← Eesti

2-19-134971/21

Obsah (8)§ 173§ 162§ 138§ 139§ 144§ 175§ 178§ 468

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL (Tagaseljaotsus) Kohus Harju Maakohus, Tallinna kohtumaja Kohtunik Andres Suik Otsuse tegemise aeg ja koht 20. aprill 2021, Tallinn Tsiviilasja number 2-19-134971 Tsiv

) § 444 lg 3 võib kohus tagaseljaotsuse teha kirjeldava ja põhjendava osata. Seetõttu märgib kohus lühidalt vaid järgmist. Nõude aluseks on BB Finance OÜ ja kostja vahel 24.09.2018 sõlmitud laenuleping nr 2101820237, mille alusel väljastati kostjale laenu 1000 eurot. Laenu tagastamise tähtajaks lepiti kokku laenulepingu põhitingimuste punktis 5 oleva maksegraafiku alusel 08.09.

  1. Kostja tasus esimese osamakse vastavalt sõlmitud laenulepingule. 04.11.2018 sõlmisid kostja ja BB Finance OÜ laenulepingu nr 2101829912, mille alusel väljastati kostjale lisalaenu summas 378 eurot. Laenu tagastamise tähtajaks lepiti kokku 24.10.2020 laenulepingu põhitingimuste punktis 5 märgitud maksegraafiku alusel. Leping nr 2101829912 on refinantseeritud leping, mille põhiosa on 1444,41 eurot, mis seisneb laenulepingu nr 2101820237 tasumata põhiosast 977,67 eurot, 378 eurot väljastatud laenust, 81,76 eurot lepingu muutumise tasust ja 6,98 eurot tasumata intressist ajavahemiku 23.11.2018 kuni 04.11.2018 eest. Laenulepingu nr 2101829912 intress on 44,9% aastas ning vastavalt 2 laenulepingu punktile 12.2.1 arvestatakse viivist võrdses määras lepingujärgse intressimääraga tagastamata krediidisummalt aastas, mis on 44,9% aastas. Hageja nõuab kostjalt sissenõutavaks muutunud viivist summas, milles hageja nõue jäi algselt rahuldamata. Kohus selgitab, et tulenevalt Tallinna Ringkonnakohtu selgitustest tuleb kohtul viivisenõude lahendamisel kõigepealt tuvastada selle õiguslik alus. Ringkonnakohus selgitas, et kui pooled on kokku leppinud seaduses sätestatust erinevalt, tuleb esmalt hinnata lepingus kokku lepitut. Kohtule nähtub, et kostja on laenuandjaga sõlminud tarbijakrediidilepingu, mille järgi on intressimäär 44,9% aastas. Laenulepingu üldtingimuste punkti 12.2.1 kohaselt arvestatakse viivist intressimääraga võrdses määras. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 415 lg 1 järgi tarbijalt ei või võlgnetavate maksete tasumisega viivitamisel nõuda käesoleva seaduse § 113 lõikes 1 sätestatud viivise määrast kõrgemat viivist. See ei välista ega piira krediidiandja õigust nõuda tarbijalt viivist ületava kahju hüvitamist. Seega on lubatud viivise nõudmine määras, mis on sätestatud VÕS § 113 lg-s
  2. VÕS § 113 lg 1 kohaselt rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Kohus on seisukohal, et praegusel juhul ületab tarbijakrediidilepingus kokku lepitud intressimäär seadusjärgset viivisemäära. VÕS § 406² lg 1 järgi on tarbijakrediidileping tühine, kui tarbija poolt tasumisele kuuluva krediidi kulukuse määr aastas ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuue kuu keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda. Laenulepingu nr 2101829912 sõlmimise ajal 04.11.2018 oli Eesti Panga andmetel nimetatud määr 20,01%. Kolmekordne määr oli seega 60,03%. Kostjaga sõlmitud lepingu järgi oli krediidi kulukuse määr 56,41% aastas, seega VÕS § 406² lg-s 1 sätestatust ülempiirist väiksem. Seega ei saa pidada sõlmitud krediidilepingut tühiseks, mistõttu on kohtu hinnangul tegemist kehtiva kokkuleppega, millele hageja saab tugineda. VÕS § 113 lg 1 kolmanda lause kohaselt kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Kohus on eelnevalt tuvastanud, et lepingus on intressimääraks märgitud 44,9% aastas. Nimetatud intressimäär on kõrgem kui seadusjärgne viivisemäär, seega tuleb VÕS § 113 lg 1 kolmanda lause kohaselt lugeda laenuandja ja kostja vahel sõlmitud laenulepingu viivisemääraks 44,9% aastas. Seega 1376,05 euro tasumisega viivitamisel võlgneb kostja hagejale viivisena perioodil 21.03.2019-06.05.2020 698,51 eurot. Kohus selgitab, et kuivõrd 10.06.2020 tagaseljaotsusega mõisteti kostjalt välja viivis 373,37 eurot, siis täiendavalt tuleb välja mõista viivis 325,14 eurot. Menetluskulud

§ 173

lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Tulenevalt

§ 162lg-st 1 hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Seega tuleb menetluskulud jätta kostja kanda. Hageja on taotlenud maakohtus menetluskuluna välja mõista kostjalt hagiavalduselt tasutud riigilõivu 250 eurot ja õigusabikulu 480 eurot, kokku 730 eurot ning ringkonnakohtus menetluskuluna välja mõista kostjalt apellatsioonkaebuselt tasutud riigilõivu 125 eurot ja õigusabikulu 600 eurot, kokku 725 eurot ning kohustada kostjat tasuma hüvitamisele 3 kuuluvatelt menetluskuludelt viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses otsuse jõustumisest alates kuni menetluskulude täieliku tasumiseni.

§ 138

lg-test 1, 2 ning

§ 139

lg-st 2 lähtuvalt on põhjendatud hageja menetluskuluna hagiavalduselt tasutud riigilõiv 250 eurot. Kohtule nähtub ringkonnakohtu menetlusest, et apellatsioonkaebuselt tuli tasuda riigilõivu 75 eurot, seega ei ole põhjendatud kostjalt välja mõista apellatsioonkaebuselt tasutud riigilõiv 125 eurot, vaid 75 eurot. Kohtuväline kulu on

§ 144

p 1 alusel menetlusosaliste esindajate ja nõustajate kulud.

§ 175

lg 1 alusel mõistab kohus lepingulise esindaja kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Kohus leiab, et käesoleva tsiviilasja keerukusaste ja maht ei ole sellised, mis õigustaksid hageja lepingulise esindaja kulude taotletud suuruses välja mõistmist. Hageja lepingulise esindaja sisuline õigusabi on maakohtus piirdunud eelkõige hagiavalduse koostamise ning selle kohtusse esitamisega ning ringkonnakohtus kohtuotsuse analüüsi ja apellatsioonkaebuse koostamisega. Käesolevas asjas esitatud hagi näol on tegemist n-ö tüüphagiga, millesarnaseid kiirlaenuettevõtteid ja ka nende esindaja OÜ Julianus Inkasso esitavad kohtule massiliselt. Kohus on eelnevat arvestades seisukohal, et antud juhul saab põhjendatud ajakuluks hagiavalduse koostamisele (sh dokumentide komplekteerimine ja analüüs) maakohtus lugeda 1,5 tundi ja ringkonnakohtus apellatsioonkaebuse koostamisele ja sellega seonduvatele toimingutele lugeda 1,5 tundi. Hageja lepingulise esindaja tunnitasu 120 eurot/h (käibemaksuta) ei pea kohus antud juhul mõistlikuks. Hageja esindaja ei ole advokaat ja käesolev tsiviilasi on iseenesest vähese keerukusega. Kohus loeb lepingulise esindaja mõistlikuks tunnitasu määraks käesolevas asjas 60 eurot/h (käibemaksuta). Hageja on kinnitanud, et on käibemaksukohuslane ja ei taotle menetluskuludelt arvestatava käibemaksu hüvitamist, seega kuuluvad menetluskulud hagejale hüvitamisele ilma käibemaksuta. Eeltoodu alusel määrab kohus hageja lepingulise esindaja põhjendatud õigusabikuludeks 180 eurot (käibemaksuta). Kokku on kohtu hinnangul hageja põhjendatud menetluskulud (325+180) 505 eurot. Eeltoodust tulenevalt tuleb kostjalt hageja kasuks menetluskuludena välja mõista 505 eurot ning menetluskuludelt viivis VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses otsuse jõustumisest alates kuni menetluskulude täieliku tasumiseni. Tulenevalt

§ 178

lg-st 1 saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati.

§ 178

lg 2 kohaselt võib menetluskulude kindlaksmääramise peale edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 200 eurot. Tagaseljaotsus on tagatiseta viivitamata täidetav (

§ 468lg 1 p 2).

/allkirjastatud digitaalselt/ Andres Suik, kohtunik 4

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.