← Eesti

2-20-136521/35

Obsah (10)§ 632§ 633§ 438§ 5§ 230§ 231§ 445§ 459§ 173§ 162

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Viru Maakohus Rakvere kohtumaja Kohtunik Angelina Abol Otsuse tegemise aeg ja koht 06. mai 2021, Rakvere Tsiviilasja number 2-20-136521 Tsiviilasi D S, M S ja K

§ 632lg 1).

Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil (

§ 633lg 7).

Kohus selgitab, et juhul, kui apellant soovib menetlusabi, tuleb tal seaduses sätestatud tähtaja jooksul sooritada menetlustoiming, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige tuleb tähtaegselt esitada kaebus. Kaebuse põhjendamiseks, riigilõivu tasumiseks või muu kaebuses esineva menetlusabi taotlemisega seotud puuduse kõrvaldamiseks, annab kohus tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Asjaolud D S, M S ja K S (edaspidi hagejad) esitasid 01.10.2020 Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse avalduse P B (edaspidi kostja) 300.00 eurot (iga lapse kohta 100.00 eurot) elatise saamiseks igakuiselt alates 01.10.2020. P B esitas 20.10.2020 nõudele vastuväite, millest nähtub, et ta ei ole võimeline tasuma lastele elatist nõutud summas, lisaks on ta lapsi toetanud kõneaja ning muu vajalikuga. P B on võimeline tasuma igale lapsele elatist summas 60.00 eurot kuus. Lisatud võlgniku andmete loetelust sissetuleku, vara ja majandusliku seisundi kohta nähtub, et kostja töötab puhastusteenindajana, tema sissetulek on 600.00 eurot kuus, kulutused summas keskmiselt 590.00 eurot kuus (sh 100.00 eurot kulud lastele). Pärnu Maakohtu 29.10.2020 määrusega lõpetati maksekäsu kiirmenetlus ja asi anti üle Viru Maakohtule, kuna hagejad ei soovinud menetluse lõpetamist vastuväite esitamisel. Hagejate seisukohad Hagejate 17.11.2021 seisukohast nähtub, et nad on kostja alaealised lapsed, nende eestkostjaks on Viru Maakohtu määrusega tsiviilasjas 2-19-9511 määranud Tapa Vallavalitsus. Hagejad elavad alates 2012 aastast MTÜ M. Tapa Vallavalitsuse lastekaitsetöötaja palus MTÜ M perekodul tagasisidet P B tehtavatest kulutustest, toetustest ning 2020 aasta külastustest. Kostja on lastega suhelnud kaootiliselt. Hageja M S esitas Tapa Vallavalitsusele avalduse uue telefoni ostmiseks, kuna kostja võttis viimasel külaskäigul pojalt telefoni ning lisas, et eelmise aasta sünnipäevakingituse raha eest parandab selle ära. Hageja D S terviseseisundist tulenevalt vajab ta elamiseks eritingimusi, mille tulemusel on perekodus kõrgem kohamaks (ta on paigutatud alates 01.06.2020 perekoduteenusele üks- ühele järelevalvega, mille kohamaks on 3 500.00 eurot). Maksu- ja Tolliameti registrist nähtub, et kostja igakuine netosissetulek, alates 2020 aasta septembrist on 562.72 eurot. Tema töövõimet piiratud ei ole. Kostjal puuduvad alaealised ülalpeetavad, kes elaksid temaga ühes leibkonnas. Oktoobris tasus kostja lastele elatist kokku 180.00 eurot (kolmanda isiku T J arvelt). Selgusetuks jääb, miks kostja ei tasunud lastele elatist enda arvelduskontolt. Hagejad jäävad oma seisukoha juurde, elatise nõude suuruseks on 100.00 eurot kuus ühe hageja kohta. Hagejad on soovinud elatist vähem, kui neil oleks seaduse kohaselt õigus saada (s.o pool Vabariigi Valitsuse pool kehtestatud kuupalga alammäärast). Kostja on palunud vähendada elatist ning soovib maksta ühele lapsele kuus ainult 60.00 eurot. Hagejate esindaja ei pea võimalikuks sõlmida kompromissi nii väikeses summas. Hagejate esindajale teadaolevalt üürib kostja XXX korterit, milles ta ise ei ela (kostja tegelik elukoht on XXX), makstes korteri eest üüri ning kulusid 2

(7)120.00 – 180.00 eurot kuus. Kostja võiks sellise ebavajaliku kulutuse lõpetada ning selle arvelt on võimalik tasuda lastele elatist nõutud suuruses. Kostja vastuväited Kostja nimel on sõidukid, kuid need on ammu müüdud. Sõidukite ümberregistreerimine on jäänud selle taha, et isikud, kes on need ostnud, on võlgu ja ei saa vara ametlikult omandada. Reaalsuses oli alles Saab, kuid ka see müüdi kostja poolt äsja 100.00 euro eest maha. Oktoobris tasus kostja lastele elatist kokku 180.00 eurot (T J arvelt). Kostja saab maksta elatist 60.00 eurot lapse kohta. Kostja võimalused sissetulekute suurendamiseks on piiratud, sest tööd pole leida. Seoses telefoni, mis ta pojale M andis, siis see oli antud talle asendustelefoniks. Lapse enda telefon kukkus maha ja ta pidi oma taskurahast selle ära parandama, mida ta aga ei teinud. M valetas ja andis vennale D selle telefoni, lootes, et talle jääb asendustelefon. Kõneaega, mis on lastele saadetud, on kõik lapsed võrdselt saanud. Kostja on oma lapsi võrdselt kohelnud, et nad ei peaks tundma ebavõrdsust. Kostja lõppseisukohast nähtub, et ta on lastele tasunud kokku 180.00 eurot kuus. Kostjal puudub võimalus tasuda elatist rohkem, kui 60.00 eurot lapse kohta. Kohtutäituritele tuleb veel tasuda 391.00 eurot. Talveperioodil on kommunaalkulud ligi 200.00 eurot kuus. Kui võlgnevused saaks ära tasutud, siis oleks ka võimalik rohkem maksta. Kui kohus mõistab välja elatise 100.00 eurot kuus lapse kohta, siis on kostjal juba suur võlgnevus elatise osas ja võimalus oma kontot arestist vabaks saada ei tule niipea. Kostja leiab, et 100.00 eurot kuus lapse kohta saaks ta tasuda alates 01.01.2022. Kohtu põhjendused Kohus, tutvunud poolte seisukohtade ja kohtule esitatud kirjalike tõenditega, on seisukohal, et hagi on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele. Tulenevalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (

) § 494 lg 6 jätkab kohus elatise nõude kui hagiavalduse menetlemist hagimenetluses, käsitledes avaldust esitatud hagina.

§ 438

lg 1 kohaselt otsuse tegemisel hindab kohus tõendeid, otsustab, mis asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb asjas kohaldada ja kas hagi kuulub rahuldamisele.

§ 5

lg 1 ja 2 sätestab, et hagi menetletakse poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Pooltel on võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab.

§ 230

lg 1 alusel peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Pooled võivad kokku leppida tõendamiskoormise jaotuse erinevalt seaduses sätestatust ja selle, millised on tõendid, millega mingit asjaolu võib tõendada, kui seadusest ei tulene teisiti.

§ 231

lg 2 järgi poole faktilise asjaolu kohta esitatud väide ei vaja tõendamist, kui vastaspool võtab selle omaks ning lg 4 järgi omaksvõttu eeldatakse, kuni vastaspool ei vaidlusta faktilise asjaolu kohta esitatud väidet selgesõnaliselt ja vaidlustamise tahe ei ilmne ka poole muudest avaldustest. Rahvastikuregistrist nähtub ning pooled ei vaidle, et alaealiste hagejate D S, M S ja K S ema on kostja P B. Rahvastikuregistrist nähtub ka, et D S isa J S suri 02.10.2019, M S ja K S isa kanne puudub. Kohtute Infosüsteemist nähtub, et laste eestkostjaks on 26.09.2019 määrusega tsiviilasjas 2-19-9511 määratud Tapa Vallavalitsus, kuni laste täiskasvanuks saamiseni või kuni füüsilisest isikust eestkostja leidmiseni. Pooled ei vaidle, et hagejad elavad asenduskodus, kostja elab lastest eemal. 3

(7)Sotsiaalhoolekande seaduse (SHS) § 455 lg 1 järgi on asendushooldusteenus kohaliku omavalitsuse üksuse korraldatav sotsiaalteenus, mille eesmärk on pika- või lühiajaliselt lapse heaolu ja õiguste tagamine, lapsele tema põhivajaduste rahuldamiseks peresarnaste elutingimuste võimaldamine, turvalise ja arenguks soodsa elukeskkonna loomine ning lapse ettevalmistamine võimetekohaseks toimetulekuks täisealisena. Sama paragrahvi lg 2 esimese lause kohaselt on asendushooldusteenuse osutaja hoolduspere, perekodu ja asenduskodu ning § 459 lg 1 p 3 kohaselt tagab kohaliku omavalitsuse üksus lapsele asendushooldusteenuse kuni lapse 18-aastaseks saamiseni, kui vanema hooldusõigus lapse suhtes on peatatud, seda on piiratud või see on täielikult ära võetud. Kehtiva SHS § 4511 lg 1 kohaselt rahastatakse asendushooldusteenust seda teenust saava lapse eestkostja ülesandeid täitva kohaliku omavalitsuse üksuse eelarvest või selle puudumisel rahvastikuregistrisse kantud elukoha järgse kohaliku omavalitsuse üksuse eelarvest ning asendushooldusel oleva lapse sissetulekutest. Sama paragrahvi lg 2 järgi rahastatakse lapse ülalpidamist ja erivajadusest tulenevaid lisavajadusi muu hulgas lapsele riigieelarvest igakuiseks ülalpidamiseks ja puudest tingitud lisakulude osaliseks hüvitamiseks ettenähtud sissetulekutest. SHS § 4511 lg 3 kohaselt peab lapse isiklike kulude katteks iga kuu tegema kulutusi keskmiselt 240 euro ulatuses ja vähemalt 2 880 eurot aastas. Seaduse kohaselt eraldatakse seega riigi (või kohaliku omavalitsuse üksuse) eelarvest sellises ulatuses raha, et teenust saava lapse huvid oleksid kaitstud ning vajadused rahuldatud (sh ka nt puudest või vanusest tulenevad lisakulud). Samas kuigi riik kannab perekonnast eraldatud lapse kulud, peaksid vanemad last ülal pidama ka siis, kui laps saab asenduskoduteenust. Kohus selgitab, et riik ei täida mitte vanema eest tema ülalpidamiskohustust, vaid täidab oma põhiseadusest tulenevat kohustust hoolitseda puudust kannatavate laste eest (põhiseaduse (PS) § 28). Kuna laste eest hoolitsemise kohustus on ennekõike vanematel, vabaneb riik teatud piirini laste hoolekandekohustusest. PS 27 lg 3 ei vabasta riiki tema enda PS § 28 lg 2 tulenevast kohustusest hoolitseda puudustkannatavate laste eest, kuid riigi kohustus ei mõjuta vanemate kohustust oma lapsi ülal pidada. Asenduskodus osutatava teenuse riikliku rahastamise mõte ei ole vabastada ülalpidamiskohustuse täitmisest vanemaid, kelle hooldusõigus lapse suhtes on peatatud, seda on piiratud või see on täielikult ära võetud. Kostjal on seega kohustus anda ülalpidamist oma alaealistele lastele. Kohus märgib ka, et asenduskodus lapsele osutatava teenuse riikliku rahastamise puhul on võimalik arvestada vanemate poolt lapse ülalpidamise kohustuse täitmist ehk vanemate tasutava elatise võrra asenduskodus osutatava teenuse maksumust vähendada. Vanematel on PS § 27 lg 3 järgi õigus ja kohustus kasvatada oma lapsi ja hoolitseda nende eest. Perekonnaseaduse (PKS) §-de 96 ja 97 järgi on vanemad kohustatud oma alaealisi lapsi ülal pidama. Kohus selgitab, et elatist tuleb maksta regulaarselt alates hetkest, mil vanem ei ela enam lapsega koos. Elatise nõude rahuldamise eelduseks on kohustatud isiku poolne ülalpidamiskohustuse täitmata jätmine ning seaduse mõtte kohaselt on ülalpidamiskohustust rikutud ka juhul, kui makstud elatis ei ole olnud lapse ülalpidamiseks piisav. Lapsele väljamõistetava elatise suurus on sätestatud PKS §-s 99 lg 1 ja 2, mille järgi määratakse ülalpidamise ulatus kindlaks ülalpidamist saama õigustatud isiku vajadustest ja tema tavalisest elulaadist lähtudes, arvestades õigustatud isiku kõiki eluvajadusi, sh tema võimete ja kalduvuste kohase hariduse ja kutsealase ettevalmistusega seotud kulutusi ning alaealise ülalpeetava puhul ka tema kasvatamise kulutusi. Nimetatud regulatsiooni eesmärgiks on tagada lapse igapäevaste vajaduste rahuldamine ja tema arenguks piisavad materiaalsed vahendid, arvestades elulaadi, mida talle tema vanemad saavad võimaldada. Üldjuhul ei või igakuine elatis ühele lapsele PKS § 101 lg 1 järgi olla väiksem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära (miinimumelatis). Alates 01.01.2020 oli töötasu 4
(7)alammäär 584.00 eurot, millest ½ on 292.00 eurot. Ka käesoleval aastal on töötasu alammäär 584.00 eurot, millest ½ on 292.00 eurot. Kohus selgitab, et erandina saab alla seaduses sätestatud alammäära alaealisele lapsele elatise PKS § 102 lg 2 kolmanda lause järgi välja mõista mõjuval põhjusel. PKS § 102 lg 2 neljanda lause järgi võib mõjuvaks põhjuseks olla muu hulgas vanema töövõimetus või olukord, kus vanemal on teine laps, kes elatise väljamõistmisel PKS § 101 lg 1 sätestatud määras osutuks varaliselt vähem kindlustatuks kui elatist saav laps. PKS § 102 lg 1 sätestab, et isik vabaneb ülalpidamiskohustusest selles ulatuses, milles ta ei ole tema muid kohustusi ja varalist seisundit arvestades võimeline andma teisele isikule ülalpidamist, kahjustamata enese tavalist ülalpidamist. Riigikohus on selgitanud, et PKS § 102 lg 2 neljandas lauses on sätestatud näidisloetelu, mistõttu kohus saab iga üksikjuhtumi asjaolusid arvestades hinnata, kas on olemas mõjuv põhjus miinimumelatisest väiksema elatise väljamõistmiseks või mitte. Mõjuvaks põhjuseks miinimumelatisest väiksema elatise väljamõistmiseks saab olla lisaks seaduses nimetatutele ka igasugune muu asjaolu, mida arvestatakse elatise suuruse määramisel. Seda juhul, kui asjaolu on piisavalt kaalukas, arvestades samal ajal lapse õigustatud huve. Arvestada tuleb sellega, et ebaproportsionaalselt ei saaks kahjustada elatise maksmise eesmärk (lapse igapäevased vajadused saaksid rahuldatud ja tema arenguks piisavad vahendid tagatud) ning ka kohustatud vanemale tagataks elatise maksmise järel toimetulek ühetaoliselt lapsega (Riigikohtu
  1. märtsi
  2. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-11905, p 18;
  3. veebruari
  4. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-118651, p 12;
  5. juuni
  6. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-17, p-d 28.1-28.2;
  7. märtsi
  8. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-174-16, p 13). Riigikohus on muuhulgas leidnud, et muu asjaolu PKS § 102 lg 2 kohaselt võib olla lapse vajaduste katmine muul viisil, näiteks vahetu ülalpidamisega lapsega suhtlemisel või kulude jooksva katmisega (Riigikohtu
  9. juuni
  10. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-17, p 28.2). Elatise väljamõistmiseks PKS § 101 lg 1 sätestatud miinimummääras ei ole vaja üldjuhul lapse vajadusi tõendada. Riigikohus on mitmetes oma lahendites selgitanud, et tulenevalt PKS § 101 lg 1 sätestatud elatise miinimumsuurusest, tuleb eeldada, et lapse ülalpidamiseks kulub kummagi vanema ülalpidamiskohustust arvestades kahekordne elatise miinimummäär (Riigikohtu
  11. jaanuari
  12. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-160-12, p 17) ja selles ulatuses ei tule lapse vajaduste rahuldamise kulusid tõendada (Riigikohtu
  13. aprilli
  14. a otsus tsiviilasjas nr 32-1-21-15, p 14). Samas on Riigikohus selgitanud ka, et lapse vajadusi tuleb hinnata juhul, kui kohus soovib välja mõista miinimumelatisest väiksema elatise. Kohus selgitab seega, et vanem on hoolimata oma halvast varalisest seisundist üldjuhul kohustatud andma lapsele ülalpidamist seaduses sätestatud miinimummääras. Hagejad on palunud kostjalt välja mõista elatise summas 100.00 eurot kuus iga lapse kohta, seega oluliselt vähem, kui seaduses sätestatud elatise miinimum. Kuivõrd hagejad nõuavad kostjalt elatist oluliselt väiksemas summas, kui seadusjärgne miinimum, ei pidanud kohus vajalikuks ka nende vajadusi hinnata. Kostja on nõus tasuma elatist summas 60.00 eurot kuus lapse kohta, kuna leiab, et tema majanduslik olukord ei võimalda tasuda elatist nõutud summas. Lisaks on kostja kandnud laste kulusid jooksvalt. Kohus selgitab, et vanemal on kohustus hankida nii enda kui ka oma laste vajaduste rahuldamiseks vajalikud vahendid (Riigikohtu
  15. veebruari
  16. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-2343, p 13;
  17. veebruari
  18. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-118651, p 18;
  19. juuni
  20. a otsus tsiviilasjas nr 3-21-35-17, p 21.3). Vanem peab eelkõige täitma lapse ülalpidamise kohustust oma sissetulekute arvel, piisava sissetuleku puudumisel aga ka muu vara arvel. Vanemal on lapse ülalpidamise kohustusest tulenevalt kohustus teenida sissetulekut ning vanem ei vabane lapse ülalpidamise 5
(7)kohustusest üksnes selle tõttu, et tal ei ole sissetulekut või et tema sissetulek on liiga väike (Riigikohtu
  1. veebruari
  2. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-2343, p 13;
  3. veebruari
  4. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-118651, p 10;
  5. oktoobri
  6. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-118-12, p 15). Mitme lapse puhul tuleb kohtul analüüsida, millised on kostja sissetulekud ning kas kostjale kuulub muud vara, mille arvel ülalpidamist maksta (Riigikohtu
  7. veebruari
  8. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-2343, p 13). Riigikohus on selgitanud, et piisava sissetuleku teenimise kohustuse täitmise hindamisel tuleb arvestada vanema vanust, haridust, kvalifikatsiooni, tervislikku seisundit jm sissetulekut mõjutada võivaid asjaolusid. Vanem on kohustatud lapse ülalpidamiseks vajalike vahendite saamiseks tegema kõik endast oleneva ning vajadusel müüma ka endale kuuluvaid esemeid ülalpidamiskohustuse täitmiseks vajalike vahendite saamiseks. Kui vanem on olukorras, milles ta ei ole tema muid kohustusi ja varalist seisundit arvestades siiski võimeline andma lapsele piisavat ülalpidamist, kahjustamata enese tavalist ülalpidamist, peab ta PKS § 102 lg 2 teise lause järgi kasutama tema käsutada olevaid vahendeid enda ja lapse ülalpidamiseks ühetaoliselt, st võrdväärselt. Kui vanema sissetulekust ei ole võimalik katta nii tema kui ka lapse minimaalseid vajadusi, tuleb sissetulek jagada proportsionaalselt (Riigikohtu
  9. veebruari
  10. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-118651, p 10;
  11. juuni
  12. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-17, p 21.4). Kostja on tuginenud vastuväidete esitamisel muuhulgas sellele, et tema sissetulek on väike, tasuvamat tööd leida on raske. Kohtule esitatud tõenditest nähtub, et kostja töötab S OÜ-s, tema töötasu on 600.00 eurot kuus (bruto). Kohtule ei ole samas esitatud ühtegi tõendit ega veenvat põhjendust, millest nähtuks, et kostjal puuduvad võimalused oma sissetulekute suurendamiseks või nt kasvõi lisatöö leidmiseks. Kostja puhul on tegemist töövõimelise täiskasvanud inimesega, kelle ülalpidamisel ei ole ühtegi alaealist last ega muud abivajavat ja kellel on kohustus hankida nii enda kui ka oma laste vajaduste rahuldamiseks vajalikud vahendid. Kohus rõhutab, et vanema kohustus last ülal pidada tähendab muuhulgas ka kohustust teha kõik endast olenev, et leida vastavat tööd ja teenida sissetulekut nii endale kui lastele. Kohtu poolt tehtud päringutest nähtub, et kostjale kuuluvad mitmed sõiduautod ja mopeedid (dtl 81-86). Kõikidele sõidukitele on seatud käsutamise keelumärked. Kostjal kinnisvara ja seosed äriühingutega puuduvad. Kostja on kohtule selgitanud, et nimetatud sõidukid on tegelikkuses kas müüdud, kuid on jäänud ostjate nimele vormistamata, või utiliseeritud. Kohtule esitatud tõenditest nähtub, et kostjale kuuluv sõiduauto Saab 9-3 (reg.märgiga XXX, keelumärge seatud 29.07.2020) on müüdud 04.11.2020, s.o juba käesoleva menetluse ajal ning peale keelumärke seadmist. Kohus on seisukohal, et tõenditena esitatud sõiduautode ostumüügilepingud siiski usaldusväärsed ei ole, kuivõrd lepingutest ei nähtu sõidukite müügihind (märgitud vaid, et ostuhind kokkuleppel), samuti ei ole selgelt loetav lepingu sõlmimise kuupäev (eelkõige aastaarv). Samas kui isegi eeldada, et sõiduautod on tõepoolest müüdud või utiliseeritud, kuuluvad kostjale jätkuvalt kaks mopeedi (LINGBEN LB50QT ja AIXAM MEGA C3), mis küll arvestades nende vanust ja kohtutäituri kasuks seatud keelumärkeid oluliselt kostja varanduslikku olukorda ei muuda, samas on nende arvelt võimalik kustutada kasvõi osaliselt teised kostja võlgnevused. Arvestades ka kostjale kuuluvate sõidukite arvu, võib nende omamise ja väidetava müügi puhul olla tegemist ka kostja mitteametliku sissetulekuga, mille suurus on samas kohtu hinnangul tuvastamata. Kostja on kohtule teatanud ka, et osaleb laste ülalpidamises vahetult, s.o ostab kõneaega ja muu vajalikku, mida on küsitud. Tapa Vallavalituse 21.10.2020 teatisest (dtl 43) nähtub, et ema 6
(7)elukaaslane on lastele igakuiselt 8.00 euro ulatuses kõneaega ostnud (vahel on ostetud ainult K), kuid tegelikkuses selleks vajadus puudub, kuna lapsed saavad niigi igakuiselt 8.00 euro ulatuses kõneaega. Lisaks on ema teinud lastele sünnipäevadeks kingitusi. Mõned korrad on ema ka lastega koos aega veetnud. Kohus on seisukohal, et laste vahetu ülalpidamisega ei saa samastada olukorda, kus ema on tähtpäevadel lastele kingitusi teinud või aeg-ajalt nendega kohtunud või ka nt kõneaega ostnud (milleks ka tegelik vajadus puudub). Vahetu ülalpidamisega oleks tegemist siis, kui kostja kannaks kasvõi osaliselt igapäevaseid laste vältimatuid kulutusi söögile, riietusele, eluasemele, haridusele jms. Selliseid laste kulutusi kostja aga kandnud ei ole. Arvestades seega eespool öeldut ja tuvastatut ning arvestades, et hagejad on palunud elatise väljamõistmist oluliselt väiksemas summas kui seadusjärgne miinimum ning kostja ei ole tõendanud ega ka üleüldse tuginenud väidetele, et tal oleks töövõimetus või lisaks hagejatele veel teisigi ülalpeetavaid, samuti ei ole ka tõendanud, et kostjal oleks mõni muu mõjuv põhjus, mille tõttu oleks praegusel juhul põhjendatud veelgi nõutud elatise vähendamine, leiab kohus, et kostjalt tuleb iga hageja kasuks välja mõista elatis summas 100.00 eurot kuus alates 01.10.2020 kuni laste täisealiseks saamiseni. Kohus peab vajalikuks lisada ka, et uuringus „Lapse vajaduspõhine miinimumelatis“ (https://www.just.ee/sites/www.just.ee/files/miinimumelatis_lopparuanne.pdf) on leitud, et eri vanuses laste ülalpidamiskulud on erinevas suuruses ning 11 - 13 aastaste laste ülalpidamiskulud on suuruses 313.00 eurot kuus ja 17-18 aastaste laste ülalpidamiskulud on suuruses 342.00 eurot kuus (uuringu tabel 6). Seega väljamõistetav elatis on ka oluliselt väiksem, kui nimetatud uuringus leitud tegelik lapse igakuine ülalpidamiskulu. Tulenevalt hagejate soovist ja

§ 445

lg 1 sätestatust, millele kostja vastuväiteid ei esitanud, tuleb kohtuotsusega kindlaks määrata ka selle täitmise viis ja kord. Elatis tuleb tasuda iga kuu hagejate arvelduskontodele. Kohus selgitab pooltele ka, et elatusraha maksete suurust või kestust mõjutavate asjaolude olulise muutumise korral võib kumbki pool nõuda uues hagis maksete suuruse ja tähtaegade muutmist (

§ 459), s.o hagejatel on võimalus nõuda elatise suurendamist ja kostjal vähendamist.

Kõik kohtuotsuses käsitlemata poolte väited ning esitatud tõendid hagiavalduse läbivaatamisel kohtu arvates tähtsust ei oma ja seetõttu kohus neid lahendis ei käsitle. Menetluskulud

§ 173

lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses.

§ 162lg 1 kohaselt hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Lähtudes eeltoodust jätab kohus menetluskulud kostja kanda. Toimiku materjalidest ei nähtu, et hagejatel oleks menetluskulusid, hagejad on menetluses osalenud eestkostja kaudu. Hagejatele hüvitamisele kuuluvad menetluskulud seega puuduvad.

178 lg 1 kohaselt menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. /allkirjastatud digitaalselt/ Angelina Abol kohtunik 7

(7)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.