lg 2 p 1,2 järgi süüdi Mark Ševtšenko ja karistati vangistusega 6 aastat ja 2 kuud.
Ševtšenkole mõistetud karistust Harju Maakohtu 13. detsembri 2013 otsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa võrra, s.o 2 aastat, 4 kuud ja 28 päeva vangistust, 1 ning liitkaristuseks mõisteti 8 aastat, 6 kuud ja 28 päeva vangistust.
september 2016. 06.01.2021 esitas Tartu Vangla Tartu Maakohtule materjalid kinnipeetava Mark Ševtšenko vangistusest tingimisi enne tähtaega elektroonilise valve alla vabastamise otsustamiseks. Tartu Vangla ei toeta Mark Ševtšenko ennetähtaegset vabastamist elektroonilise valve alla. KOHTUMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD Kinnipeetav avaldas, et soovib ennetähtaegset vabastamist elektroonilise valve alla. Prokurör on edastanud kohtunikule lähtudes KrMS § 432 lg 33 oma seisukoha elektrooniliselt ning teatanud, et ta ei soovi võtta osa Mark Ševtšenko tingimisi enne tähtaega vangistusest elektroonilise valve alla vabastamise küsimuse läbivaatamisest. Prokurör nõustub Tartu Vangla seisukohaga ja ei toeta Mark Ševtšenko vangistusest tingimisi enne tähtaega vabastamist elektroonilise valve kohaldamisega. KOHTU SEISUKOHT Kohus, kuulanud ära süüdimõistetu, tutvunud prokuröri arvamusega ning Tartu Vangla poolt esitatud materjalidega, leiab, et süüdimõistetu Mark Ševtšenko vangistusest tingimisi enne tähtaega elektroonilise valve alla vabastamine ei ole põhjendatud. Mark Ševtšenko kannab käesoleval ajal liitkaristust tahtlike esimese astme kuritegude toimepanemise eest.
lg 2 p 1 kohaselt võib kohus tahtlikus esimese astme kuriteos süüdlase katseajaga tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastada, kui ta on tegelikult ära kandnud vähemalt 1/2 mõistetud karistusajast, kuid mitte vähem kui neli kuud, ning nõustunud
Kohtuistungi toimumise ajaks on Mark Ševtšenko temale mõistetud vangistusest ära kandnud pisut enam kui 4 aasta ja 5 kuu, so enam kui 1/2 ja see ületab 4 kuud. Seega on
§-s 76 nimetatud formaalsed alused kinnipeetava tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastamiseks täidetud. Üksnes formaalsete aluste täidetus ei tingi inimese vanglast vabastamist, sest seaduses märgitud tähtaja saabumine ei anna süüdlasele subjektiivset õigust enne tähtaega vabaneda (RKKKm 31-1-59-14, p 8). Nimelt eeldab kinnipeetava vabastamine ka materiaalsete aluste täidetust:
lg 4 kohaselt arvestab kohus inimese katseajaga tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastamise otsustamisel kuriteo toimepanemise asjaolusid, süüdimõistetu isikut, varasemat elukäiku ning käitumist karistuse kandmise ajal, samuti tema elutingimusi ja neid tagajärgi, mida võib süüdimõistetule kaasa tuua tingimisi enne tähtaega karistusest vabastamine. Tulenevalt vangistusseaduse (VangS) § 6 lg-st 1 on vangistuse eesmärk kinnipeetava suunamine õiguskuulekale käitumisele ja õiguskorra kaitsmine. Seega on vangistus oma sihi saavutanud ning põhjendatud on isiku ennetähtaegne vabastamine eeskätt siis, kui süüdlasest lähtuv retsidiivsusoht on väike. Viimati nimetatud seisukohta on kinnitanud ka riigikohus 28. aprilli 2017.a. kohtumääruses asjas nr 3-1-1-12-17 ning ka juba nimetatud 07.02.2018 lahendis 1-14-10087 p.33, mille kohaselt kriminaalkolleegium on selgitanud, et vangistusest tingimisi ennetähtaegse vabastamise peamine sisuline eeldus on isiku edasine õiguskuulekas käitumine. Kõnealuse eelduse olemasolu saab
lg 4 kohaselt hinnata esmajoones selle kaudu, kuidas isik ennast karistuse kandmise ajal ülal on pidanud ja kas ta on täitnud individuaalses täitmiskavas ette nähtud eesmärgid. Süüdlase resotsialiseerumise võimalusi tuleb seejärel 2 hinnata veel isiku elutingimuste ja ennetähtaegse vabastamisega kaasneda võivate tagajärgede kaudu. Vangla iseloomustusest ning isiku kinnitusest selgub, et vabanemise korral on kinnipeetaval kavas elama asuda aadressil xxx. Kriminaalhooldusametnik teostas 23.11.2020 kodukülastuse ning selle käigus toimunud vestlusest kinnipeetava abikaasa A. Š.ga selgus, et hetkel elab selles korteris vaid kinnipeetava abikaasa ise. Tema üle teostati antud aadressil kuni 05.02.2021 elektroonilist valvet. Tegemist on 2-toalise väga heas seisukorras oleva korteriga, mis kinnisturaamatu järgi kuulub X OÜ-le, mille juhatuse liige on andnud ka enda kirjaliku nõusoleku elektroonilise valve kohaldamiseks antud aadressil. Seega on isikul olemas kindel elukoht, mis on kinnipeetava ennetähtaegse vabastamise vältimatuks eelduseks. Mida raskemaid kuritegusid on inimeselt karta, seda väiksem peab tema ennetähtaegseks vabastamiseks olema nende asetleidmise tõenäosus. Tulevaste kuritegude laadi saab prognoosida eeskätt juba toime pandud kuritegude põhjal. Mark Ševtšenko on korduvalt kriminaalkorras karistatud ning ka kinnipidamisasutuses on isik juba teist korda. Varasemalt on Mark Ševtšenkot karistatud kehalise väärkohtlemise ja narkokuritegude eest. Narkokuriteod ette planeeritud, põhjuseks majandusliku kasu saamine. Vägivalla kuritegu pigem juhuslik. Praegu kannab uuesti karistust narkokuriteo eest, mille pani toime grupis. Kuriteo põhjuseks puudulikud probleemide lahendamise oskused ja majandusliku kasu saamine. Vägivald on asendunud ühiskonnaohtlike kuritegudega. Kinnipeetava käitumine on sarnane varasema käitumisega. Kohtu hinnangul saaks Mark Ševtšenko vabastada juhul, kui temast lähtuv retsidiivsusoht on piisavalt väike ning temas on toimunud märkimisväärsed muutused seaduskuulekuse suunas, mis võimaldavad loota, et isik on tõepoolest oma pikaajalist kriminaalset käitumist muutma asunud. Kohtu hinnangul see paraku nii pole. Mark Ševtšenko on varasemalt antud võimalus toime pandud kuritegudest ja karistustest teha õiged järeldused, isik ei ole neid alati kasutanud. Käesolev pikk vanglakaristus ongi määratud mitme kohtuotsuse kogumi alusel. Eelnev viitab selgelt suuremale retsidiivsusohule, aga ka suutmatusele oma käitumises teha püsivaid korrektiive seadusekuulekuse suunas. Vastavalt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 02.11.2006 määrusele kohtuasjas nr 3-1-1-91-06 on vangistusest ennetähtaegse vabastamise oluliseks tingimuseks vangistatu õiguspärane käitumine. Just läbi vangistatu õiguspärase käitumise vangistuse jooksul saab kohus hinnata isiku õiguskuulekusele orienteeritust. Kuigi isikul puuduvad käesoleval ajal kehtivad distsiplinaarkaristused, ei saa käitumist vangistuse jooksul pikemas perspektiivis pidada kaugeltki laitmatuks. Esmalt ei ole ta osalenud kõigis rehabiliteerivates tegevustes, olles keeldunud riigikeele õppimisest. Teiseks ning äärmiselt alarmeerivaks asjaoluks on, et kinnipeetava suhtes on korduvalt kohaldatud täiendavaid julgeolekuabinõusid erinevate vahejuhtumite tõttu. Samuti on isikut siiski vangistuse jooksul karistatud korduvalt distsiplinaarkorras. Kui isik ei suuda vangistusasutuse rangetes tingimustes hoiduda kehtiva korra rikkumisest, on suur tõenäosus, et ka vabaduses olles ei soostu isiku kehtivatest reeglitest lugu pidama, asudes taas uusi õigusrikkumisi toime panema. Eelviidatud täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise kaasa toonud vahejuhtumid on seisnenud selles, et kinnipeetav on ennast eluosakonnas asunud kehtestama, hõivates telefoni ning organiseerides üleüldist helistamist konkreetse eluosakonna telefoniga. Mark Ševtšenko tegevus seisnes selles, et keelas telefoni kasutamise subkultuurilises hierarhias staatuselt 3 madalamal positsioonil olevatele kinnipeetavatele. Samuti on Mark Ševtšenko katkestanud teise kinnipeetava kõne, mis viis konfliktini, mille puhul on vangistusasutusel viiteid, et Mark Ševtšenko asus seda veel hiljemgi eraviisiliselt kambris vägivallaga lahendama. Hinnates sellist toimimisviisi tuleb paraku tõdeda, et kinnipeetava hoiakud on selgelt kriminaalsed, tema suhtumine enesekeskne ning üleolev. Ka narkokuriteo toimepanemisel oli Mark Ševtšenko organisaator, mitte väikse panusega kaastäideviija, kes tõmmati enda nõrga tahte tõttu antud sündmustesse. Lisaks näitavad arvukad väärteokaristused vabaduses, et isiku suhtumine kehtestatud reeglitesse on ükskõikne. Tema käitumine vangistusasutuses ei peegelda kahjuks muutusi selles osas. Kohtu hinnangul puudub Mark Ševtšenkol jätkuvalt enesekriitika toimepandud teo osas ning motivatsioon elus muutusi teha, et edaspidi seadusekuulekalt elada. Nii on ka kinnipidamisasutuse iseloomustuses märgitud, et isik on nõus osalema rehabilitatsiooniprogrammides, kuid motivatsioon kuritegelikust käitumisest loobuda on pigem paljasõnaline. Vanglas teeb ametnikega koostööd vaid omakasu eesmärgil. Vangistuse jooksul on toimunud mitmeid vestluseid psühholoogiga kinnipeetava enda initsiatiivil. Psühholoogi tagasisidest tuleneb, et Mark Ševtšenko on aktiivne vestleja, ta on teinud järeldusi enda varasemast käitumisest ning analüüsinud tehtud vigu, samuti psühholoogi abil mõistnud oma käitumise mõju teistele inimestele. Paraku ei kinnita isiku käitumine vangistusasutuses kuidagi psühholoogi tagasisidet. See näitab pigem, et isik annab soovitud ja oodatud vastuseid ning viitab isiku manipulatiivsusele. Selliselt isikult on vabaduses igati alust karta uute kuritegude toimepanemist. Eelkirjeldatut ei kaalu üles, et isiku on vabanemisel kindel töökoht ning elukoht abikaasa juures. Abikaasa A. Š.ga elas kinnipeetav ka enne vangistust ning nad panidki toime ühiselt antud narkokuriteo. Töökoha leidmisega ei olnud kinnipeetaval probleemi ka enne vangistust, kuid sellegipoolest soovis ta kiirelt raha teenida kuritegelikul teel. Seadusekuulekas päritolupere oli kinnipeetaval ka enne vangistust, kuid see ei hoidnud teda õiguskuulekal teel. Narkootikumide tarvitamisega kinnipeetav ise ei ole tegelenud. Ka alkoholi tarvitamisest on ta enda kinnitusel loobunud viimasel ajal ning vastupidine ei ilmne ka materjalidest. Samas ei ole isiku kuriteod olnud seotud sõltuvusega joovastitest, seega ei saa antud asjaolusid ülemäära tähtsaks isiku edasise seadusekuulekuse seisukohast pidada. Kohus, arvestades eeltoodud asjaolusid kogumis, on seisukohal, et Mark Ševtšenko tingimisi ennetähtaegne vabastamine karistuse kandmisest ei ole käesoleval hetkel põhjendatud. Mark Ševtšenkol tuleb karistuse kandmisega jätkata, sest retsidiivsusrisk on jätkuvalt piisavalt kõrge, mis ei anna hetkel lootust sellele, et süüdlane suudaks vabaduses õigusrikkumiste toimepanemisest hoiduda. Esitatud materjalidest tervikuna ei ilmne, et isikus oleks toimunud piisavad positiivsed muutused, et jõuda jaatavale järeldusele tema edasise elu seadusekuulekuse osas. Kinnipeetavas on sügavalt juurdunud kriminaalsed käitumismustrid, mille muutmiseks puudub tal motivatsioon. Ka vangistusasutus on skeptiline isiku edaspidise seadusekuulekuse osas, ega toeta tema vabastamist. Kohus ei ole kindel selles, et kinnipeetava vabastamisel käitumiskontrollile allutamine koos elektroonilise järelevalvele allutamisega ja talle erinevate lisakohustuste määramine oleks hetkel veel piisav uute kuritegude toimepanemise piisavaks riskide maandamiseks. Varasem käitumine viitab suure tõenäosusega selle taaskordsele ebaõnnestumisele. /allkirjastatud digitaalselt/ Annemarie Gerassimov kohtunik 4
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.