Obsah (9)

§ 135§ 100§ 770§ 134§ 127§ 758§ 762§ 128§ 132

Tsiviilasi nr 2-20-17515 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Maakohus Kohtunik Hele Kaldma Otsuse tegemise aeg ja koht 15. aprill 2021, Tartu kohtumaja Tsiviilasja number 2-20-17515 Tsiviilas

) § 135 lg 1 alusel, mille kohaselt lepingust tuleneva kohustuse rikkumise eest võib mittevaralise kahju hüvitamist nõuda üksnes juhul, kui kohustus oli suunatud mittevaralise huvi järgimisele ning sõltuvalt lepingu sõlmimise või kohustuse rikkumise asjaoludest sai võlgnik aru või pidi aru saama, et kohustuse rikkumine võib põhjustada mittevaralise kahju. Riigikohus on leidnud, et patsiendil on õigus nõuda mõistlikku hüvitist mittevaralise kahjuna, kui diagnoosi- või raviveaga kaasnes talle füüsiline ja hingeline valu ning kannatused (Riigikohtu 8. aprilli 2011 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-171-10, p 15). Mittevaralise kahju hüvitise määramisel arvestatakse Lk 3/7 Tsiviilasi nr 2-20-17515 rikkumise raskust ja ulatust ning kahju tekitaja käitumist ja suhtumist kahjustatud isikusse pärast rikkumist (

§ 135lg 5).

Mittevaralise kahju eest mõistliku rahasumma väljamõistmisel arvestab kohus, sõltumata poolte taotlustest, rikkumise laadi ja raskust, rikkuja süüd ning selle astet, poolte majanduslikku olukorda, kannatanu enda osa kahju tekkimises jt asjaolusid, millega arvestamata jätmine võiks kaasa tuua ebaõiglase hüvitise määramise (vt RKTKo nr 3-2-1-85-08, p 14). 16. Riigikohus on selgitanud, et tervishoiuteenuse osutamise lepingu rikkumise korral võib hageja nõuda mittevaralise kahju hüvitamist, kui on täidetud eelkõige järgmised eeldused:  tervishoiuteenuse osutaja on lepingut rikkunud (

§ 100

, § 770 lg 1);  lepingut on rikutud süüliselt (

§ 770

lg 1);  patsiendil on tekkinud mittevaraline kahju (

§ 134

);  rikkumise ja tekkinud mittevaralise kahju vahel on põhjuslik seos (

§ 127

lg 4);  mittevaraline kahju on hõlmatud rikutud lepingulise kohustuse kaitse-eesmärgiga (

§ 127

lg 2,

§ 134

lg 1);  mittevaraline kahju oli rikkumise võimaliku tagajärjena tervishoiuteenuse osutajale ettenähtav (

§ 134lg 1).

Juhul, kui tervishoiuteenuse osutaja vastutab patsiendile lepingurikkumisega tekitatud mittevaralise kahju eest, peab ta maksma rahalist hüvitist

§ 134lg 1 järgi (vt RKTKo nr 2-17-12477, p 13.1 ja 13.2).

1. Pooled vaidlevad selle üle, kas kostja rikkus tervishoiuteenuse osutamise lepingut ning kas kostjal on seetõttu kohustus hüvitada hagejale tekkinud mittevaraline kahju. Hageja leiab, et temale on tekitatud mittevaraline kahju sellega, et kostja ei võimaldanud talle õigeaegselt pääseda nahaarsti vastuvõtule ja saada vajalikku ravi.
2. Vangistusseaduse (VangS) § 49 lg 1 ja Tervishoiuteenuste korraldamise seaduse (TTKS) § 1 lg 2¹ kohaselt korraldatakse tervishoidu vanglas tervishoiuteenuste korraldamise seaduse alusel, arvestades vangistusseadusest tulenevaid erisusi. VangS § 52 lg 1 kohaselt osutab tervishoiuteenuseid vanglas tervishoiutöötaja vastavalt tervishoiuteenuste korraldamise seaduse eriarstiabi osutamist reguleerivatele sätetele. VangS § 52 lg 2 kohaselt on vangla arst kohustatud pidevalt jälgima kinnipeetavate terviseseisundit, ravima neid vanglas olevate võimaluste piires ja vajaduse korral suunama ravile asjakohase eriarstiabi osutaja juurde, samuti täitma teisi talle pandud ülesandeid.
3. Hageja ja kostja vahel on sõlmitud tervishoiuteenuse osutamise leping võlaõigusseaduse (

) § 758 lõike 1 mõistes. Tervishoiuteenus on TTKS § 2 lg 1 kohaselt tervishoiutöötaja tegevus haiguse, vigastuse või mürgistuse ennetamiseks, diagnoosimiseks ja ravimiseks eesmärgiga leevendada inimese vaevusi, hoida ära tema tervise seisundi halvenemist või haiguse ägenemist ning taastada tervist. Kui hageja soovib mittevaralise kahju hüvitamist lepingust tuleneva kohustuse rikkumisega tekitatud kahju hüvitamise sätete järgi, on asjas oluline tuvastada kas kostja rikkus tervishoiuteenuse osutamise lepingust tulenevat kohustust, mille tagajärjel tekkis hagejale mittevaraline kahju, ning kas kostja vastutab selle kahju tekkimise eest (Riigikohtu otsus nr 3-2-1-171- 10, p 14). 20.

§ 100

kohaselt on kohustuse rikkumiseks eelkõige võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittenõuetekohane täitmine. Vastavalt

§ 758

lg-le 1 kohustub tervishoiuteenuse osutamise lepinguga üks isik (tervishoiuteenuse osutaja) osutama oma kutsetegevuses teisele isikule (patsient) tervishoiuteenust, eelkõige vaatama patsiendi arstiteaduse reeglite järgi tema tervise huvides läbi, nõustama ja ravima patsienti, samuti teavitama patsienti tema tervisest ja ravi käigust ning tulemustest.

§ 762

lõike 1 kohaselt Lk 4/7 Tsiviilasi nr 2-20-17515 peab tervishoiuteenus vastama vähemalt arstiteaduse üldisele tasemele teenuse osutamise ajal ja seda tuleb osutada tervishoiuteenuse osutajalt tavaliselt oodatava hoolega.

§ 770

lõike 1 kohaselt vastutab tervishoiuteenuse osutaja üksnes oma kohustuse süülise rikkumise eest, eelkõige diagnoosi- ja ravivigade ning patsiendi teavitamise ja tema nõusoleku saamise kohustuse rikkumise eest. Seejuures peab

§ 770

lg 3 kohaselt tervishoiuteenuse osutaja vastutuse aluseks olevat asjaolu üldjuhul tõendama patsient. 21.

§ 762

lg-st 1 tulenevalt võib raviveaga olla tegemist siis, kui ravi ei vasta vähemalt arstiteaduse üldisele tasemele ja/või tervishoiuteenuse osutaja ei ole patsiendi ravimisel olnud hoolas. Sealjuures tähendab arstiteaduse üldise taseme kindlakstegemine vastust küsimusele, kas raviarst tegutses vähemalt sama kvaliteetselt, nagu vastava eriala haritud ja kogenud arst (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-78-06, p 12). Arstiteaduse üldise taseme selgitamisel lähtutakse esmalt ravijuhistest. Seega, selleks et hinnata, kas kostja on hageja ravimisel teinud ravivea, peab hageja tõendama, et temal esinenud haiguse raviks on ette nähtud ravijuhis, mida kostja on rikkunud. 22. Haiguse diagnoosimisel või ravimisel tehtud viga toob endaga kaasa tervishoiuteenuse osutaja varalise vastutuse siiski üksnes juhul, kui selle tagajärjel tekib patsiendile kahju (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-171-10).

§ 128

lõike 5 kohaselt mõistetakse mittevaralise kahjuna eelkõige kahjustatud isiku füüsilist ja hingelist valu ning kannatusi.

§ 132

lõike 2 järgi tuleb kahjustatud isikule tema tervise kahjustamisest tekkinud kahju hüvitamise kohustuse olemasolu korral maksta kahju hüvitiseks mõistlik rahasumma.

§ 127

lg 4 kohaselt peab isik kahju hüvitama üksnes juhul, kui asjaolu, millel tema vastutus põhineb, on kahju tekkimisega sellises seoses, et tekkinud kahju on selle asjaolu tagajärg (põhjuslik seos). Sellest tulenevalt peab tervishoiuteenuse osutamisel tehtud diagnoosi- või raviviga olema põhjustanud patsiendile kahju, st ilma selle veata ei oleks patsiendil kahjulikke tagajärgi saabunud, sh diagnoosi- või raviveata ei oleks patsiendil füüsilist ega hingelist valu ega kannatusi ega mittevaralist kahju tekkinud (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-171-10 p 16).

1. Kostja on seisukohal, et hagist ei nähtu, et kostja oleks toime pannud mõne ravivea või jätnud tervishoiuteenuse osutamata.
2. Kohus selgitas 03.12.2020 määruses hagejale, et hagejal tuleb tõendada, et kostja tervishoiuteenuse osutajana on lepingut rikkunud, ta on süüdi kohustuse rikkumises, hagejal on tekkinud mittevaraline kahju ning rikkumise ja kahju vahel on põhjuslik seos.
3. TsMS § 230 lg 1 esimese lause kohaselt kumbki pool peab hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Tõendamiskoormise osas peab

§ 770

lg 3 ja 4 tulenevalt tervishoiuteenuse osutaja vastutuse aluseks olevat asjaolu tõendama patsient, välja arvatud juhul, kui patsiendile tervishoiuteenuse osutamine on jäetud nõuetekohaselt dokumenteerimata. Kui tegemist on diagnoosi- või raviveaga ja patsiendil tekib terviserike, mida oleks saanud tavapärase raviga ilmselt vältida, eeldatakse, et kahju tekkis vea tagajärjel. Terviserikkest tulenevat kahju peab ka sel juhul tõendama patsient.

1. Kohus leiab, et kohtule esitatud ravilugudest nähtuvalt on kostja tervishoiuteenuse osutamist nõuetekohaselt dokumenteerinud ja puudub alus hagi rahuldamiseks.
2. Kohtule nähtub tsiviilasja juurde esitatud tõenditest, et esimest korda on hageja pöördunud arsti juurde oma nahaprobleemiga (laigud kaenla all) 03.08.2020 (tlk 2). Antud dokument tõendab seda, et kostja sai hageja probleemist teada 03.08.
4. Kostja on kinnitanud, et medõele 03.08.2020 avaldatu järgselt pandi hageja nahaarsti vastuvõtu järjekorda, mis pidi toimuma 21.10.
5. Samas selgitas kostja, et nahaarsti töölt lahkumine 31.08.2020 ning uue nahaarsti tööle asumine 07.10.2020, millest tekkis vastuvõttudes kuuajane paus, tõi kaasa nahaarsti vastuvõtule soovijate rohkuse. Tööle asunud Lk 5/7 Tsiviilasi nr 2-20-17515 nahaarst hindas järjekorras vastuvõtule soovijaid nende kaebustest ning terviseprobleemide tõsidusest lähtuvalt ning kuna hageja vaevused polnud erakorralist sekkumist vajavad ja ootejärjekorras enne hagejat oli soovijaid palju, siis 21.10.2020 hageja nahaarsti vastuvõtule ei saanud ja tema vastuvõtu aeg lükati 17.12.
6. Hageja on oma viimases vastuses selgitanud, et 17.02.2020 on ta saanud käia nahaarsti vastuvõtul ja talle on määratud ka ravi.
7. Samuti ei ole hageja ümber lükanud asjaolu, et vahepealsel ajal on ta külastanud perearsti. 19.11.2020 (haigusjuht XXX (tlk 24), kurtis hageja perearstile muuhulgas kaenlaaluse naha sügelust, millel nähtavat löövet polnud. Perearst nähes, et hagejal on aeg nahaarsti vastuvõtule, pidas põhjendatuks määrata nahakaebustega seonduvalt hagejale leevenduseks oliiviõlikreemi ja saialillesalvi ning jättis edasise ravi nahaarsti, kui eriarsti otsustada.
8. 17.12.2020 (tlk 25) toimunud nahaarsti vastuvõtul diagnoositi hagejal värviline XXX ja XXX. Nahaarsti objektiivse leiu kirjelduse kohaselt olid hagejal vasakul pool rindkerel ja kaelal helepruunid, kerge ketendusega laigud ning kaenlaalustes kerge pigmentatsioon. Haiguse teadulikust kirjeldusest nähtuvalt ei tekita XXX patsiendile sügelust, seega ei ole tõendatud, et hagejal on kaenlaaluste laikudega kaasnenud sügelust pidada usutavaks ja sügelus võis olla põhjustatud ka millestki muust.
9. Kohus nõustub kostjaga, et hageja ei ole väitnud ega tõendanud, et kostja poolt tervishoiuteenuse osutamiseks kulunud aeg oli oluliselt pikem, kui seda oleks olnud samasuguse raviteenuse saamisel vabaduses. Ka Euroopa Inimõiguste Kohus on leidnud, et Euroopa Inimõiguste ja Põhivabaduste kaitse Konventsiooni artiklit 3 ei saa tõlgendada nii, et see tagab kinnipeetavale õiguse samalaadsele meditsiinilisele teenindusele kui parimates tsiviilhaiglates. EIK-i hinnangul tuleb kinnipeetavatele tagada adekvaatne ravi. Mõiste „adekvaatne“ ravi sisustamisel on kohus pidanud arvestatavaks asjaolu, et vanglasüsteemis tervishoiuteenuste osutamise võimalused on piiratumad kui tsiviilhaiglates.
10. Kohus on seisukohal, et hagejale nahaarsti võimaldamist 4 kuu jooksul saab pidada adekvaatseks ravi osutamiseks arvestades seejuures asjaolu, et perearsti poolt on hagejale vahepealsel ajal võimaldatud kasutada saialillesalvi ja oliiviõlikreemi nahaprobleemide leevendamiseks. Ka vabaduses nahaarstile pääsemiseks peavad isikud ootama sarnastes järjekordades.
11. Eelnevast tulenevalt on kohus seisukohal, et kostja ei ole rikkunud oma kohustusi tervishoiuteenuse osutamisel. Seega jätab kohus hagi rahuldamata. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
12. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 173 lõike 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. TsMS § 173 lg 4 sätestab, et menetluskulude jaotuses näeb kohus ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma, välja arvatud kulude rahalise suuruse.
13. TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna kohus jättis hagi rahuldamata täies ulatuses, siis tuleb menetluskulud jätta hageja kanda. Kostja ei ole esitanud menetluskulude nimekirja, millest tuleneb, et kindlaksmääratavaid menetluskulusid ei ole. Eeltoodust tulenevalt jätab kohus menetluskulude suuruse kindlaks määramata. /allkirjastatud digitaalselt/ kohtunik Lk 6/7 Tsiviilasi nr 2-20-17515 Lk 7/7