) § 459 lg 1 kohaselt on pärast otsuse jõustumist, millega kostjalt mõisteti välja perioodilised maksed või kohustati kostjat täitma muid korduvaid kohustusi, pooltel õigus uues hagis nõuda maksete suuruse ja tähtaegade muutmist otsuses, kui oluliselt on muutunud maksete suurust või kestust mõjutavad asjaolud, mille alusel on tehtud nõude rahuldamise otsus (p 1) ja hagi esitamise aluseks olevad asjaolud on tekkinud pärast asja arutamise lõpetamist, mille kestel oleks võinud haginõuet suurendada või vastuväiteid esitada (p 2). Otsust võib
lg 2 järgi muuta alates uue hagi esitamise ajast, välja arvatud juhul, kui seaduse kohaselt võib nõuda otsuse muutmist ka tagasiulatuvalt.
sätestab, et elatise suuruse muutmist saab kumbki pool nõuda hagimenetluses, kui elatisnõude aluseks olevad asjaolud on muutunud. Kokkuvõtlikult on elatise suuruse muutmiseks alust siis kui lapse vajadused ja/või vanemate varaline seisund on võrreldes esialgse kohtulahendi tegemise ajaga sedavõrd muutunud, et annavad aluse muuta elatise suurust, kusjuures kumbki pool peab üldjuhul tõendama nende asjaolude muutumist, millele tema väited või vastuväited tuginevad. Selleks, et kohus saaks hagi rahuldada, tuleb kohtul seega tuvastada faktid, mille põhjal saab järeldada, et asjaolud, mis olid aluseks hageja poolt elatise maksmisele vastavalt 17.05.2016 Harju Maakohtu kohtuotsusele, mille kohaselt peab hageja tasuma kostja ülalpidamiseks elatist miinimummääras, on oluliselt muutunud, ning et see muutus on tekkinud pärast 17.05.2016 ehk pärast kohtuotsuse tegemist. Perekonnaseaduse (PKS) § 101 lg 1 kohaselt igakuine elatis ühele lapsele ei või olla väiksem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära. Kuna PKS § 101 lg 1 järgi ei või igakuine elatis ühele lapsele olla üldjuhul väiksem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära ning last on kohustatud ülal pidama mõlemad vanemad, kulub lapse vajaduste rahuldamiseks eelduslikult kahekordne miinimumelatis (miinimumelatis nõude esitamise ajal on 292 eurot) ning selles ulatuses ei ole vaja lapse vajaduste rahuldamiseks tehtavaid kulutusi kohtumenetluses tõendada. Tuvastatud on, et 17.05.2016 kohtuotsuses tsiviilasjas 2-15-15567 on kohus leidnud, et hageja on kohustatud lapse vajadustest ja hageja vanemate varalisest olukorrast lähtudes tasuma kostjale ülalpidamiseks elatist, mis vastab poolele Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäärale. Kui elatise väljamõistmise ajal 17.05.2016 oli miinimumelatis 195 eurot ja elatise vähendamise hagi esitamisel 06.06.2020 on miinimumelatis 292 eurot, siis on elatise väljamõistmise ajal kohtuotsusega tuvastatud, et lapse vajadused eelduslikult muutuvad ajas arvestuslikult samal määral, kui muutub miinimumpalk, millest arvestatatakse tasumisele kuuluv miinimumelatis. Kuna elatise summa on ajas muutuv, siis on mõistlik arvata, et miinimumelatise muutumine on seotud eelkõige elukalliduse tõusuga, mitte pooltevahelise vaidluse taasavamisega kus kohus peaks uues vaidluses tuvastama, kas väljamõistetud elatis ikka kuulub lapse vajaduste rahuldamiseks. Asjaolu, et statistiliste näitajate alusel ei pruugi iga lapse vajaduseks kuluda seaduses sätestatud miinimumelatis, ei lükka ümber varem kohtuotsusega tuvastatut ja seaduses sätestatud eeldust, et lapse vajadusteks kulubki seadusega ette nähtud miinimumelatis ning ka konkreetse lapse ülalpidamiseks võib kuluda just seaduses sätestatud miinimumelatisemäär ja rohkemgi. Asjaolu, kui hageja arvates võiks erinevatele statistilistele näitajatele tuginedes pidada kostja vajadusi ülemääraselt suureks, ei lubaks kohtul iseenesest hinnata kostja vajadusi teisiti, kui seda on tehtud varasemalt. Kostja on veenvalt põhistanud, et tema vajadusteks kulub endiselt vähemalt kahekordne miinimumelatis, s.o. 584 eurot. Kohtul ei ole põhjust kahelda, et kostjal kulub ühes kuus keskmiselt elamispinnale 79,50 eurot, kommunaalkuludele 79,78 eurot, internetile/TV/telefonile 20,89 eurot, mobiiltelefonile 9,60, toidule 200 eurot; riietele 118,20 eurot, hügieenitarvetele 25 eurot, majapdiamisvahenitele 10 eurot, tervishoiule 25 eurot, koolitarvetele 24,52 eurot, klassiraha 12,51 eurot, huviring 49 eurot, raamatutele 17,23 eurot missugused kulud on kahtlemata vajalikud kulud (II kd t.l. 247). Visiiditasu 1,25 eurot on kohtu arvates põhjendatud arvata igakuuliste tervishoiukulude hulka. Pooled ei vaidle, et kostjal on diagnoositud raske xxx, mille tõttu vajab lapse toidumenüü erilist tähelepanu, et kostja vajab xxx tõttu xxx ja eriarsti väljakirjutatud abivahendeid, et kostjal on probleemid xxx (I kd t.l. 151-153, II kd t.l. 208-212). Seega on veenvalt põhistatud kostja väide, et seoses kostja tervisega kulub kostja ülalpidamiseks enam rahalisi vahendeid, kui tegemist oleks terve lapsega. Samuti ei vaidle pooled selle üle, et kostjal on diagnoositud xxx, xxx ning xxx (I kd t.l. 7172, 216-242). Kostja on põhistanud, et tal on ka kulutusi igakuuliselt lemmikloomle 39,46 eurot, meeleahutusele 17,23 eurot, sünnipäev 5 eurot, ja muud kulud 20 eurot (II kd t.l. 247). Kuigi võib vaielda, kas meelelahtuse kulud ja muud kulud, sh lemmiklooma ülalpidamise kulud kuuluvad lapse esmavajaduste hulka ja kas kostja toitub ikka tervislikult või kas toidule peaks kulutatama 200 eurot kuus, siis on kostja poolt esitatud põhjendustega, mis on dokumentaalselt põhistatud, ümber lükatud hageja väide nagu võiks kuidagigi järeldada, et kostja vajadused, millised on tuvastatud 17.05.2016 kohtuotsusega oleksid muutunud elatise vähendamise hagiavalduse seisuga väiksemaks, kui on seaduses sätestatud lapse miinimummvajadused, millest lähtudes oli 17.05.2016 kohtuotsusega hagejalt välja mõistetud elatis kostja kasuks (II kd t.l. 14-182, 184-205, 207, 247). Tuvastatud on, et hageja sissetulek 255 eurot temalt kostja kasuks elatise väljamõistmise ajal oli tunduvalt väiksem kui miinimumpalk 390 eurot ja hagiavalduse esitamise ajal on hageja sissetulek 584-730 eurot, mis on veidi suuremgi või vähemalt sama suur kui miinimumpalk (I kd t.l. 5-10, 52), mis hetkel on 584 eurot. Seega ei ole tõendatud hageja väide, et tema sissetulekud, mis olid ka elatise väljamõistmise ajal peaaegu olematud, oleksid sedavõrd muutunud võrreldes ajaga, mil hagejalt mõisteti välja elatis kostja kasuks. Vaidlust ei ole selle üle, et kostja ema tervislik seisund ega võime ennast ja oma alaealist last üleval pidada ei ole muutunud (I kd t.l. 53, 69-70, 183-184). Tuvastatud on, et hageja ülalpidamisel on veel üks laps M L, kes on sündinud xxx ( I kd t.l. 4). Kuna hageja laps M L on sündinud xxx, s.o. peale kohtutotsuse tegemist, milleg on hagejalt kostja kasuks välja mõistetud elatis, siis on kahtlemata hageja teise lapse ülalpidamiskohustuse täitmine selliseks asjaoluks, mida ei ole võetud arvesse ajal, mil hagejalt mõisteti J I L ülalpidamiseks välja elatis 17.05.2016 tehtud kohtuotsusega. PKS § 102 lg 1 järgi isik vabaneb ülalpidamiskohustusest selles ulatuses, milles ta ei ole tema muid kohustusi ja varalist seisundit arvestades võimeline andma teisele isikule ülalpidamist, kahjustamata enese tavalist ülalpidamist. Tulenevalt PKS § 102 lg 2 vanemad ei vabane lõike 1 kohaselt oma alaealise lapse ülalpidamise kohustusest. Kui vanem on lõikes 1 nimetatud olukorras, peab ta kasutama tema käsutada olevaid vahendeid enda ja lapse ülalpidamiseks ühetaoliselt. Kohus võib mõjuval põhjusel siiski vähendada elatist alla käesoleva seaduse § 101 lõikes 1 sätestatud määra. Mõjuvaks põhjuseks võib olla muu hulgas vanema töövõimetus või olukord, kus vanemal on teine laps, kes elatise väljamõistmisel käesoleva seaduse § 101 lõikes 1 sätestatud määras osutuks varaliselt vähem kindlustatuks kui elatist saav laps. Hageja ei ole usutavalt tõendanud, et tema varalisest seisundist tulenevalt ei ole ta võimeline andma kostjale ülalpidamist seaduses sätestatud miinimummääras. Asjaolu, et hagiavalduse kohaselt on hageja koondatud hagejale endale kuuluvast äriühingust 08.06.2020, s.o. peale hagiavalduse esitamist (I kd t.l. 14-15) ei luba arvata midagi muud, kui et hagejal on kohustus leida endale uus töökoht, et tagada endale sissetulek, et üleval pidada oma alaealisi lapsi ja iseennast. Riigikohus on lahendis 216-118651 (p 18) märkinud, et vanemal on kohustus hankida nii enda kui ka oma laste vajaduste rahuldamiseks vajalikud vahendid, olgu siis sissetuleku arvel või piisava sissetuleku puudumise korral ka muu vara arvel. Igal juhul ei ole hageja toonud kohtu ette selliseid asjaolusid, mis lubaksid kohtul tuvastada, et hageja varanduslik olukord on muutunud sel määral, mis oleks põhjuseks muuta varasema kohtuotsusega väljamõistetud elatise suurust, sest hagejal on kohustus hankida nii enda kui oma mõlema lapse vajaduste rahuldamiseks vajalikud vahendid. Hageja ei ole tõendanud, et temal ei ole võimalik leida tööd, et tagada iseenda ülalpidamine ja oma teise lapse ülalpidamine. Hageja ei ole toonud kohtu ette ka asjaolusid, millest tulenevalt võiks mingilgi moel järeldada, et hageja teine laps Maria L, kes on sündinud peale 17.05.2016 tehtud kohtuotsust, millega mõisteti hagejalt välja kostja kasuks elatis, osutuks varaliselt vähem kindlustatuks, kui hageja jätkaks kostjale elatise tasumist kohtuotsusega väljamõistetud summas. Kohus peab vajalikuks veelkord märkida, et ka teise lapse olemasolu iseenesest ei saa olla põhjuseks, et vähendada väljamõistetava elatise suurust alla seaduses sätestatud miinimummäära (I kd t.l. 57-61). Kuna vaidlust ei ole, et riigi poolt ettenähtud lapsetoetus laekus lapse ema arvelduskontole elatise väljamõistmise ajal, siis ei ole samuti kohtu arvates põhjendatud võtta elatise vähendamisel arvesse lapsetoetuse laekumist kostja ema arvelduskontole. Hageja ei ole tõendanud, et lapsetoetuste laekumine lapse emale oleks selliseks muutunud asjaoluks elatise vähendamise hagi esiamisel võrreldes elatisnõudes kohtuotsuse tegemise ajaga. Riigikohus on ka selgitanud (3-2-1-35-17, p 28.2), et ainuüksi riiklike peretoetuste maksmise fakt iseenesest ei anna alust elatist automaatselt alla miinimummäära vähendada. Elatise vähendamiseks alla miinimumi võib riiklike peretoetuste maksmine olla mõjuv põhjus koostoimes muude asjaoludega, nt vanemate halva varalise seisundiga või kui pool on tõendanud, et laste vajadused on miinimummäärast väiksemad. Tuginedes nimetatud Riigikohtu seisukohale märgib kohus, et elatise väljamõistmiseks alla PKS § 101 lg 1 sätestatud määra ei saa olla ainuüksi asjaolu, et hageja saab riiklikke toetuseid, mille arvelt saab osaliselt hageja vajadusi katta. Riiklike toetuste maksmise eesmärgiks ei ole kindlasti vähendada vanemate ülalpidamiskohustuse ulatust. Kuna hageja ei ole toonud kohtu ette asjaolusid, mille põhjal oleks võimalik lugeda tõendatuks, et need võiksid olla oleksid mõjuvaks põhjuseks juba väljamõistetud elatise muutmiseks ja elatise vähendamiseks alla seaduses sätestatud miinimummäära, siis ei ole kohtul põhjust käesolevas menetluses kaaluda varasema kohtuotsusega hagejalt väljamõistetud elatise suuruse, mis vastab seaduses sätestatud miinimumelatisele, vähendamist alla miinimummäära. Asja lahendamisel ei ole tähtsust poolte väidetel ja tõenditel (I kd t.l. 111-147, II kd t.l. 2-3, 213215, 243-246), millistele kohus käesoleva lahendi tegemisel ei ole tuginenud ja neid kohus ei hinda. Menetluskulude jaotus
Kuna kohus jätab hagi rahuldamata, siis jätab kohus menetluskulud hageja kanda.
lg 1 sätestab, asja menetlenud kohus märgib menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses.
lg 1 kohaselt menetluskulude rahalise suuruse määrab menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks ka siis, kui menetlusosalised ei esita menetluskulude kindlaksmääramise taotlust, võttes aluseks menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid. Kuna kostja menetluskulude nimekirja kohtule esitanud ei ole. Kuna ka asja materjalidest ei nähtu, et kostja oleks kandnud menetluskulusid, siis määrab kohus kostjale hüvitatavateks menetluskuludeks 0 eurot. /digitaalselt allkirjastatud/ Iris Kangur-Gontšarov kohtunik
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.