Obsah (11)

§ 657§ 654§ 436§ 162§ 163§ 169§ 331§ 171§ 442§ 125§ 137

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtuasja number 2-15-8204 Otsuse tegemise aeg ja koht 23. oktoober 2020, Tallinn Kohtukoosseis Vallo Kariler, Kaija Kaijanen ja Ande Tän

§ 657

lg 1 p 2 alusel materiaalõiguse normi väära kohaldamise tõttu tühistada osas, milles maakohus jättis hagejalt kostja kasuks välja mõistmata kahjuhüvitise summas 68 160 eurot, viivise kahjuhüvitiselt summas 23 564,28 eurot ning viivise leppetrahvilt summas 1 999,33 eurot. Samuti tuleb menetlusõiguse normi rikkumise tõttu tühistada maakohtu otsus osas, milles maakohus jättis menetluskulud poolte endi kanda. Kolleegium teeb tühistatud osas uue otsuse asja esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks saatmata, mõistab hagejalt kostja kasuks välja kahjuhüvitise ja viivise suuremas summas, kui seda tegi maakohus ning jaotab teisiti menetluskulud. Maakohtu otsus hagi rahuldamata jätmise osas tuleb jätta muutmata, kuid kooskõlas

§ 657lg 1 p-ga 21 muuta osaliselt kohtuotsuse põhjendusi.

Hageja apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ja kostja apellatsioonkaebus tuleb osaliselt rahuldada.

1. Ringkonnakohus käsitleb kõigepealt maakohtu poolt hagi rahuldamata jätmist (I), seejärel vastuhagi osalist rahuldamist (II), maakohtu menetluskulude jaotust (III) ning kõige lõpuks apellatsioonimenetluse kulude jaotust ja tsiviilasja hinda (IV), vastates ühtlasi apellatsioonkaebuste väidetele. I
2. Maakohus leidis kolleegiumi hinnangul lõppjäreldusena õigesti, et hagejal puudub lepingust taganemiseks alus. Kolleegium ei nõustu aga maakohtu seisukohaga, et pooled on ekslikult leidnud, et hageja õigus lepingust taganeda sõltub sellest, kas kostja on rikkunud poolte vahelist lepingut või mitte. Maakohus pidas oluliseks tuvastada eelkõige, kas hageja pidi enne pakkumise tegemist ja lepingu sõlmimist kontrollima projekti nõuetele vastavust või mitte ning kas õigeaegse kontrollikohustuse teostamise mittetäitmisel esinevad vabandavad asjaolud. Kolleegiumi hinnangul on asjaolu, kas hageja oli lepingu sõlmimisel piisavalt hoolas, oluline hindamaks hageja poolt projekti nõuetele mittevastavuse kohta esitatud vastuväidete õigeaegsust. Eelnevalt pidanuks maakohus hindama, kas esines VÕS § 652 lg 2 kohaselt tellija 11 2-15-8204 viivitus, millest tulenevalt on hagejal õigus lepingust taganeda. Hageja viitas oma apellatsioonkaebuses õigesti sellele, et maakohtul tulnuks kohaldada VÕS § 652 lg-t 2, mis sätestab, et kui tellija peab töö tegemiseks tegema mingi teo, muu hulgas muretsema materjali, andma juhise või aitama muul viisil töö tegemisele kaasa, ja ta viivitab selle teo tegemisega ning rikub sellega ühtlasi oluliselt lepingut, võib töövõtja lepingu üles öelda. Seega tuleb esmalt hageja nõude lahendamisel tuvastada, kas kostja on olnud viivituses ja sellega oluliselt rikkunud lepingut. Kolleegium muudab selles osas maakohtu otsuse põhjendusi.
3. Pooled ei vaidle selle üle, et kostja juhisena tuleb käsitleda enne 31.12.2014 töövõtulepingu sõlmimist hankemenetluses esitatud projektdokumentatsiooni. Pooled ei vaidle ka selle üle, et hageja palus esmakordselt 11.03.2015 kostjal esitada projekteerija poolt koostatud katendiarvutused, kuna vastav info projektdokumentatsioonis puudus ning pärast katendiarvutuste saamist juhtis hageja 18.03.2015 kostja tähelepanu projektiga ette nähtud katendikonstruktsiooni mittevastavusele arvutustega. Seega on vaidluse all, kas kostja oleks pidanud andma hagejale täiendava juhise (muutma projekti). Seejuures peab olema tegemist juhisega, mille puudumine takistaks hagejal töö tegemist vastavalt esialgsele juhisele (projektile).
4. Kolleegiumi hinnangul tuleb selleks kõigepealt hinnata, millist tulemust kostja soovis ja kas selle tulemuse saavutamine oli projekti alusel võimalik. Kostja väitel tellis ta hagejalt vaidlusalusele teelõigule siirdekatendi ehitamise. Hageja leiab, et kostja on soovinud kergkatendi ehitamist. Kolleegiumi hinnangul on pooled menetluses liigselt keskendunud sellele, kuidas kostja tellitud katendit liigitada. Projekti nõuetekohasuse hindamisel on vajalik tuvastada, kas kostja projekti alusel on tagatud piisava kandekonstruktsiooniga tee ehitamine. Selline on ka kostja seisukohtadest nähtuvalt kostja poolt soovitud tulemus. Maakohus ei käsitlenud otsuses asjaolu, kas projekti alusel oli tagatud piisava kandekonstruktsiooniga tee ehitamine ning jättis ebaõigesti seetõttu hindamata tsiviilasjas esitatud tõendid – tellija koostatud projekti ja asjatundjate arvamused projekti nõuetekohasuse kohta.
5. Kolleegiumi hinnangul ei saa nimetatud tõenditest teha lõppkokkuvõttes maakohtust erinevat järeldust. Vastavalt Riigi kõrvalmaantee nr 11115 Kurna-Tuhala km 12,0-20,0 lõigu remondi tehnilisele projektile on kruusatee remonditööde eesmärgiks parandada teelõigu kandevõimet, milleks on osale teelõigule projekteeritud konstruktsioonitüüp I, kus olemasolevale kruuskattele on ette nähtud 10 cm paksune freespurust kiht, mida pinnata tardkivikillustikuga kahekordse pindamistehnoloogiaga. Teisele osale on sõiduteele projekteeritud konstruktsioonitüüp II, kus olemasolevale kruuskattele on samuti ette nähtud 10 cm paksune freespurust kiht, mida pinnata kahekordse pindamistehnoloogiaga. Kolmandale lõigule on projekteeritud konstruktsioonitüüp III, kus olemasolevale kruuskattele on ette nähtud paigaldada geovõrk, mille peale on ette nähtud 25 cm paksune kruusakiht, mille peale omakorda on ette nähtud 10 cm paksune freespurust kiht. Neljandale lõigule projekteeritud konstruktsioonitüüp IV, kus olemasolevale mustkattele on ette nähtud minimaalselt 10 cm paksune freespurust kiht. Lisaks on määratletud mahasõitude katmine freespurust kattega ning vete ärajuhtimissüsteemi korrastamine või rajamine (III kd tl 136-153). Töövõtja, kes tugineb tellija poolsele rikkumisele, peab seda rikkumist ka tõendama. Seejuures peab töövõtja tõendama, et tellija juhis on puudustega ja ei võimalda selle alusel tööde teostamist. Käesolevas asjas pidi seega hageja esitama tõendid selle kohta, et kostja projekt ei võimalda kostja soovitud eesmärgi saavutamist. Hageja esitas Tallinna Tehnikaülikooli teedeinsener AK 03.11.2015 eksperthinnangu Kurna-Tuhala tee remondi projektdokumentatsiooni kohta (II kd tl 5-10). Selles ei ole kolleegiumi hinnangul asjatundjale esitatud küsimust selle kohta, kas projekt näeb ette piisava kandekonstruktsiooniga tee 12 2-15-8204 ehitamise. Seda asjaolu ei ole ka eksperthinnangus käsitletud. Eksperthinnangus on keskendutud sellele, kas tugevusarvutused peavad sisalduma projektdokumentatsioonis. Tallinna Tehnikakõrgkooli lektor SS eksperthinnangust riigi kõrvalmaantee nr 11115 KurnaTuhala km 12,0-20,0 projektdokumentatsiooni kohta nähtub, et SS hinnangul on selles projektis katendi tugevus tagatud ning vastab Maanteeameti peadirektori käskkirjas 30.04.13 nr 0171 p. 1.3 [1] esitatud nõudele. SS on oma eksperthinnangus algandmete valikut põhjendanud ning selles on märgitud, et AS Teede Tehnokeskus sooritas Maanteeameti tellimusel Kurna-Tuhala objektil kandevõimemõõtmised 27.04.2015 ehk ajal, mil pinnasvee tase on veel kõrge. SS hinnangul nähtub kandevõime mõõtetulemusi analüüsides, et olemasoleva tee keskmine kandevõime suunal Kurna – Tuhala oli 142 MPa ja suunal Tuhala – Kurna 129 MPa, mis ületab projekteerija poolt arvestatud kandevõimet 120 MPa ning kas ületab või on praktiliselt sama, kui määruses sätestatud miinimum 130 MPa. Seoses teelõigu geoloogilise läbilõike ja niiskusolude varieeruvusega kõikusid ka mõõdetud kandevõimeväärtused märkimisväärselt, mis tingib vajaduse teekatendi remontimiseks, kuna mitmete punktide mõõdetud kandevõimed jäid alla 120 MPa (projekteerija määratletud) ja 130 MPa (määruses sätestatud). SS hinnangul tuleb arvestada veel seda, et kandevõimete mõõtmiste ajal oli tegemist kõrge pinnasvee tasemega ning kohati halvasti toimiva drenaažiga, mille parandamist nähti projektis ette. Seejuures parandab asjatundja hinnangul tee kuivendamine teekatendi kandevõimet märkimisväärselt (II kd tl 22-26). Hageja poolt esitatud AK täiendavates 17.02.2016 ja 22.03.2016 arvamustes kritiseerib AK SS eksperthinnangut, viidates sellele, et SS eksperthinnangus ei ole põhjendatud kontrollarvutuste tegemisel erinevate arvandmete kasutamist (II kd tl 47-52 ja II kd tl 100-104). Samas ei ole AK esile toonud, milliseid arvandmeid oleks kostja poolt kaasatud asjatundja pidanud kasutama ja kuidas need oleksid mõjutanud järeldust selle kohta, et projektis esitatud nõuded ei taga piisava kandekonstruktsiooniga tee ehitamist. Omapoolset kontrollarvutust ega hinnangut projektile ei ole AK oma arvamustes esile toonud. Kolleegiumi hinnangul ei ole hageja kohtule esitanud tõendeid selle kohta, et projektiga ei oleks tagatud piisava kandekonstruktsiooniga tee ehitamine. Eeltoodust tulenevalt ei ole kolleegiumi hinnangul võimalik projektis sätestatud tingimusi kahtluse alla seada ulatuses, milles see ei võimaldaks projekti alusel piisava kandevõimega tee ehitamist.
6. Hageja väitel on projekt puudustega, kuna teekate on aladimensioneeritud ja see puudus ilmnes kostja poolt pärast lepingu sõlmimist esitatud katendiarvutustest. Seejuures nõustub aga hageja sellega, et katendiarvutusi pole ehitamiseks vaja, kuid need on olulised projekti nõuetekohasuse kontrollimisel. Maakohtu poolt tuvastatud asjaoludest järeldub, et projektis endas hageja hankemenetluse käigus puuduseid ei avastanud ning maakohus viitas seejuures õigesti sellele, et puuduste olemasolul oleks hageja pidanud nendele tähelepanu juhtima hankemenetluses või nõudma kostjalt täiendavat infot. Seega pidas kolleegiumi hinnangul hageja projekti tööde teostamiseks piisavaks. Samuti on hageja poolt esitatud AK 21.08.2019 arvamuses märgitud, et kui projektdokumentatsioonis ei esine vastuolusid ega muid äratuntavaid kõrvalekaldeid, siis saab töövõtja põhjendatult järeldada, et projekt vastab kõigile nõuetele ning et projektiga soovitakse valmis ehitada projektis nimetatud objekt, mitte et tellija muudab meelt ja nõuab projektis nimetamata töö tegemist (IX kd tl 30-32). Kolleegiumi hinnangul nähtub viidatud AK arvamusest, et tegelik probleem ei olnud mitte projekti alusel tööde teostamise võimalikkuses, vaid selles, et kostja hilisemalt esitatud katendiarvutuse ja projekti vahel ilmnesid vastuolud. See ei muuda aga projekti ennast tööde teostamise jaoks ebasobivaks. Kolleegium leiab, et käesoleval juhul puuduvad VÕS § 652 lg 2 sätestatud eeldused selleks, et hageja kui töövõtja saaks lepingust taganeda või selle üles öelda. Tegemist ei ole kostja viivitusega täiendava juhise andmata jätmisel ja seda põhjusel, et kostja ei pidanud 13 2-15-8204 täiendavat juhist hagejale andma, kuna kostja juhise (projekti) alusel oli võimalik töö teostamine ja kostja soovitud eesmärgi saavutamine.
7. Hageja heidab maakohtule ette, et kohus ei ole kohaldanud VÕS § 14 lg-t 1 ja
8. See tähendab hageja väitel, et kui tellija jätab töövõtjale pakkumuse koostamise etapis olulise info esitamata, saab töövõtja hiljem lepingu täitmisest loobuda või nõuda tellijalt juhise parandamist. Maakohus ei hinnanud otsuses hageja poolt menetluses esitatud väidet selle kohta, et tegemist võib olla lepingueelsete kohustuste rikkumisega, mille tõttu võib samuti olla hagejal õigus lepingust taganemiseks. VÕS § 14 lg 2 esimese lause kohaselt peab lepingueelseid läbirääkimisi pidav või muul viisil ettevalmistav isik teatama teisele poolele kõigist asjaoludest, mille vastu on teisel poolel lepingu eesmärki arvestades äratuntav oluline huvi. Riigikohus on lepingueelset teavitamiskohustust analüüsinud varasemates lahendites (vt nt Riigikohtu 19.11.2007 otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-111-07, p 14; 05.06.2013 otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-6213, p 14; 18.03.2015 otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-171-14, p 12) ja leidnud, et kui lepingueelsete kohustuste rikkumine selgub pärast lepingu sõlmimist, tuleb pooltevahelist suhet vaadelda ühtse lepingulise suhtena, mille sisuks on lisaks lepingust tekkinud kohustustele ka kohustused, mis on tekkinud juba enne lepingu sõlmimist. Ka VÕS § 14 lg 2 esimeses lauses sätestatud kohustuse rikkumine võimaldab lepingupoolel lepingust taganeda (vt Riigikohtu 27.05.2017 otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-43-15, p 14). Kolleegiumi hinnangul puudus hagejal alus lepingust taganemiseks ka põhjusel, et kostja jättis hagejat hankemenetluses teavitamata sellest, et tee katendiarvutused puuduvad. Hageja väitel eeldas ta, et arvutused on olemas (viidates määrusele nr 55, mille kohaselt pidi see olema projekti lisa). Hageja tugines seejuures ka asjaolule, et kostja näol on tegemist kompetentse tellijaga, kelle puhul võib eeldada, et kõik vajalikud arvutused on tehtud. Kolleegiumi hinnangul ei saa hankemenetluses arvutuste esitamata jätmisest järeldada lepingueelsete kohustuste rikkumist. Hageja seisukohtade kohaselt ei takista katendiarvutuste puudumine tee ehitamist ning hageja möönab, et teatud projekti osa avaldamata jätmine ei tähenda, et projekt oleks puudustega või vajaks täiendavat kontrolli. Seega ei saanud olla tegemist sellise andmekogumiga, mille vastu oli hagejal äratuntav oluline huvi VÕS § 14 lg 2 tähenduses. Lisaks ei ole hageja kontrollinud hankemenetluses, kas vastavad arvutused on olemas või mitte. Siinkohal on olulised maakohtu poolt otsuses esitatud põhjendused selle kohta, et hageja ei olnud hankemenetluses piisavalt hoolas. Kolleegium nõustub maakohtu vastavate põhjendustega ja siinkohal neid ei korda. Kolleegium rõhutab, et juhul kui hageja oleks lepingu sõlmimisel pidanud neid arvutusi sedavõrd oluliseks, et sellest sõltunuks lepingu sõlmimine, oleks hageja pidanud neid ka nõudma, mitte jääma lootma sellele, et tulenevalt kostja kompetentsusest on need olemas. Töövõtja, kes teeb tööd kellegi teise poolt koostatud plaani alusel, on kohustatud neid plaane kontrollima (vt Riigikohtu 27.10.2016 otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-76-16, p 15). Piisaval määral kontrollimiseks ei saa lugeda pelgalt arvamust, et vastavate plaanide juurde peaksid kuuluma ka mingid lisad. Hageja poolt viidatud projekti kohasuse eeldus (viitega Riigikohtu lahenditele asjades nr 2-15-15662, ja nr 3-2-1-5006), ei muuda töövõtja poolset projekti kontrollimise vajadust olukorras, kus töövõtja peab kellegi teise (sealhulgas tellija) poolt koostatud plaani alusel töö tegema.
9. Hageja väide, et kostja on menetluses korra avaldanud arvamust, et hageja oli hankemenetluses hoolas, ei oma seejuures tähtsust. Vaidluse all ei ole asjaolu, et hankemenetluse käigus ei viidanud hageja asjaolule, et katendiarvutused hankedokumentatsioonis puuduvad. Kolleegium nõustub maakohtuga, et hageja on ise endale seadnud kõrgendatud hoolsusstandardi. Hageja väitel on projektis esinevate puuduste tõttu hiljem raske kui mitte võimatu tuvastada, kas tegemist on projekteerimis- või ehitusveaga. Mööndes, et olukorras, kus projekti puuduste tõttu võib kaasneda oht töövõtja huvidele, pidanuks hageja seetõttu eriliselt hoolsalt projekti juba hankemenetluses kontrollima ja juhtima kostja tähelepanu sellele, et selles puuduvad katendiarvutused. 14 2-15-8204
10. Kolleegium leiab, et kui töövõtja ei kontrolli enne lepingu sõlmimist piisavalt, kas projekt on nõuetekohane, saab ta projekti puudustele viidata ka lepingu täitmise faasis, kuid ta ei saa nõuda tellijalt projekti parandamist ja kostja poolt projekti parandamata jätmisega pole kostja lepingut rikkunud. Kostja on soovinud tee ehitamist vastavalt Riigi kõrvalmaantee nr 11115 Kurna-Tuhala km 12,0-20,0 lõigu remondi tehnilisele projektile. Hageja on sellega nõustunud, tehes hankemenetluses pakkumise ja sõlmides kostjaga tööde teostamiseks lepingu. Riigikohus on leidnud, et kui tellija valib variandi, mis töö spetsiifiliseks kasutusotstarbeks ei sobi, vabaneb töövõtja vastutusest VÕS § 641 lg 3 järgi üksnes siis, kui ta on kas enne või pärast variantide väljapakkumist tellijale selgitanud selle variandi sobimatuse aluseks olevaid asjaolusid või juhtinud tellija tähelepanu sellega kaasnevatele riskidele ning tellija jääb töövõtja selgitustele vaatamata oma valikule kindlaks“ (vt Riigikohtu 05.04.2019 otsust tsiviilasjas nr 2-16-16481, p 20). Kuna hageja juhtis lepingu sõlmimise järgselt kostja tähelepanu sellele, et teekate on aladimensioneeritud ja kostja vaatamata sellele soovib teekate rajamist olemasoleva projekti alusel sellisena nagu see on, tuleb hagejal lepingut täita. Sellest tulenevalt ei ole ka hageja kartus võimalikust tema vastutusest põhjendatud, kuna VÕS § 641 lg 3 ongi sätestatud eesmärgiga maandada töövõtja vastutust olukorras, kus ta on projekti puudustele tähelepanu juhtinud. Lisaks märgib kolleegium, et töövõtjal puudub alus lepingust taganemiseks põhjendusel, et hiljem on raske tuvastada, kas tegemist oli ehitus- või projekteerimisveaga. II
11. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega osas, milles maakohus tuvastas, et hagejalt kuulub kostja kasuks välja mõistmisele lepingu ja asenduslepingu hinnavahe ning leppetrahv. Ringkonnakohus neid põhjendusi

§ 654lg 6 alusel ei korda.

Maakohus on aga ekslikult jätnud hagejalt kostja kasuks välja mõistmata kogu kostjale tehingute hinnavahe tõttu tekkinud kahju. Kostja esitas vastuhagis nõude hagejalt 94 375,56 euro välja mõistmiseks, olles saanud selle summa asenduskahjust (162 353,56 eurot) VÕS § 161 lg 2 alusel leppetrahvi maha arvamisel. Maakohus kohaldas ekslikult aga teistkordselt VÕS § 161 lg-t 2 ja arvas asenduskahjust leppetrahvi summa täiendavalt maha. Sellega vähenes kostjale tekkinud asenduskahju kahekordse leppetrahvi summa võrra. Ringkonnakohus parandab selle vea ja mõistab hagejalt kostja kasuks välja täiendavalt 68 160 eurot, mistõttu tuleb hagejalt kostja kasuks välja mõista kokku 74 086,31 eurot, mis on saadud hageja nõudest 94 375,56 eurot 20 289,25 euro maha arvamisel (asendustöövõtjale makstud tasu alandamise ulatuses).

1. Samuti on eelnevast tulenevalt maakohus eksinud hagejalt kostja kasuks viivise välja mõistmisel. Kuna kostja kasuks hagejalt väljamõistmisele kuuluvaks asenduskahju suuruseks on 74 086,31 eurot, tulnuks maakohtul viivist arvestada sellelt summalt, mitte 5 926,31 eurolt. Kostja on palunud viivise välja mõista kindla summana alates hagi esitamisest kuni kohtuotsuse tegemiseni, mistõttu tuleb alates vastuhagi esitamisest 03.11.2015 maakohtu otsuse seisuga (26.02.2020) hagejalt kostja kasuks välja mõista sissenõutavaks muutunud viivis summalt 74 086,31 eurot VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras kokku 25 613,12 eurot.
2. Maakohus on ebaõigesti kohaldanud VÕS § 113 lg-t 1 ja mõistnud hagejalt kostja kasuks välja viivise leppetrahvilt (68 160 eurot) alates 03.11.2015, jättes tähelepanuta, et kostja nõudis leppetrahvilt viivist alates 23.06.
3. Kohtuotsuses puudub ka põhjendus, miks on kohus jätnud viivise välja mõistmata perioodi eest 23.06.2015 kuni 02.11.
4. Sellise põhjenduse puudumine on kohtuotsuse põhjendamiskohustuse rikkumine (

§ 436lg 1 ja § 442 lg 8).

Kostja esitas vastuhagis nõude leppetrahvilt viivise välja mõistmiseks alates 23.06.

1. VÕS § 113 lg 1 kohaselt võib võlausaldaja nõuda rahalise kohustuse täitmisega viivitamisel võlgnikult viivist arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest. Vaidlust ei ole käesolevas asjas selles, et kostja esitas 11.06.2015 hagejale leppetrahvi nõude summas 68 160 eurot selle 15 2-15-8204 tasumise tähtajaga 22.06.
2. Seega muutus leppetrahvi nõue sissenõutavaks 23.06.2015 ja sellest kuupäevast alates on kostjal õigus nõuda hagejalt viivist. Eeltoodust tulenevalt tuleb hagejalt kostja kasuks välja mõista viivis leppetrahvilt (68 160 eurot) täiendavalt perioodi eest alates 23.06.2015 kuni 02.11.2015 summas 1 999,33 eurot. Kokku kuulub hagejalt kostja kasuks välja mõistmisele viivis leppetrahvilt summas 25 563,60 eurot. III
3. Ringkonnakohtu hinnangul tuleb muuta maakohtu menetluskulude jaotust. Õige ei ole maakohtu lähenemine, et antud juhul peaksid need jääma poolte endi kanda. Maakohus leidis, et menetluskulude poolte endi kanda jätmise tingib ühelt poolt vastuhagi osaline rahuldamine, teisalt aga kostja poolne menetluse venitamine. Kolleegium ei nõustu kummagi argumendiga. Maakohus oleks pidanud kohaldama mitte

§ 162

lg-t 4, vaid hagi rahuldamata jätmisel

§ 162

lg-t 1 ja vastuhagi osalisel rahuldamisel

§ 163

lg-t 1.

§ 162

lg 4 näeb ette erandina võimaluse kõrvale kalduda üldisest menetluskulude jaotamise põhimõttest „kaotaja maksab“, kui see oleks äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik (vt Riigikohtu 26.01.2011 määrust tsiviilasjas nr 3-2-1-142-10, p 10). Kolleegiumi hinnangul ei ole maakohus tuvastanud ja asja materjalidest ei nähtu erandlikke asjaolusid, mis

§ 162lg 4 kohaldamist õigustaksid.

Menetluse venimise tuvastamisel oleks maakohus pidanud konkreetsest menetlustoimingust, millest tulenevalt menetlus venis, tekkinud kulud jätma

§ 169

lg 1 alusel selle põhjustanud menetlusosalise kanda.

§ 169lg 1 ei näe ette tervikuna menetluse kulude menetlusosalise enda kanda jätmist.

65.

§ 169

lg 1 1.lause kohaselt kannab menetlustoimingu tegemise tähtaja mööda lasknud või vastuväite või tõendi hilisema esitamisega või muul viisil menetlustoimingu aja muutmise, asja arutamise edasilükkamise või tähtaja pikendamise põhjustanud menetlusosaline sellest tulenevad täiendavad menetluskulud. Kolleegium nõustub hagejaga, et maakohus oleks pidanud kostjast tingitud asja arutamise edasilükkamisega seotud menetluskulud jätma kostja kanda. Kostja esitas üks päev enne 11.04.2017 toimunud kohtuistungit täiendava taotluse tõendi vastuvõtmiseks, olukorras, kus kohus oli andnud lõplike taotluste esitamise tähtajaks 27.03.2017. Nähtuvalt 11.04.2017 kohtuistungi protokollist võttis maakohus hilinenult esitatud tõendi vastu ja lükkas istungi edasi ning andis hagejale tähtaja seisukoha esitamiseks (VII kd tl 149-150). Kui menetlusosaline pärast selleks kohtu määratud tähtaja möödumist või

§des 329 või 330 sätestatut rikkudes esitab avalduse, taotluse, tõendi või vastuväite, menetleb kohus seda

§ 331

lg 1 järgi üksnes juhul, kui menetlusse võtmine ei põhjusta kohtu arvates menetluse lahendamise viibimist või menetlusosaline põhistab, et hilinemiseks oli mõjuv põhjus. Hilinenud avaldust menetledes rakendab kohus diskretsiooniõigust (vt Riigikohtu 29.10.2007 otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-99-07, p 19; 06.02.2008 otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-137-07, p 12), millesse kõrgema astme kohus saab sekkuda vaid piiratult. Kui tagantjärele ilmnebki, et avaldust ei oleks pidanud

§ 331

lg 1 järgi menetlema, ei ole ainuüksi see otsuse tühistamise põhjus, eriti kui uus avaldus on võimalik esitada uues menetluses. Otsust tühistades ei ole võimalik tagasi saada avalduse asjatule menetlemisele kulunud aega, pigem venitaks see menetlust veelgi. Küll võib menetluse venimise põhjustanud menetlusosalise kanda jätta

§ 169lg 1 järgi menetluskulud (vt Riigikohtu 31.03.2011.

a otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-136-10, p 14). Kolleegiumi hinnangul ei olnud kostja poolt taotluse hilinenult esitamine 10.04.2017 põhjendatud. Kostja põhjendas taotluse esitamise viibimist sellega, et Maanteeametil on palju objekte, mistõttu kõigiga iga jurist kursis olla ei jõua ning kohtule esitamist vajav tõend sai juristidele teatavaks alles üks päev enne kohtuistungit. Kolleegium leiab, et tegemist ei ole mõjuva põhjusega. Informatsiooni piisav kättesaadavus kostja asutuse siseselt on asutuse töökorralduse küsimus, mille puudulikkuse riski kannab kostja. Seega ei saaks sõltumata asja lahendusest sellise tõendi hilinenult esitamisest tekkinud 16 2-15-8204 menetluskulusid jätta vastaspoole kanda. Sellest tulenevalt tulnuks maakohtul eristada otsuses 11.04.2017 kohtuistungi edasilükkamisest tingitud menetluskulude jaotust ja jätta need kulud kostja kanda. 66. Samas ei ole õige menetlusosaliste arusaam, et vastaspool peaks täies ulatuses kõik kulud kandma. Hagi jäi käesolevas asjas tervikuna rahuldamata ja vastuhagi jäi rahuldamata 20 289,25 euro ulatuses, mistõttu jäävad

§ 163

lg 1 alusel maakohtu menetluskulud 95% ulatuses hageja ja 5% ulatuses kostja kanda, välja arvatud eelpool märgitud 11.04.2017 kohtuistungi edasilükkamisest tingitud menetluskulud. IV 67. Kuna hageja apellatsioonkaebust ei rahuldata ja kostja apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele valdavas ulatuses, tuleb jätta apellatsioonimenetluses kantud menetluskulud

§ 171lg 1 alusel tervikuna hageja kanda.

68. Maakohus on otsuse sissejuhatavas osas jätnud märkimata tsiviilasja hinna. Sellega on maakohus rikkunud

§ 442lg 2 punkti 51.

Riigikohus on selgitanud, et kui maakohus on oma otsuse sissejuhatavas osas jätnud hagi hinna märkimata, peab ringkonnakohus selle vea parandama sõltumata sellest, kas hagi hinna maakohtu lahendisse märkimata jätmist on vaidlustatud (vt Riigikohtu 30.01.2013 otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-177-12, p 13). Lähtudes tsiviilasja toimikust on maakohus käsitlenud hagi hinnana 3 500 eurot. Kolleegiumi hinnangul on maakohus hagi hinna ebaõigesti määranud. Tegemist ei ole mittevaralise nõudega, vaid tuvastushagiga, mille puhul tuleb tsiviilasja hind määrata

§ 125järgi.

Käesoleval juhul on hageja esitanud nõude tuvastada töövõtulepingust taganemise kehtivus, mistõttu tuleb lähtuda selle tehingu väärtusest. Tehingu väärtuseks on antud juhul 715 680 eurot, mistõttu tuleb hagi hinna määramisel sellest lähtuda. 69. Maakohus määras tulenevalt 02.11.2015 esitatud vastuhagist, selle hinnaks 188 903,12 eurot. Lähtudes 27.03.2017 kostja kahju hüvitise nõude vähendamisest ning sissenõutavaks muutunud viivise nõude suurendamisest, on vastuhagi hinnaks 195 724,02 eurot (94 375,56 + 10 559,79 + 7550,04 + 68 160 + 9 625,83 + 5452,8). 70.

§ 137

lg 1¹ alusel muudab ringkonnakohus maakohtu määratud hagi hinda ja määrab hagi hinnaks 715 680 eurot ja vastuhagi hinnaks 195 724,02 eurot ning täiendab nende hindadega maakohtu otsuse sissejuhatavat osa. (allkirjastatud digitaalselt) Vallo Kariler (allkirjastatud digitaalselt) Kaija Kaijanen (allkirjastatud digitaalselt) Ande Tänav Jõustunud Riigikohtu 02.06.2021 toodud muudatustega RESOLUTSIOON

1. Jätta Tallinna Ringkonnakohtu
2. oktoobri
3. a otsuse resolutsioon muutmata, kuid muuta otsuse põhjendusi. 17 2-15-8204
4. Jätta kassatsioonkaebus rahuldamata.
5. Jätta kassatsiooniastme menetluskulud Aktsiaseltsi TREF Nord kanda.
6. Arvata kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon riigituludesse. 18