Obsah (4)

§ 175§ 173§ 176§ 3

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Indrek Parrest, Üllar Roostoja, Triin Uusen-Nacke Määruse tegemise koht ja aeg Tartu, 9. veebruar 2021 Tsiviilasja number 2-14-7101 Tsiviilasi Andr

) § 175 lg 11 alusel kaalutlusõigus otsustada, kas võlgnik kohustusest vabastada või mitte. Kohus hindab, kas võlgnik on oma kohustusi menetluse ajal nõuetekohaselt täitnud.

§ 175

lg 2 p 2 kohaselt keeldub kohus võlgnikku kohustustest vabastamast, kui võlgnik on rikkunud süüliselt oma

§-s 173 nimetatud kohustusi ja kahjustanud sellega võlausaldajate huve. Võlgnik vabanes karistuse kandmiselt tingimisi enne tähtaega

1. augustil 2015, teda peeti kahtlustatavana taas kinni
2. jaanuaril 2017 ja vahistati
3. jaanuaril
4. Tartu Maakohtu
5. märtsi
6. a otsusega mõisteti võlgnikult välja Eesti Vabariigi kasuks menetluskulud kogusummas 3660 eurot 63 senti. Võlgnikule mõisteti Riigikohtu
7. märtsi 2020 otsusega liitkaristusena 4 aastat 8 kuud ja 18 päeva vangistust narkokuriteo eest. Pankrotiseadus näeb kohustustest vabastamisest keeldumise alusena ette võlgniku süülise kohustuste rikkumise. Süü vormid on hooletus, raske hooletus ja tahtlus (võlaõigusseaduse (VÕS) § 104 lg 2). Kohustustest vabastamise võimalus on ette nähtud neile võlgnikele, kelle majanduslik olukord on eriti raske. Lõpptulemusena peaks see võimaldama võlgnikule uue majandusliku alguse, andma talle uue võimaluse normaalseks majanduslikuks ja sotsiaalseks eluks. Uue võimaluse saamiseks peab võlgnik kohustustest vabastamise menetluse kestel andma endast parima võlausaldajate nõuete rahuldamiseks, sealhulgas tegelema mõistlikult tulutoova tegevusega ja kui tal sellist tegevust ei ole, siis seda otsima (

§ 173lg 1) (Riigikohtu 17.

aprilli 2013. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-46-13, p 11). Seega on kohustustest vabastamise menetluse läbiviimine kooskõlas füüsilisest isikust võlgniku kohustustest vabastamise regulatsiooni (

§-d 169–177) eesmärgiga põhjendatud üksnes juhul, kui võlgnikul on reaalne võimalus menetluses osaleda ja teha kõik endast sõltuv võlausaldajate nõuete rahuldamiseks. Võlgnik on viie aasta kestel rahuldanud võlausaldajate nõuetest umbes 13% ja seda eranditult vangistuses viibides, kus tal on vastav kohustus vangistusseaduse (VangS) § 44 lg 2 järgi. Vangistuses viibides on võlgnik nõudnud endale ka tööd, tema sissetulekuks on olnud riigi ja kohaliku omavalitsuse toetused. Võlgnik ei ole mõistlikult tulutoova tegevusega tegelenud ja võlausaldajatele eraldisi teinud. Võlgnik vabanes tingimisi ennetähtaegselt vanglast

1. augustil 2015 ning tal oli võimalus aasta ja nelja kuu kestel näidata kohtule ja võlausaldajatele, et ta suudab oma kohustusi vabatahtlikult täita ja väärib nendest vabastamist. Võlgnik ei ole kohustustest vabastamise menetluse kestel näidanud üles tahet loobuda kriminaalsest tegevusest ning asus taas kuritegusid toime panema.
2. märtsi
3. a otsusega mõisteti temalt välja Eesti Vabariigi kasuks 3660 eurot 63 senti, millega on kahjustada saanud võlausaldajate huvid. Kohtu hinnangul ei ole võlgnik sellises olukorras andnud endast parimat võlausaldajate nõuete rahuldamiseks ning ei ole isikuks, kellele pankrotiseadus näeb ette võimaluse pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabanemiseks. Võlgniku kohustustest vabastamise menetluses on ilmnenud

§ 175

lg 2 p-s 2 sätestatud alus kohustustest vabastamisest keeldumiseks, võlgnik on rikkunud tahtlikult oma

§ 173lg-s 1 nimetatud kohustusi ja kahjustanud sellega võlausaldajate huve.

3 Maakohus jättis võlgniku taotluse menetluse pikendamiseks rahuldamata. Võlgniku vangistuses viibimine ei aita võlausaldajate nõuete suuremal määral rahuldamisele kaasa. Vanglas viibimisel on võlgniku tulutoova tegevusega tegelemine piiratud. Võlgnik vabaneb vangistusest

1. mail
2. Võlgnik on kohustustest vabastamise menetluse kestel tekitanud kuritegude toimepanemisega endale juurde täiendavaid kohustusi. Võlgnikul on ka elatise maksmise kohustus, millest ta

§ 176lg 2 järgi ei vabane.

MÄÄRUSKAEBUS

1. Võlgnik esitas maakohtu määruse peale määruskaebuse, milles palub tühistada maakohtu määrus täies ulatuses ning pikendada kohustustest vabastamise menetlust kahe aasta võrra. Alternatiivselt palub võlgnik saata tsiviilasi tagasi maakohtule. Võlgnik taotleb enda ärakuulamist. Määruskaebuse kohaselt vabanes võlgnik
2. augustil 2015 elektroonilise valve kohaldamisega (jalavõru). Seetõttu pidi ta viibima kuus kuud kodus ega saanud tööle minna. Ka võlgniku kriminaalhooldaja ei pooldanud olukorda, et võlgnik peaks viibima terve tööpäeva kodust eemal. Võlgnik elas vabaduses viibides Tartu linnast 20 kilomeetri kaugusel, tööl oli käimine raskendatud.

§ 173

lg 5 kohaselt ei pea võlgnik andma usaldusisikule üle tulu, millele seadusest tulenevalt ei saa pöörata sissenõuet. Võlgnik maksis aastatel 2015–2016 elatist 150 eurot kuus. Elatis on võlgniku esmane kohustus ning alles selle täitmise järel tasutakse muud kohustused. Alates

1. aastast on võlgniku raha deponeeritud vahekontole ning on edasi kantud võlausaldajate nõuete katteks. Seetõttu ei ole võlgniku tütar elatist saanud. Võlausaldajate poolt saadud raha pidi olema kantud võlgniku tütrele elatise kohustuse täitmiseks. Võlgnik on alates
2. aastast täitnud oma kohustusi vastavalt kohtu poolt määratule ja on alates
3. aastast teostanud võlausaldajatele makseid 767 eurot 35 senti. Maakohus on rikkunud

§ 175lg-t 3, jättes võlgnikku ära kuulamata.

Viidatud sätte kohaselt ei või kohus keelduda võlgnikku kohustustest vabastamast, enne kui ta on ära kuulanud usaldusisiku ja võlgniku, samuti võlausaldajad, kes on selleks soovi avaldanud. Võlgniku taotlusele vaidles vastu ainult üks võlausaldaja. Võlausaldaja vastuväites on märgitud vale kohustuste summa, mida võlgnik on täiendavalt tekitanud. Lõplikuks võlgnikult väljamõistetud menetluskulude summaks kriminaalasjas nr 1-17-6021 jäi 3660 eurot 68 senti, seega tegi võlgnik endast kõikoleneva, et algse menetluskulude summa peaaegu poole võrra vähendada. Tegemist on riigi õigusabi tasu ja kulu nõudega, mitte kriminaalse tuluga, mida võlausaldaja saaks võlgnikule ette heita. Kriminaalasjas ei süüdistatud võlgnikku kriminaalses tegevuses. Võlgnik ennast kriminaalasjas süüdi ei tunnistanud ning pidigi ennast kaitsma. Viide võlgnikult kriminaalasjas nr 1-17-6021 väljamõistetud menetluskulule ei ole praeguses asjas asjakohane. 6. Kohtutäitur Ivi Kalmet vaidles määruskaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Võlgnik on pärast pankroti väljakuulutamist esitanud kaebusi kohtutäituri tegevuse peale. Kohtud jätsid kaebused rahuldamata ja menetluskulud võlgniku kanda. Seega tekitab võlgnik oma tegevusega põhjendamatult uusi kohustusi, mida ta ei suuda täita. 7. MTA vastuse kohaselt ei ole võlgniku määruskaebuses toodud asjaolud maakohtu määruse tühistamise aluseks. Võlgniku kohustustest vabastamise menetluses on ilmnenud

§ 175lg 2 p-s 2 sätestatud alus kohustustest vabastamisest keeldumiseks.

Võlgnik on tahtlikult rikkunud

§-s 173 lg 1 nimetatud kohustusi ja kahjustanud sellega võlausaldajate huve. 4 Võlgnik on ise tekitanud olukorra, kus ta pole võimeline tulu teenima ja seetõttu võlausaldajate ees kohustusi täitma.

1. Kohtutäitur Reet Rosenthal kinnitas, et on nõus maakohtu määruses esitatud seisukohaga.
2. Ülejäänud võlausaldajad ei ole määruskaebusele vastanud. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
3. Ringkonnakohus leiab, et määruskaebuse põhjendused ei anna alust maakohtu määruse tühistamiseks ega muutmiseks (TsMS § 659, § 657 lg 1 p 1). Ringkonnakohus jätab maakohtu määruse muutmata, määruskaebuse rahuldamata ja määruskaebuse lahendamisega seotud menetluskulud võlgniku kanda.
4. Ringkonnakohus nõustub maakohtu määruse põhjendustega ning ei pea vajalikuks neid korrata vastavalt TsMS § 654 lg-le
5. Ringkonnakohtus on vaidluse all asjaolu, kas maakohus on põhjendatult lõpetanud võlgniku kohustustest vabastamise menetluse ja keeldunud vabastamast võlgnikku tema pankotimenetluses täitmata jäänud kohustustest. Füüsilisest isikust võlgniku kohustustest vabastamist reguleerib

§ 175

, mille lg 1 järgi otsustab kohus pärast viie aasta möödumist võlgniku kohustustest vabastamise menetluse algatamisest võlgniku taotlusel tema pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamise. Kui kohus vabastab võlgniku kohustustest või keeldub sellest, lõpetab kohus

§ 175

lg 8 järgi võlgniku pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamise menetluse.

§ 175

lg 2 järgi keeldub kohus võlgnikku kohustustest vabastamast, kui võlgnik on mõistetud süüdi pankrotikuriteos või on võlgnik rikkunud süüliselt

§-s 173 nimetatud kohustusi ja kahjustanud sellega võlausaldajate huve.

§ 173

lg-te 1 ja 2 järgi on võlgnik kohustatud tegelema mõistlikult tulutoova tegevusega ja kui tal sellist tegevust ei ole, siis seda otsima, samuti ei tohi võlgnik varjata saadud tulusid ning vara ning peab andma kohtu ja usaldusisiku nõudel teavet oma tegevuse või selle otsimise, oma sissetulekute ja vara kohta. Põhjendatud on maakohtu seisukoht, mille kohaselt võimalus vabaneda oma kohustustest pankrotiseaduses ettenähtud korras ei ole eelduslikult iga võlgniku õigus. Maakohus on õigesti tuvastanud, et võlgnik rikkus tahtlikult

§ 173lg-s 1 sätestatud kohustust, kahjustades sellega võlausaldajate huve.

Seega on võlgnik kohustustest vabastamise menetluse võimaluse minetanud. 12. Maakohus on lõpetanud võlgniku kohustustest vabastamise menetluse

§ 175

lg 2 p 2 ja § 173 lg 1 alusel seetõttu, et võlgnik on menetluse kestel pannud toime uusi kuritegusid ning on uuesti sattunud kinnipidamisasutusse. Võlgnik ei ole andnud endast parimat võlausaldajate nõuete rahuldamiseks, vaid on tekitanud uute kuritegude toimepanemisega endale juurde märkimisväärses ulatuses täiendavaid rahalisi kohustusi. Ringkonnakohus ei nõustu võlgniku määruskaebuses esitatud väitega, et ta on teinud kõik endast oleneva, et vähendada temalt kriminaalmenetluses väljamõistetava menetluskulude summat poole võrra. Võlgnik oleks saanud hoiduda uute kuritegude toimepanemisest ning seeläbi ka uute kohustuste tekkimisest. Tähendust ei ole sellel, kas menetluskulude puhul on tegemist riigi õigusabi korras määratud esindaja kulude hüvitamise kohustusega või kriminaalse tegevusega tekitatud võlgniku muu kohustusega. Maakohus leidis põhjendatult, et praeguses asjas taotluse rahuldamata jätmist õigustab asjaolu, et võlgnik ei ole suutnud loobuda kriminaalsest tegevusest ning on sellega tekitanud endale uusi suuri võlgnevusi. Võlgniku süü 5 küsimust on lahendatud kriminaalasjas nr 1-17-6021 ning see ei ole käesoleva vaidluse esemeks. 13. Võlgnik väidab, et ta on täitnud oma kohustusi vastavalt kohtu poolt määratule ning on alates 2015. aastast teostanud võlausaldajatele makseid 767 eurot 35 senti. Seega on võlgnik viie aasta jooksul rahuldanud võlausaldajate nõuetest umbes 13%, mida ringkonnakohtu hinnangul ei saa pidada

§ 175lg 11 tähenduses nõude täitmiseks arvestatavas ulatuses.

Võlgnik on võlausaldajate kohustusi täitnud eranditult vangistuses viibides ega tegelenud vabaduses viibides tulutoova tegevuse otsimisega. Kuna nõude täitmine arvestatavas ulatuses kui

§ 175

lg 11 rakendamise obligatoorne eeldus praegusel juhul puudub, ei ole võlgniku kohustustest vabastamise taotluse lahendamise seisukohast tähtsust sellel, kas võlgnik on täitnud oma kohustusi menetluse jooksul nõuetekohaselt (Riigikohtu

1. mai
2. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-19-16, p 13).
3. Võlgnik leidis, et vabaduses viibides ei saanud ta tegeleda tulutoova tegevusega. Võlgniku selgitused, et kriminaalhooldaja ei toetanud võlgniku tööl käimist, ei ole veenvad. Vastavad väited on tõendamata. Ainuüksi elektrooniline valve ja elukoht väljaspool linna ei ole takistuseks tööl käimiseks. Elektroonilise valve puhul koostab kriminaalhooldusametnik koos kriminaalhooldusalusega elektroonilise valve kohaldamise ajakava, mis elektroonilise valve täitmise ja järelevalve korra (kord) § 8 lg 3 p 5 kohaselt peab sisaldama kriminaalhooldusalusele, kes ei tööta, kuid otsib tööd, võimaldatud aega tööotsinguteks või Eesti Töötukassas registreerimas käimiseks. Elektroonilise valve reeglite kohaselt peab kriminaalhooldusalune viibima oma elukohas ajal, kui ta ei viibi tööl või koolis või mujal ajakavas ettenähtud kohas (korra § 8 lg 2). Seega võimaldab ka elektroonilise valve all olek otsida tööd, teha tööd ja teenida sissetulekut. Võlgnik ei ole välja toonud muid mõjuvaid põhjuseid, mis takistaksid tal tööl käimist.
4. Võlgnik leiab, et maakohtu määrus tuleb tühistada ka seetõttu, et maakohus ei ole võlgnikku ära kuulanud (

§ 175

lg 3).

§ 175

lg 3 kohaselt ei või kohus keelduda võlgnikku kohustustest vabastamast enne, kui ta on ära kuulanud usaldusisiku ja võlgniku, samuti võlausaldajad, kes on selleks soovi avaldanud.

§ 3

lg 2 esimese lause järgi kohaldatakse pankrotimenetlusele tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatut, kui pankrotiseadusest ei tulene teisiti. Hagita asjade läbivaatamist sätestava TsMS § 477 lg 4 järgi tuleb menetlusosaline tema taotlusel ära kuulata, kui seadusest ei tulene teisiti. Isiku ärakuulamine toimub isiklikult ja suuliselt. Selleks ei pea korraldama kohtuistungit ja see ei pea toimuma teiste menetlusosaliste juuresolekul, kui seadusest ei tulene teisiti. Kohus võib isiku ära kuulata muu hulgas telefonitsi või lugeda ärakuulamiseks piisavaks isiku kirjaliku või elektrooniliselt esitatud seisukoha, kui kohtu arvates on sel viisil võimalik isikult saadavaid andmeid ja seisukohta piisavalt hinnata (Riigikohtu

1. juuni
2. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-49-16, p 16). Maakohus selgitas võlgnikule
3. juunil
4. a saadetud kirjas (II kd, tl 49), et võlgnikul tuleb esitada taotlus kohustustest vabastamise otsustamiseks. Lisaks selgitas maakohus, et võlgnik võib taotluses selgitada, kuidas on ta oma kohustusi täitnud ja muid asjaolusid, mida võlgnik peab oluliseks. Võlgnik esitas taotluse kohustustest vabastamiseks
5. juunil
6. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole võlgnik määruskaebuses toonud välja ühtegi sellist mõjuvat asjaolu, mida ei ole maakohus
7. novembri
8. a määruses käsitlenud või mis annaks aluse maakohtu määruse tühistamiseks. Võlgnik sai oma seisukoha kirjalikult väljendada
9. juuni
10. a taotluses ning sellega saab maakohtu ärakuulamise kohustust lugeda täidetuks.
11. Võlgniku väited seoses elatise kohustuse täitmisega on ebaselged. 6 Võlgnik toob esialgu määruskaebuses välja, et ta on täitnud aastatel 2015–2016 elatise kohustuse 150 eurot kuus, kuid seejärel kinnitab, et alates
12. aastast on kõik tema vahekontole deponeeritud raha edasi kantud võlausaldajatele ning tema tütar ei ole elatist saanud. Elatise kohustuse täitmine või täitmata jätmine ei ole maakohtu määruse tühistamise aluseks. Võlgnik ei vabane

§ 176lg 2 järgi kohustustest vabastamise menetluse läbi elatise maksmise kohustusest.

17. Kuna maakohtu määrus jääb muutmata ja võlgniku määruskaebus rahuldamata, puudub vajadus muuta menetluskulude jaotust maakohtu menetluses ja menetluskulud ringkonnakohtus tuleb jätta TsMS § 171 lg 1 alusel võlgniku kanda. Maakohus jättis menetluskulud võlgniku kanda, kuid menetluskulusid rahaliselt kindlaks ei määranud. Kulude rahalise suuruse määrab kindlaks asja lahendanud maakohus peale lõpplahendi jõustumist. (allkirjastatud digitaalselt) (allkirjastatud digitaalselt) (allkirjastatud digitaalselt) Indrek Parrest Üllar Roostoja Triin Uusen-Nacke 7