdistatakse selles, et tema ajavahemikul 27.07.2017 kuni 10.07.2018 korteris aadressil: Tallinn AAA kasutas võrguenergiat tarbimisvõrku ebaseadusliku lülitumise teel, s.o. eemaldas arvesti klemmkarbi kaanelt plommi ja kleeppaberi, ühendas arvestist väljuva faasijuhtme tagasi ja tarbis ebaseaduslikult elektrienergiat seisuga 10.07.2018 hetkekoormusega 0,73A, elades samas korteris, millega põhjustas E OÜ-le varalist kahju kogusummas 331.49 krooni. Seega oma tahtliku tegevusega pani Andrei Dementjev toime elektrienergia ebaseadusliku kasutamise võrku ebaseadusliku lülitumise teel, mis on

§ 216lg 1 järgi kvalifitseeritav kuritegu.

MAAKOHTU OTSUS:

1. Harju Maakohtu
2. novembri 2020 kohtuotsusega üldmenetluses tunnistati Roman Fedortšenko-Jung süüdi

§ 199lg 2 p 7, 8, 9 järgi ja mõisteti karistuseks vangistus 1 aasta.

Samuti tunnistati Roman Fedortšenko-Jung süüdi

§ 200

lg 2 p 7 järgi ja mõisteti talle karistuseks vangistus 4 aastat 6 kuud.

§ 64

lg 1 alusel mõisteti liitkaristuseks vangistus 5 aastat.

§ 65

lg 2 alusel mõisteti lõplikuks liitkaristuseks vangistus 5 aastat 11 kuud 23 päeva. Tõkend – vahistamine – jäeti muutmata kuni kohtuotsuse jõustumiseni.

3 § 68 lg 1 kohaselt arvati eelvangistus karistusaja hulka, lugedes karistuse kandmise alguseks 09.06.2019.a. 2.1 Andrei Dementjev tunnistati süüdi

§ 199lg 2 p 4, 7, 8 järgi ja mõisteti karistuseks vangistus 1 aasta 6 kuud.

Samuti tunnistati Andrei Dementjev süüdi

§ 216

lg 1 järgi ja mõisteti karistuseks vangistus 6 kuud.

§ 64

lg 1 alusel mõisteti liitkaristuseks Andrei Dementjevile vangistus 1 aasta 6 kuud.

§ 65lg 2 alusel mõisteti lõplikuks liitkaristuseks vangistus 2 aastat 28 päeva.

Tõkend – vahistamine – jäeti muutmata kuni kohtuotsuse jõustumiseni.

§ 68

lg 1 kohaselt arvati eelvangistus karistusaja hulka, lugedes karistuse kandmise alguseks 29.10.2019.a. 2.2 Sama otsusega lahendati ka tsiviilhagide, menetluskuludega, asitõenditega seonduv ning SKHS alusel esitatud taotlused. APELLATSIOONID:

1. Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsioonid süüdistatava Roman Fedortšenko-Jungi kaitsja Mirjam Frey ja süüdistatava Andrei Dementjevi kaitsja Aivar Ennok. 3.1 Süüdistatava Roman Fedortšenko-Jungi kaitsja Mirjam Frey taotleb tühistada Harju Maakohtu 17.11.2020 kohtuotsus Roman Fedortšenko-Jungi süüdimõistmises täies ulatuses ja teha uus otsus, millega mõista Roman Fedortšenko-Jung temale inkrimineeritud kuritegudes õigeks. 3.2 Süüdistatava Andrei Dementjevi kaitsja Aivar Ennok taotleb tühistada Harju Maakohtu otsus Andrei Dementjevi ja Roman Fedortšenko-Jungi süüdimõistmises 24.05.19 ja 03.06.19 toimepandud varguse episoodides. Alternatiivselt saata kriminaalasi uueks arutamiseks Harju Maakohtule teises kohtukoosseisus.
2. Apellant Mirjam Frey märgib, et Andrei Dementjev on ennast varguse toimepanemises süüdi tunnistanud ning kinnitanud kohtule korduvalt, et ei pannud vargusi toime koos Roman Fedortšenko-Jungiga. Roman Fedortšenko-Jung on kategooriliselt eitanud varguse toimepanemist. Tõendamata on varguse süüteokoosseis. Isegi kui Roman Fedortšenko-Jung puudutas Andrei Dementjevi poolt varastatud esemeid, ei tee see fakt teda veel varguse toimepanijaks. Kriminaalasja materjalidega on tõendatud rongide valduse üleminek Andrei Dementjevile, kuid ei ole ühtegi tõendit selle kohta, et Roman Fedortšenko-Jung oleks kuidagi seotud olnud selle valduse üleminekuga, ei füüsilises ega ka moraalses mõttes. Maakohus ei ole süüdimõistmist tõenditega põhjendanud. Kohus ei ole ümber lükanud videosalvestustel olevaid erinevaid aja templeid. Tõendeid selle kohta, et videotel ka tegelikult valed ajad olid, mis võrra need erinesid tegelikust ja kas üldse erinesid. Maakohus oleks pidanud videosalvestised kõrvale jätma kui ebaõiged. Kohtuotsus põhineb oletustel ja ei tugine tõenditel. 4.1

§ 200

lg 2 p 4, 7 järgi kvalifitseeritavas kuriteos ei tundnud kannatanu kohtus ära Roman Fedortšenko-Jungi ning ei osanud kirjeldada oma ründajat. Roman FedortšenkoJungile ei ole osutanud tunnistajad ega kannatanu. Ei nähtu mille alusel toetub kohus tõendile, mida on muudetud ja sünkroniseeritud. Uurimisasutus on ajatemplit tõlgendanud endale sobilikult. Kohus ei oleks tohtinud lähtuda vaatluse protokollist vaid ikka otsesest tõendist, milleks on videosalvestus. Video ajatempel, aga ei ühti süüdistuses esitatud röövimise toimepanemise ajaga. IT tunnistus oleks juba ainuüksi vastuolude tõttu tulnud jätta 4 arvestamata või oleks pidanud olema tõlgendatud süüdistatava kasuks. Kohus on valesti tõlgendanud ka kannatanu ütlusi. Kannatanu kinnitas kohtule korduvalt, et ta ei näinud enda ründajat, ei tea, kes see oli ja ära ka ei tunneks, kuna nägu ei näinud. Kaassüüdistatav Anna Melnikova ja Roman Fedortšenko-Jung on telefoni osas andnud sarnaseid ütlusi. Tõepoolest andis Anna Melnikova Roman Fedortšenko-Jungile mobiiltelefoni, mille palus kannatanule tagasi anda, kuivõrd oli aru saanud, et Roman tunneb kannatanut. See ei tõenda röövimise toimepanemist just Roman Fedortšenko-Jungi poolt. Lisaks on kohtuasja materjalide juures Andrei Dementjevi ülestunnistus just § 200 toimepandud teo kohta. Kohus on selle lugenud ebausaldusväärseks, kuigi ei ole kõrvaldanud muid vastuolusid teistes tõendites. Harju Maakohtu poolt oleks tulnud kõikides süüteo episoodides olevates tõendites esinevate vastuolude puhul kohaldad KrMS § 7 lg 3 sätteid, mille kohaselt kriminaalmenetluses kõrvaldamata kahtlus süüdistatava süüdiolekus tuleb tõlgendada tema kasuks.

1. Apellant Aivar Ennok märgib, et süüdistatav soovib jääda kohtus antud ütluste juurde, et 24.04.19 ja 03.06.19 vargusi ei pannud toime mitte koos Roman Fedortšenko-Jungi vaid SKga. Apellant on seisukohal, et puuduvad otsesed tõendid, et nimetatud kuriteod oleks toime pannud Andrei Dementjev koos Roman Fedortšenko-Jungiga. Andrei Dementjev kui ka Roman Fedortšenko-Jung on kategooriliselt eitanud nimetatud varguse toimepanemist grupis. Apellant on seisukohal, et nimetatud varguse episoodide toimepanemise osas Andrei Dementjevi ja Roman Fedortšenko-Jungi poolt puuduvad tõsikindlad tõendid. Apellant leiab, et maakohtu poolt oleks tulnud eelpooltoodud varguse episoodides kohaldada KrMS § 7 sätteid, mille kohaselt kriminaalmenetluses kõrvaldamata kahtlus süüdistatava süüdiolekus tuleb tõlgendada tema kasuks. Nimetatud sätte mittekohaldamist käsitleb apellant kui kriminaalmenetlusõiguse olulist rikkumist, millega kaasnes ebaseaduslik ja põhjendamatu kohtuotsus. SÜÜDISTATAVA SEISUKOHT:
2. Süüdistatav Roman Fedortšenko-Jung taotleb vabastada teda menetluskulude tasumisest, kuna ta on maksejõuetu ning tema suhtes käib pankrotimenetlus nr 2-20-
3. Lisaks taotleb süüdistatav enda kohtuistungile kutsumist, kuna soovib istungil osaleda. PROKURÖRI SEISUKOHT:
4. Prokurör palub jätta apellatsioonid täies ulatuses rahuldamata ja Harju Maakohtu
5. novembri 2020 otsus muutmata. 7.1 Prokurör asub seisukohale, et apellatsioonide rahuldamiseks alust ei ole ning maakohus on piisava põhjalikkusega ja jälgitavalt põhjendanud, millistele kohtus uuritud tõenditele tuginedes asus kohus seisukohale, et Roman Fedortšenko-Jung ja Andrei Dementjev panid süüdistuses näidatud ajal ja kohas toime kõik nendele inkrimineeritud kuriteod. Prokurör nõustub täielikult kohtu motiividega eeltoodud osas ning ei pea vajalikuks neid siinkohal korrata. 7.2 Prokurör märgib, et apellatsioonides esitatud väited leidsid olulises osas käsitlemist ka Andrei Dementjevi ja Roman Fedortšenko-Jungi poolt kohtus antud ütlustes ning apellatsioonid esitanud kaitsjate kaitsekõnes I astme kohtus, samuti käsitles prokurör eelnimetatud väidetega seonduvat temaatikat enda kohtukõnes, mille kirjalik tekst on lisatud kriminaaltoimikusse ja milles toodud seisukohti toetab prokurör täielikult ka käesoleval ajal. Leian, et apellatsioonides esitatud väited ei kummuta Harju Maakohtu süüdimõistvas 5 kohtuotsuses esitatud mõttearendusi, kohtus uuritud tõendite analüüsi ning selle tulemusena kujundatud järeldusi. Samuti on prokurör seisukohal, et Harju Maakohus ei ole süüdimõistva kohtuotsuse tegemisel rikkunud materiaaal- ega kriminaalmenetlusõigust. KRIMINAALKOLLEEGIUMI PÕHJENDUS JA JÄRELDUS:
6. Kohtukolleegium tutvunud toimiku materjalidega, maakohtu otsuse, kaitsjate apellatsioonides toodud väidetega ja süüdistatava ning prokuröri seisukohaga, asub alljärgnevale seisukohale. 8.1 Kolleegium asub seisukohale, et sisuliselt on Roman Fedortšenko-Jung esitanud taotluse arutada apellatsioonimenetluses kriminaalasja suulises menetluses, kuid selline taotlus tuleb jätta rahuldamata. KrMS § 331 lg 12 kohaselt vaadatakse apellatsioonimenetluses asi läbi suulises menetluses, kui seda taotleb apellatsioonimenetluse pool või kui seda peab vajalikuks kohus. Apellandid kaitsja Mirjam Frey ja kaitsja Aivar Ennok ei taotlenud apellatsioonides suulist menetlust. Suulise menetluse taotlemiseks apellatsioonikohtus on sätestatud kindel tähtaeg (KrMS § 322 lg 1, 3, 4). Riigikohtu kriminaalkolleegium on üheselt märkinud, et KrMS § 322 lg 4 koostoimes sama paragrahvi lg-ga 3 annab kohtumenetluse poolele õiguse taotleda suulist menetlust seitsme päeva jooksul alates teate saamisest apellatsiooni esitamise kohta. Juhul kui kohtumenetluse pool seda ettenähtud tähtaja jooksul ei tee, minetab ta suulise menetluse taotlemise õiguse. Ehkki ringkonnakohus määrab kriminaalasja läbivaatamisel kirjalikus menetluses KrMS § 331 lg 11 p 2 kohaselt uue tähtaja, mille jooksul võivad apellatsioonimenetluse pooled esitada kohtule oma kirjalikke seisukohti, samuti taandusi ja muid taotlusi, ei anna see enam õigust taotleda suulist menetlust, kuna võimalus suulise menetluse taotlemiseks on selleks hetkeks minetatud ning kohus on kriminaalasja läbivaatamise viisi juba otsustanud. (vt nt RKKKo nr 3-1-1-44-16, p 14-15). 8.2 Ringkonnakohus teavitas kohtumenetluse pooli apellatsiooni esitamisest KrMS § 322 lg 1 ettenähtud tähtajal ning tagas sellega prokuratuurile ja süüdistatavatele võimaluse taotleda seaduses ettenähtud tähtaja jooksul suulist menetlust. Süüdistatav on teate apellatsiooni esitamisest ja kaitsja apellatsiooni kätte saanud 11.02.2021, seega oli võimalik suulise menetluse taotlust esitada kuni
7. veebruarini
8. Süüdistatav ei kasutanud enda õigust taotleda suulist menetlust seitsme päeva jooksul alates teate ja kaitsja apellatsiooni saamisest, mistõttu puudub süüdistataval Roman Fedortšenko-Jungil õigus taotleda suulist menetlust ajal, mil kohus andis tähtaja esitada kirjalikus menetluses oma seiskohti.
9. Esitatud apellatsioonides taotlevad kaitsjad maakohtu poolt käsitletud tõenditest tehtud järelduste ümberhindamist ja süüdistatava Andrei Dementjevi õigeksmõistmist temale inkrimineeritud vargustes 24.05.19-25.05.2019 ja 03.06.19 ning süüdistatava Roman Fedortšenko-Jungi õigeksmõistmist temale inkrimineeritud kuritegudes. Kohtukolleegium ei nõustu apellatsioonides toodud järeldusega, et kohus on hinnanud tõendeid valesti ja rikkunud KrMS § 61 lg 2 sätestatut. Maakohus on hinnanud kõiki tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse järgi. Asjaolu, et kaitsjad ei ole nõus maakohtu poolt tõendite hindamisel tehtud järeldusega ei anna alust tuvastada, et maakohus poleks tõendeid hinnanud. 9.1 Riigikohus on korduvalt selgitanud, et KrMS § 61 lg 1 ei välista igasugust tõendite omavahelist astmestamist, vaid keelab ühtede tõendite eelistamise teistele aprioorselt, neid 6 kogumis hindamata. Kõigi tõendite hindamine kogumis kohtu siseveendumuse alusel KrMS § 61 lg 2 järgi eeldab aga tõendite kaalumist, nende usaldusväärsuse hindamist ja vastuolu korral otsustamist, millisele tõendile tugineda. See, kas kohus on pidanud mingit tõendit teisega võrreldes eelistatuks aprioorselt või on jõudnud sellele järeldusele tõendeid kogumis hinnates, on tuvastatav kohtuotsuse põhjenduste alusel (Vt RKKKo nr 3-1-1-88-06, 3-1-1-407). Maakohus on põhjendanud, miks ta hindab omavahel tõendamisesemesse kuuluvate asjaolude kohta riimuva tunnistajate ütlused usaldusväärsemateks süüdistatavate poolt antud erinevatest ütlustest. Kohtukolleegium ei pea vajalikuks uuesti tõendite analüüsi korrata ja leiab, et maakohus ei ole rikkunud tõendite kogumis hindamise põhimõtet. 9.2 Maakohtu otsusest nähtub üheselt, et kohtule esitatud tõendeid on kohus hinnanud kogumis, hinnanud esitatud tõendite usaldusväärsust ning otsuses toodud sellekohased põhjendused on piisavad. Kohtukolleegium juhib tähelepanu ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsuses nr 3-1-1-17-03 väljendanud seisukohale, mille kohaselt kriminaalmenetluses lasub tõendite esmase hindamise kohustus esimese astme kohtul. Riigikohtu praktikas on ringkonnakohtu tõendite hindamist puudutavate volituste osas asutud seisukohale, et ringkonnakohtul on õigus esimese astme kohtu poolt kriminaalasjas kogutud tõenditele antud hinnangut muuta vaid siis, kui selleks on veenvad põhjused. Lisaks sellele on Riigikohtu kriminaalkolleegium otsuses nr 3-1-1-77-05 märkinud, et kui erinevad kohtud hindavad tõendeid ning nendest tehtavaid järeldusi olulisel määral erinevalt, peab ringkonnakohus lisaks omapoolsele tõendite analüüsile näitama ära ka esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead, mis kinnitavad kohtuliku uurimise ühekülgsust või puudulikkust ja mis viivad enda koostoimes või ka eraldivõetult maakohtu järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega. Kohtukolleegium leiab, et nii esitatud apellatsioonide väidete kui maakohtu otsuses sisalduva tõendite analüüsi pinnalt (kd 4, tl 139-149) ei ole võimalik leida veenvaid argumente maakohtu otsuse tühistamiseks ja süüdistatava Andrei Dementjevi õigeksmõistmiseks temale inkrimineeritud vargustes 24.05.19-25.05.2019 ja 03.06.19 ning süüdistatava Roman Fedortšenko-Jungi õigeksmõistmiseks temale inkrimineeritud kuritegudes. Kohtukolleegium nõustudes maakohtu otsuse põhjenduste ja järeldustega, ei pea neid KrMS § 342 lg 3 p 1 sätestatud õigust kasutades täies mahus vajalikuks korrata, vaid piirdub hinnangu andmisega apellatsioonides esitatud peamistele väidetele.
10. Kaitsjad Aivar Ennok ja Mirjam Frey heidavad apellatsioonides ette seda, et süüdistatav Andrei Dementjev mõisteti süüdi temale inkrimineeritud vargustes 24.05.19-25.05.2019 ja 03.06.19 ning süüdistatav Roman Fedortšenko-Jung mõisteti süüdi temale inkrimineeritud kuritegudes sisuliselt kaudsete tõendite põhjal, mistõttu jäi püsima kahtlus nende süüs. Riigikohus on asunud seisukohale, et puudub õiguslik keeld isiku süüditunnistamiseks ka ainuüksi kaudsete tõendite alusel. Otsesed ja kaudsed tõendid ei erine teineteisest mitte nendes sisalduva teabe tõeväärtuse poolest, vaid selle poolest, kui vahetult nad kuriteo toimepanemise asjaolusid kajastavad (vt RKKKo nr 3-1-1-8-10, p-d 9-10). Kohtupraktika üldistamisest lähtuva ning süüteomenetluste alases erialakirjanduses sageli korratava arusaama kohaselt võib mingi kaudne tõend, eriti kogumis asitõendiga, olla otsesest tõendist oluliselt usaldusväärsem, seda eriti juhul, mil otsene tõend lähtub isikulisest tõendiallikast. Otsese tõendi sisuks on teave, mis vahetult kinnitab või välistab isiku poolt kuriteo toimepanemise mingit asjaolu, kaudse tõendi sisuks seevastu on teave, mis ei kajasta küll kuriteo tehiolu ennast, kuid võimaldab teha olulisi järeldusi sellega seotud muude asjaolude kohta. Kaudsetele tõenditele rajaneva tõendamise puhul tuleb tõendamiseseme suhtes eraldivõetult mitterelevantsetest asjaoludest kujundada selline uue kvaliteediga asjaolude kogum (süsteem), mis võimaldab teha tõsikindlaid järeldusi kuriteo asjaolude suhtes. Seetõttu 7 omandab kaudsete tõenditega tõendamisel erilise tähenduse KrMS § 61 lg-s 2 sisalduv nõue hinnata tõendeid nende kogumis, mida maakohus käesoleval juhul ka tegi. Apellandid on jätnud tähelepanuta, et tõendi tähtsuse üle otsustamisel tuleb alati kaaluda muude kriminaalasjas kogutud tõendite sisu ja nende koostoimet ütlustega. 10.1 Maakohus on hinnanud süüdistatavate Andrei Dementjevi ja Roman Fedortšenko-Jungi süüd kinnitavaid tõendeid nende kogumis ning ringkonnakohus ei näe siin õiguslikke minetusi ning paljude otseste tõendite puudumine iseenesest ja vahetult ei tähenda veel kahtluste olemasolu, mida tuleks tõlgendada süüdistatava kasuks. Lisaks nähtub maakohtu otsusest, millist täiendavat sisulist teavet tõendamiseseme asjaolude kohta on võimalik kaudsete tõendite pinnalt saada. Seejuures peab kolleegium vajalikuks viidata Riigikohtu kriminaalkolleegiumi lahendile nr 31-1-38-11, milles märgitud, et arvestades süüdistatavatele inkrimineeritud kuriteoliigi eripära ja kuritegude tehiolusid ei ole asjakohane menetlejale ette heita seda, et kuriteosündmuse tõendamine on osutunud teatud kuriteosündmuse asjaolude puhul võimalikuks vaid kaudsete tõendite abil, kuivõrd see, kas konkreetse kuriteosündmuse asjaolud jäädvustuvad otseste või kaudsete tõenditena, ei sõltu alati menetleja tahtest.
11. Kolleegium võtab seisukoha Aivar Ennoki ja Mirjam Frey apellatsioonides esitatud väidetele süüdistatavatele Andrei Dementjevile ja Roman Fedortšenko-Jungile inkrimineeritud varguste 24.05.19-25.05.2019 ja 03.06.19 osas. Maakohus on otsuse järeldustes toetunud maakohtu istungil vahetult uuritud tõendite kogumile ning maakohus ongi kõrvutanud ja analüüsinud süüdistatavate ütlusi koostoimes teiste asjas kogutud tõenditega. Antud põhimõtete kohaselt ei ole asjakohased apellantide etteheited kohtule, et otsuse tegemisel ei võetud arvesse just kogu mahus süüdistatavate ütlusi ja esitatud kaitseversioone. Kohtuasjas puuduvad tõendid, mis kinnitaksid just süüdistatavate Andrei Dementjevi ja Roman Fedortšenko-Jungi versioone toimunust. Seejuures on maakohus ka põhjendanud ning näidanud ära tõendid, mis ei kinnita süüdistatavate ütlusi ja millised tõendid ütlusi kinnitavad. Maakohtu otsuse põhiosas viidatud ja analüüsitud tõendid kummutavad üheselt süüdistava Roman Fedortšenko-Jungi kaitseversiooni (kd 4, tl 140 pöördel-141 pöördel, 142-143) ning maakohus on viidanud ka tõenditele, mis esitatud versiooni ei kinnita, vaid kummutavad ning kolleegium nõustub sellega. Kaitsjate üldsõnalisi väiteid peab kolleegium otsituks. Antud asjas ei haaku esitatud kaitseteesid kriminaalasjas kinnitust leidnud ülejäänud tõendikogumiga, mistõttu on ainetu rääkida isiku süüküsimust puudutavast põhjendatud kahtlusest. Seejuures jätab kaitsja Mirjam Frey tähelepanuta asjaolu, et maakohus tunnistas süüdistatava Andrei Dementjevi ütlused osaliselt ebausaldusväärseks osas, mis puudutab kuriteo toimepanemist koos SK nimelise isikuga, mitte Roman Fedortšenko-Jungiga. Seega ei saanudki maakohus neid ütlusi selles osas tõendina arvestada. Selles osas, et maakohus oleks põhjendamatult lugenud Andrei Dementjevi ütlused osaliselt ebausaldusväärseks, mingeid argumente apellatsioonides esitatud ei ole. 11.1 Apellant Mirjam Frey märgib, et juba maakohtus vaidles ta vastu videosalvestistele, kuna videosalvestistel märgitud aeg ei ühti süüdistuses märgitud ajaga ehk kellaajad on erinevad. Puuduvad tõendid selle kohta, et videotel märgitud kellaaeg oli vale, mis võrra need erinesid tegelikkusest ja kas üldse erinesid. Kolleegium märgib, et süüdistatav ega tema kaitsja ei märkinud maakohtu istungil, et puuduvad tõendid, et salvestisel märgitud kellaaeg on vale ehk nihkes. Kaitsja märkis vaid, et videol märgitud aeg ei kattu sündmusega ehk süüdistuses märgitud ajaga (kd 1, tl 83). Tulenevalt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi seisukohast (vt nr 3-1-1-29-05) ei ole välistatud kohtumenetluses uurimisasutuse ametniku ülekuulamine tunnistajana mingi menetlustoimingu 8 täpse käigu kohta. Menetleja poolt tunnistajana antud ütlused võivad sellisel juhul olla vajalikud, kontrollimaks hilisema kriminaalmenetluse käigus koostatud menetlusdokumentide sisu vastavust tegelikkusele. Ka on Riigikohtu kriminaalkolleegium oma lahendis 3-1-147-08 leidnud, et menetlusdokumendi sisu tegelikkusele vastavuse ja usaldusväärsuse kontrollimiseks on lubatav vajadusel täiendav menetleja ülekuulamine tunnistajana. Seega oli nii süüdistataval kui ka tema kaitsjal võimalus taotleda vaatlusprotokolli koostanud ning videosalvestise DVD peale salvestanud uurimisasutuse ametniku ülekuulamist mingi menetlustoimingu täpse käigu kohta ja kontrollida videosalvestisel märgitud kellaaegade vastavust tegelikkusele ehk ajanihke olemasolu või selle väidetavat puudumist ning tõusetunud küsimustele vastused saada, kuid ilmselgelt oleks see vastuolus valitud kaitsetaktikaga. Õiguste kasutamata jätmine ei saa olla, aga aluseks hilisemale apellatsiooni esitamisele. 11.2 Kolleegium asub seisukohale, et süüdistatava Roman Fedortšenko-Jungi DNA sattumine, kas varastatud esemetele või kotile, milles varastatud esemed ja tema sattumine juhuslikult kohtadesse või paikadesse, kus viibis kaassüüdistatav Andrei Dementjev peale varguste toimepanemist, on jälle kõigest kokkusattumus, ületab kolleegiumi hinnangul usutava juhuslikkuse määra. 11.3 Kolleegiumil tuleb märkida, et võistlevuse põhimõte on sätestatud KrMS §-s 14, mille kohaselt täidavad süüdistus- ja kaitsefunktsioone ning kriminaalasja lahendamise funktsioone eri menetlussubjektid. Erinevalt uurimispõhimõttele rajanevast kriminaalmenetlusest vastutab võistlevas menetluses süüdistuse ja seda toetavate tõendite esitamise eest prokurör. Kohus on erapooletu õigusemõistja, kelle roll seisneb eelkõige tõendamise reeglite järgimise tagamises kohtuistungil, seejärel kogutud tõendite hindamises ja nende pinnalt otsuse tegemises. Kolleegium peab vajalikus rõhutada, et isikut süüstavate või õigustavate tõendite esitamise kohustus lasub kohtumenetluse pooltel, mitte kohtul. Selline seisukoht on kooskõlas Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsusega nr 3-1-1-67-
12. Maakohtu protokollidest ega kaitseaktist ei nähtu, et kaitsja Aivar Ennok või süüdistatav Andrei Dementjev oleks taotlenud isiku nimega SK kutsumist kohtuistungile tunnistajana, kes kinnitaks süüdistatava Andrei Dementjevi kaitseversiooni. Ka ei olnud kaitsjal ega süüdistataval taotlusi või täiendusi enne kohtuliku uurimise lõpetamist. Kolleegium asub seisukohale, et ei süüdistatav Andrei Dementjev ega kaitsja Aivar Ennok ise ei ole soovinud esitata tõendeid, kuivõrd tunnistaja ülekuulamise taotlemisega oli nii süüdistataval kui ka tema kaitsjal võimalus kinnitada esitatud kaitseversiooni, et vargused 24.05.19-25.05.2019 ja 03.06.19 pani toime SK nimelise isikuga, mitte Roman Fedortšenko-Jungiga. Kolleegium leiab, et selliste taotluse tegemine oleks ilmselgelt olnud vastuolus valitud kaitsetaktikaga. Kolleegiumil tuleb märkida, et enda õiguste kasutamata jätmine ei saa olla aluseks hilisemale apellatsiooni esitamisele ning selliseid kaitsja esitatud argumente peab kolleegium otsituks. Käesolevas asjas ei haaku esitatud kaitseteesid kriminaalasjas kinnitust leidnud ülejäänud tõendikogumiga, mistõttu on taas ainetu rääkida isiku süüküsimust puudutavast põhjendatud kahtlusest. 11.4 Kaitsja Aivar Ennok jätab tähelepanuta Riigikohtu kriminaalkolleegiumi seisukoha (vt RKKKo nr 3-1-1-85-07), et juhul kui süüdistatav otsustab end kaitsta aktiivselt, peab ta ka ise esitama tõendeid oma väidete õigsuse kinnitamiseks või vähemalt looma menetlejale reaalse võimaluse nende väidete kontrollimiseks. Kui end aktiivselt kaitsev süüdistatav jätab esitamata oma väidete õigsust kinnitavad tõendid ega loo reaalset võimalust enda väidete kontrollimiseks, pole alust rääkida kahtlusest, mida tuleks tõlgendada süüdistatava kasuks. 9 Kolleegium asub seisukohale, et süüdistatav Andrei Dementjev ei ole avaldanud isiku nimega SK täiendavaid andmeid, mistõttu oli välistatud süüdistaja ja kohtu võimalus kontrollida tema poolt esitatud kaitseversiooni. Süüdistatav märkides pelgalt kohtuistungil, et teab, et SK on pärit Ida-Virumaalt, ei ole loonud tegelikkuses menetlejale reaalset võimalust, mis võimaldaks kontrollida toodud väidete õigsust ning ei ole teinud menetlejale kättesaadavaks andmeid, mis võimaldasid esitatud kaitsepositsiooni hinnata. Seega taas on ainetu rääkida isiku süüküsimust puudutavast põhjendatud kahtlusest.
13. Järgnevalt võtab kolleegium seisukoha Mirjam Frey apellatsioonis esitatud väidetele süüdistatavale Roman Fedortšenko-Jungile inkrimineeritud röövimise osas. Apellant Mirjam Frey juhib taas tähelepanu asjaolule, et maakohus ei oleks tohtinud tugineda vaatlusprotokollile ning pidanuks arvestama vaid videosalvestist. Samas tuleks arvestada, et videosalvestistel märgitud aeg ei ühti süüdistuses märgitud ajaga ehk kellaaeg on erinev. Kolleegium märgib, et süüdistatav ega tema kaitsja ei ole taas viidanud maakohtu istungil asjaolule, et asitõendi vaatlusprotokoll ei oleks usaldusväärne või lubatav tõend. Seega ei seatud nimetatud tõendit kahtluse alla. Kaitsja Neiland küsis vaid, kes on videoklipid komplekteerinud (kd 1, tl 84). Kuna vastuväiteid ei olnud nimetatud tõendile ja kohus määras võtta prokuröri poolt esitatu tõend toimiku juurde ning avaldati videosalvestise vaatlusprotokoll koos CD-plaatidega. Praegusel juhul osutas Roman Fedortšenko-Jungi kaitsja konkreetse tõendi ebausaldusväärsusele alles apellatsioonimenetluses. Jättes maakohtus nimetatud tõendile kui ebausaldusväärsele viitamata, pole apellandil alust apellatsioonis ka maakohtule ette heita otsuse tegemisel sellele kui usaldusväärsele tõendile tuginemist. Seega on asjakohatu apellatsioonis toodu, et maakohus ei oleks tohtinud lähtuda asitõendi vaatlusprotokollist, kuna maakohtus kaitsja selle tõendi ebausaldusväärsusele ei viidanud. Seejuures on protokollis märgitud, et kuna turvakaamerate salvestistel on võrreldes reaalajaga erinev aeg, siis on sulgudes märgitud tegelik kellaaeg. Seega vastuolud videosalvestiga tegelikkuses puuduvad ning apellatsioonis märgitu ei anna alust kahtluseks, et asitõendi vaatlusprotokollis märgitu ei vasta tegelikkusele ning ei anna alust kahtluseks menetlustoimingu läbiviinud isiku erapooletuses. 12.1 Kolleegium viitas juba eelnevalt, et nii süüdistataval kui ka tema kaitsjal oli võimalus taotleda asitõendi vaatlusprotokolli koostanud ning videosalvestisi vaadelnud uurimisasutuse ametniku ülekuulamist mingi menetlustoimingu täpse käigu kohta ja kontrollida videosalvestisel märgitud kellaaegade vastavust tegelikkusele ning tõusetunud küsimustele vastused saada, kuid ilmselgelt oleks see vastuolus valitud kaitsetaktikaga. Õiguste kasutamata jätmine ei saa olla, aga aluseks hilisemale apellatsiooni esitamisele. 12.2 Kolleegium leiab, et apellatsioonis välja toodud asjaolud ei osuta IT ütluste vastuolulisusele, mistõttu ei ole alust nende ütluste kõrvalejätmiseks tõendikogumist. Tunnistaja ütlus, et andis halli dressipluusi Roman Fedortšenko-Jungile on kooskõlas asitõendi vaatlusprotokollis vaadeldud salvestisega, mistõttu puuduvad alused tunnistada ütlus ebausaldusväärseks. Seejuures on tunnistaja märkinud, et ei suuda meenutada, kas pusa tõi tagasi sama isik või mitte, kuid oli kindel, et selle võttis Roman Fedortšenko-Jung (kd 4, tl 39, 40). Lisaks on tunnistaja märkinud, et ta ei mäleta, et pusa oleks toonud tagasi Roman Fedortšenko-Jung. Seega ei ole tunnistaja tõsikindlat viidanud, et pusa tõi kindlasti tagasi teine isik nagu märgib kaitsja. Asjaolu, et kaitsja tunnistaja ei andnud selliseid ütlusi nagu süüdistatav Roman Fedortšenko-Jung ja tema kaitsja lootsid, ei tee tunnistaja IT ütlusi ebausaldusväärseks. Seda enam, et tunnistaja ütluste andmise ajal püüdsid süüdistatavad tunnistajat segada ja eksitada ning kohus pidi korduvalt süüdistatavat Roman FedortšenkoJungi tunnistaja ristküsitlemise ajal korrale kutsuma. 10 12.3 Maakohus on veenvalt põhjendanud, miks ta ei pea süüdistatavate Roman FedortšenkoJungi ja Anna Melnikova ütlusi usaldusväärseks ning ringkonnakohus nõustub maakohtu argumentidega. Apellant Mirjam Frey jätab tähelepanuta, et KrMS § 61 lg 2 eeldabki tõendite kaalumist, nende usaldusväärsuse hindamist ja vastuolu korral otsustamist, millisele tõendile tugineda. Seejuures tuleb hinnata tõendeid kogumis, mitte eraldi nagu apellant on seda apellatsioonis teinud. Ka süüdistatavate ütlused on tõendid KrMS § 63 lg 1 mõttes ning ka kaassüüdistatavate ütlusi tuleb hinnata kogumis ning kas nende ütlustes on lahknevusi. Kaassüüdistatavate ütlusi tuleb kõrvutada ja analüüsida koostoimes teiste asjas kogutud tõenditega ning seda on maakohus ka teinud. Maakohus on oma otsuses analüüsinud kogutud tõendeid tervikuna koos süüdistatavate ristküsitlusel antud ütlustega ning ringkonnakohus ei näe siin õiguslikke minetusi. Seega ei saanudki maakohus neid ütlusi tõendina arvestada. Selles osas, et maakohus oleks põhjendamatult lugenud Roman Fedortšenko-Jungi ja Anna Melnikova ütlused ebausaldusväärseks, mingeid argumente apellatsioonis esitatud ei ole. 12.4 Maakohtu otsuses on veenvalt põhistatud Andrei Dementjevi ütluste ebausaldusväärsust osas, millega ta tunnistas end süüdi röövimise toimepanemises, kuigi selles osas süüdistust esitatud ei olnud. Maakohtu järeldused süüdistatava Andrei Dementjevi ütluste usaldusväärsuse hindamise osas on loogilised ja jälgitavad ning ei ole vastuolus Riigikohtu praktikas väljendatud seisukohtadega isikulise tõendiallika usaldusväärsuse hindamisel. Apellant Mirjam Frey leiab, et maakohus on küll lugenud süüdistatava Andrei Dementjevi ütlused ebausaldusväärseks, kuid ei ole kõrvaldanud muid vastuolusid tõenditega. Sellised väited jäävad tagajärjetuks, kuivõrd apellatsioonis ei ole viidatud ühelegi tõenditele mille vastuolusid ei ole väidetavalt maakohus kõrvaldanud.
14. Kaitsjate apellatsioonides taotletakse Eesti Vabariigi põhiseaduse § 22 lg-st 2 tulenevalt ja KrMS § 7 lg-s 3 sätestatud in dubio pro reo põhimõtet aluseks võttes tõlgendada tekkinud kahtlused süüdistatava kasuks ning kohtul tuleks igal juhul lähtuda kriminaalmenetluses kohaldatavast in dubio pro reo põhimõttest. Riigikohtu kriminaalkolleegium on üheselt lahendis nr 3-1-1-77-15 märkinud, et oluline on silmas pidada, et nn põhjendatud kahtluse tekkeks (sh ka KrMS § 7 lg 3 tähenduses) peab kriminaalasjas esinema tõsiseltvõetav tõenduslik alus. Põhjendatud või siis ka kõrvaldamata kahtluse nõue ei tähenda seega kindlasti seda, et kohtul tuleks isiku süüküsimuse käsitlemise aluseks võtta süüdistatava jaoks soodsaim versioon olukorras, kus puuduvad igasugusedki kaitseversiooni kinnitavad toetuspunktid. Tõenduslikult tähendab see, et esitatud kaitsetees peab olemuslikult haakuma kriminaalasjas kinnitust leidnud ülejäänud tõendikogumiga. Kolleegium asub seisukohale, et käesolevas asjas ei haaku esitatud kaitseteesid kriminaalasjas kinnitust leidnud ülejäänud tõendikogumiga, mistõttu on ainetu rääkida isiku süüküsimust puudutavast põhjendatud kahtlusest.
15. Olenemata apellatsiooni väidetest leiab kolleegium, et maakohtu otsuse resolutiivosa kuulub täpsustamisele. Nimelt on Roman Fedortšenko-Jungile esitatud süüdistus muuhulgas ka selles, et ta on isikuks, kes on varem pannud toime röövimise. Maakohus on otsuses põhjendatult leidnud, et Roman Fedortšenko-Jungi tegevust ei saa kvalifitseerida

§ 200

lg 2 p 4 järgi, s.o teo toimepanemine isikuna, kes on varem toime pannud röövimise, kuna isiku karistus on kustunud. Roman Fedortšenko-Jung vastutab üksnes

§ 200lg 2 p 7 järgi.

Kolleegium asub seisukohale, et selline maakohtu seisukoht oleks pidanud osalise õigeksmõistmisena kajastuma ka kohtuotsuse resolutiivosas. Eeltoodud järeldust maakohtu otsuse resolutiivosast 11 aga ei nähtu. Maakohus mõistis küll Roman Fedortšenko-Jungi süüdi

§ 200lg 2 p 7 järgi, kuid jättis punkti 4 osas süüdistatava õigeks mõistmata.

Kohtukolleegium leiab, et kuigi maakohus on jätnud kohtuotsuse resolutiivosas märkimata otsuse põhiosas kajastatud kvalifikatsiooni muutuse, ei too antud juhul selline minetus endaga kaasa kohtuotsuse tühistamist. Ringkonnakohus saab eksimuse kõrvaldada täpsustades otsust ja mõistes Roman Fedortšenko-Jungi õigeks temale esitatud süüdistuses

§ 200lg 2 p 4 järgi.

15. Mõistetud karistusi pole apellatsioonides vaidlustatud. Maakohus on põhjendanud süüdlastele mõistetavat vangistust kooskõlas

§ 56

sätestatuga ning ringkonnakohus ei tuvastanud maakohtu poolt materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist, mis annaks aluse otsuse tühistamiseks ning süüdlastele uue karistuse mõistmiseks. 15.1 Kaitsjad mingeid argumente liitkaristuse osas ei esita, kuid ka liitkaristuse mõistmisel kolleegium mingeid rikkumisi ei tuvastanud. Riigikohtu kriminaalkolleegium on üheselt asunud seisukohale, et liitkaristuse mõistmisel mõne kuriteo ebaõiguse sootuks arvestamata jäämise vältimiseks tuleks pigem hoiduda absorbtsioonipõhimõtte rakendamisest juhul, kui liidetavatest raskeima kuriteo eest mõistetud üksikkaristus ei vasta selle kuriteo eest ette nähtud sanktsiooni ülemmäärale (vt 3-1-1-20-16). Maakohus on õigustatult kohaldanud Roman Fedortšenko-Jungile mõistetud üksikkaristustest raskeima suurendamist ehk karistuste osalise liitmise põhimõtet

§ 64

lg 1 alusel, kuna toimepandud kuriteod on kindlasti nendeks teguriteks, mis mõjutavad süüdistatava süü suurust ja põhjendavad liitkaristuse moodustamisel asperatsioonipõhimõtte rakendamist. Maakohus on liitkaristust suurendanud, kuni see vastas süü suurusele ja karistuse eesmärkidele ning kolleegium nõustub maakohtuga. Ka

§ 65sätte kohaldamise osas kolleegium rikkumisi ei tuvastanud. 16. Kr

MS § 181 lg 1 sätestab, et õigeksmõistva kohtuotsuse korral hüvitab menetluskulud riik (v.a tsiviilhagiga seonduvad erandid). Kohtupraktika kohaselt tuleb neid norme kohaldada ka isiku osalisel õigeksmõistmisel või kriminaalmenetluse osalisel lõpetamisel. Süüdistatava osalisel õigeksmõistmisel jäävad riigi kanda kriminaalmenetluse kulud, mis on tekkinud seoses süüdistuse selle osa menetlemisega, milles isik õigeks mõistetakse (vt nt RKKKo 3-11-14-14, p 1065). Kuigi kolleegium täpsustab maakohtu otsus ja mõistab Roman Fedortšenko-Jungi õigeks temale esitatud süüdistuses

§ 200

lg 2 p 4 järgi, ei kuulu maakohtu ostus menetluskulude osas tühistamisele, kuivõrd maakohus on juba kõik kaitsjatasud jätnud riigi kanda.

1. Viimasena peatub kolleegium apellatsioonimenetluse kuludel. KrMS § 175 lg 1 p 4 kohaselt on menetluskuluks üksnes määratud kaitsjale määratud tasu ja kulud nende põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Apellatsioonimenetluse kulu on Roman Fedortšenko-Jungile apellatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi kulu. Roman Fedortšenko-Jungi kaitsja Mirjam Frey esitas taotluse, mille kohaselt kulus tal kohtuotsusega tutvumiseks 90 minutit, kliendiga kohtumiseks ja nõustamiseks 122 minutit, apellatsiooni koostamiseks 204 minutit ja apellatsioonkaebuse viimistlemiseks ja esitamiseks 41 minutit, kaitsealuse nõustamiseks telefoni teel 6 minutit. Lisaks sõidule kulutatud aja eest ja sõidukulud. Seega on apellatsioonimenetluse kulud kokku 453 eurot (ilma käibemaksuta). Advokaadile riigi õigusabi tasu maksmise ja kulude hüvitamise korra § 1 lg 6 ja § 6 lg 3 kohaselt on määratud kaitsja tasu riigi õigusabi osutamise eest kriminaalasja kohtulikul arutamisel üldmenetluses, kuid välja arvatud kohtuistungil osalemine, 27 eurot iga poole tunni kohta, kuid kokku mitte üle 324 euro ühes 12 kohtuastmes. Seega ei võimalda advokaadile riigi õigusabi tasu maksmise ja kulude hüvitamise kord hüvitada kaitsjale ühes kohtuastmes enam, kui 324 eurot. 17.1 Arvestades asjaolu, et kaitsja kohtukõne maakohtus ja apellatsioon osaliselt kattuvad ning apellatsioon on kokku 7 lehel, millest varguse osad on taas kattuvad, ei saa pidada apellatsiooni koostamist ja selle hiljem viimistlemist keskmisest töömahukamaks ja aeganõudvamaks. Eeltoodust tulenevalt peab ringkonnakohus põhjendatud ja mõistlikuks hüvitada kaitsjale apellatsioonimenetluses tehtud toimingute eest, sh sõidule kulutatud aja ja sõidukulude eest, kokku summas 340,30 eurot (ilma käibemaksuta). Kuivõrd ringkonnakohus teeb KrMS § 337 lg 1 p 2 nimetatud lahendi Roman FedortšenkoJungi puudutavas osas, siis jäävad apellatsioonimenetluse kulud KrMS § 185 lg 1 alusel Eesti Vabariigi kanda.
2. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p 2; § 342 lg 3 p 1 jätab kohtukolleegium Harju Maakohtu
3. novembri 2020 otsuse kriminaalasjas nr 1-19-7479 sisuliselt muutmata, tehes resolutiivossa täpsustuse. Kaitsjate apellatsioonid jätta rahuldamata. /allkirjastatud digitaalselt/ 13