Obsah (15)

§ 306§ 68§ 75§ 293§ 38§ 34§ 74§ 146§ 152§ 288§ 37§ 66§ 71§ 175§ 180

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Viru Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 07. juulil 2020 Jõhvi kohtumajas Kriminaalasja number 1-20-1578 (19740000110) Kohtunik Inna Kirsipuu Kohtuistungi sekre

§ 306

, § 309 lg 1, 3, § 311, § 312, § 313, § 315, § 318 lg 1, § 319 lg 1, 2, kohus O T S U S T A S: Vladimir Kahhanovitš süüdi tunnistada KarS § 318 lg 1 (enne 01.07.2019 kehtinud KarS redaktsioonis KarS § 318) järgi. 1 / 15 Mõista karistuseks 10 (kümme) kuud vangistust. KarS § 65 lg 2 ja § 64 lg 1 alusel liita mõistetud vangistus Viru Maakohtu 22.02.2017 otsusega mõistetud ärakandmata osa, s.o 5 kuud 10 päeva, võrra ning mõista Vladimir Kahhanovitšile liitkaristuseks 1 (üks) aasta 3 (kolm) kuud 10 (kümme) päeva vangistust. Karistuse kandmise alguseks lugeda 07.07.2020 Rahuldada kaitsja vandeadvokaadi abi Irina Gromtsevi taotlus ja määrata tema poolt Vladimir Kahhanovitšile osutatud riigi õigusabi tasu suuruseks kohtulikus menetluses osalemise eest 524,40 eurot (s.h kohtulikus kriminaalmenetluses osalemise eest 437 eurot, käibemaks 87,40 eurot) Vladimir Kahhanovitš’ilt mõista riigi tuludesse välja menetluskulud: - 108 eurot kaitsjatasu määratud korras kohtueelses menetluses, - 945,60 eurot (421,20 eurot eelmenetluses ja 524,40 eurot kohtulikul arutamisel) kaitsjatasu kohtumenetluses määratud korras osutatud õigusabi eest, - 876 eurot sundraha. Menetluskulud summas 1929,60 eurot Vladimir Kahhanovitšil tasuda 1 aasta jooksul alates käesoleva kohtuotsuse jõustumisest Maksu- ja Tolliameti arveldusarvele: SEB pangas nr EE351010052031000004 Swedbank nr EE502200221014193355 Luminor pangas nr EE401700017002872300 Maksekorraldusele märkida viitenumber 99920700025971 ning selgitus „Vladimir Kahhanovitš 1-20-1578 kriminaalmenetluse kulud“. Kui rahalised nõuded pole täies ulatuses tähtaegselt tasutud suunatakse nõuded täitemenetluse läbiviimiseks kohtutäiturile täitemenetluse seadustikus sätestatud korras. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsiooni Tartu Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul alates päevast, mil kohtuotsus on kohtukantseleis tutvumiseks kätte saadav. Apellatsiooni kasutamise soovist tuleb teatada kohtule kirjalikult 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse või selle lõpposa kuulutamisest ehk hiljemalt 14.07.2020 Kohtuotsuse terviktekst on kohtu kantseleis kättesaadav alates 07.07.2020 Kohtuotsus jõustub 15-päevase tähtaja jooksul alates kohtuotsuse tervikteksti kättesaadavusest ehk 23.07.2020 juhul, kui ükski menetluspool ei esitanud apellatsiooni kohtuotsuse peale. Süüdistus Vladimir Kahhanovitš on antud kohtu alla ja teda süüdistatakse selles, et tema 09.05.2018. a ajavahemikul kell 10.50 kuni kell 11.05 Jõhvi linnas Ülesõidu 1 asuvas Viru Vangla P-hoone kabinetis nr 379 kriminaalasjas nr 18922700044 kannatanuna ülekuulamisel, olles tutvunud kannatanu õiguste ja kohustustega kriminaalmenetluses ning hoiatatud

§ 68lg 2 kohaselt vastutusest ütluste andmisest seadusliku aluseta keeldumise eest Kar

S § 318 järgi, keeldus kannatanuna kriminaalmenetluses seadusliku 2 / 15 aluseta ütluste andmisest, vaikides ütluste andmisel sihilikult talle teadaolevatest asjaoludest talle 28.03.

1. a kella 07.51 ajal hematoomi ja parema silma ca 5cm turse tekitamise asjaolude kohta. Vladimir Kahhanovitš 09.05.
2. a ütluste kohaselt: „Mul on kõigest ükskõik, ma ei taha millestki rääkida. Minul mitte kellegi vastu mittemingisuguseid pretensioone ei ole. Ma ei ole üldse mingi kannatanu. Mul on ükskõik sellest, kui mind ennast võidakse vastutusele võtta. Ma ei hakka ühtegi protokolli allkirjastama ja midagi kirjutama, sest mul ei ole mitte midagi öelda.“ Eelpool kirjeldatud ütluste andmisest seadusliku aluseta keeldumise asjaolud olid Vladimir Kahhanovitšile teada, sh vastutus nimetatud käitumise eest, ning ta eesmärgiks oli nende realiseerimine. Kuivõrd tegemist oli tema eesmärgiga, on tuvastatud Vladimir Kahhanovitši käitumises koosseisu objektiivsete tunnuste suhtes kavatsetus. Seega, Vladimir Kahhanovitš, kriminaalmenetluses kannatanuna seadusliku aluseta ütluste andmisest keeldumisega, pani toime KarS § 318 lg 1 sätestatud kuriteo. Kohtu tuvastatud asjaolud ja põhjendused Antud kriminaalasjas kohtuotsuse tegemise algul peab kohus vajalikuks teha menetlusosalistele selgeks, milles seisneb KarS § 318 lg 1 järgi ettenähtud kuriteokoosseis ja sellest tulenevalt selgitada, millised faktilised asjaolud peab kohus tuvastama ( või nende esinemist ümber lükkama) süüdi- või õigeksmõistva kohtuotsuse tegemiseks. KarS § 318 lg 1 näeb ette vastutuse kriminaalmenetluses kannatanuna seadusliku aluseta ütluste andmisest keeldumise eest. Seega peab kohus kontrollima ja tuvastama: - kas Vladimir Kahhanovitš oli kannatanu staatuses ja konkreetses kriminaalmenetluses; - kas ta keeldus ütluste andmisest menetlejale ehk milline oli süüdistatava tegu ja kas seda võib käsitleda ütluste andmisest keeldumisena KarS § 318 lg 1 mõttes; - kui viimasele küsimusele on vastus jaatav, kas keeldumine oli alusetu, ehk kas süüdistataval esines või ei esinenud seadusest tulenev alus keelduda ütluste andmisest. Süüdistatav ei tunnistanud ennast süüdi. Kaitsja küsimustele vastas ta ristküsitluses järgmiselt. Ta selgitas, et ta oli toimetatud menetleja tuppa( väidetava teo aja ja koha suhtes puudub vaidlus – kohtu märkus), kus menetleja esitles ennast ja ütles talle, et ta on kannatanu ja menetleja soovib teda ülekuulata kannatanuna seoses juhtumiga, mis toimus kambrikaaslasega – A. S.. Uurija pakkus allkirjastada paberile, mis tähendas, et ta kuulab teda kannatanuna üle. Süüdistatav ei andnud allkirja, sest ei tundnud ennast kannatanuna ja ütles sellest uurijale. Ta küsis, „kas te soovite teada saada, kuidas tekkis minu hematoom kulmul?“ . Ta selgitas uurijale asjast, aga uurija ütles, et see ei ole võimalik. Süüdistatav vastas, et tal ei ole midagi lisada ja siis räägib kohtus. Uurija ei selgitanud talle tema õigusi. Uurija ei pakkunud talle lugeda õigusi paberil vene keeles. Uurija küsis, et süüdistatavale ei ole kellegi vastu pretensioone ja et sel juhul süüdistatav vastutab selle eest. Süüdistatav ei keeldunud ütluste andmisest tema arvates. Uurija ei küsinud tema käest, kas ta keeldub ütluste andmisest, samuti ei selgitanud, millal oleks tal võimalik keelduda ütluste andmisest. 3 / 15 Pärast seda luges uurija süüdistatavale, mis oli kirja pandud protokollile. Süüdistatav ütles selle peale, et kirjapandu on kuidagi teisiti sõnastatud, mõte oli muu ja ta ei hakka allkirjastama. Valvur oli ootamas juba ja ta väljus toast. Süüdistatav avaldas kaitsja küsimusele, et just tema ise oli agressor S. juhtumis, mitte S., seetõttu ei olnud ta kannatanu. Süüdistatav leiab, et tegelikult ta andis ütlusi uurijale. Kui ta ei tahaks anda ütlusi, siis ei läheks ta uurija tuppa. Süüdistatav ei teadnud oma õigusi. Ta palus kaitsjat ülekuulamisele, aga uurija vastas, et see ei ole kohustuslik. Prokuröri küsimustele vastates selgitas süüdistatav järgmist: Süüdistatav tunnistas, et tema teadaolevalt on kriminaalmenetluse eesmärk selgitada välja tõde ja kannatanu kohustuseks ilmuda menetleja juurde ja osaleda protsessis. Kui ta saabus uurija juurde ja uurija pöördus tema poole, oli kohal ka tõlk Juta Jalonen, suhtlemine toimus tõlgi vahendusel. Kui uurija pakkus allkirjastada paberile, siis tõlk ütles, et antud paber on see, et hakatakse ülekuulama kannatanuna, aga paberi sisu tõlk ei avaldanud. See paber ei olnud suur, A4 formaadist poolik, ja vist eesti keeles. Ta ei küsinud, miks ta peab sellele paberile allkirjastama. Ta ei küsinud, kas talle selgitatakse tema õigusi kannatanuna. Prokuröri poolt kolmel korral korratud küsimusele, kas ta taotles protokollile märkuste tegemist, ei vastanud süüdistatav otseselt, vaid kordas juba öeldut, et „ talle ei andnud seda“, “talle ei sobinud see“, „ sõnu on valesti interpreteeritud“. Lõpuks vastas süüdistatav prokuröri küsimusele, et ta ei taotlenud seda, olukord oli pingeline, sest uurija ei tahtnud tema argumente kuulata. Vastates prokuröri küsimusele, miks ta üldse hakkas esitama uurijale oma argumente, ei osanud süüdistatav selgitada, miks ta hakkas seda tegema, kui kannatanu õigusi ei olnud talle tutvustatud-selgitatud. Süüdistatav avaldas, et uurija ei teadnud, mis teha, kui ta hakkas uurijaga rääkima. Uurija oli seisundis, et vestlus toimus kõrgendatud toonil. Süüdistatav ei teadnud, et algul selgitatakse õigused isikule ja siis ta annab ütlusi. Menetlustoiming lõppes uurija karjetega. Kui süüdistatav saabus uurija juurde, ütles ta valvurile, et oota siin, sest kaua aega ei lähe ja valvur ootaski. Enne minekut menetlustuppa ta ei teadnud, mis küsimuses on uurija juurde kutsutud. Uurija ja tõlk on fabritseerinud tõendeid ja valetanud protokollis, ta on kindel. Ta ei esitanud selle kohta kaebusi ega pöördunud kuhugi, sest ei arvanud, et see on nii tõsine, see olukord, justkui ta keelduks ütluste andmisest. Ütlustest on võimalik välja lugeda süüdistatava positsiooni, mille sisu on kokkuvõtlikult järgmine. Kohus sai aru süüdistatava positsioonist järgmiselt. Süüdistatav oli kutsutud uurija juurde ja sai teada, et uurija soovib ülekuulata teda kannatanuna juhtumis, mis toimus tema kambrikaaslase A. S.. Süüdistatav ise ei arvanud, et ta oleks kannatanu. Ta soovis kohe selgitada uurijale, et ta ei pea ennast kannatanuks. Talle ei selgitanud keegi tema õigusi kannatanuna ja ta ise nende kohta ei küsinud. Ta selgitas uurijale, kuidas tekkis tema näole hematoom ja leiab, et sellega on ütluste andmine täidetud. Talle etteloetud sõnad protokollis olid valed, protokolli sisu on fabritseeritud uurija ja tõlgi poolt. Ta ei andnud seetõttu sellele allkirja. Kuid see ei tähenda, et ta oleks keeldunud ütluste andmisest. Kohus on jälginud süüdistatava ristküsitlust vahetult ja leiab, et süüdistatava ütlused ei ole kohati loogilised ja usutavad ja seda olulistes momentides. Ebaloogilisust on küllaltki palju, nii et kohtul tekkis süüdistatava ristküsitluse tulemina veendumus, et süüdistatava ütlustesse tuleb suhtuda kriitiliselt. Ristküsitlusel ütlusi andva isiku jälgimine kohtuistungil annab kohtule ainet ja abi hinnata isiku käitumist, vastuseid, korduvväiteid, 4 / 15 repliike ja selle alusel kujundada seisukohta, kas ütlusi andev isik on kohtu ees siiras, käitub ausalt, püüdes oma õigusi kaitsta. Ei ole loogiline ja eluliselt usutav süüdistatava väide, et tema menetlustuppa saabumisel pärast seda, kui uurija tutvustas ennast ja ütles, et soovib ülekuulata isikut kannatanuna, jättis uurija tutvustamata-selgitamata kannatanust isikule tema õigused ja kohustused. Peale isikuandmete väljaselgitamist on menetlejale, olgu selleks uurija, prokurör või kohus, õiguste ja kohustuste selgitamine-tutvustamine menetlustoimingu kohustuslik tähtis osa.

§ 68

lg 1 järgi ( tunnistaja ülekuulamine, mille järgi kulatakse üle ka kannatanu) esimene menetleja ülesanne selgitada õigusi ja kohustusi ja õigust kirjutada ütlusi omakäeliselt.

§ 75

lg 2 kohaselt, pärast seda, kui lg 1 alusel on küsitud kahtlustatavast isiku ankeetandmed, selgitatakse talle õigus keelduda ütluste andmisest ja et ütlusi võib kasutada tema vastu, sama süüdistatava ülekuulamisel rakendamisel

§ 293

lg 2 alusel.

§ 38

lg 4 kohaselt tuli konkreetse kannatanu puhul talle selgitada kannatanu üldõigused, mis on näidatud

§ 38

kataloogina, samuti tsiviilhagi esitamisega seonduvat ning riigi õigusabi saamise tingimusi ja korda. Ka praktilisest küljest ei ole see menetlustoimingu osa koormav, et menetlejal oleks soov või vajadus jätta see osa täitmata. Kohtule ei ole nähtav ükski mõistlik põhjus, miks peaks uurija ennast tutvustama, selgitama, et soovib isikut ülekuulata kannatanuna, ja siis loobuma ootamatult menetlustoimingu tavalisest käigust ja jätma õigused tutvustamata-selgitamata. Ka süüdistatav ise ei osanud kohtule mõistlikult selgitada, mis oli või võis olla see takistus või menetlustoimingu algul tekkinud objektiivne probleem, et uurija ei saanud jätkata menetlustoiminguga vastavalt menetusõigusele ja miks süüdistatav pidi esinema ja kohe hakkama selgitama, kust tekkis tema näole hematoom. Süüdistatava ütluste ebaloogilisus ja eluline ebausutavus õiguste tutvustamise-selgitamise osas on tegelikult kontrollitav teise tõendi kaudu. Nimelt, kohtuistungil avaldas süüdistatav algul, et A. S. süüdistusasjas, kus ta oli ülekuulatud kannatanuna, tutvustas kohus talle õigusi ja kohustusi kannatanuna, aga ta ei sooviinud allkirja paberile anda, kuna ta ei ole mingi kannatanu. Talle öeldi, et „Volodja, kirjuta alla ja siis kohus otsustab, kes on kannatanu kes mitte“. Ta allkirjastas paberile. Edasi avaldas süüdistatav, et ta ei mäleta, et kohus oleks talle õigusi selgitanud ja seda, kas on õigust keelduda ütluste andmisest. Lõpuks, vastates prokuröri küsimusele, kas ta hakkas kohtuistungil ütlusi andma pärast õiguste selgitamist, vastas süüdistatav, et talle ei olnud õigused selgitatud. Ta andis allkirja paberile, et mitte venitada kohtuistungit. Süüdistatava ütluste dünaamika on 21.05.2020 kohtuistungi protokollipõhiselt jälgitavad. Seega ristküsitluse käigus pakkus süüdistatav kolm varianti- õigusi tutvustati, ei mäleta, et oleks tutvustatud ja ei tutvustanud. Käesoleval kohtuistungil oli uuritud vahetult A. S. süüdistusasja 08.07.2019 kohtuistungi protokoll (kriminaalasja materjalide lk 8), millest nähtub, et kannatanu Kahhanovitšile on õigused selgitatud vastavalt

§ 38

sätestatule ( õigused olid kannatanutele arusaadavad) ja kohus hoiatas kannatanut vale ütluste andmise ja ütluste andmisest keeldumise kohta, et selle eest on ette nähtud kriminaalvastutus. Selle kohta pidi kannatanu seaduse alusel andma allkirja, millest ta keeldus kohtuistungil. Kohus kuulutas vaheaega selleks, et prokurör saaks selgitada kannatanule, milline on kannatanu roll üldmenetluses. Pärast vaheaega tuli kohus kohtusaali ja kannatanu kinnitas allkirjaga, et ta on hoiatatud. Analüüsides süüdistatava ütlusi käesoleval kohtuistungil ja S. süüdistusasja kohtuistungi protokollis fikseeritut, peab kohus tõdema, et süüdistatav Kahhanovitš käsitleb faktilisi asjaolusid meelevaldselt ja lähtudes huvist, mis tundub talle küsimuse esitamise hetkel endale kasulik olevat. Kohtuistungi protokoll jõustunud kohtuasjas on menetlusdokument, mille usaldusväärsuses ja täpsuses ei ole kohtul ühtki alust kahelda. Vaatamata sellele peab süüdistatav võimalikuks käesoleva kohtuasja kohtuistungil moonutada asjaolusid ja esitleda neid sellistena, kuidas talle tema seisukoha järgi meeldib. 5 / 15 Ei ole eluliselt usutavad süüdistatava väited, et uurija ja tõlk fabritseerisid ülekuulamisprotokolli ja panid sinna kirja väljendeid ja sõnu, mida ta tegelikult ei ole öelnud ja tema tegelikult öeldu oli hoopis muu tähendusega. Kaitsja ega süüdistatav ei osanud kohtule esitada ühtki mõistlikku argumenti, miks peaks uurija fabritseerima, seda enam tõlk selles osalema, ülekuulamisprotokolli, selle asemel, et fikseerida isiku ütlusi tõlgi kaudu, kui isik on vastavalt seadusele menetlustoimingule allutatud ja sellele ka allub. Siinjuures peab kohus vajalikuks selgitada süüdistatavale järgmist. Kohus märgib, et

§ 38

lg 2 p 2 kohaselt on kannatanu kohustatud osalema menetlustoimingus ning alluma uurimisasutuse korraldustele. Kohus märgib sedagi, et sama kohustus on menetluses ka süüdistataval ja kahtlustataval –

§ 34

lg 3 p 2, mille staatuses on Vladimir Kahhanovitš enne 09.05.2018 kannatanuna ülekuulamist korduvalt olnud. Seega, ei ole Vladimir Kahhanovitš isik, kellel ei ole kriminaalmenetluslikku kogemust, seda eriti ülekuulatava isiku menetlustoimingule allumise kohustuse osas. Nimetatud normist tuleneb, et isik ei saa ise määrata menetlustoimingu kulgu (näiteks kes millal võtab sõna), vaid allub menetluslikule distsipliinile ja täidab menetleja korraldusi. See kohustus, alluda korraldustele, seda ka menetlustoimingu läbiviimisel, oli Kahhanovitšile ammu teada seoses kahtlustatava süüdistatava staatusega (varasemalt süüdistatava staatuses olnud vähemalt kolmel korral). Menetluslikule distsipliinile mitteallumine (näiteks isiku sekkumine protseduuri küsimusega uurijale, „kas te tahate teada, kust hematoom tekkis“) ei tähenda, et ülekuulamisprotokoll on fabritseeritud, sest seadus ei näe ette, et ülekuulamisprotokolli tuleb kanda kõiki isiku väljendeid.

§ 74

alusel tuleb tunnistaja ülekuulamisprotokolli (samad reeglid kehtivad ka kannatanu ülekuulamisprotokollile) kanda andmed; isiku ankeetandmed, mis suhted on kahtlustatavaga ja siis isiku ütlused. Kohus märgib, et juba selline kannete kataloog näitab, et isik osaleb menetlustoimingus, alludes teatud korrale. Eluliselt ei ole kohtule usutav süüdistatava väide, et menetlustoimingu lõpus karjus menetleja midagi, kusjuures karjete sisu ta ei mäleta, ja sellega see toiming lõppes ja süüdistatav suundus menetlustoast välja. Kohus märgib, et sellist väidet ei saa võtta tõsiselt. Süüdistatav püüab näidata, et ta ei keeldunud ütluste andmisest, vaid menetlustoiming ei olnud võimalik uurija käitumise pärast. Kohus ei näe ühtki tõsiseltvõetavat põhjust, miks uurija peaks süüdistatava kirjeldatud viisil käituma, hakkama menetlustoimingule kutsutud isiku peale karjuma ja seda veel tõlgi juuresolekul, kes pidi menetlustoimingul öeldut tõlkima. Nagu nähtub ülaltoodust, et tekita süüdistatava ütlused menetlustoimingu alguse, selle kulgu ja lõpu kohta usaldust süüdistatava kui tõendi allika osas. Kohus leiab, et tema ütlused on läbinisti tingitud isiku soovist vabaneda vastutusest ütluste andmisest keeldumise eest. Lähtudes sellest, suhtub kohus süüdistatava ütlustesse kriitiliselt ja kontrollib tema ütlusi teiste tõendite kaudu. Süüdistuse poolt on kohtule esitatud süütõendina kannatanu Kahhanovitši kohtueelses menetluses 09.05.2018 koostatud ülekuulamisprotokoll. Tõendist nähtub selgelt, et ülekuulamise ajaks oli juba alustatud kriminaalmenetlus (kohtueelse menetluse number on protokollis fikseeritud - 18922700044) ja Kahhanovitš oli kaasatud menetlusse kannatanuna ja uurija soovis allutada teda menetlustoimingule ülekuulamisele. 6 / 15 Kohus leiab, et ülekuulamisprotokolli koostamisel on lähtutud

§ 146

lg 2, milles kohaselt kantakse protokolli sissejuhatavasse ossa isiku andmed, menetleja andmed, toimingusse kaasatud isiku andmed (näiteks tõlk), toimingu algus, isiku menetlusseisund ja muud andmed. Samuti on järgitud

§ 146

lg 4 ja 152 lg 5 sätet, et isikule õiguste selgitamise kohta võetakse allkiri, kui isik keeldub allkirja andmast ja selle põhjuste selgitamast, tehakse protokollis keeldumise märge, mille kinnitab uurimisasutuse ametnik. Vastav märge on protokolli ametniku poolt kantud: „ Vladimir Kahhanovitš keeldus allkirjastamast kannatanu õigusi ja kohustusi, samuti protokolli, põhjendades sellega, et ta ei ole kannatanu“. Kohus leiab, et menetleja tegutses menetluslikult vastavalt seadusele.

§ 146

lg 5 p 1 näeb ette, et protokolli põhiossa kantakse menetlustoimingu käik ja tulemused tõendamiseks vajaliku üksikasjalikkusega, järgides seaduses ettenähtud lisanõudeid teatud toimingutele. Ka see nõus on vastavalt ülekuulamisprotokollile täidetud. Menetleja poolt on protokollis kajastatud isiku seisukoht, et ta ei ole kannatanu tema arvates ja ka see, et isikule ei ole millestki rääkida, pretensioone ei ole kellelegi, talle on ükskõik, et võidakse vastutusele võtta., tal ei ole midagi öelda. Toimingus osales tõlk Juta Jalonen, kes andis protokollile allkirja, samuti menetleja andis allkirja,

§ 152

lg 4 kohaselt.

§ 152

lg 1 ja 2 kohaselt tutvustatakse protokolli sisu menetlustoimingule allutatud isikule. Selles osas vaidlust ei ole, nimetatud nõue oli täidetud, mida kinnitas süüdistatav kohtuistungil, väites, et protokolli oli pandud sõnad, mis oli fabritseeritud tõlgi ja menetleja poolt, ta ütles menetlejale, et kirjapandu ei ole õige, kuid ei taotlenud protokollile märkuste tegemist. Seega, 09.05.2018 ülekuulamisprotokolli puhul on tegemist dokumendiga, mis vastab

§ 146ja 152 nõuetele.

Dokumendi uurimisel ei ole kohus tuvastanud menetlusõiguse olulist rikkumist. Samas peab nõustuma kaitsjaga, et dokumendi põhiselt ei saa kontrollida ja veenduda näiteks selles, mis viisil olid õigused tutvustatud-selgitatud, kas piisavalt tõhusalt, kas isik on sellest aru saanud, kas tema sõnad ja väljendid olid õigesti tõlgendatud ja vastavalt nende tähendusele protokolli kantud. Selleks, et kontrollida protokolli koostamise asjaolusid, on võimalus ülekuulata protokolli koostaja ristküsitluses, mida taotles prokurör. Kohtupraktikas on pikema aja kestel aktsepteeritud menetleja ülekuulamine menetlustoimingu protokolli koostamise asjaolude kontrollimiseks ( Riigikohtu 09.09.2008 lahend 3-1-1-47-08). Võimalik ka allutada kohtus ristküsitlusele menetlustoimingus osalenud isikut, kelleks on tõlk, eesmärgiga kontrollida ülekuulamisprotokolli koostamise asjaolusid, mida algul on kaitse pool küll taotlenud, kuid viimasel hetkel loobunud tõlk Juta Jaloneni ülekuulamise taotlusest. Prokurör esitas süütõendina A. S. süüasjas kohtueelset uurimist teostanud ametniku, M. L.e, ütlused. Tunnistaja L. selgitas, et ta oli uurija kriminaalasjas, mille esemeks oli kehalise väärkohtlemise juhtum, kus üks kinnipeetav, A. S., ründas kannatanu Kahhanovitšit. Kahhanovitši kannatanuna ülekuulamise päevaks oli kriminaalmenetlus juba alustatud ja mõned menetlustoimingud läbi viidud, nimelt ametniku ülekuulamine ja võimalik, et ka video vaatlus. Kannatanu ülekuulamise päevaks, 09.05.2018, oli tunnistaja, kes oli uurija eelnimetatud kriminaalasjas, veendunud, et Kahhanovitšit rünnati füüsiliselt. Ülekuulamisele oli kutsutud ja kaasatud tõlk J. J.. 7 / 15 Kui Kahhanovitš oli kabinetti toimetatud, selgitas tunnistaja talle kutsumise põhjust, muuhulgas, et ta esineb menetluses kannatanuna. Isik ärritus. Sõna „kannatanu“ oli talle eskaleeriv, ta ei soovinud olla kannatanu. Ta kohe avaldas, et ta ei anna mingeid ütlusi. Tunnistaja püüdis talle selgitada, et niisama keelduda ütluste andmisest ei tohi, et selleks on alused, ilma aluseta võidakse võtta vastutusele. Selle suhtes oli isik ükskõikne, tal on ükskõik, kas võetakse vastutusele või mitte. Korduvalt avaldas isik, et ta ei hakka ka allkirjastama. Tunnistaja rääkis eesti keelt ja tõlk tõlkis isikule vene keelde õiguste tutvustamisel. Tunnistaja koostas ülekuulamisprotokolli, kuhu kandis isiku väljendatud sõnad. Isiku peamised väljendid olid, et ta ei hakka rääkima ja ei anna ühtegi allkirja. Tunnistajale oli kohtuistungil näidatud kannatanu Kahhanovitši ülekuulamisprotokoll (

§ 288

lg 9 alusel), mille peale tunnistaja selgitas, et see ongi sama dokument, mis oli tema poolt koostatud. Käsitsi märkused on tehtud tunnistaja poolt. Trükis on isiku sõnad, mida isik ütles uurija kabinetis. Isik ei andnud ütlusi kuriteosündmuse kohta. Kahhanovitšit ei olnud võimalik allutada edasi menetlustoimingule, sest ta astus kabinetist välja omavoliliselt. Kaitsja küsimusele selgitas tunnistaja, et ta selgitas Kahhanovitšile õigusi kas enne või pärast sõna „kannatanu“, pigem pärast seda. Kui tunnistaja ütles, et isik on kohustatud ütlusi andma, ei saa keelduda, sellele järgneb vastutus, siis ütles isik, et talle on ükskõik ja ta ei ole kannatanu. Tõlk tõlkis. Tunnistaja pakkus isikule õiguste kataloogi kirjalikul viisil vene keeles. Isik ei soovinud teha koostööd ega lugenud isegi õigusi vene keeles, rääkimata allkirjastamisest. Õigused olid isikule selgitatud algul lühidalt suuliselt tõlgi kaudu. Isik ei soovinud kuulata. Isikule oli selgitatud ka kohustus anda ütlusi, et ta ei tohi keelduda ütluste andmisest. Tunnistaja lisas, et vähemalt ülekuulamise ajaks oli tal veendumus, et isikul ei ole ühtki seaduslikku alust keelduda ütluste andmisest. Isikult ei jõudnud ta veel midagi küsida. Menetlustoimingu tulemuseks oligi need paar lauset, et ta ei ole kannatanu ja ei hakka rääkima ja talle on ükskõik, et võetakse vastutusele. Isik astus kabinetist välja. Tunnistaja jaoks oli selline käitumine ülekuulamisel ilmne ütluste andmisest keeldumine. Süüdistatava küsimustele vastates selgitas tunnistaja, et ülekuulamisel ei ole isik selgitanud hematoomi tekkimise põhjuse kohta, vaid ütles, et tal ei ole pretensioone kellegi vastu. Kohtu küsimustele vastates selgitas tunnistaja, et kuna isik pole kordagi öelnud „ keeldun ütlustes andmisest“, ei saanud tunnistaja kirjutada protokolli lihtsalt „ keeldus ütluste andmisest“. Tunnistaja väidab, et tõlgi kaudu püüdis ta kokku panna isiku avaldused, väljendid, mis jäid kõlama kabinetis. Tõlk viibis toimingu juures kogu aeg alates isiku saabumisest ja kuni ta andis allkirja tõlgina ülekuulamisprotokollile. Seega, kaitsja poolt tõstetud kahtlustele 09.05.2018 kannatanu ülekuulamiseprotokolli osas - nimelt: mis viisil olid õigused tutvustatud-selgitatud, kas piisavalt tõhusalt, kas isik on sellest aru saanud, kas tema sõnad ja väljendid olid õigesti tõlgendatud ja vastavalt nende tähendusele protokolli kantud- on saadud konkreetsed ammendavad vastused tunnistaja L.e ristküsitluse käigus. Soovi korral saaks süüdistatav ja kaitsja kontrollida ülekuulamisprotokolli koostamise asjaolusid ka tõlgi ülekuulamisega, millest kaitse pool on loobunud. Tunnistaja L.e ristküsitlusel saadud ütlustega on kinnitatud, et menetlustoimingu alguses alustas menetleja õiguste-kohustuste selgitamise-tutvustamisega, püüdis teha seda suuliselt, selgitada, et kannatanu ei saa keelduda niisama ütluste andmisest, selleks peavad olema alused. Seega menetleja on tegutsenud vastavalt

§ 68lg 1 ja 2.

Tunnistaja 8 / 15 ütlustest ei nähtu, et ta oleks selgitanud või tutvustanud isikule õigust kirjutada ütlusi omakäeliselt ( tõsi küll, selle kohta polnud kohtuistungil küsitud). Samas tunnistaja selgitas, et ta püüdis selgitada õigusi-kohustusi, kuid isik ei soovinud kuulata. Kohus nõustub sellega, et kui menetlustoimingule allutatud isik ei tee menetlejaga koostööd, ei allu menetluslikule distsipliinile, on õiguste-kohustuste selgitamine-tutvustamine raskendatud, ja äärmisel juhul ka võimatu, näiteks, kui isik sekkub sõnavõtuga ega anna menetlejale jätkata toiminguga). Samas selgitas tunnistaja, et ta püüdis anda isikule tutvuda õiguste tekstiga vene keeles, et selle järgselt võiks isik küsimusi esitada ja menetleja saaks täiendavalt selgitada. Kohus leiab, et olukorras, kui kannatanu ei teinud menetlejaga koostööd, on menetleja tegutsenud õiguste-kohustuste selgitamisel-tutvustamisel vastavalt menetlusõigusele ja piisavalt tõhusalt. Õigustest piisav arusaamine on menetleja ja menetlustoimingule allutatud isiku koostöö tulemus. Selleks, et õigustest aru saada piisavalt, tuleb ka isikul olla koostöövalmis, piisavalt tähelepanelik. Juhul, kui isik koostööd ei tee, puudub tal õiguspärane lootus sellele, et hiljem võib ta tugineda enda kaitsmisel asjaolule, et talle ei olnud õigused arusaadavad. Kui isik soovib ennast kaitsta väitega, et tema sõnad menetlejale olid valesti interpreteeritud, peab ta looma kohtule vähemalt võimaluse seda kontrollima. Kannatanu osales menetlustoimingus tõlgi kaudu. 09.05.2018 ülekuulamisprotokoll kantud kannatanu sõnad on sinna kirja pandud tõlgi kaudu. Isik asus väitma kohtuistungil, et ka tõlk on see, kes osales protokolli fabritseerimisel. Kohus ei võtta seda väidet tõsiselt ja jätab selle paljasõnalise väite tähelepanuta. Süüdistatav Kahhanovitši väide, et lisaks uurijale, tõlk osales protokolli fabritseerimisel, on täiesti kinnitamata teiste tõenditega, ja kaitse poolt ei soovinud isegi kontrollida tõlgi osavõtuga seotud asjaolusid kohtuistungil, loobudes tõlgi ristküsitlusest. Tõlgi korrektne osalemine ülekuulamisel on kahtlustest vaba. Tunnistaja kinnitas, et suhtlemine käis ainult tõlgi kaudu ja protokolli on kantud väljendid, mis vastavad nii sõnaliselt kui ka tähenduses tõlgi poolt menetlejale tõlgitud sõnadele. Ei ole ühtki alust järeldusele, et menetleja, saades tõlgilt teada, millest isik räägib, astuks talle tõlgitud teksti moonutama. Vastavalt

§-le 152 lg 4, menetlustoimingu lõpus andis protokollile oma allkirja ka tõlk Juta Jalonen, kinnitades sellega mitte ainult oma osavõttu toimingust, vaid ka sedagi, et tema tõlgitud tekst on protokollis õigesti kirja pandud. Edasine diskussioon, kas isiku sõnad, väljendid on protokolli tähenduse mõttes õigesti kantud, on kohtu arvates perspektiivitu. Kohus leiab, et kannatanu Kahhanovitši 09.05.2018 ülekuulamisprotokolli ja tunnistaja ütlustega on kinnitatud, et ülekuulamise ajaks oli Kahhanovitš kannatanu ja talle kehavigastuse põhjustamise faktis oli alustatud kriminaalmenetlus nr 18922700044. Kohus märgib ka sedagi, et hilisemalt tehtud jõustunud Tartu ringkonnakohtu 02.10.2019 kohtuotsusega on tuvastatud, et kannatanu Kahhanovitšile põhjustas kehavigastuse A. S., mis on tuvastatav videosalvestiselt. Seega tuleb tunnistada, et uurija M. L.e menetluslik taktika – pärast ametniku ülekuulamist ja video vaatlust - kaasata menetlusse ja ülekuulata kannatanuna Vladimir Kahhanovitš, oli ka tegelikult põhjendatud. Uurija allutas Kahhanovitšit kannatanuna menetlustoimingule. 09.05.2018 ülekuulamisprotokolli koostamise asjaolud on kontrollitud tunnistaja L.e ütlustega. Tunnistaja L.e ristküsitlusel saadud ütlused kinnitavad ülekuulamisprotokolli fikseeritut. Kohtul ei ole alust kahelda tunnistaja L.e ütluste usaldusväärsuses. Ütlused on selged, loogilised ja eluliselt usutavad. Kohus, kes on ise professionaalne menetleja kohtumenetluses, võib kinnitada, et tunnistaja L.e seisukohad kohtueelse menetluse 9 / 15 taktikast, kriminaalmenetluse läbiviimise tavadest, menetlusõigusest on mõistlikud ja asjakohased. Ristküsitlusel ei õnnestunud kaitsjal seada tunnistaja ütlusi kahtluse alla. Kõikidele küsimustele olid vastatud selgelt, järjepidevalt ja loogiliselt. Sisuliselt kaitsja küsitlusega oli tunnistaja usaldusväärusele antud veelgi kaalu. Tunnistaja jäi kindlalt oma ütlustele ja vajadusel täpsustas asjaolusid kaitsja küsimusele vastates ja seejuures ei tekkinud ütlustesse vastuolusid. Seega kohus leiab, et faktiliste asjaolude tuvastamisel tugineb kohus tunnistaja L.e ütlustele, aga süüdistatava ütlustele ainult osas, milles süüdistatava ütlused ei ole tunnistaja L. ütlustega vastuolus. Nüüd kohus kontrollib, kas tuvastatud faktiliste asjaolude alusel on võimalik teha järelduse, et süüdistatav Kahhanovitš keeldus 09.05.2018 ülekuulamisel kannatanuna ütluste andmisest. Kriminaalmenetluse seadustikus on kannatanu õigused ja kohustused selgelt määratletud ja ütluste andmine kohustuslikkus on seadusega kinnitatud. Nimelt.

§ 37

lg 3 kohaselt, kohaldatakse menetlustoimingus kannatanule tunnistaja kohta sätestatut, kui seadustikus ei ole ette nähtud teisiti.

§ 66

lg 3 kohaselt, tunnistaja on kohustatud andma ütlusi, kui ütluste andmisest keeldumiseks puudub seaduslik alus

§ 71-73 järgi.

Ütlusi andes on tunnistaja kohustatud rääkima tõtt. Siinjuures juhib kohus kaitsja tähelepanu just sellele regulatsioonile ja märgib, et kaitsja kohtuvaidlustes väljendatud seisukoht ( kui kannatanu väljendab seisukohta, et ta ei ole kannatanu ja see on protokollis, siis tema sõnad on ütlused, sest kannatanu ise otsustab, millest ja kui palju ta räägib menetlejale), on sügavalt ekslik.

§ 37

lg 4 kohaselt, kaasatakse kannatanu menetlusse menetlustoimingule allutamisega või menetleja määrusega. Isiku võib kannatanuna menetlusse kaasata menetluse igas staadiumis. Kannatanu Kahhanovitš oligi menetlusse kaasatud, oli seaduse alusel kohustatud andma ütlusi ja rääkima ainult tõtt. 09.05.2018 ülekuulamisprotokolli ja tunnistaja L. ütlustega on tuvastatud, et tõlgi kaudu väljendas kannatanu uurijale järgmist: „Mul on kõigest ükskõik, ma ei taha millestki rääkida. Minul mitte kellegi vastu mittemingisuguseid pretensioone ei ole. Ma ei ole üldse mingi kannatanu. Mul on ükskõik sellest, kui mind ennast võidakse vastutusele võtta. Ma ei hakka ühtegi protokolli allkirjastama ja midagi kirjutama, sest mul ei ole mitte midagi öelda.“ Tartu Ringkonnakohtu jõustunud 02.10.2019 kohtuotsusega on tuvastatud, et A. S. kasutas Kahhanovitši suhtes vägivalda, põhjustades talle kehavigastuse. Ei ole tuvastatud, et kannatanu Kahhanovitš oleks A. S. poolse vägivalla kasutamise kestel ise vägivaldne S. suhtes. Kohtuotsuses on kirjeldatud videosalvestise alusel tuvastatud faktilised asjaolud, mille kohaselt lõi S. Kahhanovitšit korduvalt käega, mis oli rusika asendis, kannatanu suunas. Kannatanul olid tuvastatud kehavigastused. Seega, oli Vladimir Kahhanovitšil kui kannatanul kohustus anda uurijale 09.05.2018 ülekuulamisel ütlusi, kuidas ja millistel asjaoludel on A. S. kasutanud tema suhtes vägivalda. Kahhanovitš ei andnud selle kohta ütlusi, avaldades, et tal ei ole mitte midagi öelda, ta ei taha millestki rääkida (nimetatud faktiline asjaolu on tõendatud 09.05.2018 kannatanu ülekuulamisprotokolli ja tunnistaja L. ütlustega). 10 / 15 Sellest tulenevalt vastab kohus küsimusele, kas Vladimir Kahhanovitš on keeldunud ütluste andmisest, jaatavalt. Kohus selgitab, et ütluste andmisest keeldumise all tuleb mõista mitte ainult isiku konkreetset väljendit „ma ei anna ütlusi“, „ma keeldun ütluste andmisest“ või muud taolist väljendit. Tahtlik vaikimine isikule teadaolevatest asjaoludest võib olla käsitletav ja käsitletakse ütluste andmisest keeldumisena. Siinjuures tsiteerib kohus seaduse sätet,

§ 68

lg 2, teine lause „Vajaduse korral selgitatakse tunnistajale (seega ka kannatanule – kohtu märkus), et sihilikku vaikimist talle teadaolevatest asjaoludest käsitatakse ütluste andmisest keeldumisena“. Seega, arvestades

§ 68

lg 2 teise lause sisu, ei ole ühtki kahtlust, et vaikides sihilikult talle teadaolevatest asjaoludest, et S. põhjustas talle kehavigastuse, keeldus Vladimir Kahhanovitš kannatanuna menetluses ütluste andmisest. Vaikimise sihilikkusega on kohtu arvates tegemist siis, kui isik manifesteerib ühemõtteliselt menetlejale sõnaliselt või käitumisega, et ta jätab teadaolevatest asjaoludest menetlejale rääkimata ja tõendit, mis tegelikult oleks pidanud tekkima, kui isik oleks ütluste andmise kohustuse täitnud, ei tekki. Just selline oli Vladimir Kahhanovitši sõnaline väljendamine ja käitumine menetlustoimingu, kannatanu ülekuulamise, kestel. Järgmisena analüüsib kohus, kas Vladimir Kahhanovitšil esines 09.05.2018 ülekuulamisel seaduslik alus ütluste andmisest keeldumiseks. Süüdistatav väidab, et ta oli ise agressiivne A. S. suhtes. Kaitse teeb sellest järelduse, et sel juhul oli süüdistataval õigus keelduda ütluste andmisest, sest sel juhul oleks ta pidanud andma ütlusi enda vastu, ehk keeldumise aluseks on

§ 71lg 2 p 1 – ütlused võivad kuriteo toimepanemises süüdistada teda ennast.

Sellele argumendile vastab kohus järgmiselt. Ringkonnakohtu kohtuotsuses tlk 26 pöördel selle p 9.6 sedastas kohus, et vaidlust ei ole asjaolus, et kambriukse avamisel Kahhanovitš ründas selja tagant kambrist tema ees väljuvat S.t. Ilmselt sellist asjaolu peabki süüdistatav Kahhanovitš aluseks, millel oleks tal õigust keelduda ütluste andmisest, sest sel juhul oleks ta pidanud tunnistama rünnet, ehk rääkida enda vastu. Otsuse punktis 9.9 on kirjeldatud, millised faktilised asjaolud on tuvastatavad salvestise alusel. Sündmus, kannatanu peksmine, leidis aset kambris ja selle käigus ei ole esinenud ühtki faktilist asjaolu, mis viitaks Kahhanovitši agressiivsusele, et tema oleks ründaja. Vastupidi, ringkonnakohtu otsusega on tuvastatud p 9.10: „ Kahtlustusteta võib väita, et A. S. ründas V. Kahhanovitšit, luuest talle korduvalt rusikatega pähe, ning lisaks põlvega näkku ja tegi veel ühe löögi rindkeresse.“ Otsuse punktis 9.12 tuvastas ringkonnakohus, et Kahhanovitšil avastatud kehavigastus - parema silma hematoom ja turse – on tekkinud S. vägivallateo tagajärjeks. Seega, ei ole S. vägivallateole eelnevalt ega selle kestel, nagu on ringkonnakohtu otsusega tuvastatud, teinud kannatanu Kahhanovitš midagi, mida saaks pidada agressiooniks teise isiku suhtes. Asjaolu, et Kahhanovitš ründas S.t siis, kui mõlemad kinnipeetavad olid valvuri saatel kambrist väljumas, ei oma tähtsust, sest see fakt leidis aset pärast seda, kui S. vägivallategu oli juba lõpule viidud ja asjasse sekkus valvur. Järelikult, Kahhanovitšil oli õigus keelduda ütlustes andmisest enda vastu

§ 71lg 2 p 1 alusel fakti kohta, et ta ründas S.t kambrist väljumisel.

Kuid tal ei olnud ühtegi seaduslikku alust keelduda ütluste andmisest S. vägivallateo kohta, mis leidis enne seda, nimelt kambris viibimise ajal. 09.05.2018 ülekuulamisprotokolli, tunnistaja L. ütluste ja arvestades Tartu Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolusid A. S. süüdistusasjas, leiab kohus tõendatuks, et 09.05.2018 ülekuulamisel, mis toimus Viru Vanglas, olles kannatanu kriminaalasjas 11 / 15 18922700044, mille raames uuriti Vladimir Kahhanovitšile kehavigastuse põhjustamise asjaolusid KarS § 121 lg 1 järgi, kellele selgitati kannatanu õigusi vastavalt

§ 38

sätestatule ja kohustust andma ütlusi keeldus Vladimir Kahhanovitš ütluste andmisest seadusliku aluseta, vaikides ütluste andmisel sihilikult talle teadaolevatest asjaoludest talle 28.03.

1. a kella 07.51 ajal hematoomi ja parema silma ca 5cm turse tekitamise asjaolude kohta, avaldades menetlejale, et „Mul on kõigest ükskõik, ma ei taha millestki rääkida. Minul mitte kellegi vastu mittemingisuguseid pretensioone ei ole. Ma ei ole üldse mingi kannatanu. Mul on ükskõik sellest, kui mind ennast võidakse vastutusele võtta. Ma ei hakka ühtegi protokolli allkirjastama ja midagi kirjutama, sest mul ei ole mitte midagi öelda.“ Kohus leiab, et seadusliku aluseta ütluste andmisest keeldunud isik vastutab KarS § 318 lg 1 alusel juhul, kui tema ülekuulamisel on järgitud menetlusõigust vähemalt olulistes momentides sellisel viisil, et menetlusõiguse kohaldamisel ei osuta isikule survet ega aseta olukorda, kui tal ei ole muud valikut, kui tahtest või tahtmata rikkuda kohustust anda ütlusi. Uurides 09.05.2018 ülekuulamisprotokolli, kontrollides nimetatud menetlusdokumenti tunnistaja L.e ütlustega ja arvestades osaliselt süüdistatav Kahhanovtši ütlusi, leiab kohus, et 09.05.2018 menetlustoimingu rakendamisel ja Vladimir Kahhanovtši menetlustoimingule allutamisel ei esinenud ühtki asjaolu ja menetlusõiguse rikkumist, mis võiks seada ausa menetluse kahtluse alla. Kohus on tõendite analüüsimisel näidatud, kuidas pidi tegutsema menetleja ja kannatanu vastavalt seadusele ja kuidas nad käitusid menetlustoimingus. Tahtlus Kohus leiab, et süüdistatav tegutses kuriteo toimepanemisel otsese tahtlusega KarS õ 16 lg 3 mõttes. Süüdistatav teadis, et jääb vaikima A. S. poolt tema suhtes toimepandud kehalisest väärkohtlemisest ehk keeldub ütluste andmisest kuriteo kohta, seega ta teadis, et teostab süüteokoosseisule vastava asjaolu. Süüdistatav tahtiski vaikida tema suhtes toimepandud kuriteo toimepanemisest. Sellele osutab isiku sihipärane ja järjepidev vaikimine kuriteost menetlustoimingu kestel ja isiku omavoliline lahkumine menetlustoimingi läbiviimise kohast. Isiku tahtluse kohta annab täiendava informatsiooni ja omab abistavat tähendust isiku hilisem käitumine kriminaalmenetluses. A. S. süüdistusasja kohtulikul arutamisel läks Vladimir Kahhanovitš selleni, et hakkas andma kohtuistungil kannatanuna ütlusi, mis ei vastanud tegelikkusele, ja mis olid hiljem ringkonnakohtuotsusega lõplikult ümber lükatud. Seega, süüdistatava poolt on täidetud KarS § 318 lg 1 järgi ettenähtud kuriteokoosseisu objektiivsed ja subjektiivsed tunnused. Kohus tuleb järeldusele, et kohtuliku arutamise tulemina on usaldusväärselt tõendatud Vladimir Kahhanovitši poolt KarS § 318 lg 1 järgi ettenähtud kuriteo toimepanemine kriminaalmenetluses kannatanuna seadusliku aluseta ütluste andmisest keeldumine. Õigusvastasust välistavaid asjaolusid KarS 2 peatüki
2. jao mõttes ei ole kohus tuvastanud. Samuti ei ole tuvastatud süüd välistavaid asjaolusid KarS
3. peatüki
4. jao mõttes. Vladimir Kahhanovitš on kuriteo toimepanemises süüdi, sest ta on süüvõimeline (KarS § 32). Ta on süüvõimeline, sest on süüdiv ja täiskasvanu (KarS § 33). 12 / 15 Süüdistatava süüdivuses ei esine ühtki kahtlust. Tema puhul ei esine asjaolusid KarS § 34 mõttes. KARISTUS KarS § 56 lg 1 ja lg 2 kohaselt, karistamise alus on isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Vangistust võib mõista ainult siis, kui karistuse eesmärke ei ole võimalik saavutada kergema karistusega. Kui käesoleva seadustiku eriosa paragrahv võimaldab vangistuse kõrval mõista ka muid, kergemaid karistusi, peab kohus otsuses vangistuse mõistmist põhistama. Riigikohtu otsuse nr. 3-1-1-58-13 p.7 järgi tuleb karistuse mõistmisel võtta lähtepunktiks karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr. Seejärel tuvastatakse süüdistatava süü suurus ning karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse konkreetse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr. Sama otsuse p.8 selgitatakse, et lisaks isiku süüle tuleb KarS § 56 kohaselt isikule karistuse mõistmisel arvestada ka eri- ja üldpreventiivseid kaalutlusi, so võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Kohus ei ole seotud kaitsja ega prokuröri karistustaotlustega ja lahendab karistuse küsimuse seaduse alusel ning oma siseveendumusel (vt Riigikohtu lahend 3-1-1-99-13). Karistust kergendavaid asjaolusid ei ole. Karistust raskendava asjaoluna on KarS § 58 p 9 mõttes süüteo toimepanemine teise süüteo varjamiseks. Kohus leiab, et süüdistatava soov varjata tema suhtes A. S. poolt toimepandud kuritegu, on ühemõtteliselt tuvastatav kohtulikul arutamisel uuritud tõenditega. Ringkonnakohtu otsusest nähtub, selle p 9.6, et ka hiljem kohtulikul arutamisel tegi Vladimir Kahhanovitš kõike, et varjata kuritegu. Selleks andis ta maakohtu kohtuistungil tegelikkusele mittevastavaid ütlusi, avaldades, et keegi ei ole tema suhtes vägivalda kasutanud ja kehavigastuse ta sai, kukkudes vastu kraanikaussi. See näitab, et kohtueelse uurimise käigus 09.05.2018 kannatanuna ülekuulamisel ei olnudki tal muud soovi, kui iga hinna eest varjata kuritegu. Kohus märgib, et KarS § 58 p 9 järgi raskendava asjaolu tuvastamisel ei oma tähtsust, mis motiiv oli isikul varjata kuritegu – kas vangla subkultuuri mõju, kas soov välistada konkreetse isiku vastutust. Seda kohus ei analüüsi. Kohus leiab, et isiku süü kuriteos on üle keskmise. Tegemist on teise astme kuritegu, üheepisoodiline. Isiku poolt ütlustest andmise keeldumise tulemusena ei olnud menetluses loodud märkimisväärseid takistusi eduka kriminaalmenetluse läbiviimiseks ja kuriteo toimepannud isiku tuvastamiseks. Samuti iseenesest ei rikkunud tema tegu teiste isikute õigusi oluliselt. See vähendab isiku süüd. Samas arvestab kohus, et antud kriminaalasja lahendamisel, seega ka kuriteo toimepannud isikule karistuse mõistmisel, on väga oluline karistuse just üldpreventiivne tähendus. Teisisõnu, ühiskonnale, eriti kannatanute-tunnistjatena menetlusse kaasatud isikutele, antakse selge signaal, et nende kohustus on tegema koostööd menetlejaga ja andma ütlusi, mis vastavad tõele. Kuriteo toimepanemisega manifesteeris Vladimir Kahhanovitš vanglas viibivatele isikutele, et kannatanu-tunnistaja võib rikkuda menetluslikku distsipliini ja käituda menetlustoimingul kuidas ise õigeks peab, muuhulgas keelduda ütluste andmisest põhjendusel, et ta ei pea ennast kannatanuna. Selles mõttes on tema tegu tähenduslik 13 / 15 paljudele potentsiaalsetele Kahhanovitši süüd. kannatanute-tunnistajatele ja see suurendab Vladimir Süüdistatava isik ei anna kohtule alust arvata, et ta vääriks pigem kergemat karistust. Ta on varasemalt kohtulikult karistatud erinevate kuritegude toimepanemise eest – varavastased, isikuvastased, narkokuritegu, kahes viimases korduvalt. Isik on varasemalt väärteokorra (
5. a) karistatud NPALS § 15-1 lg 1 alusel. Korduvalt isik on kandnud reaalset vangistust, samuti püüti isikut suunata seadusekuulekale elule, kohaldades vangistust tingimisi. Positiivseid tulemusi ei ole. Olles vangistuses, ei välista süüdistatav uute kuritegude toimepanemist, nüüd isiku õiguste vastane kuritegu – ütluste andmisest keeldumine, mis on üldiselt ka õigusemõistmisevastane kuritegu. Kõik see näitab, et uue kuriteo toimepanemine ei ole isiku puhul juhuslikku laadi, vaid tema käitumises on väljakujunenud muster ja kalduvus- sooritada kuritegusid. Kohus leiab, et isiku karistamine rahalise karistusega, mis on KarS § 318 lg 1 järgi üks karistuse liigist, ei ole põhjendatud. Isikut ei mõjutanud korduvad vangistused ja vangistusest tingimisi vabastamine. Pannes kuriteo toime vangla režiimis, ei ole isik väljendanud vähimatki kahetsust. Vastupidi, asus süüdistama menetlejat ja tõlki, kes on tema arvates tõendeid fabritseerinud. Sel juhul ei ole rahalise karistuse kohaldamine piisav karistuse eesmärkide saavutamiseks, et isik hoiduks edaspidi uute kuritegude toimepanemisest. Rahalise karistuse mõistmine ei ole põhjendatud ka praktilistel kaalutlustel. Isik on vangistuses, mis ei ole lühiajaline, peaaegu 4 aastat.
6. a määratud rahatrahv narkoväärteo toimepanemise eest summas 240 eurot ei ole tasutud. Seega ei ole isikul piisavalt sissetulekuid ja rahaliste kohustuste tekkimine võib niigi raskendada tema resotsialiseerimist vabaduses. Nii praeguses kui ka enne 01.07.2019 kehtinud KarS § 318 lg 1 järgi sanktsiooni nägi ja näeb tee vangistuse kuni 1 aastani, seega keskmine karistusemäär on 6 kuud vangistust. Arvestades isiku süü suurust ( üle keskmise) ja süüdistatava isikut iseloomustavaid andmeid, kergendavate asjaolude puudumist, ühe karistust raskendava asjaolu esinemist, samuti KarS § 56 näidatud karistamise eesmärkide põhimõtteid, leiab kohus, et süüdistatavat tuleb karistada vangistusega 10 kuud. Kuna karistus mõistetakse kuriteo eest, mis on toimepandud ajal, kui eelmise kuriteo eest mõistetud karistus ei ole ära kantud, mõistetakse liitkaristus KarS § 65 lg 2 alusel. KRIMINAALMENETLUSE KULUD Vastavalt

§ 175

lg 1 p 4, 9 on kuludeks kaitsjatasu õigusabi eest määratud korras, sundraha.

§ 180

lg 1 alusel kannab menetluskulusid süüdistatav süüdimõistva kohtuotsuse tegemisel. Kriminaalasjas tekkinud järgmised menetluskulud: - 108 eurot kaitsjatasu riigi õigusabi korras kohtueelses menetluses osutatud õigusabi eest; - 421,20 eurot kaitsjatasu kohtulikus eelmenetluses osutatud riigi õigusabi eest; - 524,40 eurot kaitsjatasu kohtulikus menetluses osutatud riigi õigusabi eest. 14 / 15 Kohus on teinud süüdistatava suhtes süüdimõistva kohtuotsuse. Järelikult kannab eelloetletud menetluskulud süüdistatav ise. Teise astme kuriteo puhul on sundraha 876 eurot. Lähtudes eeltoodust tuleb Vladimir Kahhanovitš’ilt riigituludesse välja mõista menetluskulud: 1053,60 eurot kaitsjatasu määratud korras riigi õigusabi eest, 876 eurot sundraha. Väljamõistetud menetluskulude kogusumma on 1929,60 eurot. /allkirjastatud digitaalselt/ Inna Kirsipuu Kohtunik Osaliselt tühistatud TRK lahendiga 15 / 15