1-21-3464/5

(21231500253)Kohtunik Orvi Koik Vaidlustatud lahend Riigiprokuratuuri

1. aprilli
2. a määrus Kaebuse esitaja XX (X, ik XXXXXXXXXXX) lepinguline esindaja vandeadvokaat Robert Sarv (e-post XXX) RESOLUTSIOON Jätta Riigiprokuratuuri
3. aprilli
4. a määrus muutmata ja XX lepingulise esindaja vandeadvokaat Robert Sarve kaebus rahuldamata. Edasikaebamise kord Määrus on lõplik ja edasikaebamisele ei kuulu. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
5. 01.01.2021, 26.01.2021 ja 27.01.2021 laekusid Ida-Harju politseijaoskonnale XX (X) avaldused, milles ta teatas internetis Facebooki chatgrupis nimega „W“ kiusamisest, laimamisest ja sellest, et ta lapsekäru on leitud kuskilt lõhutuna. XX ei ole rahul sellega, et tema kohta levitatakse valeinfot. Laimajate hulgas on QQ, kes tegi talle seksuaalsuhtesse astumise ettepaneku, millest ta keeldus. Sellest tekkis tüli, mistõttu QQ lubas ta YYY vahel kinni nabida, ukse maha lüüa ja vägistada. Kiusajaks on ka keegi D (või D) D nime all esinev isik. Facebooki on tehtud XX näopildiga libakonto. Muid XX-ga siduvaid andmeid kontol pole. Ise kasutab ta teist fotot oma kontol, mis on samuti vale nime all. Lisaks on XX lapsekäru viidud kellegi ukse taha ja ta nägi sellest pilti, millest on näha, et lapsekäru on lõhutud. Lapsekäru maksumus on 100 eurot.
6. 03.02.
7. a teatisega jättis Politsei- ja Piirivalveamet kriminaalmenetluse KrMS § 199 lg 1 p 1 aluse puudumise tõttu alustamata. Lapsekäru äravõtmise ja kahjustamise osas edastati materjalid üldsüütegude grupile väärteomenetluse läbiviimiseks.
8. 12.02.2021 esitas kannatanu Põhja Ringkonnaprokuratuurile kaebuse kriminaalmenetluse alustamata jätmise peale. Kaebuse esitaja leiab, et teda kiusatakse ja levitatakse valeinfot. QQ on teda ähvardanud, mistõttu tunneb hirmu enda ja lapse turvalisuse pärast. Tema fotoga ja teise nimega on tehtud Facebook keskkonda konto, mille kaudu levitatakse laimu. 1

(5)1-21-3464

1. 01.03.
2. a määrusega jättis Põhja Ringkonnaprokuratuur XX kaebuse rahuldamata ja kriminaalmenetluse algatamata. Ringkonnaprokuratuur leidis, et saadetud materjalides, sh kuvatõmmistes olev on käsitatav ropu tekstina, mitte ähvardusena. Seal on ka intiimsete kehaosade pilte, kuid pole arusaadav, kes piltidel on. Internetis solvamise ja laimamise osas on õigus pöörduda tsiviilkohtusse vastavalt VÕS § 1046 sätetele.
3. 10.03.2021 saabus Riigiprokuratuuri XX lepingulise esindaja vandeadvokaat Robert Sarve kaebus, milles taotletakse Põhja Ringkonnaprokuratuuri määruse tühistamist ja menetluse alustamist. Kaebuses leitakse, et tegu vastab KarS § 120 ja § 1572 tunnustele. Riigiprokuratuuri määrus
4. Riigiprokuratuur jättis 13.04.
5. a määrusega XX lepingulise esindaja vandeadvokaat Robert Sarve kaebuse rahuldamata. 6.
6. Viidates Riigikohtu praktikale, märkis riigiprokurör, et oluline on tähele panna, et KarS § 120 tunnuseid ei saa realiseerida igasuguse ütluse või teoga, mida võib tõlgendada ähvardusena, vaid ähvardamine tähendab vaadeldava kuriteokoosseisu mõttes võimaliku kahju (surm, tervisekahjustus, olulises ulatuses vara rikkumine või hävitamine) tekkimise või saabumise ettekujutuse loomist kannatanul, olgu siis sõnaliselt või mõnel muul konkreetse kannatanu jaoks arusaadaval moel (vt RKKKo 1-19-1849/43, p 23). Riigiprokurör märkis, et kannatanu on varasemalt välja toonud mh ka väite, et keegi võib murda kannatanu ukse maha. Sellega seonduvalt selgitas riigiprokurör, et vara kahjustamisega ähvardamise korral tuleb silmas pidada, et KarS § 120 järgi on kvalifitseeritav vaid ähvardamine vara kahjustamisega olulises ulatuses, st ähvarduse sisuks oleva teoga peaks kaasnema kahju üle 4000 euro (KarS § 121 p 1). Puuduvad viited, et ukse kahjustamisega kaasneks oluline kahju, ja asja materjalidest ei nähtu viiteid ka muudele ähvardustele, mille sisuks oleks olnud vara olulises ulatuses kahjustamine. Samuti ei nähtu muid tegusid, mida saaks käsitada ähvardusliku iseloomuga teona. Seega koosseisupärastena tulevad kõne alla Facebooki grupivestluses esitatud väited, mis seonduvad tervisekahjustuse tekitamisega, mh „vägistan selle litsi ära!“ ja „löön selle litsi maha!“ 6.
7. Järgnevalt leidis riigiprokurör, et asja materjalid viitavad, et Facebooki grupi „W“ nimetus on suvaline ja et tegemist on teatud tutvusringkonna grupivestlusega, milles labaste roppuste ja vulgaarsuste vahetamine on tavapärane ning see pälvib vähemalt grupi peamiste liikmete heakskiitu. Sellises jämeda keelekasutusega grupivestluses emotsionaalsel foonil esitatud väited „vägistan selle litsi ära!“ ja „löö selle litsi maha!“ – nagu ka väide, et keegi murrab kannatanu korteri ukse maha või ajab kannatanu autoga alla – ei ole aga objektiivselt tõsiseltvõetavad. Sellises kontekstis esitatuna on tegemist pigem grupivestluse kaaslaste ees praalivate banaalsete väljaütlemistega, millega püütakse n-ö ühist sihtmärki halvustades leida grupiliikmete poolt tunnustust ja heakskiitu. Seda toetab ka asjaolu, et kannatanu toob Põhja Ringkonnaprokuratuurile esitatud kaebuses välja, et tema kiusamine pakkus „W“ grupi liikmetele nalja, st sellesse ei suhtutud grupivestluses tõsiselt. Seega pelgalt fakt, et keegi on sellised väited Facebooki grupivestlusesse kirjutanud, ei anna alust rääkimaks objektiivselt tõsiseltvõetavast ähvardusest kui kuriteost KarS § 120 mõttes. Pelgalt ropu keelekasutusega grupivestluses oma „saavutusega“ – kannatanu lapsekäru äravõtmisega – hooplemine ei tekita objektiivselt kahtlust, et toime pannakse väidetud vägistamine, tapmine või muu kannatanu tervist kahjustav tegu, nt kannatanu autoga alla ajamine. Nimelt kõik ähvarduse sisuks olnud teod puudutavad raskeid tervisevastaseid kuritegusid, 2

(5)1-21-3464 kõnealune tegu on aga karistusõiguslikus mõttes varavastane väärtegu väheväärtusliku asja vastu. Tegemist on olemuslikult väga erineva raskusastmega ja erinevate õigushüvede vastu suunatud tegudega, mistõttu ei saa selle väärteo aset leidmisest tuletada ohtu, et toime asutakse panema ka raskeid isikuvastaseid süütegusid. Kaebuse esitaja toob küll inimlikult arusaadavalt välja, et see võib tekitada kannatanus hirmu, et ründed võivad minna intensiivsemaks, kuid see ei anna alust lugeda hetkel arutlusel olevat tegu ainuüksi preventiivsetel kaalutlustel kuriteo tunnustele vastavaks. 6.

1. Seonduvalt väitega, et XX suhtes võib olla toime pandud KarS § 1572 ehk identiteedivarguse tunnustele vastav tegu, märkis riigiprokurör järgmist. Riigiprokuratuurile esitatud kaebuses nähakse koosseisupärast käitumist eeskätt selles, et tundmatu isik registreeris Facebookis kasutaja nimega „FFF“ kasutades XX varasemat Facebooki profiilipilti, ja kirjutas seejärel Facebooki „W“ grupivestlusesse ebasündsaid sõnumeid, millega on kaebaja hinnangul püütud kannatanut näidata rõveda ja ebaviisaka isikuna, mis riivab kannatanu au ja head nime. Kriminaalmenetluse alustamata jätmisel juhiti tähelepanu, et juhtumi asjaoludest ei nähtu, et kannatanule oleks tekkinud koosseisupärane kahju. Riigiprokuratuurile esitatud kaebuses täpsustatakse vaid, et kirjutatud sõnumid rikuvad intensiivselt kannatanu au ja head nime. Riigiprokurör pidas aga vajalikuks rõhutada, et teatud teo toimepanemine – nt kaebuses etteheidetavate sõnumite postitamine Facebooki gruppi „W“ – ei tähenda, et kõnealuse teo tagajärjena on automaatselt saabunud ka koosseisupärane kahju: tegu ja tagajärg ei ole karistusõiguslikult samastatavad ja ainuüksi kahju tekkimise oht ei ole võrdsustatav kahju enesega (vt nt RKKKo 3-1-1-55-09, p-d 22-23). Asja materjalidest ei nähtu, et kõnealuse teoga oleks reaalselt saabunud koosseisupärane kahju. Asja materjalide kohaselt määras XX oma Facebooki nimeks „S“. Kaebusest ja sellele lisatud materjalidest nähtub, et XX poolt nime „S“ kasutamine oli teada ka „W“ grupivestluse osalistele, kes viitasid XX-st rääkides just kasutajale nimega „S“. Ka näiteks sündsusetu sisuga sõnumitele, milles kaebuses viidatakse, on nende postitaja kasutajanimega „FFF“ lisanud viite just kasutajale nimega „S“. Olukorras, kus grupivestluse osalised teavad, et „FFF“ taga ei peitu XX endise profiilipildi kasutamisest hoolimata tegelikkuses XX, ei saa ka rääkida ka n-ö varastatud identiteedi kasutamisega XX-le KarS § 1572 mõttes karistusõiguslikult koosseisurelevantse kahju tekitamisest. 6.
2. Põhja Ringkonnaprokuratuurile esitatud kaebuse kohaselt kutsusid grupi n-ö tuumikliikmed grupivestlusesse kohati ka asjassepuutumatuid isikuid, mis võis laiendada isikute ringi, kellele vestluse sisu võis olla teatud hetkedel kättesaadav. Selles osas tuleb riigiprokuröri hinnangul arvestada, et vähemalt menetlejatele edastatud vestluste kirjelduste ja ekraanitõmmiste valguses vahetas kõnealuses Facebooki grupivestluses piiratud isikute ring omavahel labaseid roppusi (sh erinevate isikute kohta) ja vestlused keskendusidki erinevatele vulgaarsustele. Grupivestlusesse pahaaimamatult sattunud (s.o mõne grupi liikme poolt gruppi lisatud) keskmiselt mõistlik isik mõistab, et kõnealuses grupivestluses jagatav teave ei ole sisuliselt tõsiseltvõetav, ei oma mingisugust tõeväärtust ja et tegemist on suuresti praaliva väljamõeldisega. Sellises kontekstis esitatud teabe puhul, mille tõsiseltvõetavust ja tegelikkusele vastavust pole mingisugust alust eeldada, tuleb aga eriti selgelt ära näidata need asjaolud, mille alusel saaks jaatada kannatanule KarS § 1572 kontekstis reaalse kahju tekkimist. Nimelt kannatanule kahju tekkimine eeldab, et n-ö pahaaimamatud isikud oleks tõesti omistanud libakonto alt kirjutatud sõnumid just tõsiseltvõetava kirjutisena XX-le. Pidades silmas nii nn libakonto kirjutiste sisu kui ka nende esitamise konteksti, siis praeguses asjas sellised viited puuduvad. Seega leidis riigiprokurör, et menetlejad on põhjendatult leidnud, et etteheidetav tegu ei vasta KarS § 1572 sätestatud kuriteokoosseisule. 3

(5)1-21-3464 6.

1. Eelnevast tulenevalt leidis riigiprokurör, et kaebuses viidatud asjaolud ega sellele lisatud materjalid ei anna alust kriminaalmenetluse alustamiseks ja puudub alus Põhja Ringkonnaprokuratuuri määruse tühistamiseks. Asjaolu, et karistusõigusliku sekkumise kui ultima ratio meetme rakendamise eeldused ei ole täidetud, ei tähista heakskiitvat hinnangut teise poole tegevusele, vaid üksnes seda, et puudub alus juhtumile karistusõiguslikuks reageerimiseks. Isikul on aga endiselt võimalik kaitsta oma õigusi tsiviilkohtumenetluses; lapsekäru kadumist puudutav episood lahendatakse väärteomenetluses. Vastuväited Riigiprokuratuuri määrusele
2. 13.05.
3. a esitas XX lepinguline esindaja vandeadvokaat Robert Sarv Tallinna Ringkonnakohtule kaebuse Riigiprokuratuuri 13.04.
4. a määrusele. Kaebuse esitaja palub tühistada Riigiprokuratuuri 13.04.
5. a määrus ning kohustada prokuratuuri alustama kriminaalmenetlust. 7.
6. Kaebaja leiab, et kannatanu suhtes esitati ähvardused „vägistan selle litsi ära!“ ja „löön selle litsi maha!“. Täiendavalt esitati kannatanule retooriline ning selgelt ähvardava alatooniga küsimus „tahad ikka YYY rahus elada?“. Kannatanu elukoha aadress avaldati korterinumbri täpsusega ligi kahesajale isikule. Pärast kannatanu elukoha aadressi avaldamist tungisid kannatanule tundmatud isikud kannatanu elukohaks olevasse majja ning varastasid kannatanule kuuluva lapsevankri. Lapsevanker jäeti kannatanule teadmata kohta vedelema ning pildid sellest laaditi hiljem Facebooki gruppi, et kannatanu neid näeks ning teaks, et ta ei saa isegi oma kodus turvaliselt olla. Kaebuse esitaja leiab, et asjas ei ole vaidlust, et kannatanu suhtes on iseenesest ähvardusi esitatud. Riigiprokuratuur leidis, et kriminaalmenetlus tuleb alustamata jätta põhjusel, et puudub alus karta kannatanu suhtes tehtud ähvarduste elluviimist. 7.
7. Kaebuse esitajale jääb Riigiprokuratuuri seisukohast arusaam, et kuna kannatanu koduks olevasse majja tungimine ei ole raske tervisevastane kuritegu, siis ei saa tegemist olla usutava ähvardusega. Riigiprokuratuuri määrusest jääb kokkuvõtlikult mulje, et ähvardamisest saab rääkida alles siis, kui raske isikuvastane kuritegu on juba praktikas toime pandud. Kaebuse esitaja ei saa taolise käsitlusega nõustuda, kuna sellisel juhul kaotaks KarS § 120 igasuguse iseseisva kohaldamisala. Iga olukord, mis on juba praktikas viinud tapmise, tervisekahjustuse tekitamise või olulises ulatuses vara rikkumiseni, kvalifitseerub vastavalt kas KarS §-s 113, 118 või 203 sätestatud kuriteoks. KarS § 120 kohaldamine ei saa eeldada seda, et raske tervisevastane süütegu on juba reaalselt toime pandud. 7.
8. Kannatanu hinnangul on tema suhtes tehtud ähvarduste elluviimine eluliselt usutav ning need ähvardused valmistavad kannatanule hirmu ja ärevust. Kannatanu ei tunne ennast enam oma kodus turvaliselt ning ta kardab nii enda kui ka oma lapse turvalisuse pärast. Kannatanut ähvardanud ning tema majja tunginud ja kannatanu lapsevankri varastanud isikute eesmärgiks on selgelt olnud see, et kannatanu kardaks isegi enda kodu lähiümbruses ringi liikuda. Riigiprokuratuuri seisukohast nähtuvalt peaks kannatanu taluma tema suhtes tehtavaid ähvardusi ning nn „madala intensiivsusega süütegusid“ ja esitama kuriteokaebuse alles siis, kui ähvardused on juba ellu viidud. Kaebaja leiab, et seaduse taoline tõlgendus ei ole õiguspärane ega õiglane. 7.
9. Eelnevast tulenevalt palub kaebuse esitaja, et ringkonnakohus tühistaks Riigiprokuratuuri 13.04.
10. a määruse, selgitaks KarS § 120 tõlgendamist praeguse kriminaalasja puhul ning kohustaks prokuratuuri kriminaalmenetlust algatama. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT 4

(5)1-21-3464

1. Ringkonnakohus, läbi vaadanud nii esitatud kaebuse kui ka kriminaalmenetluse alustamata jätmise teate ja Riigiprokuratuuri määruse, asub alljärgnevale seisukohale.
2. Kaebusest nähtuvalt vaidlustab kaebuse esitaja üksnes KarS § 120 järgi kvalifitseeritava kuriteo osas kriminaalmenetluse alustamata jätmist. Mingeid uusi asjaolusid ringkonnakohtule esitatud kaebuses välja toodud ei ole. Kaebaja väidetele on aga eelnevad menetlejad juba ammendavalt vastanud ning ringkonnakohus ei pea vajalikuks neid seisukohti üle kordama hakata.
3. Ekslik on kaebaja järeldus, et Riigiprokuratuuri määrusest jääb kokkuvõtlikult mulje, et ähvardamisest saab rääkida alles siis, kui raske isikuvastane kuritegu on juba praktikas toime pandud. Riigiprokuratuur on määruses selgitanud, et ähvardamisest saab KarS § 120 lg 1 mõttes rääkida vaid juhul, kui esineb objektiivne alus arvata, et esitatud ähvardus võidakse tõesti täide viia ehk teisisõnu peab ähvardus olema tõsiseltvõetav ka keskmisele mõistlikule kõrvalseisjale. Riigiprokurör on vaidlustatud määruses välja toonud, et jämeda keelekasutusega grupivestluses emotsionaalsel foonil esitatud väited ei ole objektiivselt tõsiseltvõetavad, vaid tegemist on pigem grupivestluse kaaslaste ees praalivate banaalsete väljaütlemistega, millega püütakse n-ö ühist sihtmärki halvustades leida grupiliikmete poolt tunnustust ja heakskiitu. Samuti on riigiprokurör selgitanud, et pelgalt ropu keelekasutusega grupivestluses oma „saavutusega“ – kannatanu lapsekäru äravõtmisega – hooplemine ei tekita objektiivselt kahtlust, et toime pannakse väidetud vägistamine, tapmine või muu kannatanu tervist kahjustav tegu, nt kannatanu autoga alla ajamine. Ringkonnakohus märgib täiendavalt, et Riigiprokuratuurile 10.03.2021 esitatud kaebusele on lisatud valikuliselt väljavõtted kõnealusest Facebook’i grupivestlusest, millest nähtuvalt võtab kuriteoteate esitaja vestlusest ka ise osa. Seejuures ei viita ka kuriteokaebuse esitaja enda vastus väidetavale ähvardusele korteri uks maha lüüa mingil viisil tõsiseltvõetavale hirmule (nt nimetab väidetavat ähvardajat argpüksiks).
4. Ringkonnakohus leiab, et kriminaalmenetluse alustamata jätmisel on õigesti kohaldatud materiaal- ja menetlusõiguse norme ning puuduvad alused seadusliku Riigiprokuratuuri otsustuse tühistamiseks. Eeltoodu alusel ning juhindudes kriminaalmenetluse seadustiku § 208 lg-st 5 ja 385 p-st 11 jätab ringkonnakohus Riigiprokuratuuri 13.04.
5. a määruse muutmata ja XX lepingulise esindaja Robert Sarve kaebuse rahuldamata. (allkirjastatud digitaalselt) 5