1-21-3681/5

(21730000129)Kohtunik Pavel Gontšarov Vaidlustatud lahend Riigiprokuratuuri

1. aprilli
2. a kaebuse rahuldamata jätmise määrus Kaebuse esitaja ja kaebuse liik XX (ik XXXXXXXXXX) esindaja vandeadvokaat Martin Hirvoja (XXX), määruskaebus RESOLUTSIOON Jätta Riigiprokuratuuri
3. aprilli
4. a määrus muutmata ning XX esindaja vandeadvokaat Martin Hirvoja esitatud määruskaebus rahuldamata. Edasikaebamise kord Määrus on lõplik ja edasikaebamisele ei kuulu. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
5. 23.03.
6. a registreeriti Põhja Ringkonnaprokuratuuris XX kuriteoavaldus, milles taotleti KarS § 266 lg 2 p 1, § 136 lg 2, § 172, § 290 ja § 312 tunnustel kriminaalmenetluse alustamist. Kuriteoteate kohaselt teatas CC 26.03.2020 politseile, et XX on nende ühise alaealise (10 a) tütre YY suhtes kasutanud korduvalt vägivalda ja teinud seda ka 26.03.
7. CC väitis politseile, et oli sellest faktist teada saanud tütrelt. Kuriteoavaldusest nähtuvalt on XX valduses tütre ja ema lindistatud telefonivestlus, kus ema käsib tütrel politsei kutsumisest isale mitte rääkida ja selgitab, et isa rikub seadust, tema tegevus võib olla käsitletav kuriteona. 26.03.2020 umbes kella 14 paiku koju jõudes leidis XX eest politseinikud koos arstidega. YY oli need isikud nende elukohta lasknud. Kuriteoavalduses leiti, et sellega oli rikutud XX elukoha puutumatust. XX-le ühtegi dokumenti elukohta sisenemiseks ei esitatud. Kuriteoavalduses jõuti järeldusele, et alaealise poolt politseiametnike ja arstide korterisse lubamine ei tähenda korteri valdaja nõusolekut, mistõttu pandi viimaste poolt toime KarS § 266 lg 2 p 1 järgi kvalifitseeritav kuritegu. Kuivõrd XX teadis, et tema tütar võib end psüühilise seisundi tõttu mitteteadlikult kahjustada, siis sai ta politseinike ja arstide oma kodust eest leides tugeva šoki. Kuriteoavalduses märgiti, et 26.03.2020 vaatasid arstid XX tütre füüsiliselt üle ja ei leidnud tema juures vägivalla tunnuseid. Vaatamata sellele otsustasid politseinikud viia YY politseijaoskonda vestlusele. XX läks kaasa. Politseiametnik MP küsitles XX, selgitas, et laps võib minna isaga kaasa, kuid tegi samas ka ettepaneku, et laps võiks veeta öö turvakodus nö soovimatute tagajärgede vältimiseks. XX leidis, et tal on vaja juhtunu tõttu rahuneda ja andis MP-le kirjaliku nõusoleku, et YY jääb üheks ööpäevaks turvakoju. 27.03.2020 rääkis XX MP-ga ja viimane kinnitas, et YY on 1

(6)1-21-3681 lõbus ja rahulolev, koju minna ei taha ning palus XX-lt luba jätta laps turvakoju pikemaks ajaks, seal saavat temaga tegeleda ka spetsialistid. Hilisemalt selgus, et MP ei olnud lapsega isiklikult kordagi suhelnud, ta ei saanud teada, kas laps tahab koju minna või mitte, samuti ei kavatsenud spetsialistid koheselt asuda lapsega tegelema (sellega alustati alles 13.03.2020). Kuriteoavalduses leiti, et eeltoodust (XX-le valetamises) nähtus politseiametnik MP poolt oma ametiseisundi kuritarvitamine. 29.03.2020 lõppes YY turvakodus hoidmise luba, samas aga XX-le last tagasi ei antud. 30.03.2020 helistas MP XX-le ja nõudis, et viimane viiks turvakodusse lapsele asjad ja ravimid ning lubaks ta nädalaks ema CC juurde. Sel ajal ei pidanud isal olema tütrega kohtumise võimalust. XX vastas MP-le, et on nõus viima lapse nädalaks ema juurde, kuid tahab temaga sel ajal kohtuda. MP-le see variant ei sobinud. Vastu astudes YY hooldaja XX tahtele, rikkus MP 2014 kohtumäärusega XXle antud tütre ainuhooldusõigust. Kuriteoavalduses leiti, et kuivõrd alates 29.03.2020 viibis YY turvakodus ilma XX nõusolekuta, siis oli ta seal seadusevastaselt ja selliselt võeti temalt KarS § 136 lg 2 mõttes vabadus. Samuti leiti, et nendes asjaoludes oli ka tuvastatav KarS § 172 tunnustele vastav tegu - noorema kui neljateistaastase võõra lapse salajase või avaliku äraviimine isiku juurest, kelle hoole all laps seaduslikul alusel viibis. YY oli XX hoole all, viimase eksitamise teel (selles osales ka MP) paigutati ta XXX turvakodusse, hoiti seal ja viidi edasi tema ema juurde. Kuriteoavalduses märgiti, et lapse tema hooldaja eksitamise teel, ilma tema nõusolekuta turvakodusse paigutamise, hoidmise ja seejärel ema juurde viimisega oli toime pandud ebaseaduslik lapse hõivamine. 18.11.2020 avanes XX-l võimalus tutvuda 31.03.2020 YY-ga läbi viidud ülekuulamise videosalvestisega. 08.12.2020 selgus, et 31.03.2020 kuulati YY üle psühhostimulaatori mõju all. Seega politseinik ON teostades turvakodus ebaseaduslikult hoitud YY suhtes ülekuulamise narkootiliste ainete nimekirja nr 2 kantud psühhostimulaatori abil pani toime KarS § 312 mõttes ebaseadusliku ülekuulamise.

1. 05.04.
2. a koostas Põhja Ringkonnaprokuratuur kriminaalmenetluse alustamata jätmise teatise nr 21730000129 selles kirjeldatud asjaoludes kuriteotunnuste puudumise tõttu.
3. 13.04.
4. a registreeriti Riigiprokuratuuris XX kaebus Põhja Ringkonnaprokuratuuri 05.04.
5. a koostatud kriminaalmenetluse alustamata jätmise teatisele. Riigiprokuratuuri määrus
6. Riigiprokuratuuri 22.04.
7. a määrusega jättis Riigiprokuratuur esitatud kaebuse rahuldamata. Kuriteoavalduses leitakse, et 26.03.2020 on politseiametnike ja arstide poolt toime pandud XX elukohta ilma tema loata sisenemisega KarS § 266 lg 2 p 1 mõttes omavoliline sissetung. XX arvates asjaolu, et need isikud oli sisse laskunud samas elukohas elav XX tütar alaealine YY ei lugevat, sest alaealise lapse nõusolukust eluruumi sisenemiseks ei piisavat. Riigiprokurör märgib, et kuriteoavalduses esitatud mõttekäiguga kuriteotunnuste esinemisega eeltoodus nõustuda ei ole võimalik. 26.03.2020 on saanud politsei kuriteoavalduse CC-lt, et tema ja XX ühist alaealist tütart on XX aadressil XXX, Tallinn asuvas korteris mitu korda juhtmega löönud ja selliselt talle füüsilist valu tekitanud. Politseil on kohustus kuriteoavaldusele sõltuvalt selles kirjeldatud asjaoludest reageerida. CC teatest nähtuvalt elab kannatanuna käsitletav alaealine YY kahekesi koos tema suhtes vägivalda kasutanud isa XX-ga, mis tähendas, et vägivalla ohvri vabadus, tervis, kehaline puutumatus võis tema alaealisuse, sõltuvuse tõttu vanemast olla ohustatud. Politsei tegutseb sellistel juhtudel Korrakaitseseadusest tulenevate reeglite kohaselt. Nii on ta ka 26.03.2020 sisenenud XX elukohta KorS § 50 tuleneva volituse alusel. KorS § 50 järgi võib politsei siseneda valdaja nõusolekuta tema valduses olevasse eluruumi, sealhulgas avada uksi, väravaid ja kõrvaldada muid takistusi, kui on alust arvata, et ruumis viibib isik, kelle elu, tervis või kehaline puutumatus on tingituna tema abitust seisundist ohustatud ja sisenemine on vajalik sellise ohu 2

(6)1-21-3681 väljaselgitamiseks või tõrjumiseks. Politsei võib eeltoodud tingimustel siseneda valdusesse, kui valdusest levivad väljapoole teist isikut oluliselt häirivad mõjutused ning nende kõrvaldamine ei ole muul viisil võimalik. Mõjutuse häirivuse hindamisel lähtutakse keskmisest objektiivsest isikust. Nagu öeldud, nähtus XX kuriteoavaldusest, et kehalise väärkohtlemise korduv ohver alaealine YY asus aadressil XXX, Tallinn korteris kahekesi väärkohtlejast isaga, oli tema kontrolli ja hoole all, mistõttu tema oskused ja võimalused küsida ja saada abi olid märkimisväärselt piiratud. Selle olukorra lahendamiseks ei olnud objektiivse kõrvaltvaataja positsioonist lähtuvalt võimalik valida muud viisi, kui kannatanu asukohta siseneda ja ta sellisest olukorrast välja tuua. Riigiprokurör märgib, et eeltoodud asjaolude alusel ei ole võimalik tuvastada politseiametnike poolses tegevuses XX eluruumi sisenemisel selle ebaseaduslikkust. Nad on selles tegevuses lähtunud YY emalt saadud kuriteoavaldusest nähtuvatest andmetest ja KorS reeglitest. Konkreetsel ajahetkel oli tuvastatud alaealise kannatanu viibimine ohu olukorras, mille kõrvaldamine ilma eluruumi sisenemata ei olnud võimalik. Milliseks osutus hilisemalt XX kuriteoavalduse alusel läbi viidud kriminaalmenetluse nr 20231500658 lõpptulemus, ei oma politseiametnike 26.03.2020 tegevuse seaduslikkuse hindamisel tähendust. Konkreetsel ajahetkel on politsei KorS tulenevate reeglite alusel reageerinud adekvaatselt kuriteoavaldusest nähtuvatele asjaoludele, mistõttu ei ole nende tegevus olnud ka KarS § 266 lg 2 p 1 mõttes ebaseaduslik. Seonduvalt taotlusega alustada XX tütrelt YY-lt tema turvakodus hoidmise käigus seadusliku aluseta vabaduse võtmise ja XX-lt lapse hõivamise osas kriminaalmenetlust selgitab riigiprokurör, et nõustub nende kohta juba abiprokuröri pool antud selgitustega. YY oli ajavahemikul 26.29.03.2020 paigutatud turvakodusse tema isa XX kirjaliku nõusoleku alusel. Peale nimetatud kuupäeva ei olnud XX-l võimalik olnud lapsele järgi minna eriolukorra ajal kehtestatud külastuskeelu tõttu. 30.03.2020 paluti aga XX-l tuua lapsele turvakoju isiklikud asjad ja ravimid ning lubada tal olla nädal aega ema juures. XX oli ka sellega nõus. Samas soovis, et nädala jooksul saaks ta ema juures viibiva tütrega kohtuda. Kuivõrd selle osaga ei nõustutud, siis leidis XX, et YY-lt oli alates 29.03.2020 võetud seadusliku aluseta, st tema hooldaja nõusolekuta, vabadus ja lisaks pandi toime ka võõra lapse avalik äraviimine isiku juurest, kelle hoole all laps seaduslikul alusel viibis. Riigiprokuröri hinnangul ei ole võimalik eelkirjeldatud asjaoludes sedastada kumbagi kuriteokoosseisu tunnuseid, kuivõrd YY asukohaga seonduvates otsustes, so paigutada laps 26.03.2020 turvakodusse ja alates 30.03.2020 tema ema CC juurde, oli XX andnud oma nõusoleku ja oli toimunust teadlik. Kuriteoavalduses on esitatud vasturääkivaid väited selle kohta, et XX on andnud YY turvakodusse ja ema juurde saatmise osas nõusoleku eksitamise tulemusena. Eksitamist nähakse MP nimelise ametniku poolt edastatus, et YY tunneb end turvakodus hästi ja ei taha koju tulla. Samas, kui hiljem selgus, et MP ise ei olnud tegelikult lapsega vahetult suhelnud. Ka selles, et MP küsis juurde aega hoidmaks last turvakodus põhjusel, et temaga saavad seal tegeleda spetsialistid. Hiljem selgus, et tegelikkuses seda aga turvakodus viibimise ajal ei tehtud, spetsialistid tegelesid YY-ga alles alates 13.04.2020. Riigiprokurör märgib, et kuriteoavalduses märgitud eksitamistegude osas on esitatud pelgalt tagantjärgi arvamusi/oletusi, fakte, et YY ei tundunud end turvakodus hästi või, et temaga seal ei tegelenud spetsialistid, esitatud ei ole. Kriminaalasja nr 20231500658 materjalidest nähtuvalt on vastupidiselt kuriteoavalduses väidetule YY-ga turvakodus tegeletud, 31.03.2020 on spetsialisti staatuses uurija ON teostanud temaga ülekuulamise. Sellest toimingust ei ole täheldatav, et YY tunneb end ebamugavalt, halvasti. Nende andmete alusel ei ole võimalik leida kinnitust kuriteoavalduses esitatud väitele, et XX andis tütre turvakodusse ja edasiselt ema juurde paigutamiseks nõusoleku eksimusse viiduna ja seetõttu oleks tuletavad YY suhtes turvakodus hoidmise ja ema juures olemise ajal temalt seadusliku aluseta vabaduse võtmine ja XX-lt tema lapse ebaseaduslik äraviimine. Riigiprokurör leiab, et kuriteoavaldusest on nähtav XX poolt tagantjärgi tütre turvakodusse ja ema juurde paigutamise nõusoleku andmise asjaoludesse suhtumise muutus, mis on olnud ajendatud kriminaalasjas nr 20231500658 vastu võetud otsustest. Samas aga nagu öeldud, et ole XX väited tema otsustusprotsessi eksitamisest tegelikkusega kooskõlas, nõusoleku andmine ei ole toimunud asjaolude alusel, mille esinemist oleks kuriteoavalduses suudetud kinnitada. 3

(6)1-21-3681 Kuriteoavalduse kohaselt tuvastas XX 08.12.2020, et 31.03.2020 teostati tema tütre YY ülekuulamine psühhostimulaatori mõju all, millest tulenevalt leidis ta uurija ON oli toime pannud KarS § 312 järgi kvalifitseeritava kuriteo. Kriminaalasjas nr 20231500658 materjalidest nähtuvalt teostati 31.03.2020 ajavahemikul kell 10:42-11:21 Nõmme turvakeskuses aadressil Nõmme tee 99, Tallinn kannatanu YY videoülekuulamine. Seonduvalt kriminaalmenetluse alustamise taotlusega märgib riigiprokurör, et ebaseaduslikuks muudab uurija tegevuse ülekuulamise teostamisel ülekuulatava suhtes füüsilise ja/või vaimse vägivalla tarvitamine, sundimaks teda andma kuriteosündmuse asjaolude kohta ütlusi. Sundimine seisneb vägivallaga ütluste andmisele mõjutamises. Riigiprokurör märgib, et 31.03.2020 läbi viidud ülekuulamise videosalvestisest ei nähtu, et uurija oleks selle toimingu käigus sundinud YY ütlusi andma mistahes liigilise vägivalla abil. Vastupidi, uurija on asjakohaselt otsinud alaealisega kontakti, selgitanud tema suhteid ja elukorraldust vanematega, arusaamu tõest ja valest ning püüdnud sammsammult saada lapselt üksnes tema mälestustel põhinevaid andmeid juhtunu osas. Selliselt puudub kuriteoavalduses märgitud fakt uurija poolt ebaseadusliku ülekuulamise toimepanemise kohta. Riigiprokurör selgitab ka osas, nagu oleks YY 31.03.2020 läbiviidud ülekuulamise eel viidud ebaseaduslikult narkootilise joobe seisundisse, kuriteoavalduses andmed puuduvad. Selle fakti esinemise kohta esitatakse oletus. XX on väitnud, et tema tütar tarvitab oma psüühilise seisundi, s.o aktiivsus- ja tähelepanuhäire ehk ATH tõttu ravimeid ja, et ta oli need ka 30.03.2020 toimetanud lapse jaoks turvakoju. Riigiprokurör märgib, kui lapsele isegi oli enne ülekuulamise teostamist antud talle välja kirjutatud ravimit, ei tähenda see, et temaga läbi viidud ülekuulamistoiming oleks olnud ebaseaduslik. Lapsele välja kirjutatud igapäevaste ravimite mõju ei ole määratletav keelatud ainete manustamisena ja seeläbi ei ole ka laps ravimi võtmise järgselt viidud narkootilise joobe seisundisse, millest lähtuvalt ei oleks tohtinud ülekuulamist läbi viia. Vastuväited Riigiprokuratuuri määrusele

1. XX esindaja Martin Hirvoja esitas 21.05.
2. a ringkonnakohtule kaebuse, milles palub tühistada Riigiprokuratuuri poolt 22.04.
3. a koostatud määrus ja Põhja Ringkonnaprokuratuuri 05.04.
4. a määrus ning kohustada Riigiprokuratuuri alustama kriminaalmenetlust KarS § 319 lg 1 ja § 320 lg 1 tunnustel. Esmalt selgitab kaebuse esitaja, et 17.11.2014 lõpetas Harju Maakohus XX ja CC ühise hooldusõiguse lapse YY suhtes ning andis YY viibimiskoha otsustusõiguse ainuisikuliselt üle XXle, kuna lapse ema elas väljaspool Eestit. 2020 märtsis asus CC elama Eestisse. 26.03.2020 kell 13.08 helistas CC 10 aastasele lapsele YY ning nende omavahelise telefonikõne salvestise kohaselt toimus järgmise sisuga vestlus: Isa küsis kas ma sõin ja kas tegin koolitükid ära. CC ütleb vestluse kokkuvõtteks: „Значит все нормально“ (Tähendab kõik on normaalne). YY räägib salvestisel rõõmsa häälega, vestlus toimub rahulikus toonis. Mitte miski ei viita sellele, et keegi oleks kasutanud lapse suhtes vägivalda või esineks muu alus politsei väljakutsumiseks. 26.03.2021 kella 14 paiku - ehk siis ligikaudu tund aega pärast eelmises lauses kirjeldatud telefonivestlust - tuleb kannatanu oma korterisse ja näeb, et sinna on sisenenud politseiametnikud. Kannatanu on šokis, arvates et lapsega on midagi tõsist juhtunud. Laps võeti ametnike poolt kaasa. Mingeid vägivallale viitavaid tundemärke lapsel ei olnud. Kannatanule teadaolevalt oli politseiametnike poolt tema korterisse sisenemise ajendiks see, et CC oli helistanud politseisse kaebusega, et XX peksab oma last. Sellega esitas CC teadvalt vale eritalituse väljakutse KarS § 278 tähenduses ning teadvalt vale kuriteokaebuse kannatanu suhtes KarS § 319 lg 1 tähenduses. Samuti CC hiljem kriminaalmenetluses nr 20231500658 andis tunnistajana teadlikult valeütlusi sama asjaolu kohta ja pani sellega toime KarS §-s 320 lg 1 sätestatud kuriteo. Kannatanu esindajal ei ole veel olnud võimalik tutvuda teises asjas koostatud kriminaaltoimikuga nr 20231500658, milles võib olla täiendavaid andmeid kaebuses käsitletud kuritegude toimepanemise kohta. Näiteks tuleks uurimise käigus kõrvutada CC poolt politseile tehtud kõne kellaaega ja sisu käesoleva kaebuse lisas nr 6 esitatud helisalvestisega. Kannatanu esindajal 4

(6)1-21-3681 puuduvad käesoleval hetkel piisavad andmed väitmaks, et on küllaldane alus uurimaks kuriteokahtlust selles osas, kas CC võis lisaks kihutada YY valeütluste andmisele. Kuid ainuüksi käesoleva kaebuse lisana esitatud helisalvestis tõendab üheselt, et mingit põhjust eritalituse väljakutsumiseks ja kuriteokaebuse esitamiseks ei olnud ning CC oli sellest täielikult teadlik. CC poolt valekaebuse esitamine ja valeütluste andmine võis olla ajendatud soovist fabritseerida alus lapse hooldusõiguse tagasisaamiseks. 06.04.2020 esitas CC Harju Maakohtule sellekohase taotluse, milles tugines justnimelt tema valekaebuse alusel alustatud kriminaalmenetluse alustamise faktile kui lapse hooldusõiguse saamise alusele. Kannatanu esitatud kuriteokaebuse resolutiivosas taotles kriminaalmenetluse alustamist KarS §de 136 lg 2, § 172, § 290, § 312 tunnustel. Prokuratuur mittealustamise teates ning kaebuse rahuldamata jätmise määruses käsitleski üksnes kannatanu kaebuse resolutiivosas nimetatud KarSi eriosa koosseise. Käesoleva kaebusega ei vaidlustata prokuratuuri argumente nimetatud KarS-i eriosa koosseisude osas. Esitatud kuriteokaebuse kirjeldavas osas väitis kannatanu, et „Tegemist oli valekaebusega“, kuid kaebuse resolutiivosas kannatanu KarS §-le 319, samuti mitte KarS §-le 320 ei tuginenud. Nähtavasti lähtus prokuratuur kaebuse lahendamisel üksnes kannatanu poolt kuriteokaebuse resolutiivosas loetletud kuriteokoosseisudest. Kannatanu poolt kaebuse kirjeldavas osas esitatud kuriteoteadet valekaebuse ehk KarS § 319 tunnustel pole prokuratuur mittealustamise teates ega kaebuse rahuldamata jätmise määruses üldse käsitlenud. Seega on kuriteokaebus selles osas jäetud lahendamata. Samuti võib kaebuse rahuldamata jätmise määrusest üheselt järeldada, et nimetatud kuriteokahtlust ei ole kriminaalmenetluses ka sisuliselt kontrollitud. Samuti ei nähtu vaidlustatud määrusest, et prokuratuur oleks olnud teadlik kannatanu poolt käesoleva kaebuse lisana esitatud helisalvestise sisust. Vale kuriteokaebuse ning ka teadvalt valeütluse andmise osas on seega kuriteokaebus lahendamata. Kannatanu esindaja möönab, et algse kuriteokaebuse sõnastus võis mõnevõrra aidata kaasa sellele, et KarS §-d 319 ning 320 jäid prokuratuuril kaebuse lahendamisel märkamata. Kannatanu lepinguline esindaja kaalus, kas esitada uus kuriteokaebus prokuratuurile KarS § 319 ja 320 tunnustel, kuid leidis, et peab vaidlustama kriminaalmenetluse mittealustamise ringkonnakohtus KrMS § 208 korras põhjusel, et kannatanu on siiski maininud valekabust oma kuriteoavalduse kirjeldavas osas ning seda kannatanu kaebust ei ole prokuratuur lahendanud. Kui kannatanu jätaks kriminaalmenetluse mittealustamise eelnevalt kirjeldatud asjaoludel ringkonnakohtus vaidlustamata, siis prokuratuurile uue kuriteokaebuse esitamisel võidakse kriminaalmenetluse alustamisest keelduda KrMS § 208 ning analoogia korras ka KrMS § 199 lg 1 p 5 alusel, väitega et sama kuriteokaebuse osas on jõustunud kriminaalmenetluse mittealustamise otsus ning keelduda sel põhjusel uue kuriteokaebuse sisulisest läbivaatamisest. Juhul, kui ringkonnakohus käesoleva kaebuse lahendamisel, leiab, et valekaebuse ja valeütluste andmise kahtluse kontrollimiseks kriminaalmenetluse alustamiseks alus puudub, taotleb kannatanu esindaja, et kohus sel juhul määruses üheselt sedastaks, et valekaebuse ja valeütluste andmise osas kannatanu varem kuriteokaebust esitanud ei ole. Sel juhul puudub kannatanul menetluslik takistus uue kuriteokaebuse esitamiseks prokuratuurile ning prokuratuuril pole võimalik sellise kaebuse sisulisest läbivaatamisest keelduda formaalse põhjendusega. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT 6. Ringkonnakohus, tutvunud esitatud kaebusega ja Riigiprokuratuuri määrusega, asub seisukohale, et määruskaebuses esitatud väited ei anna alust Riigiprokuratuuri 22.04.2021. a määruse muutmiseks. 7. Kaebuse esitaja kinnitab sisuliselt, et ei vaidlusta Riigiprokuratuuri poolt esitatud seisukohti, kuid leiab, et kriminaalmenetlust tuleb alustada CC suhtes KarS § 319 lg 1 ja § 320 lg 1 alusel. Kuivõrd riigiprokuröri avaldatut ei vaidlustata, märgib ringkonnakohus vaid, et nõustub 5

(6)1-21-3681 riigiprokuröri määruses avaldatuga ning kriminaalmenetluse alustamata jätmise otsustusele esitatud kaebuse rahuldamata jätmisega ega korda avaldatud seisukohti käesolevas määruses üle. Vastuseks ringkonnakohtule esitatud kaebuses avaldatud väidetele märgib kohus vaid järgmist.

1. KrMS § 193 lg 1 kohaselt alustatakse kriminaalmenetlust, kui selleks on ajend ja alus ning puuduvad KrMS § 199 lg-s 1 sätestatud asjaolud. Kriminaalmenetlust alustatakse vaid siis, kui pädeva menetleja arvates esineb küllaldaselt andmeid kuriteo toimepanemise kohta. Ainuüksi uurimisasutusele või prokuratuurile mistahes kujul teate esitamine, milles isik arvab olevat toime pandud kuritegu, ei ole piisav põhjus kriminaalmenetluse alustamiseks. Käesoleval juhul on XX esitanud kuriteoteate, milles taotles kriminaalmenetluse alustamist KarS § 266 lg 2 p 1, § 136 lg 2, § 172, § 290 ja § 312 alusel. Viidatud kuriteokoosseisude esinemist pidas kaebuse esitaja võimalikuks politseiametnike tegevuses. Seega kontrollis prokuratuur põhjendatult kuriteoteates esitatud asjaolude pinnalt just ametnike tegevust. Kuriteokaebuses ei viidatud sellele, et kaebuse esitaja leiab, et ka CC tegevuses võivad esineda kuriteotunnused, mistõttu on põhjendatud, et menetleja ei ole tema tegevuse osas seisukohta avaldanud, kuivõrd selleks puudus ajend. Tõsi on see, et menetlejal on kohustus kontrollida ka selliste võimalike kuriteotunnuste esinemist isikute tegevuses, mida kuriteokaebuses välja ei ole toodud, kuid see asjaolu ei tähenda, et seda tuleks teha kõikide sündmusega seotud isikute puhul. Menetleja ei pea asuma kuriteoteate alusel otsima võimalikke kuriteotunnuseid iga kaebuses märgitud isiku tegevuses. Olukorras, kus XX on taotlenud menetluse alustamist ametnike suhtes (milline viide on ka kaebuses selgelt välja toodud pealkirja näol), puudus menetlejal ajend CC tegevuses kuriteotunnuste esinemise kontrollimiseks. Vaid isiku subjektiivne viide sellele, et CC on esitanud valekaebuse, ei anna menetlejale alust hakata kontrollima ka seda, kas CC tegevuses võib esineda mõne kuriteo tunnused.
2. Ringkonnakohtu pädevuses KrMS § 208 alusel esitatud kaebuse lahendamisel on kontrollida, kas esineb alus kriminaalmenetluse alustamiseks. Sellest tulenevalt jääb tagajärjetuks kannatanu esindaja taotlus selleks, et ringkonnakohus sisuliselt annaks menetlejale juhiseid selles osas, kas kannatanu on esitanud kuriteokaebuse valekaebuse ja valeütluste andmise osas.
3. Eeltoodust tulenevalt ja juhindudes KrMS § 208 lg 5 p-st 1, jätab ringkonnakohus Riigiprokuratuuri 22.04.
4. a määruse muutmata ja esitatud kaebuse rahuldamata. (allkirjastatud digitaalselt) 6