← Eesti

1-20-2298/79

Obsah (5)§ 180§ 175§ 313§ 337§ 185

1-20-2298 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 10. märts 2021. a Tallinn Kriminaalasja number 1-20-2298 Kohtukoosseis Eesistuja Pavel Gontšarov, l

§ 180

lg 1 alusel menetluskuluna:

§ 175

lg 1 p 3 alusel isiku kohtuarstliku ekspertiisi nr 20E-AOI0010 kulu 84 eurot;

§ 175

lg 1 p 3 alusel DNA ekspertiisi nr 20E-GE0027 teostamise kulust osa (vastavalt RK lahendile nr 3-1-1-120-12 kokku 13 objekti x 57 eurot), s.o 741 eurot;

§ 175

lg 1 p 4 alusel kaitsekulu 1773,84 eurot;

§ 175lg 1 p 9 ja § 179 lg 1 p 1 alusel sundraha 1460 eurot.

Määrati, et

§ 313

lg 1 p 7 ja

§ 180

lg 3 alusel tuleb menetluskulud summas 4058,84 eurot tasuda 12 (kaheteist) kuu jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest vastava kuu viimaseks kuupäevaks selliselt, et esimese 11. kuu jooksul tuleb tasuda 338,24 eurot ja viimasel 12. kuul tuleb tasuda 338,20 eurot.

§ 180

lg 3 alusel jäeti riigi kanda DNA ekspertiisi nr 20E-GE0027 teostamise kulust osa, s.o 627 eurot. 2. Andrei Smahtinit süüdistatakse selles, et tema lõi 18.12.2019 kella 21.00 ajal Tallinnas XXX asuva kortermaja juures YY üks kord tahtlikult tervisekahjustuse tekitamiseks noaga kõhu piirkonda, 2

(8)mööndes selliselt mistahes raskusega tagajärgede, s.h eluohtlike tervisekahjustuste, tekitamist. Noalöögiga põhjustas Andrei Smahtin YY-le kõhuõõnde ulatuva torke-lõikehaava vasakul pool ülakõhus koos peensoole vigastusega, mis on eluohtlik tervisekahjustus. Oma tegevusega pani Andrei Smahtin tahtlikult toime teisele inimesele raskete tervisekahjustuste tekitamise, millega põhjustati oht elule, s.o KarS § 118 lg 1 p 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo. Samuti tema, olles 18.12.2019 kella 21.00 ajal löönud noaga YY kõhu piirkonda ja põhjustanud YYle eluohtliku tervisekahjustuse, ründas valu ja tervisekahjustuse tekitamise eesmärgil 18.12.2019 ajavahemikul 21.30 kuni 23.29 Tallinnas WWW asuvas korteris teda korrale kutsunud WW, lüües WW vähemalt ühel korral rusikaga näo piirkonda ning üritades lüüa WW klaasikilluga jalga, kuid klaasikild jalga ei tabanud. Oma tegevusega põhjustas Andrei Smahtin WW-le kriimustused näol ja vasaku silma nurgas, parema silma paistetuse ja hematoomi, vasaku käe välimisele küljele marrastuse ning löögi tagajärjel hakkas WW-l ninast verd jooksma. Oma tegevusega pani Andrei Smahtin tahtlikult toime teise inimese kehalise väärkohtlemise, mis on toime pandud korduvalt, s.o KarS § 121 lg 2 p 3 järgi kvalifitseeritava kuriteo. ESITATUD APELLATSIOONID
  1. Apellatsioonkaebuse esitas süüdistatava kaitsja vandeadvokaat Alar Neiland, kes vaidlustab Harju Maakohtu
  2. novembri
  3. a otsust tervikuna. 3.
  4. Süüdistatava KarS § 118 lg 1 p 1 järgi süüdimõistmise osas kaitsja märgib, et raske tervisekahjustuse tekitamise süüdistuse osas puudub vaidlus, et süüdistatav tekitas kannatanule YYle eluohtliku tervisekahjustuse kannatanut ühel korral noaga lüües. Samas ei saa aga nõustuda kohtuga selles, et sündmuste ajal ei esinenud asjaolusid, mille puhul võiks väita, et A. Smahtin oli hädakaitseseisundis. Maakohus ise märkis otsuses, et mitte iga kaelast või riietest haaramine teise isiku poolt ei ole kohe hädakaitseseisund, seda eriti olukorras, kus agressiivsust on esmalt ilmutanud väidetavalt hädakaitseseisundis olev isik ise. Selliselt aktsepteerib maakohus, et kannatanu võis süüdistatavast kinni haarata, aga et kägistamisel pidanuks A. Smahtinil esinema vigastused kaelal. Edasi märkis maakohus, et kuigi A. Smahtinil tuvastati tema läbivaatusel vigastused, sealhulgas kriimustused kaelal, siis ei saa unustada, et need vigastused fikseeriti pärast seda, kui A. Smahtin põgenes sündmuskohalt. Esiletoodu ei välista, et kannatanu YY võis süüdistataval kaelast kinni haarata, süüdistataval oli raske hingata ja tal ei olnud muud võimalust süüdistatava haardest vabanemiseks kui taskus olnud nuga kasutada. Ka tuleb arvestada, kannatanu suurt ja süüdistatava väikest kasvu. Tunnistaja DD ütluste kohaselt kannatanu haaras Andreil (süüdistataval) kinni pea piirkonnast. Süüdistatav A. Smahtini poolt 15.10.2020.a kohtuistungil antud ütluste kohaselt kannatanu järsku keeras ennast ringi ja haaras süüdistataval parema käega kõrist. Süüdistatav üritas enda sõnutsi alguses välja rabeleda, kuid see ei õnnestunud. Kannatanu lõi süüdistatavat teise käega pea piirkonda ja kui süüdistatav tundis, et hakkab lämbuma, lõi ta kannatanut noaga. Kaitsja leiab, et kannatanu oli andnud kohtus ja eeluurimisel süüdistatavast kinnihaaramise kohta vastuolulisi ütlusi, mistõttu kannatanu ütlusi tuleks selles osas hinnata mitteusaldusväärseteks. Kaitsja leiab, et süüdimõistmine KarS § 118 järgi ei ole põhjendatud, kuivõrd KarS §-s 28 „Hädakaitse“ sätestatu kohaselt, tegu ei ole õigusvastane, kui isik tõrjub vahetult eeseisvat õigusvastast rünnet kahjustades ründaja õigushüvesid, ületamata hädakaitse piire. Kui A. Smahtin oli hädakaitseseisundis, on tema teo õigusvastasus välistatud. Samas ei ole välistatud, et süüdistatav arvas ekslikult, et ta tegutses õigustava asjaolu (enda elu kaitsel) tingimustes, siis oleks tegemist lubatavuseksimusega. 3
(8)3.
  1. Kaitsja vaidlustab A. Smahtini süüdimõistmist ka KarS § 121 lg 2 p 3 järgi. Kannatanu WW ütluste kohaselt tekkis WWW korteris tüli kannatanu ja süüdistatava vahel: nad tõukasisid teineteist, karjusid. Võimalik, et süüdistatav lõi kannatanut nina piirkonda, aga ta ei tundnud valu. Tunnistaja BB ütluste kohaselt W ja Andrei läksid riidu, toimus väikene kaklus, keegi lõi kedagi vastu pead, ... Andrei sai kööki W juurde, siis nad kaklesid. Tunnistaja RR kohtuistungil antud ütluste kohaselt hakkasid W ja Andrei teineteist tõukama. Tunnistaja nägi ka, kuidas W haaras Andreist kinni ja viskas ta põrandale. Süüdistatava Andrei Smahtini ütluste kohaselt W lõi teda, lükates süüdistatava põrandale ja hakates teda jalgadega peksma. Nii kannatanul WW-l kui ka süüdistaval olid tuvastatud kehavigastused. Kaitsja leiab, et pigem oli tegu vastastikuse kaklusega, milles osalejad alkoholijoobe ja ka narkootikumide tarvitamise tõttu ei olnud võimelised adekvaatseid otsuseid tegema. Kui aga kohus hindas süüdistatava ütlusi ebausaldusväärseks, kuna need ei haaku teiste kriminaalasjas kogutud tõenditega, tulnuks esile tuua, milliste tõenditega ja milles esineb vastuolu. Maakohus seda teinud ei ole. Kaitsja kokkuvõtvalt leiab, et A. Smahtini süü kehalise väärkohtlemise toimepanemises ei ole tõendatud. 3.
  2. Alternatiivselt, kaitsja apellatsiooni põhiväidetega nõustumata jäämise korral, nõustub kaitsja maakohtuga selles, et KarS § 118 lg 1 p 1 järgi toimepandud kuriteo puhul ei olnud tegu intensiivse ründega ja ka kanatanu käitumist ei saanud pidada õiguspäraseks, seega A. Smahtini süü KarS § 118 lg 1 p 1 järgi on keskmises väiksem, seega ka karistus peab olema sanktsiooni keskmisest määrast väiksem. Lisaks aga leiab kaitsja, et kuna A. Smahtin ei varjanud teo asjaolusid, võiks see olla arvestatav kergendava asjaoluna. Samuti nõustub kaitsja maakohtu hinnanguga, et A. Smahtini süü ka KarS § 121 lg 2 p 3 järgi keskmisest määrast madalam, seega ka karistus peab olema väiksem. Samas kohtu otsusest ei nähtu, miks on otstarbekas KarS § 64 lg 1 alusel liita üksikkaristused täies ulatuses. 3.
  3. Kaitsja palub tühistada Harju Maakohtu 19.11.
  4. aasta otsus Andrei Smahtini süüdimõistmises KarS §-de 118 lg 1 p 1 ja 121 lg 2 p 3 järgi ja mõista Andrei Smahtin õigeks. Alternatiivselt süüdimõistmise korral mõista Andrei Smahtinile kergem karistus vähendades kohtu äranägemisel vangistuse määra, vähendada menetluskulusid jättes sellest 50 % riigi kanda ja vähendada mittevaralise kahju katteks mõistetud summat 1000 eurot.
  5. Süüdistatav Andrei Smahtin esitas apellatsiooni, milles vaidlustab enda süüditunnistamist KarS § 118 lg 1 p 1 järgi. Süüdistatav leiab, et maakohus alusetult jättis tema ütlusi ebausaldusväärsetena tõendikogumist kõrvale. Samas jättis maakohus alusetult tähelepanuta, et kannatanu muutis oma eeluurimisel antud ütlusi, millistes ta tunnistas, et ta haaras süüdistatava kõrist kinni. Maakohus jättis arvestamata, et kannatanu on süüdistatavast kaks korda suurem ja füüsiliselt tugevam ning asetas süüdistatavat hädakaitseseisundisse, kus ta oli sunnitud oma elu kaitsma. Kannatanu oli algusest peale agressiivselt meelestatud, käitus ebaadekvaatselt. Kannatanu andis oma toidukotid ära selleks, et süüdistatavat rünnata. Kannatanu esimesena sõimas ja seejärel ründas süüdistatavat, lüües teda käega pähe ja kägistades, seega viibis süüdistatav kannatanu ründe tõrjumisel hädakaitses. Süüdistatav toetab ka kaitsja apellatsiooni ning palub end talle esitatud süüdistuses õigeks mõista. KOHTUISTUNG
  6. Kohtuistungil jäid kõik apellandid oma apellatsioonides väljendatud seisukohtade ja taotluste juurde. Süüdistatav toetas oma kaitsja apellatsiooni. Prokurör vaidles kaitsja ja süüdistatava apellatsioonidele vastu ning palus jätta maakohtu otsus muutmata ning apellatsioonid rahuldamata, kuna maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud. 4
(8)RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT
  1. Ringkonnakohus, kuulanud kohtuistungil ära pooled, tutvunud kriminaaltoimiku materjalide, tutvunud kaitsja ja süüdistatava apellatsioonides toodud seisukohtadega leiab, et kaitsja ja süüdistatava apellatsioonid rahuldamisele ei kuulu, kuna maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud.
  2. Esitatud apellatsioonides süüdistatav ja tema kaitsja paluvad sisuliselt maakohtu poolt käsitletud tõenditest tehtud järelduste ümberhindamist ning põhitaotlusena süüdistatava õigeksmõistmist KarS § 118 lg 1 p 1 järgi põhjusel, et süüdistava vastutus on välistatud KarS § 28 kohaselt, kuna kannatanut noaga lüües tegutses süüdistatav hädakaitseseisundis. Kohtukolleegium apellantide sellise seisukohaga ei nõustu. Apellatsioonides esitatud väited ei anna alust maakohtu seisukohtade ümberhindamiseks, kuna need ei lükka ümber maakohtu otsuses esitatud veenvaid põhjendusi süüdistatava süüküsimuses ja tema käitumisele antud juriidilise hinnangu osas. Kohtukolleegium leiab, et kaitsja ja süüdistatav oma apellatsioonides valdavas osas kordavad samu väiteid ja seisukohti, milliseid on nad varem esitanud maakohtus ning millistele on maakohus oma otsuses ammendavalt vastanud. Maakohus on veenvalt põhjendanud kriminaalasjas uuritud tõendite kogumi hindamise põhjal oma siseveendumuse kujunemist ja nimelt seda, miks kannatanu YY ja tunnistajate HH, DD, AA kogumis hinnatud ütlustega on üheselt ümber lükatud süüdistatava ütlused ning kaitseversioon sellest, et kannatanu hakkas süüdistatavat kägistama, lööma ja kuidas ta kägistamise tagajärjel lämbuma hakkas. Nimelt sedastas maakohus asjakohaselt, et kõik tunnistajad kinnitavad, et süüdistatav A. Smahtin ise sekkus YY ja tema naabri vestlusesse, ropendades ja väljendades end verbaalselt agressiivselt, just süüdistatav A. Smahtin oli konflikti algatajaks. Mitte ükski tunnistaja ei kinnita seda, et YY oleks A. Smahtinit kaelast kägistanud, kas kätega või küünarvarrega. Selliselt järeldas maakohus õigesti, et kaitseversioon toimunust, et süüdistatav viibis kannatanu noaga lüües hädakaitseseisundis, ei leidnud tõendamist.
  3. Esitatud apellatsioonides ei viitagi kaitsja ega süüdistatav ühelegi tõendile, mis oleks maakohtu poolt hindamata jäetud. Apellandid ei nõustu vaid maakohtu poolt tõenditele antud hinnanguga. Kohtukolleegium peab vajalikuks juhtida tähelepanu ühele järgnevale tõendite hindamise põhinõudele, mis on kinnistunud kohtupraktikas: kui erinevad kohtud hindavad tõendeid nii erinevalt, et ühel juhul mõistetakse nende tõendite alusel süüdistatav talle inkrimineeritud kuriteos süüdi ja teisel juhul nende samade tõendite alusel õigeks (või vastupidi), peab ringkonnakohus lisaks omapoolsele tõendite analüüsile näitama ära ka esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead, mis kinnitavad kohtuliku uurimise ühekülgsust või puudulikkust, mis viisid kohtu järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega (RKKKo nr 3-1-1-77-05). Kohtukolleegiumi hinnangul ei ole sellised vead maakohtu vaidlustatud otsuses aga tuvastatavad. Maakohus on hinnanud kõiki kogutud tõendeid kogumis, neid omavaheliselt kõrvutanud ning tuli õigele järeldusele, et süüdistusversioon kaalub veenvalt üles kaitseversiooni sellest, et süüdistatav lõi kannatanut noaga kõhtu enesekaitseks. 8.
  4. Kaitsja viitab esitatud apellatsioonis DD ütlustele, kes ainsana selgitab, et kannatanu haaras süüdistataval kinni pea piirkonnast. Kohtukolleegium märgib, et kaitsja jätab seejuures täiesti tähelepanuta, et tunnistaja ütluste kohaselt ei meeldinud süüdistatavale, et kannatanu sekkus HH, H tüdruksõbra ja DD vestlusesse, mille tulemusena tekkis süüdistatava ja kannatanu vahel kähmlus. Kohtukolleegium märgib, et ka DD ütlustest tuleneb üheselt, et kannatanuga konflikti algatajaks oli just süüdistatav, kes hakkas kannatanuga kähmlema. On igati loogiline ja teiste kriminaalasjas kogutud tõenditega riimuv, et vastuseks süüdistatava poolt ilmutatud agressioonile soovis kannatanu süüdistatavat endast eemale tõugata. Kannatanu ei soovinud süüdistatavaga suhelda, ta tegi märkuse OO-le, kui oma naabrile öise lärmamise pärast, mille eest viimane ka vabandas. Maakohus on asjakohaselt märkinud, et kannatanu enda ütluste põhjal on võimalik, et vastuseks A. Smahtini 5
(8)tõukamisele võttis kannatanu süüdistataval kaelast kinni. Kohtukolleegium leiab nõusutvalt maakohtuga, et üksnes kaelast kinnivõtmise fakt ei luba siiski jõuda järeldusele, et süüdistatava elu või tervis olid ohus kannatanupoolse vahetu õigusvastase ründe tulemusena. Nagu sai varem märgitud, puuduvad mistahes tõendid, et kannatanu oleks hakanud süüdistatavat kägistama. Maakohus on ka asjakohaselt märkinud, et kõik tunnistajad selgitasid, et kõik toimus väga kiiresti, seega ei ole eluliselt usutav, et lämbumise tunne tekkib mõne sekundiga ja seda ühe käega kägistamisel kannatanu poolt, kes tegelikult ei soovinud üldse süüdistatavaga suhelda. Pealegi puudusid süüdistataval kägistamisele iseloomulikud kehavigastused. Maakohus märkis asjakohaselt, et tuvastatud kehavigastused (kriimustused kaelal) aga võisid olla seotud hilisema kaklusega WWga. 8.
  1. Põhjendamatud ning kriminaalasja materjalidega ümber lükatud on apellantide väited sellest, et süüdistatav on kannatanust silmnähtavalt füüsiliselt väiksem ja oluliselt kergem, seega ei ole eluliselt usutav, et ta ründas kannatanut esimesena. Kohtukolleegium juhib tähelepanu kohtupraktikas kinnistunud arusaamale, et tõendite hindamine nende kogumis tähendab muu hulgas seda, et erinevatest tõenditest tulenevad andmed asetatakse omavahelisse konteksti. Ühe või teise versiooni usaldusväärsuse kontrollimisel tuleb seda kinnitavad andmed paigutada kuriteosündmusele eelnenud ja järgnenud sündmuste kulgu. Seejuures tuleb arvestada isikule inkrimineeritava süüteo liiki ja vastava kuritegeliku käitumise kriminoloogilist eripära (modus operandi). Kohtuotsusest peab sõnaselgelt tulenema, et kohus on arvestanud kõiki asjaolusid, mis enda olemuselt on kaasuse lahendamisel asjakohased ja mis võivad mõjutada tõendite hindamist. (vt RKKK nr 3-1-1-16-04; 31-1-92-11). Kohtukolleegium peab vajalikuks siinkohal viidata tunnistaja RR ütlustele, kes selgitas, et süüdistatav oli juba enne pandimajja minekut (ehk enne kannatanu YY ründamist) agressiivselt meelestatud, tahtis juba siis füüsiliselt kellegagi kakelda (seda oli näha tema kehahoiakust, kõnest ja näost). Kui DD ja A. Smahtin tagasi tulid, siis DD oli ehmunud, aga A. Smahtin oli heas tujus. DD-lt sai ta teada, et A. Smahtin lõikas kedagi. Nii A. Smahtin kui DD panid siis omad määrdunud riided pesumasinasse. Tunnistaja DD ütlustest nähtub samuti, et kui A. Smahtin on kannatanult eemale jooksnud, siis ütles kannatanu, et teda löödi noaga ja näitas oma verist kätt. Tunnistaja küsis süüdistatava käest, kas ta on tõesti seda meest noaga löönud, millele süüdistatav vastas, et need pole tunnistaja probleemid. WWW korterisse tagasi jõudmisel pani süüdistatav oma riided ja tossud pesumasinasse. Kohtukolleegium leiab, et ka kuriteo sündmusele eelnenud ja järgnenud tervikpilt näitab ilmekalt, et süüdistatav oli purjus ja juba eelnevalt agressiivselt meelestatud, otsis kellegagi konflikti, kasutas kolmandale isikule märkuse teinud kannatanu käitumist ettekäändeks tema noaga ründamiseks, suhtus toimepandusse väga rahulikult ning soovis toimepandud kuriteo võimalikud jäljed ära likvideerida. Kohtukolleegium leiab seega, et süüdistatava tegevus KarS § 118 lg 1 p 1 järgi kuriteo toimepanemises on täielikult tõendamist leidnud ning apellatsioonide argumendid ja taotlused selles osas jäävad tagajärjetuks.
  2. Veel süüdistatakse A. Smahtinit 18.12.2019 ajavahemikul 21.30 kuni 23.29 Tallinnas WWW WW kehalises väärkohtlemises. Kaitsja leiab, et tegemist oli purjus inimeste konkludentse kaklusega. Kohtukolleegium sellise kaitsja argumendiga ei nõustu ning osundab, et kannatanu WW, tunnistajate DD, RR ja BB ütlustega on üheselt tõendatud, et peale korterisse naasmist jätkas süüdistatav provotseeriva käitumisega - A. Smahtin ei allunud korduvatele korraldustele või palvetele korteris mitte lärmata, tema käitumismaneer oli agressiivne. Kannatanu ja tunnistajate riimuvate ütluste alusel maakohus jõudis õigele järeldusele, et kakluse alustajaks oli A. Smahtin, kes RR ütluste kohaselt tegi kõik endast oleneva, et kaklust alustada. Kuigi WW möönis, et võis A. Smahtinit esimesena tõugata, siis järgnenud süüdistatava käitumine näitas, et ta ainult seda ootaski. Koheselt järgnes süüdistatava 6
(8)poolt löök kannatanule rusikaga näkku, millest viimasel hakkas ninast verd jooksma. Järgnev süüdistatava tegevus kujutab endast ette sisuliselt kannatanu tagaajamist korteri erinevates ruumides ning kannatanu põgenemist ning enesekaitsetegevust, mille tulemusena pidid kanntanu WW ja RR korterist põgenema, tunnistaja BB-l õnnestus aga raevunud süüdistatav vannituppa lukustada. Tunnistaja RR kutsus välja politsei. Kohtukolleegium ei pea vajalikuks maakohtu poolt kirjeldatud sündmuste jada ja veenvaid põhjendusi süüdistatava tegevuse tõendatuse osas KarS § 121 lg 2 p 3 järgi korrata ning nõustub vaid maakohtu järeldusega, et antud juhtumi puhul ei ole võimalik rääkida vastastikusest kaklusest A. Smahtini ja WW vahel olukorras, kus osa seltskonnast (s.h. kannatanu) hirmunult korterist põgenes, kusjuures tunnistaja RR teatas häirekeskusse tehtud kõnes, et „tapetakse kõiki“, tunnistaja BB hoidis aga süüdistatavat vannitoas kinni.
  1. Alternatiivse taotlusena palus kaitsja vähendada süüdistatavale mõistetavat karistust. Kohtukolleegium leiab, et käesoleval juhul puuduvad alused maakohtu otsuses tehtud õiguslike järelmite muutmiseks ka süüdistatavale mõistetud karistuse osas. KarS §-st 56 lähtudes peab kohus pärast kuriteo toimepanemise tuvastamist süü suurusest lähtuvalt andma karistuse liiki ja määra sisaldava põhjendatud karistusõigusliku hinnangu toimepandud kuriteole. Riigikohtu kriminaalkolleegium on otsuses nr 3-1-1-14-07 selgitanud, et karistuse mõistmisel tuleb süü suuruse kvantitatiivsel kindlaksmääramisel igal juhul arvestada teo toimepanemisega seotud kergendavate ja raskendavate asjaoludega, eesmärgiga teha kindlaks karistuse konkreetne määr vastava paragrahvi sanktsiooni piirides ja prognoosida konkreetsele isikule mõistetava karistuse eripreventiivseid eesmärke. Täiendavalt tuleb karistuse mõistmise juures arvestada ka veel õiguskorra kaitsmise huvisid positiivse üldpreventsiooni tähenduses. Kohtukolleegium leiab, et maakohus on ülalnimetatut järginud. Maakohus on õigesti hinnanud A. Smahtini süüd mõlema episoodi puhul keskmisest suuremaks – mõlema episoodi puhul otsis süüdistatav ise konflikti kannatanutega, oli agressiivselt meelestatud. Maakohtu poolt tähelepanuta jäetud KarS § 57 loetellu kuuluvaid karistust kergendavaid asjaolusid ringkonnakohus ei tuvastanud ja nendele pole viidatud ka apellatsioonides. Maakohus liitis KarS § 64 lg 1 alusel üksikkaristused täies ulatuses ning mõistis A. Smahtinile liitkaristuseks 6 aastat ja 6 kuud vangistust. Kohtukolleegium märgib, et maakohus mõistis A. Smahtinile olukorras, kus tema süü on keskmisest suurem ning karistust kergendavad asjaolud puuduvad, liitkaristuseks vangistuse, mis jääb raskeima mõistetava karistuse keskmäärast oluliselt väiksemaks. Varasemas kohtupraktikas on kujunenud arusaam, et liitkaristuse mõistmisel mõne kuriteo ebaõiguse sootuks arvestamata jäämise vältimiseks tuleks pigem hoiduda absorbtsioonipõhimõtte rakendamisest juhul, kui liidetavatest raskeima kuriteo eest mõistetud üksikkaristus ei vasta selle kuriteo eest ette nähtud sanktsiooni ülemmäärale (RKKK nr 3-1-1-20-16). Kohtukolleegium leiab seega, et maakohus on mõistnud süüdistatavale karistuse, mis vastab nii seadusele kui ka kehtivale kohtupraktikale.
  2. Esitatud apellatsioonis palub kaitsja vähendada süüdistatavalt väljamõistetud menetluskulusid jättes sellest 50 % riigi kanda. Ühtegi argumenti oma taotluse põhjenduseks kaitsja esitatud apellatsioonis välja ei too. Kohtukolleegium märgib, et seadusest tulenevate menetluskulude suuruse vähendamise ja osaliselt riigi kanda jätmise otsustus peab tuginema kindlatele faktilistele asjaoludele ja tõenditele, mis viitavad süüdimõistetu maksejõuetusele. Ringkonnakohus selgitab, et menetluskulude tasumise võimalikkuse hindamisel tuleb arvesse võtta mitte üksnes kohustatud isiku sissetulekut, vaid isikule kuuluvat vara tervikuna, s.t võimalust tasuda menetluskulud isiku kogu vara arvelt. Süüdistatav ega tema kaitsja ei ole maakohtule ega ka ringkonnakohtule esitanud tõendeid, mis annaks alust veendumuseks, et A. Smahtini varaline seisund ei võimalda tal kohtuotsusega välja mõistetud menetluskulusid tasuda kogu oma vara arvelt. Riigikohus on oma määruse 3-1-1-105-12 p-s 7 märkinud, et ka olukorras, kus süüdistatav taotleb menetluskulude tasumisest osalist vabastamist 7
(8)varatuse tõttu, lasub tal kohustus esitada sellekohaseid tõendeid või vähemalt taotleda kohtult vastava teabe väljanõudmist. Pealegi on maakohus menetluskulude väljamõistmisel arvestanud, et kinnipidamisasutuses on kohtuotsuse täitmine menetluskulusid puudutavas osas raskendatud ning võimaldas A. Smahtinil

§ 180lg 3 alusel tasuda menetluskulud ositi 12 kuu jooksul.

  1. Põhjendamatu on kaitsja apellatsioonis esitatud taotlus A. Smahtinilt kannatanu YY kasuks väljamõistetud mittevaralise kahju summas 1000 euro vähendamiseks. Kohtukolleegium märgib, et ka selle taotluse toetuseks kaitsja esitatud apellatsioonis ühtegi argumenti välja ei too. Kordamata maakohtu põhjendusi ning vastuseks sellele taotlusele ringkonnakohus märgib vaid, et maakohus on ammendavalt põhjendanud mittevaralise kahju väljamõistmise aluseid ja suurust ning asunud õigele seisukohale, et 1000 euro suurune hüvitis eelpool kirjeldatud tervisekahjustusi ja kannatanule põhjustatud kannatusi arvesse võttes on mõistliku suurusega ja vastab väljakujunenud kohtupraktikale.
  2. Et kohtukolleegium ei tuvastanud ühtki apellantide poolt nimetatud ja

§-s 338 ettenähtud kohtuotsuse tühistamise alustest, siis juhindudes

§ 337lg 1 p-st 1, § 344-345 lg-st 1 ja 2, jätab kohtukolleegium Harju Maakohtu 19.

novembri 2020 otsuse Andrei Smahtini suhtes muutmata ja esitatud apellatsioonid rahuldamata. 14. Süüdistatav Andrei Smahtinile õigusabi osutanud kaitsja vandeadvokaat Alar Neiland on taotlenud kulude hüvitamist koos käibemaksuga summas 129,60 eurot. Kaitsja tasutaotluses on menetlustoiminguks konsultatsioon süüdistatavaga Tallinna Vanglas, kohtuistungil osalemine ning ajakuluks on näidatud kokku 2 tundi. Ringkonnakohus leiab, kaitsja tasutaotlus on põhjendatud ning kuulub rahuldamisele.

§ 185

lg 2 sätestab, et kui apellatsioonimenetluses jätab ringkonnakohus esimese astme kohtuotsuse muutmata, siis jäävad menetluskulud selle isiku kanda, kelle huvides apellatsioon on esitatud. Seega jääb kaitsjatasu süüdistatav Andrei Smahtini kanda. Allkirjastatud digitaalselt 8

(8)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.