← Eesti

2-14-57/60

Obsah (7)§ 423§ 173§ 168§ 162§ 174§ 177§ 178

2-14-57 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus, Tartu mnt kohtumaja Kohtukoosseis Kohtunik Meeli Kaur Otsuse tegemise aeg ja koht 12. jaanuar 2016. a, Tallinn Tsiviilasja number 2-14-57

§ 423lg 1 p 2).

4. Kohus leiab, et hagi tuleb 187 917 euro nõudes jätta rahuldamata nõude aegumise tõttu. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 143 kohaselt kohus või muu vaidlust lahendav organ võtab nõude aegumist arvesse ainult kohustatud isiku taotlusel. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (

) § 449 lg 3 kohaselt kohus võib teha vaheotsuse ka taotluse kohta aegumise kohaldamise taotluse suhtes, mis on edasikaebamise tähenduses samane lõppotsusega. Aegumise kohaldamata jätmisel teeb kohus selle kohta vaheotsuse ja jätkab menetlust. Kui kohus leiab, et nõue on aegunud, teeb ta lõppotsuse ja asja edasi ei menetle.

  1. Aegumise kohaldamiseks on vaja esmalt määratleda, mis nõudega on tegemist, kui pikk on konkreetse nõude aegumistähtaeg, ning millal hakkas aegumistähtaeg kulgema. Vastavate 3 2-14-57 asjaolude kohtu ette toomise kohustus lasub sellel menetlusosalisel, kes aegumise kohaldamist taotleb, antud juhul kostjal. Kui kostja on vastavad asjaolud kohtu ette toonud, võib vastaspool (käesoleval juhul hageja) tuua kohtu ette sellised asjaolud, mille alusel tuleb kohtul jõuda veendumusele, et nõude aegumine oli mingi konkreetse perioodi osas peatunud või katkenud.
  2. Asjas on poolte omaksvõtu ja dokumentaalsete tõenditega tõendatud, et hageja õiguseelneja ja kostja vahel sõlmiti 14.09.1993 tööleping nr 7, millega kostja asus tööle pearaamatupidaja ametikohale (14 kd tl 160-163). Töö sisuks oli raamatupidamisalaste dokumentide koostamine ja vormistamine vastavalt Eesti Vabariigi seadustele ja firma sise-eeskirjadele; tulemi ja bilansi koostamine vastavalt vajadusele; kassadokumentide vormistamine ja tehingud sularahaga; pangaoperatsioonide sooritamine; kaadri arvestus ja aruandlus; firma aruandlus vastavalt Eesti Vabariigi seadustele ja omaniku soovile; sekretäri ülesanded; muud ülesanded direktori korraldusel. 14.09.1993 sõlmitud tööleping vormistati ringi 05.01.2010 sõlmitud töölepinguga nr 7 (1 kd tl 7-10). Kostja asus hageja õiguseelneja juurde tööle kontroller-pearaamatupidajana, kelle tööülesanneteks oli: tagada aktsiaseltsi raamatupidamine ja aruandlus vastavalt Eesti Vabariigi õigusaktidele ja aktsiaseltsi vajadustele ning tähtaegne aruandlus kontsernile; raamatupidamisosakonna töö igapäevane juhtimine; palga- ja maksuarvestus vastavalt Eesti Vabariigi õigusaktidele; pangaoperatsioonide sooritamine ja rahavoogude jälgimine; eelarvete koostamine ja kulude analüüs; audiitoritega suhtlemine; õpetada oma asendajaid täitma oma tööülesandeid. Kostja soovil lõpetati tööleping 21.09.2012 (1 kd tl 11-12).
  3. Järgnevalt peab kohus tuvastama, millal hageja õiguseelnejale (edaspidises tekstis viidatud kui hageja) kahju põhjustanud tegu kostja poolt toime pandi. Kohus on kohtuistungitel ning elektronkirjadega poolte esindajatele selgitanud asjas tähtsust omavaid asjaolusid ja nõude võimalikku kvalifikatsiooni ning andnud pooltele võimaluse seisukoha esitamiseks (13 kd tl 220-223, 14 kd 149, 170, 251-255). Hagejale tekkinud kahju peab olema põhjuslikus seoses kostjale etteheidetava teoga. Kahju hüvitamise eesmärk on kahjustatud isiku asetamine olukorda, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Kahjustatud isik peab olema sattunud kahju tekitaja käitumise tõttu halvemasse olukorda võrreldes olukorraga, kui rikkumist ei oleks toimunud. Seega on kahju hüvitamise nõude puhul vajalik tuvastada, millal ilmnes negatiivne diferents hageja majanduslikus seisundis.
  4. Hageja on esimese episoodina välja toonud, et varaline kahju tekkis sellest, et kostja on hageja arvelduskontolt oma isiklikule arvelduskontole kandnud raha summas 251 161 krooni, millel puuduvad vähimadki seosed töölepingu alusel kostjale maksmisele kuulunud palga või tööalaste kulude hüvitamisega. Seega väidab hageja, et vaidlusalused rahaülekanded ei olnud tehtud hageja loal ega korraldusel. Kostja tegi rahalisi ülekandeid oma arvelduskontole järgnevates summades:
  5. a 12 000 krooni,
  6. a 12 500 krooni,
  7. a 45 250 krooni,
  8. a 73 000 krooni;
  9. a 50 000 krooni;
  10. a 15 000 krooni;
  11. a 6591 krooni ja
  12. a 36 820 krooni (14 kd tl 20-71). Eeltoodu alusel nõuab hageja kostjalt kahju hüvitamist 16 052 eurot.
  13. Teise episoodina tugineb hageja sellele, et aastatel 1999-2000 on tehtud proforma arved, mis kajastavad kauba saatmist hageja Keila tehasest Tallinna lattu. Kauba väljamineku kohta saatelehed puuduvad, samas väidab hageja, et kaup on laost välja läinud.
  14. a lõpuks oli puuduolevate saatelehtede alusel Keila tehase lao puudujääk summas 2 689 101,64 krooni. Puudub vaidlus, et kostja tööülesandeks ei olnud laost kauba väljaandmine. Hageja väidab, et kauba laost väljaandmist ei tehtud hageja loal ega korraldusel. Hageja esitatud asjaolude kohaselt raamatupidamises puudujääki ei kajastatud, kuna kostja suurendas raamatupidamisprogrammis kontot nr 1320 „Sekko Royalty“ täpselt samasuuruses ulatuses, kui oli vähendatud raamatupidamiskannet nr 2010 „Ostud tootmine“. Hageja väidab, et kostja 4 2-14-57 varjas laost kauba väljasaatmist viisil, mis ei võimaldanud hagejal lao puudujääki avastada, kuna ebaõigete raamatupidamislike kannetega oli hageja raamatupidamine ja lao seis näiliselt tasakaalus. Kohus leiab, et hagejale ei tekkinud hagis nõutavat varalist kahju raamatupidamises fiktiivsete kannete tegemisel ega nende mahakandmisel. Kohus ei nõustu hageja seisukohaga, et hageja varalise olukorra halvenemine toimus alles pärast nõuete lõplikku maha kandmist
  15. a. Kui eeldada kostjapoolset kahju tekitavat käitumist, siis fiktiivsed kanded hageja raamatupidamises aastatel 2002-2012 tehti kahju varjamiseks ning kahju tekkimise ajaks ei saa lugeda aastaid 2010-
  16. Hageja on ise tunnistanud, et hagetav kahju seisneb välja läinud kaubas, mille suhtes on puudulikud saatekirjad ja kauba osas pole arveid koostatud ega makstud (13 kd tl 221). Käsitlusega, et hageja nõutav kahju ei tulene ebaõigetest raamatupidamiskannetest, on hageja esindaja 20.05.2015 eelistungil nõustunud (13 kd tl 222). Kohus asub seisukohale, et hagejale ei saanud kahju tekkida raamatupidamises fiktiivsete arvete mahakandmisel, sest hagejale oli kahju enne seda tekkinud konkreetse tegevuse ajal (nt raha ühelt arvelduskontolt teisele ülekandmine või laost kauba väljasaatmine selle eest maksmata).
  17. Eeltoodust tulenevalt ei nõustu kohus hageja seisukohaga, et käesolevas asjas saab aegumistähtaja määramisel aluseks võtta 01.07.2009 jõustunud töölepingu seaduse (TLS) § 74 lg 4 sätte. Kohus leiab, et õiguse kohaldamisel tuleb arvestada kahju tekkimise ajaga aastatel 1997-
  18. Kehtiva TLS § 131 lg 2
  19. lause kohaselt töölepinguga seotud asjaoludele või toimingutele, mis on tekkinud või tehtud enne
  20. aasta
  21. juulit, kohaldatakse senikehtinud seadust. Kohtu hinnangul saab kostja vastutus tuleneda töökoodeksi (TööK) § 128 lg 1 p-st 6, mille kohaselt vastutab töötaja tema süül tööandjale tekitatud kahju eest täies ulatuses, kui kahju tekitamine ei olnud seotud tööülesannete täitmisega. Kuigi kostja sai kõiki hagiavalduses etteheidetud tegevusi teha vaid raamatupidajana töötamise tõttu, st oma töösuhte tõttu hagejaga, on hageja tuginenud sellele, et kostja rahaülekanded ja kauba laost väljaandmine ei olnud tehtud hageja loal ega korraldusel. Seega järeldab kohus, et kostja tööülesannete hulka ei kuulunud ilma kokkuleppeta isiklike arvete tasumine ega kulutuste hüvitamine hageja vahendite arvel. Kostja esindaja on kinnitanud asjaolu, et kostja tööülesandeks ei olnud laost kauba väljaandmine. Kohtu hinnangul on tõendatud TööK § 128 lg 1 p 6 kohaldamiseks, et kostja tegi talle etteheidetavad teod ilma hageja korralduseta või nõusolekuta.
  22. Enne 01.07.2009 kehtinud TLS § 143 lg 1 järgi võisid pooled TLS kohaldamisel tekkinud vaidluste lahendamiseks pöörduda töövaidlusorganisse nelja kuu jooksul, arvates päevast, mis järgnes päevale, mil nad said teada või oleksid pidanud saama teada oma õiguste rikkumisest. Individuaalse töövaidluse lahendamise seaduse (ITVS) § 6 lg 1 kohaselt on töösuhetest tulenevate õiguste tunnustamiseks ja rikutud õiguste kaitseks nõude esitamise tähtaeg töövaidluskomisjoni või kohtusse pöördumiseks neli kuud (vt Riigikohtu lahend nr 32-1-134-09, p 12). TööK § 128 lg 1 p-s 6 sätestatud juhul kohaldatakse kahjuhüvitisnõude aegumisele üldsätteid, s.o enne 01.07.2002 kehtinud TsÜS § 113 ja kehtiva TsÜS §
  23. Enne 01.07.2009 kehtinud TLS § 143 lg 1 ja ITVS § 6 lg 1 ei kohaldu kahju õigusvastasest tekitamisest tulenevale nõudele (tsiviilkoodeks (TsK) § 448, võlaõigusseadus (VÕS) § 1043), vaid töölepingu rikkumisest tulenevale nõudele. Enne 01.07.2002 alanud aegumistähtaja korral tuleb aegumise üle otsustamisel rakendada võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse (VÕSRS) § 9 ja asjakohaseid varasemaid õigusakte.
  24. Esmalt hindab kohus kahju, mis tekkis enne 01.07.
  25. Enne 01.07.2002 kehtinud TsÜS § 113 lg 1 kohaselt hagi korras õiguste kaitse üldine aegumistähtaeg on 10 aastat, välja arvatud nõuded, mille kohta on seaduses sätestatud lühendatud aegumistähtaeg või mille kohta 5 2-14-57 aegumist ei kohaldata. TsÜS § 116 kohaselt aegumistähtaja kulg algab päevast, mil isik sai teada või pidi teada saama oma õiguse rikkumisest. Seaduses võib sätestada hagemisõiguse tekkimise muu aja. Kehtiva TsÜS § 150 lg 1 kohaselt kahju õigusvastasest tekitamisest tuleneva nõude aegumistähtaeg on kolm aastat ajast, mil õigustatud isik kahjust ja kahju hüvitama kohustatud isikust teada sai või pidi teada saama. TsÜS § 150 lg 3 kohaselt kahju õigusvastasest tekitamisest tulenev nõue aegub, sõltumata käesoleva paragrahvi lõigetes 1 ja 2 sätestatust, hiljemalt kümne aasta möödumisel kahju põhjustanud teo tegemisest või sündmuse toimumisest.
  26. VÕSRS § 9 lg 1 kohaselt tsiviilseadustiku üldosa seaduses ning võlaõigusseaduses aegumise kohta sätestatut kohaldatakse ka enne
  27. juulit 2002 tekkinud aegumata nõuetele. Aegumise algusele, peatumisele ja katkemisele kohaldatakse enne
  28. juulit 2002 kehtinud seadust, kui aegumine on alanud, peatunud või katkenud enne
  29. juulit
  30. Kohaldamisele tuleb VÕSRS § 9 lg 2, mille kohaselt kui tsiviilseadustiku üldosa seaduse või võlaõigusseaduse kohaselt on aegumistähtaeg lühem kui enne
  31. juulit 2002 kehtinud seaduse kohaselt, arvestatakse tsiviilseadustiku üldosa seaduses või võlaõigusseaduses sätestatud aegumistähtaega alates
  32. juulist
  33. Kehtiv TsÜS § 150 lg 3 sätestab aegumise maksimaalse tähtaja, mis on kümme aastat kahju põhjustanud teo tegemisest või sündmuse toimumisest. Lähtudes eeltoodust on kostja poolt enne 01.07.2002 toimepandud kahju põhjustanud teod aegunud 01.07.
  34. Pärast 01.07.2002 toimepandud kahju põhjustanud tegude puhul tuleb arvestada konkreetset teo tegemise aega. Kohtu hinnangul on kuni
  35. a lõpuni tehtud teod TsÜS § 150 lg 3 alusel aegunud. Ennekõike omab tähtsust
  36. a teod, sest hagi on esitatud 02.01.
  38. a on kostja teinud ülekandeid 31.03.2004, 01.04.2004 ja 30.03.2004 (14 kd tl 71, 73). Kostja leiab, et ka
  39. a teod on aegunud TsÜS § 160 lg 1 alusel, sest esialgse hagiavalduse kohaselt põhjustas kostja kahju aastatel 2010-2012 ja konto ülekannetele aastatel 1997-2004 on hageja tuginenud alles 11.03.2015 menetlusdokumendis. TsÜS § 160 lg 1 kohaselt aegumine peatub õigustatud isiku poolt hagi esitamisega nõude rahuldamiseks või tunnustamiseks. Kohus leiab, et hageja on nõude esitanud 02.01.2014 ning seega hagi esitamisega peatus ka käesoleva nõude aegumine.
  40. Kehtiva TsÜS § 150 lg 1 kohaselt kahju õigusvastasest tekitamisest tuleneva nõude aegumistähtaeg on kolm aastat ajast, mil õigustatud isik kahjust ja kahju hüvitama kohustatud isikust teada sai või pidi teada saama. Seega omab tähtsust, millal hageja kahjust ja kahju hüvitama kohustatud isikust teada sai või pidi teada saama. Kohus ei nõustu hageja käsitlusega, et hageja sai kahjust teada 25.02.2013, kui Aktsiaselts PricewaterhouseCoopers esitas
  41. a majandusaasta aruande juurde aruande (1 kd tl 32). Kohtu hinnangul pidi hageja kostja poolt tehtud raha ülekannetest teada saama varem kui 25.02.
  42. Hagejal oli võimalus tutvuda oma arvelduskonto väljavõtetega ja saada andmeid krediitkaardi kasutamise kohta. Kohtu hinnangul pidi hageja kahjust ja kahju hüvitama kohustatud isikust teada saama vaidlusaluste aastate kohta majandusaasta aruannete koostamisel perioodil
  43. a esimene pool kuni
  44. a esimene pool. Kohus ei nõustu hageja käsitlusega, et kuna kostja koostas ise majandusaasta aruanded ja andis audiitoritele andmed, siis ei saanud hageja kahju tekitavast käitumisest varem teada. Kui selline kahju tuvastati
  45. a majandusaasta auditeerimise käigus, siis pidi see olema võimalik ka varasemalt. Arvestades TsÜS § 150 lg 1 sätestatud kolme aastast tähtaega, siis aegus ajaliselt kõige viimase teo osas,
  46. a arvelduskonto ülekanded, esitatud nõue hiljemalt 30.06.
  48. Kohus leiab, et hageja nõue on aegunud ka juhul, kui hagetav kahju tuleneb töölepingu rikkumisest. Isegi kui hageja leiab, et ta sai kahjust teada
  49. a, tuleb kohaldamisele seadus, 6 2-14-57 mis kehtis töölepinguga seotud asjaolu või toimingu ajal. ITVS § 6 lg 1 kohaselt töösuhetest tulenevate õiguste tunnustamiseks ja rikutud õiguste kaitseks nõude esitamise tähtaeg töövaidluskomisjoni või kohtusse pöördumiseks on neli kuud, välja arvatud käesoleva paragrahvi
  50. ja
  51. lõikes ettenähtud juhul. ITVS § 7 lg 1 kohaselt nõude esitamise tähtaeg algab järgmisel päeval pärast selle päeva saabumist või sündmuse toimumist, mil töötaja või tööandja sai või pidi saama teada oma õiguse rikkumisest. Võttes aluseks hageja enda väite, et ta sai kahjust teada 25.02.2013 Aktsiaseltsi PricewaterhouseCoopers arvamusest, siis on nõue aegunud 25.06.
  53. Kohus ei nõustu hageja poolt välja toodud kahjust ja kahju hüvitama kohustatud isikust teadasaamise käsitlusega. Esimese episoodi osas on kohus hinnangu andnud. Teise episoodi osas leiab kohus, et aegumistähtaeg algab ajast, kui hageja pidi saama teada kaupade väljaviimisest Keila tehasest saatelehti vormistamata. Käesolevas asjas on tunnistaja xxx ütlustega tõendatud, et Keila tehases kasutati toomistegevuse korraldamiseks ja inventuuride teostamiseks arvutiprogrammi Työkalupakki. Iga tootmisprotsessile eelnes komplekteeritava partii valmis tegemisele toodangu tellimine, milleks esitati tootetellimused (14 kd tl 252-254). Tunnistaja ütluste kohaselt pidi iga sisse tulnud detail ka valmistoodanguga välja minema ning arvutiprogramm näitas, palju komponente laos on ja sidus komponendid toodetega. Detailide kohta koostas tunnistaja deklaratsioonid kauba sissetulekul kui ka kauba väljaminekul. Tunnistaja on selgitanud detailide tellimist, toodete komplekteerimist ning klientidele müümist. Kohtu hinnangul saab tunnistaja ütluste alusel lugeda tõendatuks, et kui osa toodangust oleks hageja Keila tehasest aastatel 1999-2001 kaduma läinud, siis oleks hageja sellest saanud teada koheselt, seega samuti aastatel 1999-
  54. Kui lähtuda sellest ajaperioodist, siis nii TsÜS § 150 kui ka ITVS § 6 lg 1 kohaldamisel on hageja nõue aegunud. Menetluskulud
  55. Asja menetlenud kohus märgib menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses (

§ 173

lg 1).

§ 168

lg 2 kohaselt hageja kannab menetluskulud, kui hagi jäetakse läbi vaatamata või kui menetlus lõpetatakse määrusega ja käesoleva paragrahvi lõigetest 3–5 ei tulene teisiti.

§ 162lg 1 kohaselt hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Menetluskulud jäävad hageja kanda. 18. Kohus tegi vaheotsuse taotluse kohta aegumise kohaldamise suhtes. Kohus ei määra kohtuotsuses kindlaks menetluskulusid.

§ 174

lg 4 kohaselt kui maakohus kohtuotsuses või asja lõpetavas määruses menetluskulusid kindlaks ei määra, määrab tsiviilasja lahendanud maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist käesoleva seadustiku § 177 lõikes 2 sätestatud korras. Kaebuse lahendamisel maakohtu kohtuotsuse või asja lõpetava määruse peale, millega maakohus menetluskulusid kindlaks ei määranud, kõrgema astme kohus menetluskulude rahalist suurust kindlaks ei määra.

§ 177

lg 1 p 2 kohaselt kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks määrusega pärast tsiviilasja sisulise lahendamise kohta tehtud kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist.

§ 177

lg 2 kohaselt kui kohus ei määranud menetluskulude rahalist suurust kindlaks vastavalt käesoleva paragrahvi lõike 1 punktile 1, määrab tsiviilasja sisuliselt lahendanud maakohus menetluskulude suuruse kindlaks määrusega mõistliku aja jooksul kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumisest. 19.

§ 178

lg 1 järgi menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude 7 2-14-57 suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati. /allkirjastatud digitaalselt/ Meeli Kaur Kohtunik 8

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.