← Eesti

2-19-5601/51

Obsah (4)§ 90§ 158§ 86§ 154

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Vallo Kariler, liikmed Kaija Kaijanen ja Ande Tänav Otsuse tegemise aeg ja koht 05. juuni 2020, Tallinn Tsiviilas

) § 86 järgi. See, et võlatunnistus on kostjat koormav ja puudub poolte kohustuste tasakaal, on võlatunnistuse olemuslik probleem, mis ei saa iseenesest tuua kaasa vastuolu heade kommetega. Kostja ei ole esitanud ega tõendanud asjaolusid, millest saaks järeldada võlatunnistuse vastuolu heade kommetega. Kostja väited tema survestamise kohta võlatunnistuse vormistamisel on ebamäärased ja tõendamata. Kostja pole tuginenud tehingu tühistamisele (

§ 90). 15.

Maakohus märkis, et võlatunnistuse konstitutiivsuse tõttu ei oma kostja väited varasema võlgnevuse puudumise kohta tähendust ja need väited on ka tõendamata. Kostja on selgitanud, et võlatunnistus sõlmiti tema töökohustuste täitmise käigus kolmandatel isikutel hageja ees tekkinud ja täitmata jäänud kohustuste hüvitamiseks, kuid kostja väited tema vastutuse puudumise kohta on maakohtu hinnangul ebamäärased.

  1. Maakohtu hinnangul on kostja selgitused laenulepingu kohta vastuolulised ja kohus luges tõendatuks hageja väite, et kostja maksed on tehtud vaidlusaluse võlatunnistuse alusel.
  2. Maakohus leidis, et kuna hagi esitati 10.04.2019, siis kohustused (summas 12 391,43 eurot), mis muutusid sissenõutavaks
  3. a ja
  4. a ei saa mingil juhul olla aegunud. Lisaks leidis maakohus, et kostja poolt maksete tegemisega tunnustas kostja oma võlga ja 3

(9)Tsiviilasi nr 2-19-5601 selle aegumine katkes (

§ 158). Seega on 2017.

a tehtud osamaksete tõttu hageja nõude aegumine välistatud.

  1. Põhjusel, et põhivõlg jäi kokkulepitud ajaks tasumata, on hagejal õigus nõuda võlatunnistuse alusel kostjalt võlatunnistuse p 2.3 alusel leppetrahvi 500 eurot. Kostja ei ole sellele kohustusele esitanud muid vastuväiteid peale võlatunnistuse tühisuse ja nõude aegumise vastuväidete, mis maakohtu hinnangul on mõlemad ümber lükatud.
  2. Maakohus leidis, et ka viivisenõue on põhjendatud. Võlatunnistuse kohaselt on hagejal õigus nõuda kostjalt viivist 0,1% õigeaegselt tasumata summalt päevas, kuid hageja on esitanud selle nõude osalisena, nõudes viivist määraga 0,066% päevas. 10.04.2019 hagiavalduse seisuga oli viivisenõude suurus 17 060,72 eurot. Perioodi 11.04.2019 kuni 26.11.2019 (kohtuotsuse tegemise päev) osas on viivise summa 5 495,16 eurot. Kuupäevale 26.11.2019 järgnevalt, perioodilt kuni põhivõla 36 200 eurot tasumiseni, mõistis maakohus kostjalt hageja kasuks välja viivise 0,66% päevas kuni põhivõla tasumiseni. Apellatsioonkaebus
  3. Maakohtu otsuse peale esitas kostja 06.01.2020 apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata. Alternatiivselt palub kostja maakohtu otsuse tühistada ja saata asi tagasi maakohtule uueks arutamiseks. Menetluskulud palub kostja jätta hageja kanda.
  4. Kostja leiab, et maakohus rikkus hagi rahuldamisel oluliselt menetlusõiguse norme ja hindas valesti tõendeid. Maakohtu otsusest ei nähtu seda, kuidas kohus leidis, et poolte vahel sõlmitud võlatunnistuses on väljendatud poolte tegelik tahe.
  5. Kostja ei ole tegelikkuses saanud hagejalt laenu, samuti ei ole kostja põhjustanud hagejale kahju. Võlatunnistus on tühine

§ 86lg 1 alusel.

Võlatunnistus on sõlmitud kostjale äärmiselt ebasoodsatel tingimustel ja samuti on pooltele tulenevate vastastikuste kohustuste väärtus heade kommete vastaselt tasakaalust väljas, kuna tegelikkuses mingit võlgnevust kostjal hageja ees ei ole. Kostja töötas hageja juures alates 20.09.2005 kuni 20.10.

  1. Seega on võlatunnistus sõlmitud 7,5 kuud peale kostja töösuhte lõppemist hageja juures. Ei ole loogiline, et kahe isiku vahel sõlmitakse võlatunnistus ajal, kui nende vahel puuduvad sel ajal mistahes suhted. On ka loogiliselt mõistetav, et võlatunnistus sõlmitakse ajal kui tekib võlakohustus (laenu andmine), saab teatavaks (puudujäägi ilmsiks tulek) või hiljemalt töötaja viimasel tööpäeval tagamaks kohustatud isiku poolt töösuhte ajal tekkinud kohustuse täitmine töösuhte lõppemisel. Nimetatud asjaolude esinemisel oleks võlatunnistus deklaratiivne, mitte konstitutiivne.
  2. Kohtul lasub eelmenetluses selgitamiskohustus. Kui kohus leidis, et tõendid olid kostja väidete tõendamiseks puudulikud, oleks kohus pidanud kostjale tema tõendamiskoormist selgitama kohtuistungil.
  3. Maakohus on koostanud 11.10.2019 menetlusosalistele kirja, milles on märgitud, et „Kostjal on võimalik hageja 10.10.2019 seisukohale soovi korral vastata. Tähtpäev selleks on 31.10.2019.“ Nimetatud kirja ei ole aga maakohus kostjale kätte toimetanud. Kostja esindaja sai sellest kirjast teada e-toimikust 02.01.2020, s.o peale maakohtu otsuse tegemist. Seega ei saanud kostja hageja 10.10.2019 seisukohale vastata temast sõltumata asjaoludel. Sellega rikkus maakohus oluliselt menetlusõigust.
  4. Kostja ei nõustu maakohtu järeldusega, et kostjal oli perioodiliste maksete tegemisega tahe tunnustada kogu võlga. Kostja on tasunud hagejale
  5. aastal 2100 eurot ja
  6. aastal 1500 eurot. Võlatunnistuse kohaselt kuulus perioodil
  7. aasta algus kuni
  8. aasta lõpp tasumisele 18 314,93 eurot. Hageja poolt esitatud nõudest 14 714 eurot (tasumisele 4

(9)Tsiviilasi nr 2-19-5601 kuulunud 18 314,93 eurot, millest on lahutatud tasutud 3 600 eurot) on aegunud. Samuti on aegunud

144 järgi nimetatud nõudelt kõrvalnõuded.

  1. Hageja seadusliku esindaja VA poolt istungil antud ütlustest nähtub, et tegemist oli klientide võlgnevustega hageja ees. Seega puudub hagejal õiguslik alus nõuda kostjalt klientide tasumata arveid. Vastustaja seisukoht
  2. Hageja palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata ning kõik menetluskulud kostja kanda. Ringkonnakohtu seisukoht
  3. Ringkonnakohus leiab, et TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel tuleb maakohtu otsus põhivõla, suuremas kui 25 085,07 eurot, välja mõistmise osas tühistada materiaalõiguse normi väära kohaldamise tõttu. Kolleegium peab võimalikuks teha tühistatud osas uue otsuse asja esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks saatmata. Kostja apellatsioonkaebus tuleb osaliselt rahuldada. Seoses hagi ja apellatsioonkaebuse osalise rahuldamisega tuleb menetluskulud mõlemas kohtuastmes jätta hageja kanda 20 % ulatuses ja kostja kanda 80 % ulatuses.
  4. Ringkonnakohtu hinnangul kohaldas maakohus vääralt materiaalõigust, leides, et tegemist on konstitutiivse võlatunnistusega.
  5. Pooled ei vaidle, et kostja allkirjastas 06.06.2013 kuupäevaga dokumendi pealkirjaga „Konstitutiivne võlatunnistus“, milles kohustus tasuma hagejale 40 000 eurot alates 20.06.2013 igakuiste maksetena hiljemalt 20.04.
  6. Pooled ei vaidle ka selle üle, et kostja on tasunud hagejale 3800 eurot, hageja on kostjalt nõudnud ka ülejäänud osa tasumist, kuid kostja ei ole seda teinud. Kostja apellatsioonkaebusest tulenevalt ei ole kostja vaidlustanud maakohtu järeldusi selle kohta, et kostja poolt tehtud maksed olid tehtud võlatunnistuse, mitte laenulepingu raames ning tuvastatud ei ole kostja survestamine hageja poolt. Seega vaidlevad pooled endiselt selle üle, kas tegemist on konstitutiivse või deklaratiivse võlatunnistusega, kas tegemist on heade kommetega vastuolus oleva võlatunnistusega ning kas osaliselt võib hageja nõue maksete tasumiseks olla aegunud.
  7. Võlatunnistuse olemasolul tuleb eeldada, et tegemist on deklaratiivse võlatunnistusega, ja poolte tahet leppida kokku konstitutiivses võlatunnistuses peab tõendama võlausaldaja (vt nt Riigikohtu 6.09.2006 otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-69-06, p 13 ja otsust tsiviilasjas nr 3-2121-06, p 17). Hageja on tõendina esitanud 06.06.2013 kuupäevaga dokumendi pealkirjaga „Konstitutiivne võlatunnistus“ (tl 5). Hageja hinnangul nähtub juba antud võlatunnistusest, et tegemist on konstitutiivse võlatunnistusega. Ringkonnakohus hageja seisukohaga ei nõustu. Seda, kas pooled leppisid kokku konstitutiivse võlatunnistuse andmises ning missuguse sisuga võlatunnistust pooled soovisid sõlmida, tuleb selgitada võlatunnistuse kui lepingu tõlgendamise teel, kohaldades mh võlaõigusseaduse (VÕS) §-s 29 sätestatut (vt Riigikohtu 23.02.2016 otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-147-15, p 13; 24.03.2017 otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-103-16, p 16). VÕS § 29 lg 1 kohaselt lähtutakse lepingu tõlgendamisel lepingupoolte ühisest tegelikust tahtest. Riigikohus on märkinud, et võlatunnistuse tähendus määratakse võlatunnistuse sisu ja eesmärgiga, arvestades kõiki võlatunnistuse sõlmimise asjaolusid, sh lepingueelseid läbirääkimisi, poolte huve jms (vt eespool viidatud otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-147-15, p 13 ja tsiviilasjas nr 3-2-1-103-16, p 18). Seega tuleb poolte ühise tahte väljaselgitamiseks hinnata lisaks esitatud võlatunnistusele ka muid asjas esitatud tõendeid ja poolte väiteid nende tõendite 5

(9)Tsiviilasi nr 2-19-5601 osas. VÕS §-s 30 sätestatud abstraktse kohustuse tekkimine eeldab, et pooltel on tahe siduda end just abstraktse kohustusega, st poolte eesmärgiks on luua iseseisev ja sõltumatu nõudealus (vt Riigikohtu 17.03.2009 otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-15-09, p 12). Võlatunnistus võib aga olla deklaratiivne, kui sellega üksnes kinnitatakse olemasolevat võlga ja soovitakse vastuväidetest loobumisega lihtsustada selle sissenõudmist (vt Riigikohtu 02.05.2018 otsust tsiviilasjas nr 213-34922, p 12.2). Pelgalt võlatunnistuse pealkirjas ja selle sisus märgitud võlatunnistuse liigist ei piisa kolleegiumi hinnangul antud juhul selleks, et lugeda vaidlusalune võlatunnistus konstitutiivseks. Konstitutiivse võlatunnistuse olemasolu välistab kolleegiumi hinnangul antud juhul see, et tegemist ei ole iseseisva ega sõltumatu nõudealusega. Kostja on esile toonud, et ta tegeles hageja juures töötades kauba tarnimise ja väljasaatmisega ning hageja süüdistas kostjat kauba kaotsiminekus ja nõudis kostjalt seetõttu võlatunnistuse allkirjastamist. Seega võib hagejal olla kostja vastu nõue tulenevalt töölepingu rikkumisest, mille tõttu ei saa võlatunnistuses kokkulepitud kohustuse näol tegemist olla abstraktse kohustusega. Deklaratiivse võlatunnistuse olemasolu jaatab oma apellatsioonkaebuses ka kostja ise.
  1. Deklaratiivse võlatunnistuse andmise menetlusõiguslikuks tagajärjeks on tõendamiskoormise ümberpööramine, st võlausaldajal ei ole vaja tunnustatud võla sissenõudmiseks esitada muid tõendeid peale võlatunnistuse ning võlgnik peab kohustusest vabanemiseks ja hagi rahuldamata jätmiseks tõendama, et tal ei ole võlatunnistusega tunnistatud võlga (vt Riigikohtu 02.05.2018 otsust tsiviilasjas nr 2-13-34922, p 13.1). Seega piisas käesolevas asjas hageja poolt tõendina võlatunnistuse esitamisest ja kostja pidi seejärel tõendama, et tal ei ole hageja ees kohustust kokku summas 40 000 eurot. Kolleegiumi hinnangul kostja seda tõendanud ei ole. Kostja taotletud tunnistaja AS ütluste kohaselt tunnistaja midagi hageja ja kostja vahelise võlatunnistuse sõlmimise asjaolude kohta ei tea. Samas kinnitas tunnistaja, et hageja klientidelt raha kättesaamine oli hageja töötaja ülesanne, kauba puudujääki esines ja selle ulatuses võeti hiljem raha töötaja palgast maha (tl 50-51). Seega ei saa tunnistaja ütlustest teha järeldust, et kostjal hageja ees kohustust ei saanud olla. Tunnistaja ütlusi selle kohta, et kauba kaotsimineku eest vastutas töötaja, kinnitab ka vande all üle kuulatud hageja seaduslik esindaja VA, kes lisas, et kostjaga võlatunnistuse allkirjastamine toimus kauba kaotsimineku tõttu, mille eest töötaja (antud juhul kostja) vastutas (tl 48-50). Ühtegi muud tõendit, millega kostja oleks soovinud tõendada võlatunnistuse aluskohustuse puudumist, ei ole kohtule esitatud. Eelnevast järeldab kolleegium, et kostja oli 06.06.2013 võlatunnistusega kinnitanud olemasolevat võlgnevust hageja ees.
  2. Kolleegium ei nõustu kostjaga, et maakohus on jätnud kostjale selgitamata deklaratiivse võlatunnistuse puhul tõendamist vajavad asjaolud ja see on tinginud ebaõige kohtulahendi tegemise. Kostja on ise enda vastuses hagile saanud aru, et deklaratiivse võlatunnistuse puhul on tõendamiskoormus ümber pöördunud ja kostjal tuleb tõendada aluskohustuse puudumist. TsMS § 230 lg-st 1 tulenevalt on kumbki pool kohustatud hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. Kui kostja esitas võlatunnistusel põhinevale nõudele vastuväite, et võlatunnistuse aluseks olevat võlasuhet ei ole olemas, oleks kostjal tulnud oma vastuväidet tõendada (vt ka Riigikohtu 02.05.2018 otsust tsiviilasjas nr 213-34922, p 13.3). Kostja on käesolevas asjas taotlenud kohtult tunnistaja ülekuulamist selleks, et tõendada võlasuhete puudumist hageja ees ning maakohus on kostja taotluse rahuldanud. Maakohus ei pidanud sellises olukorras täiendavalt selgitama, mida on kostjal vajalik tõendada. Lisaks sai maakohus selgitamiskohustuse puhul arvestada ka sellega, et kostjat esindab õigusteadmistega lepinguline esindaja.
  3. Ringkonnakohus ei nõustu kostjaga, et võlatunnistus on tühine vastuolu tõttu heade kommetega. Kostja on heade kommete vastasusena esile toonud selle, et võlatunnistus on 6
(9)Tsiviilasi nr 2-19-5601 sõlmitud kostjale ebasoodsatel tingimustel ja vastastikuste kohustuste väärtus on tasakaalust väljas. Kostja väitel tuleneb eeltoodu sellest, et kostjal hageja ees võlgnevust ei ole. Kuna kohus tuvastas, et kostja oli 06.06.2013 võlatunnistusega kinnitanud olemasolevat võlgnevust hageja ees, ei saa sellest tulenevalt olla tegemist olukorraga, kus vastastikuste kohustuste väärtus oleks tasakaalust väljas. Võlatunnistus selleks sõlmitaksegi, et luua kas iseseisev kohustus või kinnitada olemasolevat kohustust, mistõttu selle puhul ei tõusetu õigustatud poole kohustuse olemasolu küsimus. Mida peab kostja silmas ebasoodsate tingimuste all, ei ole kostja kohtule selgitanud. Samuti ei saa asjaolu, et võlatunnistus on sõlmitud pärast kostja töösuhte lõppemist, olla aluseks järeldusele, et tegemist oleks heade kommete vastase võlatunnistusega. 35. Võlatunnistuse liigis eksimine ei põhjustanud aga käesolevas asjas ebaõiget lahendit, vaid selle põhjustas osaliselt maakohtu ekslik aegumise sätete kohaldamine. Maakohus tuvastas õigesti, et hageja nõuded, mis muutusid sissenõutavaks 2017. aastal ja 2018. aastal ei saa olla aegunud, kuid maakohus luges ebaõigesti aegumise varasemalt sissenõutavaks muutunud nõude osas katkenuks sellega, et kostja tasus maksed osaliselt ja selliselt justkui tunnustas

§ 158

kohaselt kogu hageja nõuet.

§ 158

lg 1 kohaselt katkeb aegumine ja algab uuesti kohustatud isiku poolt nõude tunnustamisega.

§ 158

lg 2 järgi võib nõude tunnustamine seisneda õigustatud isikule võlgnetava osalises tasumises, intresside maksmises, tagatise andmises või muus teos. Riigikohus on varasemas praktikas selgitanud, et perioodiliste maksete korral võib eeldada, et kohustatud isiku poolt nõude osalise tunnustamisega katkeb hageja nõude aegumine üksnes selle summa osas, milles kohustatud isik nõude rahuldas. Hagejal on võimalik põhjendada ja tõendada, et tegelikult tunnustas kostja hageja nõuet makstust suuremas ulatuses (vt Riigikohtu

  1. detsembri
  2. a otsust tsiviilasjas nr 2-15-10683, p-d 20.1-20.2). Käesolevas asjas ei ole hageja põhjendanud ega tõendanud, et tasutud maksetest suuremas osas oleks kostja hageja nõuet tunnustanud, mistõttu tuleb lähtuda eeldusest, et tasumata maksete osas ei ole kostja hageja nõuet tunnustanud ja nõude aegumine enne
  3. aastat ei ole katkenud. Muid nõude katkemise ega peatumise aluseid ei ole pooled oma menetlusdokumentides esile toonud. 36.

§ 154

lg 1 kohaselt on korduvate kohustuste, välja arvatud lapse ülalpidamise kohustuse täitmise nõude aegumistähtaeg, olenemata sellest, milline on nõude õiguslik alus, kolm aastat iga üksiku kohustuse jaoks. Aegumistähtaeg algab selle kalendriaasta lõppemisest, mil kohustusele vastav nõue muutub sissenõutavaks. Hageja esitas hagi 12.04.2019, mistõttu aegus hageja nõue

§ 154lg 1 alusel 2013.

aastal kuni

  1. aastal sissenõutavaks muutunud osas. Vastavalt 06.06.2013 võlatunnistuse punktile 2.1.
  2. kohustus kostja tasuma perioodil 20.06.2013 kuni 20.05.2014 igakuiselt 300 eurot. Perioodil 20.06.2014 kuni 20.03.2018 kohustus kostja vastavalt võlatunnistuse punktile 2.1.
  3. tasuma igakuiselt 774,47 eurot (tl 5). Seega kohustus kostja tasuma perioodil 20.06.2013 kuni 31.12.2015 kokku 18 314,93 eurot. Kostja tasus sel perioodil kokku summas 3600 eurot (tl 9). Seega muutus perioodil 20.06.2014 kuni 31.12.2015 sissenõutavaks tasumata osas kokku 14 714,93 eurot, mis on hagi esitamise ajaks aegunud, mistõttu moodustab hageja rahuldamisele kuuluv nõue põhivõla osas 25 085,07 eurot (= 40 000 – 14 714,93 – 200). Ülejäänud põhivõla ulatuses tuleb jätta hagi rahuldamata.
  4. Kostja väitel on hageja leppetrahvi nõue alusetu, kuna tegemist on tühise võlatunnistusega. Muid vastuväiteid leppetrahvi nõude osas ei ole kostja esitanud. Kolleegium leidis eelnevalt, et võlatunnistus ei ole tühine. Seega on maakohus kostjalt hageja kasuks leppetrahvi summas 500 eurot õigesti välja mõistnud ja selles osas jääb maakohtu otsus muutmata. 7

(9)Tsiviilasi nr 2-19-5601
  1. Hageja esitas viivise nõude alates 01.05.2016 tasumata maksetelt perioodi kohta kuni 20.04.2018 seisuga 10.04.2019 summas 17 060,72 eurot. Kostja väitel on tulenevalt põhivõla osas nõude osalisest aegumisest, osaliselt aegunud ka viivise nõue. Kolleegium kostjaga ei nõustu, kuna antud juhul ei ole hageja nõudnud viivist aegunud põhinõude osalt. Esimene makse, millelt hageja viivist arvestas, on 01.05.2016 ja nõue selle makse osas aegunud ei ole. Seega on maakohus õigesti hageja viivise nõude rahuldanud ja selles osas maakohtu otsus muutmisele ei kuulu. Lisaks on maakohus õigesti rahuldanud hageja edasiulatuva viivise nõude, kuid tulenevalt põhivõla väiksemas osas väljamõistmisest, kuulub vähendamisele ka maakohtu resolutsioonis märgitud edasiulatuvalt makstava viivise ulatus, milleks on, arvestades maakohtu otsuse tegemise ajaks sissenõutavaks muutunud viivist, 2 529,19 eurot.
  2. Kuna ringkonnakohus tühistab osaliselt maakohtu otsuse ja teeb tühistatud osas ise uue otsuse tuleb TsMS § 173 lg 3 järgi muuta ka maakohtu menetluskulude jaotust. Kolleegiumi hinnangul on põhjendatud maakohtu menetluskulude jaotuse osas lähtuda TsMS § 163 lg 1 järgi proportsionaalselt hagi rahuldatud ulatusest. Kuna hageja põhinõue kuulub rahuldamisele osaliselt, kuid leppetrahvi ja viivisenõue rahuldatakse täielikult, siis arvestades välja mõistetud kogusummat, on hagi rahuldamise määr 80%. Selles ulatuses tuleb menetluskulud kanda kostjal ja hagejal seega 20%.
  3. Arvestades apellatsioonkaebuse osalist rahuldamist, on põhjendatud jaotada apellatsiooniastme kulud samuti TsMS § 163 lg 1 alusel proportsionaalselt kaebuse rahuldamise ulatusega. Kuna apellatsioonkaebus rahuldatakse vähem kui pooles ulatuses, on põhjendatud jätta apellatsiooniastme menetluskulud 20% ulatuses hageja kanda ning 80% ulatuses kostja kanda.
  4. Praegusel juhul ei ole maakohus kostja menetluskulusid kindlaks määranud. Seega ei määra, lähtudes Riigikohtu poolt
  5. aprilli 2016 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-142-15 p-s 21 TsMS § 174 lg-te 3 ja 5 osas antud tõlgendusest, kostja menetluskulusid rahaliselt kindlaks ka ringkonnakohus. Tulenevalt TsMS § 177 lg-st 2 määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks maakohus mõistliku aja jooksul käesoleva otsuse jõustumisest. (allkirjastatud digitaalselt) Vallo Kariler (allkirjastatud digitaalselt) Kaija Kaijanen (allkirjastatud digitaalselt) Ande Tänav Tühistatud osaliselt Riigikohtu 03.06.2021 otsusega RESOLUTSIOON
  6. Tühistada Harju Maakohtu
  7. novembri
  8. a otsus tsiviilasjas nr 2-195601 ja Tallinna Ringkonnakohtu
  9. juuni
  10. a otsus samas tsiviilasjas osas, milles ringkonnakohus jättis maakohtu otsuse muutmata ning rahuldas hagi (st osas, millega mõisteti XX-lt Aktsiaseltsi SINITTA kasuks välja põhivõlg 25 085 eurot 7 senti, leppetrahv 500 eurot, sissenõutavaks muutunud viivis 22 555 eurot 88 senti ja viivis määraga 0,066% päevas alates
  11. novembrist 2019 kuni põhivõla 25 085 euro 7 sendi tasumiseni, kuid mitte rohkem kui 2529 eurot 19 senti), samuti menetluskulude osas. Osas, milles Tallinna Ringkonnakohus jättis Aktsiaseltsi SINITTA hagi 8
(9)Tsiviilasi nr 2-19-5601 XX vastu aegumise tõttu rahuldamata (st 14 714 euro 93 sendi põhivõla osas), on ringkonnakohtu otsus jõustunud.
  1. Saata asi tühistatud osas uueks läbivaatamiseks Harju Maakohtule.
  2. Rahuldada XX kassatsioonkaebus osaliselt.
  3. Tagastada kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon. 9
(9)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.