Obsah (17)

§ 68§ 146§ 152§ 37§ 66§ 71§ 38§ 7§ 69§ 35§ 269§ 339§ 341§ 130§ 337§ 175§ 185

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Otsuse kuupäev 14. detsember 2020 Kriminaalasja number 1-20-1578 Kohtukoosseis Ingeri Tamm, Erkki Hirsnik ja Aarne Sarjas Istungisekretär Li

§ 68lg 2 kohaselt vastutusest ütluste andmisest seadusliku aluseta keeldumise eest Kar

S § 318 järgi, keeldus kannatanuna kriminaalmenetluses seadusliku aluseta ütluste andmisest, vaikides ütluste andmisel sihilikult talle teadaolevatest asjaoludest talle 28.03.

1. a kella 07.51 ajal hematoomi ja parema silma ca 5cm turse tekitamise asjaolude kohta. Vladimir Kahhanovitš 09.05.
2. a ütluste kohaselt: „Mul on kõigest ükskõik, ma ei taha millestki rääkida. Minul mitte kellegi vastu mittemingisuguseid pretensioone ei ole. Ma ei ole üldse mingi kannatanu. Mul on ükskõik sellest, kui mind ennast võidakse vastutusele võtta. Ma ei hakka ühtegi protokolli allkirjastama ja midagi kirjutama, sest mul ei ole mitte midagi öelda.“ Eelpool kirjeldatud ütluste andmisest seadusliku aluseta keeldumise asjaolud olid Vladimir Kahhanovitšile teada, sh vastutus nimetatud käitumise eest, ning ta eesmärgiks oli nende realiseerimine. Kuivõrd tegemist oli tema eesmärgiga, on tuvastatud Vladimir Kahhanovitši käitumises koosseisu objektiivsete tunnuste suhtes kavatsetus. MAAKOHTU OTSUS
3. Viru Maakohus tunnistas Vladimir Kahhanovitši 07.07.
4. a otsusega süüdi KarS § 318 lg 1 järgi (enne 01.07.2019 kehtinud redaktsioonis KarS § 318) järgi ja mõistis karistuseks 10 2 kuud vangistust. KarS § 65 lg 2 alusel mõistis kohus liitkaristuseks 1 aasta 3 kuud 10 päeva vangistust, liites mõistetud karistusele Viru Maakohtu 22.02.
5. a otsusega mõistetud vangistuse ärakandmata osa 5 kuud 10 päeva vangistust. Karistuse kandmise alguseks luges kohus kohtuotsuse tegemise kuupäeva 07.07.
6. Lisaks lahendati menetluskuludega seotud küsimused.
7. Maakohus, jälgides süüdistatava ristküsitlust vahetult, leidis, et süüdistatava ütlustesse tuleb suhtuda kriitiliselt, need ei ole kohati loogilised ja usutavad ning seda olulistes momentides. Maakohtu hinnangul ei ole loogiline ja eluliselt usutav süüdistatava väide, et tema menetlustuppa saabumisel, pärast seda, kui uurija tutvustas ennast ja ütles, et soovib üle kuulata isikut kannatanuna, jättis uurija tutvustamata-selgitamata tema õigused ja kohustused. Pärast isikuandmete väljaselgitamist on menetlejale, olgu selleks uurija, prokurör või kohus, õiguste ja kohustuste selgitamine-tutvustamine menetlustoimingu kohustuslik tähtis osa. Ka praktilisest küljest ei ole see menetlustoimingu osa koormav, mille tõttu oleks menetlejal soov või vajadus jätta see osa täitmata. Ei ole ühtegi mõistlikku põhjust, miks peaks uurija ennast tutvustama, selgitama, et soovib isikut üle kuulata kannatanuna ja siis loobuma ootamatult menetlustoimingu tavalisest käigust ning jätma õigused tutvustamata. Ka süüdistatav ise ei osanud kohtule mõistlikult selgitada, mis oli või võis olla see takistus või menetlustoimingu algul tekkinud objektiivne probleem, et uurija ei saanud jätkata menetlustoiminguga vastavalt menetlusõigusele ja miks süüdistatav pidi esinema ja kohe hakkama selgitama, kust tekkis tema näole hematoom. Süüdistatava ütluste ebaloogilisus ja eluline ebausutavus õiguste tutvustamise osas on kontrollitav teise tõendi kaudu.
8. Süüdistatava ütluste dünaamika on 21.05.2020 kohtuistungi protokollipõhiselt jälgitav. Nimelt avaldas süüdistatav kohtuistungi alguses, et A.S. süüdistusasjas, kus ta kuulati üle kannatanuna, tutvustas kohus talle õigusi ja kohustusi kannatanuna, aga ta ei soovinud allkirja paberile anda, kuna ta ei ole mingi kannatanu. Talle öeldi, et „Volodja, kirjuta alla ja siis kohus otsustab, kes on kannatanu kes mitte“. Ta allkirjastas paberi. Edasi avaldas süüdistatav, et ta ei mäleta, et kohus oleks talle õigusi selgitanud ja seda, kas on õigust keelduda ütluste andmisest. Lõpuks, vastates prokuröri küsimusele, kas ta hakkas kohtuistungil ütlusi andma pärast õiguste selgitamist, vastas süüdistatav, et talle ei olnud õigusi selgitatud. Ta andis allkirja paberile, et mitte venitada kohtuistungit. Seega ristküsitluse käigus pakkus süüdistatav kolm varianti – õigusi tutvustati, ei mäleta, et oleks tutvustatud ja ei tutvustatud. Käesoleval kohtuistungil uuriti vahetult A.S. süüdistusasja 08.07.2019 kohtuistungi protokolli (kriminaalasja materjalide lk 8), millest nähtub, et kannatanu Vladimir Kahhanovitšile on õigused selgitatud vastavalt

§-s 38 sätestatule (õigused olid kannatanutele arusaadavad) ja kohus hoiatas kannatanut valeütluste andmise ja ütluste andmisest keeldumise kohta, et selle eest on ette nähtud kriminaalvastutus. Selle kohta pidi kannatanu andma allkirja, millest ta keeldus. Kohus kuulutas vaheaja selleks, et prokurör saaks selgitada kannatanule, milline on kannatanu roll üldmenetluses. Pärast vaheaega tuli kohus kohtusaali ja kannatanu kinnitas allkirjaga, et teda on hoiatatud. Analüüsides süüdistatava ütlusi käesoleval kohtuistungil ja A.S. süüdistusasja kohtuistungi protokollis fikseeritut, peab kohus tõdema, et süüdistatav Vladimir Kahhanovitš käsitleb faktilisi asjaolusid meelevaldselt ja lähtudes huvist, mis tundub talle küsimuse esitamise hetkel endale kasulik olevat. Kohtuistungi protokoll jõustunud kohtuasjas on menetlusdokument, mille usaldusväärsuses ja täpsuses ei ole kohtul ühtki alust kahelda. Vaatamata sellele peab süüdistatav võimalikuks käesoleva kohtuasja kohtuistungil moonutada asjaolusid ja esitada neid sellistena, kuidas talle tema seisukoha järgi meeldib.

1. Maakohus leidis, et ei ole eluliselt usutavad süüdistatava väited, et uurija ja tõlk fabritseerisid ülekuulamisprotokolli ja panid sinna kirja väljendeid ja sõnu, mida ta tegelikult ei ole öelnud. 3 Kaitsja ega süüdistatav ei osanud kohtule esitada ühtki mõistlikku argumenti, miks peaks uurija fabritseerima, seda enam tõlk selles osalema, ülekuulamisprotokolli, selle asemel, et fikseerida isiku ütlusi tõlgi kaudu. Vladimir Kahhanovitš on isik, kellel on kriminaalmenetluslik kogemus, kuna ta on vähemalt kolmel korral olnud süüdistatava staatuses, mistõttu oli temale teada menetlustoimingu kulg ja kohustus alluda menetleja korraldustele. Menetluslikule distsipliinile mitteallumine (näiteks isiku sekkumine protseduuri küsimusega uurijale „kas te tahate teada, kust hematoom tekkis“) ei tähenda, et ülekuulamisprotokoll on fabritseeritud, sest seadus ei näe ette, et ülekuulamisprotokolli tuleb kanda kõik isiku väljendid.
2. Eluliselt ei ole usutav süüdistatava väide, et menetlustoimingu lõpus karjus menetleja midagi, kusjuures karjete sisu ta ei mäleta ja sellega see toiming lõppes ning süüdistatav suundus menetlustoast välja. Maakohus märgib, et sellist väidet ei saa võtta tõsiselt. Süüdistatav püüab näidata, et ta ei keeldunud ütluste andmisest, vaid menetlustoiming ei olnud võimalik uurija käitumise pärast. Kohus ei näe ühtki tõsiseltvõetavat põhjust, miks uurija peaks süüdistatava kirjeldatud viisil käituma, hakkama menetlustoimingule kutsutud isiku peale karjuma ja seda veel tõlgi juuresolekul, kes pidi menetlustoimingul öeldut tõlkima.
3. Maakohus tuvastas, et süüdistatava ütlused ei tekita menetlustoimingu alguse, selle kulu ja lõpu kohta usaldust süüdistatava kui tõendi allika osas. Tema ütlused on tingitud soovist vabaneda vastutusest ütluste andmisest keeldumise eest. Lähtudes sellest, suhtus maakohus süüdistatava ütlustesse kriitiliselt ja kontrollis tema ütlusi teiste tõendite kaudu.
4. Kohtueelses menetluses 09.05.2018 koostatud kannatanu Vladimir Kahhanovitši ülekuulamise protokollist nähtub selgelt, et ülekuulamise ajaks oli kriminaalmenetlust juba alustatud, protokollis on fikseeritud kohtueelse menetluse number 18922700044, Vladimir Kahhanovitš oli kaasatud menetlusse kannatanuna ja uurija soovis allutada teda menetlustoimingule – ülekuulamisele. Ülekuulamisprotokolli koostamisel lähtuti

§ 146

lg-st 2, samuti järgiti

§ 146lg-t 4 ja § 152 lg-t 5.

Vastav märge on ametniku poolt protokolli kantud: „Vladimir Kahhanovitš keeldus allkirjastamast kannatanu õigusi ja kohustusi, samuti protokolli, põhjendades sellega, et ta ei ole kannatanu“. Ka

§ 146

lg 5 p-s 1 ettenähtud nõue on ülekuulamisprotokollis täidetud – menetleja on protokollis kajastanud isiku seisukoha, et ta ei ole kannatanu tema arvates, tal ei ole millestki rääkida, pretensioone ei ole kellelegi, talle on ükskõik, et võidakse vastutusele võtta, tal ei ole midagi öelda. Tulenevalt

§ 152lg-st 4 andsid toimingus osalenud tõlk J.J.

ja menetleja allkirjad.

§ 152

lg 1 ja 2 kohaselt tutvustatakse protokolli sisu menetlustoimingule allutatud isikule. Selles osas vaidlust ei ole, nimetatud nõue oli täidetud, mida kinnitas süüdistatav kohtuistungil, väites, et protokolli oli pandud sõnad, mis olid fabritseeritud tõlgi ja menetleja poolt. Ta ütles menetlejale, et kirjapandu ei ole õige, kuid ei taotlenud protokollile märkuste tegemist. Seega on 09.05.2018 ülekuulamisprotokolli puhul tegemist dokumendiga, mis vastab

§-de 146 ja 152 nõuetele. Dokumendi uurimisel ei tuvastanud maakohus menetlusõiguse olulist rikkumist.

1. Samas nõustus maakohus kaitsjaga, et dokumendi põhjal ei saa kontrollida ja veenduda selles, mis viisil õigusi tutvustati ja selgitati, kas piisavalt tõhusalt, kas isik sai sellest aru ning kas tema sõnad ja väljendid olid õigesti tõlgendatud ja vastavalt nende tähendusele protokolli kantud. Selleks, et kontrollida protokolli koostamise asjaolusid, on võimalik üle kuulata protokolli koostaja. A.S. süüasjas teostas kohtueelset uurimist M.L. , kes tunnistajana selgitas, et Kahhanovitši kannatanuna ülekuulamise päevaks oli kriminaalmenetlus juba alustatud ja mõned menetlustoimingud läbi viidud, ta oli uurijana veendunud, et Kahhanovitšit rünnati füüsiliselt. Kui Kahhanovitš oli kabinetti toimetatud, selgitas tunnistaja talle kutsumise põhjust, 4 et ta esineb menetluses kannatanuna. Ta ei soovinud olla kannatanu ja avaldas kohe, et ta ei anna mingeid ütlusi. Kui tunnistaja ütles, et isik on kohustatud ütlusi andma, ei saa keelduda, sellele järgneb vastutus, siis ütles isik, et talle on ükskõik ja ta ei ole kannatanu. Isik ei soovinud teha koostööd ega lugenud isegi õigusi vene keeles, rääkimata allkirjastamisest. Õigused olid isikule selgitatud algul lühidalt suuliselt tõlgi kaudu. Ta ei soovinud kuulata.
2. Tunnistaja M.L. e ütlustega luges kohus tõendatuks, et menetlustoimingut alustas menetleja õiguste-kohustuste tutvustamisega, püüdis teha seda suuliselt, selgitada, et kannatanu ei saa keelduda niisama ütluste andmisest, selleks peavad olema alused. Seega tegutses menetleja vastavalt

§ 68lg-tele 1 ja 2.

Kui menetlustoimingule allutatud isik ei tee menetlejaga koostööd, ei allu menetluslikule distsipliinile, on õiguste-kohustuste selgitamine raskendatud ja äärmisel juhul ka võimatu (nt kui isik sekkub sõnavõtuga ega lase menetlejal jätkata toiminguga). Tunnistaja selgitas, et ta püüdis anda isikule võimalust tutvuda õiguste tekstiga vene keeles, et selle järgselt võiks isik küsimusi esitada ja menetleja saaks täiendavalt selgitada. Maakohtu hinnangul tegutses menetleja õiguste-kohustuste tutvustamisel vastavalt menetlusõigusele ja piisavalt tõhusalt. Õigustest piisav arusaamine on menetleja ja menetlustoimingule allutatud isiku koostöö tulemus. Juhul, kui isik koostööd ei tee, puudub tal õiguspärane ootus sellele, et hiljem võib ta tugineda enda kaitsmisel asjaolule, et talle ei olnud õigused arusaadavad. Kui isik soovib ennast kaitsta väitega, et tema sõnad menetlejale olid valesti interpreteeritud, peab ta looma kohtule vähemalt võimaluse seda kontrollida.

1. 09.05.
2. a ülekuulamisprotokolli on kantud kannatanu sõnad tõlgi kaudu. Vladimir Kahhanovitš asus kohtuistungil väitma, et ka tõlk osales protokolli fabritseerimisel. Maakohus jättis selle paljasõnalise väite tähelepanuta, see on kinnitamata teiste tõenditega. Kaitsja ei soovinud kontrollida tõlgi osavõtuga seotud asjaolusid kohtuistungil, loobus tõlgi ristküsitlusest. Tunnistaja M.L. kinnitas, et suhtlemine käis ainult tõlgi kaudu ja protokolli on kantud väljendid, mis vastavad nii sõnaliselt kui ka tähenduses tõlgi poolt menetlejale tõlgitud sõnadele. Ei ole ühtki alust järeldada, et menetleja, saades tõlgilt teada, millest isik räägib, astuks talle tõlgitud teksti moonutama. Vastavalt

§-le 152 lg 4 andis menetlustoimingu lõpus protokollile oma allkirja ka tõlk J.J. , kinnitades sellega mitte ainult oma osavõttu toimingust, vaid sedagi, et tema tõlgitud tekst on protokolli õigesti kirja pandud.

1. Maakohus leidis, et kannatanu Vladimir Kahhanovitši 09.05.2018 ülekuulamisprotokolli ja tunnistaja ütlustega on kinnitatud, et ülekuulamise ajaks oli Vladimir Kahhanovitš kannatanu ja talle kehavigastuse põhjustamise faktis oli alustatud kriminaalmenetlust nr
2. Maakohus märkis sedagi, et hilisemalt tehtud jõustunud Tartu Ringkonnakohtu 02.10.
3. a otsusega tuvastati, et kannatanu Vladimir Kahhanovitšile põhjustas kehavigastuse A.S. . Seega oli uurija M.L. e menetluslik taktika, kaasata pärast ametniku ülekuulamist ja video vaatlust menetlusse kannatanuna Vladimir Kahhanovitš, ka tegelikult põhjendatud. Uurija allutas Vladimir Kahhanovitšit kannatanuna menetlustoimingule. 09.05.2018 ülekuulamisprotokolli koostamise asjaolud on kontrollitud tunnistaja M.L. e ütlustega. Maakohtul ei olnud alust kahelda tunnistaja ütluste usaldusväärsuses. Ütlused on selged, loogilised ja eluliselt usutavad. Ristküsitlusel ei õnnestunud kaitsjal seada tunnistaja ütlusi kahtluse alla. Kõikidele küsimustele olid vastatud selgelt, järjepidevalt ja loogiliselt. Kaitsja küsitlus andis tunnistaja usaldusväärusele veelgi kaalu. Tunnistaja jäi kindlaks oma ütlustele, neisse ei tekkinud vastuolusid. Faktiliste asjaolude tuvastamisel tuleb tugineda tunnistaja M.L. e ütlustele, aga süüdistatava ütlustele ainult osas, milles need ei ole tunnistaja ütlustega vastuolus.
4. Seejärel kontrollis maakohus, kas tuvastatud faktiliste asjaolude alusel on võimalik teha järeldus, et süüdistatav Vladimir Kahhanovitš keeldus 09.05.2018 ülekuulamisel kannatanuna ütluste andmisest ja vastas sellele küsimusele jaatavalt. Vladimir Kahhanovitš oli menetlusse 5 kaasatud

§ 37

lg 4 alusel ja oli kohustatud andma ütlusi

§ 66lg 3 alusel, rääkima ainult tõtt.

09.05.2018 ülekuulamisprotokolli ja tunnistaja M.L. e ütlustega tuvastas maakohus, et tõlgi kaudu väljendas kannatanu uurijale järgmist: „Mul on kõigest ükskõik, ma ei taha millestki rääkida. Minul mitte kellegi vastu mittemingisuguseid pretensioone ei ole. Ma ei ole üldse mingi kannatanu. Mul on ükskõik sellest, kui mind ennast võidakse vastutusele võtta. Ma ei hakka ühtegi protokolli allkirjastama ja midagi kirjutama, sest mul ei ole mitte midagi öelda.“ Tartu Ringkonnakohtu jõustunud 02.10.

1. a otsusega tuvastati, et A.S. kasutas Vladimir Kahhanovitši suhtes vägivalda, põhjustades talle kehavigastuse. Seega oli Vladimir Kahhanovitšil kui kannatanul kohustus anda uurijale 09.05.2018 ülekuulamisel ütlusi, kuidas ja millistel asjaoludel kasutas A.S. tema suhtes vägivalda. Vladimir Kahhanovitš ei andnud selle kohta ütlusi, avaldades, et tal ei ole mitte midagi öelda, ta ei taha millestki rääkida (nimetatud faktiline asjaolu on tõendatud 09.05.2018 kannatanu ülekuulamisprotokolli ja tunnistaja M.L. ütlustega).
2. Maakohus selgitas, et ütluste andmisest keeldumise all tuleb mõista mitte ainult isiku konkreetset väljendit „ma ei anna ütlusi“, „ma keeldun ütluste andmisest“ või muud taolist väljendit. Tahtlik vaikimine isikule teadaolevatest asjaoludest võib olla käsitletav ja käsitletakse ütluste andmisest keeldumisena. Maakohus viitas

§ 68

lg 2 teisele lausele, et sihilikku vaikimist talle teadaolevatest asjaoludest käsitatakse ütluste andmisest keeldumisena. Vaikides sihilikult talle teadaolevatest asjaoludest, et A.S. põhjustas talle kehavigastuse, keeldus Vladimir Kahhanovitš kannatanuna menetluses ütluste andmisest. Vaikimise sihilikkusega on kohtu arvates tegemist siis, kui isik manifesteerib ühemõtteliselt menetlejale sõnaliselt või käitumisega, et ta jätab teadaolevatest asjaoludest menetlejale rääkimata ja tõendit, mis tegelikult oleks pidanud tekkima, kui isik oleks ütluste andmise kohustuse täitnud, ei teki. Just selline oli Vladimir Kahhanovitši sõnaline väljendamine ja käitumine ülekuulamise kestel. 15. Järgmisena analüüsis maakohus, kas Vladimir Kahhanovitšil esines 09.05.2018 ülekuulamisel seaduslik alus ütluste andmisest keeldumiseks. Süüdistatav väidab, et ta oli ise agressiivne A.S. suhtes. Kaitse teeb sellest järelduse, et süüdistataval oli õigus keelduda ütluste andmisest, sest sel juhul oleks ta pidanud andma ütlusi enda vastu ehk keeldumise aluseks oli

§ 71lg 2 p 1 – ütlused võivad kuriteo toimepanemises süüdistada teda ennast.

Sellele argumendile vastas maakohus järgmiselt. Ringkonnakohtu kohtuotsuses tl 26 pöördel, selle ps 9.6, sedastas ringkonnakohus, et vaidlust ei ole asjaolus, et kambriukse avamisel Vladimir Kahhanovitš ründas selja tagant kambrist tema ees väljuvat A.S. t. Ilmselt sellist asjaolu peabki süüdistatav Kahhanovitš aluseks, miks tal oleks õigust keelduda ütluste andmisest, sest sel juhul oleks ta pidanud tunnistama rünnet ehk rääkima enda vastu. Sama otsuse punktis 9.9 on kirjeldatud millised faktilised asjaolud on tuvastatavad salvestise alusel. Sündmus, s.o kannatanu peksmine, leidis aset kambris ja selle käigus ei esinenud ühtki faktilist asjaolu, mis viitaks Vladimir Kahhanovitši agressiivsusele, et tema oleks ründaja. Vastupidi, ringkonnakohtu otsusega p-s 9.10 on tuvastatud:„ Kahtlustusteta võib väita, et A.S. ründas V. Kahhanovitšit, lüües talle korduvalt rusikatega pähe, ning lisaks põlvega näkku ja tegi veel ühe löögi rindkeresse.“ Otsuse punktis 9.12 tuvastas ringkonnakohus, et Vladimir Kahhanovitši kehavigastus – parema silma hematoom ja turse – on tekkinud A.S. vägivallateo tagajärjel. Seega ei ole A.S. vägivallateole eelnevalt ega selle kestel, nagu on ringkonnakohtu otsusega tuvastatud, teinud kannatanu Vladimir Kahhanovitš midagi, mida saaks pidada agressiooniks teise isiku suhtes. Asjaolu, et Vladimir Kahhanovitš ründas A.S. t siis, kui mõlemad kinnipeetavad olid valvuri saatel kambrist väljumas, ei oma tähtsust, sest see leidis aset pärast seda, kui A.S. vägivallategu oli juba lõpule viidud ja asjasse sekkus valvur. Järelikult oli Vladimir Kahhanovitšil õigus keelduda ütluste andmisest enda vastu

§ 71lg 2 p 1 alusel fakti kohta, et ta ründas A.S.

t kambrist väljumisel, kuid tal ei olnud ühtegi seaduslikku alust 6 keelduda ütluste andmisest A.S. vägivallateo kohta, mis leidis aset enne seda kambris viibimise ajal. 16. 09.05.2018 ülekuulamisprotokolli, tunnistaja M.L. e ütlustega ja arvestades Tartu Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolusid A.S. süüdistusasjas, luges maakohus tõendatuks, et 09.05.2018 ülekuulamisel, mis toimus Viru Vanglas, olles kannatanu kriminaalasjas 18922700044, mille raames uuriti Vladimir Kahhanovitšile kehavigastuse põhjustamise asjaolusid KarS § 121 lg 1 järgi, kellele selgitati kannatanu õigusi vastavalt

§ 38

sätestatule ja kohustust anda ütlusi, keeldus Vladimir Kahhanovitš ütluste andmisest seadusliku aluseta. Ta vaikis ütluste andmisel sihilikult talle teadaolevatest asjaoludest 28.03.2018 kella 07.51 ajal hematoomi ja parema silma ca 5 cm turse tekitamise kohta. Maakohus leidis, et seadusliku aluseta ütluste andmisest keeldunud isik vastutab KarS § 318 lg 1 alusel juhul, kui tema ülekuulamisel on järgitud menetlusõigust vähemalt olulistes momentides sellisel viisil, et isikule ei avaldata survet ega asetata teda olukorda, kus tal ei ole muud valikut, kui rikkuda kohustust anda ütlusi. Uurides 09.05.

1. a ülekuulamisprotokolli, kontrollides nimetatud menetlusdokumenti tunnistaja M.L. e ütlustega ja arvestades osaliselt süüdistatav Vladimir Kahhanovitši ütlusi, leidis maakohus, et 09.05.2018 menetlustoimingu rakendamisel ja Vladimir Kahhanovitši menetlustoimingule allutamisel ei esinenud menetlusõiguse rikkumist, mis võiks seada ausa menetluse kahtluse alla.
2. Maakohus asus seisukohale, et süüdistatav tegutses kuriteo toimepanemisel otsese tahtlusega KarS § 16 lg 3 mõttes. Süüdistatav teadis, et vaikib A.S. poolt tema suhtes toimepandud kehalisest väärkohtlemisest ehk keeldub ütluste andmisest kuriteo kohta. Seega ta teadis, et teostab süüteokoosseisule vastava asjaolu. Süüdistatav tahtiski vaikida tema suhtes toimepandud kuriteo toimepanemisest. Sellele osutab isiku sihipärane ja järjepidev vaikimine kuriteost menetlustoimingu kestel ja isiku omavoliline lahkumine menetlustoimingu läbiviimise kohast. Tahtluse kohta annab täiendavat informatsiooni ja omab abistavat tähendust tema hilisem käitumine kriminaalmenetluses. A.S. süüdistusasja kohtulikul arutamisel läks Vladimir Kahhanovitš selleni, et hakkas andma kohtuistungil kannatanuna ütlusi, mis ei vastanud tegelikkusele, ja mis olid hiljem ringkonnakohtuotsusega lõplikult ümber lükatud.
3. Maakohus leidis, et süüdistatava poolt on täidetud KarS § 318 lg-s 1 ettenähtud kuriteokoosseisu objektiivsed ja subjektiivsed tunnused. Õigusvastasust ja süüd välistavaid asjaolusid ei ole.
4. Maakohtu hinnangul ei ole Vladimir Kahhanovitši karistamine rahalise karistusega põhjendatud. Arvestades isiku süü suurust (üle keskmise) ja süüdistatava isikut iseloomustavaid andmeid, kergendavate asjaolude puudumist, ühe karistust raskendava asjaolu esinemist, samuti KarS §-s 56 näidatud karistamise eesmärkide põhimõtteid, leidis maakohus, et süüdistatavat tuleb karistada vangistusega 10 kuud.
5. Karistust raskendava asjaoluna arvestas kohus KarS § 58 p 9 mõttes süüteo toimepanemist teise süüteo varjamiseks, s.o tema suhtes A.S. poolt toimepandud kuriteo varjamist. Selleks andis ta kohtuistungil tegelikkusele mittevastavaid ütlusi, avaldades, et keegi ei ole tema suhtes vägivalda kasutanud ja kehavigastuse ta sai, kukkudes vastu kraanikaussi. See näitab, et kohtueelse uurimise käigus 09.05.2018 kannatanuna ülekuulamisel ei olnudki tal muud soovi, kui iga hinna eest varjata kuritegu. Kohus märgib, et KarS § 58 p 9 järgi raskendava asjaolu tuvastamisel ei oma tähtsust, mis motiiv oli isikul varjata kuritegu – kas vangla subkultuuri mõju, kas soov välistada konkreetse isiku vastutust. 7
6. Kuna karistus mõisteti kuriteo eest, mis pandi toime ajal, kui eelmise kuriteo eest mõistetud karistus ei olnud ära kantud, mõistis maakohus liitkaristuse KarS § 65 lg 2 alusel.
7. Maakohus mõistis Vladimir Kahhanovitšilt menetluskuludena riigi kasuks välja kaitsjatasu 1053,60 eurot ja sundraha 876 eurot, s.o kokku summas 1929,60 eurot. APELLATSIOONID
8. Kaitsja palub tühistada Viru Maakohtu 07.07.
9. a otsuse ja mõista Vladimir Kahhanovitš KarS § 318 lg 1 järgi õigeks
10. Kaitsja leiab, et Vladimir Kahhanovitši ülekuulamisel rikuti kannatanu ülekuulamise protseduuri, menetlustoimingu protokoll ei vasta

§ 146nõuetele.

Tunnistaja M.L. e ütlused on vastuolus 09.05.

1. a kannatanu ülekuulamise protokolliga ja neisse tuleb suhtuda kriitiliselt, kuna ta on selle kriminaalasja menetleja ja ülekuulamise protokolli koostaja.
2. Tunnistaja M.L. väitis kohtuistungil, et tema tutvustas Vladimir Kahhanovitšile kannatanu õigusi ja kohustusi lühidalt suuliselt, pakkus tutvuda põhjalikult nendega vene keeles paberkandjal. Ülekuulamise protokollis puudub märge, et selline võimalus esitati (

§ 146

lg 5 p 1), samuti ei ole ülekuulamise protokollile venekeelseid õigusi ja kohustusi lisatud (

§ 146lg 6 p 3).

Seega on kõrvaldamata kahtlus, kas Vladimir Kahhanovitšile on õigusi ja kohustusi tema emakeeles piisavalt selgitatud, kas on selgitatud ütluste andmisest keeldumise aluseid ja seda, et vaikimine on samastatav ütluste andmisest keeldumisega. Kõrvaldamata kahtlused tuleb tõlgendada

§ 7lg 3 alusel süüdistatava kasuks.

1. Apellant leiab, et kannatanu ülekuulamise protokollist ei tulene, et Vladimir Kahhanovitš keeldus ütlusi andmast. Protokollis puudub vastav märge. Võib järeldada, et uurija poolt ei esitatud Vladimir Kahhanovitšile küsimust, kas ta soovib ütlusi anda või keeldub. Tunnistaja M.L. e poolt kohtusaalis kinnitatud arusaam, et ta luges Kahhanovitši poolt öeldu ütluste andmisest keeldumiseks, ei ole piisav.
2. Vladimir Kahhanovitši sõnu selle kohta, et ta ei ole kannatanu ning tal pole kellegi suhtes pretensioone, võib tõlgendada ütluste andmisena. Uurija tõlgendas tema sõnu ja pani kirja valesti. Ta soovis selgitada, miks ta ei pea end kannatanuks.
3. Vladimir Kahhanovitšil oli õigus keelduda ütluste andmisest

§ 71lg 2 p 1 alusel.

Maakohus leidis, et tal oli õigus keelduda ütluste andmisest enda vastu, et ta ründas A.S. t, kuid mitte A.S. vägivallateo kohta. Vladimir Kahhanovitš ei ole jurist ja ei ole võimeline piiritlema, millises osas ta võib keelduda ütluste andmisest ja millises mitte. Tal oli alus arvata, et ta võib keelduda ütluste andmisest, kuna neid võidakse kasutada tema vastu. 29. Vladimir Kahhanovitš osales maakohtu istungil videosilla vahendusel, mistõttu ta leiab, et sellega rikuti tema õigust osa võtta kohtulikust arutamisest, tal puudus võimalus tõsiselt teostada oma kaitseõigust. Vladimir Kahhanovitši puhul ei olnud õigustatud kohaldada

§ 69

lg 1 ja lg 2 p 1, kuna tema kohtusse toimetamine ei tekitanud raskusi ega olnud ebamõistlikult koormav. Maakohus rikkus

§ 35lg 2 sätteid ja kaitseõigust.

Vladimir Kahhanovitš selgitas, et soovib kohtusaalis viibida, kuna tal on halb kuulmine ja sideühenduse halb kvaliteet ei võimalda tal täies ulatuses kohtulikust arutamisest osa võtta. 8

1. Süüdistatav Vladimir Kahhanovitš leiab oma kaebuses, et kriminaalasi tuleb saata tagasi maakohtusse arutamiseks uues kohtukoosseisus või teha uus otsus ja mõista ta õigeks. Tema seisukohad on kokkuvõtlikult järgmised.
2. Vladimir Kahhanovitš leiab, et kohus on oluliselt rikkunud kriminaalmenetlusõigust. Igal ühel on õigus olla oma asja arutamise juures (PS § 24 lg 2). Kohtuistung korraldati videosilla vahendusel, kuigi ta taotles nii tehniliste probleemide kui ka tervise tõttu enda toimetamist kohtusaali. Kohus lükkas taotluse tagasi, põhjendades sellega, et ta ei soovi menetlust venitada. Jõhvi kohtumaja ja Viru Vangla videosilla tehnilisteks probleemideks oli kaja ja halb kuuldavus, mis ei võimaldanud kohtuistungi käiku jälgida, sellel reaalselt osaleda ja kaitsjaga tõhusalt ning konfidentsiaalselt suhelda.
3. Samuti leiab Vladimir Kahhanovitš, et ta andis ütlusi ja tal oli faktiliselt õigus keelduda ütluste andmisest. M.L. e poolt tunnistajana antud ütlused ei lähe kokku temale ülekuulamisel õiguste ja kohustuste selgitamisega. Ülekuulamine kestis 15 minutit ja läbi tõlgi ei jõua seda teha. Seda, et M.L. tutvustas õigusi lühidalt ja paberkandjal, ei ole kuskil fikseeritud. Ta rääkis rohkem, kui M.L. protokolli lisas. Kohus luges põhjendamatult tema väited ebaloogilisteks ja mitteusutavateks.
4. Kohtunik Inna Kirsipuu oleks pidanud taanduma, sest kogu istungi kestel oli näha, et kohtunik ei suuda erapooletuks ja objektiivseks jääda.
5. Kohtuistungil jäid apellandid apellatsioonides toodu juurde.
6. Prokurör leidis, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning tuleb jätta muutmata, apellatsioonid tuleb jätta rahuldamata. Maakohus on hinnanud tõendeid siseveendumuse kohaselt, õigesti kohaldanud materiaalõigust ning jälginud kohtumenetluse käigus menetlusõiguse kohaldamise põhimõtteid. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
7. Ringkonnakohus käsitleb kõigepealt apellantide etteheiteid menetlusnormide rikkumise osas kohtuistungi läbiviimisel (I), seejärel kujundab seisukoha, kas maakohus mõistis Vladimir Kahhanovitši õigesti süüdi kannatanuna ütluste andmisest aluseta keeldumises (II), peatub karistuse mõistmisel (III) ja võtab kokku apellatsioonimenetluse tulemused ning teeb otsustuse menetluskulude osas (IV). I
8. Apellandid heidavad maakohtule ette

69 lg 1 ja lg 2 p 1 nõuete rikkumist, kuna Vladimir Kahhanovitši kohtusse toimetamine ei tekitanud raskusi ega olnud ebamõistlikult koormav. 38. Ringkonnakohus nõustub kaitsja sellise seisukohaga. Kriminaalasja arutamine maakohtus toimub üldjuhul süüdistatava vahetul osavõtul. Kriminaalmenetluses reguleerib seda

§ 269lg 1, mis nimetab järgnevas lõikes ka erandid.

Üheks selliseks erandiks on olukord, kui süüdistatava kohtusse toimetamine on raskendatud ja süüdistataval on võimalik kohtulikust arutamisest osa võtta tehnilise lahenduse abil, mis vastab

§ 69

lg 1 p-s 2 nimetatud nõuetele, ning kohus on veendunud, et süüdistatava kaitseõigus on tagatud (lg 2 p 4). Sellisest regulatsioonist järeldub, et süüdistatava osavõtt kohtuistungist tehnilise lahenduse abil on erand, mille põhjendatust peab kohus alati hoolikalt kaaluma kaitseõiguse tagamise aspektist 9 ning lisaks peab olema täidetud tingimus, et süüdistatava kohtuistungile toimetamine on mingil põhjusel raskendatud. 07.05.2020 jõustunud seaduse muudatus, mille kohaselt ei ole audiovisuaalses vormis istungil osalemiseks vaja enam süüdistatava nõusolekut, ei tähenda, et järgima ei peaks

§ 269lg 2 p 4 nõudeid.

39. Viru Maakohtu 20.05.2020 kohtuistungi protokollist (kd 2, tl 26-27) nähtub, et süüdistatav Vladimir Kahhanovitš osales kohtuistungil „videosilla“ vahendusel. Ta palus lükata asja arutamise edasi, et saaks osaleda kohtuistungil vahetult. Siinkohal märgib ringkonnakohus, et kuna kohtuistungi toimumise ajal kehtis regulatsioon, mille kohaselt ei olnud tehniliste vahendite abil istungil osalemiseks süüdistatava nõusolek vajalik, siis selles osas maakohus menetlusnorme ei rikkunud. Kohus jättis süüdistatava taotluse rahuldamata põhjusel, et kuigi eriolukord on lõppenud, on valitsuse poolt kehtestatud piirangud jõus ja videosilla vahendusel kohtuistungil osalemine on eelkõige süüdistatava enda huvides ja tema tervise kaitseks. Jättes sellisel alusel süüdistatava kohtuistungile toimetamata, rikkus maakohus

§ 269

lg 2 p 4 nõudeid.

§ 69

, mis reguleerib kaugülekuulamise korda, näeb küll ühe alusena ette võimaluse selle korraldamiseks, kui see on vajalik isiku huvide kaitseks. Arvestada tuleb, et viidatud sätte alusel on võimalik üle kuulata erineva menetlusliku staatusega isikuid (ka kannatanuid, tunnistajaid), mistõttu on seadusandja kaugülekuulamiseks ette näinud laiemad võimalused. Kuna süüdistatava osavõttu kohtuistungist reguleerib erinorm, mis näeb ette kohtuistungil tehnilise lahenduse abil osalemise ainult ja ainult olukorras, kus tema kohtuistungile toimetamine on raskendatud, tugines maakohus menetlusliku otsustuse tegemisel valele alusele.

1. Vladimir Kahhanovitš viibis kohtuistungi ajal Viru Vanglas, kus ta kandis karistust. On ilmne, et ta oli kohtule kättesaadav ja tema kohtuistungile toimetamine ei olnud seetõttu raske. Asjaolule, et süüdistatava kohtuistungile toomine oleks mingil põhjusel takistatud, ei ole menetlusosalistest keegi viidanud, seda ei ole käsitlenud ka kohus. Seega rikkus maakohus kriminaalmenetlusõigust, jättes ilma seadusliku aluseta vangistuses viibiva süüdistatava kohtuistungile toimetamata.
2. Järgnevalt tuleb apellatsioonikohtul hinnata, kas tegemist on kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega

§ 339mõttes, kas see tõi kaasa ka kaitseõiguse rikkumise.

Esmalt tuleb märkida, et kasutatud tehnilised vahendid vastasid

§ 69lg 2 p 1 nõuetele, mille kaudu oli süüdistataval võimalik kohtuistungil osaleda.

Tegemist oli otseülekandega, kus süüdistatavale oli reaalajas näha ja kuulda kõik kohtuistungil toimuv, tal oli võimalik istungil aktiivselt osaleda, esitada taotlusi, küsimusi ning teistel istungil osalejatel oli omakorda võimalik temale küsimusi esitada. Kohtuistungi protokolli kohaselt asus maakohus seisukohale, et videosilla vahendusel osalemine ei piira kaitseõiguse teostamist. Kohus selgitas, et iga kord kui kaitsja ja süüdistatav soovivad nõu pidada, tuleb sellest kohtule märku anda ja kohus kuulutab välja vaheaja, võimaldab neil omavahel nõu pidada nii palju kui vaja. Ringkonnakohtu hinnangul on kaitsjal ka sellises olukorras, kus ta ei viibi füüsiliselt süüdistatavaga ühes ruumis, võimalik efektiivselt oma klienti kaitsta. Seda sellisel juhul, kui kaitsjal on võimalik oma kaitsealusega konfidentsiaalselt ja piisava aja jooksul nelja silma all nõu pidada. Kohus saab sellised tingimused tagada, kui kõik menetlusosalised kohtusaalist lahkuvad ja salvestamisseadmed lülitatakse välja. Seda võimalust pakkus kaitsjale ja süüdistatavale ka maakohus, mida menetlusosalised aga ei kasutanud. Seetõttu ei ole alust arvata, et ainuüksi tehniliste lahendite kasutamine takistas kaitseõiguse teostamist. Tehnilised vahendid on kohtutes reeglina hea kvaliteediga ja virtuaalruumis suhtlemine on muutumas tavapäraseks. 10

1. Vladimir Kahhanovitši väitel olid Jõhvi kohtumaja ja Viru Vangla ühendusel tehnilised probleemid – kaja ja halb kuuldavus, mis ei võimaldanud tal kohtuistungil reaalselt osaleda.
2. Vladimir Kahhanovitš viitas maakohtu istungi alguses, et kui ta räägib, siis on suur kaja. Samas nähtub kohtuistungi protokollist, et süüdistatav on esitanud mitmeid taotlusi (kd 2, tl 26, 27, 28), osalenud aktiivselt tunnistaja M.L. e küsitlemisel (kd 2, tl 31 pöördel kuni tl 32). Puuduvad viited sellele, et helikvaliteet oleks kuidagi mõjutanud süüdistatava olukorda, teinud talle raskeks arusaamise kohtuistungil toimuvast või enda küsimuste-taotluste esitamise. 21.05.2020 toimus süüdistatava kaugülekuulamine (kd 2, tl 36-39). Ka sellel päeval on süüdistatav vastanud ristküsitluse käigus esitatud küsimustele sisuliselt ja adekvaatselt, millest saab järeldada, et kohtusaalis toimuv oli talle piisavalt hästi kuulda. Ringkonnakohus tutvus samuti maakohtu kohtuistungi helisalvestistega, mis on hea kvaliteediga. Salvestis kinnitab sama mis protokoll, et tehniliste vahendite kasutamine ei olnud Vladimir Kahhanovitšile takistuseks kohtuistungil osalemiseks. Seetõttu ei nõustu ringkonnakohus süüdistatava väitega, et ta ei saanud tehniliste probleemide tõttu kohtuistungil osaleda ega oma kaitseõigust teostada.
3. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole

§ 269

lg 2 p 4 nõude rikkumine käsitletav ühegi

§ 339

lg-s 1 sätestatud kriminaalmenetlusõiguse absoluutse rikkumisena, mis toob

§ 341

lg 2 alusel kaasa maakohtu otsuse tühistamise ja kriminaalasja uueks arutamiseks saatmise. Kriminaalasja ei arutatud ilma süüdistatava osavõtuta, osalemine kohtuistungil tagati talle tehniliste lahenduste abil. Ka ei aktualiseeru käesolevas asjas kohtulikul arutamisel ausa ja õiglase kohtumenetluse põhimõtte rikkumine (

§ 339lg 1 p 12).

Vaatamata sellele, et Vladimir Kahhanovitš ei viibinud vahetult kohtusaalis, tagas maakohus pooltele võrdsed võimalused võistlevas kohtumenetluses osalemiseks. Süüdistataval oli kohtuistungil tehniliste lahenduste kaudu osaledes võimalik oma õigusi sama tõhusalt kaitsta kui kohtusaalis olles (vt ka otsuse p 41). Viidatud menetlusnormi rikkumine maakohtu poolt ei ole kaasa toonud ebaseaduslikku ega põhjendamatut kohtuotsust, mistõttu ei ole alust rääkida ka kriminaalmenetlusõiguse muust olulisest rikkumisest

§ 339lg 2 tähenduses.

Kokkuvõtvalt on kohtukolleegium seisukohal, et tegemist ei ole kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega.

1. Vladimir Kahhanovitš leidis, et kohtunik oli erapooletu ja oleks pidanud taanduma. Ringkonnakohus sellega ei nõustu. Kohtuistungi rakendamisel esitas süüdistatav kohtukoosseisu vastu taanduse põhjusel, et kohus ei rahuldanud tema taotlust lükata asja arutamine edasi ja toimetada ta kohtuistungile, mistõttu ei ole kohus objektiivne. Kohus arutas kriminaalasja ainuisikulises koosseisus. 20.05.
2. a tegi kohus määruse (kd 2, tl 23-24), millega jättis Vladimir Kahhanovitši taotluse kohtunik Inna Kirsipuu taandamises rahuldamata. Kohtunik leidis, et ei esine ühtegi

§-s 49 ettenähtud taandamise alust. Tema ei näe asjaolusid, millistel võiks ta olla antud kriminaalasjas erapoolik süüdistatava suhtes. Asjaolu, et süüdistatava taotlus on kohtu poolt jäetud rahuldamata, ei näita, et kohtunik on erapoolik. 46. Kuna taandus esitati kohtuniku vastu põhjusel, et kohtunik ei ole erapooletu, ei ole asjakohane hinnata muid

§-s 49 sätestatud taandamise aluseid. Maakohus märkis õigesti, et kohtu poolt tema taotluse rahuldamata jätmine ei näita, et kohtunik ei ole erapooletu. Kohtul lasub tulenevalt

§-s 284 sätestatust kohustus lahendada kõik kohtuistungil esitatud taotlused, mis ei tähenda, et need tuleb alati rahuldada. Asjaolu, et see ei lahene alati taotluse esitaja soovi kohaselt, ei näita vähimalgi määral kohtuniku erapoolikust. Kuigi käesoleval juhul jättis maakohus süüdistatava poolt tema kohtuistungile toimetamise taotluse põhjendamatult rahuldamata, ei tähenda ka see, et kohtunik oleks olnud erapooletu. Kohus eksis küll menetlusnormi kohaldamisel, kuid kogu istungi käik kinnitab, et kohus on kohtumenetluse 11 pooli, kelleks on ka süüdistatav, kohelnud lugupidavalt ja ühetaoliselt, taganud kõigile võrdsed võimalused kriminaalasja kohtulikul arutamisel osalemiseks. Mingeid viiteid kohtuniku erapoolikusele ringkonnakohus ei tuvastanud. II

1. KarS § 318 lg 1 (teo toimepanemise ajal KarS § 318, samas sõnastuses) näeb muuhulgas ette vastutuse kannatanu poolt kriminaalmenetluses ütluste andmisest aluseta keeldumise eest.
2. Esmalt märgib ringkonnakohus, et apellantide väited on jäänud sisuliselt samaks, mis esitati maakohtus ja millele maakohus on ammendavalt vastanud. Apellatsioonikohus nõustub maakohtu põhjendustega ja ei pea neid vajalikuks täies mahus üle korrata, vaid peatub olulisematel väidetel.
3. Maakohus tuvastas õigesti, et Vladimir Kahhanovitš oli A.S. kriminaalasjas nr 18922700044 kannatanu. Kriminaalasjas alustati menetlust temale kehavigastuste tekitamises.

§ 37

lg 1 kohaselt on kannatuks nii füüsiline kui juriidiline isik, kelle õigushüve on tema vastu suunatud kuriteoga või süüvõimetu isiku õigusvastase teoga vahetult kahjustatud. Selliseks õigushüveks oli Vladimir Kahhanovitši tervis. Menetleja oli enne Vladimir Kahhanovitši ülekuulamist tutvunud vähemalt vangla turvakaamera salvestisega, mis kinnitas teise kinnipeetava poolt Vladimir Kahhanovitši ründamist ja talle kehavigastuste tekitamist. Seega oli tegemist erilise isikutunnusega isikuga, kannatanuga, kes saab realiseerida KarS § 318 koosseisu. 50. Apellantide hinnangul oli Vladimir Kahhanovitšil õigus keelduda ütluste andmisest, kuna need võisid teda süüstada, s.o

§ 71lg 2 p 1 alusel.

Ringkonnakohus sellega ei nõustu ja leiab, et maakohus on veatult tuvastanud, et Vladimir Kahhanovitšil ei olnud seaduslikku alust ütluste andmisest keelduda. Uurija soovis Vladimir Kahhanovitši kuulata üle kannatanuna temale kaaskinnipeetava poolt kehavigastuste tekitamises. Nende asjaolude kohta ütluste andmine ei saa kuidagi süüstada Vladimir Kahhanovitšit ennast. Maakohus on seda veenvalt põhjendanud, tuvastanud, et esmalt sai Vladimir Kahhanovitš kambris peksa, mingeid viiteid tema enda agressiivsusele ei ole. Alles siis kui valvurid viisid mõlemat kinnipeetavat kambrist välja, ründas Vladimir Kahhanovitš A.S. t. Need on kaks eraldi tegu. Sellest, et rünne tema vastu oli lõppenud, sai kindlasti aru ka Vladimir Kahhanovitš, sest sündmustesse olid selleks ajaks sekkunud juba valvurid. Ei pea olema õigusteadmistega isik, et mõista, millised ütlused kahjustaksid enda huve, oleksid antud enda vastu ja millised mitte. Seda enam, et tegemist oli igale inimesele väga lihtsalt arusaadava teoga, löömisega. Ütlustest, mille sisuks on selgitus, kelle poolt, millal ja milline tegu on toime pandud kannatanu suhtes, ei saa tekkida süüstavaid asjaolusid temale endale. 51 Samuti väidavad apellandid, et Vladimir Kahhanovitš ei ole keeldunud ütluste andmisest. Ka selle väitega ringkonnakohus ei nõustu. Vladimir Kahhanovitši 09.05.

1. a kannatanuna ülekuulamise protokolli (kd 1, tl 1) on kantud ütlustena järgmine tekst, mida sisaldab ka süüdistus: „Mul on kõigest ükskõik, ma ei taha millestki rääkida. Minul mitte kellegi vastu mittemingisuguseid pretensioone ei ole. Ma ei ole üldse mingi kannatanu. Mul on ükskõik sellest, kui mind ennast võidakse vastutusele võtta. Ma ei hakka ühtegi protokolli allkirjastama ja midagi kirjutama, sest mul ei ole mitte midagi öelda.“ Sellest nähtub üheselt, et Vladimir Kahhanovitš keeldus rääkimast, mis toimus, väitis vaid, et tema pole kannatanu ja temal pole mingeid pretensioone. Seda ei saa kuidagi käsitleda kuriteosündmuse kohta ütluste andmisena. Menetlejal ei lasu mingit kohustust kanda ülekuulamise protokolli lisaks veel lauset, et 12 kannatanu keeldus ütluste andmisest. Sellise lause puudumisest ei saa järeldada, et Vladimir Kahhanovitš ei keeldunud ütluste andmisest nagu väidab kaitsja. Kummastav on ka kaitsja arusaam nagu peaks menetleja alustama ülekuulamist küsimusega kas isik soovib ütlusi anda või keeldub. Kannatanule võib selline küsimus olla pigem ehmatav ja takistada edaspidist koostööd menetlejaga.
2. Käesolevas asjas on menetlusosalised ja ka maakohus keskendunud sellele, kas ja mil määral selgitati kannatanule (Vladimir Kahhanovitšile) tema õigusi ja kohustusi ja kas ta neist ikka aru sai. Esmalt tuleb märkida, et väga pikka aega, juba aastast 2006 ei eelda KarS § 318 koosseis, et kannatanut või tunnistajat on vajalik hoiatada sellest, et ilma seadusliku aluseta ütluste andmisest keeldumine toob kaasa kriminaalvastutuse. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole KarS § 318 objektiivse koosseisu täitmiseks vajalik, et menetleja jõuaks selgitada kannatanule kõik õigused, seda eriti olukorras, kus kannatanu on ilmselgelt vaenulik. Oluline on, kas menetlustoimingule allutatud isik sai piisavalt aru, kellena ja millisele menetlustoimingule teda soovitakse allutada, kas see informatsioon on piisav, et kannatanu saab selle alusel teha otsustuse kuidas käituda. Sellele küsimusele saab käesolevas asjas vastata jaatavalt.
3. Tunnistaja M.L. e ütluste kohaselt selgitas ta esmalt lühidalt Vladimir Kahhanovitšile tema kutsumise põhjuse ja kui viimane sai teada, et kannatanuna, siis ta ärritus silmnähtavalt, hakkas kohe rääkima, et ei hakka mingeid ütlusi andma. Seejärel selgitas ta ütluste andmisest keeldumise tagajärgi. Asjaolu, et seda Vladimir Kahhanovitšile selgitati, nähtub tema enda poolt ülekuulamisel väidetust. Nimelt ütles Kahhanovitš, et tal on ükskõik, kui teda võidakse vastutusele võtta. Tunnistaja sõnul kandis ta protokolli tõlgi vahendusel kõik selle, mida Vladimir Kahhanovitš ütles. Ta keeldus protokolli allkirjastamast ja ei oodanud ära selle väljatrükki. Ta selgitas õigusi ja kohustusi lühidalt, tõlk tõlkis, pakkus neid lugeda paberkandjal, Kahhanovitš keeldus. See toiming jäi pooleli, kuna kinnipeetav oli ärritunud ja lahkus. Vladimir Kahhanovitš tunnistas ka ise, et uurija ütles talle, et hakkab teda üle kuulama kannatanuna seoses asjaoludega, mis juhtusid kambrikaaslasega. Samuti kinnitas ta, et ei hakanud vaatama, mis paber talle anti, ega kirjutanud alla, sest ta ei arva, et on kannatanu. Ainuüksi nendest tõenditest saab järeldada, et kui Vladimir Kahhanovitš sai aru, et teda soovitakse üle kuulata kannatanuna, keeldus ta ütlusi andmast ja lahkus. Ta keeldus sellega täitmast kohustust, mille seadus (

§ 38lg 2 p 2) kannatanule paneb, et menetlejal oleks võimalik koguda tõendusteavet.

Kuna Vladimir Kahhanovitšil ei olnud ühtegi seaduslikku alust ütluste andmisest keelduda (vt otsuse p 50), täitis ta KarS § 318 lg 1 objektiivse koosseisu.

1. Ringkonnakohtu hinnangul kõrvaldamata kahtlusi Vladimir Kahhanovitši süüs ei jäänud ning maakohus on süüdistatava põhjendatult süüdi tunnistanud KarS § 318 lg 1 järgi. Kohtupraktika kohaselt ei tähenda kõrvaldamata kahtluse nõude (in dubio pro reo) tõlgendamine süüdistatava kasuks seda, et kohus peab isiku süüküsimuse käsitlemisel aluseks võtma süüdistatava jaoks soodsaima versiooni olukorras, kus puuduvad kaitseversiooni kinnitavad toetuspunktid. Süüdistatava kasuks tuleb tõlgendada vaid sellised kõrvaldamata kahtlused, mis on konkreetseid asjaolusid arvestades ka eluliselt usutavad (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi lahendid nr 3-1-1-38-11 p 18 ja nr 3-1-1-64-16 p 11). 55 Käesolevas asjas ei tõusetu küsimust ka keelueksimusest KarS § 39 tähenduses, et Vladimir Kahhanovitš ei oleks saanud aru sellise teo keelatusest. Süüdistatav teadis väga hästi, et ta on kohustatud ütlusi andma ning keeldumise korral toob see kaasa vastutuse. Selle järelduse saab teha tema enda poolt öeldust, et tal on ükskõik, kui teda võib vastutusele võtta. 13
2. Kohtukolleegium nõustub maakohtuga selles, et tunnistaja M.L. e ütlustes pole alust kahelda, need on selged, loogilised ja eluliselt usutavad. Maakohus on tunnistaja usaldusväärsust piisava põhjalikkusega oma otsuses käsitlenud, toonud välja ka põhjendused, miks samas ei saa pidada usaldusväärseks süüdistatava ütlusi. Apellatsioonides väidetu ei anna alust asuda teistsugusele seisukohale. Ringkonnakohus märgib täiendavalt, et ainuüksi asjaolu, et tegemist oli menetlejaga, kes viis läbi uurimistoimingut, ei anna alust suhtuda tema ütlustesse kriitiliselt, seada neid kahtluse alla. Menetleja peab koguma tõendeid tema menetluses olevas kriminaalasjas. Kui on alust arvata, et kellegi suhtes on toime pandud kuritegu, tuleb see isik üle kuulata, mida uurija M.L. sooviski Vladimir Kahhanovitši puhul teha. Puudub igasugune alus väita, et menetleja kandis Vladimir Kahhanovitši ülekuulamisprotokolli seda, mida ülekuulatav ei öelnud, jättes samas menetlustoimingu teostamata olukorras, kus kannatanu oleks soovinud ütlusi anda. Selline kriminaalasjas tähtsust omavate asjaolude moonutamine võib menetlejale kaasa tuua kriminaalvastutuse. Apellandid ei ole nimetanud ühtegi tõsiseltvõetavat põhjust, miks oleks pidanud kogemustega menetleja (töötanud Viru Vanglas menetlejana alates
3. aastast) hakkama Vladimir Kahhanovitši vastu süütõendit looma. Tegemist on ka kolleegiumi hinnangul süüdistatava kaitseversioonist tingitud paljasõnalise väitega, mis tuleb jätta tähelepanuta. III
4. Viru Maakohus mõistis Vladimir Kahhanovitšile KarS § 318 lg 1 järgi karistuseks 10 kuud vangistust. KarS § 65 lg 2 alusel mõistis maakohus talle liitkaristuseks kohtuotsuste kogumis 1 aasta 3 kuud 10 päeva vangistust, liites mõistetud karistusele Viru Maakohtu 22.02.
5. a otsusega mõistetud vangistuse ärakandmata osa 5 kuud 10 päeva vangistust.
6. Maakohus leidis, et karistuse mõistmisel tuleb arvestada raskendava asjaoluna KarS § 58 p 9 mõttes süüteo toimepanemist teise süüteo varjamiseks, kuna Vladimir Kahhanovitš andis maakohtu istungil A.S. kriminaalasjas kannatanuna tegelikkusele mittevastavaid ütlusi, avaldades, et keegi ei ole tema suhtes vägivalda kasutanud ja kehavigastuse sai ta vastu kraanikaussi kukkudes. See näitab, et kohtueelse uurimise käigus 09.05.2018 kannatanuna ülekuulamisel ei olnudki tal muud soovi, kui iga hinna eest varjata kuritegu.
7. Ringkonnakohus maakohtu taolise käsitlusega ei nõustu ja leiab esitatud apellatsioonide piiridest väljudes, et Viru Maakohus on kohaldanud materiaalõigust vääralt, mis on kaasa toonud süüdistatavale põhjendamatult raske karistuse mõistmise. Kohtupraktikas on leitud, et kuriteo asjaoludest vaikimine võib olla karistatav vaid ehtsaks tegevusetusdeliktiks oleva KarS § 307 lg 1 järgi, mitte aga kuriteo varjamisena KarS § 306 lg 1 järgi (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
8. oktoobri
9. a otsus asjas nr 3-1-1-57-10, p 15.2). KarS § 58 p 9 kohaldamine eeldab seda, et isik tegutseb varjamise eesmärgil, ehk kavatsetult KarS § 16 lg 2 mõttes (Sootak - KarS. Kommentaar.
10. trükk, § 58, komm 10). Kriminaalkolleegiumi meelest ei olnud Vladimir Kahhanovitši vaikimise motiiviks see, et A.S. kuritegu jääks avastamata, vaid ta ei soovinud ennast selle menetlusega siduda. Kas A.S. kuritegu muude tõendite alusel avastatakse, oli talle ükskõik. Seega oli Vladimir Kahhanovitšil kuriteo varjamise osas vaid otsene tahtlus KarS § 16 lg 3 tähenduses: ta teadis, et tema vaikimine raskendab kuriteo avastamist ja möönis seda, mis aga ei ole KarS § 58 p 9 jaatamiseks piisav.
11. Arvestades eeltoodut, leiab ringkonnakohus, et kuna Vladimir Kahhanovitši karistust raskendavaid asjaolusid ei ole, tuleb tema karistust kergendada. KarS § 318 lg 1 sanktsiooni alusel on võimalik karistuseks mõista kuni ühe aasta pikkune vangistus. Ringkonnakohus nõustub muus osas maakohtu põhjendustega, miks ei ole võimalik Vladimir Kahhanovitšit 14 karistada rahalise karistusega (kuigi sanktsioon seda võimaldab), vaid vangistusega, samuti tema süü suuruse tuvastamisel arvesse võetud asjaoludega, ning leiab, et Vladimir Kahhanovitšile tuleb mõista 6 kuu pikkune vangistus.
12. Kuna Vladimir Kahhanovitš pani uue kuriteo toime karistuse kandmise ajal, tuleb talle mõista ka uus liitkaristus kohtuotsuste kogumi eest KarS § 65 lg 2 alusel. Vladimir Kahhanovitšile Viru Maakohtu 22.02.
13. a otsusega mõistetud vangistusest on süüdistataval kohtuotsuse tegemise kuupäevaks ärakandmata karistust veel 3 päeva (karistuse kandmise aeg lõppeb 16.12.2020), seega kujuneb liitkaristuseks 6 kuud ja 3 päeva vangistust. Selleks, et tagada kohtuotsusega mõistetud vangistuse täitmine, tuleb kohaldada Vladimir Kahhanovitši suhtes

§ 130lg 41 alusel tõkendit vahistamine alates 16.

detsembrist 2020 kuni käesoleva kohtulahendi jõustumiseni. IV 62. Eelnevat kokku võttes ning juhindudes

§ 337

lg 1 p-st 4, § 338 p-st 4, § 340 lg 2 pst 4, tühistab ringkonnakohus Viru Maakohtu otsuse osaliselt, s.o Vladimir Kahhanovitšile KarS § 318 lg 1 järgi mõistetud karistuses ja KarS § 65 lg 2 alusel moodustatud liitkaristuses. Kriminaalkolleegium mõistab Vladimir Kahhanovitšile uue karistuse ja korrigeerib sellest tulenevat liitkaristust. 63. Viimaks teeb ringkonnakohus otsustuse apellatsioonimenetluse kuludes, milleks on riigi õigusabi korras määratud kaitsja Irina Gromtsevi poolt apellatsioonimenetluses Vladimir Kahhanovitšile õigusabi osutamise tasu. Taotluse kohaselt kulus kaitsjal apellatsiooni koostamiseks 60 minutit, kohtuistungil 06.11.2020 osalemiseks 4 minutit ja 08.12.2020 istungipäeval 70 minutit. Samuti taotleb kaitsja tasu sõidule kulutatud aja eest Jõhvi-TartuJõhvi marsruudil 50 eurot. Kokku on õigusabikulud 232,80 eurot. Muude kuludena taotleb kaitsja sõidukulude hüvitamist 93,60 eurot. Kokku on tasutaotlus 326,40 eurot, sh käibemaks 54,40 eurot.

§ 175

lg 1 p 4 kohaselt on menetluskuludeks muu hulgas määratud kaitsjale määratud tasu ja kulud nende põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Taotletava tasu suuruse mõistlikkuse hindamisel tuleb võtta arvesse, kas kaitsja tehtud toimingud on vajalikud, nendeks kulunud aeg põhjendatud ja kaitsja tunnitasu mõistliku suurusega (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi lahend nr 3‑1‑1‑90‑16, p 16). Ringkonnakohus, juhindudes riigi õigusabi seaduse § 23 lg-st 1 ja § 22 lg-st 7, leiab, et taotlus on põhjendatud ja tuleb rahuldada. Kuna ringkonnakohus teeb

§ 337

lg 1 p-s 4 nimetatud lahendi, tuleb riigi õigusabi tasu kui

§ 175

lg 1 p-s 4 nimetatud menetluskulu

§ 185lg 1 alusel jätta riigi kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/ Ingeri Tamm Erkki Hirsnik 15 Aarne Sarjas