← Eesti

3-20-1017/16

Obsah (9)§ 9§ 7§ 171§ 67§ 14§ 74§ 27§ 29§ 32

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Kadri Sullin Otsuse tegemise aeg ja koht 16. november 2020. a, Tallinn Haldusasja number 3-20-1017 Haldusasi Xi kaebus Politsei- ja

§ 9

tulnuks kaebajale teha lahkumisettekirjutuse asemel seadustamisettekirjutus.

§ 9

lg 1 p 3 sätestab, et ettekirjutus kohustusega taotleda kehtestatud korras elamisluba Eestis viibimise seadustamiseks (edaspidi seadustamisettekirjutus) tehakse Eestis viibimisaluseta viibivale välismaalasele, kes on asunud Eestisse elama enne

  1. aasta
  2. juulit ega ole siit lahkunud elama mõnda teise riiki ning kelle jätkuv Eestis viibimine ei kahjusta Eesti riigi huve. Asjas ei ole vaidlust faktiliste asjaolude üle, et kaebaja saabus Eestisse enne 01.07.1990, kaebajale tehti 17.06.1999 lahkumisettekirjutus, ta lahkus vabatahtlikult Eestist ning ta saabus uuesti Eestisse 30.09.1999 viisa alusel. Pärast seda ei ole kaebaja uuesti Eestist lahkunud ega ka pärast viisa kehtivuse lõppu 28.12.1999 oma siinviibimist seadustanud.
  3. Vaidlus on selle üle, kas kaebaja lahkus vahepeal elama teise riiki või on ta jätkuvalt Eestis viibinud. Tallinna Ringkonnakohus leidis 15.01.2015 otsuses nr 3-13-70023, et juba ainuüksi asjaolu, et isik saabus
  4. aastal Eestisse viisa alusel, kinnitab üheselt, et teda ei saanud hiljemalt sellel ajal enam lugeda Eestis elavaks välismaalaseks, sest muidu poleks tal olnud vajalik taotleda viisat Eestisse sisenemiseks. Seega isegi juhul, kui isik oli asunud Eestisse elama enne 01.07.1990, oli ta pärast seda asunud elama mõnda teise riiki, mistõttu on täitmata sätte kohaldamiseks nõutav teine tingimus. Tähtsust ei oma, millisel eesmärgil oli isik Eestist lahkunud (nt ajutiselt ema hooldamiseks) ja millisel alusel isikule
  5. 2

(5)aastal viisa väljastati, sest see ei mõjuta hinnangut, et apellanti ei saanud viisa andmise ajal enam pidada Eestis elavaks välismaalaseks (p 11). Kohus leiab, et eeltoodud seisukoht on asjakohane ka käesolevas asjas. 17.06.1999 lahkumisettekirjutuse täitmisel ja Eestist lahkumisel ei olnud kaebaja elukohaks enam Eesti. Isiku elukoht muutus kohe, kui ta lahkumisettekirjutuse täitis. Kaebaja ei viibinud väljapool Eestit ajutiselt turistina, hariduse, töö või ravi saamise eesmärgil. Kaebajal ei saanud olla mistahes õigust või õigustatud ootust, et Eesti Vabariik talle uuesti Eestisse tulekuks mistahes loa annab. Kohus ei pea põhjendatuks lähtuda maksuseadustes sätestatud residentsuse põhimõttest. Tegemist on kahe erineva õigusinstituudiga. Kaebaja seisukoha järgi muutunuks kaebaja elukohaks Venemaa Föderatsioon alles 6 kuu möödumisel Eestist lahkumisel. Kohus leiab, et pärast lahkumisettekirjutuse täitmist ei saa välismaalase elukohaks lugeda jätkuvalt Eestit. Samuti ei saa elukoha määratlus sõltuda sellest, kas Eesti Vabariik andis isikule viisa või mitte. Viisa antakse Eestis ajutiselt viibimiseks, ilma Eesti elamisloata või Eestis elamise õiguseta (VMS §-d 7 ja 43). Viisa eesmärgiks ei ole Eestisse elama asumine. Eesti Vabariik ei pidanud ka kaebajale viisa andmisel eeldama, et kaebajal on viisa saamisel mõni muu, sh alaliselt Eestisse asumise eesmärk ning see oleks olnud ka viibimisaluse ennetähtaegse lõpetamise aluseks (VMS § 52 lg 2). Püsivalt Eestisse elama asumiseks on küll isikul võimalik esitada elamisloa taotlus, kuid vaidlus puudub selle üle, et kaebaja vaatamata oma selgitustele dokumentide korda ajamise kohta ei asunud enne
  1. aastat elamisluba taotlema.
  2. Vastustaja kaalutlusõigus seadustamisettekirjutuse tegemisel on piiratud. Vastustaja ei saa seda ilma seadusliku aluseta laiendada ega arvestada ka isiku muid põhiõiguseid seadustamise alusena. Haldusorganil on küll kohustus kohaldada Eesti õigust kooskõlas Euroopa Liidu õigusega, kuid eelduseks on, et Eesti õigus ei ole Euroopa õigusega kooskõlas ja tegemist on otsekohaldatava normiga. Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2004/38/EÜ1,
  3. aprill 2004, mis käsitleb Euroopa Liidu kodanike ja nende pereliikmete õigust liikuda ja elada vabalt liikmesriikide territooriumil, reguleerib liidu kodanike, st isikute, kellel on mõne Euroopa Liidu liikmesriigi kodakondsus, vaba liikumise ja elamise õigust. Seega ei ole direktiiv käesolevas asjas kohaldatav, sest kaebaja ei ole liidu kodanik. Samuti ei ole kaebaja suhtes kohaldatav Nõukogu direktiiv 2003/109/EÜ pikaajalistest elanikest kolmandate riikide kodanike staatuse kohta2, kuna kaebaja ei ole Eesti territooriumil elanud seaduslikult (art 4 lg 1). Vastustaja ei saanud ka ilma seadusandja tahteavalduseta direktiivist tulenevat kaebajale laiendada. Tegemist oleks kaalutlusõiguse piiridest väljumisega.
  4. Eeltoodust tulenevalt ei ole kaebaja suhtes võimalik teha seadustamisettekirjutust. Asjas ei ole vaidlust selle üle, et lahkumisettekirjutuse tegemise ajal puudus kaebajal seaduslik alus Eestis viibimiseks. Viibimisaluseta Eestis viibivale välismaalasele tehakse ettekirjutus Eestist lahkumiseks (edaspidi lahkumisettekirjutus) (

§ 7lg 1).

Eesti Vabariik ei pea reeglina lubama oma territooriumil viibida isikutel, kellel puudub siin viibimise alus. Asjast ei nähtu, et puuduks vastuvõttev riik või väljasaatmine võiks kaasa tuua piinamise ning muud julmad, ebainimlikud või inimväärikust alandavad kohtlemisviisid või surmanuhtluse (

§ 171

). Ettekirjutuses on ka kajastatud seda, et kaebaja tütar on täiskasvanud, mistõttu ei saa tegemist olla kaaluka perekonnaelu riivega. Kuna tütar on samuti Venemaa Föderatsiooni kodanik, on tal võimalik oma isa külastada. Arvestades tehnoloogia arengut ei ole välistatud ka suhtlemine interneti teel, sh videokõnedega. 9.

§ 67

näeb, ette, et vastustaja on kohustatud menetluse läbiviimisel arvestama alaealiste, saatjata alaealiste, puuetega inimeste, eakate, rasedate, alaealiste lastega üksikvanemate ning piinamise, 1 2 https://eur-lex.europa.eu/legal-content/ET/ALL/?uri=CELEX:32004L0038 https://eur-lex.europa.eu/legal-content/ET/TXT/?uri=CELEX%3A02003L0109-20110520 3

(5)vägistamise või muu raske psühholoogilise, füüsilise või seksuaalse vägivalla ohvriks langenud isikute erivajadusi. Kaebaja ei väida, et ta kuuluks ühtegi sellisesse gruppi.

§ 14

lg 5 p 4 sätestab, et väljasaatmine peatatakse Politsei- ja Piirivalveameti otsusel, kui välismaalase Eestis ajutine viibimine on põhjendatud humaansete kaalutluste või vääramatu jõu tõttu. Kohus kohaldas kaebaja suhtes esialgset õiguskaitset enne lahkumistähtaja saabumist. Tallinna Ringkonnakohus on 22.05.2020 ehk kaks päeva pärast ettekirjutuse tegemist leidnud haldusasjas nr 3-20808, et Venemaa võtab oma kodanikke vastu. COVID-19 viiruse levik iseenesest ei ole esialgse õiguskaitse andmist õigustavaks asjaoluks. Lahkumisettekirjutuse täitmisega ei kaasne otsest ohtu kaebaja elule ja tervisele. Vajaduse korral saab kaebaja oma kodakondsusjärgses riigis arstiabi samadel tingimustel, mis teised elanikud. Sõltuvalt kohtumenetluse lõpptulemusest ja koroonaviiruse levikust sel ajal on kaebajal võimalik siis taotleda siis väljasaatmise peatamist või lahkumise tähtaja pikendamist humaansetel kaalutlustel või vääramatu jõu tõttu. Kohus selgitab, et lahkumisettekirjutuse õiguspärasust tuleb käsitleda väljasaatmise toimingust eraldi. Lahkumisettekirjutus võib olla õiguspärane ka siis, kui konkreetsel ajahetkel isiku väljasaatmine võimalik ei ole. 10. Kaebaja Eestis viibimise seadustamine ka humaansetel kaalutlustel ajutiselt nõuab siiski kaebaja enda tegevust ja vastavat taotlust (vt nt VMS § 126). Sellised võimalikud taotlused ja haldusaktid ei ole käesolevas asjas vaidluse all. Eestis viibimisaja pikendamine eeldab seda, et isikule on seaduslik alus siin viibimiseks antud. 11.

§ 74

alusel kohaldatakse reeglina sissesõidukeeldu kolmeks aastaks, kuid seda võib kohaldada lühemaks ajaks või jätta üldse kohaldamata. Riigikohus selgitas 23.09.2019 lahendis nr 3-16/2088 ka

sissesõidukeelu regulatsiooni ülesehitust:

-s eristatakse sissesõidukeelu kohaldamist lahkumisettekirjutuses (

2. peatükk (§ 7 lg 2, §-d 74 ja 75)) ja eraldiseisvalt (

5. peatükk).

  1. ja
  2. ptk vahelisi suhteid käsitleva

§ 27esimese lause järgi kohaldatakse 5.

ptk-s sätestatut ulatuses, mis ei ole vastuolus

  1. ptk-s sätestatuga. Teine lause lisab, et lahkumisettekirjutuses kohaldatava sissesõidukeelu kehtestamise menetlusele ja sissesõidukeelu kehtivusaja määramisele ei kohaldata
  2. ptk-s sätestatut. (p 11)

  1. ptk võtab üle Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16.12.
  2. a direktiivi 2008/115/EÜ ühiste nõuete ja korra kohta liikmesriikides ebaseaduslikult viibivate kolmandate riikide kodanike tagasisaatmisel.

  1. ptk-st koostoimes direktiiviga 2008/115/EÜ nähtub, et selles sätestatud sissesõidukeeld on viibimisaluse lõppemisel või lõpetamisel lahkumisettekirjutuse tegemisega kaasnev otsustus, mida tehes on haldusorganil üldjuhul kaalutlusõigus. Keeld ja selle kestus peavad asjaolusid arvestades olema proportsionaalsed (vt ka RKHK otsus nr 3-17-1545/81, p 34, ja otsus nr 317-1927/37, p 13). (p 12) Eeltoodust tuleneb, et vastustajale on siinkohal antud lai kaalutlusõigus. Viidatud direktiivi art 11 lg 1 näeb ette kohustuslikud sisenemiskeelu alused, lisades, et teistel juhtudel võib tagasisaatmisotsustele lisada sisenemiskeelu. Sisenemiskeelu kestus määratakse igal üksikjuhul kindlaks pärast kõigi oluliste asjaolude hoolikat kaalumist ning see ei ületa põhimõtteliselt viit aastat (lg 2). Liikmesriigid võivad muude kaalutluste korral üksikjuhtudel või teatavat liiki juhtudel sisenemiskeelu väljastamisest loobuda, selle tühistada või peatada (lg 3).
  2. Vastustaja on kaalunud kõiki kaebaja väljatoodud asjaolusid ning kõrvutanud neid faktiga, et kaebaja on viibinud Eestis üle 20 aasta ilma seadusliku aluseta ning talle on ka enne seda juba tehtud ebaseadusliku viibimise tõttu lahkumisettekirjutus. Kohus nõustub vastustajaga, et kaebaja perekonnaeluks, mis takistaks sissesõidukeelu määramist, ei saa lugeda täiskasvanud tütre ja lapselapse olemasolu.

§ 29lg 4 sätestab, et välismaalase pere4

(5)konnaliikmeks loetakse Eestis seaduslikult välismaalasega ühises perekonnas koos elavat abikaasat, alaealist last ja vanemat, kui välismaalane on alaealine. Ka lapse või lapselapse soovimatus asuda Venemaale elama ei välista sissesõidukeelu kohaldamist, kuna kaebaja ei pea oma last ülal pidama ning isiklikku suhet on võimalik hoida ka tehnoloogiliste vahendite kaudu. Arvestades kaebaja kodakondsust, keeleoskust ja ka vanema elamist Venemaal, ei ole kaebajal enda Venemaal sisseseadmine ülemäära keerukas. Erinevalt kaebaja poolt avaldatust ei nähtu kohtule, et kaebaja oleks Eesti ühiskonda integreerunud. Kaebaja ei oska eesti keelt ning ta ei ole 20 aasta jooksul proovinud Eestis viibimist seadustada. Eestis seadusliku aluse puudumine pidi kaebajale meenuma iga kord, kui ta otsis omale uut juhutööd. Arvestades kaebaja tütre sünniaega (
  1. aastal) ei saanud ainuüksi lapse ja ka naise eest hoolitsemine olla alates
  2. aastast 20 aasta jooksul sedavõrd koormav, et kaebajal ei olnud võimalik siinviibimist seadustada. Kaebaja on küll väitnud, et algse lahkumise eesmärk oli dokumendid korda ajada, kuid Eestis ta seda menetlust väga pika aja jooksul siiski ei jätkanud. Hirm väljasaatmise ees on ebaseadusliku viibimise korral inimlik ja loogiline, sest tegemist on seadusest tuleneva tagajärjega. Kaebaja on jätkuvalt rikkunud Eesti õiguskorda 20 aasta jooksul ega ole teinud ühtegi tõendatavat pingutust enne lahkumisettekirjutuse menetluse alustamist enda viibimise seadustamiseks. Pikka aega ebaseaduslik Eestis viibimine ei anna isikule õigustatud ootust, et ta saab seda tegevust jätkata, vaid pigem näitab, et isik ei ole õiguskuulekas, ning õigustab sissesõidukeelu kohaldamist. Kohtule ei nähtu erakorralisi asjaolusid, miks oleks pidanud humaansetel kaalutlustel jätma sissesõidukeelu kohaldamata. Kohus märgib kaebajale teadmiseks, et

§ 32

lg 1 alusel võib Siseministeerium või selleks volitatud Siseministeeriumi valitsemisala valitsusasutus tunnistada kehtetuks või lühendada sissesõidukeelu kehtivusaega välismaalase põhjendatud taotluse alusel või valitsusasutuse või valitsusasutuse hallatava riigiasutuse põhjendatud ettepanekul või Schengeni konventsiooniga ühinenud riigi, välja arvatud Eesti, pädeva asutuse taotlusel, kui sissesõidukeelu kohaldamise aluseks olevad asjaolud on muutunud või ära langenud, samuti humaansetel kaalutlustel, kui sellega ei ohustata riigi julgeolekut ega avalikku korda. Samuti võib sama haldusorgan tunnistada sissesõidukeelu kehtetuks, kui välismaalane tõendab, et ta on lahkunud Schengeni konventsiooni liikmesriigi territooriumilt lahkumisettekirjutuses määratud lahkumiskohustuse vabatahtliku täitmise tähtaja jooksul (§ 32 lg 12). 13. Kohus jätab kaebuse rahuldamata. Vaidlustatud otsus on õiguspärane. Kohus jätab poolte menetluskulud nende endi kanda (HKMS § 108 lg 1). /allkirjastatud digitaalselt/ Kadri Sullin 5

(5)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.