KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 5. mail 2021, Tartu (kirjalik menetlus) Kriminaalasja number 1-20-3787 Kohtukoosseis Aarne Sarjas, Maarika Kuusk

§ 136lg 1 järgi Apelleeritud kohtuotsus Tartu Maakohtu 18.

veebruari 2021 otsus Apellatsiooni esitaja Valdis Simanise kaitsja vandeadvokaat Meelis Masso ja Lõuna Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Ainar Koik Süüdistatav Valdis Simanis Isikukood: 37203145721; elukoht XXX; varem kriminaalkorras karistatud; tõkend vahistamine alates

1. veebruarist 2020, kahtlustatavana kinni peetud
2. veebruaril
3. Prokurör Lõuna Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Ainar Koik Süüdistatava kaitsja vandeadvokaat Meelis Masso RESOLUTSIOON: Tühistada Tartu Maakohtu
4. veebruari 2021 otsus osaliselt, see on: - Valdis Simanise õigeksmõistmises KarS §

§ 136lg 1 järgi, - Valdis Simanise õigeksmõistmisega Kar

S §

§ 136

lg 1 järgi kaitsja Meelis Masso õigusabi kulu 1789,68 eurot riigi kanda jätmises. Teha tühistatud osas uus otsus millega mõista Valdis Simanis süüdi KarS §

§ 136lg 1 järgi ning mõista talle Kar

S § 63 lg 1 alusel karistuseks 2 aastat ja 6 kuud vangistust. 1 KarS § 64 lg 1 alusel moodustada liitkaristus lugedes kergema karistuse kaetuks raskema karistusega ning mõista Valdis Simanisele ärakandmisele kuuluvaks karistuseks 13 aastat vangistust. Karistuse kandmise aja alguseks lugeda

1. veebruar
2. KrMS § 180 lg 1 alusel mõista Valdis Simaniselt vandeadvokaat Meelis Masso poolt kohtueelsel uurimisel ja maakohtus talle osutatud õigusabi kulu katteks Eesti Vabariigi kasuks välja 1789,68 eurot. Muus osas jätta maakohtu otsus muutmata. Valdis Simanise kaitsja vandeadvokaat Meelis Masso apellatsioon jätta rahuldamata. Prokuratuuri apellatsioon rahuldada osaliselt. KrMS § 175 lg 1 p 4 alusel välja mõista riigieelarvest eraldatud vahendite arvelt advokaadibüroole Meelis Masso Advokaadibüroo kasuks 183,60 eurot, sh käibemaks 30,60 eurot, vandeadvokaat Meelis Masso poolt Valdis Simanisele apellatsioonimenetluses riigi õigusabi osutamise eest. KrMS § 185 lg 2 alusel jätta Valdis Simanise apellatsioonimenetluse kulu 183,60 eurot Eesti Vabariigi kanda. Edasikaebamise kord Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK Süüdistus Valdis Simanist süüdistati selles, et tema
3. veebruaril 2020 kella 02.45 paiku Valgas XXX maja juures ja sealsamas tänaval lõi peale XXX majas ühist koosistumist ja perekondlike probleemide arutamist isiklikust pikaajalisest vihavaenust ajendatuna J.M. ile (s 1965.a.) korduvalt noaga rindkeresse, millega ta põhjustas kokku 8 torke-lõikehaava kehatüve ees- ja vasakul külgpinnal. Torke-lõikehaavade tüsistusena tekkis äge väline verekaotus ning koheselt Valga haiglasse toimetatud teadvuseta ja seiskunud vereringega J.M. suri tema elustamiseks tehtud meditsiinitöötajate pingutustele vaatamata haiglas
4. veebruaril 2020 kell 03.
5. Kirjeldatud V. Simanise järjekindla ja paljudest J.M. i elu ohustavatest tegudest koosneva vägivalla tahtliku kasutamisega pani V. Simanis toime J.M. i tahtliku tapmise ehk KarS § 113 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo. Veel süüdistati V. Simanist selles, et tema ähvardas
6. veebruaril 2020 kohe peale J.M. i hulgalist noaga löömist sealsamas XXX maja juures tänaval J.M. i elukaaslast D.A. i (s 1982) tapmisega - ta surus noa vastu D.A. i kaela, haaras D.A. ist kinni ja kinnitas temale, et tapab ta ära, kui D.A. temaga XXX maja juurest kaasa ei tule. D.A. il oli alus karta sellise ähvarduse täideviimist, sest V. Simanis on äkilise iseloomuga ja vahetult eelnevalt oli D.A. pealt näinud V. Simanise poolt sealsamas J.M. i löömist sellesama noaga ehk selline V. Simanise käitumine D.A. i suhtes oli hirmutav ka igale objektiivsele kõrvalseisjale. 2 V. Simanise kirjeldatud ähvardava käitumise tagajärjeks oli ka see, et sellist tapmisega ähvardamist tõsiselt võtnud D.A. oli sellise ähvardamise ja V. Simanise poolt D.A. ist kinnihoidmise ja jõuga endaga kaasa tirimise mõjul enda tahte vastaselt sunnitud koos V. Simanisega kõndima edasi mitusada meetrit mööda Savi tänavat V. Simanisele meelepärases suunas, kuni sündmuskohale saabunud politseipatrull V.Simanise kinni pidas ja ühtlasi vabastas D.A. i V. Simanise sunni ja surve alt. Põhiseaduse § 20 alusel võib inimeselt vabaduse võtta ainult seaduses sätestatud juhtudel ja V. Simanisel D.A. ilt vabaduse – antud juhul liikumisvabaduse - võtmiseks seadusest tulenev alus puudus. Kirjeldatud käitumisega pani V. Simanis toime D.A. i tapmisega ähvardamise ehk KarS § 120 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo ning ühtlasi ideaalkogumis ka D.A. ilt seadusliku aluseta vabaduse võtmise ehk KarS § 136 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo. Maakohtu otsus Tartu Maakohtu
7. veebruari 2021 otsusega tunnistati V. Simanis süüdi KarS § 113 lg 1 järgi ja teda karistati 13 aastase vangistusega. Süüdistuses KarS §

§ 136lg 1 järgi mõistis maakohus V. Simanise õigeks. Seoses V. Simanise õigeksmõistmisega Kar

S §

136 lg 1 jättis maakohus 50% tema kaitsja õigusabikulust riigi kanda. Apellatsiooni korras ei vaidlustata V. Simanise süüditunnistamist KarS § 113 lg 1 järgi ning sellest tulenevalt nimetatud osas apellatsioonimenetlust ei toimu. Lahendades V. Simanise süüküsimust talle KarS §

§ 136lg 1 järgi esitatud süüdistuses asus maakohus seisukohale, et V.

Simanise süü nimetatud kuritegude toimepanemises ei ole tõendamist leidnud. Kohus asus seisukohale, et kuigi süüdistuses on varasemalt korduvalt D.A. i ja J.M. i ähvardamise eest karistatud V. Simanisele ette heidetud vahetult jõhkra pussitamise järel D.A. ile elukaaslase tapmiseks kasutatud noa vastu kaela surumist, temast kinni haaramist, sõnades tapmisega ähvardamist, kui D.A. ei tule V. Simanisega kaasa, siis kohtus ülekuulatud isikute ütlused seda üheselt ei kinnita. Kannatanu D.A. küll märkis, et V. Simanis hoidis teda ühe käega kinni ning teisega hoidis nuga kõri läheduses, u 10 cm kaugusel, kuid tunnistaja ega süüdistatava ütlused ei kinnita seda. Tunnistaja R.A. ei näinud ühelgi hetkel taolist kinnihoidmist ning kirjeldas süüdistatava käitumist peale J.M. i suhtes toime pandud rünnet sarnaselt süüdistatavaga. Nii märkiski antud tunnistaja, et V. Simanis tuli küll nuga üleval hoides (näidates kohtuistungil seda küünarliigesest kõverdatuna noa käes hoidmisena) šokis ja nutva D.A. i juurde, umbes poole meetri kaugusele ning ütles, et lähme koju. Noa kõril või selle läheduses hoidmise kohta tunnistaja midagi ei märkinud. Sõnadega tapmisega ähvardamist D.A. i suunas tunnistaja samuti ei kuulnud. Küll olevat süüdistatav öelnud lahkudes, et kui kellelegi räägite, tapan kõik ära. Arvestades aga, et tunnistaja asus koheselt juhtunu järel Häirekeskusele sellest teada andma, ei saanud olla tegemist öelduga, mida seda kuulnud isikud tõsiselt võtsid ning seda peetigi n-ö praalivaks väljaütlemiseks. Samuti ei kinnita R.A. i öeldu, et Valdis ja D.A. kõndides sündmuskohalt eemale oleks üks teist vastu tahtmist kaasa tirinud, so üks ees pool jõulisemalt tõmmanud teist, kes n-ö vastu punniks. Kui oleks aset leidnud tirimistegevus või karjumine, oleks R.A. pidanud seda ka tajuma. 3 Prokuratuur on leidnud, et süüdistatava käitumine vastab ka KarS § 136 lg 1 koosseisule, st teiselt inimeselt seadusliku aluseta vabaduse võtmisele. Kohtu hinnangul ei esine süüdistatava käitumises ka selle süüteokoosseisu tunnused. Kohus asus seisukohale, et tuvastamist pole leidnud nagu oleks süüdistatav toime pannud kannatanu suhtes ähvardamisteo. Samuti pole tuvastatav V. Simanise poolt kannatanu suhtes füüsilise sunni kasutamine. D.A. on andnud ütlusi tema tapmisega ähvardamisest, noa kõri lähedal hoidmisest, jõuga kinni hoidmisest, kaasa tirimisest ja terve tee vabastamise palumisest. Süüdistatava ja tunnistaja R.A. i omavahel riimuvad ütlused aga eelmärgitut ei kinnita. Kui süüdistatava puhul võiks väita, et tema ütlused, on kantud soovist vabaneda vastutusest, puudub R.A. i ütlustes kahtlemiseks igasugune põhjus. Ka süüdistatava ütluste tõelevastavuses kohus käesolevalt siiski ei kahtle, kuna need langevad kokku R.A. i ütlustega. D.A. i ütlused aga võivad olla moonutatud sündmustega seonduvate üleelamiste poolt ega leia kinnitust teiste tõenditega. Nii tunnistaja R.A. i kui süüdistatava ütlustest nähtuvalt oli pärast rünnet J.M. i suhtes D.A. hoopis vaikne ja nutnud. Kui oleks aset leidnud kannatanu kinni hoidmine ja ähvardamine millele reaktsioonina D.A. oleks palunud korduvalt tema vabastamist, oleks vähemalt tunnistaja R.A. seda pidanud tajuma. R.A. midagi taolist ei märkinud ning ütles hoopis, et lahkuti sündmuskohalt ühesuguselt kõndides ning kirjeldas enne seda D.A. t vaiksena. Sarnaselt on kirjeldanud noaga löömise järgseid sündmusi ka süüdistatav. On tõendatud, et süüdistatav pöördus nuga käes hoides D.A. i poole, et viimane temaga koju tuleks, kuid täiendavaid pingutusi selleks, et D.A. ka tõepoolest temaga kaasa tuleks, süüdistatav ütlustest nähtuvalt ei teinud. Kohtule esitatud patrullsõiduki pardakaamera salvestiselt nähtub, et D.A. ning V. Simanis kõnnivad kõrvuti, D.A. pisut taga pool, lähenevale politseisõidukile rahulikus tempos vastu. V. Simanisel on käed taskus ning ka politseisõidukit nähes jätkati samas suunas kõndimist. Ka see ei kinnita D.A. i kinni hoidmist ja kaasa tirimist kuni politseipatrulli saabumiseni, nagu ta on kirjeldanud, vaid viitab nagu märkisid süüdistatav ja R.A. , et eemale kõnnitigi keskmises tempos ühesuguselt koos ning kinni hoidmist ega karjumist ei olnud. Kannatanu oli šokis nii enda kui R.A. i ütluste kohaselt ning nuttis elukaaslasega juhtunu järel. Ajal, mil V. Simanis ütles talle, et lähme koju, kiitis R.A. lahkumise heaks, öeldes veel, et D.A. mingu temaga kaasa, mingu koju. Sellega õhutas tunnistaja omakorda veel D.A. i V. Simanisega kaasa minema. Et ta soovis V. Simanist sealt ära saada, on D.A. ka ise ütlustes märkinud. Seega on usutav, et süüdistatavaga kaasaminemisele ajendaski teda šokk ning soov olukorda maandada süüdistatavat sündmuskohalt eemaldades ja sellega elukaaslasele kiiremini abi saada. Kuigi D.A. i sisemine esimene reaktsioon ja soov ei pruukinud olla süüdistatavaga pärast juhtunut kaasa minna, ei ole tegemist KarS § 136 lg 1 koosseisu mõttes vabaduse võtmisega. Erinevatel motiividel nõustus D.A. siiski süüdistatavaga kaasa minema. Materjalidest ei ilmne, et teda oleks üheselt mõistetavalt takistatud sinna jäämast, mujale minemast või mingi ületamatu sunnivahendiga kindlas suunas liikuma kohustatud. Mingeid füüsilisi piiranguid materjalidest nähtuvalt V. Simanis D.A. ile ei kehtestanud. Lühike ajahetk, mil süüdistatav kõnetas nuga käes hoides D.A. i, öeldes, et viimane tuleks temaga koju, mil kannatanu võis olla ehmunud ja tardunud sellisest lähenemisest, ei ole piisav lugemaks täidetuks KarS § 136 koosseisu. 4 Karistus V. Simanisele karistust mõistes arvestas maakohus esmalt asjaolu, et süüdistatava käitumises ei esine KarS § 58 nimetatud raskendavaid asjaolusid. Kohtu hinnangul esineb süüdistatava käitumises KarS § 57 lg 1 p-s 3 nimetatud karistust kergendav asjaolu – puhtsüdamlik kahetsus. V. Simanis väljendas kohtuistungil korduvalt kahetsust J.M. i suhtes toimepandud kuriteo eest, öeldes, et teab, et tegi valesti, see inimene ei väärinud seda ja väga kahetseb. Asjaolu, et esialgu süüdistatav talle etteheidetavat tegu ei tunnistanud ning kohtuistungil esitas teatud detailides teistest ütlustest lahkneva versiooni, ei muuda väljendatud kahetsust ebasiiraks. Kohus leidis, et V. Simanise tegu on äärmiselt raske. Süüdistatav lõi enda pikaajalisele tuttavale kaheksal korral noaga rindkeresse. Kõigepealt lõi teda aiavärava juures, mida nägi tunnistaja D.A. . Seejärel järgnedes süüdistatav juba vigastatud kannatanule ning lõi teda veelkord seistes noaga, mida nägi tunnistaja R.A. . Lõpuks kukkus kannatanu asfaldile selili. Süüdistatav ei lõpetanud rünnet, vaid jätkas veel mitu korda maas lamava kannatanu senisest intensiivsemat noaga löömist. J.M. ei soovinud konflikti. Ta jooksis majast välja, konfliktist eemale. Sellest hoolimata järgnes V. Simanis talle noaga. Oma teoga põhjustas süüdistatav pöördumatu tagajärje ning tekitas J.M. i lähedastele heastamatut kahju. V. Simanis on isik, kelle varasema elukäik on olnud järjepidevalt kriminaalne. Karistusregistri teatiselt nähtuvalt on tal kogunisti 6 kehtivat kriminaalkaristust. Võrreldes varasemate kuritegudega, on V. Simanise kuriteod muutunud raskemaks. See fakt näitab tema ükskõikset suhtumist teistesse inimestesse, aga ka õiguskorda üldisemalt. Ta ei ole teinud mitte mingeid järeldusi varasematest karistustest sh. korduvalt reaalselt vangistusena kantud karistustest. Kriminaalasjas nr 1-18-7665 mõistetud karistuse kandmiselt vabanes isik tähtaegselt 27. jaanuaril 2020. Vähem kui kuu aega pärast vabanemist pani ta toime uue seni raskeima kuriteo. Eelnev näitab, et isikus on sügavalt juurdunud kuritegelikud käitumismallid, mida senised karistused murda ei ole suutnud. Samuti on kõnekas, et 30. märtsil 2017 on V. Simanist karistatud D.A. i ja J.M. i tapmisega ähvardamise eest, kus V. Simanis ähvardas vanglas oleku ajal, et kui ta vabaneb, siis tuleb ja tapab mõlemad ära. Samuti kohaldati V. Simanisele D.A. i ja J.M. i suhtes lähenemiskeeldu. Peale seda on süüdistatav korduvalt antud lähenemiskeeldu rikkunud, mille eest on teda ka karistatud. Maakohus leidis, et süüdistatava V. Simanise suhtes lisakaristuse kohaldamine, s.o riigist väljasaatmine koos sissesõidukeeluga, ei ole võimalik. KarS § 54 lg 4 sätestab, et kui süüdlane on Euroopa Liidu kodanik või tema perekonnaliige ning elab Eestis alalise elamisõiguse alusel, võib väljasaatmist ja sissesõidukeeldu kohaldada üksnes juhul, kui isikust lähtub oluline oht avalikule korrale või oht riigi julgeolekule. Kui süüdlane on Euroopa Liidu kodanik, kes on Eestis elanud püsivalt viimased kümme aastat järjest, võib väljasaatmist ja sissesõidukeeldu kohaldada üksnes juhul, kui isik on ohuks riigi julgeolekule. V. Simanis on Läti Vabariigi kodanik. Samas on ta materjalidest nähtuvalt elanud Eestis terve oma elu. Pikaajalisest kooselust Eesti Vabariigis D.A. iga on süüdistataval ka ühised lapsed, kes samuti elavad Eesti Vabariigis. Seega on süüdistatav Euroopa Liidu kodanik, kes on elanud Eestis püsivalt viimased 10 aastat. KarS § 54 lg 4 ls 2 tulenevalt tohib sellise isiku suhtes kohaldada väljasaatmist lisakaristusena vaid juhul, kui isik on ohuks riigi julgeolekule. V. 5 Simanis on toime pannud arvukalt eriliigilisi kuritegusid nagu varguse, ähvardamise, kehalise väärkohtlemise, lähenemiskeelu rikkumise, röövimise ning käesolevalt tapmise. Siiski ei ole tegemist isikuga, kes ohustaks riigi julgeolekut. Otsustades menetluskulude hüvitamise üle asus maakohus seisukohale, et menetluskuludeks on sundraha esimese astme kuriteo toimepanemise eest 1460 eurot, määratud kaitsjale makstud tasud 3579,36 eurot ning ekspertiisikulud DNA ja surnu keeruka kohtuarstliku ekspertiisi eest 2052 eurot. Maakohus leidis, et kuivõrd V. Simanis tuleb süüdi tunnistada talle ette heidetud teos KarS § 113 lg 1 järgi, kuid õigeks mõista süüdistuses KarS §-de 120 lg 1 ning 136 lg 1 järgi ideaalkogumis, siis ei ole põhjendatud mõista V. Simaniselt välja täies ulatuses kaitsjatasu. Kaitsjatasudesse puutuvalt märkis maakohus, et nende osas ei ole esitatud taotlustelt võimalik eritada millise süüdistusepisoodiga seoses need on tekkinud. Arvestades, et kahest süüdistuses kirjeldatud teos ühes kuulub V. Simanis õigeksmõistmisele ning selgelt ei saa eristada ühte kui oluliselt mahukamat, tulebki jätta riigi kanda 50% käesoleva menetlusega kaasnenud kaitsjatasudest. APELLATSIOONID 4. märtsil 2021 esitatud apellatsioonis palub prokuratuur tühistada maakohtu otsuse osaliselt s.o V. Simanise õigeksmõistmises KarS §

136 lg 1 järgi ja ta nimetatud kuritegudes süüdi tunnistada ja karistada. Ka taotleb prokuratuur moodustada KarS § 64 lg 1 alusel V. Simanise suhtes liitkaristus ja mõista talle karistuseks 15 aastat vangistust. Ühtlasi palub prokuratuur kohaldada V. Simanise suhtes lisakaristusena Eesti Vabariigist väljasaatmist ja sissesõidukeeldu 10-ks aastaks. Menetluskulud palub prokuratuur täies ulatuses jätta V. Simanise kanda. Prokuratuur leiab, et kohus ei arvestanud piisavalt kogu süüdistuses kirjeldatut kui tervikut (sh ka süüdistust KarS § 113 lg 1 järgi) ehk ei näinud n.ö „laiemat pilti“ ja takerdus detailidesse, millest tulenes ka tapmisähvarduses ja ebaseaduslikult vabaduse võtmises õigeksmõistmine. Prokurör leiab, et tapmisele samas kohas vahetult järgnenut ehk süüdistuse ülejäänud osa käsitledes on kohus sellise asjaolu ehk selle mõju- või hirmufaktori tapmist pealt näinud isikute suhtes justkui unustanud või vajaliku tähelepanuta jätnud. Sellise tapmissündmuse mõju oli iseäranis D.A. i kui naise ja vägivalla toime suhtes vastuvõtlikuma isiku edasisele käitumisele väga märkimisväärne. Just V. Simanise poolne ähvardamine ning sellega seotud sõna otseses mõttes liikumapanevaks ja samas ühtlasi vabadust võtvaks jõuks olnud sund ja surve tema suhtes vahetult eelnenud tapmise taustal ei pidanudki olema eraldivõetuna sellise kvaliteediga, nagu peaks ähvardamise ja ebaseadusliku vabaduse võtmise puhul olema n.ö tavasituatsioonis ehk vahetult eelnenud sedavõrd äärmusliku vägivalla toime tajumiseta. Kohtuistungil uuritud tõendid – kui jätta välja V. Simanise ennastõigustavad ütlused – tõendavad veenvalt, et D.A. oli tapmise mõjul šokiseisundis ehk sellest „surmani ärahirmutatud“ ja ka tema järgnev käitumine kuni kokkusaamiseni patrullpolitseinikega oli sellest ilmselgelt mõjutatud, seda enam, et ta oli kogu aeg V. Simanisel käe- ja noaulatuses ehk otseses füüsilises mõjupiirkonnas. Lisaks vahetult just V. Simanise poolt ja sealsamas toime pandud D.A. i elukaaslase tapmisele D.A. i enda silme all polnud kannatanu tapmisega ähvardamise puhul tegemist ainult sõnalise väljaütlemisega, vaid sellele lisaks ehk ähvarduse võimendamiseks oli V. Simanis tõstnud just 6 tapmisel kasutatud noa D.A. ile kaela lähedale. Raske on leida elulist olukorda, milles tapmisega ähvardamisel sedavõrd võimendav ja mõjus taust väljaöeldu tõsiselt võtmiseks on ehk teisisõnu V. Simanise sõnadel oli sel hetkel tapmisega ähvardamise kaalukust. Kohtus vahetult uuritud politsei patrullauto ja patrullpolitseinike vormikaamerate salvestised näitavad ilmekalt D.A. i V. Simanise vägivaldse mõju alt vabanemist sündmuskohal, kui ta patrullauto kohale jõudes jooksujalu kohe XXX maja juures tänaval lamava ja veel elus oleva J.M. i juurde tagasi kiirustas, mitte aga ei soovinud V. Simanisega koos edasi jalutada, juttu ajada või koos aega veeta. Kannatanu D.A. andis kohtus veenvaid ütlusi, et sureva J.M. i juurest edasi liikudes suunas V. Simanis oma tähelepanu temale, haaras tal käest ja suunas noa D.A. i kaela lähedale, umbes 10 cm kaugusele. Seejärel ütles süüdistatav, et kui sa minuga ei tule, siis ma tapan su nagu J.M.. Teise käega haaras V. Simanis D.A. il tugevasti riietest kinni ja hakkas teda vedama mööda Savi tänavat Tartu tänava suunas. D.A. kinnitas kohtule, et see kaasavedamine oli vastu tema tahtmist ning ta kartis, et V. Simanis kas tapab ta ära või teeb talle viga, sest tema soovis jääda tänaval lamava J.M. i juurde. Prokurör ei suuda mõista, miks kohus ei ole selliseid kannatanu poolt antud eluliselt usutavaid ütlusi sisuliselt arvesse võtnud. Tunnistaja R.A. i ütluste kohaselt lõpetas V. Simanis J.M. i noaga löömise ja tuli nuga käes ning noatera ülespoole suunatuna D.A. i juurde ja ütles temale, et „lähme koju, kui sa minuga ei tule siis ma tapan sind noaga nagu J.M. u“. Mingi aja seisis V. Simanis D.A. i kõrval ja siis nad hakkasid liikuma umbes kõrvuti olles ja tavalise jalakäija kiirusega Tartu tänava suunas. Niikaua kui tunnistaja nendele järele vaatas, nägi ta endiselt nuga V. Simanise käes. Prokurör leiab, et D.A. i ütlustega haakuvad ka tunnistaja R.A. i ütlused, mis kinnitavad V. Simanise poolt D.A. i noaga survestamist koos V. Simanisega sündmuskohalt eemale liikuma, mis ei olnud selgesti arusaadavalt D.A. i enda vaba tahe ning iga mõistliku keskmise kõrvalseisja jaoks samuti mitte. Tuleb arvestada, et J.M. oli olnud aastaid D.A. i elukaaslane ja talle väga lähedane inimene. Vahetult eelnevalt oli V. Simanis teda D.A. i nähes üliohtlikult noalöökidega vigastanud. Pole vähimatki alust arvata, et sellises olukorras soovinuks D.A. viibida kusagil mujal kui tänaval lamava J.M. i juures. Asjaolu, et R.A. ütles D.A. ile, et mingu ta V. Simanisega kaasa, ei anna V. Simanise käitumisele õiguslikku lubatavust ega muuda vabaduse võtmist seaduslikuks, sest see oli öeldud olukorras, kus ka R.A. ise oli nuga käes hoidvast V. Simanisest ohustatud. Antud juhul süüdistuses märgitud kohas, ajal ja ulatuses enda liikumisvabaduse võtmisega elu ohustava ähvarduse mõjul sunnitult nõustumine polnud ilmselgelt D.A. i vaba tahe ning sellest andis ta ka enda ütluste kohaselt V. Simanisele väga arusaadavalt teada, kuid V. Simanis lihtsalt ei hoolinud sellest ja see ei suutnud teda mõjutada ebaseadusliku vabaduse võtmist katkestama. Prokuröri arvates on õiglane karistusmäär V. Simanise süüditunnistamisel KarS §-de

§ 136lg 1 järgi Kar

S § 63 lg 1 alusel KarS § 136 lg 1 keskmine määr ehk 2 aastat 6 kuud vangistust. Samuti tuleks kohaldada mitte kergema karistuse raskemaga kaetuks lugemise, vaid karistuste (osalise) liitmise põhimõtet, sest muidu jääks antud juhul kergemate kuritegude ebaõigussisu riigi poolt tähelepanuta ning KarS § 64 lg 1 alusel tuleks karistuste osalisel liitmisel mõista liitkaristuseks maksimaalne karistusmäär, mis antud juhul võimalik, ehk 15 aastat vangistust. 7 Prokurör ei nõustu ka lisakaristuse ehk V. Simanise Eesti Vabariigist väljasaatmise ja sissesõidukeelu kohaldamata jätmisega. Esmalt prokurör nõustub kohtuga, et antud juhul on kohaldatav alus just KarS § 54 lg 4 ehk et Läti Vabariigi kodanikust V. Simanis on elanud Eestis püsivalt vähemalt viimased 10 aastat järjest ja sellisel juhul peab isik olema ohuks riigi julgeolekule. Kohus arvas, et V. Simanis ei ole isik, kes ohustaks (Eesti) riigi julgeolekut. Prokurör leiab, et seadusandja kindel soov ehk seaduse mõte antud juhul on ikkagi Eestis elavaid inimesi V. Simanise suguste raskete kuritegude eest süüdimõistetud välisriigi kurjategijate eest kaitsta. Selline isik tulebki peale mõistetud vangistuse ärakandmist toimetada ja ka jätta maksimaalselt pikaks ajaks Eesti Vabariigi piiri taha tema kodakondsusejärgsesse Lätisse. Mis puutub perekondlike sidemete katkemise aspekti, siis ilmselgelt sellised sidemed ei saa V. Simanisel prokuröri arvates väga tihedad olla, kuna enamuse oma täiskasvanueast on ta viibinud karistusi kandes vanglas ja sinna ta oma perekonda ju endaga kaasa ei võtnud. Toimepandud kuriteo raskusest tuleneva süü suurus ja õiguskorra kaitsmise huvid kaaluvad antud juhul üles V. Simanise perekondlikud sidemed. Prokuröri arvates antud seadusesätte mõtte kohaselt tulebki V. Simanise suhtes sellist lisakaristust kohaldada ning tema kriminaalset minevikku ja olevikku arvestades kohaldada seda maksimaalseks tähtajaks ehk 10 aastaks. Prokurör palub maakohtus tekkinud menetluskulu täies ulatuses Eesti Vabariigi kasuks välja mõista V. Simaniselt.

1. märtsil 20121 esitas apellatsiooni V. Simanise kaitsja M. Masso, kes palub maakohtu otsuse tühistada V. Simanisele KarS § 113 lg 1 järgi mõistetud karistuse osas. Esitatud taotlust põhistab kaitsja järgnevalt. Kaitsja arvates ei anna maakohtu seisukoht, et V. Simanise poolt on toime pandud I astme kuritegu veel alust järelduseks nagu oleks isiku süü suur. Kaitsja märgib, et kõik esimese astme kuriteod on iseenesest rasked, sest miks muidu on seadusandja liigitanud kuriteod esimese ja teise astme kuritegudeks, kusjuures esimese astme kuritegu on süütegu, mille eest on karistusseadustikus füüsilisele isikule raskeima karistusena ettenähtud tähtajaline vangistus üle viie aasta või eluaegne vangistus. Apellant nõustub maakohtuga, et 8 noalöögiga surma põhjustamise korral võib isiku süü olla keskmisest suurem, kuid mitte sedavõrd, et karistus on sanktsiooni keskmisest määrast oluliselt suurem. Kaitsja nõustub maakohtuga, et antud juhul V. Simanise suhtes raskendavad asjaolud puuduvad ja esineb kergendav asjaolu-puhtsüdamlik kahetsus. Raskendavad asjaolud on sätestatud KarS §-s 58 ja neid on ammendavalt loetletud kokku 13 juhtu. Apellant märgib, et kuna maakohus ei tuvastanud neist mitte ühtegi, siis oleks mõistetud karistus pidanud olema kergem kui 13 aastat. Apellandi arvates on maakohus jätnud karistuse mõistmisel arvesse võtma asjaolu, et nii tapetu J.M. , kui ka kannatanu D.A. tundsid ja teadsid süüdistatava isikut väga pikka aega ja väga 8 hästi. Kaitsja on seisukohal, et viimased käitusid V. Simanist tollel öösel kaasa kutsudes ja kaasa meelitades ise raskelt hooletult. Ka maakohus viitas karistuse mõistmisel asjaolule, et
2. märtsil 2017 on V. Simanist karistatud D.A. i ja J.M. i tapmisega ähvardamise eest, kus V. Simanis ähvardas vanglas oleku ajal, et kui ta vabaneb, siis tuleb ja tapab mõlemad ära. Viimati märgitu aga ei takistanud nimetatud isikutel ööl vastu
3. veebruari 2020 minna äsja vanglast vabanenud V. Simanise juurde koju ja ta kaasa meelitada ühisele alkoholi tarvitamisele, mis päädis J.M. i tapmisega. Puutuvalt eri- ja üldpreventsiooni leiab kaitsja, et ka need asjaolud ei õigusta antud juhul sanktsiooni keskmisest määrast tunduvalt suurema karistuse mõistmist. V. Simanist on küll korduvalt kriminaalkorras karistatud, kuid mitte raskete kuritegude toimepanemise eest. Üldpreventiivsetest kaalutlustest lähtuvalt piisaks tegelikkuses ka vabaduskaotuslikust karistusest sanktsiooni keskmises määras, sest karistusest tingimisi vabastamist ei kohaldata ei osaliselt ega ka täielikult. Vastuväited apellatsioonile
4. märtsil 2021 esitas prokuratuur omapoolsed vastuväited kaitsja apellatsioonile. Vastuväidetes kinnitab prokurör, et jääb oma
5. märtsil 2021 esitatud apellatsioonis sisalduvate argumentide ja seisukohtade juurde ning palub maakohtu otsus prokuratuuri apellatsioonis märgitud ulatuses tühistada ja prokuratuuri apellatsioon täielikult rahuldada. Seoses lisakaristuse kohaldamisega leiab prokurör, et V. Simanise puhul annab tema minevik kahtlusteta aluse jaatada asjaolu, et uute kuritegude toimepanemise tõenäosus tema on äärmiselt suur, mis samuti kallutab lisakaristuse kohaldamise kasuks. Riigikohtu otsuses nr 3-1-1-38-09 p-s 8 viidati mitmele Euroopa Inimõiguste Kohtu lahendile, millistes leiti, et just kuriteo raskus kaalub üles pikaajalise elamise ja sidemed asukohamaal. Sama otsuse p-s 9 sisalduvas õiguskäsitluses jäeti konkreetse süüdistatava puhul lisakaristus kohaldamata just põhjusel, et temale mõistetud põhikaristuse määr jäi alla sanktsiooni keskmist määra. Antud juhul oli nii prokuröri poolt maakohtult taotletud kui maakohtu poolt mõistetud karistusmäär oluliselt sanktsiooni keskmäära ületav, mis jällegi räägib V.Simanise puhul lisakaristuse kohaldamise kasuks. Kaitsja taotles apellatsioonikohtult V. Simanisele KarS § 113 lg 1 järgi mõistetud karistuse kergendamist. Prokuratuur vaidleb V. Simanise kaitsja apellatsioonile vastu, sest selles ei sisaldu maakohtu järeldusi kummutavat analüüsi, mis võimaldaks kergema karistuse mõistmist ehk karistuse mõistmist sanktsiooni keskmääras. Maakohus on karistusmäära valikul ja põhjendamisel, miks see peaks antud juhtumi asjaolusid ja süüdistatava isikut arvestades olema kindlasti keskmäärast rangem, olnud väga põhjalik ning individualiseeritud karistusmäärani jõudmine on kohtupraktika kohaselt just konkreetse kohtukoosseisu põhjalik kaalutlemisotsustus.
6. märtsil 2021 esitas V. Simanise kaitsja vastuväited prokuratuuri apellatsioonile. Vastuväidetes leiab kaitsja, et prokuratuuri apellatsiooni rahuldamiseks puuduvad seaduslikud alused ja arvestatavad põhjused maakohtu otsuse muutmiseks. Maakohus on V. Simanise õigeksmõistmist piisava põhjalikkusega analüüsinud ning see põhineb tõendite usaldusväärsel, igakülgsel ja objektiivsel hindamisel nende kogumis. Lisakaristuse kohaldamiseks aga puuduvad seaduslikud alused. Kaitsja nõustub maakohtu põhjendustega vaidlusaluse lisakaristuse kohaldamata jätmiseks. 9 RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT Tartu Ringkonnakohus, tutvunud kriminaalasja materjalide, maakohtu otsuse ja apellatsioonidega ning nendele esitatud vastuväidetega, leiab, et Tartu Maakohtu otsus tuleb KrMS § 337 lg 1 p 4 alusel osaliselt tühistada, s.o V. Simanise õigeksmõistmises KarS §

136 lg 1 järgi ning temalt väljamõistetud õigusabikulude osaliselt riigi kanda jätmises. V. Simanise süüdistus KarS § 120 lg 1 järgi Otsustades V. Simanise süüküsimuse üle talle KarS § 120 lg 1 järgi esitatud süüdistuses on maakohus asunud seisukohale, et kuigi kannatanu D.A. on kinnitanud V. Simanise poolt tema tapmisega ähvardamist, ei kinnita seda tunnistaja R.A. i ja V. Simanise ütlused. R.A. ei näinud ühelgi hetkel D.A. i kinnihoidmist V. Simanise poolt ega ka seda, et V. Simanis oleks asetanud noa D.A. i kõrile või hoidnud seda kannatanu kõri lähedal. Ka ei kuulnud tunnistaja, et V. Simanis oleks kannatanut sõnadega ähvardanud tappa. R.A. iga sarnaselt kirjeldab sündmuskohal toimunut ka V. Simanis. Kuigi maakohus ei ole kohtuotsuses seda sõnaselgelt väljendanud saab kohtu otsustusest mõista V. Simanis D.A. i ähvardamises õigeks, järeldada, et maakohus luges kannatanu ütlused enda ähvardamise kohta ebausaldusväärseteks ja ümberlükatuteks R.A. i ja V. Simanise ütlustega. Ringkonnakohus maakohtu taolise otsustusega ei nõustu ning leiab, et kohtuotsus kuulub selles osas tühistamisele kogutud tõendite ebaõige hindamise tõttu. Ringkonnakohtu arvates on maakohus V. Simanisele KarS § 120 lg 1 järgi esitatud süüdistuses õigeksmõistvat otsustust tehes lugenud põhjendamatult ebausaldusväärseteks D.A. i väited enda ähvardamise kohta. Kohtuistungi protokollist nähtuvalt on D.A. andnud ütlusi, et pärast seda kui V. Simanis oli lõpetanud J.M. i noaga löömise, lülitus V. Simanis „tema peale ümber“. V. Simanis haaras kannatanu käest, pani noa kaela juurde ja ütles, et kui sa minuga ei tule, siis ma tapan sind noaga nagu J.M. u. Prokuröri küsimusel vastates on D.A. täpsustanud, et V. Simanis ei asetanud nuga talle vastu kaela, vaid hoidis seda eemal, ähvardas sellega. Ka on kannatanu selgitanud, et ei tea kui kaugel nuga tema kaelast oli ning nõustunud lõpuks prokuröri poolt pakutuga, et umbes 10 cm kaugusel. V. Simanise lausest temaga kaasa minna sai ta aru, et ta peab minema koos V. Simanisega ja peab temaga ka jääma. Ta oli tugevasti hirmul (tl 157 p). Kaitsja ja kohtu sarnastele küsimustele vastates on D.A. jäänud oma eeltoodud väidete juurde ja kinnitanud, et V. Simanis ähvardas teda tappa ja ta väga kartis (tl 159, 160). Tõendi usaldusväärsuse küsimuse lahendamisel on kohtul võimalik muu hulgas hinnata, kas ütlused on järjepidevad või sisaldavad vasturääkivusi, kas kohtus ja kohtueelsel uurimisel antud ütlused on vastuolulised, kas ütlustes on lahknevusi tunnistaja ütlustega või teiste kogutud tõenditega ning kas ütlused on eluliselt usutavad. Hinnates D.A. i ütlusi eeltoodud kriteeriumitest lähtuvalt leiab ringkonnakohus, et puudub alus kahelda kannatanu ütluste usaldusväärsuses. 10 D.A. i ütlused selles, et V. Simanis hoidis nuga tema kaela juures ja ähvardas teda tapmisega, juhul kui ta temaga ei tule, on olnud menetlusosaliste küsimustele vastates järjepidevad ja neis puuduvad vasturääkivused. Lähtuvalt sellest, et kohtuistungil ei avaldatud D.A. i kohtueelsel uurimisel antud ütlusi nende usaldusväärsuse kontrolliks, saab ringkonnakohtu arvates väita, et kannatanu ütlustes puuduvad vastuolud ka kohtueelsel uurimisel ja kohtus antud ütluste vahel. Ringkonnakohus, erinevalt maakohtust, ei näe D.A. i ütlustes ka põhimõttelisi lahknevusi tunnistaja R.A. i ütlustega. D.A. on kinnitanud, et V. Simanis hoidis nuga tema kaela lähedal ja ähvardas teda tappa, kui ta V. Simanisega kaasa ei lähe. R.A. on prokuröri küsimustele vastates väitnud, et pärast seda kui V. Simanis oli J.M. i noaga löömise lõpetanud, tuli ta D.A. i juurde. V. Simanisel oli nuga käes ja ta ütles D.A. ile, et lähme koju (tl 164). Kaitsja täpsustavale küsimusele vastates on R.A. selgitanud, et hetkel kui V. Simanis astus D.A. i juurde hoidis ta nuga ülestõstetud käes (käsi tõstetud, küünarliigesest kõverdatud) (tl. 165). Kohtu küsimusele, kas V. Simanis kedagi tapmise või kehavigastuse tekitamisega ähvardas, on R.A. selgitanud, et ajal kui nad viibisid majas, ei ähvardanud, võimalik aga, et majast väljas olles ähvardas. R.A. i väidete kohaselt ähvardas V. Simanis enne sündmuskohalt lahkumist neid, et kui nad kellelegi räägivad, siis ta tapab neid kõiki ära. Kohtu küsimusele, kas V. Simanis D.A. i suuliselt ähvardas, on tunnistaja vastanud, et ei mäleta, ei oska täpselt öelda. Kohtu küsimusele kas V. Simanisel käes olnud noaots oli suunatud D.A. i poole, ei ole tunnistaja otseselt vastanud, vaid väitnud, et (V. Simanis) hoidis nuga nagu nuga hoida saab. Ka on R.A. kohtu küsimusele vastates selgitanud, et tema pidas V. Simanise hoiakut ähvardavaks, kui see ei oleks olnud ähvardav, siis oleks D.A. läinud J.M. i juurde, mitte aga V. Simanisega. R.A. on kohtu küsimusele vastates ka kinnitanud, et V. Simanis ja D.A. seisid üksteisest mitte rohkem kui poole meetri kaugusel (tl 157 p). Kõrvutades D.A. i ja R.A. i ütlusi, ei näe ringkonnakohus neis vastuolusid. Ammugi ei lükka R.A. i ütlused ümber D.A. i ütlusi, nagu seda on püüdnud väita maakohus. D.A. i ja R.A. i ütlused on ringkonnakohtu arvates sisuliselt kokkulangevad selles, et V. Simanis liikus D.A. i juurde ja tema ülestõstetud käes oli nuga. Tõepoolest ei ole R.A. otsesõnu väitnud, et V. Simanis oleks surunud noa D.A. ile vastu kõri või hoidnud seda vahetult tema kõri lähedal, millise väite tõstab esile maakohus. Samas oli R.A. i ütluste kohaselt kannatanu ja süüdistatava vahemaa mitte rohkem kui 50 cm. Arvestades R.A. i ütlusi (küünarnukist ülestõstetud käsi, kannatanu ja süüdistatava vaheline kaugus 50

1. cm)ja D.A. i ütlusi (hoidis nuga kaela lähedal), leiab ringkonnakohus, et sisuliselt kinnitavad R.A. i ütlused D.A. i väiteid noa hoidmise kohta V. Simanise poolt tema kaela lähedal. V. Simanis oli D.A. ist mitte rohkem kui 50 cm kaugusel, tema käsi oli küünarliigesest tõstetud, seega tõenäoliselt tema kehast eespool. Ringkonnakohtu arvates tuleb noa ja D.A. i kaela vahele jäänud vahemaa hindamisel arvestada ka noatera pikkust, mis oli 7,5 cm. Pealegi ei ole D.A. tõsikindlalt väitnud, et V. Simanis hoidis nuga nimelt 10 cm kaugusel tema kaelast, vaid piirdunud umbkaudse määratlusega 10 cm. Eeltoodut arvestades leiab ringkonnakohus, et maakohtul puudus alus väiteks nagu oleksid R.A. i ütlused vastuolus D.A. i ütlustega, et V. Simanis hoidis nuga tema kaela lähedal. 11 Ringkonnakohtu arvates on põhjendamatu ka maakohtu väide, nagu oleksid R.A. i ütlused vastuolus D.A. i väitega, et V. Simanis ähvardas teda suuliselt ära tappa. D.A. on üheselt kinnitanud, et kui V. Simanis tema juurde astus, ähvardas ta lisaks noa temale suunamisele ka suuliselt teda tappa, kui ta koos V. Simanisega ei tule. R.A. on kohtu sellekohastele küsimustele vastates kinnitanud, et ta ei mäleta kas V. Simanis D.A. i ka sõnadega ähvardas. Kohtu küsimusele, kas sõnalist ähvardust ei olnud, on R.A. aga vastanud, et ei oska täpselt öelda (tl 165 p). Seega ei ole R.A. kunagi väitnud, et V. Simanis ei ähvardanud suuliselt D.A. i, ning millisel juhul oleks võimalik väita, et D.A. i ja R.A. i ütlused on omavahel vastuolus. See, et R.A. pelgalt ei mäletanud, kas taoline ähvardamine toimus või mitte, ei anna ringkonnakohtu arvates aga alust kahelda D.A. i ütlustes, et toimus ka suuline ähvardamine. Ringkonnakohus leiab, arvestades sündmuskohal viibinud isikute emotsionaalset seisundit ja asjaolu, et tunnistaja tegeles samaaegselt nii V. Simanise rahustamise kui oma abikaasa eemale hoidmisega V. Simanisest, siis ei ole selles, et R.A. V. Simanise ähvardust D.A. i aadressil ei mäleta, midagi tavapäratut. Siinjuures on tähelepanuvääriv V. Simanise vastus kaitsja küsimusele, et kas ta ähvardas D.A. i. Kaitsja küsimusele vastates on V. Simanis vastanud, et nii nagu süüdistuses kirjas, ta küll ei öelnud, kuid ütles sellised sõnad, et sinu ( D.A.
2. i)pärast inimene sureb ja parem oleks kui sina oleks ära kärvanud (tl 171 p). Kokkuvõtvalt leiab ringkonnakohus, et D.A. i ja R.A. i ütlustes ei esine taolisi vastuolusid, mis seaksid kahtluse alla D.A. i ütluste usaldusväärsuse. Ringkonnakohtu arvates on D.A. i ütlused tema ähvardamise kohta ka eluliselt usutavad. Kriminaalasjas on tõendamist leidnud, et V. Simanis on ka varasemalt ähvardanud D.A. i perekondlike suhete katkemise eest tappa ning taolise ähvarduse esitamise eest on V. Simanist ka kriminaalkorras karistatud. D.A. on kinnitanud, et nad elasid koos J.M. iga 8 aastat ja nende suhted olid normaalsed. Ringkonnakohtu arvates ei ole eeltoodust tulenevalt mõistusepärane arvata, et D.A. pärast seda kui tema nähes oli tekitatud tema elukaaslasele kehavigastusi ja viimane lamas vigastatult maas, lahkuks vabatahtlikult sündmuskohalt V. Simanisega, kes vigastused põhjustas. Seda enam, et D.A. i ja V. Simanise suhted ei olnud head. Taolisi halbu suhteid kinnitab ringkonnakohtu arvates ainuüksi asjaolu, et V. Simanis on kriminaalkorras süüdi mõistetud D.A. i ja J.M. i ähvardamise eest. Seega on ringkonnakohtu arvates igati mõistusepärane ja eluliselt usutav D.A. i selgitus, et alles pärast seda kui V. Simanis suunas tal käes olnud noa tema kaela lähedale ja ähvardas teda tapmisega, nõustus D.A. lahkuma sündmuskohalt koos V. Simanisega. Siinjuures on tähelepanuväärivad ka R.A. i ütlused, kes on samuti kinnitanud, et V. Simanise käitumine D.A. i suhtes oli tema meelest ähvardav. 12 Kokkuvõtvalt leiab ringkonnakohus, et D.A. i ütlused tema ähvardamise kohta V. Simanise poolt on usaldusväärsed ning need lükkavad ümber V. Simanise enda süüd eitavad paljasõnalised ütlused. Eeltoodule tuginedes loeb ringkonnakohus tuvastatuks, et 22. veebruaril 2020 ähvardas V. Simanis D.A. i tapmisega, suunates seejuures noa tema kaela lähedale. KarS § 120 lg 1 näeb ette vastutuse tapmisega, tervisekahjustuse tekitamisega või olulises ulatuses vara rikkumise või hävitamisega ähvardamise eest, kui on olnud alust karta ähvarduse täideviimist. Riigikohtu kriminaalkolleegium on oma otsuses asjas nr 1-19-1849 leidnud, et KarS § 120 dispositsioonis kirjeldatud süüteoga rünnatakse teise inimese vaimset tervist, kasutades selleks psüühilist vägivalda. Psüühilise vägivalla sisuks on ähvardus, millega kutsutakse kannatanus esile arusaam, et süüdlane võib ähvarduse täide viia. Oluline on tähele panna, et KarS § 120 tunnuseid ei saa realiseerida igasuguse ütluse või teoga, mida võib tõlgendada ähvardusena, vaid ähvardamine tähendab vaadeldava kuriteokoosseisu mõttes võimaliku kahju (surm, tervisekahjustus, olulises ulatuses vara rikkumine või hävitamine) tekkimise või saabumise ettekujutuse loomist kannatanul, olgu siis sõnaliselt või mõnel muul konkreetse kannatanu jaoks arusaadaval moel. Toimepanija peab looma kahjuliku tagajärje saabumisest mulje kui millestki, mis sõltub tema tahtest, s.t tekitama kannatanus ettekujutuse, et ta valitseb sündmuste edasist võimalikku käiku Asjaolud, millel ähvardatu kartus saab põhineda, tuleb eraldi tuvastada. Kuna ähvardus peab olema tõsiselt võetav, ei saa seetõttu kannatanu hirmutunne üldjuhul tuleneda vaid tema isikulisest eripärast. Vastasel juhul sõltuks KarS §-s 120 sätestatud süüteokoosseisu tunnuste realiseerimine üksnes kannatanu emotsionaalsest reaktsioonist. Järelikult tuleb ähvarduse tõsiselt võetavust tavajuhtumil hinnata täiendavalt ka muu kriteeriumi abil. Riigikohus ongi öelduga haakuvalt selgitanud, et kuivõrd aluse karta ähvarduse täideviimist peavad andma välismaailmas objektiivselt avaldunud sündmused, peab ähvardus tunduma enamasti reaalne ka keskmisele mõistlikule kõrvalseisjale. Seega saab süüdlane täita KarS § 120 objektiivsed tunnused siis, kui ta paneb talle süüks arvatud tegevusega elu, tervise või vara pärast muretsema eelkõige ähvarduse adressaadi, kuid tekitaks sellega üldjuhul hirmu ka objektiivses kõrvalseisjas. Ringkonnakohus leiab, et D.A. i ütlustega, milliseid kinnitavad ka R.A. i ütlused, on tõendamist leidnud, et 22. veebruaril 2020 aastal suunas V. Simanis, pärast J.M. i pussitamist, tal käes olnud taskunoa D.A. i kaelale ja ähvardas ta tappa, kui viimane temaga kaasa ei tule. Seega kasutas V. Simanis D.A. i suhtes psüühilist vägivalda, mille sisuks oli ähvardus, et V. Simanis võib D.A. i tappa. Ringkonnakohus leiab, et V. Simanise poolt D.A. ile esitatud ähvardus oli tõsiselt võetav. D.A. oli teadlik V. Simanise varasemast vägivaldsest käitumisest. Vahetult enne ähvardust oli V. Simanis korduvalt löönud D.A. i elukaaslast J.M. i noaga. Ringkonnakohtu arvates olukorras, kus vahetult enne tapmisähvardust oli V. Simanis tekitanud D.A. i nähes noaga kehavigastused J.M. ile ning suunanud seejärel noa D.A. i kaelale, oli D.A. il reaalne alus karta tapmisähvarduse täideviimist V. Simanise poolt. Ringkonnakohus leiab, et taolises olukorras esitatud ähvardus tundub reaalsena ka keskmisele mõistlikule kõrvalseisjale. Ringkonnakohus leiab, et V. Simanis pani D.A. i tapmisega ähvardamise toime otsese tahtlusega. 13 V. Simanis sai aru, et pussitades vahetult enne ähvardamist D.A. i elukaaslast ja suunates seejärel noa kannatanu kaelale ja lubades ta tappa, kui viimane temaga koos sündmuskohalt ei lahku, võtab D.A. tema poolt esitatud ähvardust reaalsena. Ülaltoodust tulenevalt leiab ringkonnakohus, et V. Simanise käitumises esinevad KarS § 120 lg 1 ettenähtu kuriteo objektiivsed ja subjektiivsed tunnused ning seega tuleb V. Simanis süüdi tunnistada KarS § 120 lg 1 järgi. V. Simanise süüdistus KarS § 136 lg 1 järgi Mõistes V. Simanise KarS § 136 lg 1 järgi esitatud süüdistuses õigeks asus maakohus seisukohale, et kriminaalasjas kogutud tõenditega ei ole tõendamist leidnud V. Simanise poolt D.A. i ähvardamine aga samuti tema suhtes füüsilise sunni kasutamine. D.A. on küll andnud ütlusi tema tapmisega ähvardamises, noa kõri lähedal hoidmises, jõuga kinnihoidmises ja kaasa tirimises, kuid tunnistaja R.A. i ja süüdistatava ütlused nimetatud asjaolusid ei kinnita. Kohtu arvates on küll tõendamist leidnud, et V. Simanis pöördus nuga käes D.A. i poole, et viimane temaga koju tuleks, kuid täiendavaid pingutusi selleks, et D.A. ka tõepoolest temaga kaasa tuleks, süüdistatava ja tunnistaja ütlustest ei nähtu. Kohus asus seisukohale, et D.A. i ajendas süüdistatavaga kaasa minema šokk ning soov V. Simanise eemaldamisega sündmuskohalt maandada tekkinud olukorda. Ringkonnakohus maakohtu kannatanu ja tunnistaja ütluste analüüsiga ja sellele tuginevate järeldustega ei nõustu. Analüüsides ülal D.A. i ütluste usaldusväärsust asus ringkonnakohus seisukohale, et kannatanu ütluste tõepärasuses puudub alus kahelda. Seega loeb ringkonnakohus tõendatuks, et vahetult pärast J.M. i noaga löömist astus V. Simanis ülestõstetud käes nuga hoides D.A. i juurde, ähvardas teda noaga tappa ning nõudis samas, et D.A. tuleks koos temaga koju. Ringkonnakohus ei nõustu maakohtuga selles, et taoliselt käitudes ei kasutanud V. Simanis D.A. i suhtes samaaegselt ka jõudu. D.A. on oma ütlustes väitnud, et V. Simanise ühes käes oli nuga, millega ta kannatanut ähvardas ja teise käega hoidis teda kinni. Ka on D.A. kinnitanud, et V. Simanis hoidis teda käest jõuga kinni, tema tundis jõudu. Samal ajal ütles V. Simanis, et kui minuga ei tule, siis tapan su nagu J.M. u (M. ). Ta ei tahtnud koos V. Simanisega minna, kuid kartis, et viimane võib ta tappa või teeb talle viga, ta oli sellises hullunud seisundis. D.A. i ütluste kohaselt süüdistatav nagu tiris teda. Ta palus korduvalt, et V. Simanis lubaks tal tagasi minna, kuid viimane ei kuulanud ja vastas vaid, et tuled minuga ja kõik ning kordas, et nii nagu J.M. u, nii ka sinu (tl 158). Samasisulisi ütlusi on D.A. andud ka kaitsja ja kohtu sellekohastele küsimustele vastates. Nii on D.A. kohtu küsimusele, et kas ta liikus vabatahtlikult koos V. Simanisega, vastanud, et liikus süüdistatavaga koos vastu enda tahtmist, V. Simanisega kaasaminek ei olnud vabatahtlik. Kohtu küsimusele kas ta kartis sellel hetkel V. Simanist on D.A. vastanud, et ta kartis, ta lausa pissis ennast hirmust täis (tl 160). Seega nähtub D.A. i ütlustest, et V. Simanis hoidis kannatanut käest kinni ja kasutas tema kaasatulemiseks teataval määral ka jõudu. 14 Tõepoolest ei ole R.A. menetlusosaliste küsimustele vastates üheselt väitnud, et sündmuskohalt lahkudes hoidis V. Simanis D.A. il käest kinni. Prokuröri sellesisulisele küsimusele vastates on tunnistaja seletanud, et ta ei oska seda täpselt öelda (tl 164). Kaitsja samasisulisele küsimusele on tunnistaja vastanud, et ei mäleta täpselt (tl 165). Kohtu küsimusele, et kas V. Simanis hoidis D.A. i kinni, vedas endaga kaasa, on R.A. vastanud, et ei oska täpselt öelda kas hoidis või ei, aga nuga oli käes (tl 165 p). Ülaltoodud R.A. i ütlustest nähtub, et tunnistaja ei ole kunagi väitanud, et V. Simanis ei hoidnud D.A. i füüsiliselt kinni, vaid väitnud, et ta ei oska seda kinnitada. R.A. i taolised ütlused aga ei lükka kuidagi ümber D.A. i ütlusi, et V. Simanis hoidis tal käest ja käest hoides ka tiris teda. Pealegi on ka V. Simanis ise kinnitanud, et pärast J.M. i noaga löömist läks ta nutva D.A. i juurde ja võttis tal kergelt käest kinni (tl 171). Ülaltoodut arvestades leiab ringkonnakohus, et kriminaalasjas kogutud tõenditega, eelkõige D.A. i usaldusväärsete ütlustega on tõendamist leidnud, et V. Simanis haaras lisaks tapmisele ähvardamisele ka D.A. i käest ning nõudis, et viimane lahkuks sündmuskohalt koos temaga. Siinjuures leiab ringkonnakohus, et asjaolu kas V. Simanis tiris D.A. i jopest, kaenlast, vedas endaga kaasa (tl 165 p), ei oma V. Simanise süüküsimuse lahendamisel talle KarS § 136 lg 1 järgi esitatud süüdistuse objektiivse teokoosseisu tuvastamisel olulist rolli, sest varasemalt oli nuga käes hoidev V. Simanis juba ähvardanud D.A. i tapmisega, s.o vägivalla kasutamisega, kui viimane koos temaga ei tule. Kannatanu tundis süüdistatava ees hirmu, ei julgenud V. Simanise nõudmist täitmata jätta ning nimelt seetõttu allus ta süüdistatava korraldusele ja läks temaga kaasa. Seega oli V. Simanis D.A. i tapmisega ähvardades juba piiranud kannatanu liikumisvabadust, s.o loonud talla ilma seadusliku aluseta liikumistakistuse. Järeldusele, et D.A. lahkus sündmuskohalt nimelt V. Simanise tapmisähvarduse mõjul, annavad ringkonnakohtu arvates, lisaks D.A. i ütlustele, aluse ka R.A. i ütlused. R.A. on vastates prokuröri küsimusele, millest tunnistaja järeldas, et D.A. ei soovinud koos V. Simanisega lahkuda, selgitanud, et kui teie ees seisab noaga inimene, kes on just inimese tapnud, siis vaevalt soovib keegi selle inimesega kuhugi minna (tl 164). Kaitsja analoogsele küsimusele vastates on R.A. selgitanud, et D.A. läks V. Simanisega kaasa, sest tundis ennast ohus olevat ja pluss see, et ta palus tal koos V. Simanisega lahkuda. Ka kohtu sarnasele küsimusele vastates on R.A. selgitanud, et kui ei oleks olnud ähvardavat olukorda, siis oleks D.A. olnud Jura (M. ) juures. Ringkonnakohtu arvates järeldub R.A. i taolistest ütlustest, et vahetult sündmuskoha olustikku tajudes on ka tunnistaja tulnud üheselt mõistetavale järeldusele, et nimelt noaga ähvardamine V. Simanise poolt oli põhjuseks, miks D.A. koos temaga sündmuskohalt lahkus. Eeltoodut arvestades ei nõustu ringkonnakohus ka maakohtu järeldusega, mille kohaselt ei ilmne kriminaalasja materjalidest, et D.A. i oleks üheselt mõistetavalt takistatud sündmuskohale jäämast, mujale minemast või mingi ületamatu sunnivahendiga kindlas suunas liikuma kohustatud. Ringkonnakohus leiab, et olukorras, kus V. Simanis oli korduvalt noaga löönud D.A. i elukaaslast, kes lamas veriselt tänaval, tulnud pärast seda ülestõstetud käes nuga hoides 15 kannatanu juurde ning öelnud viimasele, et tapab ta ära, kui kannatanu temaga ei tule, on põhjendamatu väita, et D.A. lahkus sündmuskohalt koos V. Simanisega šokiseisundi tõttu soovides vaid süüdistatav sündmuskohalt eemaldada. D.A. i ja R.A. i ütlustest tulenevalt on üheselt tõendamist leidnud ja see on ringkonnakohtu arvates ka eluliselt usutav, et põhjus, miks D.A. jättis oma vigastatud elukaaslase tänavale ja lahkus koos V. Simanisega, oli viimase poolt esitatud tapmisähvardus, mida kannatanu pidas tõsiseltvõetavaks. See, et D.A. soovis oma lahkumisega ka V. Simanise sündmuskohalt eemal juhtida (J.M. ile abi kutsumise võimaldamiseks), ei muuda ringkonnakohtu arvates D.A. i sündmuskohalt lahkumise sisulist põhjust, s.o tapmisähvardust, olematuks. Ringkonnakohtu taolist seisukohta ei muuda ka asjaolu, et hetkel kui politseipatrull nägi V. Simanist ja D.A. i, ei hoidnud V. Simanis D.A. i kinni ega tirinud teda endaga kaasa. Ringkonnakohtu arvates puudus V. Simanisel selleks ka vajadus, sest vahetult enne seda oli süüdistatav D.A. i noaga ähvardanud ning D.A. teadis, et nuga on endiselt V. Simanise käes. Asjaolu, et sündmuskohalt lahkudes oli V. Simanisel nuga käes, on kinnitanud ka R.A. oma ütlustes, väites, et kui V. Simanis koos D.A. iga sündmuskohalt lahkusid nägi ta süüdistatava käes nuga. Vabaduse võtmise kui koosseisupärase teo sisuks on isiku liikumisvabaduse piiramine tema tahte vastaselt. Ebaseadusliku vabaduse võtmise objektiivsed tunnused pole täidetud, kui isik, kellelt see võeti, on liikumisvabaduse piiramisega nõustunud. Ringkonnakohtu arvates on käesoleval juhul tuvastamist leidnud, et V. Simanis ähvardades D.A. i tapmisega, millise täideviimist oli kannatanul alust karta ning nõudes samaaegselt kannatanult koos temaga sündmuskohalt lahkumist, millele kannatanu tapmisähvarduse mõjul ka allus, piiras V. Simanis D.A. i liikumisvabadust, s.o võttis temalt ilma seadusliku aluseta vabaduse. Seega esineb V. Simanise tegevuses KarS § 136 lg 1 ettenähtud kuriteo objektiivne koosseis. Ringkonnakohus leiab, et V. Simanise käitumises esineb ka KarS § 136 lg 1 ettenähtud kuriteo subjektiivne külg kaudse tahtluse vormis. V. Simanis, ähvardades D.A. i tapmisega ning nõudes samaaegselt kannatanu lahkumist sündmuskohalt koos temaga, pidi pidama võimalikuks, et taoliselt käitudes piirab ta D.A. i liikumisvabadust ja ta möönis taolist võimalust. Seega on V. Simanise käitumises tõendamist leidnud KarS § 136 lg 1 ettenähtud kuriteo teokoosseis. Kokkuvõtvalt leiab ringkonnakohus, et V. Simanis on toime pannud KarS §

136 lg 1 ettenähtud kuriteod ning teda tuleb nende eest karistada. Süütegude ideaalkogum tähendab, et isik täidab ühe teoga mitu eraldi kvalifitseeritavat süüteokoosseisu. Ringkonnakohus leiab, et antud juhul täitiski V. Simanis oma teoga, s.o ähvardades D.A. i tapmisega ja nõudes taoliselt ähvardades kannatanult temaga kaasatulemist, nii kannatanu tapmisega ähvardamise kui ka temalt vabaduse võtmise süüteokoosseisud. 16 KarS § 63 lg 1 kohaselt kui isik on pannud toime ühe teo, mis vastab mitmele eri süüteokoosseisule, siis mõistetakse talle üks karistus seadussätte alusel, mis näeb ette raskeima karistuse. Kuivõrd V. Simanis pani ringkonnakohtu arvates toime ühe teo, mis vastab kahele eri süüteokoosseisule, siis tuleb talle mõista KarS §

136 lg 1 järgi kvalifitseeritavate kuritegude toimepanemise eest üks karistus. V. Simanise poolt toimepandud tegude süü suuruse hindamisel arvestab ringkonnakohus nende toimepanemise asjaolusid. Ringkonnakohus leiab, et olukorras kus süüdistatav oli D.A. i nähes korduvalt noaga löönud viimase elukaaslast, põhjustas V. Simanis D.A. i tapmisega ähvardas viimasele suurt hirmutunnet. Samas sundis V. Simanise taoline ähvardus D.A. i sündmuskohalt lahkuma, vastupidiselt kannatanu soovile osutada abi vigastatud elukaaslasele. Ringkonnakohus leiab, et V. Simanise taoline käitumine näitab süüdistatava enesekesksust ja ükskõikset suhtumist teiste inimeste tunnetesse. Samas põhjustas V. Simanise taoline käitumine ringkonnakohtu arvates raskeid emotsionaalseid üleelamisi kannatanule, kes enese sõnul oli süüdistatava tegude tõttu šokis. Samas arvestab ringkonnakohus ka asjaoluga, et V. Simanise ähvarduse ja vabaduse võtmisega ei kaasnenud D.A. ile füüsilisi tagajärgi. Ülaltoodust lähtudes peab ringkonnakohus V. Simanise süü suurust keskmiseks. Nimetatud kuritegude toimepanemise eest karistust mõistes ringkonnakohus V. Simanise käitumises tema karistust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid ei tuvastanud. Maakohus on V. Simanisele KarS § 113 lg 1 järgi karistust mõistes analüüsinud süüdistatava isikust lähtuvat võimalust mõjutada teda edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest. Ringkonnakohus nõustub nimetatud osas maakohtu seisukohtadega ning ei pea siinjuures vajalikuks neid korrata. Eeltoodust tulenevalt leiab ringkonnakohus, et V. Simanist tuleb KarS §

136 lg 1 järgi kvalifitseeritavate kuritegude toimepanemise eest, lähtudes KarS § 63 lg 1, karistada 2 aasta ja 6 kuulise vangistusega. Ringkonnakohus ei nõustu prokuratuuri apellatsioonis esitatud taotlusega mõista V. Simanisele KarS § 64 lg 1 alusel liitkaristuseks 15 aastat vangistust. Maakohus on V. Simanist KarS § 113 lg 1 järgi karistanud 13 aastase vangistusega, mis ületab tunduvalt nimetatud paragrahvi sanktsioonis ettenähtud karistuse keskmist määra (10 a 6 k). Seda vaatamata asjaolule, et kohus tuvastas V. Simanise käitumises kergendava asjaolu, s.o puhtsüdamliku kahetsuse ning karistust raskendavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud. Arvestades maakohtu poolt KarS § 113 lg 1 järgi mõistetud karistuse rangust ei pea ringkonnakohus põhjendatuks, KarS § 64 lg 1 alusel liitkaristuse moodustamisel, KarS § 113 lg 1 järgi mõistetud karistust KarS §

136 lg 1 järgi mõistetava karistuse võrra veelgi suurendada. Ringkonnakohus leiab, et KarS § 113 lg 1 järgi V. Simanisele sisuliselt maksimummäära lähedase karistuse mõistmine arvestab ka KarS §

§ 136

lg 1 ettenähtud kuritegude ebaõigussisu ning need ei jää karistuse mõistmisel tähelepanuta. 17 Ringkonnakohus leiab, et prokuratuuri taotlus kohaldada V. Simanise suhtes KarS § 54 lg 4 alusel lisakaristusena tema väljasaatmine Eesti Vabariigist ning kohaldada talle sissesõidukeeldu 10 aastaks, tuleb jätta rahuldamata. KarS § 54 lg 4 ls 2 kohaselt kui süüdlane on Euroopa Liidu kodanik, kes on Eestis elanud püsivalt viimased kümme aastat järjest, võib tema suhtes väljasaatmist ja sissesõidukeeldu kohaldada üksnes juhul, kui isik on ohuks riigi julgeolekule. Maakohus on õigest tuvastanud, et V. Simanis on Euroopa Liidu (Läti Vabariigi) kodanik, kes on Eesti Vabariigis püsivalt elanud vähemalt 10 aastat järjest, s.o V. Simanis on isikuks, kes vastab KarS § 54 lg 4 2 ls kirjeldatud kriteeriumitele. Kuivõrd V. Simanise isik vastab ülaltoodud kriteeriumitele, siis on tema väljasaatmine ja talle sissesõidukeelu kohaldamine võimalik vaid juhul, kui ta on ohuks riigi julgeolekule. Riiklik julgeolek on riigi ja selle rahva võime kaitsta enda sisemisi väärtusi ja eesmärke väliste ohtude eest. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et V. Simanisest lähtub küll oluline oht avalikule korrale, kuid ei tema isik ega ka tema tegevus ei kujuta ohtu Eesti Vabariigi võimele kaitsta riigi sisemisi väärtusi ja eesmärke, s.o riigi julgeolekule. Seega puudub KarS § 54 lg-st 4 tulenevalt seaduslik alus V. Simanise väljasaatmise ning sissesõidukeelu kohaldamiseks. V. Simanise kaitsja apellatsioon Kaitsja apellatsioonis vaidlustatakse maakohtu otsus V. Simanisele KarS § 113 lg 1 järgi mõistetud karistuse osas selle liigse ranguse tõttu. Kaitsja leiab, et karistuse mõistmisel ei ole maakohus arvestanud asjaolu, et J.M. ja D.A. , kutsudes

1. veebruari 2020 õhtul endaga kaasa V. Simanise, käitusid ise raskelt hooletult. Taolist väidet põhistab kaitsja asjaoluga, et kuigi J.M. ja D.A. teadsid V. Simanisest lähtuda võivast ohust (varem karistatud kannatanute tapmisega ähvardamise eest), keelitasid nad ometi V. Simanist nendega ühinema. Ka leiab kaitsja, et V. Simanist ei keelitatud kaasa tulema mitte ainult D.A. i ja V. Simanise ühise lapse probleemide lahendamisele, vaid V. Simanis meelitati kaasa ühisele alkoholi tarbimisele. Ringkonnakohus leiab, et kaitsja poolt apellatsioonis esitatud väited ei anna alust V. Simanisele KarS § 113 lg 1 järgi mõistetud karistuse kergendamiseks. Kriminaalasjas ei ole vaidlust, et
2. veebruaril 2020 sooviti lahendada V. Simanise tütre ja E.R. poja vahel toimunut. Kuigi V. Simanis ei elanud koos perekonnaga, sooviti ka tema, kui tütre isa, probleemi lahendamisse kaasata. Ringkonnakohus ei näe D.A. i ja J.M. i (tegi D.A. ile ettepaneku V. Simanise kaasamiseks), taolises käitumises midagi tavapäratut, seda enam etteheidetavat. On igati loogiline eeldada, et ema teavitab tütrega toimuvast ka tütre isa, kuigi viimane ei ela perekonnaga koos. Asjaolu, et V. Simanis oli varasemalt D.A. i ja J.M. i tapmisega ähvardanud, ei saa ringkonnakohtu arvates välistada võimalust, et tütre ema teavitab isa tütrega toimuvast. Ringkonnakohutu arvates on igati loogiline mõelda, et vaatamata isa ja ema vahelistele 18 suhetele, on mõlemal vanemal õigus teada ühise lapse probleemidest ning kohustus aidata kaasa nende lahendamisele. Seega see, et D.A. kaasas V. Simanise nende ühise tütre probleemide lahendamisse, ei ole kuidagi vaadeldav raske hooletusena, nagu seda näeb kaitsja. Eksitav on kaitsja väide nagu meelitanuks D.A. ja J.M. V. Simanise kaasa selleks, et ühiselt alkoholi tarbida. Tõepoolest tarvitati probleemi lahendamise käigus alkoholi, kuid selle tarvitamine ei olnud põhjus, miks kokku saadi. Ringkonnakohtu arvates on kaitsja taoline väide seda arusaamatum, et kriminaalasja materjalidest nähtuvalt ei tarvitanud J.M. kokkusaamise ajal üldse alkoholi ja D.A. vaid minimaalsel määral. Kokkuvõtvalt leiab ringkonnakohus, et puudub alus V. Simanisele KarS § 113 lg 1 alusel mõistetud karistuse kergendamiseks. Kohtukulu Kohtuotsusest nähtuvalt on maakohus, mõistes V. Simanise KarS §

136 lg 1 järgi õigeks, pidanud kohtupraktikast tulenevalt vajalikuks vähendada V. Simaniselt väljamõistetavat kaitsjatasu 50% ulatuses. Kuivõrd V. Simanise kaitsja M. Masso taotles õigusabikulutuse hüvitamisest 3579,36 euro ulatuses, siis mõistis kohus V. Simaniselt välja õigusabikulud summas 1789,68 eurot ning jättis õigusabikulu summas 1789,68 riigi kanda. Apellatsioonis taotles prokuratuur V. Simanise süüdtunnistamist KarS §

§ 136lg 1 järgi ning seoses V.

Simanise süüditunnistamisega ka kogu õigusabikulu jätmist V. Simanise kanda. Ringkonnakohus tunnistab V. Simanise süüdi KarS §

§ 136lg 1 järgi. Kr

MS § 180 lg 1 kohaselt hüvitab süüdimõistva kohtuotsuse korral menetluskulud süüdimõistetu. Nimetatust tulenevalt mõistab ringkonnakohus V. Simaniselt KrMS § 175 lg 4 alusel välja tema kaitsja M. Masso õigusabikulu summas 3579,36 eurot. Kaitsja M. Masso esitas taotluse riigi õigusabi tasu ja õigusabi osutamisega seotud kulude kindlaksmääramiseks ringkonnakohtus kokku 183,60 euro suuruses summas, sh käibemaks 30,60 eurot. Taotluse kohaselt kulutas kaitsja maakohtu otsusega tutvumisele ja apellatsiooni koostamisele kokku 170 minutit, mille eest kaitsja palub hüvitada 153 eurot, millele lisandub käibemaks 30,60 eurot. Ringkonnakohus leiab, et osutatud õigusabi oli vajalik ja selle maht proportsioonis maakohtu otsusega. Seetõttu tuleb kaitsja taotlus riigi õigusabi seaduse § 22 lg-st 7 ja § 23 lg-st 1 ning justiitsministri 26. juuli 2016. a määruse nr 16 § 1 lg-test 4, 5, 6 ja 10, § 6 lg-st 3, §-st 16 ning § 17 lg-st 2 juhindudes rahuldada summas 183,60 eurot milles sisaldub käibemaks 30,60 eurot. 19 Kuivõrd apellatsiooni esitas prokuratuur ja ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse, siis vastavalt KrMS § 185 lg 1 ja lg 2 lause 2 kohaselt, tuleb apellatsiooni menetluses tekkinud õigusabikulu jätta riigi kanda. (allkirjastatud digitaalselt) Aarne Sarjas, Maarika Kuusk, Tiit Lõhmus 20