Obsah (12)

§ 2§ 150§ 146§ 175§ 23§ 1§ 8§ 9§ 169§ 13§ 3§ 167

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis (Eesistuja) kohtunik Krista Kirspuu, (liikmed) kohtunik Indrek Soots ja kohtunik Ulvi Loonurm Määruse tegemise aeg ja koht 02.juuni 2021.a, Tall

§-le 2, § 3 lg-le 2, § 14 lg 1 p-le 3 ja TsMS § 371 lg 2 p-le 2 ning leidis, et avalduse menetlusse võtmisest tuleb keelduda, kuna pankrotiavaldusega ei ole võimalik võlgniku taotletavat eesmärki saavutada. 2 2-21-1534 6.

§ 2

kohaselt on pankrotimenetlus eesmärgiks rahuldada võlausaldajate nõuded võlgniku vara arvel käesolevas seaduses ettenähtud korras võlgniku vara võõrandamise või võlgniku ettevõtte tervendamise kaudu. Antud juhul ei ole võimalik täita pankrotimenetluse eesmärki. Pankrotiavalduses esitatud asjaoludest ei nähtu, et kohtul ei esineks alust ajutise pankrotihalduri määramiseks ja edaspidises pankrotimenetluses pankrotihalduri määramiseks, mis toob endaga kaasa

§ 150

nimetatud menetluskulud, sh

§-des 23 ja 65 ajutise halduri ja pankrotihalduri tasu ja kulud.

§ 150

lg 2 kohaselt kui pankrotiavaldus rahuldatakse, tasutakse pankrotimenetluse kulud pankrotivarast. Võlgnik on kohtule teatanud, et tal oleks võimalik igakuiselt tasuda võlausaldajale vähemalt 200 eurot. Kuna pankrotimenetlus toob endaga kaasa kulud, mis tuleb tasuda pankrotivarast, jätkuks võlgnikul vara vaid pankrotimenetluse kulude tasumiseks, kuid see ei ole pankrotimenetluse eesmärk.

1. Võlgnik ei ole veenvalt kohtule esitanud asjaolusid, et ta antud pankrotimenetluses ja sellele järgnevas kohustustest vabastamise menetluses täidaks talle määratud kohustusi nõuetekohaselt. Võlgnik on pankrotiavalduses esile toonud, et tema igakuine neto töötasu on umbes 1400 eurot, millest TMS § 132 lg 1 ja 2 alusel peaks võlgnikule jääma umbes 1000 eurot ning selle tulemusel oleks võlgnikul võimalik võlausaldajale igakuiselt tasuda 200 eurot. Võlgnik ei ole kohtule selgitanud sissetulekust üle jääva (1400–1000–200) 200 euro kulutamist. Võlgnik on kohtule selgitanud, et tema töötasu ei ole fikseeritud, kuna sõltub müügi tulemustest, kuid kui võlgnik ka mõnel kuul saab neto töötasu vähem, kui 1400 eurot, jääb kohtule jätkuvalt ebaselgeks, miks plaanib võlgnik võlausaldajale tasuda vaid 200 eurot olukorras, kus ainsa võlausaldaja nõue on vähemalt 1 106 074,83 eurot. Võlgnik ei ole pankrotiavalduses selgitanud, kas tema laste isa kannab lastega seotud kulusid võlgnikuga samas ulatuses või ei tasu laste isa lastele ülalpidamist. Rahvastikuregistri järgi on võlgnik ja tema laste isa lahutatud, millest võib järeldada, et võlgnik ja laste isa ei ela koos ning seetõttu on võlgnikul ka kohustus nõuda laste isalt elatise tasumist, mis omakorda võiks vähendada võlgniku kohustusi laste ülalpidamisel ja suurendada võlgniku võimalusi täita oma kohustusi võlausaldaja ees.
2. Tsiviilasja nr 2-12-2357 andmetel oli võlgnikul 3 võlausaldajat. Käesoleval ajal on täitmata ühe võlausaldaja nõue. Võlausaldajate AS-i SEB Pank ja Eesti Energia AS-i nõuded on võlgnik tasunud kogu ulatuses, kokku summas 5100 eurot. Töötamise registri kohaselt töötab võlgnik osaühingus R alates 14.novembrist 2019.a. Pankrotiavalduse esitas võlgnik kohtule 01.veebruaril 2021.a. Kohtule ei ole teada, millal võlgnik tasus AS-i SEB Pank ja Eesti Energia AS-i nõuded. Juhul, kui võlgnik tasus nõuded vahetult enne pankrotiavalduse esitamist, siis oli võlgnikul peale tööle asumist ja enne pankrotiavalduse esitamist aega nõuete tasumiseks 13,5 kuud ning seega pidi võlgnik võlausaldajatele tegema igakuiseid makseid summas 377,78 eurot (5100 eurot/13,5 kuud). Eeltoodust järeldub, et võlgniku poolt pankrotiavalduses esitatud suutlikkus võlausaldaja nõude rahuldamiseks on väiksem kui eelneval perioodil, millest tõusetub küsimus võlgniku poolt tõeste andmete esitamises enda varade ja igakuise tasumise võimekuse kohta.
3. Võlgnik on pärast tsiviilasjas nr 2-12-2357 pankrotimenetluse lõpetamist kohelnud võlausaldajaid ebavõrdselt. Võlgnik oleks pidanud peale tsiviilasjas nr 2-12-2357 pankrotimenetluse lõppemist kohtlema võlausaldajaid võrdselt ja täitma kohustusi võlausaldajate ees

§ 146lg 2 tulenev põhimõtte kohaselt.

Seoses pankrotimenetluse läbiviimisega pidi võlgnikule teada olema võlausaldajate võrdse kohtlemise põhimõte. Arvestades asjaolu, et jaotusettepaneku kohaselt tuli võlgnikul täita võlausaldaja Versobank AS nõue 99,55% ulatuses, oleks võlgnik pidanud teistele võlausaldajatele (AS SEB Pank ja Eesti Energia AS) tasutud summast 5100 eurost tasuma (5100 – 99,55%) 5074,50 eurot Versobank AS-le või tema õigusjärglasele Osaühingule Aktiva Finants. Kuna võlgnik nimetatut ei teinud, 3 2-21-1534 tuleks pankrotimenetluses esitada nõue võlausaldajate AS SEB Pank ja Eesti Energia AS vastu tulenevalt võlausaldajate ebavõrdsest kohtlemisest enamsaadud summa tagastamiseks. 10. Kohus leidis, et võlausaldajate võrdse kohtlemise põhimõtte oluline rikkumine ja tsiviilasjas nr 2-12-2357 tuvastatud rikkumised oleksid

§ 175

lg 2 p 2 kohaselt aluseks ka käesolevas tsiviilasjas võlgniku pankrotimenetluses täitmata kohustustest vabastamata jätmiseks. Kohus leidis ka, et võlgniku pankrotiavalduse menetlusse võtmisest tuleb keelduda, kuna võlgniku suhtes läbiviidav pankrotimenetlus on kulukas pankrotimenetluse kulude, s.h tagasivõitmisnõuete menetlemisega kaasnevate kulude tõttu, millest tulenevalt ei täida pankrotimenetlus

§-s 2 sätestatud eesmärke.

1. Kohus oli seisukohal, et võlgnikul ei ole käesoleval ajal takistusi võlausaldajaga läbirääkimiste pidamiseks, sh võla tasumiseks maksegraafiku alusel. Kohus leidis, et isegi juhul, kui võlausaldaja ei anna selleks nõusolekut, saab võlgnik sellele vaatamata teostada võlausaldajale makseid. Kohtu hinnangul saab võlgnik ühe võlausaldaja nõuet rahuldada kohtu sekkumiseta. Kohus selgitas, et pankrotimenetluse lubatavuse osas on õiguspraktikas erinevaid seisukohti, millest ühe kohaselt ei ole pankrotimenetluse läbiviimine lubatav vaid ühe võlausaldaja korral ning pankrotimenetlust ei saa seetõttu läbi viia. Määruskaebus
2. Võlgnik esitas määruskaebuse, milles palub maakohtu määruse tühistada ja saata asi tagasi maakohtule avalduse menetlusse võtmise otsustamiseks.
3. Määruskaebuse põhjenduste kohaselt on maakohus kohaldanud vääralt materiaalõigust ja rikkunud menetlusõiguse norme.
4. Kohus on oma põhjendustes asjasse puutumatult selgitanud pankrotihalduri ja tema tasu temaatikat. Kui füüsiline isik esitab pankrotiavalduse koos kohustustest vabastamise avaldusega ja tal puudub vara, rakendub

§ 23lg 4.

1. Jääb arusaamatuks, miks maakohus läbivalt kogu oma määruses teeb võlgnikule ette heiteid seoses sellega, et võlgnik ei selgita piisavalt, miks ta arestivabast osast ehk 400 eurost üksnes 200 eurot tahab suunata kohustuste täitmiseks. Võlgnik on avalduses selgitanud, et ta teenib tulemustasu. Käesoleva menetluse eesmärk on jõuda kohustustest vabastamise menetlusse ja seal saab saavad nii kohus kui ka võlausaldaja põhjalikult analüüsida võlgniku aruandeid. Võlgnik on seisukohal, elatise välja mõistmine ei ole hetkel aktuaalne teema, laste vanemad saavad omavahel ka kohtuväliselt ülalpidamise küsimused lahendatud, vanemad ei peida end oma kohustuste eest. Samuti ei muuda see võlgniku olukorda, sest võlgnik juba täidab oma ülalpidamisekohustust, võlgnik ei saa lastele määratud raha suunata oma kohustuste täitmiseks.
2. Relevantne ei ole ka põhjus, et võlgnik on võlausaldajaid ebavõrdselt kohelnud, kuna muud võlad tasuti pärast pankrotimenetluse lõppemist. On küsitav, kas tegu on võlausaldaja huvide rikkumisega, kui tasutakse ära summa, mis on 0,4 % võlausaldaja nõudest ja sellega vabanetakse kahest võlausaldajast.
3. Pankrotimenetlus ei ole kulukas, kuna vara realiseerimist pole ja on vaid üks võlausaldaja. Sellele menetlusele peaks järgnema kohustustest vabastamise menetlus. Pankrotiseaduses pole sellist sätet, et ühe võlausaldaja korral menetlust ei alustata. Püsiv maksejõuetus võib tekkida ka ühest võlausaldaja nõudest. Ilma pankrotimenetluseta ei saa alustada kohustustest 4 2-21-1534 vabastamise menetlust. Maakohtu viide, et ta lähtus TsMS § 371 lg 2 p-st 2, ei ole asjakohane, kuna võlgniku eesmärk ongi, et alustatakse kohustustest vabastamise menetlust. Menetlusosaliste seisukohad
4. Puudutatud isik oli seisukohal, et maakohtu määrus on seaduslik. Meelevaldne on esitada teist korda sama võla alusel kohtusse pankrotiavaldus. V õlgnikul oli võimalik teha endast kõik olenev tsiviilasjas nr 2-12-2357 läbiviidud kohustustest vabastamise menetluse raames. Ei ole põhjendatud ajutise halduri tasu määramine riigi vahenditest, kuna võlgniku suhtes on pankrotimenetlus juba läbi viidud. Võlgnik on muutnud esialgselt väidetut oma sissetuleku kohta, asudes hiljem väitma, et tema sissetulek on igakuiselt muutuv ja seetõttu ei saa kohustust igakuiselt täita rohkem kui 200 euro ulatuses. Võlgnik on sisuliselt välistanud töökoha vahetuse. Võlausaldaja poolt algatatud täitemenetluse raames on võlausaldajale käesoleval aastal laekunud järgmised maksed kohtutäituri vahendusel: 19.01.2021.a summa 308,90 eurot, 10.03.2021.a summa 182,57 eurot ja 07.04.2021.a summas 214,32 eurot. Veebruaris 2021.a täitemenetluse tulemusel võlausaldaja nõude katteks makset ei laekunud, millest saab järeldada, et võlgnik ei tegele jätkuvalt igakuiselt mõistlikult tulutoova tegevusega, mille arvelt oleks võimalik võlausaldaja nõuet rahuldada. Võlgnikul ei ole takistusi võla tasumiseks maksegraafiku alusel või kohtutäituri vahendusel. Jõustunud kohtulahendi täitmine täitemenetluses on ajaliselt piiratud. Menetluse edasine käik
5. Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas selle tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 663 lg 5 alusel läbivaatamiseks ringkonnakohtule. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
6. Tallinna Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab tuginedes TsMS § 657 lg 1 p-le 3, §-le 659 ja § 667 lg-le 2, et määruskaebus on põhjendatud ja vaidlustatud Harju Maakohtu kohtumäärus tuleb menetlusõiguse normi rikkumise ja materiaalõiguse normi väära kohaldamise tõttu tühistada ning pankrotiavaldus saata menetlusse võtmise otsustamiseks tagasi samale esimese astme kohtule, kuna ringkonnakohus ei saa asja ise lahendada ning avalduse menetlusse võtmist otsustada. Määruskaebus rahuldatakse. Vastuseks määruskaebusele märgib ringkonnakohus järgnevat.
7. Ringkonnakohus nõustub määruskaebuse esitajaga selles, et maakohus on käesoleval juhul ekslikult leidnud, et pankrotiavaldusega ei ole võimalik pankrotimenetluse eesmärki täita. Maakohus on õigesti märkinud küll seda, et

§ 2

esimese lause kohaselt on pankrotimenetluse eesmärgiks võlausaldajate nõuete rahuldamine võlgniku vara arvel, kuid jätnud tähelepanuta, et sama paragrahvi teise lause kohaselt on füüsilisest isikust võlgniku puhul pankrotimenetluse täiendavaks eesmärgiks talle võimaluse andmine vabanemaks oma kohustustest samas seaduses ettenähtud korras. Eelnevast tulenevalt on pankrotiavalduse menetlusse võtmisest keeldumine TsMS § 371 lg 2 p 2 alusel põhimõtteliselt väär.

1. Ringkonnakohtu hinnangul ei saa praegusel juhul pankrotiavalduse menetlusse võtmisest keelduda ka võimaliku menetluse kulukuse tõttu. Tsiviilasja materjalid ei võimalda teha järeldust, et võlgnikul jätkuks vara üksnes pankrotimenetluse kulude katteks. Pankrotiavalduses esile toodud asjaoludest nähtuvalt on võlgnik leidnud püsiva töökoha ning kuigi tema 5 2-21-1534 sissetuleku suurus on muutuv, saab eeldada, et juhul kui võlgnik töötamist ka edaspidi jätkab, tekib talle vara, millest võlausaldaja nõuet rahuldada, igakuise sissetuleku näol.
2. Samas tuleb rõhutada, et maakohtu arvamus, et võlgnikul tuleks kanda pankrotimenetluse kulud, ei ole väär.

§ 23

lg 4 kohaselt võib kohus juhul, kui võlgniku avalduse alusel alustatud menetlus lõpetatakse raugemisega pankrotti välja kuulutamata või pankrot kuulutatakse välja käesoleva seaduse § 171 lõike 11 alusel ja võlgniku varast ei jätku vajalikeks väljamakseteks, ajutise halduri tasu ja hüvitatavad kulutused välja mõista nii võlgnikult kui määrata nende hüvitamise riigi vahenditest. Kuivõrd tegemist on kohtu diskretsiooniotsusega, ei saa võlgnik eeldada, et kohus jätab eelnimetatud tasu ja kulud kindlasti riigi kanda. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole välistatud võimalus, et kohus määrab jätta ajutise halduri tasu ja hüvitatavad kulud võlgniku enda kanda, põhjusel, et võlgnik on oma süülise käitumisega tinginud varasema kohustustest vabastamata jätmise ning kuigi tal on õiguskaitse uue pankrotiavalduse esitamiseks, on ebamõistlik, et riik kannaks selliselt käitunud võlgniku uue pankrotimenetluse kulusid. 24. Määruskaebuse esitajaga tuleb nõustuda selles, et kehtivast pankrotiseadusest ei tulene keeldu esitada pankrotiavaldus juhul, kui võlgnikul on vaid üks võlausaldaja.

§ 1

lg 2 sätestab, et võlgnik on maksejõuetu, kui ta ei suuda rahuldada võlausaldaja sissenõutavaks muutunud nõuet ja see suutmatus ei ole võlgniku majanduslikust olukorrast tulenevalt ajutine. Seega pole seadusandja võlgniku maksejõuetuse tunnustamise eelduseks seadnud võlausaldajate paljususe nõuet. 25. Lisaks tuleb seoses võlausaldaja seisukohaga võlgniku meelevaldsusest selgitada ka seda, et pankrotiseadusest ei tulene, et füüsilised isikud, kelle varasemalt esitatud pankrotiavaldust on kohtud menetlenud, ei saa korduvalt olla pankrotivõlgnikuks ega uut pankrotiavaldust esitada või oleks võlanimekirjas keelatud märkida varasemas pankrotimenetluses tunnustatud või selles esitamata jäänud nõudeid.

§ 8

lg-st 2 nähtuvalt võib pankrotivõlgnikuks olla iga füüsiline ja juriidiline isik, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti ning

§ 9lg 1 kohaselt võib pankrotiavalduse esitada võlgnik või võlausaldaja.

Võlgnik peab

13 lg 1 ja 2 kohaselt pankrotiavalduses põhistama oma maksejõuetuse, lisades pankrotiavaldusele seletuse maksejõuetuse põhjuse kohta ja võlanimekirja, milles märgitakse võlgniku võlausaldajate nimed ja nende elu- või asukohad ning nende nõuded, samuti andmed võlgniku vara kohta. 26. Ringkonnakohus nõustub määruskaebuse esitajaga selleski, et praegusel juhul ei saanud maakohus pankrotiavalduse menetlusse võtmata jätmisel tugineda võlausaldajate ebavõrdsele kohtlemisele. Maakohtu järeldus, et võlgnik oleks pidanud ka pärast eelmist kohustustest vabastamise menetluse lõpetamist lähtuma väljamaksete tegemisel jätkuvalt

§ 146lgst 2, on ekslik.

Ringkonnakohus juhib tähelepanu, et võlausaldajate võrdse kohtlemise põhimõte kehtib pankrotimenetluses ega laiene pankrotimenetluse alustamise eelsele ajale, mil võlgnik saab tulenevalt lepinguvabaduse põhimõttest ise valida, kellega ta tehinguid teeb ja mis järjekorras ta oma kohustusi täidab (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 24.mai 2017.a kohtuotsus tsiviilasjas nr 3-2-1-50-17, p 11). 27. Eelnevast tulenevalt on väär ka see maakohtu järeldus, et võlausaldajatele AS SEB Pank ja Eesti Energia AS võlgade tasumine ja tsiviilasjas nr 2-12-2357 tuvastatud rikkumised oleks

§ 175

lg 2 p 2 kohaselt aluseks käesolevas tsiviilasjas võlgniku pankrotimenetluses täitmata kohustustest vabastamata jätmiseks. Ringkonnakohus selgitab, et

§ 169

ja

§ 175

lg 2 koosmõjust ei tulene, et kohus saab keelduda võlgnikku kohustustest vabastamast põhjusel, et võlgnik on mõnes varasemas pankroti- ja kohustustes vabastamise menetluses mõistetud süüdi pankrotikuriteos või rikkunud süüliselt

§-s 173 nimetatud 6 2-21-1534 kohustusi ja kahjustanud sellega võlausaldajate huve. Kohustustest vabastamise keeldumise aluste olemasolu tuleb kohtul ametiülesande korras kontrollida igas menetluses eraldi ning hinnata, kas konkreetse menetluse jooksul on võlgniku käitumises tuvastatav mõni

§ 175lg-s 2 sätestatud eeldus.

1. Maakohtule saab ette heita sedagi, et kohus järeldas vaatamata asjaolule, et teada pole, millal võlgnik tasus AS-i SEB Pank ja Eesti Energia AS-i nõuded, kindlalt seda, et pankrotimenetluses tuleks esitada tagasivõitmise nõuded, mis omakorda toob endaga kaasa pankrotimenetluse kulukuse. Ringkonnakohus märgib, et kohus ei saa tugineda oletustele ning maakohtul tulnuks, juhul kui kohus soovis eelnimetatud järeldustele tugineda, eelnimetatud võlausaldajatele tehtud tagasimaksetega seotud asjaolud välja selgitada. Võlgnik ei ole neid asjaolusid määruskaebuses pidanud vajalikuks esile tuua, kuid on kahelnud võlausaldajate huvide kahjustamises. Eeltoodust tulenevalt on ringkonnakohus seisukohal, et maakohtu järeldus pankrotimenetluse kulukusest seoses tagasivõitmisenõuete menetlemisega kaasnevate kuludega on ennatlik. Küsimusele võimalike tagasivõitmise hagide esitamisest saab vastata pankrotiavalduse menetlusse võtmise otsustamise käigus, sh saab maakohus kaaluda võlgnikult täiendavate selgituste ja tõendite nõudmise võimalust. Rõhutada tuleb, et kohtupraktikast tulenevalt saab juhul, kui võlgniku tehingutel või toimingutel on ka pärast pankrotimenetluse alustamist võlausaldajate huvidele negatiivne mõju, need tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistada (vt eelviidatud Riigikohtu otsuse p 11).
2. Õige on ka see määruskaebuse esitaja seisukoht, et võlgniku võimekust täita oma pankrotiseadusest tulenevaid kohustusi saavad nii kohus kui võlausaldaja hinnata kohustustest vabastamise menetluses. Kohtupraktika kohaselt saab pankrotimenetluse edukust kontrollida siiski pankrotiseaduse sätete alusel, pankrotiavalduse menetlusse võtmise otsustamisel ei ole kohtul võimalik teha järeldust selle kohta, kas võlgnik rikub süüliselt oma kohustust tegeleda mõistlikult tulutoova tegevusega (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 27.veebruari 2013.a kohtumäärus tsiviilasjas nr 3-2-1-1-13, p 9 ja 10).
3. Samas ei ole maakohtule pankrotiavalduse käiguta jätmine ning võlgnikult täiendavate selgituste nõudmine ka etteheidetav, kuivõrd kohus pidigi vastavalt

§ 13

lg-le 2 võlgnikult saama andmed tema vara ja võlgade kohta ning

§ 3

lg-st 3 tulenevalt on pankrotiasja menetleval kohtul kohustus pankrotiavalduse esitamisest kuni pankrotimenetluse lõppemiseni ja kohustustest vabastamise menetluses omal algatusel võtta tarvitusele abinõud, et selgitada välja asjaolud, millel on pankrotimenetluse või kohustustest vabastamise menetluse seisukohalt tähtsust ja korraldada selleks vajalike tõendite kogumine.

1. Kuna praegusel juhul puudus seaduslik alus võlgniku pankrotiavalduse menetlusse võtmisest keeldumiseks maakohtu viidatud alustel, tuleb maakohtu määrus tühistada ja avaldus saata menetlusse võtmise otsustamiseks tagasi maakohtule.
2. Ringkonnakohus peab vajalikuks selgitada, et juhul kui maakohus võtab avalduse menetlusse ja võlgnik oma kohustusest taas kord vabastamata jääb, kannab ta riski, et võlausaldaja võimalused oma võla võlgnikult sissenõudmiseks pikenevad.

§ 167

lg-st tulenevalt võivad võlausaldajad pärast pankrotimenetluse lõppemist nõuded, mille võis esitada pankrotimenetluses, kuid mis on selles jäänud esitamata, samuti nõuded, mis küll esitati, kuid mis jäid rahuldamata ja millele võlgnik vastu vaidles, esitada võlgniku vastu üldises korras. TsÜS § 157 lg 3 kohaselt on pankrotimenetluses tunnustatud nõude täitmise aegumistähtaeg kümme aastat pankrotimenetluse lõppemisest arvates. 7 2-21-1534 33. Ringkonnakohus märgib, et kaalus lähtudes TsÜS § 157 lg-s 3 sätestatust ning asjaolust, et kohtute infosüsteemist nähtuvalt jõustus tsiviilasjas nr 2-12-2357 tehtud Harju Maakohtu 19.novembri 2013.a määrus, millega kohus lõpetas võlgniku pankrotimenetluse, 23.jaanuaril 2014.a, kas käesoleval juhul saanuks vaidlustatud määruses sisalduvat maakohtu lõppjäreldust võlgniku pankrotiavalduse menetlusse võtmisest keeldumisest TsMS § 371 lg 2 p 2 alusel jaatada seoses võimalusega, et võlausaldaja nõue aeguks enne seda, kui kohus saaks

§ 175lg 1¹ alusel asuda hindama võlgniku kohustustest vabastamise võimalust.

Kohtu omal algatusel võlausaldaja nõude aegumise arvestamise võimalust on kohtupraktikas kohustustest vabastamise menetluse algatamise üle otsustamisel lubatavaks peetud (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 23. septembri 2015.a kohtumäärus tsiviilasjas nr 3-2-1-92-15, p 10). Selliseks jaatuseks ringkonnakohtu hinnangul siiski alust pole. Käesolevas asjas kohtute ette toodud asjaoludest nähtuvalt on võlausaldaja pöördunud kohtutäituri poole ning kuigi toimikus ei sisaldu infot täpse aja kohta, ei saanud see

§-s 174 sätestatud sissenõude keelust tulenevalt kõne alla tulla enne võlgniku kohustustest vabastamise menetluse lõpetamist ja kohustustest vabastamata jätmist, mis leidis aset Harju Maakohtu poolt tsiviilasjas nr 2-12-2357 tehtud 14.juuni 2019.a määrusega. TsÜS § 159 lg 1 kohaselt katkeb jõustunud kohtulahendiga tunnustatud nõude või muust täitedokumendist tuleneva nõude täitmise aegumine ja algab uuesti täitedokumendi esimest korda täitmiseks esitamisega. Eelnev tähendab, et võlausaldaja nõude aegumine on täitedokumendi täitmiseks esitamisega uuesti alanud. Menetluskulude jaotus ja edasikaebeõigus 34. Menetluskulude jaotus jääb TsMS § 173 lg-st 3 tulenevalt maakohtu otsustada. (allkirjastatud digitaalselt) /kohtunik, kohtunik, kohtunik/ 8