Obsah (7)

§ 132§ 29§ 30§ 123§ 150§ 74§ 31

4-20-4771 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 05.03.2021 Tallinna kohtumajas Väärteoasja number 4-20-4771 Kohtukoosseis Kohtunik Martin Tuulik Kaebuse sis

§ 132p-st 1 kohus otsustas: 1.

Jätta kaebus rahuldamata.

1. Rahatrahv 100 eurot tuleb tasuda edasikaebamise tähtaja jooksul kohtuvälise menetleja otsuses näidatud Rahandusministeeriumi arvele EE891010220034796011 SEB Pank, EE932200221023778606 Swedbank või EE701700017001577198 Luminor Bank. Kohustuslik on märkida viitenumber
3. Menetluskulud (valitud kaitsja tasu) jätta menetlusaluse isiku kanda. Edasikaebamise kord Väärteomenetluse seadustiku (

) §-de 155 ja 156 alusel on menetlusaluse isiku advokaadist kaitsjal, kohtuvälisel menetlejal või tema advokaadist esindajal õigus esitada kassatsioonikaebus Riigikohtule 30 päeva jooksul arvates kohtuotsuse kättesaamisest. 4-20-3405 ASJAOLUD JA KOHTUMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

1. Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse kohtuesindusgrupi vanemväärteomenetleja R A 30.10.2020 otsusega väärteoasjas nr 2302,20,012929 karistati Ain Ustaali liiklusseaduse § 73 lg 2 rikkumise eest LS § 207 lg 1 järgi rahatrahviga 100 eurot. Rikkumine seisnes 01.10.2020 koostatud väärteoprotokolli kohaselt selles, et Ain Ustaal juhtis 16.07.2020 kella 18:37 ajal Tallinnas Tartu mnt 24 ja 26 majade vahel suunaga Xxxx suunas mootorsõidukit Xxxx reg nr-ga xxxx, mis ei olnud tähtaegselt läbinud tehnonõuetele vastavuse kontrolli.
2. Menetlusaluse isiku kaitsja esitas 13.11.2020 Harju Maakohtule kaebuse eelnimetatud otsuse tühistamiseks ning menetluse lõpetamiseks

§ 29lg 1 p 1 alusel.

08.01.2020 ja 02.02.2021 toimunud kohtuistungitel jäid menetlusalune isik ja tema kaitsja esitatud kaebuse juurde. Kaebuse põhiväited on kokkuvõtlikult järgmised: tõendamata on väidetav väärteo toimepanemise kuupäev ja kellaeg. Samuti on rikkumist tõendava videosalvestise näol tegemist lubamatu tõendiga, salvestistega seotud isikute ütlused aga ei ole usaldusväärsed. Lisaks on tõendamata sõiduki juhtimine liikluses ja ümber lükkamata asjaolu, et kaebaja soovis minna tehnoülevaatuse punkti, mis aga oli sel hetkel suletud. Kaebaja ei nõustunud kohtuistungil asja lõpetamisega

§ 30lg 1 p 1 alusel.

3. Kohtuväline menetleja asus kohtuistungil seisukohale, et Ain Ustaalile esitatud süüdistus on leidnud tõendamist ja temale mõistetud karistus on proportsionaalne. Kohtuväline menetleja palus kaebuse jätta rahuldamata. KOHTU PÕHJENDUSED 4.

§ 123

lg 2 kohaselt arutab maakohus väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid. Kohus käsitleb esmalt mõningaid menetluslikke küsimusi (I-III), seejärel süüteokoosseisuga seotud asjaolusid (IV) ja lõpuks karistuse jm küsimusi (V). I 5. Kõigepealt võtab kohus seisukoha küsimuses, et kas üldmenetluse otsuste „paljusus“ antud asjas võis kuidagi rikkuda menetlusaluse isiku kaitseõigust või muul viisil rikkuda oluliselt väärteomenetlusõigust

§ 150lg 2 mõttes.

Nimelt selgus 08.01.2021 kohtuistungil, et menetlusalusele isikule oli 30.10.2020 saadetud e-mailiga üldmenetluse otsus (tl 9-10), mis oli menetleja poolt allkirjastamata ning mis mõnevõrra oma sisu detailsuses erines ka samal päeval kohtuvälise menetleja poolt digitaalselt allkirjastatud otsusest väärteotoimikus (tl 1-3). Menetleja poolt allkirjastatud otsus jäi menetlusalusele isikule e-maili teel aga üldse õigeaegselt edastamata, selle sai kaitsja ja menetlusalune isik kätte alles kohtu poolt selle KIS-i kaudu nähtavakstegemise kaudu vahetult enne 08.01.2021 kohtuistungit. Kohtuistungil tunnistajana ülekuulatud menetleja R A selgitas, et tegemist oli tehnilise veaga, kus menetleja eksimusel väljastas menetlusinfosüsteem MIS menetlusaluse isiku soovil menetlusaluse isiku e-mailile pooleldi valmis ning allkirjastamata versiooni otsusest. 6.

§ 150

lg 1 p 5 järgi loetakse väärteomenetluse oluliseks rikkumiseks menetleja poolt otsuse allkirjastamata jätmine. Selline rikkumine toob seaduse mõtte järgi kaasa otsuse tühistamise. Antud juhul aga kohus seda järgmistel põhjustel ei tee. Esiteks puudub vaidlus selles, et 30.10.2020 kl 12:48 on kohtuvälise menetleja ametnik R A selle otsuse siiski digitaalselt allkirjastanud. Seega on otsus juriidiliselt eksisteeriv ning omab tänu allkirjastamisele ka õiguslikku tähendust ning

§ 150lg 1 p 5 olukorda tegelikult jaatada ei saa.

Lisaks digitaalselt allkirjastatud otsusele on väärteotoimikus täpselt samasugune otsuse eksemplar ka R A poolt käsitsi allkirjatatuna (väärteoasja toimik tl 15-16). Kohtule jäid küll tunnistaja A selgitused käsitsi allkirja andmise osas mõnevõrra segaseks, aga kokkuvõttes ei 2 4-20-3405 erine käsitsi allkirjastatud otsus digitaalselt allkirjastatud otsusest, seega on nad sisult samaväärsed. Seetõttu kohus selles ka kokkuvõtlikult rikkumist ei näe kui kaks identset otsust on erineval viisil allkirjastatud.

1. Asjaolu, et menetlusalusele isikule edastati 30.10.2020 MIS süsteemi poolt e-posti aadressile allkirjastamata ja pooleldi puudulik otsus, ei takistanud tal seda siiski läbi kaitsja maakohtus vaidlustada. Eeltoodust tulenevalt saab järeldada, et poolikult edastatud ja allkirjastamata otsus polnud selliste puudustega, mis oleks ilmselgelt kaitseõigust takistanud. Samuti lükkas kohus algselt 08.01.2021 toimunud kohtuistungi edasi 02.02.2021 peale just seetõttu, et anda kaitsjale võimalus soovi korral oma esialgset kohtule esitatud kaebust täiendada ja parandada.
2. Kuna 30.10.2020 koostatud kohtuvälise menetleja karistusotsus oli kokkuvõttes samal päeval menetleja poolt siiski allkirjastatud; menetlusalune isik koos kaitsjaga said võimaluse selle pinnalt kohtule esitatud kaebust täiendada/parandada (mida kaitsja ka vahetult enne 02.02.2021 istungit tegi (tl 41-43), siis kokkuvõttes ei pea kohus tekkinud kahetsusväärset olukorda väärteomenetluse oluliseks rikkumiseks. II
3. Samuti heidab kaitsja ette seda, et kohtuväiline menetleja ei ole arvestanud ega analüüsinud karistusotsuse tegemisel menetlusaluse isiku kaitsja poolt 15.10.2020 vastulauses esitatud seisukohti.
4. Väärteoasja 30.10.2020 digitaalselt allkirjastatud otsusest nähtub, et kohtuväline menetleja on vastulauset käsitlenud selles ainult ühe lausega „Menetlusalune isik on esitanud vastulause“. Kuigi seadus nõuab esitatud vastulausega mittearvestamisel selle põhjendamist (

§ 74

lg 1 p 8) ning neid põhjendusi tõesti otsusest ei nähtu vaatamata kaitsja põhjalikule vastulausele, siis võib kaitsja nördimust sellest ka mõistetavaks pidada, et kohtuväline menetleja ei ole vaevunud sisuliselt neile reageerima. Iseenesest võiks selline olukord teatud tingimustel olla käsitletav ka

§ 150

lg 1 või 2 rikkumistena, eelkõige olukorras, kus kaitsja poolt esitatud vastulausest nähtuks näiteks väärteomenetlust välistav absoluutne asjaolu ning kohtuväline menetleja jätkaks selle käsitlemata ning menetluse

§ 29lg 1 p 1 alusel lõpetamata.

Sellisel juhul saaks rääkida ka menetlusõiguse olulisest rikkumisest (

§ 150lg 1 p 1).

11. Antud juhul aga kaitsja sellised absoluutseid menetlust välistavaid asjaolusid oma vastulauses välja toonud ega esitanud ei ole. Tõsi, kaitsja on küll vaidlustanud erinevaid õiguslikke probleeme ja küsimusi, kuid ükski neist ei ole käsitletav isegi nendega nõustumise korral nö absoluutsete menetlust välistavate asjaoludena, mille puhul ei tekiks üldse muud varianti kui menetlus

§ 29lg 1 p 1 alusel lõpetada.

12. Kohus märgib, et maakohtul on väärteoasja kaebuse arutamisel kohustus arutada väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid (

§ 123lg 2).

Väärteoasja täies ulatuses arutamise nõue hõlmab ka kõigi tõendite uurimise ja hindamise kohustust. Tegemist ei ole apellatsioonimenetlusega (nagu kriminaalmenetluses), vaid väärteoasja uuesti ja täieliku (faktilised ja õiguslikud asjaolud) arutamisega nii nagu see toimuksi alles esimest korda maakohtus. Seetõttu ei saa ka kohtueelses menetluses toimunud olukorda, kus kohtuväline menetleja jätab analüüsimata vastulauses esitatud argumente, pidada väärteomenetluse oluliseks rikkumiseks ja seda just tulenevalt

§ 123lg 2 sätestatud kohtu poolsest ab ovo asja arutamise põhimõttest.

Kohus on kohustatud neile kaitsja argumentidele ise nagunii vastama, mida ta otsuse edasises osas ka teeb. III 3 4-20-3405 13. Edasi lahendab kohus küsimuse, et kas kõik antud asjas esitatud ja uuritud tõendid on otsuse tegemisel lubatavad ja kasutatavad. Tõsi, 02.02.2021 kohtuistungil uuriti ja avaldati kohtu poolt kõik kohtueelses menetluses kogutud tõendid. Samas ei välista see aga seda, et nõupidamistoas olles jõuab kohus siiski järeldusele, et mõni algselt lubatuks tunnistatud tõend seda siiski ei ole. Seda lubab KrMS § 305-1 lg 3, mille kohaselt tõendi vastuvõtmine ei välista selle lubamatuks tunnistamist kohtuotsuse tegemisel. Seda isegi juhul kui pooled sisuliselt ei vaielnud tõendi lubatavusele mõnes konkreetses aspektis vastu. 14.

§ 31

lg-st 1 lähtuvalt peab tõendamisel väärteomenetluses üldjuhul järgima kriminaalmenetluse seadustiku vastavaid sätteid, arvestades väärteomenetluse erisustega. Kooskõlas KrMS § 63 lg 1 tähendab see, et väärteoasjas võib tõendiks olla muu hulgas uurimistoimingu protokoll, foto, film või muu teabetalletus, sh videosalvestis. Kuid nii nagu mistahes muudegi tõendite puhul on tõendi kontrollimise, hindamise ja lõppkokkuvõttes ka kasutamise lubatavuse vältimatu eeldus, et see oleks nõuetekohaselt vormistatud (RK nr 3-1-174-09 p 9). Väärteomenetluses tähtsust omavad faktilised asjaolud, millest väärteoasja menetlev ametnik saab menetluse käigus teavet, tuleb menetlusseaduses sätestatud korras tõendina vormistada, võimaldamaks nende kasutamist tõendamisel (3-1-1-43-05 p 7). Kokkuvõttes tähendab see kohtu hinnangul üheselt seda, et tõendamiseseme asjaolusid tuleb tõendada KrMS § 63 lg 1 sätestatud tõendiliike kasutades.

1. Salvestiste kui iseseisvate tõendite vormistamise nõudeid on pikemalt käsitletud Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsuses nr 3-1-1-21-
2. Selles lahendis on tõdetud, et KrMS § 63 lg-s 1 on seadusandja salvestiste kui iseseisva tõendiliigi all pidanud eeskätt silmas uurimistoimingute käigus tehtud ning nende toimingute käiku ja tulemusi kajastavaid salvestusi, mis kokkuvõttes vormistatakse vastava uurimistoimingu protokolli lisana ja mille seos kriminaalasjaga nähtub selle protokolli tekstist. Välistatud ei ole seegi, et tõendite kogumisel võtavad menetlejad isikutelt ära mitmesuguseid varem saadud salvestisi. Samuti võivad erinevad isikud selliseid salvestisi anda menetlejaile üle omal initsiatiivil. Kuid kolleegiumi arvates saavad sellised salvestised sõltuvalt nende sisust olla käsitatavad kas asitõenditena või dokumentidena ja nende vormistamisel tuleb järgida KrMS III peatüki
3. jaos sätestatut. Mistahes muul salvestisel, mida ei ole eelnevalt nimetatud ei saa süüteomenetluses olla tõenduslikku tähendust. Käesolevas väärteomenetluses tulnuks kõnealune videosalvestis vormistada silmas pidades tõendamise ja tõendite kogumise üldreegleid (KrMS
4. peatüki
5. jagu), samuti dokumentide ja asitõendite kogumise ning vormistamise eriregulatsiooni (KrMS III peatüki
6. jagu).
7. Vaidlust ei ole selles, et toimiku materjalidest nähtuvalt on kohtuväline menetleja jätnud vormistamata antud väärteoasjas ühe põhilise menetlusalust isikut süüstava tõendi. Selleks on menetlusvälise isiku, ehk tunnistaja P R poolt 16.07.2020 koos süüteoteatega (tl 11) esitatud videosalvestised menetlusaluse isiku poolt toimepandud ja käesoleva väärteomenetluse esemeks olevast rikkumisest. Videosalvestistele viitav internetilink oli süüteoteates menetlejale nähtavaks tehtud alates 16.07.
8. Ka tunnistaja P R selgitas kohtus, et salvestisi jagas ta politseile nende mahukuse tõttu Google Drives. Väärteotoimiku juures ongi üks CD plaat, millel on salvestatud neli videofaili, täpselt ei ole teada, millal menetleja need sellisel kujul pilvest alla on laadinud ja cd plaadile salvestanud. Väärteoprotokollis on seda cd plaati tõendite nimekirjas nimetatud kui „videosalvestis“. Nagu kohus eelnevalt mainis, siis KrMS § 63 sellist tõendiliiki eraldiseisvalt ei aktsepteeri. Samas puudub vaidlus selles, et igasugune vaatlus või muul viisil tõendiks vormistamine on jäetud kohtuvälise menetleja poolt alates selle nähtavakstegemisest kuni väärteoprotokolli koostamiseni teostamata. Eeltoodud põhjustel leiab kohus, et nimetatud videosalvestised ilma, et neid oleks tõendiks vormistatud, ei ole tõendina lubatavad ning nad tuleb asja lahendamisel tõendikogumist välja jätta. Kohtu hinnangul ei ole vaidlust videosalvestised sellisel kujul ei mahu ka

§ 31lg 1-1 nimetatud tõendiliigi alla.

17. Kohus ei nõustu ka kohtuvälise menetleja selle seisukohaga (kohtuvaidlustes), et nimetatud salvestise näol ei ole küll tegemist iseseisva tõendiga, vaid tegemist on tunnistajate ütluste usaldusväärsust kinnitava tõendiga. KRMS ega

sellist tõendiliiki ei tunnista, kohtule 4 4-20-3405 teadaolevalt ei ole ka kõrgema astme kohtud sellist kohtuvälise menetleja esindaja seisukohta aktsepteerinud. KrMS § 288 lg 3 p 4 lubab tunnistajale (kriminaalmenetluses ristiküsitluse ajal) näidata tunnistaja mälu värskendamise eesmärgil dokumenti või eset, olenemata kas see dokument või ese on tõendina lubatav. Samas antud väärteoasjas oli salvestis väärteoprotokollis nimetatud kui iseseisev tõend, seega pidi kohtuvälise menetleja seisukohalt olema tegemist ikkagi iseseisva mitte nö abistava iseloomuga tõendiga.

1. Kuna kohus jätab videosalvestised tõendite pagasist välja, siis edasiselt ei ole aktuaalne ka nimetatud salvestistega seotud muud kaitsja poolt tõstatatud õiguslikud küsimused. Ehk kas salvestised on saadud ebaseadusliku jälitustegevuse tulemusel ja seetõttu tõendina lubamatud ning kas salvestiste metaandmetest nähtuvalt on põhjendatud alus kahtlustada nendega manipuleerimist. Muude tõendite osas leiab kohus, et need on lubatavad. IV
2. Järgnevalt kontrollib kohus, kas on tõendatud süüdistus selles, et menetlusalune isik juhtis mootorsõidukit, mis ei olnud tähtaegselt läbinud tehnonõuetele vastavuse kontrolli. LS § 73 lg 2 kohaselt liikluses kasutatav mootorsõiduk ja selle haagis peavad olema läbinud tähtaegselt tehnonõuetele vastavuse kontrolli. Tehnonõuetele vastavuse kontrolli ei pea olema läbinud üksnes saarel kasutatav mootorsõiduk ja selle haagis, välja arvatud püsiasustusega väikesaarte seaduse tähenduses suursaarel kasutatav mootorsõiduk ja selle haagis. Tehnonõuetele vastavuse kontrolli tulemusi tõendatakse liiklusregistri andmetega ja tähtajad on sätestatud majandus- ja kommunikatsiooni ministri
3. juuli
4. a määruse nr 77 lg-s
5. Maanteeameti liiklusregistris sõiduki taustakontrolli väljatrükilt (tl 5) nähtub, et sõidukil Xxxx reg nr-ga xxxx lõppes tehnoülevaatus 31.05.
6. Maanteeameti liiklusregistri väljavõttest (tl 4) nähtub, et sõiduki omanik on OÜ xxxx ja üks sõiduki kasutajatest on ka menetlusalune isik Ain Ustaal. Seda kinnitas Ain Ustaal ka ise kohtus, et auto kuulub temale. Seega on tõendatud menetlusaluse isiku puutumus nimetatud sõidukiga nagu ka see, et 16.07.2020, so väidetava väärteo toimepanemise ajal, puudus sõidukil kehtiv tehnoülevaatus. Kohtuvälise menetleja esindaja poolt esitatud täiendava tõendiga (tl 61) nähtub see, et sõidukile tehti ülevaatus alles 10.09.2020 ning korduv ülevaatus 09.10.
7. Seega on tõendatud see, et sõidukil reg nr-ga xxxx puudus LS § 73 lg 2 nõutav tehnoülevaatus perioodil 01.06.2020-09.10.
9. Vaidlust ei ole selles, et 16.07.2020 on P R esitanud politseile Ain Ustaali tegevuse kohta kaks süüteoteadet (tl 11 ja 12-13). Nendes süüstab ta Ain Ustaali ja viimase poolt kasutatud sõidukit reg nr-ga xxxx samal päeval toimunud sündmuses Xxxx asuval kinnistul. Just nende süüteoteadete pinnalt alustas politsei ka väärteomenetlust, kuna muude väidetavate rikkumiste osas (betoonblokkide lohistamine, mille osas kohus tulenevalt süüdistuse piiridest pikemalt ei peatu) viitas P R ka sellele, et sõidukil puudub kehtiv tehnoülevaatus. P R selgitas kohtuistungil, et Ain Ustaal on naaberkinnistu korteriühistu esimees ja kahe kinnistu vahel on terav konflikt just ühise parkimisala kasutamise pärast. Just sellepärast on hoovi paigaldatud ka videokaamerad, et toimunud rikkumisi tuvastada. P R ei osanud kohtuistungil öelda, millal täpselt see sündmus aset leidis (lund küll ei olnud maas, see võis olla äkki kevad). Samuti kinnitas ta, et Ain Ustaali vastu on esitanud ta mitu erinevat kaebust. Sama nähtub ka 16.07.2020 esitatud süüteoteatest, milles P R viitab mitmele varasemale esitatud kaebusele, mis on seotud just betoonblokkide minemalohistamisega. Kohus nõustub kohtuväilise menetlejaga selles, et kuigi P R ei mäletanud enam täpset käesoleva sündmuse aega, siis on seda võimalik just 16.07.2020 esitatud süüteoteadete kuupäevadega kinnitada. Kuigi tunnistaja ei näinud ka 16.07.2020 sündmust vahetult ise pealt, vaid seda samal päeval just läbi videosalvestiste (mille kohus eelnevalt on tõendite hulgast välja arvanud) vaatamisel, siis ei muuda see tema ütluste sisu ei sündmuse toimumise kuupäeva osas kuidagi ebausaldusväärsemaks. Kohus ei näe takistust selles kui tunnistaja saab tõendamiseseme asjaoludest teada mingi tõendi läbi, mida hiljem kohtumenetluses ei eksisteeri. Põhimõtteliselt eksisteerivad sellised välistused ainult isikuliste tõendiallikate vahendusel teatavaks saanud teabel (KrMS § 66 lg 21). 5 4-20-3405
10. P R ütluste usaldusväärsust kinnitab ka tunnistaja P R, kes on P R vend. Tunnistaja P R selgitas kohtuistungil, et ta on Xxxx kinnistu üks kaasomanikest kuigi ise ta sellel aadressil ei ela. Naaberkinnistuga, mille esimees on Ain Ustaal, on konflikt ühise maa-ala kasutamise pärast ja seetõttu on kahe kinnistu vahele paigutatud betoonblokid. Tunnistaja P R selgitas, et konkreetne juhtum oli seotud Ain Ustaali poolt juhitud sõidukiga Xxxx ning videosalvestiselt, mis tema abiga politsei jaoks nähtavaks tehti, nägi ta seda, et Ain Ustaal sõidab nende kinnistul ja lohistas auto taha seotuna minema ühte betoonblokki. Politseile tegi ta kas samal või järgmisel päeval peale juhtumit kohe nähtavaks ka videofaili, millel see juhtum salvestunud oli.
11. Kaitsja tõstatas väite sellest, et tunnistajate P R ja P Ri ütlused on ebausaldusväärsed seetõttu, et nad on pikemaajalise konflikti üheks osapooleks. Konflikt on seotud kahe kinnistu (xxxx ja xxxx) vahelise maa ühise kasutamisega. Kaitsja leiab, et seetõttu on ka tunnistajate ütlused kallutatud ning nende soov on Ain Ustaali igal moel süüstada. Kohus sellega ei nõustu ja märgib järgmist. Kohtul ei tekkinud tunnistajaid kuulates muljet sellest, et nad oleksid eriliselt vaenulikud menetlusaluse isiku suhtes. Tõsi, nad ei varjanud seda, et kaitsja viidatud konflikt kahe kinnistu esindajate vahel on, tegemist on pikemaajalisema konfliktiga. Sama kinnitas ka Ain Ustaal, et konfliktiga seoses on käimas kolm erinevat kohtuasja, samuti on asi arutamisel linnavalitsuses. Samas ei pea kohus tõenäoliseks seda, et tunnistajad on valmis teadlikult andma valeütlusi Ain Ustaali vastu väärteos, mille rikutav õigushüve ja ka võimalik karistus (maksimaalne rahatrahv 400 eurot) on siiski pigem tagasihoidlik. Samal ajal ei pea kohus usutavaks seda, et tunnistajad riskeerivad ise teoreetiliselt KarS § 320 järgi teadvalt valeütluste andmisega kaasneva kriminaalkaristusega, kus karistusmäär on kuni 3 aastat vangistust. Selline olukord ei ole eluliselt usutav ning kohus ei pea seetõttu ka tunnistajate R ütlusi sündmuse toimumise fakti ja aja kohta ebausaldusväärseteks. Kokkuvõttes loeb kohus tõendatuks selle, et 16.07.2020 sõitis Ain Ustaal xxxx ja xxxx vahelisel alal sõidukiga Xxxx reg nr xxxx, millel puudus kehtiv tehnoülevaatus.
12. Ain Ustaal oma ütlustes ei eita, et ta on sõiduki reg-ga xxxx kasutaja ja samuti seda, et ta on selle sõidukiga lohistanud minema betoonblokke xxx ja xxxx kinnistul. Küll aga eitab Ain Ustaal seda, et ta oleks seda teinud 16.07.2020 nagu süüdistuses väidetakse, so sel ajal kui sõidukil puudus kohustuslik tehnoülevaatus. Ain Ustaal väitis, et süüdistuses märgitud sündmus juhtus millalgi 2020 aasta mais, so ajal kui sõidukil oli ülevaatus olemas. Järgnevalt analüüsibki kohus selle väite usaldusväärsust ja riimumist muude tõenditega.
13. Iseenesest on sellises olukorras tegemist nö sõna sõna vastu olukorraga, sest mitte ükski muu tõend peale tunnistajate ütluste ei kinnita, et see sündmus oleks toimunud 16.07.
14. Siinkohal ei pea kohus määravaks ka seda, et tunnistajaid on arvuliselt rohkem nö Ain Ustaali vastu. Kohus peab määravaks hoopis Ain Ustaali ütlustes teatud vastuolu ja ebaloogilisust. See vastuolu on seotud sellega, millal Ain Ustaal sai enda väitel teada, et sõidukil puudub tehnoülevaatus ja samuti selles, et millal ta ülevaatust üritas teha. 24.1 Ain Ustaali sõnul peale betoonblokkide minemalohistamist (enda sõnul siis 2020 mais) läks ta peale seda kohe kõigepealt tehnoülevaatuse punkti, et sõidukile tehnoülevaatus teha. Kuna see oli aga juba sel õhtupoolikul suletud, siis läks edasi Luha tn asuvale tööobjektile. See teema tuli kohtuistungil üldse jutuks kui kohtuvälise menetleja esindaja hakkas küsima kaitsja poolt vastulauses esitatud väidete kohta, et Ain Ustaal sõitis peale betoonblokkide minemalohistamist otse tehnoülevaatuse punkti (tegemist on LS sätestatud erandiga, mis lubab tehnoülevaatuseta siiski teatud juhtudel liigelda) ning seega süüd välistava asjaoluga. Ain Ustaal kinnitas kohtus, et seda ta sel päeval just tegigi, st peale betoonblokkide minemalohistamist sõitis tehnoülevaatuse punkti, kuid see oli juba sel päeval suletud. 24.2 Järgnevalt aga väitis Ain Ustaal kohtuistungil, et alles väärteoasja raames sai ta politseilt teada, et tema sõidukil puudub ülevaatus. Vaidlust pole, et see oli 2020 sügisel. Liiklusregistri väljatrükiga on tõendatud, et sõidukile tehti tehnoülevaatus kõigepealt 10.09 ja siis 09.10.
15. Kohus peab tõenäoliseks, et 10.09.2020 esmane ebaõnnestunud ülevaatus oligi initsieeritud 6 4-20-3405 politsei poolt ühenduse võtmisega. Kohtule ei tundu eluliselt usutav see, et kui 2020 mai kuus (Ain Ustaali sõnul betoonblokkide lohistamise päeval) läks ta isiklikul initsiatiivil tehnoülevaatuse punkti, see oli aga suletud ja tal ei õnnestunud sel päeval ülevaatust teha, et siis järgmine kord oli tal uuesti võimalus ja see küsimus tuli talle meelde alles 10.09.2020, so vähemalt 3 kuud hiljem. Kohus püstitab siinkohal tulenevalt Ain Ustaali esitatud väidetest kaks eeldust 24.2.1 Ain Ustaali kasutuses oli mitu erinevat autot ja tema jaoks ei olnud konkreetse sõiduki xxxx ülevaatuse puudumine pika ajaperioodi jooksul (2020 mai-september) probleemiks. 24.2.2 Ain Ustaalil kasutuses ei olnud mitut erinevat sõidukit ja sõidukit reg nr-ga xxxx kasutas ta sel ajal regulaarselt. 24.3 Seda viimast versiooni kinnitas ta ka ise ka kohtuistungil. Sel juhul ei ole aga loogiline ja usutav see, et kui tema ainukeseks sõidukiks oli just xxxx, et ta siis lasi kolm kuud ülevaatuse aega üle, olles samas 2020 mai kuus oma väite kohaselt üritanud ühel korral ja ülevaatust tulutult teha. Kui see oli tema ainuke sõiduk, siis oleks ta selle ülevaatuse teinud 2020 mai kuus oluliselt kiiremini peale ebaõnnestunud ülevaatuse katset.
16. Seetõttu peab kohus tõendatuks seda, et Ain Ustaal sai puuduvast ülevaatusest teada alles politsei käest 2020 sügisel. Tema väide sellest, et ta üritas 2020 mai kuus samuti ülevaatust teha ei ole tõene ega loogiline. See väide on kohtu hinnangul esitatud ainult selleks, et vältida LS § 73 lg 2 ettenähtud vastutust LS § 73 lg 73 sätestatud erandit kasutades.
17. Selle järelduse tõttu ei pea kohus Ain Ustaali väiteid teo toimepanemise aja kohta 2020 mais usaldusväärseteks. Kohus leiab, et nii tunnistajate ütluste kui ka politseile esitatud süüteoteadete kuupäevadega on tõendatud see, et Ain Ustaal pani selle teo toime 16.07.2020 so ajal kui sõidukil puudus tehnoülevaatus.
18. Edasi on kaitsja esitanud väite, et hoov (so xxxx ja xxxx vaheline ala) ei kvalifitseeru teeks LS § 2 p 81 tähenduses. Viidatud hoovi näol on kaitsja arvates tegemist teega külgneva alaga, so LS § 2 p 82 defineeritud alaga. Kuna liiklusseadus reguleerib liikluskorraldust teedel (LS § 1 lg 1), mitte aga teega külgneval alal, siis on vastutus Ain Ustaali tegevuses igal juhul välistatud. Kohus leiab järgmist.
19. Riigikohus on otsuses nr 4-18-137 p 16 märkinud, et LS § 2 p 81 kohaselt sõltub konkreetse rajatise või muu ala lugemine teeks eeskätt rajatise loomise eesmärgist (liiklemiseks avatud rajatis), maaomaniku objektiivselt väljendatud tahtest (maaomaniku poolt liikluseks ette nähtud muu ala või teeks rajatud ala) või sellest, kas maa-ala on sõidukite liikumise tulemusena teeks kujunenud. Eeltoodust tulenevalt peab tee puhul olema tegemist äratuntavalt liiklemiseks mõeldud rajatise või muu alaga. See, kas rajatis on liiklemiseks avatud, kas ala on maaomaniku poolt liikluseks ette nähtud või on see kujunenud teeks sõidukite liikumise tulemusena, on fakti küsimus, mis tuleb kohtul tuvastada.
20. Nii tunnistajate P R, P Ri kui ka menetlusaluse isiku Ain Ustaali enda ütlustest järeldub see, et xxxx ja xxxx vahelist ala kasutavad mõlema kinnistu elanikud, seal pargitakse autosid ja järelikult on sinna paratamatult on vajalik ka enne parkimist sisse sõita. Ain Ustaali ütluste kohaselt on betoonblokkide paigaldamine naaberkinnistu poolt mh põhjustanud reaalne oht xxxx majaelanikele kui kiirabi ei ole paaril korral pääsenud majas elava eaka invaliidi juurde, sest betoonblokid takistavad maja juurde sõitmist, samuti on päästeamet teinud ettekirjutuse betoonblokkide eemaldamiseks. Seega saab järeldada, et lisaks majaelanikele on maa-ala avatud ka muudele isikutele vaid ka kõrvalistele isikutele ning seda kasutavad vajadusel ka näiteks päästeteenistus ja kiirabi. Järelikult on tegemist teega LS § 2 p 81 mõttes ning seal kehtib liiklusseadus (sh § 73 lg 2 tulenev nõue).
21. Kohus leiab, et Ain Ustaal pani talle etteheidetava väärteo toime ettevaatamatusest hooletuse vormis KarS § 18 lg 3 järgi. Kohus leiab, et ta ei teadnud süüteokoosseisule vastava 7 4-20-3405 asjaolu (tehnoülevaatuse puudumine) esinemisest, kuid oleks seda tähelepaneliku ja kohusetundliku suhtumise korral pidanud ette nägema. Nimelt saab väärteoasjas kogutud tõendite pinnalt kogumis järeldada, et sõiduki xxxx näol ei olnud tegemist väga vana sõidukiga (esmane reg 12.04.2012) ja liiklusregistri väljavõttest nähtuvalt oli tehnoülevaatust senini läbitud 2 aastase intervalli järel. Ain Ustaali sõnul kasutas ta sõidukit sel perioodil regulaarselt, järelikult oli tegemist igati sõidukõlbuliku autoga ning tehnoülevaatuse tähtaja möödalaskmist saab selgitada selle kasutaja mittetahtliku hooletusena.
22. Süüd või õigusvastasust välistavat asjaolu kohus ei tuvastanud.
23. Seega on Ain Ustaal toime pannud LS § 73 lg 2 rikkumise. V
24. KarS § 56 lg 1 kohaselt on karistamise aluseks isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid.
25. LS § 207 lg 1 järgi kvalifitseeritavas teos mõjutab Ain Ustaali süüd eelkõige selle toimepanemise subjektiivne külg. Arvestades, et väärtegu saab toime panna tahtlikult ja ettevaatamatusest ning tema pani selle teo toime ettevaatamatusest, s.t hooletusest, siis on tegemist asjaoluga, mis iseenesest viitab isiku väiksemale süüle. Väärteo toimepanemisega seotud objektiivsed asjaolud samuti ei anna alust rääkida ülemäära suurest süüst, rikkumine leidis aset kohas, kus tehnoülevaatuseta sõidukiga liiklemine ei kujutanud teistele mingit ohtu. Karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud puuduvad.
26. Karistuse mõistmisel arvestab kohus ka eripreventiivseid kaalutlusi, mille eesmärk on süüdlase mõjutamine, et ta edaspidi käituks õiguskuulekalt ega paneks toime uusi süütegusid. Karistuse üldpreventiivse eesmärgina tuleb kõigile liiklejatele anda signaal, et liiklusreeglite eiramine ei ole millegagi õigustatud ning ohtlik tegu saab ka vastavalt karistatud. Karistusregistri kohaselt on Ain Ustaalil üks kehtiv väärteokaristus ja see ei seondu liiklusalase rikkumisega. Arvestades seega, et ta on sündinud
27. aastal ning karistusregistri väljavõtte kohaselt käitunud seni õiguskuulekalt, tuleb tema poolt käesolevas asjas toimepandut pidada erandiks, kui tavapäraseks käitumiseks. Üldpreventiivsete kaalutluste ehk õiguskorra kaitsmise huvidest lähtuvalt peab arvestama, et isikule mõistetav karistus peab eelkõige lähtuma tema süü suurusest ja eripreventsioonist.
28. LS § 207 lg 1 järgi toime pandud väärteo eest karistatakse isikut rahatrahviga kuni 100 trahviühikut, so kuni 400 eurot. Käesolevalt on kohtuväline menetleja teda karistanud rahatrahviga 25 trahviühikut, s.o 100 eurot. Seega on kohtuväline menetleja Ain Ustaali karistanud keskmisest sanktsioonimäärast (so 200 eurot) poole väiksema rahatrahviga. Kohus leiab, et Ain Ustaalile kohtuvälise menetleja poolt määratud karistus, mis jääb tunduvalt alla sanktsiooni keskmise määra, vastab tema süü suurusele ja on proportsionaalne toimepandud rikkumisega.
29. Tulenevalt Ain Ustaali poolt toimepandud väärteo ebaõigussisu ja samuti tema süü väiksusest, ei saa kohus jätta märkimata, et sellise rikkumise puhul oli ja on riigipoolne sekkumine nö täiemahulise väärteomenetluse läbiviimisega kohtu arvates pigem põhjendamatu.

§ 31

lg 2 sätestab, et vähetähtsa väärteo korral ei pea väärteomenetlust alustama ja võib piirduda väärteo tunnustega teo toimepannud isiku suulise hoiatamisega. Seadusandja on andnud siinkohal kohtuvälisele menetlejale kaalutuluspädevuse otsustamaks, kas väärteomenetluse läbiviimine ja karistamine on konkreetsel juhul põhjendatud. Kohus nõustub kaitsjaga selles, et antud olukorras piisanuks selle sätte rakendamisest juba menetluse alustamise otsustamisel. Kuigi kohus küsis ka kohtuistungil pooltelt asja lõpetamise 8 4-20-3405 võimalikkuse kohta oportuniteedi põhimõttel (

§ 30

lg 1 p1), siis menetlusalune isik sellega kohtumenetluse faasis enam ei nõustunud. 37. Eeltoodust tulenevalt jätab kohus kaebuse rahuldamata ja menetlusalusel isikul tekkinud kulud jäävad tema enda kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ 9