← Eesti

2-20-144153/31

Obsah (8)§ 96§ 80§ 97§ 100§ 101§ 102§ 105§ 108

Tsiviilasi nr 2-20-144153 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Maakohus Kohtunik Hiie Lindmets teatavaks- 21. aprill 2021, Tartu kohtumaja Otsuse avalikult tegemise aeg ja koht Tsiviilasja num

) on sätestatud põlvnemisest tulenev ülalpidamiskohustus.

§ 96

esimese lause kohaselt on ülalpidamist kohustatud andma täisealised esimese ja teise astme ülenejad ja alanejad sugulased. Vaidlust ei ole selles, et kostja on hageja isa (dtl 34), seega ülenejaks sugulaseks

§ 80lg 1 järgi, olles ülalpidamiskohustuslaseks.

3.

§ 97p-st 1 tulenevalt on ülalpidamist õigustatud saama alaealine laps. Hageja on käesoleval ajal alla 18-aastane isik, seega alaealine. 3

(9)4. Lapse ülalpidamine tähendab lapse igapäevaste vajaduste rahuldamist ja tema arenguks piisavate vahendite tagamist. Selle eest, et laps saaks kasvamiseks ja arenguks vajaliku ülalpidamise, on kohustus hoolitseda mõlemal vanemal. 5.

§ 100

lg-d 1 ja 2 sätestavad, et ülalpidamist antakse üldjuhul raha perioodilise maksmisega (vaid mõjuval põhjusel võib kohustatud isik nõuda, et tal võimaldataks anda ülalpidamist muul viisil) ning et alaealise lapse vanem täidab lapse ülalpidamise kohustust elatise maksmise teel eeskätt juhul, kui ta ei ela lapsega koos või kui ta ei osale lapse kasvatamises. Vaidlust ei ole selle üle, et hageja ja kostja elavad eraldi alates vanemate kooselu lõppemisest

  1. aasta oktoobris ning kuni
  2. aasta oktoobrini tasus kostja hageja ülalpidamiseks vastavalt vanemate omavahelisele kokkuleppele elatist 300 eurot kuus.
  3. Hageja on esitanud kohtule nõude elatise väljamõistmiseks miinimummääras alates
  4. novembrist 2020 kuni hageja täisealiseks saamiseni. Seejuures on hageja sidunud oma nõude miinimumelatisega, st selle suuruse muutumisega. Kohus selgitab, et kohtule esitatud elatise nõude rahuldamise eelduseks on kohustatud isiku poolt ülalpidamiskohustuse täitmata jätmine, st rikutud on lapse õigust saada ülalpidamist. Ülalpidamiskohustuse rikkumisega on tegemist ka siis, kui vanem annab lapsele ülalpidamist ebapiisavalt või ebaregulaarselt. Vaidlust ei ole selles, et kostja on alates
  5. aasta novembrist kuni
  6. aasta märtsini tasunud hageja ülalpidamiseks elatist 150 eurot kuus ja
  7. aasta aprillis 200 eurot kuus (dtl 76, 80, 81, 83, 113, 146, 213).
  8. Lapse ülalpidamise nõude suurus on sätestatud

§-s 99. Viidatud paragrahvi lg-te 1 ja 2 järgi määratakse ülalpidamise ulatus kindlaks ülalpidamist saama õigustatud isiku (sh lapse) vajadustest ja tema tavalisest elulaadist lähtudes, arvestades õigustatud isiku kõiki eluvajadusi, sh tema võimete ja kalduvuste kohase hariduse ja kutsealase ettevalmistusega seotud kulutusi, alaealise ülalpeetava puhul ka tema kasvatamise kulutusi. Kohus märgib, et kehtiva regulatsiooni eesmärgiks on tagada lapse igapäevaste vajaduste rahuldamine ja tema arenguks piisavad materiaalsed vahendid.

§ 101

lg 1 kohaselt ei või igakuine elatis ühele lapsele olla väiksem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära. Vabariigi Valitsuse

  1. detsembri 2019 määrusega nr 115 on alates
  2. jaanuarist 2020 kuutasu alammääraks täistööajaga töötamise korral 584 eurot.
  3. aastal ei ole kuupalga alammäär muutunud. Seega ei tohi igakuine elatis ühele lapsele olla käesoleval ajal väiksem kui 292 eurot. Seaduses ettenähtud elatise alammäära osas ei tule hagejal elatise suurust eraldi põhjendada ja tõenditega tõendada. Kohus märgib, et viidatud põhimõte kehtib jätkuvalt, vaatamata Riigikohtu kriitikale miinimumelatise suuruse määramise kehtiva korra kohta. Nimelt on Riigikohus korduvalt märkinud, et praeguseks ajaks võib poole miinimumpalgana määratud miinimumelatise maksmine olla miinimumpalga kiire (elukallidusest kiirema ja keskmisest sissetulekust suurema) tõusu tõttu muutunud ebaproportsionaalselt suureks ning suurelt osalt vanematelt tuleks jõukohane elatis välja mõista väiksemas ulatuses. Miinimumpalk ei seostu laste vajadustega ega ole seetõttu enam sobiv vahend elatise määramiseks. See ei arvesta ka vanemate võimalusi elatist maksta. Riigikohtu hinnangul peaks seadusandja kaaluma miinimumelatise vähendamist, veel parem uuringutel põhineva vajaduspõhise miinimumelatise kehtestamist (Riigikohtu
  4. juuni 2017 kohtuotsus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-17, p 30).
  5. Antud juhul ongi kostja palunud elatise välja mõista alla miinimummäära, leides, et hageja tegelikud vajadused on mitme lapse kooselamisel mastaabisäästu tõttu miinimumist väiksemad ja et osa hageja vajadustest on kaetud riiklike peretoetustega. Kostja on seejuures palunud arvestada ka kohustatud vanema varalist ja tervislikku seisundit. Alla seaduses sätestatud alammäära saab alaealisele lapsele elatise välja mõista üksnes

§ 102lg-s 2 sätestatud alustel.

8.1.

§ 102

lg 2 järgi võib kohus mõjuval põhjusel vähendada elatist alla

§ 101

lg-s 1 sätestatud määra, kusjuures mõjuvaks põhjuseks võib olla muu hulgas vanema töövõimetus või olukord, kus vanemal on teine laps, kes elatise väljamõistmisel

§ 101lg-s 1 sätestatud määras 4

(9)osutuks varaliselt vähem kindlustatuks kui elatist saav laps. Kohus selgitab, et tegemist on näidisloeteluga, mistõttu saab kohus iga üksikjuhtumi asjaolusid arvestades hinnata, kas asjas esineb mõjuv põhjus miinimumelatisest väiksema elatise väljamõistmiseks või mitte. Vaidlust ei ole selles, et hageja on kostja ainus ülalpeetav. Kohtule esitatud tõenditest (dtl 51-67) nähtuvalt ei ole kostja ka töövõimetu. Patsiendikaartide kohaselt on kostjal XX.XX.XXXX ja XX.XX.XXXX olnud XXX, viimasel korral on kostja saanud kukkumisest ka peaaju põrutuse. Ambulatoorsete epikriiside kohaselt on kostjal diagnoositud XXX ehk XXX (epikriis koostatud XX.XX.XXXX) ja XXX episood (epikriis koostatud XX.XX.XXXX), raviks on määratud retseptiravimid (dtl 180-181, 214-215).
  1. oktoobri 2020 plaanilisel visiidil on kostjale selgitatud kuuekuulist autojuhtimise keeldu peale viimast XXX, samuti asjaolu, et kostjal ei ole lubatud kõrgustes, lahtise tule ning liikuvate mehhanismidega töötamine. Kohus nõustub siinjuures kostjaga, et viidatud keelud piiravad kostja võimalust sobivat tööd leida, kuid ei anna kohtu hinnangul alust järelduseks, et kostja on töövõimetu ega saa teenida püsivat sissetulekut. 8.
  2. Kohus märgib, et mõjuvaks põhjuseks miinimumelatisest väiksema elatise väljamõistmiseks saab olla lisaks seaduses nimetatutele ka igasugune muu asjaolu, mida arvestatakse elatise suuruse määramisel, mh lapse miinimumist väiksemad vajadused (nt mastaabisäästu tõttu) või nende katmine muul viisil (nt vahetu ülalpidamisega lapsega suhtlemisel, kulude jooksva katmisega, lapsetoetusega), samuti vanema halb varaline seisund. Seda kõike juhul, kui asjaolu on piisavalt kaalukas, arvestades samal ajal lapse õigustatud huve (Riigikohtu
  3. juuni 2017 kohtuotsus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-17, p 28.2). Kuna lapse tavalise elulaadi kujundavad tema vanemate käsutuses olevad varalised vahendid, tuleb kohtul vanemate varalisi võimalusi hinnates eelkõige tuvastada vanemate sissetulek, millest vanemad saavad katta lapse ülalpidamiskulusid, ning sissetuleku ebapiisavuse korral arvestada ka vanema muud vara, mille arvel saab lapsele ülalpidamist anda. Maksu- ja Tolliameti peetav töötajate register (TÖR) kinnitab kostja poolt kohtumenetluses väidetut töötamise kohta m. e. OÜ-s. TÖR andmetel töötab kostja käesoleval ajal viidatud XXX töölisena töölepingu alusel alates XX.XX.XXXX (tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 230 lg 3). Tööandja esitatud palgatõendite (dtl 201-202) kohaselt on kostjale tehtud töötasu väljamakse
  4. aasta veebruaris summas 837,50 eurot ja märtsis summas 1200 eurot. Viidatu ühtib kostja esitatud pangakonto väljavõttega perioodi
  5. oktoober 2020 kuni
  6. märts 2021 kohta (dtl 159-178). Kostja varalise seisundi hindamiseks tehtud järelepäringutest vastavatesse registritesse (TsMS § 230 lg 3) nähtub, et kostjal ei ole registrisse kantud kinnisvara, mille arvel täita hageja ülalpidamise kohustust, samuti ei ole kostjal registrisse kantud vallasvara, sh mootorsõidukeid. Äriregistri andmetel ei ole kostja seotud ühegi äriühinguga. Kostja on vastuväites makseettepanekule (dtl 7) ja sellele lisatud võlgniku andmete loetelus (dtl 9-10) toonud välja, et igakuised kulutused toidule on 200 eurot, transpordile 50 eurot, sidele 48 eurot (kostja on Telia Eesti AS-i klient) ja ravimitele 40 eurot. Märkimata on kulud eluasemele, kuivõrd kostjal ei ole hetkel kindlat elukohta. Kostja on märkinud kohtumenetluses, et tal on kohustusi teiste võlausaldajate ees – pangakonto väljavõttest nähtuvalt PLACET GROUP OÜ ja IPF Digital AS ees. Täitemenetluse registri andmetel ei ole kostja suhtes alustatud täitemenetlusi. Hageja seaduslik esindaja C. C. on kolme lapsega – hageja, F. F. (sünd XX.XX.XXXX, dtl 35) ja G. G. (sünd XX.XX.XXXX dtl 33) – kodune ning XXXX. aasta XXXX (oletatav sünnituse tähtaeg XX.XX.XXXX) on perre sündimas neljas laps (dtl 117, 130). Hageja ema pangakonto väljavõttest (dtl 197-199) nähtuvalt on tema sissetulekuks töötutoetus – jaanuaris 269,86 eurot ja veebruaris 263,76 eurot.
  7. aprilli 2021 menetlusdokumendis (dtl 278-280) on hageja kinnitanud, et ema saab viimast korda töötutoetust
  8. aasta mais. Kohus märgib, et neljanda lapse sünnist alates on hageja emal õigus saada vanemahüvitist. Hageja ise sai
  9. aasta veebruaris viimast korda puudetoetust summas 133,15 eurot. Töötutoetusele lisandub lastetoetus 220 eurot kuus (60 + 60 + 100) ja lasterikka pere toetus 300 eurot kuus, samuti lapsehooldustasu alates
  10. aasta jaanuarist 38,36 eurot kuus (makstakse iga kuni 3-aastase lapse kohta) (dtl 281). Hageja ema varalise seisundi hindamiseks tehtud järelepäringutest vastavatesse registritesse (TsMS § 230 lg 3) nähtub, et hageja 5
(9)emale ei kuulu registrisse kantud kinnisvara ega vallasvara, sh mootorsõidukeid. Äriregistri andmetel ei ole hageja ema seotud ühegi äriühinguga (abikaasa J. J. on XX.XX.XXXX asutatud S. E. OÜ ainuosanik ja juhatuse liige). Täitemenetluse registri andmete kohaselt on hageja ema suhtes alustatud 14 täitemenetlust. Hageja pere elab üürikorteris (dtl 132-138) ja lisaks üürile 550 eurot kuus tasutakse ka igakuised kommunaalkulud (dtl 127-129). Hageja ema on Telia Eesti AS-i klient (dtl 121-126, 139-141). Kohtu hinnangul puuduvad antud juhul andmed, et hageja vanemad varjaksid oma sissetulekuid või et vanematel oleks muud vara, mille arvel on võimalik hageja ülalpidamiskohustust täita. Praeguses asjas ei ole esitatud asjaolusid, mis annaksid aluse väita, et hageja vanemate varaline seisund on kohtule esitatust tunduvalt parem. Kostja keskmine sissetulek
  1. aastal jaanuari- ja veebruarikuu töötasude näol oli 1018,75 eurot ning hageja ema keskmine sissetulek
  2. aastal jaanuari- ja veebruarikuu toetuste (töötutoetus, lastetoetus, lasterikka pere toetus ja lapsehooldustasu) näol oli 825,17 eurot. Samas tuleb kostjal oma sissetulekust käesoleval ajal üleval pidada üksnes hagejat, hageja emal aga lisaks hagejale veel kahte alaealist last. Kohus märgib, et vanemate erineva sissetuleku ja varalise seisundi korral osaleb kumbki vanem lapse ülalpidamises vastavalt vanemate sissetulekute ja varalise seisundi proportsioonile.

§ 105

lg 3 järgi täidavad mitu sama astme sugulast ülalpidamiskohustust osavõlgnikena ning iga osavõlgniku kohustuse suurus määratakse kindlaks võrdeliselt tema sissetuleku ja varalise seisundiga, arvestades ka tema ning ülalpidamist saama õigustatud isiku vahelisi suhteid. Kuivõrd hageja ema ja isa varaline seisund on erinev – isa varaline seisund on ema varalisest seisundist parem tema sissetuleku suurusest ja ülalpeetavate arvust lähtudes – on antud juhul põhjendatud vanemate ülalpidamiskohustuse võrdse jaotuse põhimõttest kõrvale kalduda. 8.3. Kostja leiab, et mõjuvaks põhjuseks miinimumelatisest väiksema elatise väljamõistmiseks on ka asjaolu, et hageja tegelikud vajadused kuus on mitme lapse kooselamise tõttu (mastaabisääst) väiksemad

§ 101

lg-s 1 sätestatud elatise määrast, seejuures on hageja kulutused suures osas kaetud perehüvitistega. Tartu Ülikooli sotsiaalteaduslike rakendusuuringute keskuse (RAKE) ja Pricewaterhouse Coopers Advisorsi (PwC) koostatud

  1. aasta lõppraporti „Lapse vajaduspõhine miinimumelatis“ kohaselt on 7–12 aastaste laste ülalpidamiskulu standardeelarve meetodi põhjal ühes kuus 359 eurot (kättesaadav veebis https://www.just.ee/sites/www.just.ee/files/miinimumelatis_lopparuanne.pdf, lk 39). Uuringus leiti (lk 45), et uus miinimumelatis
  2. aasta lõpu seisuga oleks kas 343/2 = 172 eurot kuus (standardeelarvete keskmine) või 388/2 = 194 eurot kuus (võrdlevanalüüsi meetod). Seega on uuringul põhinev vajaduspõhine miinimumelatis praegusel ajal ühe vanema kohta ligikaudu 180 eurot kuus, mis on oluliselt väiksem kui kehtiv miinimumelatise määr. Samas ühe lapse kohta arvestatuna vähenevad lapse ülalpidamiskulud nii kahe- kui kolmelapselistes leibkondades. See on seletatav mastaabisäästu kaudu. Mitmelapselistes peredes vähenevad oluliselt elamispinnaga seotud kulutused ühe lapse kohta. Samuti on leidnud kinnitust mastaabisääst toidule kuluva summa osas – suuremates leibkondades ühele leibkonnaliikmele kuluv summa kahaneb. Lapsele kuluva ülalpidamiskulu vähenemise mitmelapselistes peredes saab omistada sissetulekute piiratusele – kulude vähenemine ühe pereliikme kohta on pere suurenedes paratamatu, samas ei saa eeldada tulude proportsionaalset kasvamist. 8.
  3. Perehüvitiste seaduse (PHS) § 2 sätestab üldise perepoliitilise eesmärgi, milleks on lastega perede ning laste kasvatamise toetamine. Sellel eesmärgil makstakse PHS § 3 järgi lastega perede heaolu tagamiseks perehüvitisi, mille liigid on riiklik peretoetus (peretoetus), vanemahüvitis ja elatisabi. PHS § 15 kohaselt on peretoetuste eesmärgiks tagada lastega peredele laste hooldamise, kasvatamise ja õppimisega seotud kulude osaline hüvitamine ja sama seaduse § 16 lg 1 p-de 1 ja 5 kohaselt on selleks ette nähtud iga kuu makstava peretoetusena nii lapsetoetus kui lasterikka pere toetus. PHS § 17 lg-te 1 ja 2 järgi on lapsetoetuse saamise õigus igal lapsel sündimisest kuni 16aastaseks saamiseni, õppival lapsel kuni 19-aastaseks saamiseni ning selle suurus on lõike 3 kohaselt pere esimese ja teise lapse kohta 60 eurot, kolmanda ja iga järgmise lapse kohta 100 eurot. PHS § 21 lg-te 1 ja 2 järgi on lasterikka pere toetuse saamise õigus ühel vanemal, kes kasvatab peres kolme või 6

(9)enamat last, kes vastavad PHS § 17 lg-s 1 või 2 sätestatud tingimustele ning lasterikka pere toetuse suurus kolme kuni kuut last kasvatavale perele on 300 eurot. Kuna peretoetuste arvel kaetakse laste vajadusi, peaks nende maksmine selliselt üldjuhul tulema kasuks mõlemale vanemale – reeglina tuleks pool peretoetustest (juhul, kui on tõendatud selle saamine ja menetlusosaline sellele tugineb) üldjuhul alati elatisest maha arvata. Antud juhul on aga hageja ema panus hageja ülalpidamisse võrdsustatav üksnes riigilt saadavate peretoetustega summas 173 eurot (520/3 = 173,33) (hageja ema enda ülalpidamiseks on mõeldud töötutoetus ja puuduvas osas on talle kohustatud ülalpidamist andma tema abikaasa). 8.
  1. Kuivõrd kulutusi lastele ei tehta mitte ainult lähtudes vajadustest (väidetavalt on hageja vajadused 639,16 eurot kuus), vaid need on tugevasti mõjutatud leibkonna võimalusest (vanema sissetuleku suurusest), on kohus kostja sissetuleku suurust ja varalist seisundit ning hageja tegelike ja põhjendatud vajaduste suurust arvestades seisukohal, et kostja on eelduslikult võimeline maksma hagejale tema tavalisest elulaadist lähtuvat elatist 220 eurot kuus ning seejuures säilib kostjal endal tavapärane toimetulek ja vajalik elustandard. Kuigi igakuine elatis hagejale jääb allapoole seaduses ettenähtud minimaalmäära, katab elatis nimetatud määras hageja peamised vajadused ning vastab kohtu arvates ka kostja varalisest seisundist tulenevale võimalusele ülalpidamist anda ega ole elatist maksma kohustatud vanemale ebamõistlikult koormav. Kohtu hinnangul on hagejale võimalik täisväärtuslikku elu võimaldada ka siis, kui kostja maksab seaduses sätestatud miinimumist väiksemat elatist. Lisaks kostja poolt makstavale 220 euro suurusele elatisele lisanduvad sellele hageja ülalpidamiseks mõeldud riigi poolt makstavad toetused 173 eurot, mis teeb hageja ülalpidamiskuluks kokku 393 eurot kuus, olles suurem uuringujärgsest vajaduspõhisest miinimumelatisest 359 eurot kuus. Kuigi XXX H. H. i
  2. märtsi 2021 arvamuse (dtl 120) kohaselt vajab hageja XXX tuge õppimisel ja õpiharjumuste kujunemisel ning õpitud reeglid ja võtted vajavad järjepidevat rakendamist ja kordamist, on kohus seisukohal, et erivajadus ning sellest tingitud keskmisest suurem kulu hagejal puudub. Asja materjalidest nähtuvalt on hagejal Sotsiaalkindlustusameti XX.XX.XXXX otsuse (dtl 36-37) alusel ajutiselt pikendatud keskmist puuet (XXX) kuueks kuuks (XX.XX.XXXX kuni XX.XX.XXXX) täiendavate uuringute tegemise ajaks. Sellel ajal maksti hagejale talle varem määratud puuetega inimeste sotsiaaltoetust 138,08 eurot kuus. Terviseseisundist tulenevalt vajas hageja regulaarset kõrvalabi või juhendamist väljaspool elamiskohta vähemalt korra nädalas. Sotsiaalkindlustusameti XX.XX.XXXX otsuse (dtl 142-143) kohaselt hagejal puude raskusastet ei tuvastatud, kuna hageja terviseseisundist tulenevalt puudub tal eakohasest abivajadusest suurem vajadus kõrvalabile, juhendamisele või järelevalvele. Arvamuse aluseks on võetud ka kohtule esitatud psühhiaater I. I. e arvamus (dtl 191-192) ja XXX Kooli iseloomustus (dtl 193), aga ka perearst K. K. e arvamus ja kliiniliste spetsialistide andmed e-tervises. Otsuses on vanema kaebuste kohta õpiraskuste osas märgitud, et olukorra puhul, kus hageja vajab õpiraskuste tekkel individuaalset juhendamist, on tegemist haridusliku erivajadusega, mis lahendatakse koostöös haridussüsteemi tugispetsialistidega vastavalt põhikooli- ja gümnaasiumiseadusele (koolikohustuse täitmise tagamine). Täiendavalt on märgitud ka seda, et eelneva ekspertiisi (XX.XX.XXXX) puhul pikendati varasemalt kehtiv puudeaste aktuaalseid terviseandmeid hindamata automaatselt seoses COVID-19 karantiinist põhjustatud eriolukorraga riigis, kuna arstide konsultatsioonile pääsemine oli takistatud. 8.
  3. Kohus peab vajalikuks selgitada, et vanematel on lapse ülalpidamise kohustusest tulenevalt kohustus teenida sissetulekut (mh tuleb arvestada töö hankimise võimalusega) ning ta ei vabane lapse ülalpidamise kohustusest üksnes selle tõttu, et tal ei ole sissetulekut või et tema sissetulek on liiga väike. Kuna laps vajab ülalpidamist iga päev, on vanem kohustatud lapse ülalpidamiseks vajalike vahendite saamiseks tegema kõik endast oleneva. Ülalpidamiskohustuse täitmine on vanemale seadusest tulenev esmane kohustus ning sellega peab vanem omale täiendavate kohustuste võtmisel ja kulutuste planeerimisel arvestama. 7
(9)9.

§ 108

järgi võib õigustatud isik nõuda ülalpidamiskohustuse täitmist ja kohustuse täitmata jätmise tõttu tekkinud kahju hüvitamist tagasiulatuvalt kuni ühe aasta eest enne elatishagi kohtule esitamist. Hageja on nõudnud hagis ülalpidamist tagasiulatuvalt alates

  1. novembrist 2020, millisest ajast alates on kostja andnud hagejale elatist seaduses ettenähtust väiksemas määras. Asja materjalidest nähtuvalt on kostja alates
  2. novembrist 2020 tasunud hageja ülalpidamiseks elatist 950 eurot, so novembris ja detsembris 2020, jaanuaris, veebruaris ja märtsis 2021 kokku 750 eurot (5 kuud × 150 eurot) ning aprillis 2021 summas 200 eurot. Selles osas tuleb kostja ülalpidamiskohustus hageja ees lugeda täidetuks. Lisaks eeltoodule on Sotsiaalkindlustusamet maksnud hagejale kohtumenetlusaegset elatisabi
  3. aasta jaanuaris 174,19 eurot, veebruaris 100 eurot ja märtsis 100 eurot (dtl 197-199).
  4. aprilli 2021 menetlusdokumendis (dtl 278-280) on hageja märkinud, et sai elatisabi ka
  5. aasta aprillis 100 eurot. Kokku on hageja saanud elatisabi seega 474,19 eurot. Sotsiaalkindlustusameti
  6. aprilli 2021 otsuse (dtl 282) alusel on lõpetatud hagejale elatisabi maksmine alates
  7. aprillist
  8. Kuna kohus on leidnud, et kostjal on hageja ülalpidamiskohustus summas 220 eurot kuus, tuli kostjal
  9. novembrist 2020 kuni
  10. aprillini 2021 anda hagejale ülalpidamist summas 1320 eurot (6 kuud × 220 eurot). Samas on hageja saanud viidatud perioodi eest ülalpidamist summas 1424,19 eurot (950 eurot + 474,19 eurot), mistõttu ei ole põhjendatud mõista kostjalt hageja kasuks välja elatist tagasiulatuvalt alates
  11. novembrist
  12. Kohus peab vajalikuks märkida, et PHS § 57 lg 1 näeb ette, et kui lapsel oli kohtumenetluse ajal õigus nõuda ülalpidamist võlgnikult, läheb kohtumenetlusaegse elatisabi saaja nõue elatisabi määramise otsuse tegemisel üle riigile võlgniku ja võlausaldaja vahelises vaidluses tehtud kohtulahendis märgitud ulatuses, kuid mitte rohkem kui elatisabi taotlejale riigi poolt väljamakstud elatisabi ulatuses. 10.

§ 100

lg 4 kohaselt makstakse elatist iga kalendrikuu eest ette, st hiljemalt iga kuu esimeseks kuupäevaks (Riigikohtu

  1. juuni 2017 kohtuotsus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-17, p 13.5). Antud juhul on kostja soovinud elatise tasuda hiljemalt iga kuu
  2. kuupäevaks. TsMS § 445 lg 1 esimene lause sätestab, et kohus võib otsuses poole taotlusel kindlaks määrata otsuse täitmise viisi ja korra ning täitmise tähtaja või tähtpäeva ja asjaolu, et otsus täidetakse viivitamata või et otsuse täitmine tagatakse mõne hagi tagamise abinõuga. Kuivõrd hageja ei ole kohtumenetluses kostja viidatud taotlusele vastuväiteid esitanud, võimaldab kohus kostjal tasuda elatise iga kalendrikuu eest ette hiljemalt kuu
  3. kuupäevaks.
  4. Eeltoodud põhjendustel rahuldab kohus A. A. i hagi B. B. i vastu elatise nõudes osaliselt ja mõistab kostjalt hageja kasuks välja elatise 220 eurot kuus hageja kasuks alates
  5. maist 2021 kuni hageja täisealiseks saamiseni. Elatis tuleb tasuda iga kalendrikuu eest ette hiljemalt kuu
  6. kuupäevaks hageja seadusliku esindaja pangakontole nr XXX Swedbank AS-s. Kohus jätab rahuldamata A. A. i hagi B. B. ilt tema kasuks elatise väljamõistmiseks tagasiulatuvalt ühekordse summana alates
  7. novembrist
  8. Kohus selgitab, et kui väljamõistetud elatise suurust mõjutavad asjaolud oluliselt muutuvad, on huvitatud isikul õigus esitada TsMS § 459 lg 1 alusel uus hagi elatise suuruse muutmiseks.
  9. TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. TsMS § 173 lg 4 sätestab, et menetluskulude jaotuses näeb kohus ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma, välja arvatud kulude rahalise suuruse. TsMS § 163 lg 1 järgi kannavad pooled hagi osalise rahuldamise korral menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kuivõrd kohus rahuldas hageja nõude osaliselt, jätab kohus TsMS § 163 lg 1 alusel menetluskulud poolte endi kanda. 8

(9)13. TsMS § 174 lg 2 ja § 177 lg 1 p 1 kohaselt määrab kohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist. Riigilõivuseaduse (RLS) § 22 lg 1 p 2 kohaselt ei võeta riigilõivu elatise nõudmise hagi läbivaatamise eest. Menetluskulude jaotust arvestades ei tule kohtul poolte menetluskulusid rahaliselt kindlaks määrata. /allkirjastatud digitaalselt/ kohtunik 9
(9)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.