← Eesti

2-19-5601/61

Obsah (8)§ 30§ 29§ 42§ 1§ 1028§ 110§ 197§ 35

RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 2-19-5601 Otsuse kuupäev Tartu, 3. juuni 2021 Kohtukoosseis Eesistuja Peeter Jerofejev, liikmed Ants Kull, Kai Kullerkupp

§ 30) või kausaalne (deklaratiivne).

Seda, kas tegemist on konstitutiivse või deklaratiivse võlatunnistusega ning missugune on võlatunnistuse sisu, tuleb välja selgitada võlatunnistuse kui lepingu tõlgendamise teel, kohaldades mh

§-s 29 sätestatut (vt Riigikohtu

  1. veebruari
  2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-147-15, p 13;
  3. märtsi
  4. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-103-16, p 16). Oluline on tuvastada poolte ühine tegelik tahe võlatunnistuse kokkuleppe sõlmimisel (vt Riigikohtu
  5. detsembri
  6. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-124-14, p 28;
  7. märtsi
  8. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-103-16, p 18). Võlatunnistuse liigi kindlaksmääramisel tuleb arvestada, et võlatunnistuse tähendus määratakse võlatunnistuse sisu ja eesmärgiga, arvestades kõiki võlatunnistuse sõlmimise asjaolusid, sh lepingueelseid läbirääkimisi, poolte huve jms (vt Riigikohtu
  9. veebruari
  10. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-147-15, p 13;
  11. märtsi
  12. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-103-16, p 18).

§-s 30 sätestatud abstraktse kohustuse tekkimine eeldab, et pooltel on tahe siduda end just abstraktse kohustusega, st poolte eesmärk on luua iseseisev ja sõltumatu nõudealus kas senise võlasuhte asemele või selle kõrvale (vt Riigikohtu

  1. mai
  2. a otsus tsiviilasjas nr 2-13-34922/124, p 12.2;
  3. veebruari
  4. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-147-15, p 13; vt ka Riigikohtu
  5. märtsi
  6. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-15-09, p 12). Tõendamaks, et võlgnik tunnistas kohustusi hageja ees konstitutiivse võlatunnistusega

§ 30

mõttes, tuleb hagejal esmalt tõendada poolte tahe luua iseseisev kohustus, vastasel juhul eeldatakse deklaratiivset võlatunnistust (vt nt Riigikohtu

  1. mai
  2. a otsus tsiviilasjas nr 2-13-34922/124, p 12.2;
  3. aprilli
  4. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-162-13, p 36;
  5. detsembri
  6. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-124-14, p 24). Seega on tegemist konstitutiivse võlatunnistusega siis, kui vaidlusaluse võlatunnistuse tõlgendamise teel selgub, et hoolimata poolte lepingudokumendis kasutatud sõnastusest oli poolte eesmärk luua senistest võlasuhetest sõltumatu (abstraktne) kohustus. Tõlgendamisel tuleb lähtuda eelkõige sellest, mis oli poolte ühine tahe lepingudokumendi koostamise ajal (vt

§ 29

). Kui sellist abstraktse kohustuse loomise tahet ei tuvastata, tuleb lähtuda sellest, et tegemist on deklaratiivse võlatunnistusega, millega üksnes kinnitatakse olemasolevat võlga ja soovitakse vastuväidetest loobumisega lihtsustada selle sissenõudmist (vt nt Riigikohtu

  1. mai
  2. a otsus tsiviilasjas nr 2-13-34922/124, p 12.2;
  3. aprilli
  4. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-21-06, p 15;
  5. veebruari
  6. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-149-11, p 20). 16.
  7. Arvestades võlatunnistusi puudutavat varasemat praktikat, leiab kolleegium, et deklaratiivse võlatunnistuse andmisega loobub võlgnik lähtuvalt võlatunnistuse eesmärgist kas osaliselt või 7

(12)2-19-5601 täielikult sellises võlatunnistuses tunnistatud nõudele vastuväidete esitamisest. Kui võlatunnistus tehinguna kehtib ning võlgnik oli loobutavatest vastuväidetest teadlik või pidi neist teadma ja sai loobumise tagajärjest aru (vt Riigikohtu
  1. detsembri
  2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-146-13, p 24), on võlatunnistusega määratud vastuväidetest loobumine lõplik ning võlgnik saab võlale esitada üksnes neid vastuväiteid, millest teda ei loeta võlatunnistuse andmisega loobunuks. Missugustest vastuväidetest on deklaratiivse võlatunnistusega loobutud, tuleb kohtutel välja selgitada iga üksikjuhtumi puhul eraldi, võttes arvesse eelkõige võlatunnistuse sisu, ulatust, poolte huve ja lepingu sõlmimise eesmärki. 16.
  3. Kolleegium peab vajalikuks täpsustada varasemaid seisukohti deklaratiivse võlatunnistuse õigusliku tähenduse kohta. Nimetatud varasema praktika kohaselt ei ole deklaratiivse võlatunnistuse puhul võlausaldajal vaja tunnustatud võla sissenõudmiseks esitada muid tõendeid peale võlatunnistuse ning võlgnik peab kohustusest vabanemiseks ja hagi rahuldamata jätmiseks tõendama, et tal ei ole võlatunnistusega tunnistatud võlga (vt nt Riigikohtu
  4. jaanuari
  5. a otsus tsiviilasjas nr 2-14-58735/25, p 11.1;
  6. detsembri
  7. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-124-14, p 23;
  8. veebruari
  9. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-149-11, p 21;
  10. märtsi
  11. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-103-16, p 20), sh kuna kohustust ei olnud olemas (vt Riigikohtu
  12. aprilli
  13. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-21-06, p 15;
  14. septembri
  15. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-69-06, p-d 13 ja 15;
  16. aprilli
  17. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-22-09, p 11; eespool viidatud otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-103-16, p 21). Kolleegium täpsustab oma varasemat praktikat selles osas ja leiab, et võlgnik võib kohustusest vabanemiseks esitada ainult neid vastuväiteid, millest võlgnik deklaratiivset võlatunnistust andes loobunud ei ole. Kui võlgnik on kehtiva deklaratiivse võlatunnistusega loobunud vastuväidetest, ei ole tal õigust hiljem nendele vastuväidetele tugineda, isegi kui ta suudaks vastupidist tõendada. Selles osas on deklaratiivne võlatunnistus võrreldav kompromissilepinguga, milles lepitakse kokku vaieldava asjaolu vaieldamatuks muutmises. 16.
  18. Konstitutiivne võlatunnistus loob võlatunnistusega lubatud sooritusele iseseisva, st selle aluseks olevast õigussuhtest sõltumatu nõude aluse ning võla sissenõudmiseks ei pea võlausaldaja esitama muid tõendeid peale võlatunnistuse (vt nt Riigikohtu
  19. detsembri
  20. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-124-14, p 23;
  21. veebruari
  22. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-149-11, p 21). Kui hageja tugineb nõuet esitades konstitutiivsele võlatunnistusele, saab võlgnik esitada vastuväiteid võlatunnistuse aluseks olevast õigussuhtest tulenevale nõudele

§-del 1028 ja 1032 põhineva alusetu rikastumise tagasinõude esitamisel (vt selle kohta lisaks käesoleva otsuse p-d 18–18.2).

  1. Juhul, kui on selge, mis liiki võlatunnistusega on tegemist, tuleb järgmisena hinnata, kas võlatunnistus kui tehing on kehtiv. 17.
  2. Võlatunnistuse (nii konstitutiivse kui ka deklaratiivse) kehtivuse hindamisel tuleb arvestada, et kohtul on poolte esile toodud asjaoludest lähtudes kohustus omal algatusel kontrollida, kas võlatunnistus on sõlmitud tüüptingimustel või mitte, kas võlatunnistust sisaldavad tüüptingimused on saanud lepingu osaks ning kas need tüüptingimused kehtivad (vt nt Riigikohtu
  3. jaanuari
  4. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-156-13, p 10;
  5. novembri
  6. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-112-14, p 14). 17.1.
  7. Tüüptingimuse tühisuse tuvastamine on kohtu kohustus, sest see on õiguse kohaldamine TsMS § 438 lg 1 mõttes. Kui pooled vaidlevad tüüptingimuste sisu üle, peab kohus kontrollima tüüptingimuste kehtivust ka siis, kui pooled ise ei ole sellele tuginenud (vt Riigikohtu
  8. novembri
  9. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-109-11, p 12;
  10. juuni
  11. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-56-08, p 13;
  12. oktoobri
  13. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-106-13, p 24). 8

(12)2-19-5601 17.1.2. Tüüptingimustel sõlmitud võlatunnistuse korral peab kohus arvestama tüüptingimusi reguleerivate

-i sätetega, mh tüüptingimuste tõlgendamist reguleeriva

§-ga 39 ja tüüptingimuste tühisust ettenägeva

§-ga 42 (vt Riigikohtu

  1. oktoobri
  2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-106-13, p 22;
  3. novembri
  4. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-118-05, p 26;
  5. veebruari
  6. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-1-07, p 21;
  7. märtsi
  8. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-2-08, p 13). 17.1.3.

§ 42

lg 1 esimese lause kohaselt on tüüptingimus tühine, kui see lepingu olemust, sisu, sõlmimise viisi, lepingupoolte huvisid ja teisi olulisi asjaolusid arvestades kahjustab teist lepingupoolt ebamõistlikult, eelkõige siis, kui tüüptingimusega on lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste tasakaalu teise lepingupoole kahjuks oluliselt rikutud.

§ 42

lg 3 p 11 järgi lepingus, mille teiseks pooleks on tarbija, on ebamõistlikult kahjustav eelkõige tüüptingimus, millega piiratakse ebamõistlikult teise lepingupoole õigust kasutada tõendeid või pannakse talle tõendamiskohustus, mis seaduse kohaselt lasub tingimuse kasutajal. Võlatunnistuse võib anda lepingus või võlgniku tahteavaldusena. Kui võlgnik annab võlatunnistuse võlausaldaja ettevalmistatud dokumendi osana, tuleb kohtul kontrollida, kas võlatunnistus on tüüptingimusena (sh

§ 42lg 3 p 11 järgi) kehtiv.

Tüüptingimuste regulatsioon kohaldub

§ 1

lg-st 1 tulenevalt ka siis, kui tegemist on töösuhte raames tekkinud võla tunnistamisega (muu hulgas kohaldub tüüptingimuste regulatsioon

§ 1lg 1 järgi ka töölepingutele, vt nt Riigikohtu 23.

mai

  1. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-39-11, p 12;
  2. märtsi
  3. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-6-08, p 13). 17.
  4. Lisaks võlatunnistuse kehtivuse hindamisele tüüptingimuste kohta käivate sätete alusel tuleb hinnata, kas võlatunnistus (nii deklaratiivne kui ka konstitutiivne) on vastuolus seadusest tulenevate imperatiivsete sätetega. 17.2.
  5. Kui kohus leiab, et tegemist on võlatunnistusega, mille aluseks olev algne kohustus või tunnustatud võlg on tekkinud töösuhte raames, tuleb kohtul võlatunnistuse kehtivust hinnates arvestada mh töölepingu seaduse (TLS) imperatiivseid sätteid. Eeltoodu kehtib ka juhul, kui töösuhte raames tekkinud võla kohta sõlmiti võlatunnistus pärast töösuhte lõppemist. 17.2.
  6. Töölepingu seaduses ja võlaõigusseaduses lepingupoolte õiguste ja kohustuste ning vastutuse kohta sätestatust töötaja kahjuks kõrvalekalduv kokkulepe on TLS § 2 järgi tühine, välja arvatud, kui töötaja kahjuks kõrvalekalduva kokkuleppe võimalus on töölepingu seaduses ette nähtud. Töösuhtes on sellised imperatiivsed sätted, mille alusel hinnata, kas ja mis osas võlatunnistus (kas deklaratiivne või konstitutiivne) kehtib, mh TLS § 74 (kahju hüvitamise erisus) ja § 75 (varalise vastutuse kokkulepe) koos nendes sisalduva tõendamiskoormuse jaotuse reeglitega. 17.2.
  7. TLS § 72 esimese lause kohaselt saab tööandja kasutada töötaja vastu töölepingust tulenevate kohustuste rikkumise korral võlaõigusseaduses ettenähtud õiguskaitsevahendeid üksnes juhul, kui töötaja on rikkumises süüdi. Töölepingu rikkumisega tekitatud kahju hüvitamise korda täpsustab TLS § 74, mille lõigete 1 ja 2 järgi sõltub töötaja vastutuse ulatus muu hulgas tema tööülesannetest, süü astmest ja töötasust. Seega on TLS § 2 järgi tühine kokkulepe osas, millega kaldutakse töötaja kahjuks kõrvale töölepingu seaduses ja võlaõigusseaduses lepingupoolte õiguste ja kohustuste ning vastutuse kohta sätestatust, kui sellise kokkuleppe võimalus ei ole töölepingu seaduses eraldi ette nähtud. Kuna töölepingu seadus lubab töötaja vastutuse osas sõlmida üksnes TLS § 75 tingimustele vastavaid kokkuleppeid, ei ole lubatud kokkulepe, millega lihtsustatakse tööandja tõendamiskoormust töösuhtest tuleneva nõude maksmapanekul või millega töötaja loobub õigusest esitada tööandja kahju hüvitamise nõudele 9

(12)2-19-5601 vastuväiteid. Selline kokkulepe on TLS § 2 järgi tühine (vt Riigikohtu
  1. märtsi
  2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-178-16, p 11). 17.2.
  3. Arvestades eelnevat, tuleb juhul, kui asjaoludest tulenevalt võis töösuhte poolte vahel olla sõlmitud varalise vastutuse kokkulepe, kohtul hinnata, kas see oli sõlmitud kehtivalt (TLS § 75 tingimustele vastavalt). Kui poolte vahel polnud kehtivat varalise vastutuse kokkulepet sõlmitud, ei saa laiendada töötaja vastutust võrreldes TLS § 74 lg-s 2 sisalduva vastutuse määraga. Seega ei saa võlatunnistusega välistada selliste vastuväidete esitamist, mille välistamine ei ole TLS § 74 kohaselt võimalik. Sellise välistamise korral oleks deklaratiivne võlatunnistus vastavas osas tühine või konstitutiivse võlatunnistuse korral saaks sellega antud nõudeõiguse

§ 1028jj alusel tagasi nõuda.

Võlatunnistuse toime võiks sellisel juhul olla aegumise vastuväite välistamine tingimustel ja ulatuses, milles see on töösuhte raames lubatud. Kuna pärast töölepingust tuleneva nõude sissenõutavaks muutumist on töötajal õigus otsustada, et ta ei esita nõudele aegumise vastuväidet, on tal võimalik pärast nõude sissenõutavaks muutumist selles põhimõtteliselt ka nõude tunnustamisel kokku leppida, kuid ka sellisel juhul tuleb arvestada seadusest tulenevate üldiste piirangutega (TsÜS § 145 lg 3).

  1. Kolleegium peab järgnevalt vajalikuks täpsemalt selgitada vastuväidete esitamise võimalust konstitutiivse võlatunnistuse puhul. 18.
  2. Kolleegium muudab oma varasemat seisukohta, mille kohaselt juhul, kui võlausaldaja on esitanud hagi konstitutiivse võlatunnistuse alusel, saab võlgnik võlast vabanemiseks esitada alusetust rikastumisest tulenevaid vastuväiteid võlale üksnes

§ 1028jj alusel vastuhagi vormis (vt nt Riigikohtu 6.

veebruari

  1. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-149-11, p 21;
  2. aprilli
  3. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-162-13, p 41). 18.
  4. Kolleegium leiab, et kui võlga on tunnistatud ilma õigusliku aluseta, on võlgnikul võimalik alusetult saadud võlatunnistuse tagasinõudmisega (

§ 1028

) samadel tingimustel ka keelduda konstitutiivsest võlatunnistusest tuleneva kohustuse täitmisest (sõltumata alusetust rikastumisest tuleneva nõude aegumisest). Selline õigus tuleneb seaduse üldisest põhimõttest, mis on väljendatud

§-s 110 kohustuse täitmisest keeldumise õiguses, sh võlgniku aegunud nõude puhul (

§ 110

lg-d 1 ja 4), tasaarvestust ettenägevates sätetes (

§ 197

jj, mh § 200 lg 2) ning muudes sätetes, mis annavad võlgnikule õiguse keelduda oma kohustuse täitmisest võlausaldajast tuleneva asjaolu tõttu. Samuti tuleneb selline õigus hea usu põhimõtte osaks olevast ja õiguse kuritarvitamise keeldu väljendavast dolo agit qui petit quod statim redditurus est põhimõttest, mille järgi oleks hea usu põhimõttega vastuolus võimaldada nõuda kohustuse täitmist, mis seisneb soorituses, mille nõude esitaja muul õiguslikul alusel peaks võlgnikule tagastama. Konstitutiivne võlatunnistus annab võlausaldajale täiendava nõude aluse, millele võlgnik saab esitada alusetust rikastumisest (

§ 1028

lg 1) tuleneva vastuväite, et tagatavat kohustust ei ole olemas, kohustust ei tekkinud või see on hiljem ära langenud. Kui hageja esitab kostja vastu nõude, tuginedes konstitutiivsele võlatunnistusele, ja kostja võlgnikuna tugineb asjaoludele, millest järeldub, et võlatunnistusega tagatavat kohustust ei eksisteeri, siis on kostja (võlgnik) kas otseselt või kaudselt (konkludentselt) esitanud alusetust rikastumisest tuleneva vastuväite, mille sisu on konstitutiivse võlatunnistusega võlausaldajale antud nõudeõiguse üleandmise alusetus

§ 1028lg 1 mõttes.

Sellisel juhul tuleb võlgniku vastuväidet kohtul ka sisuliselt hinnata, st tuvastada, kas kostjal on hageja vastu

§ 1028

lg-st 1 ja § 1032 lg 1 esimesest lausest tulenev nõue saada tagasi hagejale konstitutiivse võlatunnistusega antud nõudeõigus. Ilma võlgniku vastuväidet hindamata ei saa kohus konstitutiivsele võlatunnistusele tuginevat võlausaldaja (hageja) nõuet rahuldada. Kui kostja esitab 10

(12)2-19-5601 sellise vastuväite, peab kohus oma selgitamiskohustuse raames talle selgitama, et kostja peab oma vastuväite aluseks olevaid asjaolusid tõendama samal viisil, mil ta kannaks tõendamiskoormust juhul, kui ta oleks esitanud hageja vastu võlatunnistusega võlausaldajale antud nõudeõiguse tagasisaamiseks alusetust rikastumisest tuleneva hagi (

§ 1028

lg 1 ja § 1032 lg 1 esimene lause), ning võimaldama kostjal vastavad tõendid esitada. III

  1. Praeguses asjas on kohtud jätnud välja selgitamata ja hindamata poolte vahel sõlmitud lepingu kui võlatunnistuse liigi kindlakstegemiseks vajalikud asjaolud. Kohtud on samas leidnud, et leping pole tühine heade kommete vastasuse tõttu. Muus osas või muude sätete alusel pole kohtud lepingu kehtivust hinnanud. Kostja vastuväiteid, et tegemist oli töösuhte raames tekkinud võlaga, pole maakohus pidanud asja lahendamise seisukohalt oluliseks (mh on maakohus kohtuistungil leidnud, et asjaolul, kas kostjaga oli sõlmitud materiaalse vastutuse kokkulepe, ei ole asja lahendamisel tähtsust). Kuigi ringkonnakohus viitas otsuses sellele, et tunnustatud võlg võis tuleneda töösuhtest, pole ta pööranud vajalikku tähelepanu sellele, kas töösuhte olemasolu algse kohustuse või võla tekkimise ajal võis mõjutada võlatunnistuse kehtivust. Eelnevat arvestades leiab kolleegium, et kohtud on jätnud kohaldamata asjakohased materiaalõiguse normid. Seega tuleb TsMS § 692 lg 5 ning § 692 lg 1 p 1 alusel tühistada maakohtu otsus ja ringkonnakohtu otsus osas, milles kohtuotsus pole jõustunud (st osas, milles hagi rahuldati). Tühistatud osas tuleb asi saata tagasi maakohtule uueks läbivaatamiseks.
  2. Asja uuel läbivaatamisel peab maakohus uuesti hindama lepingut ja tegema kindlaks, kas ja mis liiki võlatunnistuseks leping on. Kui maakohus tuvastab, et tegemist on võlatunnistusega, ning on tuvastanud selle liigi, tuleb tal hinnata võlatunnistuse kehtivust. Seejuures ei piisa üksnes sellest, et hinnata kostja väiteid lepingu võimaliku tühisuse kohta heade kommete vastasuse tõttu, vaid maakohus peab, võttes arvesse poolte kohtule esitatud asjaolusid, sõltumata poolte taotlustest hindama ka seda, kas võlatunnistuse puhul võiks tegemist olla tüüptingimustel antud võlatunnistusega ja kui tegemist on tüüptingimustel antud võlatunnistusega, kas võlatunnistuses sisalduvad tüüptingimused kehtivad. Hindamaks seda, kas võlatunnistuse puhul on tegemist tüüptingimustel sõlmitud lepinguga, tuleb arvestada, et tüüptingimuseks on ka muu ilma läbirääkimisteta enne välja töötatud lepingutingimus, mille sisu ei ole pool, kelle suhtes seda kasutatakse (st praegusel juhul kostja), võimeline mõjutama. Hageja (tööandja) on viidanud mh sellele, et võlatunnistuse koostas vandeadvokaat. Kui hageja lasi oma advokaadil koostada võlatunnistuse, mis anti kostjale kui töötajale väljatöötatud kujul allkirjastamiseks, peab kohus lähtuma

§ 35lg-st 2 ja eeldama, et tingimust ei ole eraldi läbi räägitud.

Võlatunnistuse kui tüüptingimustel sõlmitud lepingu kehtivuse hindamisel tuleb kontrollida mh seda, kas võlatunnistus on

§ 42lg 3 p 11 järgi kehtiv (vt täpsemalt käesoleva otsuse p 17 jj).

  1. Kui leiab kinnitust, et algne kohustus või tunnistatud võlg tekkis töösuhte raames, tuleb lisaks kontrollida võlatunnistuse kehtivust osas, milles see on töötaja kahjuks vastuolus TLS §-ga 2 ning TLS-i teiste imperatiivsete sätetega. Nagu eespool märgitud (vt käesoleva otsuse p 17.2.2), on sellised imperatiivsed sätted ka TLS §-d 74 ja
  2. Kostja seni esitatud väidetest võib järeldada, et teda soovitakse vastutama panna klientide tasumata jäetud arvete eest. Kostja on ise eitanud varalise vastutuse kokkuleppe olemasolu, kuid kuna asjas ei ole kohtud töösuhtega seonduvale tähelepanu pööranud, tuleb asja uuel läbivaatamisel hinnata, kas poolte vahel oli sõlmitud kehtiv (st TLS § 75 11

(12)2-19-5601 tingimustele vastav) varalise vastutuse kokkulepe. Kui hageja ja kostja ei olnud varalise vastutuse kokkulepet kehtivalt sõlminud, ei saanud laiendada kostja kui hageja (endise) töötaja vastutust võrreldes TLS § 74 lg-s 2 sisalduva vastutuse määraga. 22. Kui maakohus leiab, et kostja andis konstitutiivse võlatunnistuse, tuleb kohtul arvestada, et lähtuvalt kolleegiumi muudetud seisukohast (vt selle otsuse p-d 18.1 ja 18.2) saab konstitutiivse võlatunnistuse puhul võlgnik, kes on tunnistanud võlga ilma õigusliku aluseta, alusetult saadud võlatunnistuse tagasinõudmise (

§ 1028

jj alusel) asemel ka keelduda konstitutiivsest võlatunnistusest tuleneva kohustuse täitmisest (sõltumata alusetust rikastumisest tuleneva nõude aegumisest). Selleks ei pea esitama vastuhagi. Praegusel juhul on kostja väitnud, et tal ei ole hageja ees võlakohustusi. Seda vastuväidet tuleb kohtul hinnata alusetu rikastumise sätetest tuleneva vastuväitena ning anda kostjale võimalus esitada vastuväite aluseks olevate vaidlusaluste asjaolude kohta tõendeid, lähtudes samast tõendamiskoormuse jaotusest nagu alusetu rikastumise hagi puhul (vt käesoleva otsuse p 18.2).

  1. Kuigi asi saadetakse tühistatud osas tagasi maakohtule, märgib kolleegium lisaks, et iseenesest on põhjendatud ka kostja väide selle kohta, et ringkonnakohus on aegumata põhinõude arvutamisel jätnud ekslikult arvesse võtmata kostja tasutud 3600 eurot. Aegumata põhinõude arvutamisel tulnuks 40 000 eurost maha arvata lisaks aegunud tasumata nõudele (14 714 eurot 93 senti) ja tasutud 200 eurole ka tasutud 3600 eurot. Sellisel juhul oleks põhinõude suurus 21 485 eurot 7 senti. Kuna asi tuleb saata maakohtule uueks arutamiseks, saab juhul, kui hageja nõue kostja vastu rahuldatakse, ka põhinõude suurust puudutavaid kostja väiteid vajaduse korral arvestada. Kuigi õige on see, et hageja ei ole arvestanud viivist aegunud nõuetelt, saab hageja viivisearvestuse õigsust vajaduse korral samuti hinnata asja uuel läbivaatamisel. IV
  2. Menetluskulude jaotus ja rahaline kindlaksmääramine jääb TsMS § 173 lg 3 teise lause ja § 174 lg 6 alusel maakohtu otsustada.
  3. Kassatsioonkaebuse osalise rahuldamise tõttu tuleb tasutud kautsjon TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel tagastada. (allkirjastatud digitaalselt) 12

(12)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.