2-19-16452/63

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Andra Pärsimägi, Viivi Tomson, Kersti Kerstna-Vaks Otsuse tegemise aeg ja koht 25. jaanuar 2021, Tartu Tsiviilasja number 2-19-16452 Tsiviilasi AS Ehitustrust hagi väljamõistmiseks 43 917 eurot Tsiviilasja hind MTÜ Greenlife vastu võla apellatsioonikohtus Vaidlustatud kohtulahend Tartu Maakohtu 6. juuli 2020 otsus Kaebuse esitaja ja kaebuse liik MTÜ Greenlife apellatsioonkaebus Kohtuistungi toimumise aeg 5. jaanuar 2021 Menetlusosalised ja nende Apellant (kostja): MTÜ Greenlife (registrikood 80333158), vandeadvokaat Keijo Lindeberg Vastustaja (hageja):

AS Ehitustrust (registrikood 12310585), vandeadvokaat Margo Lemetti esindajad RESOLUTSIOON 1. Jätta Tartu Maakohtu 6. juuli 2020 otsus muutmata arvestades ringkonnakohtu otsuses toodud põhjendustega.

2.Jätta rahuldamata AS Ehitustrust taotlus MTÜ Greenlife apellatsioonkaebuse läbivaatamata jätmiseks.

3.Jätta MTÜ Greenlife apellatsioonkaebus rahuldamata.

4.Jätta menetluskulud ringkonnakohtus MTÜ Greenlife kanda.

5.Välja mõista MTÜ-lt Greenlife menetluskuluna AS Ehitustrust kasuks 840 eurot.

6.Jätta kõik 5. jaanuari 2021 kohtuistungil esitatud MTÜ Greenlife vastuväited ringkonnakohtu tegevusele rahuldamata.

Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest.

Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED 1. AS Ehitustrust (hageja) esitas 28. oktoobril 2019 MTÜ Greenlife (kostja) vastu hagi 43 917 euro väljamõistmiseks.

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja kostja 24. mail 2019 ostu-müügilepingu, mille kohaselt kohustus kostja müüma hagejale lepingu lisaks oleva projektdokumentatsiooni alusel valmistatavaid liimpuitkonstruktsioone. Hageja kohustus kostjale tasuma nende eest kokku 53 205 eurot, millest 35 470 eurot kohustus hageja tasuma ettemaksuna (lepingu p-d 2.2.1. ja 2.2.2.). Lepingu sõlmimise järgselt täpsustasid pooled liimpuitkonstruktsioonide mahte ning lepiti kokku, et hageja tasub enne kauba üleandmist täiendavalt 12 000 eurot. Hageja tasus kostjale ettemaksuna kokku 47 470 eurot.

Hageja rõhutas lepingueelsetel läbirääkimistel, et soovib liimpuitkonstruktsioone saada objektile hiljemalt 2019. a augusti jooksul. Esimene liimpuitraam (kokku 18-st raamist) tarniti kostja poolt ehitusobjektile alles 2019. a septembri alguses, järgmine septembri lõpus. Kuivõrd kostja oli konstruktsioonide tarnetega olulises ajalises viivituses, palus hageja esitada konstruktsioonide tarnete kohta täpsema ajagraafiku. 1. oktoobri 2019 e-kirjas teatas kostja, et suudab kõik kaared ja talad tarnida 2019. a oktoobrikuu jooksul. 7. oktoobril 2019 teatas kostja, et ei suuda kaupa oktoobrikuu jooksul siiski tarnida. Kostja viitas, justkui oleks tarne viibimises olnud süüdi hageja, kuna ei saanud õigeaegselt valmis tehnilisi jooniseid, mis ei vasta tõele.

Läti valmistajatehasest selgus, et kostja on neile tasunud ettemaksu vaid kahe liimpuitkonstruktsiooni elemendi valmistamiseks, mis olid tarnitud hagejale septembris.

Rohkemate konstruktsioonide (kokku 18 liimpuitraami ja 38 erinevat liimpuitelementi) jaoks ei ole kostja Läti valmistajatehasele ettemaksu tasunud, mistõttu ei olnud valmistajatehas nõus täiendavaid konstruktsioone valmistama enne, kui ta on saanud selle eest ettemaksu.

Arvestades, et ehitusobjektile tarnitud liimpuittoodete lepingujärgseks maksumuseks oli 3553 eurot, ei ole kostja kasutanud hagejalt ettemaksuna saadud 43 917 eurot (47 470-3553 = 43 917) eesmärgipäraselt. See on ka tegelik põhjus, miks kostja sattus konstruktsioonide tarnetega raskustesse ega suutnud neid tähtaegselt hagejale tarnida.

15.oktoobril 2019 saatis kostja hagejale teate koostöö lõpetamisest. Kostja süüdistas hagejat otsekontakti loomises Läti valmistajatehasega, et saada ilma kostja vahenduseta tehasest 2 tooteid, kuid see ei vasta tõele. Kostja kirjast saab järeldada, et kostja on lepingust taganenud või selle üles öelnud ega tarni enam hagejale lepingu alusel tarnimata jäänud konstruktsioone.

Hageja leidis, et kostja on lepingut oluliselt rikkunud, kuna ei ole õigeaegselt tarninud ehitusobjektile liimpuitkonstruktsioone ning on lõpetanud lepingu omapoolse täitmise. Hagejal puudub alus arvata, et kostja sooviks või suudaks lepingut edaspidi täita. Kostja lepingupartneriks olnud Läti tehase esindaja kinnitas hagejale 18. oktoobril 2019, et kõik kostja poolt tellitud tooted on tasutud ja tehasest välja saadetud, hageja tarbeks rohkem täitmata tellimusi ei ole. Kostja käitumine vastab võlaõigusseaduse (VÕS) § 116 lg 2 p 1, 3 ja 4 tunnustele. Juhindudes VÕS § 189 lg-st 1, lg 2 p-st 1 ja lg-st 3 nõuab hageja kostjalt tasutud ettemaksu, millest on maha arvatud tarnitud kauba väärtus, tagastamist.

2.Kostja vaidles hagile vastu. Kostja vastuse kohaselt ei saanud ta liimpuitkonstruktsioone augustiks 2019 tarnida, kuna puudusid tööjoonised. Lõplikud joonised esitas hageja alles 7. oktoobril 2019. Kostja poolt Mustvee ehitusobjektile septembris viidud konstruktsiooni ei olnud valede jooniste tõttu võimalik ehitusplatsil kokku panna. Lisaks selgus, et joonistel on olulised puudused ja mõõtude erinevus võrreldes reaalse ehitusolukorraga. Hageja jõuline tahe suhelda otse ühe tootjaga tekkis vahetult peale lõplike jooniste valmimist. Hageja helistas sisuliselt iga päev, et saada tehase kontakte, sekkudes sel viisil teise lepingupartneri tegevusse.

Sellises olukorras polnud koostöö jätkamine võimalik ja kostja esitas 15. oktoobril 2019 hagejale koostöö lõpetamise teate. Kuna hageja ei esitanud sellele kirjalikku vastust, sai kostja aru, et hagejal vastuväiteid koostöö lõpetamisele puuduvad ning kostja pakutud olukorra lahendus sobis hagejale. Kostja kinnitas koostöö lõpetamise teatises, et tarnib juba valmis liimpuidu ehitusplatsile, mida kostja ka tegi 17. oktoobril 2019, ja tagastab pärast asjakohaseid arvestusi ülejäänud ettemaksu.

8.jaanuari 2020 seisukohas leidis kostja, et lepingu kohaselt tasutud 17 735 eurot oli broneerimistasu, mis tagastamisele ei kuulu. Broneerimistasu tasutakse kliendilt müüjale, et tagada teatud aja jooksul kas kauba või teenuse saamine. Kui kaupa või teenust teatud aja jooksul ei ole võimalik kas toota või tarnida kliendi poolsete puuduste tõttu, ei kuulu broneerimistasu tagastamisele. Hageja on saanud kaupu ja teenuseid kokku 8701 euro eest (kaks liimpuitkaart kokku 3744 eurot, neli liimpuittala mahus 1,9 m3 kokku 855 eurot, ühe kaare vedu Mustveesse ja tagasi tehasesse ning ümberehitus kokku 602 eurot, tasumata arve nr 365 metallkinnituste sirgestamisega tegelemise eest 3500 eurot). Hageja poolt tasutust kuulub tagastamisele 21 034 eurot.

MAAKOHTU LAHEND 3. Maakohus rahuldas hagi ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja 43 917 eurot.

Menetluskulud jättis maakohus kostja kanda ning mõistis kostjalt hageja kasuks menetluskulude katteks välja 3100 eurot ja lisanduva viivise VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.

Hageja esitas kostja vastu nõude müügilepingu alusel üleantu tagastamiseks. Pooled ei vaidle selle üle, et kostja pidi lepingu alusel tarnima hagejale 18 liimpuitraami ja 38 erinevat liimpuitelementi ega selles, et hageja on tasunud müügilepingu alusel kostjale kokku 47 470 eurot. Pooled vaidlevad, kas kostja on lepingut rikkunud, kas tal oli õigus müügilepingust taganeda või leping üles öelda ning millises ulatuses on hagejal õigus nõuda kostjalt lepingu alusel üleantu tagastamist.

Maakohus leidis, et kuna müügilepingu puhul ei ole tegemist kestvuslepinguga, võib kahjustatud lepingupool lepingu olulise rikkumise korral lepingust taganeda (VÕS § 116 lg 1).

Kostja on 15. oktoobri 2019 teates põhjendanud koostöö lõpetamist koostöö jätkumise 3 võimatusega. Hageja on soovinud saada tarnijate kontakte, millest kostja järeldas, et hageja eesmärk on kostja tarnija „kaaperdada“ ja sõlmida temaga otsekontakt. Maakohus asus seisukohale, et kostja selline järeldus on meelevaldne ning tõendamata. Hagiavaldusest nähtuvalt soovis hageja luua Läti valmistajatehasega otsekontakti selleks, et konstruktsioonide tootmise ja tarnetega seotud probleeme operatiivsemalt lahendada. Eelnevat arvestades leidis maakohus, et kostjal puudus lepingust taganemiseks alus ning seega ei ole leping lõppenud kostja poolt lepingust taganemisega.

Kohus nõustus hagejaga, et kostja on lepingu täitmise lõpetamisega lepingut oluliselt rikkunud, ning hagejal oli õigus lepingust taganeda. Pooled ei vaidle selle üle, et jooniseid pärast lepingu sõlmimist muudeti, kuid asja materjalidest nähtuvalt ei olnud see kostja poolt koostöö lõpetamise põhjuseks. Kostja on hagile esitatud vastuses ise välja toonud, et sai 7. oktoobril 2019 lõplikud joonised, mille järgi toota. Kostja ei ole tõendanud, et jooniste muutmise tõttu ei oleks kostja saanud lepingu täitmist jätkata Kohus leidis, et hageja on hagiavalduse esitamisega soovinud lepingust taganeda ning hagiavaldust saab lugeda ühtlasi lepingust taganemise avalduseks (VÕS § 188 lg 1). Kui leping ei lõppenud hageja poolt lepingust taganemisega, saab kohtu hinnangul lugeda lepingu lõpetatuks poolte kokkuleppel, arvestades et kostja on soovinud hagejaga koostöö lõpetada ning hageja on esitanud kohtule hagi lepingu alusel üleantu tagastamiseks. Lepingu kokkuleppel lõpetamine võib olla ka järelduslik. Ka sellisel juhul saab muu kui kestvuslepingu tagasitäitmisel lähtuda taganemise sätetest, kui poolte kokkuleppest ei tulene teisiti (Riigikohtu 8. novembri 2011 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-104-11, p 26). Kostja on hagejale saadetud koostöö lõpetamise teates märkinud, et tagastab enammakstud summad.

Hageja nimetab kogu lepingu alusel tasutud summat ettemaksuks, ning nõuab selle tagastamist.

Kostja sõnul ja lepingu p-st 2.2.1 nähtuvalt oli 17 735 eurot broneerimistasu, mis kostja hinnangul tagastamisele ei kuulu. Lepingust nähtuvalt maksti broneerimistasuna osa kauba maksumusest. Kohus leidis, et lepingus broneerimistasuna nimetatud summa on käsitletav käsirahana VÕS § 156 tähenduses. Kuna praegusel juhul ei jäänud leping täitmata käsiraha andnud lepingupoole süü tõttu, kuulub käsiraha hagejale tagastamisele (VÕS § 157 lg 1 ja 2).

Hagiavalduse kohaselt on kostja tarninud hageja ehitusobjektile liimpuitmaterjali 3553 euro eest. Kostja väitel on hageja saanud kaupu ja teenuseid kokku 8701 euro eest. Kostja ei ole esitanud tõendeid selle kohta, et ta on täitnud lepingut suuremas mahus kui hageja väidab. Seega tuleb kohtu hinnangul lähtuda hagiavalduses märgitust, mille kohaselt kostja tarnis hagejale kaks liimpuitkaart ning kaks liimpuittala mahuga 0,42 m3. Lepingu lisaks oleva hinnapakkumise kohaselt on ühe liimpuitraami maksumus 1600 eurot. Kostja ei ole selgitanud, kuidas on kujunenud ühe liimpuitkaare maksumuseks 1872 eurot. Seega peab kohus võimalikuks arvestada liimpuitkaarte lepingujärgseks maksumuseks hagiavalduses märgitud 3364 eurot. Liimpuittala ühe kuupmeetri hind on lepingu lisaks oleva hinnapakkumise alusel 450 eurot. Liimpuittalade mahuga 0,42 m3 hinnaks tuleb lugeda seega 189 eurot. Eeltoodut arvestades loeb kohus tõendatuks, et kostja tarnis hagejale tooteid lepingujärgse maksumusega 3553 eurot.

Arvestades lepingu alusel tasutust maha tarnitud toodete lepingujärgse maksumuse, tuleb kostjal tagastada hagejale 43 917 eurot (47 470-3553 = 43 917).

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED 4. Kostja (apellant) esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsus tühistada ja saata tsiviilasi uueks arutamiseks tagasi maakohtule. Menetluskulud palub kostja jätta hageja kanda.

4 Poolte vahel sõlmitud lepingu puhul oli tegemist töövõtulepinguga. Maakohus jättis analüüsimata, kas lepingu sisu vastab müügilepingule või töövõtule. Kuivõrd maakohus leidis ekslikult, et tegemist on müügilepinguga, on maakohus jätnud analüüsimata töövõtulepinguga seotud õigusliku regulatsiooni (sh VÕS § 655 lg-s 1 sätestatu). Maakohus jättis täitmata eelmenetluse ülesanded ja selgitamiskohustuse, kuna töövõtulepingu puhul on tõendamisele kuuluvad asjaolud erinevad müügilepingu regulatsioonist. Kostjal puuduvad õigusteadmised.

Maakohtu otsus on üllatuslik, kuna maakohus ei selgitanud kostjale vajadust oma vastuväiteid tõendada.

Kostja nõustub maakohtu seisukohaga, et broneerimistasu puhul oli tegemist käsirahaga, kuid leidis ekslikult, et leping ei jäänud täitmata hageja süül. Hageja heidab kostjale ette, et kostja ei tarninud konstruktsiooni 2019. a augustist, kuid kohtumenetluse käigus on leidnud kinnitust, et hageja kinnitas lõplikud joonised alles 7. oktoobril 2019.

5.Hageja (vastustaja) palus jätta apellatsioonkaebus läbi vaatamata. Apellatsioonkaebuse läbivaatamise korral palub hageja jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda.

Apellatsioonkaebus on sisuliselt põhjendamata. Kostja ei ole väiteid tõendanud ning esitab apellatsioonkaebuses põhjendusi, mida maakohtu menetluses ei käsitletud. Nii hageja kui ka kostja on maakohtu menetluses konsensuslikult käsitlenud pooltevahelist lepingut müügilepinguna. Kostja on esmakordselt alles apellatsioonkaebuses väitnud, et lepingu puhul oli tegemist töövõtulepinguga. Kuivõrd hageja ei ole oma kaebuses põhjendanud uue asjaolu lubatavust, siis ei saa eeltoodud väidet arvestada ja see tuleb jätta tähelepanuta.

Asjaolu, et kostja ei kasutanud kohtuvaidluses õigusteadmistega lepingulist esindajat, ei anna talle tagantjärele alust maakohtule etteheiteid teha ja väita, justkui oleks maakohtu süül osutunud vastava asjaolu väljatoomine võimatuks. Maakohus ei ole selgitamiskohustust rikkunud.

Maakohus on õigesti tuvastanud müügilepingu. Hageja on eksitavalt märkinud, justkui tema kohustus lepingu alusel valmistama liimpuitkonstruktsioonid – tegelikkuses kostja mingeid konstruktsioone ei valmistanud, vaid seda tegi kolmandaks isikuks olev Läti ettevõte. Kostja oli lepingu täitmise kontekstis üksnes vahendaja rollis, mistõttu sobituski hageja ja kostja vahelist õigussuhet kõige paremini reguleerima müügileping, mitte töövõtuleping.

Isegi juhul, kui hüpoteetiliselt oletada, et hageja ja kostja vaheline leping oligi oma õiguslikult olemuselt töövõtuleping, siis lõppjärelduses ei muuda see käesolevas vaidluses mitte midagi, sest maakohtu poolt kohaldatud käsiraha regulatsioon kehtib üheselt nii müügilepingu kui ka töövõtulepingu puhul. Kostja viide VÕS § 655 lg-le 1 on tehtud ilma igasuguse seoseta käesoleva vaidlusega.

Tegelikkuses on „broneerimistasuna“ tasutud summa olnud ettemaks selle eest, et kostja oleks üldse saanud konstruktsioone Läti ettevõtjalt tellima hakata, ning see kuulub kostja poolt hagejale tagastamisele VÕS § 189 regulatsiooni alusel. Kui käsitleda „broneerimistasu“ käsirahana, nagu maakohus on seda põhjendatult ja õiguspäraselt leidnud, kuulub see hagejale tagastamisele.

Olukorras, kus apellatsioonkaebusest nähtuvalt saab vaidlus olla ainult „broneerimistasuna“ makstud 17 735 euro üle, jääb arusaamatuks, miks on kostja vaidlustanud maakohtu otsuse tervikuna ja vaidlustab kogu endale tasutud ettemaksu tagastamist, seda enam, et kostja on oma 8. jaanuari 2020 dokumendis nõustunud vabatahtlikult tagastama hagejale ettemaksust 21 034 eurot.

5 RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 6. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsuse resolutsioon tuleb jätta muutmata.

Ringkonnakohus muudab osaliselt maakohtu otsuse põhjendusi (TsMS § 657 lg 1 p 21). Kostja apellatsioonkaebus jääb rahuldamata.

7.Ringkonnakohus jätab rahuldamata hageja taotluse kostja apellatsioonkaebuse läbivaatamata jätmiseks. Kostja esitas apellatsioonkaebuse tähtaegselt ning kõrvaldas puudused kaebuses ringkonnakohtu poolt antud tähtajaks.

8.Maakohus tuvastas ja asjas puudub vaidlus selles, et pooled sõlmisid 23. mail 2019 kirjaliku lepingu, mille objektiks olid liimpuidu konstruktsioonid vastavalt lepingu lisas 1 näidatud joonistele. Lepingu lisas kokku lepitud kaubahind sisaldas transporti Mustvee ehitusplatsile.

Hageja on tasunud kostjale kokku lepingu alusel 47 470 eurot. Kostja on lepingu täitmiseks hagejale üle andnud Mustvee ehitusobjektil kaks liimpuitkaart ja kaks liimpuittala. Kostja esitas 15. oktoobril 2019 hagejale koostöö lõpetamise teatise ja lepingu edasist täitmist ei toimunud.

Hageja esitas seejärel kohtule hagiavalduse, milles nõuab lepingu alusel tasutu 43 917 euro tagastamist, arvestades kostja poolset lepingu täitmist.

9.Kostja nõustus maakohtu menetluses tagastama hagejale lepingu alusel saaduna 21 034 eurot (I kd lk 176). Apellatsioonkaebuses vaidlustas kostja maakohtu otsuse tervikuna ning ringkonnakohtu istungil avaldas kostja, et ta ei tea, millises osas ta hagiga nõustub.

10.Maakohus kvalifitseeris pooltevahelise suhte müügilepinguna VÕS § 208 lg 1 tähenduses.

Kostja esitas apellatsioonkaebuses esmakordselt väite, et pooltevaheline leping tuleb kvalifitseerida töövõtulepinguna, sest kostja kohustus töövõtjana valmistama liimpuitkonstruktsioonid, milleks vajalikud joonised koostas hageja. Kostja leiab, et maakohus on jätnud täielikult analüüsimata ja selgitamiskohustuse raames pooltele selgitamata töövõtuga seotud õigusliku regulatsiooni, sh VÕS § 655 lg-e 1.

Ringkonnakohus nõustub kostjaga, et õigussuhte kvalifitseerimise ülesanne on kohtu kohustus (TsMS § 438 lg 1). Samas peab kohus õigussuhte kvalifitseerimisel lähtuma poolte poolt esitatud asjaoludest (TsMS § 436 lg 4). Riigikohus on märkinud, et lepinguliikide eristamisel on olulise tähtsusega lepingu tõlgendamine, mille puhul tuleb lähtuda poolte tegelikust tahtest, arvestades kõiki asjaolusid ja seda, kuidas lepingupooled ise sõlmitud lepingut mõistsid (RKTKo 3-2-1-98-09 p 11).

Pooled nimetasid 23. mai 2019 lepingut ostu- müügilepinguks (I kd lk 20). Lepingu projekti koostas hageja väitel kostja, kostja pole seda väidet vaidlustanud. Lepingu p 1 kohaselt kohustus kostja müüma ja hageja ostma liimpuitkonstruktsioone. Asjas ei ole vaidlust, et kostja ise liimpuitkonstruktsioone ei valmistanud, vaid tellis need Läti tehasest ning pidi andma kauba hagejale üle hageja näidatud kohas (lepingu p 3.3), st Mustvee ehitusplatsil.

Ringkonnakohus leiab, et poolte poolt maakohtule esitatud asjaoludel ei pidanud maakohus kontrollima, kas pooltevahelist õigussuhet tulnuks kvalifitseerida teisiti, kui pooled seda ise mõistsid.

11.VÕS § 208 lg 1 kohaselt asja müügilepinguga kohustub müüja andma ostjale üle olemasoleva, valmistatava või müüja poolt tulevikus omandatava asja ning tegema võimalikuks omandi ülemineku ostjale, ostja aga kohustub tasuma müüjale asja ostuhinna rahas ning võtma asja vastu. Sama paragrahvi lõige 2 kohaselt kohaldatakse müügilepingute kohta sätestatut ka lepingutele, mis on sõlmitud valmistatava asja tellimiseks, välja arvatud juhul, kui tellija andis teisele poolele olulise osa asjade valmistamiseks vajalikust materjalist. Müügilepingute kohta sätestatut ei kohaldata lepingutele, mille puhul suurem osa lepingupoole kohustustest, kes asja muretseb, seisneb töö tegemises või muu teenuse osutamises.

6 Ringkonnakohus märgib, et eristamisprobleemi lahendamiseks annab tõlgendusreegli VÕS § 208 lg 2. Kui on tegemist lepinguga, mis on suunatud alles valmistatava asja võõrandamisele, kehtib lõige 2 esimese aluse kohaselt eeldus, et tegemist on müügilepinguga (RKTKo 3-2-124-16 p 11, 3-2-1-98-09 p 11 ).

Pooled sõlmisid lepingu küll valmistatava asja tellimiseks ning hageja andis kostjale (müüjale) üle konstruktsioonide valmistamiseks vajalikud joonised, kuid seda tegevust ei saa käsitleda asja valmistamiseks vajaliku materjali üleandmisena. Maakohtu menetluses ei ole kostja toonud esile asjaolusid, millest oleks maakohus saanud järeldada, et suurem osa kostja lepingu järgsetest kohustustest oleks olnud seotud töö tegemise või teenuse osutamisega (asja valmistamine). Kostja poolt ringkonnakohtu istungil esmakordselt esitatud väited selles, et Läti tehases toimus liimpuitkonstruktsioonide valmistamine kostja poolt Venemaalt ostetud ja tehasele tarnitud puitmaterjalist, jätab ringkonnakohus TsMS § 652 lg 4 alusel tähelepanuta.

Tegemist on uue asjaoluga, mille esitamist alles ringkonnakohtu istungil ei ole kostja põhjendanud.

Maakohus on põhjendatult lahendanud poolte vaidluse müügilepingu sätete alusel. Kostja ei ole müügilepingu eeldust ümber lükanud ega töövõtulepingu sõlmimist tõendanud. Kuna õigussuhte kvalifitseerimine ei olnud vaidluse all, ei pidanud maakohus ka seda ise asja materjalidest tulenevalt kostjale selgitama. Asjas ei kohaldu töövõtulepingu ülesütlemisõigust käsitlevad sätted, millele kostja apellatsioonkaebuses viitas.

12.Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga, et pooltevaheline müügileping lõppes hageja poolt lepingust taganemisega, sest kostja rikkus lepingut sellega, et loobus lepingu täitmisest, millest andis hagejale teada 15. oktoobri 2019 teatises. Nõustudes selles osas maakohtu otsuse põhjendustega p-des 10-13 ei pea ringkonnakohus vajalikuks neid põhjendusi siinjuures korrata.

13.Kostja heidab maakohtule ette, et maakohus ei ole pööranud asja lahendamisel tähelepanu hageja rikkumistele. Kuigi hageja soovis kostjalt konstruktsioonide tarnet juba augustis 2019, esitas hageja ise lõplikud joonised alles 7. oktoobril 2019.

Ringkonnakohus märgib, et 15. oktoobri 2019 teatise järgi lõpetas kostja pooltevahelise koostöö üksnes seetõttu, et hageja soovis väidetavalt otsesuhtlust kostja Läti koostööpartneriga, et saada konstruktsioone odavamalt. Seetõttu ei oma hageja võimalik viivitus jooniste edastamisel lepingu lõpetamise asjaolude hindamisel tähtsust. Hageja sellist viivitust ja selle mõju lepingu täitmisele ka eitab. Kostja ei ole oma väiteid, et Läti tehas ei tootnud konstruktsioone jooniste puudumise tõttu (I kd lk 179) tõendanud. Kostja vastavad etteheited maakohtule apellatsioonkaebuses on põhjendamatud.

14.Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga, et hagejal on lepingust taganemise tõttu õigus nõuda teiselt lepingupoolelt VÕS § 189 lg 1 alusel üleantu tagastamist, arvestades seejuures VÕS § 189 lg 2 p 1 ja lg 3 sätestatuga. Sama õigus oleks hagejal ka siis, kui pooltevaheline leping kvalifitseerida töövõtulepinguna.

Pooled vaidlesid maakohtus kostja poolt lepingu alusel tagastamisele kuuluva rahasumma suuruse üle. Kostja esitas seisukoha, et tema kulutused seoses lepingu täitmisega olid kaupadele ja teenustele 8701 eurot, sh kahe kaare maksumus 3744 eurot, liimpuittalad mahus 1, 8 m3 maksumusega 855 eurot, ühe kaare ümberehitus koos transpordikuluga oli 602 eurot, ja tasumata on arve nr 365 liimpuidu kinnitusplaatide sirgestamisega tegelemise eest 3500 eurot. Ringkonnakohtu istungil selgitas kostja, et arve nr 365 on esitatud lepinguväliste tööde eest.

Maakohus leidis, et kostja ei ole väiteid nimetatud kulutuste osas tõendanud. Ringkonnakohus nõustub kostjaga, et maakohus oli jätnud täitmata kostja suhtes selgitamiskohustuse nimetatud 7 väite tõendamise vajalikkuse osas. Kuna kostja ei esitanud asjakohaseid tõendeid koos apellatsioonkaebusega, andis ringkonnakohus kostjale veel täiendava tähtaja kulutuste tõendamiseks.

Kostja ei ole ka ringkonnakohtu menetluses esitanud tõendeid selle kohta, et kostja poolt lepingu täitmiseks hagejale üle antud kauba väärtus ja kostja asjakohased kulutused ületaks hageja väidetud 3553 eurot. Kahe tarnitud liimpuitkaare lepingujärgne maksumus on 1600 eurot /tk, kahe liimpuitala maksumus kokku on 189 eurot. Kostja ei saa nõuda selle kauba eest tasu lepingus kokkulepitust suuremas summas (VÕS § 189 lg 3). Kostja väited selles, et kuna hageja muutis pärast lepingu sõlmimist jooniseid, siis läksid detailid kallimaks 5000 eurot, ei ole tõendatud. Kostja ei ole väitnud, et Läti tehas oleks valmistanud rohkem detaile kui hagejale on üle antud.

Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohtadega otsuse p-s 19 ja ei pea vajalikuks neid korrata. Kostja ei ole tõendanud kaare ümberehitamiskulu 602 eurot. Ka ei ole kostja tõendanud, et ta on osutanud hagejale kinnitusplaatide sirgestamise teenust 36 tk. Kohtule esitatud arve sellist teenust ei tõenda. Kostja ei suutnud ringkonnakohtule selgitada, kus ja kes teenust osutas ja miks on arvel märgitud ühikuks 36 tk. Ringkonnakohus märgib, et arve sirgestamiseks on hagejale väljastatud 16. augustil 2019, kuigi kaks kaart tarnis kostja hagejale alles septembris 2019. Kostja ei osanud ringkonnakohtu istungil seda vastuolu selgitada.

Ringkonnakohus märgib, et kuigi kostja heitis maakohtule ette selgitamiskohustuse rikkumist, ei pidanud ta vajalikuks esitada asjakohaseid tõendeid koos apellatsioonkaebusega (TsMS § 633 lg 4 ja 5). Ringkonnakohtu istungil esitatud kostja uued väited lepingu täitmisel tekkinud kulude osas jätab ringkonnakohus TsMS § 652 lg 4 alusel tähelepanuta.

15.Ringkonnakohus ei nõustu kostja esmakordse seisukohaga ringkonnakohtu istungil, et kostja 8. jaanuari 2020 menetlusdokumenti (MTÜ Greenlife enammakstud ettemaksu tagastus) saab käsitleda üksnes kostja kompromissettepanekuna (I kd lk 175-176). Maakohus on põhjendatult pidanud seda kostja kirjalikuks seisukohaks hagi osas (otsuse p 5).

16.Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga, et kostjal tuleb hagejale tagasitäitmise korras tagastada ka lepingu p 2.2.1 alusel tasutud broneerimistasu 17 735 eurot.

Ringkonnakohus ei nõustu maakohtu põhjendustega, et tegemist on käsirahaga VÕS § 156 lg 1 tähenduses. Käsirahaks loetakse ainult sellist rahasummat, mille üleandmisel on nii lepingu sõlmimise tõendamise kui ka täitmise tagamise eesmärk. Poolte tahe lepingu sõlmimist tõendada ja täitmist tagada peab käsiraha lepingust selgelt ilmnema. Ringkonnakohus leiab lepingut VÕS § 29 nõudeid järgides tõlgendades, et asjas pole tõendatud poolte tahe käsiraha kokkuleppe sõlmimiseks. Pooled on broneerimistasus kokku leppinud kauba eest tasumise kokkuleppe ühe osana (lepingu p 2). Lepingus puuduvad kokkulepped, et broneerimistasu täidab ka lepingu täitmise tagamise eesmärki. Vastav viide puudub lepingu alajaotuses „lepinguosaliste vastutus“ (lepingu p 5). Ringkonnakohus nõustub hagejaga, et broneerimistasu on ettemaks kostjale, et kostja saaks teha ettemaksu paneelide tootjale.

Kostja ringkonnakohtu menetluses esitatud ettemaksu arvest nähtub, et Läti ettevõte nõudis kostjalt ettemaksu summas 27 807 eurot, kuid kostja tasus talle ettemaksuna üksnes 3000 eurot.

Broneerimistasuna tasutud 17 735 eurot tuleb kostjal hagejale tagastada VÕS § 189 alusel.

17.Seega mõistis maakohus põhjendatult kostjalt hageja kasuks välja lepingu tagasitäitmiseks 43 917 eurot ja jättis menetluskulud kostja kanda.

18.Kostja on apellatsioonkaebuses taotlenud asja saatmist maakohtule uueks läbivaatamiseks.

Kuna ringkonnakohus ei tuvastanud sellist maakohtu poolset menetlusõiguse normide rikkumist, mida ringkonnakohus ei saanud ise kõrvaldada, tuleb kostja taotlus jätta rahuldamata.

8 Ringkonnakohus ei nõustu kostja seisukohaga, et maakohus pidi käesolevas asjas täitma selgitamiskohustust tavapärasest suuremas mahus, sest kostjaks on „väike MTÜ“, keda esindas juhatuse liige, kellel puuduvad õigusalased teadmised.

Ringkonnakohus märgib, et kostjal oli võimalus kasutada professionaalset õigusabi juba maakohtu menetluses. Kostja juhatuse liige esitas vastuse hagile ja pidas kompromissläbirääkimisi vastaspoole esindajaga, osales kohtuistungil. Juhatuse liikme võimekus menetluses osaleda ei pidanud maakohtul tekitama kahtlusi, et ta ei suuda kostja õigusi kohtumenetluses piisavalt esindada.

19.Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu ringkonnakohtus jätta TsMS § 171 lg 1 alusel kostja kanda. tuleb poolte menetluskulud Hageja protokollitud taotluse kohaselt on tema menetluskulu suuruseks kokku 7 h õigusabi eest hinnaga 140 eurot/h kokku 980 eurot. Hageja on ringkonnakohtu menetluses esitanud taotluse tagatuse saamiseks ja vastuse apellatsioonkaebusele, samuti osalenud kohtuistungil pikkusega 1,5 h.

Ringkonnakohus leiab, et kooskõlas TsMS § 175 lg-ga 1 on hageja põhjendatud ja vajalik õigusabikulu ringkonnakohtu menetluses 6h. Hagejal puudus seaduslik alus esitada menetluskulude tagamise taotlus, mis jäi ringkonnakohtus ka rahuldamata. Seega tuleb kostjalt hageja kasuks õigusabikuluna välja mõista 6h x 140 eurot = 840 eurot.

20.Kostja esitas ringkonnakohtu istungil TsMS § 333 lg 1 alusel mitmeid vastuväiteid kohtu tegevuse kohta menetluse juhtimisel, mis on jäänud kohtuistungil lahendamata.

Ringkonnakohus jätab kõik ringkonnakohtu istungil esitatud kostja vastuväited kohtu tegevusele rahuldamata. (allkirjastatud digitaalselt) Andra Pärsimägi (allkirjastatud digitaalselt) Viivi Tomson 9 (allkirjastatud digitaalselt) Kersti Kerstna-Vaks

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.