RIIGIKOHUS HALDUSKOLLEEGIUM KOHTUMÄÄRUS Kohtuasja number Määruse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Menetlusosalised Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus Riigikohtus Asja läbivaatamine 3-20-1943 8. juu

) § 15 lg 1, § 19 lg 1 ja § 15 lg 2 p-de 1 ja 2 alusel. Samal päeval esitas PPA halduskohtule taotluse puudutatud isiku kinnipidamiseks ja kinnipidamiskeskusesse paigutamiseks kuni kaheks kuuks

§ 15

lg 2 p-des 1 ja 2 sätestatud alustel, s.o esineb põgenemisoht ja isik ei täida kaasaaitamiskohustust. 1) Puudutatud isikul puudub seaduslik alus Eestis viibimiseks ja teda on kohustatud Eestist Leetu lahkuma. 2

§ 68p 8).

Ebaseaduslik Eestisse sisenemine viitab sellele, et ta on valmis õigusrikkumisi toime panema, ja puudub põhjus arvata, et ta väldib sarnast käitumist tulevikus. Ka viibis isik 28. juunil 2020 Tallinnas joobnud olekus ja ebaadekvaatses seisundis ega allunud politseiametnike korraldustele. Isik toimetati kainenema. Samuti viitab põgenemisohule rahvusvahelise kaitse taotluse esitamine, et vältida enda tagasisaatmist Leetu. Isik võib asuda ennast varjama ka Eestis ega pruugi olla väljasaatmismenetluse lõpuni PPA-le kättesaadav. 3) Puudutatud isik on viimase kuue aasta jooksul taotlenud rahvusvahelist kaitset kokku neljal korral. Leedus sai ta rahvusvahelise kaitse taotlemise ajaks elamisloa, millega võis viibida ainult Leedus. Isik ei ole oodanud ära menetluste lõplikke otsuseid, vaid on alati menetlevast riigist põgenenud (

§ 68p 9).

Šveits on isikule kohaldanud sissesõidukeeldu Schengeni alale. Isik pidi olema reisipiirangutest teadlik. 4) Puudutatud isik andis 20. juulil 2020 rahvusvahelise kaitse taotluse lahendamiseks peetud vestluse käigus selgelt mõista, et ei soovi enda tagasisaatmist Leetu Dublini III määruse alusel (

§ 68p 6).

5) Põgenemisohtu suurendab asjaolu, et isiku rahvusvahelise kaitse taotlus jäeti läbi vaatamata (VRKS § 21 lg 1 p 6). Seetõttu ei pruugi ta olla motiveeritud jääma leebemate järelevalvemeetmete kohaldamisel Eestisse. Põgenemisohu korral ei tagaks leebemad järelevalvemeetmed soovitud eesmärki ka juhul, kui PPA kohaldaks isiku suhtes mitut erinevat meedet korraga. 6) Puudutatud isiku kinnipidamine ja kinnipidamiskeskusesse paigutamine ei ole vastuolus isiku turvalisuse ja tervisekaalutlustega ega ole ebaproportsionaalne taotletava eesmärgi suhtes. Ta on kinnipidamiskeskuses viibinud VRKS-i alusel ca 3 kuud. 9. Tallinna Halduskohus andis 9. oktoobri 2020. a määrusega loa puudutatud isik kinni pidada ja kinnipidamiskeskusse paigutada

§ 15

lg 2 p 1 alusel kuni kinnipidamise aluse äralangemiseni, kuid mitte kauemaks kui

1. detsembrini 2020 (k.a).
2. Puudutatud isik esitas määruskaebuse, milles palus halduskohtu määrus tühistada, jätta PPA taotlus rahuldamata ja ta kinnipidamiskeskusest viivitamatult vabastada.
3. Puudutatud isik vabastati kinnipidamiskeskusest ja anti Leedule üle
4. oktoobril
6. Tallinna Ringkonnakohus jättis
7. detsembri
8. a määrusega puudutatud isiku määruskaebuse rahuldamata, kuid muutis halduskohtu määrust ja lubas PPA-l puudutatud isikut kinnipidamiskeskuses kinni pidada kuni VRKS § 361 lg-s 2 sätestatud aluste äralangemiseni, kuid mitte kauem kui
9. novembrini 2020 (k.a). 1) PPA
10. augusti
11. a otsust tuleb käsitada Dublini III määruse art 26 lg 1 mõttes üleandmisotsusena, kuna Leedu oli nõus isiku tagasi võtma ning PPA jättis sellel põhjusel isiku rahvusvahelise kaitse taotluse läbi vaatamata. 2) Üleandmisotsuse vaidlustamisel hakkab Dublini III määruse art-s 28 toodud kuuenädalane tähtaeg kulgema pärast seda, kui halduskohus on teinud otsuse üleandmisotsuse kohta või kui kohtu määrusega kohaldatud esialgne õiguskaitse üleandmise täideviimise peatamise kohta on lõppenud (vt Euroopa Kohtu otsus C-60/16: Khir Amayry, p 40). Kõnealusel juhul tegi halduskohus
12. oktoobril 2020 otsuse PPA üleandmisotsuse kohta. Puudutatud isiku esialgse õiguskaitse taotlus jäi rahuldamata. Seega hakkas puudutatud isiku Leedule üleandmise kuuenädalane tähtaeg Dublini III määruse art 28 lg 3 kohaselt kulgema pärast halduskohtu
13. oktoobri
14. a otsuse tegemist ning lõppes
15. novembril
16. Kuna Dublini III määruse art 28 lg 2 kohaselt võib liikmesriik põhjendatud vajaduse korral isikut kinni pidada, et tagada üleandmismenetluse täideviimine, ei ole isiku kinnipidamine nimetatud alusel põhjendatud pärast
17. novembrit
18. PPA-l tuli isik kinnipidamiskeskusest vabastada hiljemalt
19. novembril
20. 3

§ 15

lg 2 p-de 1 ja 2 ja halduskohus kohaldas

§ 15lg 2 p 1.

Eeltoodud analüüsist nähtub, et tugineda tulnuks VRKS § 361 lg 2 p-le 7 (koostoimes VRKS § 361 lg-ga 1) ning VRKS § 361 lg-le 21, mis viitab põgenemisohu hindamisel

§-le 68 ja loata lahkumisele teisest Euroopa Liidu liikmesriigist (sisuliselt identne

§ 68p-s 9 sätestatud alusega).

Siiski ei jõudnud halduskohus isiku kuni

1. novembrini 2020 kinnipidamise põhjendatust hinnates väärale lõpptulemusele. Ekslikule õiguslikule alusele viitamine on oluline puudus, kuid see ei too vältimatult kaasa isiku kinnipidamiskeskusest vabastamist, kui asjakohane regulatsioon on tegelikult olemas ja on ilmselge, et eksimus ei saanud mõjutada asja otsustamist. Dublini III määruse art-s 28 sätestatud tingimused olid puudutatud isiku jätkuvaks kinnipidamiseks kuni
2. novembrini 2020 täidetud. 5)

§ 68p 8 kohaldamise tingimused ei olnud täidetud.

Säte on kohaldatav juhtudel, mil isik siseneb Eestisse Euroopa Liidu välisest riigist. Puudutatud isik sisenes Eestisse Lätist. 6) Täidetud olid

§ 68p 9 kohaldamise eeldused.

Talle oli väljastatud luba viibida Leedus, kus oli pooleli tema rahvusvahelise kaitse taotluse menetlus. Ta lahkus loata teisest Schengeni konventsiooni liikmesriigist. Ka õigusteadmisteta isik pidanuks seda keeldu mõistma. Puudutatud isik on ka varem korduvalt lahkunud erinevatest Euroopa Liidu liikmesriikidest enne rahvusvahelise kaitse taotluse menetluste lõppu. Isik on korduvalt teatanud, et ei soovi naasta Leetu. 7) Muud järelevalvemeetmed ei ole piisavad. Kinnipidamine on proportsionaalne. Seda ei kummuta ka viited puudutatud isiku terviseseisundile. Eesti peab Dublini III määruse art 32 järgi edastama Leedule teabe isiku ravi ning terviseseisundi kohta. Õigus tervise kaitsele on Leedus kaitstud rahvusvaheliste lepingutega samaväärselt Eestiga. 8) Ringkonnakohtule ei ole teada, kas puudutatud isik on kinnipidamiskeskusest vabastatud. Kui see nii ei ole, tuleb ta kinnipidamiskeskusest viivitamatult vabastada. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED 13. Puudutatud isik palub määruskaebuses ringkonnakohtu määrus tühistada ja teha asjas uus määrus, millega rahuldada määruskaebus ning tuvastada, et PPA 7. oktoobri 2020. a taotlus saada luba kaebaja kinnipidamiseks ja kinnipidamiskeskusesse paigutamiseks oli õigusvastane. 1) Ringkonnakohus jõudis õige järelduseni, et puudutatud isiku kinnipidamisel ei saanud tugineda

§ 15lg-s 1 ja lg 2 p-des 1 ja 2 sätestatud alustele.

Küll ei võinud ringkonnakohus ise asuda PPA taotlust põhjendama õiguslike ja faktiliste alustega, mida haldusorgan ei ole ex ante situatsioonis märkinud. Seda eriti juhtumitel, kus haldusorgan toimib kaalutlusõiguse alusel. Ringkonnakohus on oluliselt rikkunud menetlusnormi. 2) Dublini III määruse art 28 ja

§ 68p 9 kohaldamise tingimused ei olnud puudutatud isiku 18.

novembrini 2020 kinnipidamiseks täidetud. Isik on selgitanud ja põhjendanud, miks ta Leedust lahkus. Tema rahvusvahelise kaitse taotluse menetlemine venis Leedus pikemaks, kui Euroopa Liidu õigusaktid seda ette näevad. Tal kadus õiguslik ootus, et tema taotluse kohta tehakse otsus. Kohtud ei ole arvestanud sellega, et puudutatud isikul on Eestis diagnoositud ärevus- ja kohanemishäired, samuti C-hepatiit ja maksa düsfunktsioon. Eestis on talle määratud ravi, mida ei tohtinud katkestada. Leedus 4

-i. 15. Siseministeerium on seisukohal, et pärast lõpliku otsuse tegemist VRKS-i mõttes ei ole isiku suhtes võimalik kohaldada VRKS § 361 lg-s 2 sätestatud kinnipidamise aluseid, sest isik ei ole enam „taotleja“. Sellises olukorras kohaldub isiku kinnipidamisele

koosmõjus Dublini III määruses sätestatuga. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

1. Käesoleva kohtuasja vaidlus piirdub puudutatud isiku kinnipidamiseks loa andmise õiguspärasuse küsimusega pärast seda, kui tema suhtes oli
2. oktoobril 2020 tehtud lõplik otsus VRKS § 31 mõttes.
3. PPA esitas Leedule Dublini III määruse art 18 lg 1 p c alusel puudutatud isiku tagasivõtmise taotluse ning Leedu võttiski
4. juulil 2020 isiku sama sätte alusel tagasi. Viidatud artikkel kohustab liikmesriiki tagasi võtma mh kolmanda riigi kodaniku, kes on taotluse tagasi võtnud ja esitanud taotluse mõnes muus liikmesriigis. Sellest tulenevalt tegi PPA
5. augustil 2020 üleandmisotsuse Dublini III määruse art 26 mõttes. Kui halduskohus andis PPA-le loa puudutatud isiku kinnipidamiseks

§ 15

lg 1 ja lg 2 p 1 alusel, siis ringkonnakohtu hinnangul oli õigeks kinnipidamise aluseks VRKS § 361 lg 2 p 7 koostoimes lg-tega 1 ja

2. Kolleegium selgitas määruses nr 3-20-1697/31 (vt p 22.1), et VRKS § 361 lg 2 p 7 alusel on võimalik kinni pidada üksnes isikut, kes on rahvusvahelise kaitse taotleja VRKS-i mõttes. Sätet ei või kaalul olevat põhiõigust arvestades tõlgendada laiendavalt. Üleandmismenetluse täideviimise eesmärgil on sellist isikut, kes ei ole rahvusvahelise kaitse taotleja, võimalik kinni pidada Dublini III määruse art 28 alusel koosmõjus art 2 p-ga n ja

§-ga

2. Kolleegium nõustub ringkonnakohtu seisukohaga, et rahvusvahelise kaitse taotleja staatus ei sõltu sellest, millises liikmesriigis isik viibib. Asjaolu, et isiku suhtes on tehtud ühes liikmesriigis üleandmisotsus, ei kaota tema taotleja staatust, kui tema rahvusvahelise kaitse menetlus on teises liikmesriigis pooleli (vt ka Euroopa Kohtu otsus asjas C-322/19 ja C-385/19: The International Protection Appeals Tribunal jt, p 64). Praegusel juhul rahuldas Leedu
3. juulil 2020 puudutatud isiku tagasivõtmise palve Dublini III määruse art 18 lg 1 p c alusel. Seega käsitas Leedu puudutatud isikut kolmanda riigi kodanikuna, kes on rahvusvahelise kaitse taotluse tagasi võtnud. Puudutatud isik ei olnud
4. a oktoobris, mil halduskohus andis loa ta kinni pidada, enam rahvusvahelise kaitse taotleja staatuses.
5. Ringkonnakohus pidas puudutatud isiku kinnipidamist üleandmise eesmärgil lubatavaks VRKS § 361 lg 2 p 7 alusel koostoimes VRKS § 361 lg-tega 1 ja 21 ning

§ 68p-ga 9. Kuna puudutatud isik ei olnud tema kinnipidamiseks loa andmise ajal rahvusvahelise kaitse taotleja 5

§-ga

2. Dublini III määruse art 28 lg 2 sätestab, et liikmesriigid võivad isikuid kinni pidada, et tagada üleandmismenetluse täideviimine, kui on olemas asjaomaste isikute märkimisväärne põgenemise oht, hinnates igat juhtumit eraldi ning juhul, kui kinnipidamine on proportsionaalne ja kui muid, leebemaid alternatiivseid sunnimeetmeid ei ole võimalik tõhusalt kohaldada. Põgenemisohu kindlaksmääramiseks vajalikud objektiivsed kriteeriumid tuleb sätestada riigisiseses õiguses (vt Riigikohtu halduskolleegiumi määrus 3-20-1697/31, p 22.3). Seega erineb Dublini III määruse art 28 lg 2 kinnipidamisalus ringkonnakohtu poolt kohaldatud alusest vaid osas, mis puudutab põgenemise ohtu: kui VRKS § 361 lg 2 p 7 kohaldamiseks on nõutav, et tuvastatud oleks „põgenemise oht“, eeldab Dublini III määruse viidatud säte „märkimisväärset põgenemisohtu“ (ingl significant risk of absconding, sks erhebliche Fluchtgefahr, pr un risque non négligeable de fuite).
3. Kolleegium peab oluliseks lisada, et ka juhul, kui isik, kelle kinnipidamist PPA teisele liikmesriigile üleandmise eesmärgil taotleb, on rahvusvahelise kaitse taotleja, tuleb VRKS § 361 lg 2 p 7 tõlgendada kooskõlas Dublini III määruse art 28 lg-ga 2 nii, et seda isikut saab nende normide alusel kinni pidada üksnes juhul, kui on olemas tema märkimisväärne põgenemise oht ning on täidetud muud Dublini III määruse art-s 28 sätestatud tingimused. Seega on nii rahvusvahelise kaitse taotleja VRKS § 361 lg 2 p 7 alusel (koostoimes VRKS § 361 lg-tega 1 ja 21 ja

§-ga 68) kinnipidamisel kui ka muu kolmanda riigi kodaniku Dublini III määruse art 28 alusel (koosmõjus sama määruse art 2 p-ga n ja

§-ga 68) kinnipidamisel kinnipidamise lubatavuse eeldused lõppastmes ühesugused.

1. Kolleegium selgitas määruses nr 3-20-1697/31 (vt p-d 30–31), kas ja kuivõrd on kohtul võimalik muuta isiku kinnipidamise õiguslikku alust võrreldes PPA taotluses märgituga või alama astme kohtu lahendis sedastatuga. Praegusel juhul ei muutunud isiku õiguslik staatus pärast PPA loataotluse esitamist (vt p 19). Samuti ei muutunud isiku kinnipidamise eesmärk, sest PPA kavatses juba halduskohtule loataotluse esitamise ajal puudutatud isiku Dublini III määruse alusel Leedule üle anda (vt p-d 5 ja 8). Ekslikule õiguslikule alusele tuginemine ei mõjutanud kinnipidamise tähtaega.
2. Kuna kinnipidamise õigusliku aluse muutmine on praegusel juhul võimalik, tuleb kontrollida, kas puudutatud isiku kinnipidamine Dublini III määruse art 28 lg 2 alusel (koosmõjus sama määruse art 2 p-ga n ja

§-ga 68) oli õiguspärane. Kolleegium nõustub ringkonnakohtuga, et arvestades puudutatud isiku tausta ja varasemat käitumist, esines tema põgenemise oht

§ 68p-s 9 nimetatud asjaolu tõttu.

Seejuures oli tema põgenemise oht märkimisväärne, arvestades tema senist käitumist Euroopa Liidus reisimisel ja rahvusvahelise kaitse taotluste eri riikides esitamist, sidemete puudumist Eestiga ja soovimatust naasta Leetu (vt eespool p 12.6). Puudutatud isiku kinnipidamine Leedule üleandmise eesmärgil oli proportsionaalne ja leebemad alternatiivsed sunnimeetmed puudusid. Nii PPA kui ka kohtud on arvesse võtnud kaebaja tervislikku seisundit. Ringkonnakohus on kinnipidamise tähtaegu arvestanud korrektselt. Puudub vajadus ringkonnakohtu põhjendusi korrata (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 231 lg 6, § 234). Seega oli puudutatud isiku kinnipidamine Dublini III määruse art 28 lg 2 alusel (koosmõjus sama määruse art 2 p-ga n ja

§ 68p-ga 9) põhjendatud.

1. Eeltoodust tulenevalt jääb määruskaebus rahuldamata. Tallinna Ringkonnakohtu
2. detsembri
3. a määruse resolutsiooni p-s 3 tuleb sõnad „välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seaduse § 361 lg-s 2 sätestatud aluste“ asendada sõnadega „Euroopa Parlamendi ja nõukogu
4. juuni
5. a määruse nr 604/2013 art 28 lg-s 2 sätestatud aluse“. Määruse resolutsiooni p 3 kõlab tervikuna järgmiselt: „Muuta Tallinna Halduskohtu
6. oktoobri
7. a määrust haldusasjas 6