Obsah (9)

§ 662§ 238§ 9§ 172§ 171§ 190§ 174§ 175§ 177

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Vallo Kariler, Kaija Kaijanen ja Ande Tänav Määruse tegemise aeg ja koht 14. mai 2021. a, Tallinn Kohtuasja number 2-17-12191 Kohtuasi QQ avaldu

) § 663 lg 5 alusel läbivaatamiseks ringkonnakohtule. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

1. Ringkonnakohus leiab, et määruskaebuse väited ei anna alust maakohtu määruse tühistamiseks. Määruskaebus tuleb jätta rahuldamata.
2. Maakohtu määrus on jõustunud osas, milles maakohus jättis rahuldamata lapse isa avalduse vanemate ühise hooldusõiguse lõpetamiseks ja lapse isale ainuhooldusõiguse andmiseks lapse viibimiskoha, kooliküsimuste ja raviküsimuste osas.
3. Kõigepealt lahendab kolleegium lahendamata taotlused. Lapse ema esitas määruskaebuses taotluse nõuda välja andmed, kas lapse isa suhtes on esitatud avaldusi või toimub menetlusi seoses vägivalla kasutamisega enda noorima lapse (5-aastase CC) suhtes.

§ 662

lg 3 kohaselt võib määruskaebuse põhjendamiseks esitada uusi asjaolusid ja tõendeid. Seega saab määruskaebemenetluses esitada ka taotlusi tõendite kogumiseks. Samas peavad tõendid ja taotlused olema asjakohased. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole lapse ema taotlust võimalik rahuldada. Selleks, et tõendi kogumist taotleda, tuleb menetlusosalisel esile tuua konkreetne väide, mida kogutava tõendiga tõendada soovitakse. Lapse ema soovib tõendit koguda, kuna arvab, et lapse isa suhtes võib olla menetluses avaldusi seoses vägivalla kasutamisega. Pelgalt oletuse pinnalt ja selleks, et täiendavat informatsiooni hankida, ei saa kohus tõendeid koguda. Seega ei saa lapse ema taotlust pidada asjakohaseks ja selle taotluse rahuldamisest tuleb keelduda

§ 238lg 1 alusel.

31. Vanema õiguste määramisel lapse suhtes tuleb kohtul teha kaalutlusotsustus. Seejuures tuleb kohtul arvestada lapse ja mõlema vanema õigusi ning kaaluda kõiki asjaolusid, mis hooldusõiguse või suhtluskorra määramise eesmärke mõjutavad. Kohtul tuleb kaalumisel arvestada kõiki neid asjaolusid, mis võivad lapse heaolu ja arengut mõjutada. Tsiviilasja vaatab esimesena läbi maakohus (

§ 9

lg 3, § 11 lg 1), kuulates võimalusel ära kõik puudutatud isikud, hinnates kõiki asjaolusid vahetult ning kujundades menetluses kõikide asjaolude kaalumise põhjal seisukoha. Kõrgema astme kohus saab maakohtu kaalutlusotsustusse sekkuda üksnes siis, kui maakohus on ületanud diskretsiooni piire või rikkunud oluliselt menetlusõiguse normi. Ringkonnakohtu hinnangul nimetatud puuduseid ei esine ning maakohus on lähtudes lapse huvidest jätnud põhjendatult vanemate ühise hooldusõiguse lõpetamata. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega ega korda neid. Vastuseks määruskaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.

1. Perekonnaseaduse (PKS) § 116 lg 2 kohaselt hõlmab vanema hooldusõigus õigust hoolitseda lapse isiku eest (isikuhooldus) ja õigust hoolitseda lapse vara eest (varahooldus) ning otsustada lapsega seotud asju. Lapse ema on esitanud kohtule avalduse ühise hooldusõiguse tervikuna lõpetamiseks. Ebaõige on lapse isa määruskaebuse vastuses esitatud seisukoht selle kohta, et lapse ema ei ole taotlenud ühise hooldusõiguse lõpetamist varahoolduse osas. Lapse ema täpsustas maakohtus 28.06.2019 toimunud ärakuulamisel, et ühise hooldusõiguse lõpetamine hõlmab ka ühist varahoolduse lõpetamist. 8 2-17-12191
2. Kolleegiumi hinnangul on maakohus õigesti leidnud, et ühise hooldusõiguse lõpetamise eeldused PKS § 137 lg 1 alusel puuduvad. PKS § 137 lg 2 p 2 järgi avaldust ei rahuldata, kui on alust eeldada, et ühise hooldusõiguse lõpetamine ja avaldajale ainuhooldusõiguse määramine ei ole kooskõlas lapse huvidega. Arvestades seda, et praegusel juhul elavad vanemad lahus ning ema soovib ühise hooldusõiguse lõpetada, saaks kolleegiumi hinnangul kohus PKS § 137 lg 2 p 2 järgi keelduda vanemate ühist hooldusõigust lõpetamast üksnes juhul, kui ühise hooldusõiguse lõpetamine ja ühele vanematest ainuhooldusõiguse andmine ei oleks kooskõlas lapse huvidega (oleks lapse huvidega vastuolus). PKS § 137 lg 3 kohaselt lähtub ühise hooldusõiguse lõpetamise korral kohus hooldusõiguse ühele vanemale andmise otsustamisel eeskätt lapse huvidest, arvestades muuhulgas kummagi vanema vaimset ja majanduslikku valmisolekut last kasvatada, hingelist seotust lapsega ja senist pühendumist lapse eest hoolitsemisele ning lapse tulevasi elamistingimusi. Kolleegium nõustub lapse emaga, et ema on taganud lapsele turvalise, lapse arengut toetava ja tema vajaduste rahuldamist tagava stabiilse kasvukeskkonna ning lapsel on emaga turvaline kiindumussuhe. Samas on eeskätt lapse huvides, et lapsel oleksid mõlemad hooldusõiguslikud vanemad, kes üksmeelselt otsustavad lapse elu puudutavaid olulisi küsimusi. Ühine hooldusõigus on põhjendatud lõpetada vanemate tõsiste erimeelsuste ja koostöö puudumise korral, sest erimeelsused takistavad vanematel last puudutavaid otsuseid vastu võtta ja lapse elu sujuvalt korraldada. Kolleegium selgitab, et ühise hooldusõiguse teostamine ei tähenda samas seda, et teine lapsevanem peaks olema kõigega nõus, kuid selline mittenõustumine peab olema põhjendatud.
3. Lapse ema väitel on lapse isaga ühise hooldusõiguse teostamisel koostöö võimatu tulenevalt sellest, et lapse isa ei olnud nõus lapse kooli vahetusega. Lapse isa selgitas ärakuulamisel, et ta ei olnud kursis kooli vahetusega seonduvaga ja ei teadnud, et ema vahetab elukohta. Nüüd leiab lapse isa, et kooli vahetus on õige, kuna kool on lapse elukohale lähemal. Eeltoodust tulenevalt ei saa kolleegiumi hinnangul teha järeldust, et lapse isa oleks hooldusõiguse teostamiseks olulises küsimuses põhjendamatult lapse emale vastu vaielnud ja tahtlikult takistanud hooldusõiguse teostamist. Kestvat konflikti ringkonnakohtu hinnangul koolivahetuse teemal vanematel ei ole, laps käib juba hulk aega uues koolis ja üksnes ema käsitleb endiselt konfliktina seda, et isa
4. a kooli vahetamisele vastu vaidles. Nimetatud juhul vastu vaidlemisest ei saa ringkonnakohtu hinnangul teha järeldusi selle kohta, et lapse isa vaidleks edasiselt põhjendamatult vastu lapsele olulistes küsimustes. Lisaks märgib ringkonnakohus, et lapse ema ei ole esile toonud, millises muus küsimuses ei ole lapse vanemad saavutanud üksmeelt ja koostöö tegemine oleks võimatu.
5. Koostöö tegemise võimatust on lapse ema põhjendanud ka sellega, et lapse vanematel on olnud palju kohtuvaidlusi ja ühise hooldusõiguse jätkumisel jätkuvad ka vanemate vahelised vaidlused. Maakohus tuvastas, et lapse vanematel on olnud varasemalt järgmised kohtuvaidlused: asjas nr 2-12-5804, milles lapse vanemad vaidlesid ühise hooldusõiguse lõpetamise ja suhtlemise korra üle; asjas nr 2-13-204, milles lapse vanemad vaidlesid suhtlemise korraldamise otsustusõiguse ja erieestkostja määramise üle ning asjas nr 2-15-860, milles lapse vanemad vaidlesid suhtlemise korra rikkumise üle. Tsiviilasjas nr 2-15-580 esitas kohtule avalduse lapse isa taotlusega viia läbi lepitusmenetlus seoses lapse ema poolse suhtlemise korra rikkumisega ja asjas nr 2-13-204 esitas lapse ema avalduse suhtlemise korraldamiseks määratud erieestkoste lõpetamiseks ja lapse emale suhtlemise korraldamiseks otsustusõiguse andmiseks. Mõlemas asjas tuvastasid kohtud, et lapse ema on teinud lapse isale takistusi lapsega suhtlemisel ning asjas nr 2-15-860 hoiatas Tallinna Ringkonnakohus lapse ema, et kui ta teeb jätkuvalt isale takistusi lapsega kohtumisel, siis on kohtul õigus anda hooldusõigus üle isale (I kd tl 53-68, 97-102). Seega ei ole nimetatud kohtumenetlused olnud põhjustatud lapse isa käitumisest. Tsiviilasjas nr 2-12-5804 algatas kohtumenetluse lapse ema lapse isalt otsustusõiguse äravõtmiseks lapse viibimiskoha osas (menetlus lõppes kompromissi 9 2-17-12191 kinnitamisega, millega määrati kindlaks suhtlemise kord) (I kd tl 95-96). Eeltoodust tulenevalt ei saa sellest, et lapse vanemate vahel on palju kohtuvaidlusi, järeldada lapse isa koostöövõimetust. Enamikel juhtudel, kaasa arvatud käesolev tsiviilasi, on algatatud kas ema poolt põhjendamatult või siis on selle põhjustanud ema käitumine lapse ja lapse isa suhtlemise takistamisel. Sellisele takistamise jätkumisele ja lapse isa kontakti saavutamise eiramisele lapse ema poolt on käesolevas asjas viidanud ka lastekaitsetöötajad ja erieestkostja (II kd tl 91-92, 160-165, III kd tl 96). Lapse ema on põhjendanud kontaktide puudumist lapse ja isa vahel sellega, et laps ei soovi isaga kohtuda ning lapse ja isa suhe on katkenud eelkõige tingituna isa isiksusest ja käitumisest. Seda, et laps ei soovi isaga kohtuda, on kinnitanud ärakuulamisel ka laps ise, põhjendades seda seejuures isa halbade ekspertiisitulemustega (III kd tl 88). Samas on eksperdid järeldanud, et lapse hoiakuid ja käitumist mõjutavad ema hoiakud isa suhtes (III kd tl 25-44). Olukorras, kus ema mõjutab last oma hoiakutega selliselt, et laps keeldub isaga kohtumast, on põhjendamatud lapse ema vastuväited suhtlemise korra täitmata jätmisest lapsest tulenevalt. Eelnevast järeldab ringkonnakohus, et lapse vanemate edasine koostöövalmidus ja kohtuvaidluste vähenemine sõltub suuresti lapse ema käitumisest, mitte lapse isast.
6. Vanemate lahuselu korral võib muuta ühist hooldusõigust vastavalt sellele, milliseid õigusi kumbki vanem lahuselu korral lapse suhtes tegelikult teostab ja milliseid kohustusi täidab ning milline õiguste ja kohustuste jaotus tagab vanemate lahuselu korral lapse huvides parima lahenduse. Selleks saab kohus PKS § 137 lg 1 alusel vanema nõudel ühise hooldusõiguse lõpetada ja anda ühele vanemale ainuhooldusõiguse (vt Riigikohtu 12.02.2016 määrust tsiviilasjas nr 3-2-1-159-15, p 24). Asjaolu, et lapse ema kannab antud juhul tegelikkuses lapse suhtes vanema kohustusi ja praktiliselt ühist hooldusõigust ei teostata, ei anna kolleegiumi arvates alust lapse isa suhtes hooldusõigust lõpetada. Kohaliku omavalitsuse esindajate hinnangul on lapse isa püüdnud pidevalt lapse ema ja lapsega kontakti saavutada ning oma lapsevanema kohustusi teostada, kuid tagajärjetult, kuna lapse ema eirab neid püüdlusi. Ringkonnakohus nõustub lapse isaga, et kui lapse hooldusõigus antaks täielikult emale, siis väheneks see võimalus veelgi.
7. Ringkonnakohus ei nõustu lapse ema seisukohaga, et lapse isa ei ole oma psüühilise seisundi tõttu võimeline hooldusõigust teostama. Kohtupsühhiaatria- kohtupsühholoogia ekspertiisi akti nr 2020-17 kohaselt vastab lapse isa psüühiline seisund järgmistele diagnostilistele kriteeriumitele: täpsustamata hüperkineetiline häire, alkoholi kuritarvitamine, muud spetsiifilised isiksushäired. Isiksushäiretest tulenevalt on isa kõrgenenud enesehinnanguga, manipuleeriva käitumisega, teiste tunnetega mittearvestav, vähese võimekusega võtta vastutust, vähese kompromissivalmidusega ning orienteeritud oma tahtmise ja õiguse saavutamisele. Lisaks on eksperdid leidnud, et isiksushäirest tulenevalt lähtub isa eelkõige enda vajadustest ja huvidest ning hüperkineetilisest häirest tulenevalt on isa sageli püsimatu, impulsiivne, hoolimatu ja järelemõtlematu. Samas kinnitavad eksperdid, et isal ei esine psüühilisest seisundist tulenevalt takistusi lapse igapäevaeluks tarvilike põhivajaduste mõistmisel, raskused on psühhoemotsionaalsete vajaduste mõistmisel (III kd tl 2-24). Viimane järeldus on ekspertide poolt antud vastusena küsimusele, kas lapse isa suudab iseseisvalt last kasvatada ja tema eest hoolitseda. Seega on eksperdid kokkuvõttes leidnud, et tuvastatud psüühikahäired ei takista lapse isal lapse eest hoolitseda, mis kolleegiumi hinnangul tähendab ühtlasi ka seda, et lapse isal ei ole tema psüühilisest seisundist tulenevalt takistusi hooldusõiguse teostamisel. Mis puutub alkoholi tarvitamist, siis nähtub ekspertiisist, et seda on tuvastatud
8. a veebruaris ja põhilised probleemid alkoholi tarvitamisega esinesid varasematel aastatel. Ringkonnakohtu hinnangul ei saa antud üksikust juhtumist järeldada, et lapse isal esineks ka käesoleval ajal alkoholi kuritarvitamist ning ka eksperdid on sisuliselt leidnud, et varasemad probleemid sellega ei takista käesoleval ajal lapse eest hoolitsemist. Psühhotroopsete ainete tarvitamist on ekspertiisiakti kohaselt lapse isal esinenud varasemalt, 10 2-17-12191 lapse emaga kooselu ajal ja seda koos lapse emaga. Hiljem ei ole ekspertiisiakti kohaselt lapse isa poolt psühhotroopsete ainete tarvitamist täheldatud. Ringkonnakohus nõustub lapse isaga, et lapse ema väide lapse isa poolt
9. a veebruaris narkootikumide tarvitamise kohta on paljasõnaline. Seega ei ole eeltoodust tulenevalt lapse isal psüühilisest seisundist tulenevalt takistusi lapse osas hooldusõiguse teostamiseks.
10. Ringkonnakohus nõustub, et lapsele elatist maksma kohustatud vanema suhtumine oma kohustuste täitmisesse näitab üldreeglina pühendumust ja lastest hoolimist, kuid hooldusõiguse küsimuse lahendamisel ei saa iseenesest olla määravaks, kui hoolsalt lahuselav vanem seni oma ülalpidamiskohustust on täitnud. Kohustuse täitmise arvestamisel tuleb kaaluda ka seda, kas võisid olla mõjuvad põhjused kohustuse täitmata jätmiseks (vt Tallinna Ringkonnakohtu 02.04.2020 määrust tsiviilasjas nr 2-19-15071, p 64). Praegusel juhul on lapse isa esile toonud, et elatise võlgnevus tekkis tema tervisliku seisundi ja ajutise töövõimetuse tõttu. Ehkki elatise võlgnevust täielikult kustutatud ei ole, on lapse isa jätkuvalt täitnud elatise maksmise kohustust, mida kinnitab ka lapse ema. Lapsest hoolimist kinnitab käesoleval juhul ka lapse isa poolt lapsele kingituste tegemine (seda on kinnitanud ka laps ise ärakuulamisel – III kd tl 88) ja huvi tundmine lapse koolis käimise vastu (seda on kinnitanud erieestkostjale lapse klassijuhataja – II kd tl 160-165). Korduvalt on lapse isa üritanud lapsega suhelda, mida on kinnitanud lastekaitsetöötajad ja erieestkostja (II kd tl 91-92, 160-165, III kd tl 96). Seega ei saa ringkonnakohtu hinnangul järeldada, et lapse isa lapsest ei hooliks. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine 39.

§ 172

lg 3 teise lause alusel jätab kolleegium lapsele riigi õigusabi korras õigusabi osutanud esindaja kulud ja tasu Eesti Vabariigi kanda. Kuna määruskaebust ei rahuldata, jäävad muud menetluskulud

§ 171lg 1 alusel määruskaebuse esitaja kanda.

40. Menetlusosaline, kelle kahjuks lahend tehti, kannab

§ 190

lg 2 järgi oma menetluskulud täies ulatuses ka siis, kui ta on menetluskulude kandmisest vabastatud või kui talle on antud menetlusabi menetluskulude tasumiseks, v.a juhul kui talle anti riigi õigusabi hüvitamise kohustuseta (vt Riigikohtu 13.02.2013 määrust tsiviilasjas nr 3-2-1-152-12, p 23). Käesolevas asjas anti lapse emale riigi õigusabi RÕS § 8 p 3 alusel kohustusega võrdsete osamaksetena täielikult hüvitada riigi õigusabi tasu ja kulud ühe aasta jooksul alates kohtulahendi jõustumisest, millega riigi õigusabi kulud jäetakse lapse ema kanda. Kui hagita menetluse avaldaja sai menetlusabi menetluskulude kandmisel, mõistetakse temalt

§ 190

lg 4 esimese lause järgi avalduse rahuldamata jätmise korral menetluskulud riigituludesse täies ulatuses välja. Juhul, kui hagita menetluses anti menetlusosalisele menetlusabi, võib kohus

§ 190

lg 6 järgi mõista

§ 172

lg-s 1 sätestatust juhindudes menetluskulud riigituludesse välja menetlusosaliselt, kelle huvides lahend tehti, või muult menetlusosaliselt, kui see on asjaolusid arvestades õiglane. Samas võib kohus

§ 190

lg 7 järgi menetlusosalise mõjuval põhjusel menetluskulude riigituludesse tasumise kohustusest ka omal algatusel vabastada (vt Riigikohtu 12.06.2013 määrust tsiviilasjas nr 3-2-1-76-13, p 14). Kuna lapse ema esitatud määruskaebus oli põhjendamata ja jäi rahuldamata, on kolleegiumi arvates õiglane mõista emalt riigi kasuks välja määruskaebemenetluses antud riigi õigusabi tasu ja kulud. Asjas ei esine asjaolusid, mis annaksid alust lapse ema sellest kohustusest vabastada. Seega juhindudes RÕS § 25 lg 1 ja lg 2 tuleb lapse emalt Eesti Vabariigi kasuks välja mõista määruskaebemenetluses antud riigi õigusabi tasu 194,40 eurot, mis tuleb tasuda võrdsete osamaksetena ühe aasta jooksul alates käesoleva kohtulahendi jõustumisest. 11 2-17-12191 41.

§ 174

lg 1 järgi määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid.

1. Lapse isa esitas 03.05.2021 ringkonnakohtule menetluskulude nimekirja, milles palus hüvitada määruskaebemenetlusega seoses kantud menetluskulud kokku 537,60 eurot (käibemaksuga). Menetluskulude nimekirja kohaselt on lapse isa lepinguline esindaja osutanud lapse isale määruskaebemenetluses õigusabi 3,2 tunni ulatuses tunnihinnaga 168 eurot (käibemaksuga).
2. Ringkonnakohus leiab, et lapse isa menetluskulude nimekirjas märgitud toimingud maakohtu määruse analüüs ja määruskaebusega tutvumine ning vastuse koostamine on põhjendatud ning nende ajakulu on õigusteenuse osutamiseks samuti põhjendatud ja vajalik.
3. Lapse isa lepingulise esindaja tunnitasu määr 168 eurot (käibemaksuga) ei ole aga kolleegiumi hinnangul

§ 175lg 1 mõttes mõistlik ega põhjendatud.

Üldjuhul ei saa pidada põhjendatuks ja vajalikuks menetlusosalise lepingulise esindaja tunnitasu, mis ületab oluliselt keskmist sarnase õigusteenuse eest makstavat tasu (vt nt Riigikohtu määrust tsiviilasjas nr 3-2-1-115-13, p 25). Ehkki sarnast tunnitasu määra on kohtupraktikas sõltuvalt asja keerukusest ja mahust peetud mõistlikuks, ei ole käesoleva asja keskmist keerukust ja hagita menetluse omapära arvesse võttes selline määr põhjendatud. Ringkonnakohus leiab, et põhjendatud tunnitasu määraks on käesolevas asjas 140 eurot (käibemaksuga). 45. Seega rahuldab ringkonnakohus lapse isa taotluse määruskaebemenetluses kantud menetluskulude hüvitamiseks osaliselt ja mõistab lapse emalt lapse isa kasuks välja õigusabikulud 448 eurot (käibemaksuga). 46. Lähtudes

§ 177

lg-st 4 märgib kohus vastavalt lapse isa taotlusele määruse resolutsioonis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb alates määruse jõustumisest kuni selle täitmiseni tasuda viivist VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. (allkirjastatud digitaalselt) Vallo Kariler (allkirjastatud digitaalselt) Kaija Kaijanen (allkirjastatud digitaalselt) Ande Tänav 12