Obsah (6)

§ 180§ 179§ 190§ 183§ 184§ 83

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Viivi Tomson, Indrek Parrest, Üllar Roostoja Määruse tegemise aeg ja koht 20. jaanuar 2021, Tartu Tsiviilasja number 2-19-18859 Tsiviilasi Maris Vi

) § 181 lg 2 kohaselt saavad kompromissi otsustamisel osaleda võlausaldajad, kelle nõue on tunnustatud pankrotimenetluses II järgu nõudena. Kompromissettepaneku läbivaatamise üldkoosolekust võttis osa viis võlausaldajat, kelle nõudeid on tunnustatud summas 102 397,96 eurot (Osaühing Aktiva Finants 20 538,27 eurot, Osaühing ProInkasso 79 910,83 eurot, kohtutäitur R. Rosenthal 748,86 eurot, L. Toompuu 700 eurot, Õigusbüroo ASPEKT OÜ 500 eurot). Kõigi pandiga tagamata nõuete summa on 104 610,04 eurot, millest 2/3 moodustab 69 740,03 eurot. Kompromissi poolt hääletanud võlausaldajate (Osaühing ProInkasso, Õigusbüroo ASPEKT OÜ, L. Toompuu) nõuded 81 110,83 eurot moodustavad üle 2/3 kõigi nõuete summast. Kompromissettepanekuga ei nõustunud Osaühing Aktiva Finants ja kohtutäitur R. Rosenthal nõuetega 21 287,13 eurot. Kompromissotsuse vastuvõtmisel on täidetud

§ 180

lg-st 3 tulenev nõue, kompromissettepaneku poolt on hääletanud vähemalt pool kohal viibivatest võlausaldajatest, kelle nõuded moodustavad vähemalt 2/3 kõigi nõuete summast, samuti ei ole ilmnenud, et kompromiss oleks tehtud pettuse mõjul. Seega tuleb kompromissotsus kinnitada. MÄÄRUSKAEBUSE ESITAJA TAOTLUS JA PÕHJENDUSED

1. Osaühing Aktiva Finants esitas määruskaebuse, milles taotleb Tartu Maakohtu
2. novembri 2020 määruse tühistamist. Menetluskulud palub määruskaebuse esitaja jätta võlgniku kanda. Määruskaebuse põhjenduste kohaselt: 1) ei vasta kompromissettepanek

§ 179lg-le 1.

Võlgniku kohustused ei ole kompromissis selgelt fikseeritud. Kohtumääruse resolutsioonist ei nähtu kompromissisumma jagunemine võlausaldajate vahel ja puuduvad võlausaldajate rekvisiidid summade tasumiseks. Seega määruse resolutsiooni ei ole võimalik täita. Määruses puudub viide sundtäitmise kohta. Määruse jõustumisel taastub võlgnikul õigus otsustada talle kuuluva kinnisvara kasutamine ja käsutamine. Seega võlgnikul tekib õigus enne kompromissi täitmise kohustuse saabumist kinnistu võõrandada ja jätta saadu arvelt kompromissisumma maksmata. Samuti on võimalik, et kolmandad isikud ei anna võlgnikule vahendeid kompromissisumma tasumiseks. Võlausaldajatel puudub tagatis kompromissi täitmise osas. Kuivõrd võlgnikule ei ole määruse resolutsioonis kompromissi täitmise kohustust pandud, ei saa võlausaldaja nõuda ka kompromissi tühistamist

§ 190lg 1 p 2 alusel; 3 2) on kompromiss tehtud pettuse mõjul.

Võlgnik maksis ära väikesed võlad Maksu- ja Tolliametile ja kohtutäitur J. Pajustele, eelistades kahte võlausaldajat teistele ning luues teadlikult olukorra, et kompromissi hääletamisel osaleks väiksem arv võlausaldajaid. Lisaks on alust arvata, et „kokkumängu teel“ L. Toompuuga on võlgnik suurendanud võlausaldajate ringi selliselt, et võlgnikuga seotud isikud omasid kompromissi hääletamisel häälteenamust; 3) on kompromiss võlausaldajaid äärmiselt kahjustav. Kohtutäitur R. Rosenthal koostas täiteasjas nr XXX/XXXX/XXXX 07.05.2018 võlgniku kinnisasja arestimise akti, kus määrati kinnisasja hinnaks 73 820 eurot, Swedbank AS hüpoteegiga tagatud nõue oli 14.08.2017 seisuga 46 180 eurot. Pankrotimenetluses tunnustati I rahuldamisjärgus Swedbank AS nõuet summas 29 627,96 eurot. Kohtutäitur R. Rosenthal selgitas, et võlgnik esitas täiteasjas kinnisasja arestimise aktile vastuväite, leides, et määratud alghind on õigustamatult madal. Enampakkumisel oli kinnisasjale hinnaga 73 820 eurot ostja olemas, kuid võlgnik esitas kohtule pankrotiavalduse, mistõttu täitemenetlus peatati. Kompromiss kahjustab võlausaldajaid ca 30 000 euro ulatuses (73 820 – 29 627,96 – 15 000), st pankrotimenetluse jätkumisel laekuks võlausaldajatele võlgniku vara arvelt ca 2 korda rohkem raha. Võlgnik ei käitu heas usus. Riigikohtu seisukohtadest (3-2-1-53-05, p 24) nähtuvalt peavad võlgnik ja haldur tõendama, et kompromiss on võlausaldajate ühistes huvides. Kohus oleks pidanud

§ 183lg 2 alusel keelduma kompromissi kinnitamisest.

PANKROTIHALDURI SEISUKOHT 5. M. Viitkini (pankrotis) pankrotihaldur T. Kalaus vaidleb määruskaebusele vastu ning taotleb selle rahuldamata ja kohtukulude menetlusosaliste endi kanda jätmist. Vastuväidete kohaselt: 1) ei ole kohus kompromissi kinnitamisel rikkunud

§ 183

lg-t 2.

§ 179lg 1 ei näe ette sellist kompromissisumma jagamist nagu kaebuse esitaja soovib.

Haldur arvutab välja iga võlausaldaja kompromissisumma ja kontrollib makse teostamist. Ka võlausaldajatel endil on võimalik välja arvestada igale võlausaldajale makstav summa. Kompromissi täitmata jätmise tagajärjed on sätestatud pankrotiseaduses. Kompromissi täitmata jätmisel on halduril õigus ja kohustus esitada kohtule avaldus kompromissi tühistamiseks, kohus võib kompromissi tühistada ka võlausaldaja nõudel (

§ 190lg 1 p 2).

Kui võlgnik teeb enne kompromissi täitmist võlausaldajaid kahjustavaid tehinguid, siis on võimalik nõuda tehingute tühistamist ja vara tagasivõitmist; 2) ei ole võlausaldajate huvide kahjustamine tõendatud. Võlausaldajate nõuete täitmist pankrotimenetluses ei saa pidada võlausaldajate huvide kahjustamiseks. Maamaksuvõla tasumist lähikondse poolt võib võtta tema otsese kohustusena, sest ta on kasutanud võlgniku kinnisasja oma elukohana. J. Pajuste nõue oli tunnustatud III järgus ja oleks pankrotimenetluses jäänud suure tõenäosusega rahuldamata. Võlausaldajal on õigus oma nõue kas täielikult või osaliselt loovutada, loovutused on kehtivad. Kinnisasja müük kaebuses märgitud hinnaga ei ole pankrotimenetluses reaalne. Kohtutäituri arestimisakt on koostatud 2,5 aastat tagasi. Ühtegi huvilist kinnistule pankrotimenetluse ajal ei ole olnud. Iga enampakkumise nurjumise järel hind langeb. Sama on hinnanud suurim võlausaldaja, Osaühing ProInkasso. Pankrotimenetluses tuleks vara müügist tasuda pankrotimenetluse kulud, määruskaebuses märgitud hinda arvestades moodustanuks halduritasu koos käibemaksuga ca 14 000 eurot. Füüsilisest isikust võlgniku puhul peaks analüüsima ka tunnustatud nõuete sisu. Nõuetest ca 50% moodustavad kõrvalnõuded. Võlgade ümberkujundamise menetlustes on võlgnikud võimelised tasuma heal juhul põhinõude, nõuete täitmise tähtajad on peamiselt 60–72 kuud. 4 VÕLGNIKU SEISUKOHT

1. M. Viitkin (pankrotis) palub jätta määruskaebuse rahuldamata. Seisukoha kohaselt puuduvad tõendid, et võlgnik oleks kellegagi kokku mänginud. Võlausaldaja L. Toompuu nõude osaline loovutamine ei mõjutanud kompromissotsuse tegemist. Võlgnik ei tea, et kohtutäituril oli olemas ostja 73 000 euroga. Võlgniku hinnangul maksab kinnistu oluliselt vähem. Võlgnik on nõus, et kinnistu jääb arestituks, kuni kompromiss on täidetud. Kaebuse esitaja ei ole enne kompromissi kinnitamist esitanud kohtule vastuväiteid. VÕLAUSALDAJATE SEISUKOHAD
2. Kohtutäitur R. Rosenthal leiab, et määruskaebus tuleb rahuldada, maakohtu määrus tühistada ja jätta kompromiss kinnitamata. Seisukoha kohaselt: 1) kahjustab kompromiss võlausaldajaid ebaproportsionaalselt, kuna nende ühine huvi on saada oma nõuded pankrotimenetluses rahuldatud võimalikult suures ulatuses. Kui kinnistu tegelik väärtus võib olla 100 000 eurot, siis kompromissiga rahuldatakse nõuded 4–5 korda väiksemas ulatuses, kui see oleks võimalik kinnistu müümisel. Eeltoodu võib olla aluseks kompromissi kinnitamata jätmisele võlausaldajate ühiste huvide kahjustamise tõttu (vt RKTKo 3-2-1-53-05). Võlgnik on avaldanud, et võlausaldajatele 15 000 euro tasumisel aitavad teda ema ja väimees ning pangalaenu tasutakse edasi väljaspool pankrotimenetlust laenuvõtja poolt. Laenuvõtja A. Viitkin on sisuliselt pankrotis. Võlgniku vara säilimise eelistamine on võlausaldajate nõuete täitmise ulatust silmas pidades heade kommete vastane. Võlgnik ei käitu heas usus; 2) peaks kohus analoogselt füüsilisest isikust võlgniku kohustustest vabastamise menetlusele hindama võlgniku võimalusi tulu teenida ja selle arvelt võlausaldajate nõudeid rahuldada. Kompromissettepanekus peaksid sisalduma andmed võlgniku olemasolevate ja tulevaste sissetulekute kohta. Seega ei vasta kompromissettepanek ja kompromissotsus seadusele; 3) põhineb kompromissotsus pettusel. Kolmandate isikute poolt kohtutäitur J. Pajustele ning Maksu- ja Tolliametile nõuete tasumine ning L. Toompuu poolt nõude osaline loovutamine (mis võib olla näilik ja tühine tehing) olid tehtud selleks, et kompromissi poolt hääletaks vajalik arv võlausaldajaid. See ei ole

§ 180lg 3 mõttega kooskõlas.

1. Aktsiaselts Olerex teatas, et peab määruskaebust põhjendatuks. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
2. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu vaidlustatud määrus tuleb tühistada. Ringkonnakohus teeb asjas uue määruse, millega jätab pankrotihalduri taotluse kompromissotsuse kinnitamiseks rahuldamata. Määruskaebus kuulub rahuldamisele.
3. Vastavalt TsMS § 463 lg-le 2 määrusele kohaldatakse otsuse kohta sätestatut, kui seadusest või määruse olemusest ei tulene teisiti. TsMS § 442 lg 5 sätestab, et otsuse resolutsiooniga lahendab kohus selgelt ja ühemõtteliselt poolte nõuded ja veel lahendamata taotlused, samuti rakendatud hagi tagamise abinõudega seotud küsimused. Resolutsioon peab olema selgelt arusaadav ja täidetav ka muu otsuse tekstita.

§ 179

lg 1 esimese lause kohaselt kompromissettepanekus määratakse, mis ulatuses ja mis tähtpäevaks võlgnik tasub võlad. 5 Vaidlustatud määruse resolutsiooni p 1.2 järgi M. Viitkin tasub võlausaldajatele 15 000 eurot pandiga tagamata võlausaldajate tunnustatud nõuetest 90 kalendripäeva jooksul kompromissi kinnitamise määruse jõustumisest arvates. Põhjendatud on määruskaebuse esitaja seisukoht, et vaidlustatud määruse resolutsiooni p 1.2 ei ole arusaadav ja täidetav, kuna sellest ei nähtu igale võlausaldajale makstava rahalise summa suurus. Pankrotihalduri seisukoht, et igal võlausaldajal on võimalik talle makstav kompromissi summa välja arvestada, on arusaamatu. Pankrotihaldur on jätnud tähelepanuta, et kohtu poolt kinnitatud kompromiss on ühtlasi täitedokument pankrotimenetluses tunnustatud nõuete suhtes (

§ 184lg 6).

Maakohus oleks pidanud pankrotihaldurilt taotluse kompromissiotsuse kinnitamiseks selgitama, et esitatud kompromissi ei ole võimalik esitatud kujul kinnitada. 11.

§ 183

lg 2 sätestab, et kohus ei kinnita kompromissi, kui kompromissi tegemisel ei ole järgitud käesolevas seaduses sätestatud nõudeid või kui kompromiss on tehtud pettuse mõjul. Riigikohus on 24.05.2005 määruses tsiviilasjas nr 3-2-1-53-05 (p 21) asunud seisukohale, et kohus saab kompromissi kinnitamisel kontrollida muu hulgas seda, kas kompromissiga ei kahjustata mõnda võlausaldajat ebaproportsionaalselt (

§ 83lg 1).

Kui kohtule esitatud kompromissist nähtuvad asjaolud, millest saab järeldada mõne võlausaldaja ebaproportsionaalset kahjustamist, ei saa kohus kompromissi kinnitada

§ 183lg 2 esimese alternatiivi alusel.

Eelviidatud määruses tsiviilasjas nr 3-2-1-53-05 on Riigikohus märkinud, et kuna kompromiss on kokkulepe, võib kohus eeldada, et see vastab kompromissis osalevate isikute tegelikule tahtele ega pea seda vastuväidete puudumisel eraldi kontrollima. Muu hulgas peab kohus hindama, kas kompromissiga ei kahjustata ebaproportsionaalselt mõnda võlausaldajat. Asja materjalidest nähtuvalt esitasid kompromissile vastuväite võlausaldajad Osaühing Aktiva Finants ja kohtutäitur R. Rosenthal ning maakohus oleks pidanud nende vastuväidete alusel kontrollima, kas kompromissiga ei ole mõnda võlausaldajat ebaproportsionaalselt kahjustatud või eelistatud. Praegusel juhul on maakohus jätnud aga eelnimetatud võlausaldajate vastuväited kontrollimata. Riigikohus on ülalviidatud määruses (p 24) märkinud ka seda, et kohus võib jätta kompromissi võlausaldajate ühiste huvide kahjustamise tõttu kinnitamata, kui kompromissi vastu hääletanud võlausaldaja esitab kohtule asjaolud, mis võimaldavad arvata, et tema nõue rahuldatakse kompromissi alusel oluliselt väiksemas ulatuses võrreldes sellega, mida võlgniku varaline seis võimaldaks. Võlgnikule kuuluva kinnisasja väärtus on kompromissile vastu hääletanud võlausaldajate seisukohast nähtuvalt 73 820 eurot. Kuigi kinnisasja väärtus nimetatud summas on tehtud kindlaks ca 2 aastata tagasi, ei ole pankrotihaldur esitanud kohtule ühtegi tõendit kinnisasja väärtuse kohta kompromissi tegemise aja seisuga. Lähtudes kinnisasja väärtusest 73 820 eurot ning Swedbank AS I rahuldamisjärgus olevast nõudest 29 627,96 eurot, on võlgniku poolt kompromissiga määratud 15 000 euro tasumine võlausaldajaid liialt kahjustav. 12. Asja materjalidest nähtub veel see, et vahetult enne 28.10.2020 võlausaldajate üldkoosolekut, kus otsustati kompromissi kinnitamine, loovutas võlausaldaja L. Toompuu oma 1200 euro suurusest nõudest 500 euro suuruse nõude Õigusbüroole ASPEKT OÜ. Ringkonnakohus nõustub määruskaebuse esitaja seisukohaga, et nõude loovutamine võis toimuda võlausaldajate arvu suurendamise eesmärgil (vt

§ 180lg 3).

Nimetatud loovutamise asjaolusid ei ole maakohus kontrollinud ning piisav ei ole pankrotihalduri selgitus vastuses määruskaebusele, et võlausaldajal on õigus nõuet (ka osaliselt) loovutada. 6 Lisaks märgib ringkonnakohus, et maakohtu vaidlustatud määrusest ei nähtu, milliste abinõudega on tagatud võlausaldajate nõuete rahuldamine.

1. Seoses maakohtu poolt kompromissi kinnitava määruse tühistamisega jätkub pankrotimenetlus.
2. Kompromissi kinnitamata jätmisega jäävad menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus võlgniku kanda. Menetluskulude rahalise suuruse määrab kindlaks maakohus pärast määruse jõustumist TsMS § 177 lg-s 2 ettenähtud korras. /allkirjastatud digitaalselt/ Viivi Tomson /allkirjastatud digitaalselt/ Indrek Parrest 7 /allkirjastatud digitaalselt/ Üllar Roostoja